EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
25. oktoober 2017(*)
Eelotsusetaotlus – Määrus (EL) nr 604/2013 – Selle liikmesriigi määramine, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest – Artikkel 27 – Õiguskaitsevahendid – Kohtuliku kontrolli ulatus – Artikkel 29 – Üleandmise tähtaeg – Üleandmise tähtaja jooksul täide viimata jätmine – Vastutava liikmesriigi kohustused – Vastutuse üleminek – Vastutava liikmesriigi otsuse vajadus
Kohtuasjas C‑201/16,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Verwaltungsgerichtshofi (Austria kõrgeim halduskohus) 31. märtsi 2016. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 12. aprillil 2016, menetluses
Majid Shiri, teise nimega Madzhdi Shiri,
menetluses osales:
Bundesamt für Fremdenwesen und Asyl,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president K. Lenaerts, asepresident A. Tizzano, kodade presidendid L. Bay Larsen (ettekandja), T. von Danwitz, J. L. da Cruz Vilaça ja A. Rosas, kohtunikud E. Juhász, A. Borg Barthet, M. Safjan, D. Šváby, A. Prechal, E. Jarašiūnas ja M. Vilaras,
kohtujurist: E. Sharpston,
kohtusekretär: ametnik K. Malacek,
arvestades kirjalikus menetluses ja 14. märtsi 2017. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– M. Shiri, esindajad: Rechtsanwalt W. Weh ja Rechtsanwalt S. Harg,
– Austria valitsus, esindaja: G. Hesse,
– Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek ja J. Vláčil,
– Ühendkuningriigi valitsus, esindajad: C. Crane ja S. Brandon, keda abistasid barrister D. Blundell ja barrister M. Gray,
– Šveitsi valitsus, esindaja: E. Bichet,
– Euroopa Komisjon, esindajad: G. Wils ja M. Condou‑Durande,
olles 20. juuli 2017. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (ELT 2013, L 180, lk 31; edaspidi „Dublini III määrus“), artikli 27 lõiget 1 ning artikli 29 lõikeid 1 ja 2.
2 Taotlus on esitatud menetluses, milles vaadatakse läbi Iraani kodaniku Majid Shiri (teise nimega Madzhdi Shiri) kaebust Bundesamt für Fremdenwesen und Asyli (Austria föderaalne migratsiooni‑ ja pagulasamet, edaspidi „amet“) otsuse peale, millega tunnistati tema rahvusvahelise kaitse taotlus vastuvõetamatuks, tehti väljasaatmiskorraldus ja kinnitati, et tema üleandmine Bulgaariale on seaduslik.
Õiguslik raamistik
Määrus (EÜ) nr 1560/2003
3 Komisjoni 2. septembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1560/2003, millega kehtestatakse üksikasjalikud rakenduseeskirjad nõukogu määrusele (EÜ) nr 343/2003, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest (ELT 2003, L 222, lk 3; ELT eriväljaanne 19/06, lk 200), muudetud komisjoni 30. jaanuari 2014. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 118/2014 (ELT 2014, L 39, lk 1), III peatükis on sätestatud rida eeskirju asjaomase isiku üleandmiseks vastutavale liikmesriigile Dublini III määruse mõttes.
4 Selle määruse artikli 8 lõikes 1 on sätestatud:
„Vastutav liikmesriik on kohustatud hoolitsema selle eest, et varjupaigataotleja saaks üle antud esimesel võimalusel ja et tema sissesõitu ei takistataks. See liikmesriik määrab vajaduse korral kindlaks koha oma territooriumil, kuhu varjupaigataotleja viiakse või kus ta pädevatele asutustele üle antakse, võttes arvesse geograafilisi piiranguid ja üleandvale liikmesriigile kättesaadavaid transpordiliike. […]“
Dublini III määrus
5 Dublini III määruse põhjendused 4, 5 ja 19 on sõnastatud järgmiselt:
„(4) [15. ja 16. oktoobril 1999 Tamperes toimunud Euroopa Ülemkogu erakorralise] kohtumise järeldustes tõdetakse ka, et Euroopa ühine varjupaigasüsteem peaks lühiajaliselt hõlmama selget ja toimivat menetlust varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramiseks.
(5) Selline menetlus peaks põhinema liikmesriikide ja asjaomaste isikute seisukohast erapooletutel ja õiglastel alustel. Eelkõige peaks see võimaldama kiiresti määrata vastutav liikmesriik, et tagada tegelik juurdepääs rahvusvahelise kaitse andmise menetlusele ja mitte seada ohtu rahvusvahelise kaitse taotluste kiire menetlemise eesmärki.
[…]
(19) Selleks et tagada asjaomaste isikute õiguste tõhus kaitse, tuleks vastutavale liikmesriigile üleandmise otsustega seoses ette näha õiguslikud tagatised ja õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, kooskõlas eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47. Rahvusvahelise õiguse täitmise tagamiseks peaks tõhus õiguskaitsevahend hõlmama nii käesoleva määruse kohaldamise kui ka selle liikmesriigi õigusliku [ja] tegeliku olukorra hindamist, kuhu taotleja üle antakse.“
6 Selle määruse artikli 3 lõikes 1 on nähtud ette:
„Liikmesriigid vaatavad läbi selliste kolmanda riigi kodanike või kodakondsuseta isikute rahvusvahelise kaitse taotlused, kes taotlevad rahvusvahelist kaitset mõne liikmesriigi territooriumil, sealhulgas piiril või transiidialal. Taotluse vaatab läbi üks liikmesriik, kelleks on III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav liikmesriik.“
7 Määruse artikli 17 lõike 1 esimene lõik näeb ette:
„Erandina artikli 3 lõikest 1 võib iga liikmesriik otsustada läbi vaadata rahvusvahelise kaitse taotluse, mille on talle esitanud kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, isegi kui käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt ei vastuta ta selle läbivaatamise eest.“
8 Sama määruse artiklis 22 on kehtestatud eeskirjad vastuvõtmispalvele vastamise ja artiklis 25 tagasivõtmispalvele vastamise kohta.
9 Dublini III määruse artikli 27 lõiked 1 ja 3 on sõnastatud järgmiselt:
„1. „Taotlejal […] on õigus tõhusale õiguskaitsele üleandmisotsuse faktiliste või õiguslike asjaolude vaidlustamise või läbivaatamise kaudu kohtus.
[…]
3. Üleandmisotsuse vaidlustamise või läbivaatamise korral sätestavad liikmesriigid oma siseriiklikus õiguses, et:
a) vaidlustamine või läbivaatamine annab asjaomasele isikule õiguse jääda asjaomasesse liikmesriiki, kuni selguvad vaidlustamise või läbivaatamise tulemused, või
b) üleandmine peatub automaatselt ning selline peatumine aegub pärast mõistlikku ajavahemikku, mille jooksul kohus otsustab pärast palve üksikasjalikku ja tähelepanelikku läbivaatamist, kas anda vaidlustamisele või läbivaatamisele peatav mõju, või
c) asjaomasele isikule antakse võimalus esitada mõistliku aja jooksul kohtule taotlus peatada üleandmisotsuse täideviimine kuni vaidlustamise või läbivaatamise tulemuste selgumiseni. Liikmesriigid tagavad, et tõhus õiguskaitsevahend on olemas, peatades üleandmise, kuni võetakse vastu otsus esimese peatamise palve kohta. Otsus selle kohta, kas peatada üleandmisotsuse rakendamine, võetakse vastu mõistliku aja jooksul, võimaldades samas palve üksikasjaliku ja tähelepaneliku läbivaatamise. Üleandmise rakendamise peatamisest keeldumise otsuses esitatakse selle aluseks olevad põhjused.“
10 Selle määruse artikli 29 lõiked 1 ja 2 sätestavad:
„1. Palve esitanud liikmesriik annab taotleja või muu artikli 18 lõike 1 punktis c või d osutatud isiku pärast asjaomaste liikmesriikide omavahelist nõupidamist vastutavale liikmesriigile üle kooskõlas oma riigi õigusega esimesel võimalusel ja hiljemalt kuue kuu jooksul ajast, mil teine liikmesriik rahuldas vastuvõtmis‑ või tagasivõtmispalve või tehti lõplik otsus vaidlustamise või uuesti läbi vaatamise suhtes, kui sellel oli peatav toime vastavalt artikli 27 lõikele 3.
[…]
2. Kui üleandmine ei toimu kuue kuu jooksul, vabaneb vastutav liikmesriik kohustusest asjaomane isik vastu või tagasi võtta ning vastutus läheb üle palve esitanud liikmesriigile. Nimetatud tähtaega võib pikendada kõige rohkem ühe aastani, kui üleandmist ei saa teostada asjaomase isiku kinnipidamise tõttu, või kõige rohkem 18 kuuni, kui isik on põgenenud.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
11 M. Shiri sisenes liikmesriikide territooriumile Bulgaaria kaudu, kus ta esitas 19. veebruaril 2015 rahvusvahelise kaitse taotluse.
12 Seejärel esitas ta 7. märtsil 2015 rahvusvahelise kaitse taotluse Austrias. Amet palus 9. märtsil 2015 Bulgaaria ametiasutustel M. Shiri tagasi võtta.
13 Bulgaaria ametiasutused nõustusid 23. märtsil 2015 tagasivõtmispalve täitma.
14 Amet tunnistas 2. juulil 2015 M. Shiri esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõetamatuks, tegi väljasaatmiskorralduse ja kinnitas, et tema üleandmine Bulgaariale on seaduslik.
15 M. Shiri esitas selle otsuse peale Bundesverwaltungsgerichtile (Austria föderaalne halduskohus) kaebuse koos taotlusega anda kaebusele peatav toime. Ilma et nimetatud kohus oleks esitatud taotlust lahendanud, tühistas ta 20. juulil 2015 asjaomase otsuse põhjendusega, et M. Shiri tervislikust seisundist tingitud kaitsetu olukorra tõttu oleks amet pidanud kontrollima, kas ta oli kohustatud Dublini III määruse artikli 17 lõikes 1 sätestatud võimalust kasutama.
16 Pärast otsuse tühistamist tegi amet 3. septembril 2015 uue otsuse, millega ta tunnistas M. Shiri esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõetamatuks, tegi väljasaatmiskorralduse ja kinnitas, et tema üleandmine Bulgaariale on seaduslik.
17 M. Shiri esitas selle otsuse peale Bundesverwaltungsgerichtile (föderaalne halduskohus) kaebuse, mille see kohus sai kätte 17. septembril 2015 ja millega koos oli esitatud taotlus anda kaebusele peatav toime. M. Shiri märkis 23. septembri 2015. aasta täiendavas seisukohas, et Austria Vabariik vastutab tema rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, kuna Dublini III määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kuuekuuline üleandmise tähtaeg oli selleks kuupäevaks möödunud.
18 Bundesverwaltungsgericht (föderaalne halduskohus) jättis selle kaebuse 30. septembri 2015. aasta otsusega rahuldamata, ilma et ta oleks lahendanud taotlust kaebusele peatava toime andmiseks. M. Shiri 23. septembri 2015. aasta täiendavas seisukohas esitatud argumendi kohta, et Dublini III määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kuuekuuline tähtaeg on möödunud, otsustas kohus, et pärast ameti 2. juuli 2015. aasta otsuse tühistamist ja kohtuasja ametile uue otsuse tegemiseks tagasisaatmist hakkas uus kuuekuuline tähtaeg kulgema sellest hetkest, kui M. Shiri üleandmine oli jälle võimalik, nimelt seitsmendal päeval pärast tema esitatud kaebuse kättesaamist ehk alates 24. septembrist 2015. Seega oli Bundesverwaltungsgericht (föderaalne halduskohus) seisukohal, et vastutus M. Shiri esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest lasub jätkuvalt Bulgaaria Vabariigil ja see ei olnud vahepeal Austria Vabariigile üle läinud.
19 M. Shiri esitas seejärel eelotsusetaotluse esitanud kohtule kassatsioonkaebuse.
20 See kohus leiab, et enne selle üle otsustamist, kas M. Shiri suhtes kohaldatav üleandmise tähtaeg võib olla möödunud, tuleb kontrollida, kas rahvusvahelise kaitse taotleja võib tugineda väitele, et vastutus tema taotluse läbivaatamise eest on nimetatud tähtaja möödumise tõttu üle läinud, ja kas selliseks vastutuse üleminekuks piisab ainuüksi tähtaja möödumisest.
21 Neil asjaoludel otsustas Verwaltungsgerichtshof (Austria kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [Dublini III määruse] sätteid, mis annavad õiguse tõhusale õiguskaitsele üleandmisotsuse vaidlustamiseks, eriti artikli 27 lõiget 1 tuleb sama määruse põhjendust 19 arvestades tõlgendada nii, et varjupaigataotlejal on õigus tugineda sellele, et vastutus taotluse läbivaatamise eest on läinud üle palve esitanud liikmesriigile, sest kuuekuuline üleandmise tähtaeg on möödunud ([Dublini III määruse] artikli 29 lõige 2 koostoimes artikli 29 lõikega 1)?
Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav:
2. Kas vastutus taotluse läbivaatamise eest läheb üle [Dublini III määruse] artikli 29 lõike 2 esimese lause kohaselt ainult kasutamata jäetud üleandmistähtaja möödumise tõttu või eeldab vastutuse üleminek tähtaja möödumise tõttu ka seda, et vastutav liikmesriik keeldub täitmast asjaomase isiku vastuvõtmise või tagasivõtmise kohustust?“
Menetluse suulise osa uuendamise taotlus
22 Pärast kohtujuristi ettepaneku ettelugemist 20. juulil 2017 palus M. Shiri Euroopa Kohtu kantseleisse 6. septembril 2017 saabunud kirjas uuendada menetluse suuline osa. M. Shiri väitis taotluse põhjenduseks, et ettepanekus käsitleti õigusliku küsimusena Dublini III määruse artikli 29 lõikes 1 sätestatud tähtaja arvutamist, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule arutamiseks ei esitanud ja mille kohta ei olnud M. Shiril järelikult võimalik oma seisukohta esitada.
23 Siinjuures võimaldab Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 83 Euroopa Kohtul igal ajal, olles kohtujuristi ära kuulanud, uuendada määrusega menetluse suuline osa, eelkõige kui ta leiab, et asja lahendamisel tuleks tugineda õiguslikule argumendile, mille üle pooled ei ole vaielnud.
24 Käesolevas asjas tuleb aga tõdeda, et Euroopa Kohtu hinnangul ei ole mingil juhul vaja võtta seisukohta õigusküsimuses, mis puudutab Dublini III määruse artikli 29 lõikes 1 sätestatud tähtaja arvutamist, millele M. Shiri viitas. Lisaks leiab Euroopa Kohus, olles kohtujuristi ära kuulanud, et tal on olemas kogu vajalik teave asja lahendamiseks ning et kogu selle teabe üle on arutelu toimunud.
25 Seetõttu puudub alus menetluse suulise osa uuendamiseks.
Eelotsuse küsimuste analüüs
Teine küsimus
26 Teise küsimusega, mida tuleb esimesena analüüsida, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Dublini III määruse artikli 29 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kui üleandmist nimetatud määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kuuekuulise tähtaja jooksul ei toimu, läheb vastutus täies ulatuses üle palve esitanud liikmesriigile, ilma et oleks vajalik, et vastutav liikmesriik keelduks asjaomast isikut vastu võtmast või tagasi võtmast.
27 Dublini III määruse artikli 29 lõike 1 esimese lõigu kohaselt antakse asjaomane isik üle esimesel võimalusel ja hiljemalt kuue kuu jooksul alates ajast, mil teine liikmesriik rahuldas vastuvõtmis‑ või tagasivõtmispalve või tehti lõplik otsus vaidlustamise või uuesti läbi vaatamise suhtes, kui sellel oli peatav toime.
28 Viimase aspektiga seoses tuleneb Dublini III määruse artikli 27 lõike 3 punktist c, et juhul kui siseriiklikus õiguses nähakse ette, et asjaomasel isikul on võimalus esitada kohtule taotlus peatada üleandmisotsuse täideviimine kuni vaidlustamise või läbivaatamise tulemuste selgumiseni, peab asja arutav kohus lahendama taotluse mõistliku aja jooksul ja taotluse rahuldamata jätmise korral oma otsust põhjendama.
29 Selle määruse artikli 29 lõikes 2 on täpsustatud, et kui üleandmine ei toimu kuue kuu jooksul, vabaneb vastutav liikmesriik kohustusest asjaomane isik vastu või tagasi võtta ning vastutus läheb üle palve esitanud liikmesriigile.
30 Ainuüksi selle sätte sõnastusest nähtub, et selles nähakse ette vastutuse täies ulatuses üleminek palve esitanud liikmesriigile, ilma et see üleminek sõltuks vastutava liikmesriigi mis tahes reaktsioonist (vt analoogia alusel kohtuotsus, 26.7.2017, Mengesteab, C‑670/16, EU:C:2017:587, punkt 61).
31 Lisaks vastab selline tõlgendus Dublini III määruse põhjenduses 5 märgitud rahvusvahelise kaitse taotluste kiire menetlemise eesmärgile, kuna see tagab, et kui vastuvõtmise või tagasivõtmise menetlusega viivitatakse, vaadatakse rahvusvahelise kaitse taotlus läbi liikmesriigis, kus rahvusvahelise kaitse taotleja asub, et mitte taotluse läbivaatamist täiendavalt edasi lükata (vt analoogia alusel kohtuotsus, 26.7.2017, Mengesteab, C‑670/16, EU:C:2017:587, punkt 54).
32 Niisugune tõlgendus kajastub ka määruse nr 1560/2003 III peatükis sätestatud eeskirjades üleandmise kohta.
33 Kuigi selle määruse artiklis 8 kohustatakse vastutavat liikmesriiki hoolitsema selle eest, et varjupaigataotleja saaks üle antud esimesel võimalusel, ei anna nimelt ükski kõnealuse määruse säte sellele liikmesriigile pärast Dublini III määruse artiklite 22 või 25 alusel vastuvõtmis‑ või tagasivõtmispalve sõnaselget või vaikimisi rahuldamist õigust uuesti otsustada, kas ta tahab asjaomast isikut vastu võtta või tagasi võtta.
34 Eeltoodut arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et Dublini III määruse artikli 29 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kui üleandmist selle määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kuuekuulise tähtaja jooksul ei toimu, läheb vastutus täies ulatuses üle palve esitanud liikmesriigile, ilma et oleks vajalik, et vastutav liikmesriik keelduks asjaomast isikut vastu võtmast või tagasi võtmast.
Esimene küsimus
35 Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Dublini III määruse artikli 27 lõiget 1 koostoimes selle määruse põhjendusega 19 tuleb tõlgendada nii, et rahvusvahelise kaitse taotleja võib tugineda tema suhtes tehtud üleandmisotsuse peale esitatud kaebuses kõnealuse määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kuuekuulise tähtaja möödumisele.
36 Dublini III määruse artikli 27 lõikes 1 on sätestatud, et rahvusvahelise kaitse taotlejal on õigus tõhusale õiguskaitsele üleandmisotsuse faktiliste või õiguslike asjaolude vaidlustamise või läbivaatamise kaudu kohtus.
37 Rahvusvahelise kaitse taotlejale tema suhtes tehtud üleandmisotsuse vaidlustamiseks antud õiguskaitsevahendi ulatust on täpsustatud selle määruse põhjenduses 19, mis selgitab, et rahvusvahelise õiguse järgimise tagamiseks peaks üleandmisotsuste vaidlustamiseks kõnealuse määrusega kehtestatud tõhus õiguskaitsevahend hõlmama nii asjaomase määruse kohaldamise kui ka selle liikmesriigi faktilise ja õigusliku olukorra hindamist, kuhu taotleja üle antakse (kohtuotsus, 26.7.2017, Mengesteab, C‑670/16, EU:C:2017:587, punkt 43).
38 Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et võttes eelkõige arvesse liikmesriigis esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise süsteemi üldist arengut tulenevalt Dublini III määruse vastuvõtmisest ning selle määrusega taotletavaid eesmärke, tuleb määruse artikli 27 lõiget 1 tõlgendada nii, et selles ette nähtud õiguskaitsevahend peaks muu hulgas hõlmama samas määruses ette nähtud menetluslike tagatiste järgimist (vt selle kohta kohtuotsus, 26.7.2017, Mengesteab, C‑670/16, EU:C:2017:587, punktid 44–48 ja seal viidatud kohtupraktika).
39 Dublini III määruses kehtestatud vastuvõtmise ja tagasivõtmise menetluste läbiviimisel tuleb eeskätt järgida mitut kohustuslikku tähtaega, mille hulka kuulub määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kuuekuuline tähtaeg. Kuigi need sätted on mõeldud kõnealuste menetluste reguleerimiseks, aitavad need sarnaselt määruse III peatüki kriteeriumidele ühtlasi kindlaks määrata vastutava liikmesriigi. Nimelt, nagu käesoleva kohtuotsuse punktidest 30–34 tuleneb, toob asjaomase tähtaja möödumine, ilma et taotlejat oleks palve esitanud liikmesriigilt vastutavale liikmesriigile üle antud, kaasa vastutuse teiselt liikmesriigilt esimesele liikmesriigile täies ulatuses ülemineku (vt analoogia alusel kohtuotsus, 26.7.2017, Mengesteab, C‑670/16, EU:C:2017:587, punkt 50–53).
40 Neil asjaoludel peab üleandmisotsuse peale esitatud kaebust läbivaatav kohus selleks, et tagada, et vaidlustatud üleandmisotsus on vastu võetud kõnealuste menetluste nõuetekohase läbiviimise tulemusena, saama hinnata rahvusvahelise kaitse taotleja väiteid selle kohta, et asjaomane otsus on vastu võetud Dublini III määruse artikli 29 lõike 2 sätteid rikkudes, kuna väidetavalt oli palve esitanud liikmesriik selle otsuse vastuvõtmise päeval juba muutunud vastutavaks liikmesriigiks nimetatud määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kuuekuulise tähtaja möödumise tõttu (vt analoogia alusel kohtuotsus, 26.7.2017, Mengesteab, C‑670/16, EU:C:2017:587, punkt 55).
41 Samas on oluline märkida, et erinevalt 26. juuli 2017. aasta kohtuotsuse Mengesteab (C‑670/16, EU:C:2017:587) aluseks olnud kohtuasjas käsitletud tähtaegadest, mis reguleerivad vastuvõtmispalve esitamist, on Dublini III määruse artiklis 29 sätestatud tähtaegade eesmärk reguleerida mitte üksnes üleandmisotsuse vastuvõtmist, vaid ka täideviimist.
42 Siit järeldub, et asjaomased tähtajad võivad lõppeda pärast üleandmisotsuse vastuvõtmist. Lisaks tuleb märkida, et põhikohtuasjas kõne all olevas asjas väidab asjaomane isik, et Dublini III määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kuuekuuline tähtaeg lõppes üleandmisotsuse vastuvõtmise kuupäevast hilisemal kuupäeval.
43 Palve esitanud liikmesriigi pädevad asutused ei saa sellises olukorras asjaomast isikut teisele liikmesriigile üle anda, vaid nad on vastupidi kohustatud võtma omal algatusel vajalikud meetmed, et tunnistada esimese liikmesriigi vastutust ja vaadata selle isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus viivitamata läbi.
44 Kui aga võtta arvesse esiteks Dublini III määruse põhjenduses 19 märgitud eesmärki tagada kooskõlas põhiõiguste harta artikliga 47 asjaomaste isikute õiguste tõhus kaitse ning teiseks käesoleva kohtuotsuse punktis 31 meenutatud eesmärki tagada rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi kiire kindlaksmääramine, mis on nii sellise kaitse taotlejate kui ka kõnealuse määrusega kehtestatud süsteemi üldise nõuetekohase toimimise huvides, peab taotleja saama kasutada tõhusat ja kiiret õiguskaitsevahendit, mis võimaldab tal tugineda kõnealuse määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kuuekuulise tähtaja möödumisele pärast üleandmisotsuse vastuvõtmist.
45 Sellega seoses vastab käesolevas asjas Austria õigusnormidega rahvusvahelise kaitse taotlejale antud õigus tugineda tema suhtes tehtud üleandmisotsuse peale esitatud kaebuses selle otsuse vastuvõtmisest hilisematele asjaoludele niisugusele kohustusele näha ette tõhus ja kiire õiguskaitsevahend.
46 Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et Dublini III määruse artikli 27 lõiget 1 koostoimes selle määruse põhjendusega 19 ja põhiõiguste harta artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et rahvusvahelise kaitse taotleja peab saama kasutada tõhusat ja kiiret õiguskaitsevahendit, mis võimaldab tal tugineda kõnealuse määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kuuekuulise tähtaja möödumisele pärast üleandmisotsuse vastuvõtmist. Sellistes siseriiklikes õigusnormides, nagu on kõne all põhikohtuasjas, rahvusvahelise kaitse taotlejale antud õigus tugineda tema suhtes tehtud üleandmisotsuse peale esitatud kaebuses selle otsuse vastuvõtmisest hilisematele asjaoludele vastab niisugusele kohustusele näha ette tõhus ja kiire õiguskaitsevahend.
Kohtukulud
47 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, artikli 29 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kui üleandmist selle määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kuuekuulise tähtaja jooksul ei toimu, läheb vastutus täies ulatuses üle palve esitanud liikmesriigile, ilma et oleks vajalik, et vastutav liikmesriik keelduks asjaomast isikut vastu võtmast või tagasi võtmast.
2. Määruse nr 604/2013 artikli 27 lõiget 1 koostoimes selle määruse põhjendusega 19 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et rahvusvahelise kaitse taotleja peab saama kasutada tõhusat ja kiiret õiguskaitsevahendit, mis võimaldab tal tugineda kõnealuse määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kuuekuulise tähtaja möödumisele pärast üleandmisotsuse vastuvõtmist. Sellistes siseriiklikes õigusnormides, nagu on kõne all põhikohtuasjas, rahvusvahelise kaitse taotlejale antud õigus tugineda tema suhtes tehtud üleandmisotsuse peale esitatud kaebuses selle otsuse vastuvõtmisest hilisematele asjaoludele vastab niisugusele kohustusele näha ette tõhus ja kiire õiguskaitsevahend.
Allkirjad