Kohtuasi C‑201/16

Majid Shiri

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgerichtshof)

Eelotsusetaotlus – Määrus (EL) nr 604/2013 – Selle liikmesriigi määramine, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest – Artikkel 27 – Õiguskaitsevahendid – Kohtuliku kontrolli ulatus – Artikkel 29 – Üleandmise tähtaeg – Üleandmise tähtaja jooksul täide viimata jätmine – Vastutava liikmesriigi kohustused – Vastutuse üleminek – Vastutava liikmesriigi otsuse vajadus

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (suurkoda) 25. oktoobri 2017. aasta otsus

1.        Kohtumenetlus – Suuline menetlus – Menetluse taasavamine – Kohustus uuendada menetluse suulist osa, et anda pooltele võimalus märkuste esitamiseks kohtujuristi ettepanekus tõstatatud õigusküsimuste kohta – Puudumine

(ELTL artikli 252 teine lõik; Euroopa Kohtu kodukord, artikkel 83)

2.        Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumid ja mehhanismid – Määrus nr 604/2013 – Vastuvõtmise ja tagasivõtmise menetlus – Rahvusvahelise kaitse taotleja üleandmise tähtaeg – Selle tähtaja järgimata jätmise tagajärg – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise vastutuse üleminek palve esitanud liikmesriigile

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 604/2013, artikli 29 lõiked 1 ja 2)

3.        Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumid ja mehhanismid – Määrus nr 604/2013 – Rahvusvahelise kaitse taotleja suhtes tehtud üleandmisotsuse peale esitatud kaebus – Võimalus tugineda üleandmise tähtaja möödumisele pärast üleandmisotsuse vastuvõtmist – Liikmesriikide kohustus näha ette tõhus ja kiire õiguskaitsevahend

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 604/2013, põhjendus 19, artikli 27 lõige 1 ja artikli 29 lõiked 1 ja 2)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 22–25)

2.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, artikli 29 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kui üleandmist selle määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kuuekuulise tähtaja jooksul ei toimu, läheb vastutus täies ulatuses üle palve esitanud liikmesriigile, ilma et oleks vajalik, et vastutav liikmesriik keelduks asjaomast isikut vastu võtmast või tagasi võtmast. Ainuüksi selle sätte sõnastusest nähtub, et selles nähakse ette vastutuse täies ulatuses üleminek palve esitanud liikmesriigile, ilma et see üleminek sõltuks vastutava liikmesriigi mis tahes reaktsioonist (vt analoogia alusel 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus, Mengesteab, C‑670/16, EU:C:2017:587, punkt 61).

(vt punktid 30 ja 34 ning resolutsiooni punkt 1)

3.      Määruse nr 604/2013 artikli 27 lõiget 1 koostoimes selle määruse põhjendusega 19 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et rahvusvahelise kaitse taotleja peab saama kasutada tõhusat ja kiiret õiguskaitsevahendit, mis võimaldab tal tugineda kõnealuse määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kuuekuulise tähtaja möödumisele pärast üleandmisotsuse vastuvõtmist. Sellistes siseriiklikes õigusnormides, nagu on kõne all põhikohtuasjas, rahvusvahelise kaitse taotlejale antud õigus tugineda tema suhtes tehtud üleandmisotsuse peale esitatud kaebuses selle otsuse vastuvõtmisest hilisematele asjaoludele vastab niisugusele kohustusele näha ette tõhus ja kiire õiguskaitsevahend.

Rahvusvahelise kaitse taotlejale tema suhtes tehtud üleandmisotsuse vaidlustamiseks antud õiguskaitsevahendi ulatust on täpsustatud selle määruse põhjenduses 19, mis selgitab, et rahvusvahelise õiguse järgimise tagamiseks peaks üleandmisotsuste vaidlustamiseks kõnealuse määrusega kehtestatud tõhus õiguskaitsevahend hõlmama nii asjaomase määruse kohaldamise kui ka selle liikmesriigi faktilise ja õigusliku olukorra hindamist, kuhu taotleja üle antakse (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus, Mengesteab, C‑670/16, EU:C:2017:587, punkt 43). Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et võttes eelkõige arvesse liikmesriigis esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise süsteemi üldist arengut tulenevalt Dublini III määruse vastuvõtmisest ning selle määrusega taotletavaid eesmärke, tuleb määruse artikli 27 lõiget 1 tõlgendada nii, et selles ette nähtud õiguskaitsevahend peaks muu hulgas hõlmama samas määruses ette nähtud menetluslike tagatiste järgimist (vt selle kohta 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus, Mengesteab, C‑670/16, EU:C:2017:587, punktid 44–48 ja seal viidatud kohtupraktika).

Dublini III määruses kehtestatud vastuvõtmise ja tagasivõtmise menetluste läbiviimisel tuleb eeskätt järgida mitut kohustuslikku tähtaega, mille hulka kuulub määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kuuekuuline tähtaeg. Kuigi need sätted on mõeldud kõnealuste menetluste reguleerimiseks, aitavad need sarnaselt määruse III peatüki kriteeriumidele ühtlasi kindlaks määrata vastutava liikmesriigi.

Neil asjaoludel peab üleandmisotsuse peale esitatud kaebust läbivaatav kohus selleks, et tagada, et vaidlustatud üleandmisotsus on vastu võetud kõnealuste menetluste nõuetekohase läbiviimise tulemusena, saama hinnata rahvusvahelise kaitse taotleja väiteid selle kohta, et asjaomane otsus on vastu võetud Dublini III määruse artikli 29 lõike 2 sätteid rikkudes, kuna väidetavalt oli palve esitanud liikmesriik selle otsuse vastuvõtmise päeval juba muutunud vastutavaks liikmesriigiks nimetatud määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kuuekuulise tähtaja möödumise tõttu (vt analoogia alusel 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus, Mengesteab, C‑670/16, EU:C:2017:587, punkt 55).

Samas on oluline märkida, et erinevalt 26. juuli 2017. aasta kohtuotsuse Mengesteab (C‑670/16, EU:C:2017:587) aluseks olnud kohtuasjas käsitletud tähtaegadest, mis reguleerivad vastuvõtmispalve esitamist, on Dublini III määruse artiklis 29 sätestatud tähtaegade eesmärk reguleerida mitte üksnes üleandmisotsuse vastuvõtmist, vaid ka täideviimist. Siit järeldub, et asjaomased tähtajad võivad lõppeda pärast üleandmisotsuse vastuvõtmist.

Palve esitanud liikmesriigi pädevad asutused ei saa sellises olukorras asjaomast isikut teisele liikmesriigile üle anda, vaid nad on vastupidi kohustatud võtma omal algatusel vajalikud meetmed, et tunnistada esimese liikmesriigi vastutust ja vaadata selle isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus viivitamata läbi.

(vt punktid 37–43 ja 46 ning resolutsiooni punkt 2)