Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
ATHANASIOS RANTOS
esitatud 6. juunil 2024(1)
Kohtuasi C‑255/22 P
Orlen S.A., varem Polski Koncern Naftowy Orlen S.A., varem Polskie Górnictwo Naftowe i Gazownictwo S.A.,
versus
Euroopa Komisjon
Apellatsioonkaebus – Konkurents – ELTL artikkel 102 – EMP lepingu artikkel 54 – Valitseva seisundi kuritarvitamine – Kesk- ja Ida-Euroopa gaasiturud – Määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 9 lõige 1 – Komisjoni otsus, millega muudetakse ettevõtja pakutud individuaalsed kohustused siduvaks – Tühistamishagi – Kohustuste piisavus vastuväiteteatises kindlaks tehtud konkurentsiprobleemide seisukohast – Liidu kohtu kontrolli laad – Komisjoni loobumine teatavate esialgsete probleemidega seotud kohustuste nõudmisest – Põhjendamiskohustus – Liidu energiapoliitika eesmärgid – ELTL artikkel 194 – Energiasolidaarsuse põhimõte – Kohaldatavus
I. Sissejuhatus
1. Käesoleva apellatsioonkaebusega palub Orlen S.A. (edaspidi „Orlen“ või „apellant“), kes on Polskie Górnictwo Naftowe i Gazownictwo S.A. õigusjärglane, tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 2. veebruari 2022. aasta otsus Polskie Górnictwo Naftowe i Gazownictwo vs. komisjon (Engagements de Gazprom) (T‑616/18, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2022:43), millega see kohus jättis rahuldamata tema hagi nõudega tühistada komisjoni 24. mai 2018. aasta otsus C(2018) 3106 (final) ELTL artiklis 102 ja EMP lepingu artiklis 54 sätestatud menetluse kohta (juhtum AT.39816 – eelneva turu gaasitarned Kesk- ja Ida-Euroopas)(2) (edaspidi „vaidlusalune otsus“). Selle otsusega muudeti Gazprom PJSC ja Gazprom export LLC (edaspidi koos „Gazprom“) võetud kohustused siduvaks ja lõpetati komisjoni haldusmenetlus, milles ta analüüsis ELTL artiklis 102 ette nähtud turgu valitseva seisundi kuritarvitamise keelu seisukohast, kas Gazpromi teatud tegevus, mis mõjutab gaasisektorit teatavates Kesk- ja Ida-Euroopa riikides (edaspidi „puudutatud riigid“), nimelt Bulgaarias, Tšehhi Vabariigis, Eestis, Lätis, Leedus, Ungaris, Poolas ja Slovakkias, on liidu õigusega kooskõlas.
2. Samal ajal esitas Overgas Inc., Orleni toetuseks menetlusse astuja esimeses kohtuastmes (edaspidi „menetlusse astuja“ ja „vastuapellatsioonkaebuse esitaja“), vastuapellatsioonkaebuse, milles paluti samuti vaidlustatud kohtuotsus tühistada.
3. Käesolev kohtuasi annab Euroopa Kohtule võimaluse arendada edasi oma kohtupraktikat, mis käsitleb kohtuvaidlusi, mida tekitavad otsused, millega muudetakse määruse (EÜ) nr 1/2003(3) artikli 9 alusel ettevõtjate kohustused neile siduvaks. Kuigi selles kohtuasjas tõstatatakse Euroopa Kohtule juba teada probleemid seoses konkurentsiõiguse valdkonnas, eelkõige viidatud artikli 9 alusel komisjoni tehtud otsuste kohtuliku kontrolliga proportsionaalsuse põhimõtte seisukohast, tõstatab see ka varem käsitlemata probleeme, mis puudutavad esiteks selle artikli 9 alusel vastu võetud otsuse kooskõla ELTL artiklis 194 sätestatud energiasolidaarsuse põhimõttega, ja teiseks menetlusnormidega, mis reguleerivad vastuväiteteatise sisu, eelkõige mis puutub selle menetluse käigus, mille tulemusel võetakse sama artikli 9 alusel vastu otsus, ühest või mitmest vastuväitest loobumise võimalikku põhjenduse puudumisse.
4. Euroopa Kohtu palvel keskendutakse käesoleva ettepaneku analüüsis eelkõige apellatsioonkaebuse esimese väite kolmandale osale ning teisele ja kolmandale väitele, mis käsitlevad sisuliselt kahte eespool nimetatud probleemi. Käesolevas ettepanekus tehakse ka mõned täpsustused apellatsioonkaebuse kolmanda väite esimese osa ja vastuapellatsioonkaebuse teise väite keskmes oleva mõiste „ilmne hindamisviga“ tõlgendamise kohta.
II. Õiguslik raamistik
5. Määruse nr 1/2003 artikli 9 „Kohustused“ lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Kui komisjon kavatseb vastu võtta rikkumise lõpetamist nõudva otsuse ning asjaomased ettevõtjad teevad ettepaneku kohustuste võtmiseks seoses komisjoni esialgses hinnangus tõstatatud küsimuste lahendamisega, võib komisjon muuta need kohustused asjaomastele ettevõtjatele siduvaks. Sellise otsuse võib vastu võtta kindlaksmääratud ajavahemikuks ja selles sätestatakse, et komisjonil ei ole enam põhjust meetmeid võtta.“
III. Vaidluse taust
6. Vaidluse taust ja vaidlusaluse otsuse sisu on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–36 ning selle võib käesoleva ettepaneku jaoks kokku võtta järgmiselt.
A. Haldusmenetlus
7. Komisjon võttis aastatel 2011–2015 mitu meedet selleks, et uurida Kesk- ja Ida-Euroopa gaasiturgude toimimist. Eelkõige saatis ta määruse nr 1/2003 artiklite 18 ja 20 alusel teabenõuded erinevatele turuosalistele, muu hulgas Gazpromile ja mõnele tema kliendile, nende hulgas apellandile, ning viis läbi kontrolle, sealhulgas apellandi ruumides 2011. aasta jooksul(4).
8. Sellega seoses algatas komisjon 31. augustil 2012 ametlikult menetluse määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 ja määruse (EÜ) nr 773/2004(5) artikli 2 kohase otsuse vastuvõtmiseks vastavalt määruse nr 1/2003 III peatükile.
9. Komisjon saatis 22. aprillil 2015 Gazpromile määruse nr 773/2004 artikli 10 alusel vastuväiteteatise, milles ta järeldas kõigepealt, et Gazprom on puudutatud riikide siseturgudel seoses gaasi eelneva hulgitarnega turgu valitsevas seisundis ning ta kuritarvitab seda seisundit, kasutades konkurentsivastast strateegiat selleks, et neid turge killustada ja isoleerida ning takistada nõnda seal gaasi vaba liikumist, rikkudes nii ELTL artiklit 102.
10. Komisjoni hinnangul hõlmas Gazpromi strateegia kolme liiki konkurentsivastaseid tegevusi, mis mõjutasid tema kliente puudutatud riikides ja nendega sõlmitud lepinguid.
11. Gazprom kehtestas väidetavalt esiteks oma gaasitarnelepingute raames hulgimüüjate ja teatud tööstustarbijatega puudutatud riikides territoriaalsed piirangud, mis tulenevad lepingutingimustest, mis keelavad ekspordi väljapoole tarneterritooriumi või kohustavad tarnitud gaasi kasutama teatud territooriumil. Lisaks kasutas Gazprom muid meetmeid, mis takistavad piiriüleseid gaasivooge.
12. Teiseks võimaldasid need territoriaalsed piirangud väidetavalt Gazpromil rakendada ebaausat hinnapoliitikat viies puudutatud riigis, nimelt Bulgaarias, Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas, kehtestades liiga kõrged hinnad, kuna need olid selgelt kõrgemad kui tema kulud või teatud hinnad, mida peeti võrdlushindadeks.
13. Kolmandaks seadis Gazprom väidetavalt Bulgaaria ja Poola puhul oma gaasitarned sõltuvusse sellest, kas hulgimüüjad saavad gaasiedastustaristu kohta teatud tagatised. Need tagatised puudutasid esiteks Bulgaaria hulgimüüja investeeringuid South Stream gaasijuhtme projekti ja teiseks Poola hulgimüüja ehk apellandi nõustumist Gazpromi kontrolli tugevdamisega Jamali gaasitorujuhtme – mis on üks peamisi transiittorujuhtmeid Poolas – Poola lõigu haldamisel (edaspidi „vastuväited Jamali kohta“).
14. Gazprom vastas vastuväiteteatisele 29. septembril 2015, vaieldes komisjoni tõstatatud konkurentsiprobleemidele vastu, ning ta kuulati seejärel vastavalt määruse nr 773/2004 artiklile 12 ära 15. detsembril 2015 toimunud ärakuulamisel. Kuigi Gazprom vaidlustas endiselt vastuväiteteatises nimetatud konkurentsiprobleemid, esitas ta 14. veebruaril 2017 määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel ametliku kohustuste projekti (edaspidi „esialgsed kohustused“), millele eelnesid mitteametlikud kohustuste ettepanekud.
15. Selleks et saada huvitatud kolmandate isikute märkused esialgsete kohustuste kohta, avaldas komisjon 16. märtsil 2017 vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 27 lõikele 4 teatise, mis sisaldas juhtumi AT.39816 kokkuvõtet ja esialgsete kohustuste põhisisu.
16. Kui Gazprom oli saanud tema esialgsete kohustuste kohta kolmandate isikute märkuste mittekonfidentsiaalsed versioonid, esitas ta 15. märtsil 2018 muudetud kohustuste projekti (edaspidi „lõplikud kohustused“).
17. Komisjon võttis 24. mail 2018 vastu vaidlusaluse otsuse, millele lisati lõplikud kohustused. Selle otsusega kiitis ta need kohustused heaks ja muutis need siduvaks, lõpetades sellega haldusmenetluse, järeldades, et seoses vastuväiteteatises algul tuvastatud võimalike kuritarvitustega ei ole enam vaja tegutseda.
B. Vaidlusalune otsus
18. Vaidlusaluses otsuses esitas komisjon kõigepealt esialgse hinnangu Gazpromi tegevusele ning seejärel esialgsed kohustused, turuga konsulteerimise tulemused ja lõplikud kohustused. Seejärel esitas ta hinnangu lõplikele kohustustele ja põhjused, mille tõttu ta leidis, et võetud kohustused on tema tõstatatud konkurentsiprobleemide seisukohast rahuldavad.
1. Esialgne hinnang kõnesolevatele tegevustele
19. Esimesena, mis puutub kõnealuse tegevuse esialgsesse hindamisse, siis määratles komisjon vaidlusaluse otsuse 4. jaos asjaomaste turgudena riigisisesed gaasi hulgimüügiturud. Ta tuvastas sellega seoses ka, et Gazprom on puudutatud riikides asjaomastel turgudel turgu valitsevas seisundis.
20. Komisjoni sõnul võis Gazprom ELTL artiklit 102 rikkudes oma turgu valitsevat seisundit kuritarvitada, rakendades konkurentsivastast strateegiat, mille eesmärk oli takistada gaasi vaba liikumist puudutatud riikides ja seeläbi nende riikide asjaomased turud isoleerida. Täpsemalt leidis ta, et see strateegia hõlmab kolme liiki konkurentsivastaseid tegevusi, mis vastavad peamiselt vastuväiteteatises kindlaks tehtud konkurentsiprobleemidele(6).
21. Mis puudutab vastuväiteid Jamali kohta, siis kuigi mõned huvitatud kolmandad isikud olid turuga konsulteerimise käigus tähelepanu juhtinud sellele, et nende vastuväidete lahendamiseks ei ole kohustusi võetud, leidis komisjon pärast täiendavat uurimist vaidlusaluse otsuse põhjenduses 138, et tema tuvastatud esialgsed konkurentsiprobleemid ei olnud kinnitust leidnud. Ta märkis esiteks, et Poola energiaamet oli järeldanud, et Jamali gaasijuhtme Poola lõigu sõltumatul võrguhalduril oli otsustava tähtsusega kontroll seda lõiku puudutavate investeerimisotsuste ja nende elluviimise üle ning et Gazprom ei saa enam otsuseid selle gaasijuhtme kohta blokeerida. Teiseks juhtis komisjon tähelepanu sellele, et Poola gaasisektoris tegutsevate osapoolte suhted on valitsustevahelised, eriti mis puudutab Jamali gaasijuhtme Poola lõigu ehitamist ja haldamist, ning järeldas, et see asjaolu võib olla määranud suurel määral asjaomaste osapoolte tegevuse.
2. Lõplike kohustuste sisu
22. Teisena võib vaidlusalusele otsusele lisatud lõplikud kohustused, mis peaksid vastama komisjoni tõstatatud konkurentsiprobleemidele, sisuliselt kokku võtta järgmiselt.
23. Esiteks, territoriaalsete piirangute osas võetud kohustuste raames kohustus Gazprom kõigepealt sisuliselt kustutama puudutatud riikides asuvate klientidega sõlmitud gaasitarnelepingutest kõik tingimused, mis keelavad otseselt või kaudselt gaasi vaba liikumist nende riikide vahel või takistavad seda. Selleks et võimaldada gaasivoogu ühelt poolt Bulgaaria ja Balti riikide ning teiselt poolt teiste puudutatud riikide vahel, võttis Gazprom lisaks kohustuse võtta meetmeid, et anda asjaomastele klientidele võimalus taotleda, et kõik või osa nende lepingulistest gaasimahtudest, mis tarnitakse teatud tarnekohtadesse Ungaris, Poolas ja Slovakkias, tarnitaks muusse tarnekohta Bulgaarias või Balti riikides. Pärast turuga konsulteerimist kinnitas Gazprom lõplikes kohustustes eelkõige oma ettepanekut tarnekohtade muutmise kohta.
24. Teiseks, hinnaprobleemidega seoses võetud kohustuste raames kohustus Gazprom lisama asjaomaste klientidega Bulgaarias, Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas sõlmitud lepingutesse uued tingimused või seniseid tingimusi muutma.
25. Kolmandaks, konkurentsiprobleemide osas seoses sellega, et gaasiga varustamine teatud hinnaga sõltus sellest, kas Bulgaaria hulgimüüja saab tagatise South Streami gaasijuhtme projekti tehtud investeeringute kohta, kohustus Gazprom võimaldama selles projektis osalevatel Bulgaaria partneritel sellest projektist taanduda, loobuma selle taandumisega seotud mis tahes tsiviilnõuetest, ja mitte nõudma neilt tagasi neile selles projektis osalemise eest gaasihindade pealt tehtud hinnasoodustusi.
3. Lõplike kohustuste hindamine ja täitmine
26. Kolmandaks ja viimaseks järeldas komisjon vaidlusaluses otsuses märgitud lõplike kohustuste hindamise ja täitmise kohta sisuliselt, et lõplikud kohustused on tõhusad ja vajalikud – olemata ebaproportsionaalsed – selleks, et need konkurentsiprobleemid lahendada, täheldades seejuures, et ta võttis selles küsimuses arvesse arengusuundi gaasiturgudel alates hetkest, mil vastuväiteteatisest teada anti. Seepärast otsustas komisjon muuta lõplikud kohustused määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel siduvaks.
C. Kaebus Jamaliga seotud vastuväidete kohta
27. Paralleelselt komisjoni algatatud haldusmenetlusega, milles tehti vaidlusalune otsus, esitas apellant 9. märtsil 2017 määruse nr 773/2004 artikli 5 alusel kaebuse, milles ta viitas Gazpromi väidetavale kuritarvitavale tegevusele(7). See tegevus, mis kattus suures osas konkurentsiprobleemidega, mida oli vastuväiteteatises juba kirjeldatud, hõlmas eelkõige Gazpromi väidetavaid kuritarvitusi seoses Jamali gaasijuhtme Poola lõiguga.
28. Arvestades, et vaidlusaluses otsuses vastati apellandi mureküsimusele ja et selles otsuses võeti arvesse apellandi seisukohti, mille ta oli esitanud juhtumis AT.40497 korraldatud turuga konsulteerimise raames, võttis komisjon 17. aprillil 2019 vastu otsuse C(2019) 3003 (final) kaebuse rahuldamata jätmise kohta (Juhtum AT.40497 – gaasi hinnad Poolas).
29. Apellant esitas 25. juunil 2019 Üldkohtule oma kaebuse rahuldamata jätmise otsuse peale hagi, mis registreeriti kohtuasjana numbriga T‑399/19.
IV. Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
30. Apellant esitas vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 15. oktoobril 2018. Oma hagi põhjendamiseks esitas ta kuus väidet, millest esimeses kolmes väidab ta sisuliselt, et rikutud on määruse nr 1/2003 artiklit 9 koostoimes ELTL artikliga 102 ja proportsionaalsuse põhimõtet, kuna komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui ta kiitis heaks ebapiisavad ja ebasobivad lõplikud kohustused, ning neljanda väite kohaselt on rikutud ELTL artikli 194 lõiget 1 koostoimes ELTL artikliga 7, kuna vaidlusalune otsus on tema arvates vastuolus liidu energiapoliitika eesmärkidega ja komisjon ei võtnud arvesse selle otsuse negatiivset mõju Euroopa gaasitarneturule. Viies väide puudutas seda, et komisjon tegi diskrimineerivalt vahet Gazpromi klientidel, kes tegutsevad Lääne-Euroopa liikmesriikides ja kes tegutsevad puudutatud riikides. Kuues väide oli, et komisjon eiras määruse nr 1/2003 artiklis 9 seatud eesmärki ning ületas haldusmenetluse läbiviimisel oma volituste piire.
31. Üldkohus tegi 2. veebruaril 2022 vaidlustatud kohtuotsuse, millega ta lükkas kõik need väited tagasi ja jättis seega tühistamishagi tervikuna rahuldamata.
V. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded
32. Apellant esitas vaidlustatud kohtuotsuse peale 8. aprillil 2022 apellatsioonkaebuse. Ta palub Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja vaidlusalune otsus; teise võimalusena saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse otsuse tegemiseks vastavalt Euroopa Kohtu otsusele ning mõista käesoleva kohtuastme ja Üldkohtu menetlusega seotud kohtukulud välja komisjonilt.
33. Apellant esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks neli väidet, millest esimene puudutab määruse nr 1/2003 artikli 9 rikkumist, teine ELTL artiklis 194 sätestatud energiasolidaarsuse põhimõtte rikkumist koostoimes selle määruse artikliga 9, kolmas selle määruse artikli 9 lõike 1 rikkumist seetõttu, et Üldkohus tõlgendas vääralt mõistet „ilmne hindamisviga“, kui ta analüüsis, kuidas komisjon hindas võetud kohustuste sobivuse analüüsimisel keerukaid majanduslikke ja tehnilisi küsimusi, ja neljas puudutab sama määruse artikli 9 lõike 2 rikkumist, mille tõttu asus Üldkohus vääralt seisukohale, et komisjon ei ole võetud kohustuste sobivuse hindamisel teinud ilmset viga.
34. Komisjon, keda toetab Gazprom, palub apellatsioonkaebus rahuldamata jätta ja mõista kohtukulud välja apellandilt. Overgas ja Poola Vabariik omakorda paluvad Euroopa Kohtul apellatsioonkaebus rahuldada.
35. Overgas esitas 3. augustil 2022 vastuapellatsioonkaebuse, paludes vaidlustatud kohtuotsus tühistada ja mõista kohtukulud välja komisjonilt. Komisjon, keda toetab Gazprom, palub Euroopa Kohtul jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista selle apellatsioonkaebusega seotud kohtukulud välja Overgasilt. Apellant omakorda palub Euroopa Kohtul vastuapellatsioonkaebuse esimese väitega nõustuda ja vaidlustatud kohtuotsus tühistada.
VI. Õiguslik analüüs
36. Käesolev kohtuasi tõstatab peamiselt konkurentsiõiguse valdkonnas, eelkõige määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel tehtud komisjoni otsuste kohtuliku kontrolli probleemistiku. Täpsemalt tuleb Euroopa Kohtul apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse väidete analüüsimisel lahendada kolm põhiprobleemi:
– esimene puudutab ELTL artiklis 194 sätestatud energiasolidaarsuse põhimõtte suhet selle määruse artikli 9 alusel tehtud otsusega, et lahendada ELTL artikli 102 rikkumist puudutavad probleemid (B);
– teine puudutab vastuväiteteatise menetluslikku käsitlemist nimetatud määruse artiklis 9 ette nähtud menetluses, mis põhimõtteliselt ei nõua selle teatise olemasolu (C);
– kolmas puudutab liidu kohtu kohtuliku kontrolli põhjalikkust sama määruse artikli 9 alusel vastu võetud komisjoni otsuste üle(8) ja sellest tulenevalt ka seda, kuidas tõlgendada mõistet „ilmne hindamisviga“ (D).
37. Enne kui asuda analüüsima kahte esimest probleemi, millele käesolevas ettepanekus keskendutakse(9), pean vajalikuks lühidalt meenutada õiguslikku raamistikku, millesse kuulub määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel tehtud otsuste kohtulik kontroll, ning teha järgmised sissejuhatavad märkused (A).
A. Sissejuhatavad märkused
38. Esimesena tuleks meenutada, et määruse nr 1/2003 artikliga 9 kehtestatud mehhanism on inspireeritud menetlusökonoomia kaalutlustest ja selle eesmärk on tagada konkurentsieeskirjade tõhus kohaldamine, lahendades rikkumise formaalse tuvastamise asemel kiiresti komisjoni tuvastatud konkurentsiprobleemid(10). Seega on vastupidi selle määruse (mille eesmärk on tuvastatud rikkumine lõpetada) artikli 7 alusel vastu võetud otsustele selle määruse artiklis 9 reguleeritud menetluses komisjon vabastatud kohustusest rikkumine tuvastada ja kvalifitseerida ning tema roll piirdub asjaomaste ettevõtjate väljapakutud kohustuste analüüsimise ning võimaliku heakskiitmisega, arvestades konkurentsiprobleeme, mida ta on esialgse hindamise käigus tuvastanud, ning selle menetluse eesmärke(11).
39. Teisena on oluline märkida, et komisjonil on määruse nr 1/2003 artikli 9 kohaselt võetud kohususte heakskiitmisel suur kaalutlusruum, kuivõrd ta peab viima läbi tulevikku suunatud analüüsi, milleks on vaja arvesse võtta suurt hulka majandustegureid, et hinnata, kas asjaomase ettevõtja võetud kohustused on sobivad(12). Järelikult on komisjoni esialgses hinnangus tema tõstatatud küsimuste seisukohalt oluline küsimus, kas kohustused on piisavad, et lahendada sobivalt need küsimused, ilma et komisjon peaks ise otsima vähem rangeid või mõõdukamaid lahendusi kui talle välja pakutud võetavad kohustused(13).
40. Kolmandana tuleb märkida, et kohtuliku kontrolli laadi ja ulatuse kohta selles valdkonnas tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast, et asjaolu, et komisjonil on majandusküsimustes konkurentsieeskirjade ja eelkõige määruse 1/2003 artikli 9 kohaldamisel suur kaalutlusruum, õigustab seda, et liidu kohtu kohtulik kontroll komisjoni otsuse üle kohustuste võtmise küsimuses piirdub analüüsimisega, kas otsuses ei ole ilmselget hindamisviga(14). Sellest tuleneb, et niisuguste keeruliste majanduslike olukordade kontrollimisel ei saa liidu kohus asendada komisjoni majanduslikku hinnangut enda omaga, esitades oma hinnangu keerukatele majanduslikele asjaoludele(15).
41. Kuid nagu Euroopa Kohus on korduvalt märkinud niisuguste valdkondade nagu konkurentsiõigus kontekstis, kus tuleb anda keerukaid hinnanguid, ei tähenda komisjoni hindamisruum, et liidu kohus peaks hoiduma kontrollimast tõlgendust, mille see institutsioon on andnud majanduslikku laadi andmetele(16). Euroopa Kohtu kohtupraktikas välja töötatud põhimõtete järgi peab liidu kohus kontrollima nii esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja ühtelangevust kui ka seda, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida tuleb keerulise olukorra hindamisel arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis on nende pinnalt tehtud(17).
42. Sellest tuleneb, et kohtulik kontroll otsuste üle, mille on komisjon vastu võtnud määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel, põhineb seega sellel, et liidu kohus kontrollib, kas kohustused on piisavad selleks, et lahendada komisjoni tuvastatud konkurentsiprobleemid sobivalt, võttes arvesse juhtumi asjaolusid, see tähendab konkurentsiprobleemide tõsidust, nende ulatust ja kolmandate isikute huve(18).
43. Neljandaks ja viimaseks tuleb märkida, et Euroopa Kohtu praktika on selles valdkonnas suhteliselt piiratud(19) ning käsitleb peamiselt kohustuste sobivuse ja piisavuse analüüsi, eelkõige proportsionaalsuse põhimõtte seisukohast(20), ning kolmandate isikute huvide arvessevõtmist ja kaitset kohustuste komisjoni poolt heakskiitmisel(21).
B. ELTL artiklis 194 sätestatud energiasolidaarsuse põhimõtte suhe määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel tehtud otsusega (esimese väite kolmas osa ja teine väide)
44. Nii esimese väite kolmandas osas kui ka teises väites, mida tuleb analüüsida koos, heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane rikkus õigusnormi, kui ta kontrollis komisjoni hinnangut kohustuste sobivusele, jättes arvesse võtmata ELTL artikli 194 eesmärgid, sealhulgas eelkõige energiasolidaarsuse põhimõtte.
45. Apellandi sõnul tõlgendas Üldkohus samamoodi nagu komisjon ELTL artiklit 194 valesti, mis on tema arvates vastuolus tõlgendusega, mille andis Euroopa Kohus 15. juuli 2021. aasta kohtuotsuses Saksamaa vs. Poola (C‑848/19 P, edaspidi „kohtuotsus Saksamaa vs. Poola“, EU:C:2021:598) ja mis võtab sellelt sättelt kogu kasuliku mõju komisjoni tegevusele, mille eesmärk on rakendada nii konkurentsiõiguse eesmärke laias tähenduses kui ka liidu energiaturu nõuetekohase toimimisega seotud eesmärke.
46. Selles kontekstis tuleb uurida, kas selliselt toimides ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, nagu arvab apellant. Enne Üldkohtu analüüsi kohta seisukoha võtmist pean vajalikuks teha mõned sissejuhatavad märkused ELTL artikli 194 kohta ning selle sätte koostoime kohta konkurentsianalüüsiga, mille peab komisjon määruse nr 1/2003 artikli 9 raames läbi viima.
1. Energiasolidaarsuse põhimõte ja selle koostoime konkurentsiõigusega
47. Kõigepealt tuleb meenutada, et ELTL artikli 7 kohaselt tagab liit erinevate poliitikavaldkondade ja meetmete kooskõla, võttes arvesse kõiki oma eesmärke ja järgides pädevuse andmise põhimõtet.
48. Esiteks tuleb ELTL artikli 194 kohta meelde tuletada, et selle õigusnormi lõikes 1 on loetletud liidu energiapoliitika peamised eesmärgid, sealhulgas energiasolidaarsuse eesmärk(22). Sellega seoses nähtub kohtuotsusest Saksamaa vs. Poola, et energiasolidaarsuse põhimõte on kõigi ELTL artikli 194 lõike 1 punktides a–d loetletud eesmärkide aluseks ja hõlmab kõiki ELTL artikli 194 lõike 1 punktides a–d loetletud eesmärke, mida liidu energiapoliitikas püütakse saavutada, koondades need ja luues järjepidevuse(23), ja et liidu institutsioonide akte, sealhulgas komisjoni akte selles poliitikavaldkonnas tuleb tõlgendada ja nende õiguspärasust hinnata energiasolidaarsuse põhimõttest lähtudes(24).
49. Selle kohtuotsuse punktis 69 täpsustas Euroopa Kohus samuti, et seda põhimõtet „peavad liidu institutsioonid ja liikmesriigid võtma […] arvesse siseturu rajamisel või toimimisel, eelkõige maagaasi turu toimimisel, tagades liidus energiaga varustamise kindluse, mis tähendab, et see ei pea seisnema mitte ainult hädaolukordadega toime tulemises, kui need tekivad, vaid ka meetmete võtmises kriisiolukordade vältimiseks. Selleks on vaja hinnata, kas esineb oht liikmesriikide ja liidu energiahuvidele ja eelkõige energiavarustuskindlusele“.
50. Teiseks tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast, et ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamisel tuleb juhul, kui asjaolud seda nõuavad, arvesse võtta EL toimimise lepingu teiste sätetega taotletud eesmärke. Konkurentsianalüüs nõuab seega konteksti arvesse võtmist ja mõju uurimist, kui hinnatakse konkurentsipiirangut turu toimimise tegelike tingimuste seisukohast, võttes arvesse kõiki olulisi asjaolusid(25).
51. Kolmandaks, mis puudutab määruse nr 1/2003 artikli 9 rakendamisel järgitavat menetlust, siis ei ole välistatud, et komisjon on oma esialgse hinnangu andmisel kohustatud võtma arvesse eesmärke, mis on muudel asutamislepingu sätetel, eriti siis, kui ta asub algul seisukohale, et konkurentsieeskirju ei ole rikutud(26).
52. Käesolevas kohtuasjas palutakse Euroopa Kohtul kinnitada, kas see on nii ka mitte konkurentsiõiguse seisukohast problemaatilise tegevuse tuvastamisel, vaid kohustuste analüüsimisel komisjoni poolt ja viisi puhul, kuidas tuleb konkurentsiõigusega mitteseotud kaalutlusi, nagu käesolevas asjas, ELTL artikli 194 põhimõtteid ja eesmärke arvesse võtta analüüsi raames, mida teeb komisjon ja mis viib kohustuste heakskiitmiseni määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel.
2. ELTL artikli 194 arvessevõtmine määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel vastuvõetava otsuse tegemisel
53. Esimesena tuleb märkida, et kohustuste kohtuliku kontrolli osas järgis Üldkohus Euroopa Kohtu praktikast tulenevat klassikalist hindamismudelit, mida on kirjeldatud käesoleva ettepaneku punktides 40–42, meenutades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 420, et komisjoni ülesanne (ja a fortiori liidu kohtu ülesanne ilmse hindamisvea analüüsimisel) on tagada, et kohustused on piisavad selleks, et lahendada komisjoni tuvastatud konkurentsiprobleemid sobivalt, võttes arvesse juhtumi asjaolusid, see tähendab konkurentsiprobleemide tõsidust, nende ulatust ja kolmandate isikute huve(27).
54. Teisena, kuigi Üldkohus ei viita vaidlustatud kohtuotsuse punktis 420 sõnaselgelt energiajulgeoleku põhimõttele Gazpromi võetud kohustuste analüüsimisel, märkis ta sõnaselgelt, et määruse nr 1/2003 artikli 9 lõikel 1 põhineva menetluse tulemusel võetud kohustused „ei saa lõppeda tulemusega, mis on vastuolus asutamislepingute konkreetsete sätetega“(28). Sellest järeldub, et Üldkohus leidis seega esiteks, et komisjoni kaalutlusõigus piirdub kohustusega tegutseda kooskõlas EL toimimise lepingu sätete ja liidu õiguse üldpõhimõtetega, ning teiseks, et komisjonil on pädevus kontrollida, kas kohustused kui sellised ei riku aluslepingu muid sätteid, sealhulgas ELTL artikli 194 lõiget 1.
55. Kolmandana tuleb tõdeda, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 422 leidis Üldkohus, et kuna käesoleval juhul leidis komisjon, et Gazpromi võetud kohustused on tuvastatud konkurentsiprobleemide seisukohast piisavad ja sobivad, „ei pidanudki ta liidu energiapoliitika eesmärkide arvessevõtmiseks uurima suuremat hulka Gazpromi tegevusi ega nõudma viimaselt siduvamaid kohustusi“. Seega järeldas see kohus, et käesolevas kohtuasjas ei saa „[n]ende eesmärkide võimalik arvessevõtmine liidu konkurentsieeskirjade kohaldamisel […] õigustada seda, et komisjonile nähakse ette niisugused positiivsed kohustused“.
56. Ma jagan seda seisukohta.
57. Asjaolu, et komisjoni kaalutlusõigust piirab tema kohustus tegutseda kooskõlas aluslepingute sätetega, väljendub sisuliselt sellel institutsioonil, kui ta tegutseb määruse nr 1/2003 artikli 9 lõikes 1 ette nähtud menetluse raames, lasuvas kohustuses kontrollida, kas kohustused, millega ta kavatseb nõustuda ja mille puhul ta leiab, et need võivad sobivalt lahendada komisjoni tõstatatud konkurentsiprobleemid, ei kahjusta EL toimimise lepingu teisi sätteid, sealhulgas käesoleval juhul ELTL artiklit 194.
58. Sellest järeldub, et komisjon ei saa nõustuda kohustustega, mis võivad viia ELTL artikli 194 rikkumiseni ja seada seega ohtu energiasolidaarsuse põhimõtte eesmärgid või liidu energiavarustuskindluse, hoolimata asjaolust, et need kohustused võivad lahendada komisjoni tõstatatud konkurentsiprobleemid asjaomasel turul(29). See ei tähenda siiski, et komisjonil, kes määruses nr 1/2003 ette nähtud menetluse raames tegutseb konkurentsi reguleeriva asutusena, oleks pädevus kehtestada sõltumatuid kohustusi, mis lähevad kaugemale nendest, mille eesmärk on lahendada tema uurimise käigus tuvastatud konkurentsiprobleemid (ja mille ajendiks on muu poliitika kui konkurentsiõigus), nõudes sel alusel siduvamaid kohustusi.
59. Seega ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta keeldus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 422 samastamast seda, kuidas komisjon kohaldas energiasolidaarsuse põhimõtet, talle omistatavate positiivsete kohustuste kehtestamisega, mis väljuvad Gazpromile esitatud vastuväidete raamest, või rangemate kohustuste kehtestamisega.
60. Sellega seoses tuleb märkida, et kuna apellant nõustus nii apellatsioonkaebuses kui ka kohtuistungil, et energiasolidaarsuse põhimõtet ei tohiks samastada positiivsete kohustuste kehtestamisega, mis väljuvad komisjoni pädevuse piiridest konkurentsipoliitika valdkonnas, näib, et apellant ei vaidlusta seisukohta, mille võttis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 422. Kuigi apellant juhib tähelepanu asjaolule, et nii komisjon kui ka Üldkohus jätsid ELTL artikli 194 lõikes 1 sätestatud energiasolidaarsuse põhimõtte arvesse võtmata, ei näita ta selgelt, kuidas vaidlusalune otsus või vaidlustatud kohtuotsus eirab liidu energiapoliitika konkreetseid eesmärke, ega seda, kuidas kohustused rikuvad seda sätet või on iseenesest vastuolus energiajulgeoleku põhimõttega. See menetlusosaline nimelt ainult meenutab selle põhimõtte olulisust ja tõdeb, et komisjon ja Üldkohus olid kohustatud seda Gazpromi võetud kohustuste analüüsimisel arvesse võtma, ilma et neil oleks olnud võimalik kindlaks teha analüütilist raamistikku ja täpset tõlgendust, mille komisjon oleks pidanud valima, ning kuidas komisjon oleks võinud jõuda teistsugusele järeldusele kui see, millele komisjon või Üldkohus jõudsid.
61. Samuti ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 423 ja 424 leidis, et vaidlusalune otsus ja need kohustused ei takista liidu institutsioonidel või liikmesriikidel võtta muid meetmeid, et komisjoni tuvastatud probleemid lahendada(30). Nimelt ei takista miski liidu institutsioonidel või riikide reguleerivatel asutustel – kellel on ka energiapoliitika valdkonnas komisjoni pädevusega paralleelne pädevus ja seega põhimõtteliselt kõige paremad võimalused – sekkuda, et muuta selle sektori õigusnorme või vajaduse korral tagada energiavaldkonna erinormide järgimine(31).
62. Neljandana ja viimasena, kuna apellant väidab, et Üldkohus ei karistanud komisjoni selle eest, et komisjon ei põhjendanud piisavalt vaidlusalust otsust küsimuses, kas see on ELTL artikli 194 lõikega 1 kooskõlas, tuleb ka see etteheide tagasi lükata. Nii ei saa vastupidi sellele, mida väidab hageja, asjaolu, et see institutsioon ei viidanud sõnaselgelt ELTL artiklile 194 ja selle sätte eesmärkidele, tõlgendada nii, et ta keeldus energiavaldkonda arvesse võtmast või jättis selle arvesse võtmata. Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 427 õigesti märkis, ei saa komisjonilt oodata, et ta esitaks süstemaatiliselt põhjused, mille poolest on otsus kooskõlas aluslepingute kõigi erisätetega, mis ei ole küll asjaomase akti õiguslik alus, kuid millel võib olla seos selle akti faktilise ja õigusliku kontekstiga.
63. Eeltoodut arvestades teen ettepaneku esimese väite kolmas osa ja teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
C. Vastuväiteteatise menetluslik käsitlemine määruse nr 1/2003 artiklis 9 ette nähtud menetluses
64. Teine probleem, mida tuleb Euroopa Kohtu palvel käesolevas sihtettepanekus käsitleda, puudutab vastuväiteteatise menetluslikku käsitlemist määruse nr 1/2003 artiklis 9 ette nähtud menetluses, arvestades Üldkohtu sellekohaseid järeldusi, mida tuleb lühidalt meelde tuletada.
1. Üldkohtu käsitlusviis
65. Kõigepealt tuleb meenutada, et käesolevas asjas algatas komisjon algul ELTL artiklite 101 ja 102 alusel menetluse, kuna Gazprom oli väidetavalt rikkunud viimati nimetatud artiklit Kesk- ja Ida-Euroopa gaasiturgudel, mis eeldas vastuväiteteatise saatmist(32). Käesoleval juhul viis sellest teatisest Gazpromi teavitamine selleni, et ta tegi määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel komisjonile ettepaneku, et ta võtab endale kohustused. Samuti tuleb märkida, et vaidlusaluse otsusega heaks kiidetud lõplikud kohustused ei sisaldanud ühtegi viidet Jamaliga seotud vastuväidetele, kuigi need olid algul vastuväiteteatises märgitud, kuid komisjon loobus nendest menetluse käigus põhjusel, et tema esialgsed konkurentsiprobleemid ei olnud kinnitust leidnud(33).
66. Üldkohtule esitatud hagis heitis apellant, keda toetas Poola Vabariik, komisjonile ette Jamaliga seotud vastuväidetest loobumist ja sellest tulenevalt seda, et nende vastuväidete suhtes ei olnud kohustusi võetud(34). Lisaks leidsid need pooled, et vastupidi komisjoni käsitlusviisile oli komisjon kohustatud põhjendama, miks ei ole vastuväidete lahendamiseks kohustust (kohustusi) võetud.
67. Kuigi Üldkohus jättis apellandi hagi rahuldamata algsetest Jamali gaasijuhtmega seotud vastuväidetest loobumise põhjendatuse küsimuses ning selles osas, et nende vastuväidete lahendamiseks ei olnud kohustust (kohustusi) võetud, leides, et komisjon ei olnud teinud selles osas ilmset hindamisviga, leidis see kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 83, et „määruse nr 1/2003 artikkel 9 [ei kohusta] käsitletava juhtumi asjaoludel ja konkreetselt seetõttu, et puudub muudetud esialgne hinnang, komisjoni – vastupidi tema väitele – esitama põhjusi, mis õigustavad niisuguse kohustuse puudumist, mis pakuks lahendust Jamaliga seotud vastuväidetele“(35). Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 85 siiski, et komisjon on täitnud oma põhjendamiskohustuse, esitades vaidlusaluse otsuse punktis 138 põhjused, miks ta ei kehtestanud kohustust, mis lahendaks Jamaliga seotud vastuväited.
68. Vaidlustades Üldkohtu tõlgenduse selles küsimuses, väidab komisjon omalt poolt siiski, et Üldkohtu tehtud viga ei saa kaasa tuua vaidlustatud kohtuotsuse isegi mitte osalist tühistamist, kuna see puudutab üksnes selles kohtuotsuses esitatud põhjendusi, kuna selle resolutsioon põhineb muudel õiguslikel kaalutlustel. Järelikult tuleb vajaduse korral põhjendused asendada üksnes sobivas ulatuses.
2. Üldised õigusnormid, mis reguleerivad vastuväiteteatise menetluslikku käsitlemist määruse nr 1/2003 raames
69. Esimesena tuleb meenutada, et vastuväiteteatise näol on tegemist ühe staadiumiga ametlikus uurimistes, mille viib komisjon läbi liidu konkurentsiõiguse normide väidetavate rikkumiste suhtes ja mis eelneb nende eeskirjade rikkumise tuvastamise otsuse vastuvõtmisele. Määrusega nr 1/2003 kehtestatud haldusmenetluses on vastuväiteteatise näol tegemist menetlusliku ja ettevalmistava aktiga, mis piiritleb komisjoni algatatud haldusmenetluse eseme, millega komisjon teavitab asjasse puutuvat ettevõtjat kirjalikult tema vastu esitatud vastuväidetest(36).
70. Menetluse eelstaadiumina ei mõjuta vastuväiteteatise saatmine kuidagi komisjoni läbiviidava uurimise tulemust. Seega on vastuväiteteatise olemusele omane see, et see on esialgne ja seda võib muuta hindamise käigus, mille komisjon teeb hiljem isikute poolt vastuseks esitatud märkuste ja teiste tuvastatud faktiliste asjaolude põhjal. Sellest tuleneb, et vastuväiteteatises antud faktilised või õiguslikud hinnangud ei ole komisjonile siduvad ning tal on seega täielik õigus loobuda teatud vastuväidetest, mida ei saa seetõttu juba nende määratluse tõttu enam kohtus vaidlustada(37).
71. Lisaks tuleb rõhutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast alates kohtuotsusest IBM vs. komisjon(38) tuleneb, et vastuväiteteatist ei saa selle laadi ja õiguslike tagajärgede poolest pidada ELTL artikli 263 tähenduses otsuseks, mille peale saab esitada tühistamishagi(39). Nimelt tuleneb sellest Euroopa Kohtu praktikast, et aktid või otsused, mille peale saab esitada tühistamishagi, on üksnes meetmed, millega kinnitatakse lõplikult institutsiooni seisukoht asjaomase menetluse lõpus, ja nende hulka ei kuulu vahepealsed meetmed, mille eesmärk on valmistada ette lõplik otsus, kuna ainult lõplikud meetmed võivad tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis mõjutavad uurimise all olevate ettevõtjate huve(40).
72. Teisena, mis puudutab komisjoni poolt ELTL artikli 102 kohaldamise raames läbi viidavasse haldusmenetlusse kaasatud poolte vastavaid õigusi, siis tuleb märkida, et kuigi komisjon on kohustatud austama kolmandate isikute õigusi, puudutab see menetlus peamiselt ettevõtjat, kelle suhtes viidi läbi uurimine, kusjuures viimane on pealegi vastuväiteteatise [ja hiljem lõpliku otsuse] ainus adressaat. Vastuväiteteatis on seega põhiline menetluslik tagatis, mille eesmärk on teavitada seda poolt talle esitatud vastuväidetest, et ta saaks teostada oma kaitseõigusi(41).
73. Seega, kuigi siis, kui komisjon kavatseb tugineda uutele vastuväidetele, mida esialgses vastuväiteteatises ei mainita, on kohustuslik täiendava vastuväiteteatise saatmine, et tagada ja kaitsta asjaomase ettevõtja kaitseõigusi, andes talle võimaluse uutele esitatud tõenditele(42) ametlikult vastata, ei ole sellist kohustust vastupidisel juhul, kui komisjon kavatseb ühest või mitmest vastuväitest loobuda(43). Lisaks ei ole komisjonil vaja esialgses vastuväiteteatises sisalduvatest vastuväidetest loobumist oma lõplikus otsuses põhjendada(44).
3. Vastuväiteteatise menetlemine määruse nr 1/2003 artiklis 9 ette nähtud menetluses
74. Mis puudutab kohustuste võtmise menetlust, siis näeb määruse nr 1/2003 artikli 9 lõige 1 ette, et poolte pakutud kohustused peavad lahendama küsimused, mis on esitatud komisjoni esialgses hinnangus.
75. Käesoleval juhul tuvastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 79, et käesolevas asjas oli vastuväiteteatis esitatud esialgse hinnanguna(45), ning leidis selle kohtuotsuse punktis 83, et kuna puudub muudetud esialgne hinnang, mis kinnitaks Jamaliga seotud vastuväidetest loobumist, kohustab määruse nr 1/2003 artikli 9 lõige 1 komisjoni nende vastuväidetega seotud kohustuste puudumist põhjendama(46).
76. Kuigi määruse nr 1/2003 artikkel 9 loob nimelt seose kohustuste ja komisjoni esialgse hinnangu vahel, kuna need peaksid lahendama selles hinnangus nimetatud küsimused, näib Üldkohtu pakutud lähenemisviis siiski raskesti ühitatav nii määruse nr 1/2003 tekstiga(47) kui ka Euroopa Kohtu praktikaga, mis käsitleb õigust olla ära kuulatud, mida on meenutatud käesoleva ettepaneku punktis 73.
77. Kui komisjonile pannakse kohustus saata kohustusi käsitleva otsuse adressaadile vastuväiteteatise teatavakstegemise ja lõpliku otsuse vastuvõtmise vahelisel ajal täiendav dokument, annab see tunnistust – nagu väidab komisjon – liigsest formaalsusest, kui selle dokumendi ainus sisu oleks informatsioon, et komisjon loobus mõnest vastuväitest. Lisaks asjaolule, et selline samm ei ole vajalik asjaomase ettevõtja menetlusõiguste tagamiseks, ei paku see talle mingit huvi(48). Määruse nr 1/2003 artikli 9 teistsugune tõlgendus seaks kahtluse alla ka vastuväiteteatise ettevalmistavaks dokumendiks kvalifitseerimise, kuigi see on oma olemuselt ajutine ja võib teatud asjaoludel muuta kohustuste menetluse kehtetuks, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 81 ja 82 ise möönab(49).
78. Lisaks tuleneb õigust olla ära kuulatud käsitlevast Euroopa Kohtu praktikast, mida on meenutatud käesoleva ettepaneku punktides 72 ja 73, et nõutav ei ole nende põhjuste täiendav põhjendamine, miks komisjon ei säilita lõpuks lõplikus otsuses osa oma varasematest vastuväidetest, mida ta vastuväiteteatises ette heitis. Komisjonil määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel vastu võetud otsuste puhul lasuv põhjendamiskohustus paneb sellele institutsioonile üksnes kohustuse esitada selgelt ja ühemõtteliselt faktilised asjaolud ja õiguslikud kaalutlused, mille alusel ta tuvastas, et kohustused on piisavad, et lahendada lõpliku otsuse vastuvõtmisega lõppenud haldusmenetluse lõpus tuvastatud konkurentsiprobleemid, ilma et see institutsioon peaks võimalikke erinevusi vastuväiteteatises sisalduvatest esialgsetest hinnangutest selgitama(50).
79. Samuti tuleb märkida, et nii muudetud esialgse hinnangu kui ka komisjoni põhjenduse puudumine Jamaliga seotud vastuväidetest loobumise kohta ja nendega seotud kohustuste puudumine ei saa pealegi mõjutada kolmandate isikute menetluslikke õigusi(51).
80. Sellega seoses tuleb rõhutada, et haldusmenetluses, mille tulemusel tehti vaidlusalune otsus, saab „asjaomaseks osapooleks“ määruse nr 1/2003 tähenduses kvalifitseerida ainult Gazpromi, kellel on vaid piiratumad menetlusõigused kui „huvitatud kolmandal isikul“(52). Nimelt, nagu meenutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 78, on määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel esitatud esialgse hinnangu ainus adressaat (olenemata sellest, kas see on vastuväiteteatise või muu dokumendi kujul) ettevõtja, kelle suhtes komisjon uurimist läbi viib, kusjuures see hinnang on talle aluseks, et hinnata, kas on otstarbekas pakkuda välja sobivad kohustused, mis kõrvaldavad komisjoni tuvastatud konkurentsiprobleemid, ja mis võimaldab tal need kohustused paremini määratleda(53). Lisaks, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 137 õigesti märkis, ei kohusta ükski määruse nr 1/2003 ega määruse nr 773/2004 säte komisjoni, kui ta menetluse käigus teatud vastuväidetest asjaomasele ettevõtjale loobub, sellest huvitatud kolmandaid isikuid ametlikult teavitama.
81. Samuti tuleb tõdeda, et mis puudutab haldusmenetlust, mille tulemusel võeti vastu vaidlusalune otsus, siis edastas komisjon vastuväiteteatise mittekonfidentsiaalse versiooni apellandile, kes oli määruse nr 1/2003 artikli 27 lõikes 4 ette nähtud turuga konsulteerimise menetluses muu hulgas ära kuulatud huvitatud isikuna, kusjuures see konsulteerimine on eeltingimus selleks, et komisjon saaks kohustused otsusega siduvaks muuta(54). Lisaks vaidlustas apellant vaidlusaluse otsuse ELTL artikli 263 alusel, sealhulgas Jamaliga seotud vastuväidetest loobumise ja nendega seotud kohustuste puudumise osas(55).
82. Asjaolu, et vastuväiteteatis esitatis käesolevas asjas esialgse hinnanguna määruse nr 1/2003 artikli 9 tähenduses, ei sea eeltoodud järeldusi kahtluse alla. Nimelt ei õigusta ükski selle määruse säte ega ka tõlgendus, mille Euroopa Kohus sellele andis, vastuväiteteatise käsitlemist teistmoodi sõltuvalt sellest, kas see on nimetatud määruse artikli 7 või artikli 9 alusel vastu võetud otsuse aluseks(56).
83. Nendele kaalutlustele vaatamata ei takista miski komisjonil, kui ta peab seda juhtumi konkreetseid asjaolusid arvestades vajalikuks, esitada põhjendusi, miks ta otsustas vastuväitest loobuda, ja põhjendada selle vastuväitega seotud kohustuste puudumist, nagu ta seda vaidlusaluse otsuse punktides 184 ja 185 ka tegi. Kuigi sellist kohustust määrustest nr 1/2003 ega nr 773/2004 ega Euroopa Kohtu praktikast selles valdkonnas sõnaselgelt ei tulene, võib hea halduse põhimõte, nagu komisjon kohtuistungil märkis, sellist lähenemist siiski iga juhtumi eripära arvestades õigustada(57).
84. Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb tõdeda, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 83 Üldkohtu soovitatud lähenemisviis, mille kohaselt on komisjon kohustatud muutma esialgse hinnanguna käsitatava vastuväiteteatise ulatust enne lõpliku otsuse tegemist (sealhulgas juhul, kui ta on vastuväitest loobunud) või vajaduse korral põhjendama vastuväidetest loobumist, mida selles otsuses ei ole esitatud, on ekslik.
85. Selle kohta tuleb meelde tuletada, et kui Üldkohtu otsuse põhjendustest ilmneb liidu õiguse rikkumine, kuid otsuse resolutsioon on muude õiguslike asjaoludega põhjendatud, siis ei saa selline rikkumine kaasa tuua otsuse tühistamist ja, kui teatavad tingimused on täidetud, tuleb selle põhjendused asendada(58). Selle kohta tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on põhjenduste asendamise taotlus vastuvõetav, kui see on kaitseks apellandi esitatud väite vastu(59). Käesoleval juhul väidab apellant aga apellatsioonkaebuse kolmanda väite raames, et Jamaliga seotud vastuväidetest loobumisega tegi komisjon ilmse hindamisvea, mille Üldkohus jättis karistamata, nii et selle väite ja komisjoni esitatud põhjenduste asendamise taotluse vahel, mis tuleks käesolevas asjas vastu võtta, on piisav seos.
86. Lõpuks tuleb märkida, et kohtulik kontroll, mille eesmärk on hinnata, kas komisjon on õigesti leidnud, et kohustused lahendavad tema tõstatatud küsimused, peab arvesse võtma küsimusi, mis on komisjonil menetlust lõpetava otsuse vastuvõtmise ajal veel jäänud, mitte küsimusi, millest ta võis pärast asjaomase ettevõtja ärakuulamist ja tema sellekohasest seisukohast teadasaamist loobuda(60). Sellest tuleneb, et vastupidi apellandi väidetule ei saa vastuväiteteatises esitatud konkurentsiprobleeme kasutada komisjoni otsuse (sealhulgas määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel tehtud otsuse) õiguspärasuse hindamise kriteeriumina. Nagu on selgitatud käesoleva ettepaneku punktides 69–73, oleks teistsugune tõlgendus, nimelt et vastuväiteteatises väljendatud esialgsed probleemid on komisjonile siduvad, vastuolus adressaadi õigusega olla ära kuulatud ja eelkõige määruse nr 1/2003 artikli 9 ülesande endaga.
87. Seega tuleb tagasi lükata suur osa apellandi argumentidest, millega ta põhjendab apellatsioonkaebuse esimese väite kahte esimest osa ja kolmandat väidet, mis põhinevad ekslikul eeldusel, et Gazpromi pakutud kohustuste sobivust tuleb hinnata komisjoni poolt vastuväiteteatises tuvastatud konkurentsiprobleemide alusel.
D. Üldkohtu kontroll ilmse hindamisvea olemasolu üle (kolmanda väite esimene osa)
88. Kolmanda väite esimeses osas väidab apellant, et kuna Üldkohus ei analüüsinud üldiselt, kas kohustused on piisavad, on ta vääralt tõlgendanud mõistet „ilmne hindamisviga“. Tema sõnul ei analüüsinud Üldkohus üldiselt esiteks juhtumi kõiki asjaolusid ja eelkõige erinevaid kohustusi ja nende vastu esitatud vastuväiteid, eraldiseisvalt neist igaühe eraldi analüüsist, ning teiseks kõikide nende rikkumiste (või mitteilmsete vigade) kumulatiivset mõju, mille oli Üldkohus ise kohustuste sobivuse kohtuliku kontrolli raames tuvastanud.
89. Esimesena tuleb meenutada, et apellant, kes nõuab määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel komisjoni poolt vastu võetud otsuse tühistamist, peab tõendama, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea(61). Kuigi apellant piirdub abstraktse kinnitusega, et üldine analüüs viiks teistsuguse tulemuseni kui see, milleni jõudis Üldkohus, ei ole see pool seda siiski tõendanud, kuid eelkõige ei tõenda ta, et Üldkohus on teinud ilmse hindamisvea.(62)
90. Teisena tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida väidab apellant, ei ilmne ei vaidlusalusest otsusest ega vaidlustatud kohtuotsusest, et komisjon või Üldkohus oleks Gazpromi võetud kohustuste üldisest analüüsist loobunud.
91. Kõigepealt tuleb komisjoni kohta märkida, et üldisest lähenemisest, mida ta kasutas kohustuste analüüsimisel, annavad tunnistust vaidlusaluse otsuse põhjendused 160–164. Sellega seoses tuleb seejärel täpsustada, et selle institutsiooni valik üksikasjalikult kirjeldada iga kohustuse proportsionaalsust võrreldes probleemidega, mida see institutsioon arvesse võttis, ei saa seada kahtluse alla tema üldist lähenemist. Võttes arvesse komisjoni tuvastatud erinevaid konkurentsivastaseid tegevusi ning asjaomaste turgude keerulist ja tehnilist laadi, ei saa komisjonile ette heita, et ta püüdis Gazpromi konkurentsivastast strateegiat parandada, rakendades järk-järgult meetmeid konkreetselt iga sellise tegevuse kõrvaldamiseks, et see strateegia lõpetada(63). See ei tähenda, et nii toimides loobus komisjon üldisest analüüsist.
92. Sama kehtib ka Üldkohtu kohta, kuna vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 195–202 ja 310–319 nähtub, et Üldkohus hindas üldiselt nii tariife puudutavaid kohustusi kui ka territoriaalseid piiranguid puudutavaid kohustusi. Mis puudutab täpsemalt tarnekohtadega seotud kohustusi (mis on osa territoriaalsete piirangutega seotud kohustustest), siis tuleb tõdeda, et pärast seda, kui Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 322–397 tagasi apellandi, Overgasi, Leedu Vabariigi ja Poola Vabariigi etteheited nende tõhususe ja proportsionaalsuse kohta, otsustas ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 398, et isegi koos võetuna ei saa nende etteheidete põhjal järeldada, et on tehtud ilmne viga.
93. Vastupidi apellandi kriitikale, mille kohaselt Üldkohus leidis ekslikult, et üldise analüüsi tulemus ei saa olla erinev iga üksiku vastuväite analüüsist tulenevast, ei riku Üldkohtu lähenemisviis õigusnormi.
94. Nimelt, kuna Üldkohus ei tuvasta pärast poolte esitatud iga etteheite individuaalset ja üksikasjalikku hindamist komisjoni hinnangus ühtegi viga ja kinnitab, et kohustused on komisjoni tõstatatud konkurentsiprobleemide seisukohast sobivad, ei saa nende kohustuste üldine hindamine viia teistsuguse tulemuseni kui nende individuaalne analüüs ja veelgi vähem ilmse vea tuvastamiseni. Sellest tuleneb, et ilmne hindamisviga saab kontseptuaalselt esineda vaid siis, kui Üldkohus oleks tuvastanud, et vähemalt üks komisjoni poolt heaks kiidetud kohustustest on sobimatu, mistõttu see võib ka muud kohustused kahtluse alla seada, kui on tõendatud, et need kohustused on omavahel seotud. Käesolevas asjas see aga nii ei ole.
95. Kolmandana tuleb tagasi lükata apellandi argument, mille kohaselt rikkus Üldkohus ilmse hindamisvea mõiste tõlgendamisel õigusnormi, jättes tähelepanuta kõikide nende vigade kumulatiivse mõju, mille Üldkohus kohustuste hindamisel tuvastas.
96. Sellega seoses tuleb märkida, et tarnekohti puudutavate kohustuste sobivuse analüüsi raames täheldas Üldkohus nende kohustuste komisjoni poolt hindamisel teatud rikkumisi, ilma et ta oleks siiski leidnud, et need asjaolud mõjutaksid kuidagi nende kohustuste tõhusust. Tuleb tõdeda, et komisjoni hinnangut puudutavad kriitilised kaalutlused, mis on esitatud eelkõige vaidlusaluse otsuse punktides 295, 358 ja 362, puudutavad pigem metodoloogilist lähenemist, mida komisjon oma analüüsis kasutas, kui kohustuste ebapiisavust.
97. Samuti tuleb meenutada, et ilmne hindamisviga ei tähenda – nagu selle nimi näitab – komisjonipoolset mis tahes rikkumise toimepanemist või tegemata jätmist, vaid viga, mis võib olla teatud raskusastmega, mis võib seada kahtluse alla komisjoni tehtud analüüsi põhjendatuse ja seega komisjoni poolt vastu võetud otsuse õiguspärasuse. Sellest tuleneb, et ilmse hindamisvea kontrolli eesmärk ei ole seega see, et komisjoni analüüsi puhul ei esineks ühtegi rikkumist, kuna talle on antud teatav kaalutlusruum tingimusel, et ilmse vea läve ei ületata(64).
98. Igal juhul, kuna Üldkohus tuvastas, et need puudused ei sea kahtluse alla kohustuste sobivust või vaidlusaluse otsuse õiguspärasust, ei saa talle ette heita, et ta ei tuvastanud ilmset hindamisviga. Seega, vastupidi sellele, mida väidavad Orlen ja Overgas, ei ole ühtegi asjaolu, mis võimaldaks järeldada, et väikeste vigade kumuleerumine oleks tervikuna kaasa toonud ilmse hindamisvea.
99. Eeltoodut arvestades olen arvamusel, et Üldkohus järeldas õigesti, et selles osas ei ole tehtud ilmset viga.
VII. Ettepanek
100. Eeltoodud kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku apellatsioonkaebuse esimese väite kolmas osa, teine väide ja kolmanda väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.