Kohtuasjad T‑353/14 ja T‑17/15

(avaldamine väljavõtetena)

Itaalia Vabariik

versus

Euroopa Komisjon

Keeltekasutuse kord – Teated avalike konkursside korraldamise kohta administraatorite töölevõtmiseks – Kolme ametliku keele hulgast teise keele valik – Määrus nr 1 – Personalieeskirjade artikli 1d lõige 1, artikkel 27 ja artikli 28 punkt f – Diskrimineerimiskeelu põhimõte – Proportsionaalsus

Kokkuvõte – Üldkohtu (kaheksas koda) 15. septembri 2016. aasta otsus

1.      Tühistamishagi – Vaidlustatavad aktid – Mõiste – Siduvate õiguslike tagajärgedega aktid – Avalike konkursside üldeeskiri – Akt, mis ei sisalda liidu õigusest tulenevatest kohustustest ulatuslikumaid uusi norme – Välistamine

(ELTL artikkel 263)

2.      Tühistamishagi – Vaidlustatavad aktid – Mõiste – Siduvate õiguslike tagajärgedega aktid – Avaliku konkursi teade, mis näeb konkursil osalemiseks ette teise keele valiku piirangu – Hõlmamine

(ELTL artikkel 263; personalieeskirjad, artikli 1 lõike 1 punkt e)

1.      Selleks, et hinnata, kas aktide eesmärk on tekitada siduvaid norme, mille peale saab esitada hagi ELTL artikli 263 alusel, tuleb analüüsida nende sisu. Kui konkreetseid või uusi kohustusi ei kehtestatud, siis ei ole pelgalt teadaande avaldamine piisav selle järeldamiseks, et teadaande puhul on tegemist siduvaid õiguslikke tagajärgi tekitava aktiga.

Mis puudutab Euroopa Liidu Teatajas Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) avaldatud avalike konkursside üldeeskirja, sealhulgas selle 2. lisas sisalduvaid haldusjuhtide kogu vastu võetud EPSO konkurssidel kasutatavaid keeli käsitlevaid üldjuhiseid, siis nende aktide enda sõnastusest ilmneb, et kui EPSO need avaldas, siis ei kehtestanud ta lõplikult kõikide nende konkursside keeltekasutuse korda, mida ta on kohustatud korraldama. Nimelt jätavad üldeeskiri ja üldjuhised sõnaselgelt iga konkursi keeltekasutuse korra valiku konkursiteatele, mis võetakse vastu sellega seotud menetluse algatamise hetkel. Järelikult ei saa asuda seisukohale, et asjaomased aktid kehtestavad konkreetsed või uued kohustused.

Pealegi isegi kui üldeeskiri ja üldjuhised sisaldavad mitmeid hinnanguid, mille kohaselt EPSO korraldatavatel konkurssidel teise keele ning EPSO ja kandidaatide vahelise suhtlemise keele valik piirdub inglise, prantsuse ja saksa keelega, ei saa neid hinnanguid igal juhul tõlgendada nii, et need kehtestavad kõikidele EPSO korraldatavatele konkurssidele kohaldatava keeltekasutuse korra, kuna ükski säte ei andnud EPSO‑le või haldusjuhtide kogule pädevust kehtestada selline üldkohaldatav kord või võtta vastu sellekohased põhieeskirjad, millest konkursiteade võib ainult erandjuhul kõrvale kalduda. Sellega seoses ei takistata EPSOt võrdse kohtlemise ja õiguskindluse tagamiseks võtmast vastu ja avaldamast selliseid akte nagu üldeeskiri ja üldjuhised, mille eesmärk on teha teatavaks, kuidas ta kavatseb teatud juhtudel kasutada kaalutlusõigust, mille need sätted talle annavad. Siiski kehtivad need aktid EPSO‑le selles ulatuses, milles need ei kaldu kõrvale üldkohaldatavatest normidest, mis moodustavad tema volituste raamistiku, ning tingimusel, et neid vastu võttes ei loobu ta sellise pädevuse kasutamisest, mis on talle antud liidu institutsioonide ja ametite vajaduste, sealhulgas nende keeleliste vajaduste hindamisel, erinevate konkursside korraldamisel.

Tuleb järeldada, et üldeeskirja ja üldjuhiseid tuleb tõlgendada nii, et äärmisel juhul on need teadaanded, mis väljendavad kriteeriume, mida järgides kavatseb EPSO valida nende konkursside keeltekasutuse korra, mida ta on kohustatud korraldama.

(vt punktid 87, 47, 49, 50, 52, 53, 57 ja 58)

2.      Tühistamishagi esemeks võivad laadist ja vormist olenemata olla kõik liidu institutsioonide võetud sätted, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi, see tähendab sätted, mis toovad kaasa muutuse õiguslikus olukorras, nagu see oli enne nende sätete vastuvõtmist. Sellest ilmneb, et ELTL artiklis 263 ette nähtud kohtuliku kontrolli alt jäävad välja sellised aktid nagu kinnitavad aktid ja puhtalt rakendusaktid, mis ei tekita õigussubjekti huve puudutavaid siduvaid õiguslikke tagajärgi. Mis puudutab konkreetselt kinnitavaid akte, siis akt on pelgalt varasemat üksikakti kinnitav akt, kui see ei sisalda võrreldes varasemaga ühtegi uut asjaolu ja kui selle akti adressaadi olukorda eelnevalt uuesti ei hinnatud. See arutluskäik on ülekantav aktidele, mida ei peeta üksikaktideks, nagu määrus või konkursiteade. Mis puudutab puhtalt rakendusakte, siis sellised aktid ei tekita kolmandatele isikutele õigusi ja kohustusi, vaid on mõeldud sellise varasema akti rakendamiseks, mis tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi, samas kui viimati nimetatud aktiga kehtestatud normi kõik elemendid on juba kindlaks määratud ja otsustatud.

Mis puudutab konkursiteateid, siis iga konkursiteade on võetud vastu eesmärgiga kehtestada normid, mis reguleerivad ühe või mitme konkreetse konkursi toimumise menetlust, ning mille suhtes see teade kehtestab seega õigusraamistiku vastavalt ametisse nimetava asutuse kindlaks määratud eesmärgile. See õigusraamistik, mis olukorrast sõltuvalt on kehtestatud konkursside korraldamisele kohaldatavate üldnormidega kooskõlas, on raamistik, mis reguleerib asjaomase konkursi menetlust alates asjaomase konkursiteate avaldamisest kuni asjaomase konkursi edukalt läbinud isikute nimesid sisaldava reservnimekirja avaldamiseni. Tuleb asuda seisukohale, et konkursiteateid, mis asjaomaste liidu institutsioonide või ametite erivajadusi arvesse võttes kehtestavad konkreetse konkursi õigusraamistiku, sealhulgas keeltekasutuse korra, ning sisaldavad seega iseseisvaid õiguslikke tagajärgi, ei saa põhimõtteliselt pidada kinnitavateks aktideks või varasemaid akte puhtalt rakendavateks aktideks. Kui ametisse nimetav asutus peab olenevalt olukorrast konkursiteate vastuvõtmises seisneva ülesande täitmisel järgima või kohaldama norme, mis sisalduvad varasemates üldkohaldatavates aktides, siis on iga konkursi õigusraamistik sellegipoolest kehtestatud ja täpsustatud vastavas konkursiteates, milles on seega täpsustatud tingimused, mida nõutakse asjaomase ametikoha või ametikohtade täitmiseks.

Tuleb jõuda järeldusele, et avalike konkursside teated, millega piiratakse teise keele valik piiratud arvul keelte hulgast, on aktid, mis sisaldavad kohustuslikke õiguslikke tagajärgi asjaomase konkursi keeltekasutuse korraga seoses ning on seega vaidlustatavad aktid. Asjaolu, et nende vastuvõtmise ajal võttis Euroopa Personalivaliku Amet (EPSO) arvesse kriteeriume, mis on toodud avalike konkursside üldeeskirjas ja haldusjuhtide kogu vastu võetud EPSO konkurssidel kasutatavaid keeli käsitlevates üldjuhistes, millele need konkursiteated sõnaselgelt viitavad, ei sea seda järeldust kahtluse alla.

(vt punktid 87, 88, 90, 61–64, 66, 67 ja 70)