Esialgne tõlge
ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)
8. mai 2024(*)
Avalik teenistus – Ajutised teenistujad – Tähtajatu leping – Lepingu ülesütlemine – Muude teenistujate teenistustingimuste artikli 47 punkti c alapunkt i – Usaldussuhte katkemine – Faktiliste asjaolude tuvastamata jätmine
Kohtuasjas T‑24/23,
UF, elukoht Woluwe-Saint-Étienne (Belgia), esindaja: advokaat S. Orlandi,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindaja: I. Melo Sampaio,
kostja,
ÜLDKOHUS (neljas koda),
koosseisus: president R. da Silva Passos (ettekandja), kohtunikud S. Gervasoni ja T. Pynnä,
kohtusekretär: ametnik L. Ramette,
arvestades menetluse kirjalikku osa,
arvestades 30. novembri 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Hageja UF palub ELTL artikli 270 alusel esitatud hagis esiteks tühistada Euroopa Komisjoni 8. aprilli 2022. aasta otsuse, millega komisjon ütles üles tema ajutise teenistuja tähtajatu lepingu (edaspidi „vaidlustatud otsus“), ja teiseks hüvitada talle selle tõttu tekkinud kahju.
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
2 Komisjon võttis hageja 16. juulil 2016 tööle Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste (edaspidi „teenistustingimused“) artikli 2 punkti c tähenduses ajutise töötajana tähtajatu lepingu alusel.
3 Hageja töötas komisjoni liikmete, sealhulgas asepresident A ja hiljem asepresident B (edaspidi „asepresident“) ihukaitseametniku ülesannetes. Kaebaja ametikohustused tähendasid, et ta kannab relva.
4 Oma ülesannete täitmisel pidi hageja regulaarselt läbima polümeraasi ahelreaktsiooni viroloogilisi teste (nn PCR‑testid), et teha kindlaks, kas ta on COVID-19 pandeemia põhjustanud viiruse kandja.
5 Hageja tegi 22. oktoobril 2021 Rwanda missiooniks PCR‑testi (edaspidi „22. oktoobri 2021. aasta PCR-test“).
6 Hageja vahetu ülemus edastas 25. oktoobril 2021 hagejale komisjoni meditsiinitalituse arstilt (edaspidi „meditsiinitalitus“) saadud teate, milles viimane küsis hageja ülemuselt teavet asjaolude kohta, mis olid väidetavalt toimunud 22. oktoobri 2021. aasta PCR‑testi ajal. Testi teinud medõe sõnul oli hageja käitunud ebaadekvaatselt, eelkõige „karjudes „sellest on küllalt““ ja „lüües tema kätt“ ning lahkudes seejärel ilma selgituseta ja ilma et medõde oleks saanud nimetatud testi lõpuni teha.
7 Hageja saatis 26. oktoobril 2021 oma ülemustele e‑kirja, kinnitades, et eespool punktis 6 nimetatud kaebus mõjus talle šokeerivalt. Ta selgitas, et kõnealune PCR‑test oli pikem ja invasiivsem kui ta harjunud oli, kuid et ta ei olnud medõde löönud. Siiski vabandas ta medõe ees juhuks, kui oli teda solvanud või reageerinud viisil, mis võis jätta halva mulje. Ta lisas, et asepresident viibis 22. oktoobri 2021. aasta PCR-testi tegemise juures ja saab kindlasti neid asjaolusid kinnitada.
8 28. oktoobril 2021 toimus kohtumine hageja, medõe, kes oli teinud 22. oktoobri 2021. aasta PCR-testi, ja nende vastavate ülemuste vahel.
9 Hagejale tehti 4. märtsil 2022 Prantsusmaa missiooni jaoks veel üks PCR‑test (edaspidi „4. märtsi 2022. aasta PCR‑test“).
10 Hageja saatis 5. märtsil 2022 meditsiinitalitusele e‑kirja, milles ta selgitas, et nagu ka 22. oktoobri 2021. aasta PCR‑test, oli 4. märtsi 2022. aasta PCR‑test samuti olnud tavapärasest pikem ja invasiivsem ning et ta oli tundnud pärast seda testi kogu päeva jooksul valu ja nahaärritust ning et ta läks isegi haiglasse.
11 Komisjoni personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi julgeoleku direktoraadi (edaspidi „julgeoleku direktoraat“) töötajad konfiskeerisid hageja relva 14. märtsil 2022 ja andsid selle samal päeval üle komisjoni Berlaymonti hoone relvahoidlasse.
12 Julgeoleku direktoraadi sisejuurdluste meeskond sai 23. märtsil 2022 kirjalikud tunnistused kahelt medõelt, kes olid teinud 22. oktoobri 2021. aasta ja 4. märtsi 2022. aasta PCR‑testid.
13 Mis puudutab 22. oktoobri 2021. aasta PCR‑testi, siis märgib medõde oma ütlustes sisuliselt, et sellal, kui tal oli kavas viia kaapetesti proovitampoon hagejale ninna, hakkas hageja oma pead liigutama ja raputama, mis muutis testi tegemise peaaegu võimatuks. Kui medõde oli vaevu proovitampooni hageja ninna sisestanud, lõi hageja tema käsivarre pihta ja ütles „sellest on küllalt“. Hageja oli väidetavalt näinud, et asepresident oli oma testi juba lõpetanud, ning lahkus koos viimasega. Mis puudutab 4. märtsi 2022. aasta PCR‑testi, siis märkis medõde sisuliselt, et ta oli seal koos teise medõega, kes oli teinud 22. oktoobri 2021. aasta PCR‑testi. Viimane tundis hageja ära ja ütles medõele, et teeb testi asepresidendile. Medõde pidi tegema kaks testi: ühe PCR‑testi ja ühe antigeenitesti. Sellal, kui medõde üritas teha esimest testi, oli hageja tema väitel pidevalt pead liigutanud. Tal õnnestus viia proovitampoon hagejale ninna üksnes korraks. Pärast esimest testi teatas ta hagejale, et teeb teise testi. Hageja oli väidetavalt püsti tõusnud ja otsustavalt öelnud: „Kas te ei näe, et ajate mu nutma?“ Medõde püüdis teist testi teha, kuid see osutus väidetavalt võimatuks, kuna hageja liigutas pead. Seejärel tõusis hageja püsti ja liitus asepresidendiga, kes oli vahepeal oma testid ära teinud.
14 Hageja sai 24. märtsil 2022 komisjoni siseinfo‑ ja ‑kommunikatsioonisüsteemi ARES kaudu teatise otsuse kohta, mis käsitles temalt komisjoni hoonetesse sisenemise õiguse ning töökaardi äravõtmist.
15 Hageja kutsuti 24. märtsil 2022 julgeoleku direktoraadi direktori osalusel toimuvale koosolekule, mille käigus teavitati teda esiteks sellest, et meditsiinitalituselt on saadud kaebusi tema käitumise kohta 22. oktoobri 2021. aasta ja 4. märtsi 2022. aasta PCR‑testide ajal, ning teiseks, et julgeoleku direktoraadil on kavas tema leping usaldussuhte katkemise tõttu üles öelda.
16 Komisjoni personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi eritalituste ja ‑kohtade personalihalduse direktoraadi direktor teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse esindajana saatis 30. märtsil 2022 hagejale 25. märtsi 2022. aasta kuupäevaga kirja, teavitades teda kavatsusest öelda tema leping teenistustingimuste artikli 47 punkti c alapunkti i alusel üles usaldussuhte katkemise tõttu, arvestades märkusi, mis talle eespool punktis 15 nimetatud koosolekul teatavaks tehti. Ta palus hagejal esitada talle võimalikud seisukohad viie päeva jooksul.
17 Samuti 30. märtsil 2022 saatis hageja teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusele e‑kirja, milles ta esiteks palus pikendada eespool punktis 16 nimetatud tähtaega, et ta saaks esitada oma seisukohad oma töölepingu ülesütlemise kohta, ja teiseks esitas oma versiooni asjaoludest seoses 4. märtsi 2022. aasta PCR‑testiga.
18 Hageja esindaja saatis 1. aprillil 2022 teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusele kirja, milles palus, et asjaolud, mille kohta hagejal paluti esitada oma kommentaarid, talle edastataks, et ta saaks olla tõhusalt ära kuulatud. Samuti vaidles hageja vastu 30. märtsi 2022. aasta kirjas tema vastu esitatud süüdistustele.
19 Vaidlustatud otsusega ütles teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus hageja ajutise teenistuja lepingu teenistustingimuste artikli 47 punkti c alapunkti i alusel üles viiekuuse etteteatamisega.
20 Hageja esitas 24. juunil 2022 Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikli 90 lõike 2 alusel vaidlustatud otsuse peale kaebuse.
21 Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus jättis 20. oktoobri 2022. aasta otsusega R/303/22 hageja kaebuse rahuldamata.
Poolte nõuded
22 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista komisjonilt tema kasuks välja ex aequo ja bono kindlaksmääratud summa kantud mittevaralise kahju hüvitamiseks;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
23 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Tühistamisnõuded
24 Hageja esitab oma tühistamisnõuete põhjendamiseks kolm väidet, millest esimese kohaselt on ühelt poolt vaidlustatud otsuse aluseks olevad asjaolud sisuliselt ebatäpsed ning teiselt poolt on tehtud ilmseid hindamisvigu ja kuritarvitatud võimu, teise kohaselt on põhjendused ebapiisavad ning on rikutud hoolitsemiskohustust, proportsionaalsuse põhimõtet ja kaitseõigusi ning kolmanda kohaselt on rikutud muude teenistujate teenistustingimuste artikli 2 punkti c ja kaitseõigusi.
25 Esimese väite põhjendamiseks kinnitab hageja sisuliselt, et vaidlustatud otsus ei põhine sisuliselt tuvastatud asjaoludel, selles on tehtud mitu ilmset hindamisviga ja kuritarvitatud võimu.
26 Esiteks, mis puudutab faktiliste asjaolude sisulist õigsust, siis vaidleb hageja vastu teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse etteheidetele ja versioonile faktilistest asjaoludest, mille esitas 22. oktoobril 2021 PCR‑testi teinud medõde.
27 Esimesena vaidlustab hageja asjaolu, et ta lahkus meditsiinitalitusest ilma kõnealust testi lõpetamata. Ta väidab, et kui see oleks nii olnud, ei oleks medõde saanud paluda laboratooriumil võetud proovi analüüsida; ta ei oleks saanud oma PCR‑testi tulemusi ning järelikult ei oleks ta saanud minna pärast seda PCR‑testi toimunud lähetuse ajal välismaale.
28 Teisena väidab hageja, et kui ta oleks tõesti karjunud „sellest on küllalt“, nagu väidab medõde (vt eespool punkt 6), oleks asepresident, kes testi ajal seal viibis, teda tingimata kuulnud. Viimati nimetatu andis aga kirjaliku kinnituse, milles ta väidab, et tema hinnangul ei käitunud hageja sobimatult.
29 Kolmandana lisab hageja, et medõe kirjalik avaldus, mis on tehtud viis kuud pärast faktiliste asjaolude toimumist, on vastuolus medõdede ülemuse avaldusega. Nimelt kinnitab viimane, et hageja „lükkas medõe kätt“, mitte ei „löönud tema käsivart“. Lisaks kinnitab vahetu ülemus selles avalduses, et medõde ei olnud pärast seda vahejuhtumit „väga vihane“, vaid arvas, et tal tuleb „juhtumi füüsilise aspekti“ tõttu sellest teada anda. Hageja leiab, et see väide on vastuoluline, sest kui medõde oleks tegelikult suuliselt ja füüsiliselt rünnatud, nagu ta ise väidab, ei oleks ta toimunusse selliselt suhtunud. Seega leiab ta, et komisjoni esitatud faktiliste asjaolude ülevaade ei ole ei ühtne, tõepärane ega usutav.
30 Neljandana väidab hageja, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse argument, et medõdedel „on nende ülemuste usaldus“, ei tähenda, et nende versioonid faktilistest asjaoludest oleksid automaatselt tõendatud ning et hageja esitatud argument tuleb tagasi lükata. Hageja leiab, et kui esineb vasturääkivusi faktiliste asjaolude osas, nagu käesolevas asjas, oleks teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel tulnud teha täiendavaid uurimisi, et kõnesolevaid väiteid kontrollida.
31 Viiendana, mis puudutab tõendeid kõnealuste vahejuhtumite kohta, siis väidab hageja, et vastupidi komisjoni argumendile ei olnud võimalik meditsiinitalituse medõdede tunnistuste alusel tuvastada faktilisi asjaolusid objektiivselt ja sõltumatult. Nimelt, kuna ei olnud muid tõendeid, mida teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus oleks võinud arvesse võtta lisaks nende medõdede ja nende ülemuse ütlustele – viimane ei viibinud vaidlusaluste asjaolude toimumise ajal kohal –, ei saanud komisjon faktilisi asjaolusid „objektiivselt ja sõltumatult“ tuvastada. Hageja sõnul tuvastas teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus faktilised asjaolud, mis on tema arvates sisuliselt valed ja mis on vaidlustatud otsuse aluseks, üksnes medõdede kaebustele tuginedes.
32 Teiseks väidab hageja, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus tegi mitu ilmset hindamisviga ja kuritarvitas võimu.
33 Esimesena väidab hageja, et vastupidi komisjoni väitele aitas ta 22. oktoobri 2021. aasta ja 4. märtsi 2022. aasta PCR‑testide ajal testide tegemisele kaasa. Nimelt lasi ta väidetavalt need testid ära teha ega lahkunud enne, kui need olid lõpule viidud.
34 Ühelt poolt leidis komisjon väidetavalt, et asjaolu, et hageja kurtis valu ja nahaärrituse üle (vt eespool punkt 10), näitas, et ta ei aidanud testide tegemisele kaasa. Hageja väidab, et ka see väide kujutab endast ilmset hindamisviga. Hageja väidab selle kohta, et talle põhjustatud nahaärrituse tuvastas arst, kui hageja käis pärast 4. märtsi 2022. aasta PCR‑testi haiglas erakorralise meditsiini osakonnas konsultatsioonil. Hageja lisab, et asepresidendile edastatud mitteametliku teabe kohaselt on vaidlustatud otsuse aluseks asjaolu, et ta teavitas meditsiinitalitust teda pärast 4. märtsi 2022. aasta PCR‑testi tabanud nahaärritusest. Seda teavet käsitati lubamatu süüdistusena medõdede suhtes ja seetõttu sai sellest vaidlustatud otsuse alus. Selle otsuse tegelike põhjenduste avaldamata jätmine kujutab endast võimu kuritarvitamist teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse poolt.
35 Teisena väidab hageja, et asjaolu, et komisjon ei võtnud arvesse tema kannatatud valu ja tal tekkinud nahaärritust, kujutab endast hoolitsemiskohustuse rikkumist.
36 Kolmandana vaidleb hageja vastu sellele, et ta „kaotas enesevalitsuse“ mõlema PCR‑testi ajal. Ta kurtis küll selle üle, kuidas need testid tehti, kuid pelk asjaolu, et teste peetakse põhjendamatult invasiivseteks, arvestades paljusid teisi hageja poolt varem tehtud teste, ei saa õigustada tema teenistusest vabastamist, mis on igal juhul täiesti ebaproportsionaalne. Lisaks väidab hageja, et kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus kavatses seada kahtluse alla tema töövõime ja enesevalitsuse, oleks ta pidanud küsitlema asepresidenti A ning asepresidenti, kelle juures hageja oli erinevate lähetuste käigus hakkama saanud stressirohkete ja ohtlike olukordadega.
37 Neljandana kinnitab hageja, et 4. märtsi 2022. aasta PCR‑testi juures viibisid neli isikut, nimelt tema ise, asepresident, testi teinud medõde ja see medõde, kes oli teinud 22. oktoobri 2021. aasta PCR‑testi. Seega, kuivõrd hageja vaidleb vastu kahe medõe versioonile faktilistest asjaoludest mõlema juhtumi osas, leiab ta, et ainus asjakohane versioon faktilistest asjaoludest on asepresidendi oma.
38 Hageja sõnul oli asepresidendil igati võimalik kuulda ja näha tema ja medõdede suhtlust kõnealuse PCR‑testi ajal. Võttes arvesse, et testid tehti lihtsalt kardinaga eraldatud ruumiosades ning et asepresident oli enda testi juba lõpetanud, oli tal võimalik näha, mis toimus testi käigus, mida tehti hagejale.
39 Seega on teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse keeldumine võtta arvesse asepresidendi ütlusi lisaks ilmsele hindamisveale täiendav tõend võimu kuritarvitamise kohta. Hageja väidab, et isegi kui eeldada, et asepresident ei olnud otsene tunnistaja, nagu väidab komisjon, oleks teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus siiski pidanud ta selles veendumiseks ära kuulama, kuna asepresident oli selgelt teatanud, et kõnealustel PCR‑testidel sobimatut käitumist ei esinenud.
40 Viiendana väidab hageja, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse süüdistus, et kogu tema käitumine 22. oktoobril 2021. aasta ja 4. märtsi 2022. aasta PCR‑testidel kujutab endast teenistuse maine kahjustamist, on samuti ilmne hindamisviga. Hageja sõnul on see väide meelevaldne ja näitab hoolitsemiskohustuse rikkumist.
41 Lõpuks väidab hageja seoses faktiliste asjaolude sisulise õigsusega, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel ei ole kaalutlusõigust ja ta ei saa väita, et tema käitumise üksikasjad ei ole vaidlustatud otsuse tegemisel määravad asjaolud. Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus tugines üksnes hageja, medõdede ja nende ülemuse ärakuulamiste protokollidele ega otsinud faktiliste asjaolude tuvastamiseks muid tõendeid, eelkõige ei kuulanud asepresidenti tunnistajana ära. Seetõttu on hageja väitel usaldussuhte katkemiseni viinud üksnes 22. oktoobri 2021. aasta ja 4. märtsi 2022. aasta kahte PCR‑testi puudutavad faktilised asjaolud ning need faktilised asjaolud ei ole nõuetekohaselt tõendatud. Hageja lisab veel, et asepresident kinnitas, et ta ei ole hageja vastu usaldust kaotanud. Järelikult on vaidlustatud otsus õigusvastane, kuna komisjon ei saanud lihtsalt tugineda usaldussuhte katkemisele, ilma et ta oleks eelnevalt tõendanud selle otsuse aluseks olevaid asjaolusid.
42 Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu. Esiteks, mis puudutab hageja väidetud ilmseid hindamisvigu (vt eespool punktid 32–40), siis väidab komisjon, et leping lõpetati tema ja hageja vahelise usaldussuhte katkemise tõttu. See katkemine tulenes sobimatust käitumisest, mida hageja näitas kahel korral, 22. oktoobri 2021. aasta ja 4. märtsil 2022. aasta PCR‑testidel, mille käigus ta käitus neid teste teinud meditsiinitalituse medõdede suhtes suuliselt või füüsiliselt agressiivselt.
43 Komisjon väidab, et hageja sobimatu käitumine oli tõendatud objektiivselt ja sõltumata medõdede ütluste sisust. Komisjoni arvates ei ole hageja käitumise üksikasjad määrava tähtsusega element, mis võimaldab tuvastada usaldussuhte katkemise. Kõige olulisem on see, et hageja käitus kahel korral meditsiinitalituse medõdede suhtes agressiivselt. See ei kujuta endast subjektiivset arusaama sündmustest, vaid tuleneb julgeolekudirektoraadi kohustusest tagada oma liikmete ja komisjoni ruumides viibivate isikute turvalisus. Järelikult ei teinud teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus faktiliste asjaolude hindamisel ühtegi ilmset hindamisviga.
44 Komisjoni arvates pidi hageja ihukaitseteenistujana suutma käituda laitmatult ja säilitada enesevalitsuse igas olukorras, seda enam, et ta kandis relva komisjoni hoonetes. Komisjon lisab, et nende ülesannete täitmiseks peab hagejal olema ühtaegu nii tema kaitstava liikme kui ka kogu institutsiooni usaldus. Sellest ei piisa, nagu väidab hageja (vt eespool punkt 41), et tal on nende komisjoni liikmete usaldus, kelle heaks ta töötab. Seega peab julgeoleku direktoraat olema kindel, et hageja ei kujuta endast vähimatki ohtu komisjoni liikmete ja teiste komisjoni ruumides viibivate isikute turvalisusele. Seetõttu leidis komisjon, et julgeoleku direktoraat nõudis õigustatult hageja lepingu ülesütlemist.
45 Teiseks, mis puudutab hageja viidatud faktilist ebatäpsust, siis väidab komisjon esimesena, et medõdedel ei olnud vähimatki põhjust esitada hageja kohta ebaõigeid asjaolusid ning et nende talitus usaldab neid täielikult. Komisjoni sõnul on kõnealused juhtumid ainsad pandeemia ajal teatatud vahejuhtumid ja need edastati kohe medõdede ülemusele (vt eespool punkt 6), kuigi ametlik avaldus esimese vahejuhtumi kohta tehti kirjalikult alles hiljem.
46 Teisena väidab komisjon, et medõdede ja nende vahetu ülemuse avaldused ei ole vastuolulised, kuna käsivarre löömine või lükkamine ei ole teineteist vastastikku välistavad. Lisaks lisab ta, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus ei tuginenud üksnes hageja, õdede ja nende ülemuse ärakuulamiste protokollidele, vaid võttis arvesse julgeolekudirektoraadi usaldussuhte katkemist hageja suhtes.
47 Komisjon lisab, et asjaolu, et medõde, kes tegi 22. oktoobri 2021. aasta testi, suutis kinnitada, et ta ei olnud „väga vihane“, on tingitud asjaolust, et tegemist on oma eriala eksperdiga, kes suudab täita oma ülesandeid ka keerulistes tingimustes. See tõendab ka, et medõel ei ole midagi isiklikult hageja vastu ning tal ei olnud mingit põhjust kirjeldada olematuid faktilisi asjaolusid.
48 Kolmandana, mis puudutab hageja argumenti selle kohta, mis eesmärke need kaks medõde oma kaebustega tegelikult taotlesid (vt eespool punkt 34), siis kordab komisjon, et need medõed teatasid intsidentidest kohe pärast faktiliste asjaolude toimumist. Lisaks väidab komisjon, et hageja läks haiglasse alles pärast teist PCR‑testi ning et igal juhul tõendavad esitatud dokumendid üksnes seda, et ta kaebas näovalude üle, kuid ei täpsustanud nende valude põhjust.
49 Neljandana väidab komisjon, et kuna administratsioonil oli võimalik leida, et tal on vaidlusaluste vahejuhtumite kohta piisavalt teavet, ei olnud enam vaja asepresidendi ütlusi ära kuulata. Komisjon väidab, et koht, kus asepresident 22. oktoobri 2021. aasta ja 4. märtsi 2022. aasta PCR‑testide ajal täpselt viibis, ei ole tõendatud, eelkõige ei ole tõendatud, kas ta viibis muus kabiinis kui see, milles hageja oli vaidlusaluste testide tegemise ajal, või kas ta oli nende kabiinide lähiümbruses. Komisjon rõhutab igal juhul, et need kabiinid olid üksteisest eraldatud ja tagasid protsessi privaatsuse, mistõttu asepresident ei saanud olla vaidlusaluste faktiliste asjaolude otsene tunnistaja. Järelikult ei oleks tema ütlused olnud asjasse puutuvad.
50 Viiendana, mis puudutab 22. oktoobri 2021. aasta PCR‑testi, siis väidab komisjon, et kuigi hageja sai testi tulemused kätte, ei tähenda see, et test tehti nõuetekohaselt. Nimelt jõudis medõde enne hageja lahkumist kaapetesti proovitampooni üksnes pealiskaudselt ta ninna sisestada, mistõttu tal ei olnud võimalik testi lõpuni viia. Siiski saatis ta saadud proovi analüüsimiseks.
51 Kuuendana vaidleb komisjon vastu asjaolule, et 4. märtsi 2022. aasta PCR‑testi ajal viibisid kohal neli isikut, nagu väidab hageja (vt eespool punkt 37). Komisjon väidab, et PCR‑testid tehti eraldi kabiinides, mis tagasid protsessi privaatsuse. Seega olid kohal ainult hageja ja testi teinud medõde, mistõttu ei oleks asepresidendi ütlused olnud asjakohased.
52 Kolmandaks, mis puudutab hageja argumente võimu kuritarvitamise kohta, siis väidab komisjon (vt eespool punktid 34 ja 39), et hageja ei selgita, milles see kuritarvitamine seisneb. Komisjoni sõnul ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, mis näitaks võimu kuritarvitamist, eelkõige eesmärkide kohta, mida vaidlustatud otsusega väidetavalt saavutada sooviti, välja arvatud need, mis on välja toodud selles otsuses. Seega leiab ta, et võimu kuritarvitamist käsitlevad väited tuleb tagasi lükata, sest need ei ole tõendatud.
53 Sissejuhatavalt olgu märgitud, et mis puudutab ajutise teenistuja tähtajatu lepingu ülesütlemist võimaldavat menetlust, siis teenistustingimuste artikli 47 punkti c alapunktist i tuleneb, et teenistussuhe lõpeb lepingus ette nähtud etteteatamistähtaja lõppemisel. Lisaks on teenistustingimuste artikli 49 lõikes 1 ette nähtud, et pärast personalieeskirjade IX lisas sätestatud distsiplinaarmenetlust, mida kohaldatakse analoogia alusel, võib töösuhte lõpetada ette teatamata distsiplinaarsetel põhjustel, kui ajutine töötaja on kas tahtlikult või hooletuse tõttu jätnud oma kohustused täitmata.
54 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kuna teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel on ulatuslik kaalutlusõigus, siis isegi kui on tegemist eksimusega, mis võib põhjendada ajutise teenistuja teenistusest vabastamist, ei ole ta mingil juhul kohustatud algatama asjaomase isiku vastu distsiplinaarmenetlust, selle asemel et kasutada teenistustingimuste artikli 47 punktis c sätestatud lepingu ühepoolset ülesütlemise võimalust, ning ainult juhul, kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus kavatseb ilma ette teatamata teenistusest vabastada ajutise teenistuja, kes on oma kohustusi jämedalt rikkunud, on vaja teenistustingimuste artikli 49 lõike 1 kohaselt algatada distsiplinaarmenetlus vastavalt personalieeskirjade IX lisale, mida kohaldatakse ajutistele teenistujatele analoogia alusel (vt 16. juuni 2021. aasta kohtuotsus EÜ vs. Regioonide Komitee, T‑355/19, EU:T:2021:369, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).
55 Sellest järeldub, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel oli põhimõtteliselt õigus hageja leping teenistustingimuste artikli 47 punkti c alapunkti i alusel enne selle tähtaja lõppu üles öelda etteteatamistähtajaga üks kuu iga teenistuses oldud aasta kohta, minimaalselt kolm kuud ja maksimaalselt kümme kuud, ilma et ta oleks pidanud algatama distsiplinaarmenetlust.
56 Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et hageja lepingu ülesütlemine, kusjuures etteteatamistähtajast peeti kinni, oli tingitud komisjoni ja hageja vahelise usaldussuhte katkemisest tema käitumise tõttu 22. oktoobri 2021. aasta ja 4. märtsi 2022. aasta PCR‑testide toimumise ajal – käitumine, mida talle süüks pandi. Nimelt otsustas teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel öelda hageja lepingu üles teenistustingimuste artikli 47 punkti c alapunkti i alusel, mitte aga kohaldades teenistustingimuste artikli 49 lõiget 1.
57 Sellega seoses, ehkki teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse ülesanne ei ole asendada hageja ülemuse poolt usaldussuhte katkemisele antud hinnangut enda hinnanguga, peab teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus kõigepealt siiski kontrollima, kas usaldussuhte puudumisele või kaotamisele on tegelikult tuginetud, seejärel kontrollima faktiliste asjaolude sisulist õigsust ning lõpuks tagama, et esitatud põhjuseid arvestades ei ole ülesütlemise nõudmisega rikutud põhiõigusi ega kuritarvitatud võimu. Selles kontekstis võib teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus puudutatud isiku esitatud seisukohti arvestades leida, et konkreetsetel asjaoludel on põhjendatud muud meetmed kui lepingu ülesütlemine, näiteks puudutatud isikule muude tööülesannete määramine komisjonis (vt selle kohta 10. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus RY vs. komisjon, T‑160/17, EU:T:2019:1, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).
58 Olgu lisaks märgitud, et kui institutsioon, kes teeb otsuse ajutise teenistuja leping üles öelda, viitab eelkõige usalduse kaotuse tõttu teenistusest vabastamise otsuse aluseks olevatele konkreetsetele sisulistele asjaoludele, peab kohus kontrollima nende sisuliste asjaolude tõelevastavust. Täpsemalt, osas, milles institutsioon selgitab usalduse kaotuse aluseks olnud põhjendusi viitega konkreetsetele sisulistele asjaoludele, peab kohus kontrollima, kas need põhjendused tuginevad sisuliselt õigetele faktilistele asjaoludele. Seda tehes ei asenda kohus pädeva asutuse hinnangut, mille kohaselt usaldus on kadunud, enda omaga, vaid piirdub selle kontrollimisega, kas otsuse aluseks olevad asjaolud, mille institutsioon välja tõi, on sisuliselt täpsed (11. septembri 2013. aasta kohtuotsus L vs. parlament, T‑317/10 P, EU:T:2013:413, punkt 70).
59 Käesoleval juhul märkis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus vaidlustatud otsuses, et hageja lepingu ülesütlemise põhjuseks oli hageja ja institutsiooni vahelise usaldussuhte katkemine tema ametikohustuste täitmise ajal toimunud „mitme tõsise vahejuhtumi“ tõttu, millest teda väidetavalt teavitati, see tähendab tema käitumise tõttu 22. oktoobri 2021. aasta ja 4. märtsi 2022. aasta PCR‑testide ajal.
60 Eespool punktides 57 ja 58 viidatud kohtupraktikat arvestades tuleb seega analüüsida poolte esitatud tõendeid, et teha kindlaks, kas eraldivõetuna ja seejärel kogumis võivad need tõendid kinnitada või vastupidi muuta alusetuks julgeolekudirektoraadi esitatud lepingu ülesütlemise põhjuse, mida teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus kasutas.
61 Selleks, et vaidlustada käitumine, mida kaks vaidlusalust PCR‑testi teinud medõde oma kirjalikes ütlustes talle ette heitsid (vt eespool punkt 13), esitas hageja lisaks oma versioonile kõnealustest asjaoludest kirjaliku avalduse asepresidendilt, kellega koos ta 22. oktoobril 2021. aasta ja 4. märtsi 2022. aasta PCR-testidel viibis ning kes viibis seega kohal meditsiinitalituse ruumis, kus vaidlusalused faktilised asjaolud toimusid.
62 Sellega seoses tuleb esiteks tõdeda, et kohtueelses menetluses ja käesolevas hagis seadis hageja kahtluse alla selle versiooni faktilistest asjaoludest, mille esitasid kaks medõde, kes olid teinud 22. oktoobri 2021. aasta ja 4. märtsi 2022. aasta PCR‑testid – versioon, millest teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus lähtus vaidlustatud otsuses. Hageja vaidleb nimelt vastu sellele, et ta oli agressiivne ja käitus õdede suhtes sobimatult. Mis puudutab 22. oktoobri 2021. aasta PCR‑testi, siis vaidlustab ta eelkõige asjaolu, mille kohaselt ta lõi ühe medõe käsivart või kätt ja karjus „sellest on küllalt“ (vt eespool punktid 7 ja 29). Mis puudutab 4. märtsi 2022. aasta testi, siis vaidleb hageja vastu sellele, et ta käitus sobimatult. Nii palus hageja ühelt poolt medõdede ja teiselt poolt hageja esitatud faktiliste asjaolude versiooni vastuolude tõttu korduvalt, et asepresident kuulataks tunnistajana ära (vt eespool punktid 7 ja 39).
63 Teiseks, nagu nähtub eespool punktidest 49 ja 51, leidis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus, et tal on faktiliste asjaolude kohta piisavalt teavet ja tal ei ole vaja asepresidenti ära kuulata. Nimelt väidab komisjon sisuliselt esiteks, et hageja käitumise üksikasjad ei ole määravad, ja teiseks, et see käitumine tuvastati objektiivselt ja sõltumata medõdede ütluste konkreetsest sisust (vt eespool punkt 43). Seevastu, nagu on märgitud eespool punktis 49, väidab komisjon, et ei ole tõendatud, kus asepresident täpselt viibis, st kas ta oli muus kabiinis kui see, milles viibis hageja, kui ta tegi vastavalt iga vaidlusaluse testi, või nende kabiinide lähiümbruses. Komisjon järeldab, et asepresident ei saanud seega olla faktiliste asjaolude otsene tunnistaja.
64 Sellega seoses tuleb esiteks tõdeda, et komisjon ei täpsusta, milliseid muid tõendeid lisaks oma meditsiinitalituse medõdede tunnistustele ta kasutas vaidlusaluste asjaolude tuvastamiseks. Teiseks nähtub toimikust, et ainsad teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse käsutuses olevad tõendid, mis võisid õigustada hageja lepingu ülesütlemist, olid nende medõdede ja nende vahetu ülemuse kirjalikud ütlused, mida on mainitud eespool punktides 12 ja 13. Lisaks nähtub kaebuse rahuldamata jätmise otsusest, et nendel ütlustel oli teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse jaoks otsustav tõendusjõud.
65 Ent komisjon ei selgita, kuidas hageja käitumine sai olla tõendatud „objektiivselt ja sõltumatult nende ütluste konkreetsest sisust“, nagu ta väidab (vt eespool punkt 43). Nimelt ei viita ta muudele asjaoludele, mis oleksid võinud seda väidet kinnitada, samas kui ainus muu kättesaadav tõend, mille hageja lisas vaidlustatud otsuse peale esitatud kaebusele, on asepresidendi kirjalik vande all antud ütlus, milles asepresident väidab, et tema arvates ei käitunud hageja vaidlusalustel testidel sobimatult (vt eespool punkt 28).
66 Sellega seoses tuleb esimesena tõdeda, et vaatamata vasturääkivusele ühelt poolt medõdede ja teiselt poolt hageja esitatud faktiliste asjaolude versiooni vahel, keeldus komisjon täiendavatest sammudest, et tuvastada faktilised asjaolud, eelkõige kuulates asepresidendi tunnistajana üle, nagu hageja on korduvalt palunud. Sellega seoses ei vaidle komisjon vastu sellele, et nimetatud asepresident viibis meditsiiniteenistuse ruumis, kuhu olid paigaldatud individuaalsed kabiinid, kus tehti 22. oktoobri 2021. aasta ja 4. märtsi 2022. aasta PCR‑testid. Komisjon piirdus sellega, et väljendas kahtlusi selle kohta, millises meditsiiniteenistuse ruumi osas asepresident vaidlusaluste asjaolude toimumise ajal täpselt viibis.
67 Teisena tuleb tõdeda, et komisjon räägib endale vastu asepresidendi ütluste asjakohasuse osas.
68 Nimelt väidab komisjon ühelt poolt, et koht, kus asepresident vaidlusaluste PCR‑testide ajal täpselt viibis, ei olnud tõendatud (vt eespool punkt 49) ja tema ütlustest ei ole seega kasu. Teiselt poolt kinnitab komisjon, et sellised PCR‑testid, nagu on kõne all käesolevas asjas, tehakse eraldi kabiinides ja et järelikult ei saanud asepresident olla faktiliste asjaolude otsene tunnistaja (vt eespool punkt 51). Kui aga koht, kus asepresident vaidlusaluste PCR‑testide ajal täpselt viibis, ei ole välja selgitatud, on vastuoluline väita, nagu seda teeb komisjon, et viimane ei saanud igal juhul olla nende samade testide käigus aset leidnud asjaolude otsene tunnistaja.
69 Sellest järeldub, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse toimingud ei võimaldanud Üldkohtule esitatud tõendeid arvestades tuvastada hagejale etteheidetava käitumise olemasolu, mis oli vaidlustatud otsuse aluseks komisjoni ja tema vahelise usaldussuhte katkemise tõttu.
70 Neid kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse otsus oli õigusvastane seetõttu, et ta leidis, et tal oli medõdede ütluste alusel piisavalt teavet, ning keeldus kontrollimast vaidlustatud otsuse aluseks olevaid asjaolusid muude tõendite alusel, mis olid samas kättesaadavad, või isegi haldusuurimise korraldamise teel.
71 Järelikult tuleb nõustuda hageja argumentidega, mille ta esitas esimese väite põhjendamiseks ja mille kohaselt ei ole vaidlustatud otsuse aluseks olevad asjaolud tõendatud.
72 Seega tuleb vaidlustatud otsus tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida hageja esitatud teisi väiteid ja argumente ning hageja taotletud menetlustoiminguid ning nende dokumentide vastuvõetavust, mille ta esitas repliigis ja 10. novembril 2023.
Kahju hüvitamise nõue
73 Hageja väidab, et tema töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise tõttu kandis ta olulist mittevaralist kahju tema põhiõiguste rikkumise, eelkõige tema kaitseõiguste rikkumise, administratsiooni ilmsete hindamisvigade ja hoolitsemiskohustuse rikkumise tõttu. Vaidlustatud otsus kahjustas tema au ja tekitas talle olulist mittevaralist kahju, kuna komisjon keeldus muu hulgas võimaldamast tal tutvuda kirjalike kaebustega, võtmast meetmeid faktiliste asjaolude kontrollimiseks ning asepresidenti tunnistajana ära kuulamast.
74 Seetõttu palub hageja Üldkohtul mõista komisjonilt ex æquo ja bono välja hüvitis mittevaralise kahju eest.
75 Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu. Ta väidab, et hageja ei esita ühtegi tõendit tema väidetava mittevaralise kahju kohta ja et ta piirdub üldise viitega tema au kahjustamisele.
76 Mis puudutab väidetavat mittevaralist kahju, siis tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt võib õigusvastase akti tühistamine olla iseenesest adekvaatne ja põhimõtteliselt piisav hüvitis kogu mittevaralise kahju eest, mida see akt võis põhjustada, välja arvatud juhul, kui hageja tõendab, et ta kandis mittevaralist kahju, mida ei saa selle tühistamisega täielikult hüvitada (vt selle kohta 3. septembri 2019. aasta kohtumäärus FV vs. nõukogu, C‑188/19 P, ei avaldata, EU:C:2019:690, punkt 4 (kohtujurist Kokott’i ettepanek, punkt 26), ja 28. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Correia vs. EMSK, T‑843/19, EU:T:2021:221, punkt 86).
77 Väidetavalt kantud kahju mittevaraline laad ei muuda hagejal lasuvat, kahju olemasolu ja ulatust puudutavat tõendamiskoormist. Nimelt tekib Euroopa Liidu vastutus vaid siis, kui hageja on suutnud tõendada, et talle on tegelikult kahju tekitatud (vt 16. juuni 2021. aasta kohtuotsus EÜ vs. Regioonide Komitee, T‑355/19, EU:T:2021:369, punkt 148 (ei avaldata) ja seal viidatud kohtupraktika).
78 Käesolevas asjas ei ole hageja selgitanud, milles seisnes mittevaraline kahju, mida selle otsuse tühistamisega täielikult hüvitada ei saa. Nimelt piirdus ta oma seisukohtades väitega, et vaidlustatud otsus kahjustas tema au ja põhjustas talle mittevaralist kahju, täpsustamata selle kahju sisu ega ulatust, ega väitnud, et ta kandis mittevaralist kahju, mida ei saa täielikult hüvitada selle otsuse tühistamisega.
79 Sellest järeldub, et hageja ei ole suutnud tõendada, nagu ta pidi eespool punktides 76 ja 77 viidatud kohtupraktikat arvestades seda tegema, et mittevaralist kahju, mida ta väidab end olevat kandnud, ei saanud vaidlustatud otsuse tühistamisega täielikult hüvitada ja et see ei olnud sellisena hüvitatav.
80 Neil asjaoludel tuleb kahju hüvitamise nõue põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta.
Kohtukulud
81 Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
82 Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt hageja nõudele kohtukulud temalt välja mõista.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Komisjoni 8. aprilli 2022. aasta otsus, millega öeldi üles UFi ajutise teenistuja tähtajatu leping.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Mõista kohtukulud välja komisjonilt.
da Silva Passos | Gervasoni | Pynnä |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 8. mail 2024 Luxembourgis.
Allkirjad