EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
23. märts 2023(*)
Eelotsusetaotlus – Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevad kaubandusagendid – Direktiiv 86/653/EMÜ – Artikli 17 lõike 2 punkt a – Agendilepingu lõppemine – Kaubandusagendi õigus hüvitisele – Kohaldamise tingimused – Õiglane hüvitis – Hindamine – Mõiste „vahendustasu, mille kaubandusagent on kaotanud“ – Vahendustasu tulevastelt tehingutelt – Kaubandusagendi hangitud uued kliendid – Olemasolevad kliendid, kellega kaubandusagent on märkimisväärselt suurendanud äritegevuse mahtu – Ühekordne vahendustasu
Kohtuasjas C‑574/21,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Nejvyšší soudi (Tšehhi Vabariigi kõrgeim kohus) 29. juuni 2021. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 20. septembril 2021, menetluses
QT
versus
O2 Czech Republic a.s.,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja president K. Jürimäe (ettekandja), kohtunikud M. Safjan, N. Piçarra, N. Jääskinen ja M. Gavalec,
kohtujurist: T. Ćapeta,
kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,
arvestades kirjalikku menetlust ja 15. septembri 2022. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– QT, esindaja: advokát D. Rašovský,
– O2 Czech Republic a.s., esindajad: advokáti L. Duffek ja M. Olík,
– Tšehhi valitsus, esindajad: T. Machovičová, O. Serdula, M. Smolek ja J. Vláčil,
– Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller, U. Bartl, J. Heitz ja M. Hellmann,
– Euroopa Komisjon, esindajad: L. Armati, M. Mataija ja P. Němečková,
olles 24. novembri 2022. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 18. detsembri 1986. aasta direktiivi 86/653/EMÜ füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide tegevust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1986, L 382, lk 17; ELT eriväljaanne 06/01, lk 177) artikli 17 lõike 2 punkti a tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud kaubandusagent QT ja äriühingu O2 Czech Republic a.s. vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab kahju hüvitamise nõuet kaubandusagendi ja selle äriühingu vahel sõlmitud kaubandusagendilepingu lõppemise tõttu.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 86/653 teises ja kolmandas põhjenduses on märgitud:
„kaubandusliku esindamisega seotud siseriiklike õigusaktide erinevused mõjutavad märkimisväärselt konkurentsitingimusi ja kõnealuse tegevuse jätkamist ühenduses ning neil on kahjustav mõju kaubandusagentide kaitsele nende esindatavate suhtes ja äritehingute turvalisusele; lisaks sellele takistavad need erinevused oluliselt kaubandusliku esindamise lepingute sõlmimist ja toimimist, kui esindatav ja kaubandusagent on registreeritud eri liikmesriikides;
liikmesriikide kaubavahetus peaks toimuma ühtse turu tingimustega sarnastel tingimustel ja seetõttu on vaja liikmesriikide õigussüsteeme ühtlustada ühisturu nõuetekohaseks toimimiseks vajalikus ulatuses; selles osas seaduste konfliktiga seotud reeglid ei kõrvalda kaubandusliku esindamise osas eespool nimetatud vastuolusid ega kõrvalda neid isegi siis, kui need ühtlustataks, ning seetõttu on kavandatav ühtlustamine nendest reeglitest hoolimata vajalik“.
4 Direktiivi artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Käesolevas direktiivis ettenähtud kooskõlastusmeetmeid kohaldatakse liikmesriikide õigus- ja haldusnormide suhtes, mis reguleerivad kaubandusagentide ja nende esindatavate suhteid.
2. Käesolevas direktiivis on „kaubandusagent“ füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev vahendaja, kellel on püsiv volitus pidada läbirääkimisi kaupade müügi või ostu üle teise isiku nimel, edaspidi „tööandja“, või pidada läbirääkimisi niisuguste tehingute üle või neid sõlmida selle tööandja nimel.
[…]“.
5 Direktiivi artiklis 6 on täpsustatud:
„1. Kui lepingupooled ei ole töötasu osas kokku leppinud ja ilma et see piiraks töötasu määra käsitlevate liikmesriikide kohustuslike normide kohaldamist, on kaubandusagendil õigus saada töötasu, mida tavaliselt makstakse kaubandusagendile tema agendilepingu subjektiks oleva kauba puhul kohas, kus ta tegutseb. Kui niisugust tava ei ole, on kaubandusagendil tehingu kõiki aspekte arvesse võttes õigus saada põhjendatud töötasu.
2. Töötasu osa, mis muutub äritehingute arvu või väärtuse kohaselt, loetakse käesoleva direktiivi kohaselt vahendustasuks.
3. Artikleid 7–12 ei kohaldata, kui kaubandusagendile makstav tasu ei koosne tervikuna või osaliselt vahendustasudest.“
6 Direktiivi artiklis 7 on sätestatud:
„1. Kaubandusagendil on õigus saada vahendustasu äritehingutelt, mis on sõlmitud agendilepingus sätestatud ajavahemiku jooksul:
a) kui tehing on sõlmitud tema tegevuse tulemusena; või
b) kui tehing on sõlmitud kolmanda isikuga, kelle ta on eelnevalt saanud oma kliendiks samalaadsete tehingute jaoks.
2. Samuti on kaubandusagendil õigus saada vahendustasu tehingutelt, mis on sõlmitud agendilepingus sätestatud ajavahemiku jooksul:
– kui talle on antud konkreetne geograafiline piirkond või klientide rühm,
– kui tal on ainuõigus konkreetsele geograafilisele piirkonnale või klientide rühmale
ja tehing on sõlmitud selle piirkonna või sellesse rühma kuuluva kliendiga.
Liikmesriik näeb oma õigusaktides ette ühe eespool olevates taanetes nimetatud võimalusest.“
7 Direktiivi 86/653 artiklis 8 on sätestatud:
„Kaubandusagendil on õigus saada vahendustasu äritehingutelt, mis on sõlmitud pärast agendilepingu lõppemist:
a) kui tehing toimub peamiselt kaubandusagendi tegevuse tõttu agendilepingu kehtimise ajal ja tehing sõlmiti mõistliku aja jooksul pärast lepingu lõppemist; või
b) kui kooskõlas artiklis 7 nimetatud tingimustega on kolmanda isiku tellimus jõudnud esindatava või kaubandusagendini enne agendilepingu lõppemist.“
8 Direktiivi artiklis 17 on sätestatud:
„1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada kaubandusagentidele pärast agendilepingu lõppemist lõike 2 kohase hüvitise või lõike 3 kohase kahjutasu maksmine.
2. a) Kaubandusagendil on õigus saada hüvitist ainult siis ja ulatuses, kui:
– ta on hankinud esindatavale uued kliendid või märkimisväärselt suurendanud äritegevuse mahtu olemasolevate klientidega ja esindatav saab äritegevusest nende klientidega jätkuvalt olulist kasu ja
– selle hüvitise maksmine on õiglane, arvesse võttes kõiki asjaolusid ja eelkõige vahendustasu, mille kaubandusagent on kaotanud nende klientidega tehtavate äritehingute pealt. Liikmesriigid võivad ette näha, et niisuguseks asjaoluks loetakse ka artikli 20 tähenduses konkurentsipiirangu kasutamist;
b) Hüvitise summa ei või ületada määra, mis on võrdne kaubaagendi ühe aasta hüvitisega, mis on arvutatud tema viie viimase aasta keskmise töötasu alusel ja kui leping on olnud kehtiv vähem kui viis aastat, arvutatakse hüvitis kogu kõnealuse aja jooksul makstud keskmise töötasu alusel.
c) Niisuguse hüvitise saamine ei takista kaubandusagendil kahjutasu taotlemist.
3. Kaubandusagendil on õigus saada hüvitist kahju eest, mida talle põhjustab tema ja esindatava vahelise suhte lõppemine.
Niisuguseks kahjuks loetakse eelkõige kahju, mis tekib, kui lõppemine toimub järgmistel asjaoludel:
– kaubandusagent kaotab vahendustasu, mida ta oleks saanud agendilepingu nõuetekohase täitmise korral ja kui esindatav saab märkimisväärset kasu kaubandusagendi tegevuse tõttu,
– ja/või kaubandusagendil ei ole olnud võimalik katta kulusid, mis on talle tekkinud agendilepingu täitmise tõttu esindatava nõuannete kohaselt.
4. Õigus saada lõikes 2 ette nähtud hüvitist või lõikes 3 ette nähtud kahjuhüvitist tekib ka siis, kui agendileping lõpeb kaubandusagendi surma tõttu.
5. Kaubandusagent kaotab õiguse saada hüvitist lõikes 2 ettenähtud juhtudel või kahjuhüvitist lõikes 3 ettenähtud juhtudel, kui ta ei ole agendilepingu lõppemisele järgneva aasta jooksul teatanud esindatavale, et ta kavatseb nõuda selle õiguse täitmist.
6. [Euroopa] Komisjon esitab [Euroopa Liidu N]õukogule kaheksa aasta jooksul alates käesoleva direktiivi teatavakstegemisest käesoleva artikli rakendamise kohta ettekande ning vajaduse korral esitab muudatusettepanekud.“
9 Direktiivi artiklis 18 on täpsustatud:
„Artiklis 17 nimetatud hüvitist või kahjuhüvitist ei maksta:
a) kui esindatav on lõpetanud agendilepingu kaubandusagendi lepinguliste kohustuste täitmatajätmise tõttu, mis siseriikliku õiguse kohaselt annab õiguse agendileping viivitamatult lõpetada;
b) kui kaubandusagent on lõpetanud agendilepingu, kui see ei ole seotud esindatavast sõltuvate asjaolude või kaubandusagendi vanuse, kehalise puude või haigusega, mille tagajärjel ei saa temalt põhjendatult nõuda tegevuse jätkamist;
c) kui kokkuleppel esindatavaga annab kaubandusagent oma agendilepingust tulenevad õigused ja kohustused üle teisele isikule.“
10 Direktiivi artiklis 19 on ette nähtud:
„Lepingupooled ei või kõrvale kalduda artiklite 17 ja 18 sätetest kaubandusagendi kahjuks enne agendilepingu lõppemist.“
Tšehhi õigus
11 Seaduse nr 513/1991 äriseadustiku kohta (zákon č. 513/1991 Sb., obchodní zákoník) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „äriseadustik“) artikli 652 lõikes 1 oli sisuliselt ette nähtud, et agendilepinguga kohustub kaubandusagent pidama klientidega läbirääkimisi ja sõlmima nendega lepingud ning tegema sellega seotud tehinguid esindatava käsundiandja nimel ja arvel.
12 Äriseadustiku artikli 669 lõikes 1, millega võeti Tšehhi õiguskorda üle direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkt a, oli sätestatud:
„Agendilepingu lõppemisel on kaubandusagendil õigus hüvitisele, kui:
a) ta on hankinud esindatavale käsundiandjale uusi kliente või on märkimisväärselt suurendanud äritegevuse mahtu olemasolevate klientidega ning esindatav käsundiandja saab tehingutest nende klientidega jätkuvalt märkimisväärset kasu ja
b) selle hüvitise maksmine on õiglane, võttes arvesse kõiki asjaolusid ja eelkõige vahendustasu, mille kaubandusagent on kaotanud nende klientidega tehtavate tehingute pealt […]“.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
13 Põhikohtuasja hageja sõlmis äriühingu O2 Czech Republic a.s. õiguseellasega (edaspidi ka „O2 Czech Republic“) 1. jaanuaril 1998 kaubandusagendilepingu. Asjaomane lepinguline suhe lõppes 31. märtsil 2010. Leping puudutas nimetatud äriühingu sideteenuste pakkumist ja müüki, mobiiltelefonide ja nende tarvikute ning muude võimalike toodete tarnimist ja müüki ning klienditeenindust.
14 Nimetatud lepingu alusel maksti põhikohtuasja hagejale ühekordne vahendustasu iga lepingu eest, mille ta O2 Czech Republicu nimel sõlmis.
15 Aastatel 2006 ja 2007 hankis põhikohtuasja hageja O2 Czech Republicule uusi kliente ja sõlmis olemasolevate klientidega muid lepinguid. Lähtudes abonentlepingu maksimaalset tähtajast, ei kehtinud need lepingud kauem kui agendilepingu lõppemiseni 31. märtsil 2010.
16 Seevastu aastatel 2008–2009 sõlmitud lepingutest jätkusid pärast nimetatud kuupäeva kokku 431 lepingut, millest 155 olid uued lepingud ning 276 varasemate lepingute muudatused ning mille eest O2 Czech Republic maksis põhikohtuasja hagejale välja vastava vahendustasu.
17 Kuna põhikohtuasja hageja leidis, et nimetatud äriühing ei olnud siiski maksnud talle hüvitist, millele tal oli õigus direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a üle võtnud äriseadustiku artikli 669 lõike 1 alusel, esitas ta Obvodní soud pro Prahu 4-le (Praha 4. piirkonna kohus, Tšehhi Vabariik) nõude mõista O2 Czech Republicult tema kasuks välja ligikaudu 2 023 799 Tšehhi krooni (CZK) suurune summa (ligikaudu 82 000 eurot).
18 Nimetatud kohus jättis selle nõude rahuldamata põhjendusel, et põhikohtuasja hageja ei olnud tõendanud, et O2 Czech Republic sai pärast agendilepingu lõppemist endiselt olulist kasu tema poolt hangitud klientidega tehtud tehingutest.
19 Městský soud v Praze (Praha linnakohus, Tšehhi Vabariik) jättis selle otsuse apellatsiooniastmes muutmata. See kohus rõhutas 27. novembri 2019. aasta kohtuotsuses, et lepingu poolte vahel kokku lepitud ühekordne vahendustasu oli põhikohtuasja kaebajale nõuetekohaselt välja makstud. Kohus tõdes, et õigust hüvitisele ei saa põhjendada argumendiga, et vahendustasu oleks hüpoteetiliselt olnud võimalik saada. Põhikohtuasja hageja oli küll hankinud uusi kliente ja suurendanud äritegevuse mahtu olemasolevate klientidega, kellest O2 Czech Republic võis saada kasu pärast kõnealuse lepingu lõppemist. Samas oli nimetatud äriühing talle selle eest vastavalt lepingule vahendustasu maksnud. Nimetatud kohus järeldas sellest, et hüvitise maksmine ei oleks õiglane äriseadustiku artikli 669 lõike 1 punkti b tähenduses ning ainuüksi sel põhjusel tuleb nõue jätta rahuldamata.
20 Põhikohtuasja kaebaja esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Nejvyšší soudile (Tšehhi Vabariigi kõrgeim kohus), kes on käesolevas kohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohus.
21 Kassatsioonkaebuses kritiseerib põhikohtuasja hageja selle kohtu väljakujunenud praktikat, mis käsitleb äriseadustiku artikli 669 lõike 1 punkti b ning mille kohaselt „vahendustasu, mille kaubandusagent on kaotanud“, on see, mida ta pidi saama juba tehtud tehingutelt, see tähendab tehingutelt, mille ta oli ise teinud või mille mahtu ta oli märkimisväärselt suurendanud. Ta väidab, et see mõiste peaks hoopis hõlmama vahendustasu, mida see agent oleks hüpoteetiliselt saanud tehingutelt, mille esindatav käsundiandja tegi pärast agendilepingu lõppemist klientidega, kelle asjaomane agent oli lepingu kehtivusajal hankinud või kellega ta oli lepingu kehtivusajal märkimisväärselt äritegevuse mahtu suurendanud.
22 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et tema kohtupraktika erineb Saksa kohtupraktikast. Saksa kohtupraktika kohaselt hõlmab „vahendustasu, mille kaubandusagent on kaotanud“, kaubandusagendi poolt esindatava käsundiandja nimel sõlmitud tehingutest tulenevat vahendustasu olukorras, kui agendileping oleks jätkunud. Lisaks tuleneb sellest Saksa kohtupraktikast, et kui ühekordse vahendustasu puhul ei ole kaubandusagent mingit vahendustasu kaotanud, siis on tal ikkagi õigus hüvitisele. Seega on tõsine kahtlus direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a tõlgendamise suhtes.
23 Neil asjaoludel otsustas Nejvyšší soud (kõrgeim kohus) põhikohtuasja menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas väljendit „vahendustasu, mille kaubandusagent on kaotanud“, [direktiivi 86/653] artikli 17 lõike 2 punkti a teise taande tähenduses tuleb tõlgendada nii, et selline vahendustasu on ka vahendustasu nende lepingute sõlmimise eest, mille kaubandusagent oleks [kaubandus]agendilepingu jätkumise korral sõlminud klientidega, kelle ta esindatavale käsundiandjale on hankinud või kellega ta märkimisväärselt suurendas äritegevuse mahtu?
2. Kui see on nii, siis millistel tingimustel kehtib see ka seoses niinimetatud ühekordse vahendustasuga lepingu sõlmimise eest?“
Euroopa Kohtu pädevus ja eelotsuse küsimuste vastuvõetavus
24 Esimesena tuleb seoses Euroopa Kohtu pädevusega vastata eelotsuse küsimustele ühelt poolt märkida, et põhikohtuasjas vaidluse all olev kaubandusagendileping sõlmiti 1. jaanuaril 1998 ehk enne Tšehhi Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga 1. mail 2004. See leping sidus põhikohtuasja pooli kuni 31. märtsini 2010, mil O2 Czech Republic selle lepingu üles ütles. Kuna põhikohtuasja ese on selle lõpetamise õiguslikud tagajärjed pärast mainitud ühinemist, on direktiiv 86/653 ratione temporis selle vaidluse suhtes kohaldatav.
25 Mis teiselt poolt puudutab nimetatud direktiivi esemelist kohaldamisala, siis nähtub selle artikli 1 lõikest 2, et seda kohaldatakse üksnes kaupade müümisele või ostmisele, mitte teenuste osutamisele. Põhikohtuasjas vaidluse all oleva kaubandusagendilepingu ese puudutab nii kaupade müüki kui ka teenuste osutamist. Seega kuulub see nimetatud esemelisse kohaldamisalasse vaid osaliselt.
26 Siiski nähtub äriseadustiku artiklist 652, et Tšehhi seadusandja otsustas direktiivi 86/653 Tšehhi õiguskorda ülevõtmisel hõlmata kõikvõimalikud kaubandusagendi toimingud ning nägi ette selle direktiivi sätete kohaldamise nii ostu- ja müügitehingutele kui ka teenuste osutamisele.
27 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et kui riigisiseses õiguses järgitakse puhtalt riigisiseste olukordade reguleerimisel liidu õiguses sätestatut, et vältida näiteks oma kodanike diskrimineerimist või võimalikke konkurentsimoonutusi või tagada sarnastes olukordades ühtse menetluse kohaldamine, siis on olemas kindel huvi selle vastu, et lahknevate tõlgenduste vältimiseks tulevikus tõlgendataks liidu õiguse sätteid ja mõisteid ühetaoliselt, olenemata sellest, millistel asjaoludel neid kohaldatakse (3. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Quenon K., C‑338/14, EU:C:2015:795, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Sellest järeldub, et kuigi põhikohtuasjas vaidluse all olev leping puudutab nii kaupu kui ka teenuseid, ei takista see Euroopa Kohtul vastamast eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimustele.
29 Eeltoodud kaalutlustest tuleneb seega, et Euroopa Kohus on pädev neile küsimustele vastama.
30 Teisena on nimetatud küsimused O2 Czech Republicu väite kohaselt vastuvõetamatud, kuna need ei ole põhikohtuasja lahendamisel asjakohased.
31 Selle kohta väärib meeldetuletamist, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö raames üksnes asja menetleva ja selles tehtava kohtulahendi eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õiguse tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud vastama (14. juuli 2022. aasta kohtuotsus Volkswagen, C‑134/20, EU:C:2022:571, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).
32 Sellest järeldub, et eeldatakse, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (14. juuli 2022. aasta kohtuotsus Volkswagen, C‑134/20, EU:C:2022:571, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).
33 Käesoleval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsusetaotluses piisavalt välja toonud mitte ainult põhjused, miks ta esitas Euroopa Kohtule küsimuse direktiivi 86/653 sätete tõlgendamise kohta, vaid on ka põhjendanud, miks selline tõlgendus on talle põhikohtuasja lahendamiseks vajalik.
34 Neil asjaoludel on eelotsuse küsimused vastuvõetavad.
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
35 Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et esimeses küsimuses käsitletava direktiivi 86/653 artikli 17 tõlgendamisel tuleb arvestada direktiiviga taotletud eesmärki ja sellega kehtestatud süsteemi. Nimetatud eesmärk on ühtlustada liikmesriikide õigusnormid, mis puudutavad kaubandusagendilepingu poolte vahelisi õigussuhteid (vt selle kohta 3. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Quenon K., C‑338/14, EU:C:2015:795, punktid 21 ja 22 ning seal viidatud kohtupraktika).
36 Nagu ilmneb direktiivi 86/653 teisest ja kolmandast põhjendusest, on direktiivi eesmärk kaitsta kaubandusagente suhetes esindatava käsundiandjaga, tagada äritehingute turvalisus ning hõlbustada liikmesriikide vahelist kaubandust, ühtlustades selleks liikmesriikide õigussüsteeme kaubandusliku esindamise alal. Sel eesmärgil on direktiivi artiklites 13–20 reguleeritud agendilepingu sõlmimine ja lõppemine (3. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Quenon K., C‑338/14, EU:C:2015:795, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).
37 Mis puudutab eeskätt lepingu lõppemist, siis paneb direktiivi 86/653 artikkel 17 liikmesriikidele kohustuse seada sisse kaubandusagendile kahju hüvitamise süsteem, lastes neil valida kahe võimaluse vahel: kas nimetatud artikli lõikes 2 sätestatud kriteeriumidele vastav hüvitis, s.o klientuurihüvitise süsteem, või nimetatud artikli lõikes 3 sätestatud kriteeriumidele vastav hüvitis kahju eest, s.o kahju hüvitamise süsteem (3. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Quenon K., C‑338/14, EU:C:2015:795, punkt 24).
38 Eelotsusetaotluse kohaselt valis Tšehhi Vabariik direktiivi 86/653 artikli 17 lõikes 2 ette nähtud klientuurihüvitise süsteemi.
39 See klientuurihüvitise süsteem koosneb kolmest etapist. Esimeses etapis tuleb direktiivi artikli 17 lõike 2 punkti a esimese taande kriteeriumidele tuginedes hinnata kvantitatiivselt kasu, mida esindatav käsundiandja saab kaubandusagendi hangitud klientidega tehtud tehingutest. Teises etapis kontrollitakse vastavalt nimetatud sätte teisele taandele, kas eelviidatud kriteeriumide alusel arvutatud summa on õiglane, võttes arvesse kõiki arutlusel oleva juhtumiga seotud asjaolusid, eelkõige vahendustasu, mille kaubandusagent on kaotanud. Kolmandas etapis võrreldakse lõpuks hüvitise summat direktiivi artikli 17 lõike 2 punktis b sätestatud ülemmääraga ning juhul, kui kahes eelmises etapis arvutatud summa nimetatud määra ületab, vähendatakse seda ette nähtud piirmäärani (3. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Quenon K., C‑338/14, EU:C:2015:795, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).
40 Käesoleval juhul puudutab esimene küsimus nimelt väljendit „vahendustasu, mille kaubandusagent on kaotanud“, mida on kasutatud direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a teises taandes, mis vastab formaalselt klientuurihüvitise süsteemi teisele etapile. Eelotsusetaotlusest nähtub siiski, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud probleem on üldisem ega puuduta ainult nimetatud teist etappi. See hõlmab ka asjaolusid, mida tuleb arvesse võtta selle kasu hindamisel, mida esindatav käsundiandja saab pärast kaubandusagendi lepingu lõppemist ning mis kuulub sama süsteemi esimesse etappi, mitte ainult vastava hüvitise arvutamist nii, et see oleks õiglane.
41 Seega tuleb asuda seisukohale, et esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et selle direktiivi artikli 17 lõikes 2 ette nähtud hüvitise kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta vahendustasu, mida kaubandusagent oleks saanud agendilepingu jätkumise korral tehingutelt, mis oleks tehtud pärast agendilepingu lõppemist uute klientidega, kelle ta oli hankinud esindatavale käsundiandjale enne lepingu lõpetamist, või olemasolevate klientidega, kellega oli enne lepingu lõpetamist märkimisväärselt suurendanud äritegevuse mahtu.
42 Esiteks on selle direktiivi artikli 17 lõike 2 punktis a koostoimes artikli 17 lõikega 1 ette nähtud tingimused, mille kohaselt on kaubandusagendil õigus saada hüvitist pärast agendilepingu lõppemist, ning nimetatud säte sisaldab täpsustusi selle hüvitise arvutamise meetodi kohta. Seega sõltub nendes sätetes ette nähtud kaubandusagendi õigus hüvitisele tema lepingulise suhte lõppemisest esindatava käsundiandjaga (vt selle kohta 19. aprilli 2018. aasta kohtuotsus CMR, C‑645/16, EU:C:2018:262, punkt 23).
43 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 53 märkis, on direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a esimeses taandes täpsustatud, et kaubandusagendil on õigus hüvitisele, kui on täidetud kaks kumulatiivset tingimust. Esiteks peab kaubandusagent olema hankinud esindatavale käsundiandjale uusi kliente või märkimisväärselt suurendanud äritegevuse mahtu olemasolevate klientidega. Teiseks peab esindatav käsundiandja ühtlasi saama olulist kasu tehingutest nende klientidega.
44 Nimetatud sättes määrsõnade „encore“, „noch“, „fortsat“, „nadále“, „todavía“ „ancora“, „nadal“, „ainda“, „nog“ ja „nad’alej“ kasutamine vastavalt prantsus-, saksa-, taani-, tšehhi-, hispaania-, itaalia-, poola-, portugali-, hollandi- ja slovakikeelses versioonis ning verbivormide „продължава“, „fortsat“, „jätkuvalt“, „διατηρεί“, „to derive from“, „továbbra is […] tesz szert“, „continuă“, „jatkuvasti“ ja „fortsätter“ kasutamine vastavalt bulgaaria-, taani-, eesti-, kreeka-, inglis-, ungari-, rumeenia-, soome- ja rootsikeelses versioonis näitab selgelt, et kõnealune kasu peab olema selline, mida saadakse ka pärast agendilepingu lõppemist ja mis on seega seotud asjaomaste klientidega pärast seda lõppemist tehtud tehingutega. Teisisõnu on kõnealune kasu selline, mida esindatav käsundiandja pärast lepingu lõppemist jätkuvalt saab äritehingutest, mille kaubandusagent on lepingu täitmise ajal sõlminud või mille mahtu ta on suurendanud.
45 Seda silmas pidades on direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a teises taandes sisuliselt täpsustatud, et selle hüvitise arvutamisel, millele kaubandusagendil on õigus pärast agendilepingu lõppemist, tuleb õigluse huvides arvesse võtta kõiki agendilepinguga seotud asjaolusid, eelkõige vahendustasu, mille kaubandusagent on kaotanud ja mis tuleneb asjaomaste klientidega tehtavatest tehingutest. Nimelt vastab see vahendustasu artikli 17 lõike 2 punkti a esimeses taandes nimetatud kasule, kuna vahendustasu – nagu ka kõnealune kasu – tuleneb tehingutest, mis tehti viimati nimetatud sättes nimetatud klientidega pärast agendilepingu lõppemist.
46 Seega kujutab „vahendustasu, mille kaubandusagent on kaotanud“, direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a teise taande tähenduses sellist vahendustasu, mida kaubandusagent oleks pidanud agendilepingu jätkumise korral saama, ning see vastab esindatava käsundiandja kasule, mida viimane saab jätkuvalt pärast agendilepingu lõppemist ja mis tuleneb äritehingutest, mille kaubandusagent enne agendilepingu lõppemist sõlmis või mille mahtu ta märkimisväärselt suurendas.
47 Niisiis järeldub direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a sõnastusest, et artikli 17 lõikes 2 ette nähtud hüvitise kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta vahendustasu, mida kaubandusagent oleks saanud agendilepingu jätkumise korral tehingutelt, mida oleks tehtud pärast agendilepingu lõppemist uute klientidega, kelle ta oli esindatavale käsundiandjale hankinud enne lepingu lõppemist, või olemasolevate klientidega, kellega ta enne lepingu lõppemist oli märkimisväärselt suurendanud äritegevuse mahtu.
48 Teiseks kinnitab seda tõlgendust direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a kontekst.
49 Esimesena tuleb märkida, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 37, et nimetatud direktiivi artikliga 17 on liikmesriikidele jäetud agendilepingu lõppemise korral kaubandusagendile hüvitise maksmise tagamiseks valik kahe süsteemi vahel, mis on ette nähtud vastavalt selle artikli lõigetes 2 ja 3. Kuna mõlema süsteemi eesmärk on tagada selline hüvitamine, tuleb neid süsteeme mõista nii, et mõlema puhul on tegemist sama eeldusega, st kahjuga, mis vastab agendilepingu lõppemisele järgnevale ajavahemikule (vt selle kohta 19. aprilli 2018. aasta kohtuotsus CMR, C‑645/16, EU:C:2018:262, punkt 28).
50 Euroopa Kohus on direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 3 kohta juba otsustanud, et kaubandusagendil on õigus saada hüvitist talle põhjustatud kahju eest eelkõige siis, kui see kahju on tekkinud lepinguliste suhete lõppemisest esindatava käsundiandjaga sellistel tingimustel, et kaubandusagent kaotab vahendustasu, mida ta oleks saanud agendilepingu nõuetekohase täitmise korral, ja esindatav käsundiandja saab siiski märkimisväärset kasu kaubandusagendi tegevuse tõttu ja/või kaubandusagendil ei ole olnud võimalik katta kulusid, mis on talle tekkinud agendilepingu täitmise tõttu esindatava käsundiandja nõuannete kohaselt (19. aprilli 2018. aasta kohtuotsus CMR, C‑645/16, EU:C:2018:262, punkt 27). Artikli 17 lõige 3 hõlmab seega hüpoteesi tulevase vahendustasu kohta, mida oleks saadud, kui agendilepingut ei oleks lõpetatud.
51 Sellest järeldub, et direktiivi 86/653 artikli 17 lõige 2 peab samuti hõlmama seda hüpoteesi ning selles ette nähtud hüvitis peab teatavatel selles sättes määratletud tingimustel arvesse võtma vahendustasu, mida kaubandusagent oleks saanud agendilepingu jätkumise korral.
52 Teisena toetab taolist tõlgendust ka nimetatud sätte tekst, käsitletuna direktiivi artiklitest 7 ja 8 lähtudes. Artiklis 7 on sätestatud, et kaubandusagendil on õigus saada teatavatel artiklis 7 sätestatud tingimustel vahendustasu mis tahes äritehingutelt, mis on sõlmitud agendilepingus sätestatud ajavahemiku jooksul. Direktiivi artiklis 8 on lisatud, et kaubandusagendil on samamoodi õigus saada vahendustasu isegi pärast lepingu lõppemist sõlmitud äritehingutelt, kui see tehing oli sisuliselt sõlmimisvalmis lepingu ülesütlemise kuupäeval.
53 Selles kontekstis tuleb direktiivi 86/653 artikli 17 lõiget 2 selle kasuliku mõju tagamiseks tõlgendada nii, et see sisaldab teistsugust hüpoteesi kui need, mis juba sisalduvad selle direktiivi artiklites 7 ja 8. Direktiivi artikli 17 lõikega 2 ei saa seega olla hõlmatud olukord, kus kaubandusagent ei ole saanud kogu talle maksmisele kuuluvat vahendustasu, kuna selline olukord kuulub artikli 7 kohaldamisalasse. Samuti ei saa nimetatud sätet tõlgendada nii, et seda kohaldatakse tehingutele, mis olid sõlmimisel enne lepingu lõppemist ja mis sõlmiti pärast lepingu lõppemist, kuna need tehingud kuuluvad direktiivi artikli 8 kohaldamisalasse. Direktiivi 86/653 artiklites 7 ja 8 nimetatud vahendustasu on oma olemuselt omandatud õigus ning selle suhtes ei kohaldata selle direktiivi artiklites 17 ja 18 ette nähtud konkreetseid piiranguid ja nõudeid.
54 Niisiis tähendab direktiivi 86/653 artikli 17 lõikes 2 ette nähtud hüvitis tingimata vahendustasu, mida kaubandusagent oleks agendilepingu jätkumise korral saanud tehingutelt tema poolt esindatavale käsundiandjale hangitud uute klientidega või olemasolevate klientidega, kellega ta oli märkimisväärselt suurendanud äritegevuse mahtu.
55 Kolmandana on kohane tugineda vastavalt direktiivi 86/653 artikli 17 lõikele 6 koostatud komisjoni 23. juuli 1996. aasta aruandele nõukogu direktiivi füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide tegevust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 17 rakendamise kohta (KOM(96) 364 (lõplik)), milles esitatakse üksikasjalik teave selle direktiivi artikli 17 lõikes 2 ette nähtud hüvitise tegelikuks arvutamiseks eesmärgiga hõlbustada artikli 17 ühetaolist tõlgendamist (vt selle kohta 26. märtsi 2009. aasta kohtuotsus Semen, C‑348/07, EU:C:2009:195, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika). Selles aruandes on märgitud, et kõnealune hüvitis vastab kasule, mida esindatav käsundiandja pärast agendilepingu lõppemist tänu kaubandusagendi tegevusele jätkuvalt saab. Täpsustatud on, et tegemist on esindatavale käsundiandjale loodud firmaväärtuse hüvitamisega. Nendest selgitustest tuleneb, et see hüvitis peab hõlmama ka vahendustasu, mida kaubandusagent oleks agendilepingu jätkumise korral saanud tehingutelt tema poolt esindatavale käsundiandjale lepingu kehtivusajal hangitud uute klientidega või olemasolevate klientidega, kellega ta oli märkimisväärselt suurendanud äritegevuse mahtu.
56 Kolmandaks toetavad direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a niisugust tõlgendust ka selle direktiiviga taotletavad eesmärgid. Nagu meenutatakse käesoleva ettepaneku punktis 36, on direktiivi eesmärk kaitsta kaubandusagente suhetes esindatava käsundiandjaga, tagada äritehingute turvalisus ning hõlbustada liikmesriikide kaubavahetust, ühtlustades selleks liikmesriikide õigussüsteeme kaubandusliku esindamise alal.
57 Selles kontekstis on Euroopa Kohus otsustanud, et direktiivi 86/653 artiklite 17–19 eesmärk on kaitsta kaubandusagenti pärast agendilepingu lõppemist ning sel eesmärgil direktiiviga kehtestatud süsteem on imperatiivne. Euroopa Kohus järeldas sellest, et välistatud on direktiivi artikli 17 mis tahes tõlgendus, mis võiks olla kaubandusagendi kahjuks (19. aprilli 2018. aasta kohtuotsus CMR, C‑645/16, EU:C:2018:262, punktid 34 ja 35 ning seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohus on samuti leidnud, et kõnealuse direktiivi artikli 17 lõiget 2 tuleb tõlgendada viisil, mis edendab kaubandusagendi sellist kaitset ja võtab täielikult arvesse kaubandusagendi teeneid temale ülesandeks tehtud toimingute sooritamisel (vt selle kohta 7. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Marchon Germany, C‑315/14, EU:C:2016:211, punkt 33).
58 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 73 sisuliselt märkis, võiks juhul, kui mõiste „vahendustasu, mille kaubandusagent on kaotanud“, ulatus piirduks juba teostunud äritehingutega, kaubandusagent jääda ilma märkimisväärsest osast kasust, mida esindatav käsundiandja saab pärast agendilepingu lõppemist, kuid seda tänu kaubandusagendi tööle.
59 Seega oleks direktiivi 86/653 eesmärkidega vastuolus selle artikli 17 lõike 2 punkti a tõlgendus, mis välistab hüvitise kindlaksmääramisel arvestamise vahendustasuga, mida kaubandusagent oleks saanud agendilepingu jätkumise korral tehingutelt, mis tehti pärast lepingu lõppemist tema poolt hangitud uute klientidega või olemasolevate klientidega, kellega ta oli märkimisväärselt suurendanud äritegevuse mahtu.
60 Eeltoodut arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et selle direktiivi artikli 17 lõikes 2 ette nähtud hüvitise kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta vahendustasu, mida kaubandusagent oleks saanud agendilepingu jätkumise korral tehingutelt, mis tehti pärast agendilepingu lõppemist tema poolt enne lepingu lõppemist esindatavale käsundiandjale hangitud uute klientidega või olemasolevate klientidega, kellega ta oli enne lepingu lõppemist märkimisväärselt suurendanud äritegevuse mahtu.
Teine küsimus
61 Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et ühekordse vahendustasu maksmine välistab artikli 17 lõikes 2 ette nähtud hüvitise arvutamisel vahendustasu, mille kaubandusagent on kaotanud ja mis tuleneb tehingutest, mida esindatav käsundiandja tegi pärast agendilepingu lõppemist agendi poolt enne lepingu lõppemist hangitud uute klientidega või olemasolevate klientidega, kellega agent oli enne lepingu lõppemist märkimisväärselt suurendanud äritegevuse mahtu.
62 Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 39, sisaldub selle direktiivi artikli 17 lõike 2 punkti a teises taandes sisuliselt nõue, et hüvitise summa oleks arvutatud õiglaselt, võttes arvesse kõiki konkreetse juhtumiga seotud asjaolusid ja eelkõige kaubandusagendi poolt kaotatud vahendustasu.
63 Sellest järeldub, et „vahendustasu, mille kaubandusagent on kaotanud“, selle sätte tähenduses on vaid üks mitmest tegurist, mida tuleb hüvitise õigluse hindamisel arvesse võtta. Seega ei saa asjaolu, et on valitud teatud liiki vahendustasu, näiteks ühekordne vahendustasu, seada kahtluse alla selles sättes ette nähtud õigust hüvitisele. Kui see nii ei oleks, tekiks oht, et hiilitakse kõrvale selle direktiivi artiklis 19 ette nähtud hüvitise saamise õiguse imperatiivsusest.
64 Käesoleval juhul sisaldab Euroopa Kohtu käsutuses olev toimik vähe täpsustusi selle kohta, mida hõlmas ühekordne vahendustasu, mida põhikohtuasja hageja sai tema ja O2 Czech Republicu vahelise agendilepingu alusel. Kohtuistungil märkis viimati nimetatu siiski, et põhikohtuasjas kõne all olev ühekordne vahendustasu kujutas endast kindlasummalist tasu iga lepingu eest, mis põhikohtuasja hageja vahendusel uute või olemasolevate klientidega sõlmiti.
65 Kui see on nii – mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, võis klientuur, kelle põhikohtuasja kaebaja oli hankinud või kellega ta oli ärisuhete mahtu suurendanud, tekitada uute tehingutega firmaväärtuse, mis oleks andnud õiguse vahendustasule, kui agendileping ei oleks lõppenud. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 89 sisuliselt rõhutas, ei kata selline ühekordne vahendustasu kaubandusagendi kaotatavat vahendustasu, mis tuleneb esindatava käsundiandja poolt pärast agendilepingu lõppemist nende klientidega tehtud tehingutest.
66 Eeltoodut arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et ühekordse vahendustasu maksmine ei välista artikli 17 lõikes 2 ette nähtud hüvitise arvutamisel vahendustasu, mille kaubandusagent on kaotanud ja mis tuleneb tehingutest, mille esindatav käsundiandja pärast agendilepingu lõppemist tegi agendi poolt enne lepingu lõppemist hangitud uute klientidega või olemasolevate klientidega, kellega agent oli enne lepingu lõppemist märkimisväärselt suurendanud äritegevuse mahtu, kui selline vahendustasu kujutab endast kindlasummalist tasu kaubandusagendi vahendusel esindatava käsundiandja uute või olemasolevate klientidega sõlmitud iga lepingu eest.
Kohtukulud
67 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
1. Nõukogu 18. detsembri 1986. aasta direktiivi 86/653/EMÜ füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide tegevust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 17 lõike 2 punkti a
tuleb tõlgendada nii, et
selle direktiivi artikli 17 lõikes 2 ette nähtud hüvitise kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta vahendustasu, mida kaubandusagent oleks saanud agendilepingu jätkumise korral tehingutelt, mis tehti pärast agendilepingu lõppemist tema poolt enne lepingu lõppemist esindatavale käsundiandjale hangitud uute klientidega või olemasolevate klientidega, kellega ta oli enne lepingu lõppemist märkimisväärselt suurendanud äritegevuse mahtu.
2. Direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a
tuleb tõlgendada nii, et
ühekordse vahendustasu maksmine ei välista artikli 17 lõikes 2 ette nähtud hüvitise arvutamisel vahendustasu, mille kaubandusagent on kaotanud ja mis tuleneb tehingutest, mille esindatav käsundiandja pärast agendilepingu lõppemist tegi agendi poolt enne lepingu lõppemist hangitud uute klientidega või olemasolevate klientidega, kellega agent oli enne lepingu lõppemist märkimisväärselt suurendanud äritegevuse mahtu, kui selline vahendustasu kujutab endast kindlasummalist tasu kaubandusagendi vahendusel esindatava käsundiandja uute või olemasolevate klientidega sõlmitud iga lepingu eest.
Allkirjad