KOHTUJURISTI ETTEPANEK
HENRIK SAUGMANDSGAARD ØE
esitatud 26. jaanuaril 2017(1)
Kohtuasi C‑29/16
HanseYachts AG
versus
Port d’Hiver Yachting SARL,
Société Maritime Côte d’Azur,
Compagnie Generali IARD SA
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landgericht Stralsund (Stralsundi piirkondlik kohus, Saksamaa))
Eelotsusetaotlus – Kohtualluvus tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Artikkel 27 – Lis pendens – Selle kohtu kindlakstegemine, kellele hagi esitati esimesena – Artikli 30 punkt 1 – Menetluse algatamist käsitlev või võrdväärne dokument – Mõiste – Kohtuekspertiisitaotlus enne igasugust kohtumenetlust tõendite säilitamiseks või kogumiseks faktiliste asjaolude kohta, mis võivad olla edasise hagimenetluse aluseks – Sama liikmesriigi kohtus järgnevalt esitatud sisuline hagi
I. Sissejuhatus
1. Landgericht Stralsundi (Stralsundi piirkondlik kohus, Saksamaa) eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrust (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(2), ja täpsemalt, sisuliselt selle artikli 30 punkti 1 tõlgendamist koostoimes artikliga 27(3).
2. See taotlus esitati kohtuvaidluses, milles on vastandatud Saksa äriühing Prantsuse äriühingutele seoses esimese vastutusega, mis võib tuleneda tema ehitatud ja viimastele müüdud laeval esinevast rikkest. Nimetatud rikke asjus on algatatud eri liikmesriikide kohtutes mitu kohtumenetlust.
3. Kõigepealt pöördus asjaomase laeva algne ostja ühe Prantsuse kohtu poole taotlusega kohtuekspertiisi tegemiseks, et tõendada enne igasugust kohtuprotsessi faktilised asjaolud, mille põhjal hiljem esitada hagi, vastavalt Prantsuse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (code de procédure civile, edaspidi „CPC“) artiklile 145; see tähendab toiming, mida harilikult nimetatakse in futurummenetlustoiminguks(4).
4. Pärast ekspertiisiaruande esitamist, kolm kuud hiljem, esitas Saksa müüja ja laevaehitaja eelotsusetaotluse esitanud kohtule negatiivse tuvastushagi nõudega, et tuvastataks, et põhikohtuasja kostjatel ei ole õigust tema vastu seoses kõnealuse laevaga mingeid nõudeid esitada. Mõni nädal pärast seda kohtusse pöördumist esitas algne ostja veel ühe, sisulise hagi(5) ühes teises Prantsuse kohtus väidetava kahju hüvitise ja ekspertiisi kulude hüvitamise nõudega.
5. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekib küsimus, kas – olgugi et see viimane kohtuasi algatati pärast temale endale hagi esitamist – tema kui „kohus, kellele hagi on esitatud hiljem“ peaks siiski vastavalt määruse nr 44/2001 artiklile 27 menetluse peatama selle menetluse tõttu, mis algatati tõendite saamiseks Prantsusmaal mitu aastat enne selle kohtuasja algatamist, mis on tema enda menetluses pooleli. Ta leiab nimelt, et niisugune tõendamismenetlus võiks moodustada hiljem samas liikmesriigis algatatud põhimenetlusega ühe terviku, sest see oleks esimese sisuline jätk.
6. Seepärast palub ta Euroopa Kohtul kindlaks määrata, kas võimalike pooleliolevate kohtuasjade korral võib dokument, millega pöörduti ühe liikmesriigi kohtu poole, kes määras enne igasugust kohtumenetlust menetlustoimingu tegemise, olla „menetluse algatamist käsitlev või võrdväärne dokument“ selle määruse artikli 30 punkti 1 tähenduses sisulise hagi suhtes, mis esitati seejärel sama liikmesriigi teisele kohtule.
7. Arvestades kaalutlusi, mille ma alljärgnevalt esitan, olen arvamusel, et määruse nr 44/2001 artikleid 27 ja 30 tuleb tõlgendada koostoimes ja käesolevas kohtuasjas sisuliselt esitatud küsimusele tuleb vastata eitavalt.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
8. Käesolevas asjas on ratione temporis kohaldatav määrus nr 44/2001(6).
9. Selle põhjenduses 15 on ette nähtud, et „[h]armoonilise kohtumõistmise huvides tuleb samaaegsete menetluste võimalust võimalikult vähendada ja tagada, et kahes liikmesriigis ei tehta vastuolulisi kohtuotsuseid. Pooleliolevate kohtuasjade ja nendega seotud kaebuste lahendamiseks ning selleks et ennetada probleeme, mis tulenevad siseriiklikest erinevustest seoses ajaga, mille korral saab kohtuasja pidada pooleliolevaks, peab olema selge ja tõhus süsteem. Käesoleva määruse kohaldamisel tuleb see aeg autonoomselt kindlaks määrata“.
10. Määruse nr 44/2001 II peatükis „Kohtualluvus“ on 9. jagu „Peatamine ja seotud menetlused“.
11. Selle määruse nimetatud jao artiklis 27 on sätestatud:
„1. Kui eri liikmesriikide kohtutes algatavad ühe ja sama alusega hagide põhjal menetlusi ühed ja samad asjaosalised, peatab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, oma menetlused omal algatusel seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena.
2. Kui on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena, loobub kohus, kellele hagi esitati hiljem, pädevusest esimese kohtu kasuks.“
12. Sama 9. jao artikli 30 punkt 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesoleva jao kohaldamisel loetakse menetlus alustatuks:
1. ajal, mil kohtule esitatakse menetluse algatamist käsitlev või võrdväärne dokument, tingimusel, et hageja astub pärast seda vajalikud sammud, et dokumendid kostjale kätte toimetada […]“.
13. Nimetatud peatüki 10. jao „Ajutised meetmed, sealhulgas kaitsemeetmed“ artiklis 31 on sätestatud, et „[l]iikmesriigi kohtute kaudu võib taotleda selliseid ajutisi meetmeid, sealhulgas kaitsemeetmeid, mis on selle riigi seadustega ette nähtud isegi juhul, kui teise liikmesriigi kohtud on käesoleva määruse kohaselt asja sisuliseks arutamiseks pädevad“.
B. Prantsuse õigus
14. CPC I raamatu „Kõikidele kohtutele ühised sätted“ VII jaotise „Tõendite kogumine kohtus“ II alajaotise „Menetlustoimingud“ artiklis 145 on sätestatud: „[k]ui on mõjuv põhjus enne igasugust kohtumenetlust tagada või koguda tõendeid faktiliste asjaolude kohta, millest võib sõltuda kohtuvaidluse lahendus, võib kohus huvitatud isiku taotluse alusel, mis on esitatud vastavas avalduses või ajutise õiguskaitse kohaldamise taotluses, määrata seaduses lubatud menetlustoimingud“.
III. Põhikohtuasi, eelotsuse küsimus ja menetlus Euroopa Kohtus
15. Eelotsusetaotlusest ja Euroopa Kohtule edastatud kohtutoimikust nähtub, et HanseYachts AG on Greifswald’is (Saksamaa) eelotsusetaotluse esitanud kohtu tööpiirkonnas asuv äriühing, mille tegevusala on laevade ehitamine ja müümine.
16. 14. aprilli 2010. aasta lepinguga müüs HanseYachts äriühingule Port d’Hiver Yachting SARL, mille registrijärgne asukoht on Prantsusmaal, enda ehitatud mootorjahi, mis anti üle 18. mail 2010 Greifswaldis ja transporditi seejärel Prantsusmaale.
17. Selle jahi müüs Port d’Hiver Yachting edasi äriühingule Société Maritime Côte d’Azur (edaspidi „SMCA“), mis on samuti asutatud Prantsusmaal.
18. 1. augustil 2011 sõlmisid HanseYachts ja Port d’Hiver Yachting edasimüügilepingu, mis sisaldas kohtualluvuse kokkulepet asja arutamiseks Greifswaldi kohtutes, lisaks määrati, et kohaldatav materiaalõigus on Saksa õigus, ja nähti ette, et nimetatud leping asendas kõik poolte varasemad kirjalikud või suulised kokkulepped.
19. Pärast seda, kui 2011. aasta augustis ilmnes ühel jahi mootoritest rike, pöördus SMCA Tribunal de commerce de Marseille’sse (Marseilleʼ kaubanduskohus, Prantsusmaa) ajutise õiguskaitse kohaldamise taotlusega, et teha enne igasugust kohtumenetlust CPC artikli 145 alusel kohtuekspertiis, ja teade selle kohta toimetati äriühingule Port d’Hiver Yachting kätte 22. septembril 2011. Ta esitas vastava teate ka äriühingule Volvo Trucks France kui nende mootorite tootjale.
20. 2012. aastal astus äriühing Compagnie Generali IARD SA (edaspidi „Generali IARD“) äriühingu Port d’Hiver Yachting kindlustusandjana vabatahtlikult menetlusse. 2013. aasta jooksul kaasati menetlusse ka HanseYachts asjaomase jahi tootjana.
21. Tribunal de commerce de Marseille (Marseille’ kaubanduskohus) määratud ekspert esitas oma lõpliku aruande 18. septembril 2014.
22. 21. novembril 2014 esitas HanseYachts Landgericht Stralsundile (Stralsundi piirkondlik kohus) negatiivse tuvastushagi nõudes otsustada, et äriühingutel Port d’Hiver Yachting, SMCA ja Generali IARD ei ole võimalik tema vastu seoses kõnealuse laevaga mingeid nõudeid esitada.
23. 15. jaanuaril 2015 pöördus SMCA äriühingute Port d’Hiver Yachting, Volvo Trucks France ja HanseYachts vastu Tribunal de commerce de Toulon’i (Touloni kaubanduskohus, Prantsusmaa), et kohus mõistaks neilt solidaarselt välja hüvitise talle vaidlusaluse rikkega tekitatud väidetava kahju eest ja hüvitise kohtuekspertiisi menetlusega tekitatud kulude katteks.
24. Kuna põhikohtuasja kostjad esitasid määruse nr 44/2001 artikli 27 põhjal poolelioleva kohtuasja vastuväite, tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas tema kui „kohus, kellele hagi on esitatud hiljem“ peab menetluse peatama, kuni tehakse kindlaks, et nimetatud artikli lõike 1 alusel allub asja arutamine Tribunal de commerce de Toulonile(7), või kas ta võib, vastupidi, pidada ennast „kohtuks, kellele hagi esitati esimesena“ selle õigusnormi tähenduses, ja seega tunnistada hagi põhikohtuasjas vastuvõetavaks(8) ning seejärel asuda selle põhjendatust analüüsima.
25. Tema hinnangul tuleks järgida viimast varianti, kui Euroopa Kohus otsustab, et menetlus Prantsuse kohtutes algatati alles Tribunal de commerce de Toulonile (Touloni kaubanduskohus) 2015. aastal esitatud sisulise hagi alusel, seega pärast seda, kui talle endale oli hagi esitatud, mis toimus 2014. aastal.
26. Seevastu juhul, kui leitakse, et määruse nr 44/2001 artikli 30 punkti 1 tähenduses „menetluse algatamist käsitlev või võrdväärne dokument“, millega loetakse kohtuasi algatatuks Prantsuse kohtutes, ei ole mitte nimetatud kohtusse pöördumine, vaid kohtuekspertiisitaotlus, mis esitati 2011. aastal Tribunal de commerce de Marseille’ile (Marseilleʼ kaubanduskohus), võib õige olla esimene variant.
27. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et selle määruse artikli 27 lõikes 1 sätestatud poolelioleva kohtuasja tingimused on täidetud, kuna sisulise hagi Tribunal de commerce de Toulonile (Touloni kaubanduskohus) ja tema enda menetluses oleva hagiavalduse esitasid samad menetluse pooled ja nii menetluse ese kui ka alus on samad.
28. Nendel asjaoludel otsustas Landgericht Stralsund (Stralsundi piirkondlik kohus) 8. jaanuari 2016. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 18. jaanuaril 2016, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kui liikmesriigi menetlusõigus näeb ette iseseisva tõendamismenetluse, mille raames tellib kohus eksperdiarvamuse (käesolevas asjas Prantsuse õiguse kohane expertise judiciaire), ja kui selles liikmesriigis viiakse kõnealune iseseisev tõendamismenetlus läbi ning selle menetluse tulemustele tuginedes algatatakse seejärel samas liikmesriigis samade menetlusosalistega hagimenetlus:
Kas sellisel juhul on „menetluse algatamist käsitlev või võrdväärne dokument“ määruse nr 44/2001 artikli 30 punkti 1 tähenduses juba dokument, mille alusel algatati iseseisev tõendamismenetlus? Või on „menetluse algatamist käsitlev või võrdväärne dokument“ alles dokument, mille alusel algatati hagimenetlus?“
29. Oma kirjalikud seisukohad esitasid HanseYachts, Port d’Hiver Yachting, SMCA ja Generali IARD ning Euroopa Komisjon. Prantsuse valitsus esitas kirjaliku vastuse küsimustele, mille oli talle esitanud Euroopa Kohus oma kodukorra artikli 61 lõike 1 kohaselt. Kohtuistungit suuliste seisukohtade ärakuulamiseks ei korraldatud.
IV. Analüüs
A. Sissejuhatavad märkused
30. Enne Euroopa Kohtule esitatud küsimuse sisulist analüüsi pean kohaseks teha mõned märkused selle kohta, millega ta peaks oma analüüsis piirduma.
31. Esiteks tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu ja Tribunal de commerce de Touloni (Touloni kaubanduskohus) rahvusvahelise kohtualluvuse küsimust ei ole käesolevas kohtuasjas Euroopa Kohtule lahendada esitatud, vaatamata nimetatud kohtu poolt selle kohta esitatud märkustele(9) ja olenemata Euroopa Kohtule oma seisukohad esitanud teatud menetlusepoolte poolt selles suhtes väljendatud reservatsioonidest, nimelt asjaolust, et käesoleval juhul on olemas kohtualluvuse kokkulepe(10).
32. Kumbki nendest siseriiklikest kohtutest peab otsustama enda pädevuse üle, arvestades põhikohtuasja aluseks olevaid asjaolusid, ja tegema seda vastavalt liidu õigusest, käesoleval juhul määruse nr 44/2001 sätetest tulenevatele kohtualluvuse eeskirjadele, nagu neid on tõlgendatud sellekohases Euroopa Kohtu praktikas(11).
33. Tuletan eelkõige meelde, et määruse nr 44/2001 artiklis 27 sätestatud lis pendens olukorra lahendamise norm ei näe ette vahetegemist või koguni hierarhiat nimetatud määrusega ette nähtud eri kohtualluvustel ja et see menetlusnorm, mis seisneb selles, et eesõigus antakse selle kohtu alluvusele, mille poole on pöördutud esimesena, põhineb ainult kõnealustesse kohtutesse pöördumise ajalisel järjekorral(12).
34. Peale selle on vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ainult eelotsusetaotluse esitanud kohus pädev kohtuasja konkreetseid asjaolusid arvestades otsustama, kas kohtuotsuse tegemiseks on vaja eelotsust ja kas Euroopa Kohtule esitatud küsimustel on kohtuasjas tähtsust(13).
35. Selle kohta märgin lihtsalt, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud põhikohtuasja asjaolusid arvestades – võttes eelkõige arvesse kohta, kus näib, et ehitaja ja müüja (HanseYachts) andis kõnealuse vara esimesele ostjale (Port d’Hiver Yachting) üle –(14) ei saa prima facie asuda seisukohale, et selle kohtu otsus, millega ta tunnistab iseenda rahvusvahelist kohtualluvust, vähemalt nimetatud poolte suhtes, oleks ilmselgelt alusetu ja et esitatud eelotsuse küsimus oleks selle kohtuvaidluse lahendamiseks mitte tarvilikuna asjassepuutumatu(15).
36. Teiseks, arvestades eri seisukohti, mida avaldasid eelotsusetaotluse esitanud kohus ja menetluse pooled, kes esitasid seisukohad käesolevas asjas kohaldatavate siseriiklike õigusnormide kohta ja eelkõige CPC artiklis 145 ette nähtud in futurum menetlustoimingute õigusliku korra kohta, rõhutan, et liikmesriigi õiguse normide täpse tõlgendamise küsimust ei saa lahendada Euroopa Kohus(16).
37. Eelotsusetaotluse raames on Euroopa Kohus nimelt volitatud otsustama üksnes ELTL artiklis 267 osutatud liidu õigusaktide tõlgenduse või kehtivuse üle(17). Euroopa Kohus, kel palutakse anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, et võimaldada tal põhikohtuasja lahendada, võib siiski neile anda koostöö vaimus tema käsutuses olevatest andmetest lähtuvalt juhiseid, mida ta peab vajalikuks(18). Kui asjaomaste siseriiklike õigusnormide sisu suhtes jääb ebakindlus, püüab ta oma otsuses seda tegurit arvesse võtta(19).
38. Lõpuks on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et määruses nr 44/2001 sisalduvaid mõisteid tuleb põhimõtteliselt tõlgendada autonoomselt, see tähendab arvestades selle õigusakti enda eesmärke, mitte olenevalt liikmesriikide õigussüsteemidest, et tagada nende sätete ühetaoline kohaldamine(20). Seega ei või nimetatud määruses ja eelkõige selle artiklites 27 ja 30 sätestatud kohtualluvuse eeskirjade tõlgendamine sõltuda nende riikide seadusandjate valitud või kohtupraktikas sedastatud käsitlusviisist(21) ega põhikohtuasja eripärast(22).
B. Euroopa Kohtule esitatud küsimuse sisu
39. Oma eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt teada, kas juhul kui liikmesriigi õiguses on ette nähtud tõendamismenetlus, mis võimaldab saada kohtueksperdi arvamust enne igasugust menetlust ja kui seejärel algatatakse nimetatud menetluse tulemuste põhjal ja samade menetluspoolte vahel selles riigis põhimenetlus, tuleb arvestada, et tõendamismenetlust algatanud dokument on „menetluse algatamist käsitlev või võrdväärne dokument“ määruse nr 44/2001 artikli 30 punkti 1 tähenduses, või kas selleks võib kvalifitseerida ainult dokumendi, mille alusel algatati põhimenetlus.
40. Näib, et eelotsusetaotluse esitanud kohus pooldab esimest lähenemisviisi, mis vastab põhikohtuasja kolme kostja põhiseisukohale, samas kui HanseYachts ja komisjon otsustavad teise lähenemisviisi kasuks(23), mis on minu arvates õige tõlgendusviis.
41. Nagu komisjon, pean ma vajalikuks, et Euroopa Kohus sõnastaks talle esitatud küsimuse ümber järgmistel põhjustel.
42. Tuletan kõigepealt meelde, et ELTL artiklis 267 sätestatud siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne anda siseriiklikule kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel tema menetluses oleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul temale esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastada(24). Lisaks on Euroopa Kohtu ülesanne tuletada liikmesriigi kohtu esitatud andmete kogumist ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse normid, mida on nimetatud kohtu menetluses oleva vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada, olenemata sellest, kas see kohus neile oma eelotsuse küsimustes viitas või mitte(25).
43. Kuigi käesoleval juhul on vormiliselt eelotsuse küsimus otseselt esitatud ainult määruse nr 44/2001 artikli 30 punkti 1 kohta, ei takista see asjaolu Euroopa Kohtul anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõik muud vajalikud liidu õiguse tõlgendamise elemendid, mis võivad tal võimaldada tema menetluses olevat kohtuasja lahendada.
44. Eelotsusetaotluse põhjendusest nimelt tuleneb, et selleks, et kindlaks määrata, kas eelotsusetaotluse esitanud kohus peab määruse nr 44/2001 artikli 27 kohaselt menetluse peatama, on tal vaja teada, kas niisugusel juhul nagu põhikohtuasjas peab ta ennast pidama kohtuks, „kellele hagi esitati esimesena“ selle sätte tähenduses, arvestades kuupäeva – mis tuleb nimetatud artikli 30 seisukohast kindlaks määrata Euroopa Kohtul –, millal esitati selle kohtu hinnangul samade poolte vahel sama eseme ja sama alusega taotlus Prantsuse kohtule. Seega tuleb minu arvates tõlgendada selle määruse artikleid 27 ja 30 koostoimes.
45. Seevastu ei ole minu arvates käesolevas kohtuasjas tarvis määratleda mõistet „ajutised või kaitsemeetmed“ kui sellist määruse nr 44/2001 artikli 31 tähenduses, sest eelotsusetaotluse esitanud kohus vaid nimetab oma taotluse lõpus võimalust võtta selle määruse artikli 30 analoogia alusel tõlgendamiseks arvesse Euroopa Kohtu praktikat selle mõiste kohta(26).
46. Neid asjaolusid arvestades olen seisukohal, et eelotsusetaotlust tuleb mõista nii, et sellega tahetakse sisuliselt kindlaks määrata, kas võimaliku poolelioleva kohtuasja korral võib kuupäev, millal taotleti enne igasuguse menetluse algatamist menetlustoimingu tegemist, olla määruse nr 44/2001 artikli 30 punkti 1 tähenduses „menetluse alustamise“ kuupäev selles kohtus, kellel palutakse lahendada sisuline nõue, mis esitati seejärel selle meetme tulemusel samas liikmesriigis, kuna tõendamismenetlus ja sellele järgnev sisuline nõue võiksid moodustada ühe ja sama menetlusüksuse.
47. Kui niisugune tõlgendus lükatakse tagasi, nagu ma soovitan teha, siis tuleneb sellest konkreetselt, et teise liikmesriigi kohut, kus – nagu põhikohtuasjas – algatati pärast tõendamismenetluse lõppu, aga enne nimetatud sisulise nõude esitamist, samade poolte vahel ning sama eseme ja alusega põhimenetlus, tuleb käsitada „kohtuna, kellele hagi esitati esimesena“ selle määruse artikli 27 tähenduses.
48. Enne kui anda otseselt taotletud tõlgendus, tuleb kinnitada, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelnevad väited, et niisugustel asjaoludel, nagu tema ees algatatud kohtuvaidluses, võib tegu olla poolelioleva kohtuasjaga, on õiged.
C. Määruse nr 44/2001 artikli 27 seisukohast võimaliku poolelioleva kohtuasja olukorra esinemine
49. Oma eelotsuse küsimuse põhjenduseks lähtub Landgericht Stralsund (Stralsundi piirkondlik kohus) eeldusest, et tema menetluses pooleli olev kohtuasi võib minna vastuollu Tribunal de commerce de Toulonis (Touloni kaubanduskohus) algatatud põhimenetlusega ja et määruse nr 44/2001 artiklis 27 sätestatud pooleliolevate kohtuasjade eeskirjade kohaselt peab see Saksa kohus kui „kohus, kelle hagi on esitatud hiljem“, menetluse peatama, tingimusel et võib asuda seisukohale, et nimetatud kohtuasi algas juba Tribunal de commerce de Marseille’s (Marseille’ kaubanduskohus) algatatud tõendamismenetlusega, millega see moodustab ühe ja sama üksuse.
50. Seevastu näib mulle, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei arvesta, et tal tuleb poolelioleva kohtuasja tõttu menetlus sel viisil peatada, juhul kui neid kahte Prantsuse menetlust käsitataks, vastupidi, teineteisest eraldiseisvana. Kohustus menetlus peatada peab minu arvates olema sel juhul selgelt välistatud, arvestades liidu õiguse aspekte, mida ma käsitlen lähemalt alljärgnevalt, kuna ühelt poolt Prantsuse põhimenetlus – kui seda võetakse arvesse eraldi – algatati hiljem kui Saksamaa põhimenetlus, ja teiselt poolt ei olnud Prantsuse tõendamismenetluse ese ja alus sama mis Saksamaa menetluses, ning pealegi ei olnud see viimase algatamise ajal enam pooleli.
51. Tuletan nimelt meelde, et määruse nr 44/2001 artikkel 27 reguleerib ainult neid pooleliolevate kohtuasjade olukordi, kus eri liikmesriikide kohtutes on samal ajal algatatud kohtumenetlused, milles võidakse teha vastuolulised otsused(27), nimelt „ühe ja sama alusega hagide põhjal [alustavad] menetlusi ühed ja samad asjaosalised“. Euroopa Kohus on juba korduvalt otsustanud, kuidas tuleb seda kolmekordset: poolte, eseme ja aluse samasuse tingimust tõlgendada(28), rõhutades, et viimati nimetatud mõisteid tuleb tõlgendada autonoomselt, võttes arvesse selle määruse süsteemi ja eesmärke(29).
52. Nendest kolmest kumulatiivsest kriteeriumist esimese kohta tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et see kriteerium on täidetud, kui mõlemas samaaegses kohtumenetluses on pooled samad, sõltumata sellest, et nende positsioon nendes menetlustes võib olla erinev(30).
53. Käesoleval juhul ei oma tähtsust, et pool, kes on Prantsuse kohtutes hageja – SMCA, on eelotsusetaotluse esitanud kohtus kostja, ja äriühingu HanseYachts puhul vastupidi(31). Samuti ei ole vahet sellel, et poolte samasus ei ole mitte täielik, vaid on osaline nagu käesolevas asjas, kusjuures tuleb siiski täpsustada, et niisugusel juhul ei ole kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, kohustatud pädevusest loobuma, tingimusel et tema menetluses oleva kohtuvaidluse pooled on varem algatatud menetluse pooled, kusjuures ülejäänud poolte vahel võib see kohus asja edasi menetleda(32).
54. Aluse samasuse kohta on Euroopa Kohus täpsustanud, et viimati nimetatud mõistet tuleb mõista nii, et see hõlmab „asjaolusid ja õigusnormi, millele on nõude põhjenduseks viidatud“(33). Eseme – mida määratletakse kui „nõude eesmärki“(34) – laias mõttes(35) – samasuse tingimust on vahel Euroopa Kohtu praktikas(36) käsitletud koos eelmise kriteeriumiga.
55. Käesolevas asjas, nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, nähtub nimetatud kohtupraktikast, et need kaks viimati nimetatud kriteeriumi on täidetud võimalike pooleliolevate kohtuasjade osas esiteks nõude puhul, mis on esitatud Tribunal de commerce de Toulonile (Touloni kaubanduskohus) HanseYachts’i vastu ning milles palutakse tuvastada kostja vastutus tekitatud kahju eest ja mõista temalt välja kahjuhüvitis, ning teiseks sama kostja nõude puhul tuvastada, et ta ei ole nimetatud kahju eest vastutav, milles on menetlus pooleli Landgericht Stralsundis (Stralsundi piirkondlik kohus) äriühingu HanseYachts hagi alusel, arvestades, et üks nendest menetlustest on teise vastand(37).
56. See asjaolu ei piira siiski vastamist eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele, mis puudutab konkreetsemalt seda, kas tal tuleb ennast pidada „kohtuks, kellele hagi on esitatud hiljem“ määruse nr 44/2001 artikli 27 tähenduses koostoimes selle artikliga 30, tulenevalt sellest, kui teises liikmesriigis algatatud tõendamismenetlus ja seejärel samas riigis algatatud põhimenetlus tuleb liita kokku üheks menetluseks; põhiseisukoht, mida ma ei jaga(38).
57. Põhjalikkuse mõttes täpsustan, et ma pean võimatuks eseme ja aluse samasust põhimenetluse – nagu põhikohtuasjas nõude puhul tuvastada tsiviilvastutuse puudumine – ja niisuguse menetluse puhul, milles taotletakse enne igasugust kohtumenetlust menetlustoimingu tegemist – nagu on Tribunal de commerce de Marseille’s (Marseilleʼ kaubanduskohus) kohtuekspertiisi määramiseks algatatud menetlus, isegi kui nende mõlema menetluse aluseks olevad faktilised asjaolud on samad. Nende kahe samasus tuleb minu arvates välistada seetõttu, et nii õigusnormid, millele hagejad tuginevad, kui ka eesmärgid, mida nad nendes kahte liiki menetlustes taotlevad, on põhimõtteliselt erinevad, ja seda olenemata konkreetse juhtumi eripäradest.
58. Nagu nimelt märgib komisjon, tahetakse siin kõne all oleva tõendamismenetlusega ainult, et määrataks in futurum menetlustoimingu tegemine, mille eesmärk on enne igasugust kohtumenetlust säilitada või koguda tõendeid faktiliste asjaolude kohta, mis võivad hiljem anda alust põhimenetluseks. Kuigi niisugune menetlus võib olla olemuselt võistlev(39), ei kaasne selle lõpptulemusega – käesoleval juhul kohtuekspertiisiga – siiski hinnangut kaalul olevate õiguste kohta sisuliselt – siin tsiviilvastutuse küsimuses. Vastupidi sellele on põhimenetluses, nagu on eelotsusetaotluse esitanud kohtus algatatud menetlus, eesmärk tuvastada, et kostja ei ole tema müüdud jahil ilmnenud rikkest tingitud kahju eest mingil määral vastutav. Kostja eesmärk on seega, et kohus teeks õiguse kohta sisulise otsuse, mis võimaldaks kohtuvaidluse lõpetada. Sellest tulenevalt on üksteisest nii erineva esemega menetluste puhul vastuoluliste otsuste risk, millel määruse nr 44/2001 artiklis 27 ette nähtud lis pendens’i mehhanism põhineb, minu arvates olematu.
59. Selliselt tuvastatud põhimõttelised erinevused enne igasugust kohtumenetlust algatatud tõendamismenetluse ja selle menetluse tulemuse põhjal algatatud põhimenetluse vahel räägivad minu arvates selle võimaluse vastu, et aktsepteerida – nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus peab võimalikuks –, et dokument, mis tähistab selle esimese menetluse algatamist, võiks olla menetluse algatamist käsitlev dokument ka viimati nimetatud menetluse puhul.
D. Enne igasugust kohtumenetlust tõendamismenetluse algatamise dokumendi võimalik kvalifitseerimine järgnevas sisulises küsimuses menetluse algatamist käsitlevaks dokumendiks määruse nr 44/2001 artikli 30 seisukohast
60. Euroopa Kohtul on juba tulnud tõlgendada määruse nr 44/2001 artiklit 30 koostoimes selle artikliga 27. Sel juhul märkis ta, et nimetatud määruses ei ole täpsustatud, millistel asjaoludel on selle kohtu, kellele hagi esitati esimesena, pädevus selle määruse artikli 27 tähenduses „kindlaks tehtud“, vaid on ainult sätestatud menetlusnorm, mis põhineb sellel, millises ajalises järjekorras asjaomaste kohtute poole pöörduti, kuid et selle määruse artiklis 30 on ühetaoliselt ja autonoomselt määratletud kohtusse „pöördumise“ aeg lis pendens olukorda käsitlevate kõnealuse määruse sätete tähenduses(40).
61. Rõhutan, et nagu määruse nr 44/2001 artiklis 30 kasutatud esimesed sõnad näitavad, kehtib selles artiklis sätestatud materiaalõiguse norm kõikidele selle määruse 9. jaos sisalduvatele sätetele, see tähendab mitte ainult pooleliolevate kohtuasjade puhul kohaldatavatele sätetele, mis on esitatud artiklis 27, vaid ka seotud menetluste puhul kohaldatavatele sätetele, mis on esitatud artiklis 28, ja erijuhtumit, kus samaaegsed nõuded kuuluvad mitme kohtu erandlikku kohtualluvusse, käsitlevatele sätetele, mis on esitatud artiklis 29. Seepärast peab artiklile 30 antav tõlgendus olema kohane kõikidele nendele eri juhtudele.
62. Käesolevas kohtuasjas toob eelotsusetaotluse esitanud kohus selleks, et põhjendada laia tõlgendamist, mille ta välja pakub ja mille kohaselt on tõendamismenetlus sellele samas liikmesriigis järgneva põhimenetluse osaks, kõigepealt argumendiks määruse nr 44/2001 artikli 30 teksti, millest nähtub, et kohtu poole pöördumine toimub mitte ainult „menetluse algatamist käsitleva dokumendiga“, vaid ka „võrdväärse dokumendiga“, milleks võiks tema arvates olla dokument, millega pöörduti kohtu poole, kes määras asjaomase in futurum menetlustoimingu tegemise.
63. Määruse nr 44/2001 ettevalmistavad materjalid ei anna tarvilikku selgust selle alternatiivse väljenduse kohta. Märgin, et see väljend sisaldus juba määruse (EÜ) nr 1348/2000(41) artikli 19 lõigetes 1 ja 4, mille sõnastus oli inspireeritud ühest rahvusvahelisest õigusaktist(42). Pidades silmas teavet mõiste „võrdväärne dokument“ kohta viimati nimetatud õigusakti(43) tähenduses ja hinnangut ühes Euroopa Kohtu otsuses Brüsseli konventsiooni(44) kohta, näib mulle väga kaheldav, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu põhiseisukohaga võiks nõustuda.
64. Rõhutan eelkõige, et nimetatud artikkel 30 on sõnastuses, mis on esitatud ainsuses ega luba minu arvates selle põhiseisukohaga nõustuda. Selles artiklis on nimelt kindlaks määratud ajahetk, millal „loetakse menetlus alustatuks“, ja see tähistab nii punktis 1 kui ka punktis 2 „[aega,] mil kohtule esitatakse dokument“(45), vastupidi teistele sama määruse sätetele, milles on osutatud liikmesriigi „kohtuid“ nende kogumis(46).
65. See terminoloogiline aspekt ei ole neutraalne, eriti arvestades niisuguseid asjaolusid nagu käesolevas asjas, kus Prantsuse kohus, kus algatati tõendamismenetlus, ei ole sama kohus, kus algatati põhimenetlus, mis peaks eeldatavalt olema nimetatud menetluse jätkuks. Asjaolu, et need mõlemad kohtud asuvad samas liikmesriigis, ei oma tähtsust konkreetses kohtus menetluse algatamise kuupäeva kindlaksmääramise seisukohast, nagu see on sätestatud nimetatud artiklis 30.
66. Teiseks tugineb eelotsusetaotluse esitanud kohus sellele, et määruse nr 44/2001 artikli 30 eesmärk on tema sõnul vältida, et pooled ei saaks menetluste erinevust liidus oma kasuks kuritarvitada. Selle kohtu nimetatud „nurjamise“ risk ei ole mõistagi välistatud(47), eriti sellise negatiivse tuvastushagi puhul, nagu on arutamisel põhikohtuasjas(48). Leian siiski, et forum shopping ei ole iseenesest määrusega nr 44/2001 keelatud ja et käesolevas kohtuasjas äriühingu HanseYachts järgitav menetluskäik ei ole kuritarvituslik.
67. Määruse nr 44/2001 põhjendusest 15(49) ja sellele eelnenud seadusandlikest materjalidest(50) nähtub, et selle artikli 30 vastuvõtmise esmane eesmärk oli vähendada probleeme ja õiguslikku ebakindlust – mida tekitas liikmesriikides kohtus menetluse algatamise kuupäeva kindlaksmääramiseks kehtivate vahendite suur mitmekesisus – sellise materiaalõiguse normi abil, mis võimaldaks selle kuupäeva kindlaks määrata lihtsalt ja ühetaoliselt(51).
68. Artikli 30 punktides 1 ja 2 sätestatud kahte tüüpi kriteeriumidega kehtestatakse ühetaoline mehhanism, mis – nagu märgib HanseYachts – takistab tõlgendamast seal esitatud mõisteid lähtuvalt eri siseriiklike õigusnormide sisust(52). Soovitan seega käsitlusviisi, mis ei laienda nimetatud artikli 30 sätetele antavat tähendust, et toimida kooskõlas nendega taotletavate ühetaolisuse ja õiguskindluse eesmärkidega(53).
69. Kolmandaks esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus oma põhiseisukoha põhjenduseks praktilist laadi argumendid, mis minu veendumust ei kõiguta. Ta väidab, et käesoleval juhul vastab Prantsuse kohtu määratud ekspertiisimeede paremini materiaalõiguslikele küsimustele, mis võivad tekkida Prantsusmaal toimuvas põhimenetluses, ja et tuleks vältida kulusid, mis võivad kaasneda eksperdi võimaliku ärakuulamisega Saksamaal. Minu arvates ei ole välja toodud kitsaskohad kaugeltki ületamatud ja niisugused kaalutlused ei saa nii määruse nr 44/2001 artikli 30 sõnastusest kui ka eesmärgist tulenevaid kaalutlusi, mille ma välja tõin, üles kaaluda.
70. Pealegi, kui leitakse, nagu ma soovitan,(54) et enne igasugust kohtumenetlust toimuva tõendamismenetluse alus ega ese ei ole nimetatud määruse artikli 27 tähenduses sama mis põhimenetlusel, siis saab minu arvates vaevalt nõustuda, et selle menetluse algatamise dokumenti võiks siiski käsitada „menetluse algatamist käsitleva või võrdväärse dokumendina“ selle määruse artikli 30 tähenduses põhimenetluse puhul, mis algatatakse pärast tõendamismenetluse tulemusi.
71. Et tegu ei ole ühe ja sama menetlusega, näitavad eriti selgelt põhikohtuasja asjaolud. Nimelt, nagu märgivad nii Prantsuse valitsus kui ka komisjon, kummutab juba CPC artikli 145 sõnastus ise väite, et nimetatud artiklis ette nähtud tõendamismenetluse ja sellele järgneva põhimenetluse vahel on sisuline järjepidevus, sest selles sättes on sõnaselgelt märgitud, et osutatud menetlustoimingu taotlus tuleb esitada just nimelt „enne igasugust kohtumenetlust“ ja mitte seoses kohtuasjaga(55).
72. Minu analüüsi kinnitab asjaolu, et in futurum menetlustoimingule järgnevaid meetmeid, milleks on käesoleval juhul kohtuekspertiisi aruande arvessevõtmine, ei korralda sama kohtunik, kes selle toimingu tegemise määras. Nimelt, nagu märgib Prantsuse valitsus, lõpetab see kohtunik algatatud menetluse põhimõttelisel kohe, kui ta teeb otsuse, millega toimingu tegemise taotlus rahuldatakse või tagasi lükatakse. Peale selle puudub sellel otsusel igasugune seadusjõud põhikohtuasjas(56).
73. Lisaks ei algatata pärast tõendamismenetlust tingimata põhimenetlust, kuna asjaomane isik, kes ei ole kohustatud kohtuasja algatamist taotlema, võib menetlustoimingu lõpus eelistada valida kompromissi või loobuda igasugusest kaebusest vastaspoole vastu. Ja isegi kui põhimenetlus algatatakse, siis võidakse seda teha teises kohtus, nagu tehti käesolevas asjas – tuletan siinkohal meelde, et ekspertiisi määras Tribunal de commerce de Marseille (Marseille’ kaubanduskohus), samas kui sisuline hagi esitati Tribunal de commerce de Toulonile (Touloni kaubanduskohus)(57).
74. Nagu HanseYachts ja komisjon, leian ka mina, et menetluse peatamise reegel seoses Prantsuse tsiviilseadustiku artiklis 2239(58) sätestatud ettekirjutusega, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus ja Port d’Hiver Yachting tuginevad, et väita, et in futurum menetlustoimingu ja sellele järgneva põhimenetluse vahel on otsene seos, ei saa tõhusalt kahtluse alla seada eespool esitatud kaalutlusi, sest selle õigusnormiga ei ole kehtestatud väidetavat menetlusühtsust(59).
75. Niisugusel juhul eelotsusetaotluse esitanud kohtu väidetav järjepidevus puudub. Minu arvates see kohus muide möönab, et kõnealune tõendamismenetlus on juriidiliselt põhimenetlusest lahusolev, eelkõige CPC artikli 145(60) seisukohast, sest nimelt oma eelotsuse küsimuse sõnastuses nimetab ta esimest ise teise suhtes „iseseisvaks“.
76. Kõiki neid asjaolusid arvestades olen arvamusel, et määruse nr 44/2001 artikleid 27 ja 30 koostoimes tuleb tõlgendada nii, et kui pärast in futurum menetlustoimingu tulemusi algatatakse liikmesriigis põhimenetlus, siis ei tule arvestada, et see põhimenetlus algatati juba siis, kui samas riigis algatati menetlus nimetatud toimingu tegemiseks. Seepärast ei pea teise liikmesriigi kohus, kellele esitati pärast seda tõendamismenetlust, aga enne nimetatud põhimenetluse algatamist hagi, mille puhul nii menetluse pooled kui ka hagi ese ja alus on samad mis põhimenetluses, menetlust selle määruse kohaselt pooleliolevate kohtuasjade tõttu peatama, sest ta ei ole kohus, kellele hagi on esitatud hiljem.
77. Nagu ma juba märkisin(61), ei ole minu arvates määruse nr 44/2001 artiklit 31 käesolevas kohtuasjas tõlgendada vaja. Põhjalikkuse huvides märgin siiski, et oma taotluse põhjenduse lõpus nimetab eelotsusetaotluse esitanud kohus võimalust võtta arvesse kohtuotsust St. Paul Dairy(62) Brüsseli konventsiooni artikli 24 kohta, mis vastab sisuliselt nimetatud artiklile 31. Selles kohtuotsuses otsustas Euroopa Kohus, et menetlustoimingud, mille ainus eesmärk on võimaldada taotluse esitajal enne igasugust kohtumenetlust hinnata võimaliku hagimenetluse(63) mõttekust, nimelt vajadust vältida sama õigussuhte arutamiseks pädevate kohtute paljusust, ei kuulu artikli 24 tähenduses „ajutiste või kaitsemeetmete“ alla.
78. Eelotsusetaotluse esitanud kohus pakub, et CPC artiklis 145 ette nähtud menetlustoimingud võiksid vastata nimetatud kohtuotsuses osutatud meetmetele ja et viimase põhjendus võiks tähendada määruse nr 44/2001 artiklile 30 antava tõlgenduse jaoks, mille kohta on esitatud tema eelotsuse küsimus, et kui seda tüüpi tõendamismeede määrati ühes liikmesriigis, siis ei ole lubatud esitada sisulist hagi teises liikmesriigis.
79. Minu arvates vajab küsimus, kas enne igasugust kohtumenetlust tehtavat menetlustoimingut võib pidada määruse nr 44/2001 artikli 31 tähenduses ajutiseks või kaitsemeetmeks, niisuguses kontekstis vaid lühikest analüüsi, arvestades, et selle probleemi tõstatab eelotsusetaotluse esitanud kohus siin vaid teisejärgulisena ja et seisukohad selles suhtes, konkreetsemalt CPC artikli 145 seisukohast, on lahknevad mitte ainult käesolevas asjas Euroopa Kohtule esitatud kirjalikes seisukohtades ja vastustes(64), vaid ka õiguskirjanduses(65).
80. Märgin selle kohta lihtsalt, et struktuuriliselt moodustab artikkel 31 määruse nr 44/2001 10. jao, mis käsitleb ajutisi ja kaitsemeetmeid, samas kui selle määruse artiklid 27 ja 30 – mida on käesolevas kohtuasjas ainsana palutud tõlgendada – on esitatud 9. jaos, mis käsitleb pooleliolevaid ja seotud menetlusi. Sisulisel tasandil lähtub erinevalt viimati nimetatud sätetest, mis reguleerivad eri liikmesriikides paralleelselt pooleliolevate menetluste vahelist suhestatust, artikkel 31 täiesti teisest loogikast, sest selles on sätestatud kohtualluvuse reeglist erand – mida Euroopa Kohus käsitab seega kitsalt(66) –, mille järgi liikmesriigi kohus võib määrata ajutise või kaitsemeetme isegi juhul, kui nimetatud määruse kohaselt on asja sisuliseks arutamiseks pädevad teise liikmesriigi kohtud.
81. Leian seega, et eelotsuse küsimuse – nagu see on ümbersõnastatult – eset arvestades ei ole tarvis järgida analoogia alusel arutluskäiku kohtuotsuse St. Paul Dairy(67) seisukohast ning et igal juhul ei saaks viimase sisu seada kahtluse alla tõlgendust, mille ma soovitan käesolevas kohtuasjas anda määruse nr 44/2001 artiklitele 27 ja 30(68).
V. Ettepanek
82. Esitatud põhjendusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Landgericht Stralsundi (Stralsundi piirkondlik kohus, Saksamaa) eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artiklit 27 ja artikli 30 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et kui iseseisev tõendamismenetlus, mis algatatakse selleks, et määrata enne igasugust kohtumenetlust menetlustoimingu tegemine, on toimunud ühes liikmesriigis ja kui pärast nimetatud menetlustoimingu tulemuste saamist on algatatud sama liikmesriigi kohtus põhimenetlus, ei alga aeg, millal loetakse nimetatud artikli 30 tähenduses selles kohtus „menetlus alustatuks“, juba selle tõendamismenetluse algatamisest, millest tulenevalt tuleb teise liikmesriigi kohut, kus on vahepeal algatatud põhimenetlus, mille puhul nii menetluse pooled kui ka ese ja alus on samad, mis eespool nimetatud menetluses, pidada nimetatud artikli 27 tähenduses „kohtuks, kellele hagi esitati esimesena“.