Kohtuasi T‑258/06

Saksamaa Liitvabariik

versus

Euroopa Komisjon

Riigihangetele kohaldatavad sätted – Selliste lepingute sõlmimine, mis ei ole või on ainult osaliselt reguleeritud riigihankedirektiividega – Komisjoni tõlgendav teatis – Vaidlustav akt – Aktid, mille eesmärk on tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Tühistamishagi – Vaidlustatavad aktid – Mõiste – Siduvate õiguslike tagajärgedega aktid – Komisjoni tõlgendav teatis, milles käsitletakse ühenduse õigust lepingute sõlmimisel, mis ei ole või on ainult osaliselt reguleeritud riigihankedirektiividega

(EÜ artikkel 230; komisjoni teatis 2006/C 179/02)

2.      Euroopa ühenduste hanked – Selliste lepingute sõlmimine, mis ei ole või on ainult osaliselt reguleeritud riigihankedirektiividega – Hankija kohustus pidada kinni asutamislepingu eeskirjadest ja põhimõtetest

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/17, põhjendus 9 ja direktiiv 2004/18, põhjendus 2; komisjoni teatis 2006/C 179/02)

3.      Euroopa ühenduste hanked – Selliste lepingute sõlmimine, mis ei ole või on ainult osaliselt reguleeritud riigihankedirektiividega – Hankija kohustus pidada kinni asutamislepingu eeskirjadest ja põhimõtetest

(Komisjoni teatis 2006/C 179/02)

4.      Euroopa ühenduste hanked – Selliste lepingute sõlmimine, mis ei ole või on ainult osaliselt reguleeritud riigihankedirektiividega – Hankija kohustus pidada kinni asutamislepingu eeskirjadest ja põhimõtetest

(EÜ artiklid 12, 43, 47 ja 49; komisjoni teatis 2006/C 179/02)

5.      Euroopa ühenduste hanked – Selliste lepingute sõlmimine, mis ei ole või on ainult osaliselt reguleeritud riigihankedirektiividega – Hankija kohustus pidada kinni asutamislepingu eeskirjadest ja põhimõtetest

(Komisjoni teatis 2006/C 179/02)

1.      Tühistamishagi esemeks olla kõik institutsioonide võetud meetmed, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi, ning seda nende laadist ja vormist olenemata. Selleks et hinnata, kas komisjoni teatis ‑ mis avaldati Euroopa Liidu Teataja C‑seerias ning mille eesmärk on tutvustada komisjoni üldist lähenemist seoses riigihankelepingute sõlmimist käsitlevate põhinõuete, mis tulenevad otse asutamislepingu eeskirjadest ja põhimõtetest, kohaldamisega selliste lepingute sõlmimisele, mis ei ole või on ainult osaliselt reguleeritud riigihankedirektiividega – eesmärk on tekitada uusi õiguslikke tagajärgi võrreldes nendega, mida hõlmab asutamislepingu põhimõtete kohaldamine, tuleb seega analüüsida teatise sisu. Komisjoni tõlgendav teatis, milles käsitletakse ühenduse õigust lepingute sõlmimisel, mis ei ole või on ainult osaliselt reguleeritud riigihankedirektiividega, piirdub aga nende sätete selgitamisega, mis puudutavad kaupade vaba liikumist, asutamisõigust, teenuste osutamise vabadust ning diskrimineerimiskeeldu, võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet ning läbipaistvuse ja vastastikuse tunnustamise eeskirju, mida kohaldatakse lepingutele, mis on osaliselt või ei ole üldse reguleeritud riigihankedirektiividega, ning see teatis ei kehtesta konkreetseid või uusi kohustusi võrreldes nende sätete, põhimõtete ja eeskirjadega, nagu neid on tõlgendanud Euroopa Kohtu praktika. Neil tingimusel ei saa asuda seisukohale, et teatis tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis mõjutavad liikmesriikide õiguslikku olukorda.

(vt punktid 25–28, 162)

2.      Riigihankemenetlusi kooskõlastavates ühenduse direktiivides ette nähtud rangeid erimeetmeid kohaldatakse üksnes lepingutele, mille maksumus ületab igas nimetatud direktiivis sõnaselgelt väljendatud piirmäära. Nende direktiivide eeskirju ei kohaldata lepingutele, mille maksumus ei ületa seal kindlaksmääratud piirmäära. Siiski ei tähenda see, et viimati nimetatud lepingud oleksid ühenduse õiguse kohaldamisalast välja jäetud. Seoses nende hankelepingute sõlmimisega peavad hankijad siiski kinni pidama asutamislepingu alusnormidest ja eelkõige kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõttest.

Võrdse kohtlemise põhimõte ja kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõte eeldavad – nagu on Euroopa Kohtu praktikas välja kujunenud – eelkõige läbipaistvuse kohustust, mis võimaldab kontsessiooni andval ametivõimul tagada nende põhimõtete täitmine. Seda kohustust toetavad direktiivi 2004/17 (millega kooskõlastatakse vee‑, energeetika‑, transpordi‑ ja postiteenuste sektoris tegutsevate ostjate hankemenetlused) põhjendus 9 ning direktiivi 2004/18 (ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta) põhjendus 2. Sellest tuleneb, et liikmesriigid ning hankijad peavad kõikide riigihankelepingute sõlmimisel täitma seda läbipaistvuse kohustust, mille sisuks on piisava avalikustamise taseme tagamine kõigile potentsiaalsetele pakkujatele, mis võimaldab hankelepingutele avatud konkurentsi ning samuti hankemenetluse erapooletuse kontrolli. See kohustus eeldab sellisel viisil avalikustamist, mis toimub enne asjaomase riigihankelepingu sõlmimist ehk teisisõnu eelnevat avalikustamist. Avalikustamine ex post ei taga taolist piisavat avalikustamist.

(vt punktid 73 ja 74, 76 ja 77, 79 ja 80)

3.      Kuna asutamislepingu alussätteid kohaldatakse kõikidele riigihankelepingutele, isegi kui need ei ole hõlmatud riigihankedirektiividega, ei saa ainult asjaolust, et riigihankeleping jääb allapoole riigihankedirektiivide kohaldamise piirmäära, eeldada, et nimetatud riigihankelepingu mõju siseturule on peaaegu olematu. Sellised lepingud ei jää ühenduse õiguse kohaldamisalast väljapoole. Kui nimetatud lepingute mõju siseturule võiks a priori välistada, siis ühenduse õigust ei kohaldataks.

Kindlasti on võimalik, et tulenevalt erilistest asjaoludest, nagu seda on eelkõige väga väike majanduslik huvi, võiks mõistlikult eeldada, et ettevõtja, kelle asukoht on mõnes muus liikmesriigis kui konkreetse riigihankelepingu hankija asukohariik, ei ole huvitatud kõnealusest lepingust ning et asjaomastele põhivabadustele avaldatud toimet tuleks seetõttu pidada liiga ebamääraseks ja liiga kaudseks, et teha sellest järeldus nende võimaliku rikkumise kohta. Siiski saab järeldus põhivabaduste rikkumise puudumise kohta tuleneda üksnes iga juhtumi konkreetsete asjaolude hindamisest ning ei saa põhineda üksnes asjaolul, et asjaomase lepingu väärtus jääb allapoole teatud piirmäära.

Sellega seoses on põhimõtteliselt hankija kohustus hinnata enne hanketeate tingimuste määratlemist, kas ühenduse eeskirjadega ette nähtud piirmäärast väiksema maksumusega hange võib pakkuda piiriülest huvi, olles teadlik, et see hinnang allub kohtulikule kontrollile. See ei välista võimalust, et õigusnormidega kehtestatakse siseriiklikul või kohalikul tasandil objektiivseid kriteeriume, mis osutavad teatavale piiriülesele huvile, samuti nagu ei ole välistatud, et võetakse arvesse hankija haldussuutlikkust.

(vt punktid 85, 87 ja 88, 93–95)

4.      Riigihankelepingute sõlmimise menetlus igas etapis, eelkõige kandidaatide valimisel piiratud menetluse raames, peab kinni pidama nii potentsiaalsete pakkujate võrdse kohtlemise põhimõttest kui ka läbipaistvuse kohustusest selleks, et kõigile oleks osalemise taotluste või pakkumuste koostamisel tagatud võrdsed võimalused.

Lepingute sõlmimisel, mis ei ole või on ainult osaliselt reguleeritud riigihankedirektiividega, peavad vahendid võrdse konkurentsi tingimuste saavutamiseks tagama nii nende põhimõtete kui ka teenuste osutamise vabaduse järgimise.

Lepingu objekti mittediskrimineeriva kirjelduse nõue, mis on nende vahendite hulgas, tuleneb võrdse kohtlemise põhimõttest. Eesmärk, millega tahetakse tagada ettevõtjatele hoolimata nende päritolust võrdne juurdepääs väljapakutud lepingutele, tuleneb kinnipidamisest asutamisvabaduse, teenuste osutamise vabaduse ja vaba konkurentsi põhimõttest ning eelkõige võrdse kohtlemise põhimõttest, nagu seda on väljendatud EÜ artiklis 12 kehtestatud kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõttes. Diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsioonitõendite vastastikuse tunnustamise põhimõte pelgalt väljendab kohtupraktika kaudu põhimõtet, mis on omane asutamislepingus sätestatud põhivabadustele, mille õiguslik väärtus ei vähene selle tõttu, et vastu on võetud diplomite vastastikuse tunnustamise direktiivid. Asjakohaste tähtaegade nõude, selleks et teiste liikmesriikide ettevõtjad saaksid lepingut hinnata ja pakkumuse ette valmistada, eesmärk on vältida ohtu, et hankija eelistab lepingute sõlmimisel kodumaiseid pakkujaid või kandidaate, rikkudes diskrimineerimiskeelu põhimõtet. Läbipaistva ja objektiivse lähenemise eesmärk on teavitada kõiki potentsiaalseid pakkujaid enne nende poolt pakkumuste tegemist lepingu sõlmimise tingimustest, millele pakkumused peavad vastama ning nende kriteeriumide suhtelisest tähtsusest, selleks et tagada, et kõikidel potentsiaalsetel pakkujatel oleks osalemise taotluste või pakkumuste tingimuste koostamisel tagatud võrdsed võimalused.

Need vahendid tagavad seega nimetatud põhimõtete järgimise ning ei kehtesta uusi kohustusi.

(vt punktid 111, 113, 116, 120, 122, 124 ja 125, 128)

5.      Liikmesriigid ja hankijad peavad täitma asutamislepingus sätestatud eeskirju ja põhimõtteid. Seega osas, milles need eeskirjad ja põhimõtted sisaldavad erandeid eelneva avalikustamise kohustusest, võivad liikmesriigid ja hankijad neile automaatselt tugineda selle riigihankelepingu sõlmimisel, mis ei ole või on ainult osaliselt reguleeritud riigihankedirektiividega.

Kui liikmesriik või hankija võib tugineda ühele asutamislepingu sätetest, mis võimaldab teha üldise erandi esmase õiguse kohaldamises, nagu EÜ artikli 86 lõige 2 või EÜ artiklid 296 või 297, või kui rakendub nimetatud asutamislepingus sõnaselgelt kehtestatud õigustav asjaolu (vt näidetena avalik kord ja tervis, mis tulenevad EÜ artiklitest 46 ja 55 ning avalik võim, mis tuleneb EÜ artiklitest 45 ja 55) või kui kohtupraktikas tunnustatud õigustuse tingimused on täidetud, siis asutamislepingu põhimõtteid ei mõjutata. Seetõttu riigihankelepingu sõlmimisele ei kohaldata sellisel juhul teatises ettenähtud eelneva avalikustamise kohustust, mis tuleneb nimetatud asutamislepingu põhimõtetest. Kui erand riigihankedirektiividest on sõnaselgelt ette nähtud, kui erandile ettenähtud tingimused on täidetud ja läbirääkimistega menetluse kasutamine eelneva avalikustamiseta on seega põhjendatud, siis avaldamise nõuet ei saa olla. Seega ei saa asutamislepingust tulenevate põhimõtete järgi kehtestada avalikustamise nõuet, mis puudutab riigihankelepinguid, mis ei ole või on ainult osaliselt reguleeritud riigihankedirektiividega.

(vt punktid 139–141)