Kohtuasi C‑516/22
Euroopa Komisjon
versus
Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik
Euroopa Kohtu (viies koda) 14. märtsi 2024. aasta otsus
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Tagaseljamenetlus – Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise leping – Artikli 127 lõige 1 – Üleminekuperiood – Euroopa Kohtu pädevus – Supreme Court of the United Kingdomi (Ühendkuningriigi kõrgeim kohus) otsus – Sellise vahekohtuotsuse täitmine, millega mõistetakse välja kahjuhüvitis – Euroopa Komisjoni otsus, milles on tuvastatud, et kahjuhüvitise maksmine kujutab endast siseturuga kokkusobimatut riigiabi – ELL artikli 4 lõige 3 – Lojaalne koostöö – Kohustus menetlus peatada – ELTL artikli 351 esimene lõik – Rahvusvaheline konventsioon, mis on sõlmitud liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel enne nende liiduga ühinemise kuupäeva – Riikide ja teiste riikide kodanike vaheliste investeeringuid puudutavate vaidluste lahendamise konventsioon (ICSID) – Liidu õiguse kohaldamine – ELTL artikkel 267 – Viimase astmena asja lahendav riigisisene kohus – Kohustus esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus – ELTL artikli 108 lõige 3 – Abi rakendamise peatamine
1. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Euroopa Kohtu pädevus – Euroopa Liidust välja astunud liikmesriigi vastu esitatud hagi – Ühendkuningriigi väljaastumise leping – Artikkel 87 – Euroopa Kohtu pädevus lahendada Ühendkuningriigi vastu pärast üleminekuperioodi lõppu esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Tingimused – Väidetav kohustuste rikkumine, mis on üleminekuperioodi möödumisest varasem – Piiritletud ajavahemikus esitatud hagi
(Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise leping, artikli 2 punkt e, artikli 87 lõige 1 ning artiklid 126, 127 ja 185; ELTL artikkel 258)
(vt punktid 50, 51 ja 53)
2. Rahvusvahelised lepingud – Liikmesriikide lepingud – Liikmesriigi liiduga ühinemisest varasemad lepingud – Keeld mõjutada nendest lepingutest tulenevaid õigusi ja kohustusi – Tingimused – Selliste kohustuste esinemine, mille täitmist võivad kolmandad riigid nõuda – Liidu kohtu pädevus hinnata selliste kohustuste esinemist – Liikmesriigi kohustus täita vahekohtuotsust – Liidu õiguse väär tõlgendamine liikmesriigi kohtu poolt – Kohustuste rikkumine
(Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise leping, artikli 127 lõige 1; ELTL artikkel 258 ja artikli 351 esimene lõik)
(vt punktid 59–65, 68–87 ja 119–128 ning resolutsiooni punkt 1)
3. Liikmesriigid – Kohustused – Lojaalse koostöö kohustus – Liidu õiguse rakendamine – Liikmesriikide kohtute kohustused – Liikmesriigi kohtu kohustus peatada menetlus, kui esineb oht, et tema otsus läheb vastuollu liidu institutsioonide otsustega – Menetluse peatamata jätmine – Kohustuste rikkumine
(Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise leping, artikli 127 lõige 1; ELL artikli 4 lõige 3; ELTL artikkel 258)
(vt punktid 94–98, 104, 116 ja 117 ning resolutsiooni punkt 1)
4. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtusse pöördumine – Tõlgendamise küsimused – Eelotsuse taotlemise kohustus – Ulatus – Kohustus esitada põhjendatud kahtluse korral eelotsusetaotlus – Liikmesriigi kohus, kes leidis, et puudub põhjendatud kahtlus – Oht, et kohus, kes teeb lahendi, mille peale ei saa riigisisese õiguse kohaselt edasi kaevata, tõlgendab liidu õigust vääralt – Kohustuste rikkumine
(Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise leping, artikli 127 lõige 1; ELTL artikkel 258 ning artikli 267 esimene ja kolmas lõik)
(vt punktid 141–144 ja 146–154 ning resolutsiooni punkt 1)
5. Riigiabi – Komisjoni ja liikmesriikide kohtute vastav pädevus – Liikmesriikide kohtute roll – Liikmesriikide kohtute kohustus hoiduda selliste otsuste tegemisest, mis lähevad vastuollu komisjoni otsusega – Selle kohustuse eiramine liikmesriigi kohtu poolt – Kohustuste rikkumine
(Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise leping, artikli 127 lõige 1; ELL artikli 4 lõige 3; ELTL artikli 108 lõige 3 ja artikkel 258)
(vt punktid 159–165 ja 168–171 ning resolutsiooni punkt 1)
Kokkuvõte
Euroopa Kohus, kellele esitati liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, leidis tagaseljaotsuses, kuna kostja vastust ei esitatud, et Supreme Court of the United Kingdomi (Ühendkuningriigi kõrgeim kohus) otsusega rikkus Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik kohustusi, mis tal lasusid üleminekuperioodil pärast Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu(1) jõustumist.
Kohus võttis seisukoha varem käsitlemata küsimuses, kas see, kui liikmesriik täidab vahekohtuotsust, mis on tehtud teise liikmesriigi suhtes riikide ja teiste riikide kodanike vaheliste investeeringuid puudutavate vaidluste lahendamise konventsiooni(2) – mille enamik liikmesriike, kes on selle konventsiooni osalised, on sõlminud enne nende ühinemist liiduga ja mis on seega nende jaoks varasem rahvusvaheline konventsioon ELTL artikli 351 esimese lõigu tähenduses – sätete alusel, tähendab, et nendel riikidel on selle lepingu sõlminud kolmandate riikide ees „kohustused“, mistõttu on viimastel neile vastavad „õigused“, mida aluslepingute sätted „mõjutavad“.
ICSID konventsioon jõustus Ühendkuningriigi ja Rumeenia suhtes enne nende ühinemist liiduga. Selles on ette nähtud, et iga osalisriik tunnustab konventsiooni kohaselt tehtud vahekohtuotsust siduvana ja tagab oma territooriumil vahekohtuotsusega mõistetud rahaliste kohustuste täitmise, nii nagu ta teeks seda oma riigi territooriumil tegutseva kohtu lõpliku lahendi puhul.(3) Rootsi Kuningriik ja Rumeenia sõlmisid 2002. aastal kahepoolse investeerimislepingu(4), milles on ette nähtud, et kumbki lepinguosaline tagab igal ajal teise lepinguosalise investorite investeeringute õiglase ja võrdse kohtlemise ega takista meelevaldsete ega diskrimineerivate meetmetega nimetatud investorite poolt selliste investeeringute juhtimist, haldamist, säilitamist, kasutamist, kasusaamist ega võõrandamist.(5)
Euroopa Liiduga ühinemiseks tunnistas Rumeenia kehtetuks maksustiimulite vormis antava piirkondliku investeerimisabi kava. Rootsi investorid, kellele väidetavalt kahju tekitati, said ICSID konventsiooni alusel moodustatud vahekohtult vahekohtuotsuse, millega mõisteti Rumeenialt nende kasuks kahjuhüvitisena välja 178 miljonit eurot, ning taotlesid selle tunnustamist ja täitmist muu hulgas Ühendkuningriigis.
Olles kohustanud Rumeeniat peatama vahekohtuotsuse täitmise põhjusel, et selline tegevus näis olevat ebaseaduslik riigiabi, võttis Euroopa Komisjon 2014. aastal vastu ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse (edaspidi „menetluse algatamise otsus“)(6). 2015. aastal tegi ta uue otsuse, milles tuvastas, et ELTL artikkel 351 ei ole kõnealuse juhtumi suhtes kohaldatav, sest kahepoolne investeerimisleping on leping, mis on sõlmitud liidu kahe liikmesriigi vahel, mistõttu ei ole ükski ICSID konventsiooni sõlminud kolmas riik kõnealuse menetlusega seotud, ning leidis, et vahekohtuotsusega välja mõistetud kahjuhüvitise maksmine kujutab endast siseturuga kokkusobimatut „riigiabi“(7), mida Rumeenia on kohustatud mitte maksma (edaspidi „lõppotsus“).
Üldkohus tühistas 2019. aastal lõppotsuse(8) sisuliselt põhjendusel, et komisjonil ei olnud ajalist pädevust seda ELTL artikli 108 alusel vastu võtta (edaspidi „Üldkohtu otsus“). Selle kohtuotsuse peale esitati Euroopa Kohtule apellatsioonkaebus. Enne kui Euroopa Kohus jõudis apellatsioonkaebuse lahendada, tegi Ühendkuningriigi kõrgeim kohus 19. veebruaril 2020 kohtuasjas Micula vs. Rumeenia (edaspidi „vaidlusalune kohtuotsus“) ettekirjutuse vahekohtu otsus täitmisele pöörata. Kohtuotsusega komisjon vs. European Food jt(9) tühistas Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse ja saatis kohtuasja Üldkohtusse tagasi.
Komisjon esitas 2020. aasta detsembris algatatud kohtueelse menetluse tulemusel ELTL artikli 258 alusel liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, milles palus tuvastada, et vaidlusaluse kohtuotsusega rikkus Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik liidu õigusest tulenevaid kohustusi.
Euroopa Kohtu hinnang
Kõigepealt tuletas Euroopa Kohus meelde, et väljaastumislepingu kohaselt(10) on tal pädevus lahendada liikmesriigi kohustuste rikkumise hagisid nelja aasta jooksul pärast üleminekuperioodi lõppemist 31. detsembril 2020 (edaspidi „üleminekuperiood“), kui ta leiab, et Ühendkuningriik on rikkunud aluslepingutest tulenevat kohustust enne üleminekuperioodi lõppu. Kuna kõnealuses asjas tulenes etteheidetud liikmesriigi kohustuste rikkumine vaidlusalusest kohtuotsusest, mis tehti üleminekuperioodi ajal, ja kuna komisjon esitas hagi üleminekuperioodi lõpule järgneva nelja-aastase ajavahemiku vältel, siis oli Euroopa Kohtul pädevus seda hagi lahendada.
Seejärel analüüsis ta nelja etteheidet, mille komisjon liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi põhjendamiseks esitas, ja nõustus nendega. Sellega seoses märkis ta kõigepealt, et isegi kui Ühendkuningriigile etteheidetav liikmesriigi kohustuste rikkumine leidis aset pärast tema väljaastumist liidust, kuid on üleminekuperioodi lõpust varasem, tuleb Ühendkuningriiki pidada „liikmesriigiks“ ning et lisaks oli liidu õigus tema suhtes sel perioodil kohaldatav.
i. Etteheide, et rikutud on ELTL artiklit 351
Euroopa Kohus tõdes esiteks, et on tuvastatud, et ICSID konventsioon, mis ei ole liidu õiguse osa, on mitmepoolne leping, mille Ühendkuningriik sõlmis enne liiduga ühinemist nii liikmesriikide kui ka kolmandate riikidega, ning seega võib see rahvusvaheline leping kuuluda ELTL artikli 351 kohaldamisalasse, milles on muu hulgas ette nähtud, et liidu õigus ei mõjuta õigusi ja kohustusi, mis tulenevad enne ühinemist sõlmitud lepingutest.
Ainuüksi asjaolust, et liikmesriik on kolmandate riikidega sõlminud varasema rahvusvahelise lepingu, ei piisa siiski selle sätte kohaldamiseks. Sellistele rahvusvahelistele lepingutele võib liikmesriikidevahelistes suhetes tugineda üksnes siis, kui need kolmandad riigid saavad neist õigusi, mille järgimist nad võivad asjaomaselt liikmesriigilt nõuda.
Teiseks analüüsis Euroopa Kohus, kas ICSID konventsioon paneb Ühendkuningriigile kohustusi, mis tal on kolmandate riikide ees ja millele neil on õigus Ühendkuningriigi suhtes tugineda. Sellega seoses tuletas Euroopa Kohus meelde, et ICSID konventsiooni alusel moodustatud vahekohus mõistis Rootsi Kuningriigi ja Rumeenia vahel enne viimase liiduga ühinemist sõlmitud kahepoolses investeerimislepingus ette nähtud vahekohtuklausli alusel Rumeenialt Rootsi investoritele välja kahjuhüvitise. Kahepoolset investeerimislepingut tuleb aga alates Rumeenia liiduga ühinemisest käsitada lepinguna, mis puudutab kahte liikmesriiki.
Kõnealusel juhul puudutas Ühendkuningriigi kõrgeimale kohtule esitatud vaidlus Ühendkuningriigi väidetavat kohustust järgida ICSID konventsiooni sätteid Rootsi Kuningriigi ja tema kodanike suhtes ning sellest tulenevalt viimaste väidetavat õigust nõuda Ühendkuningriigilt nende sätete järgimist.
Seevastu tõdes Euroopa Kohus, et kolmandal riigil ei ole õigust nõuda Ühendkuningriigilt ICSID konventsiooni alusel vahekohtuotsuse täitmist. Nimelt on selle rahvusvahelise lepingu eesmärk vaatamata sellele, et see on mitmepoolne, reguleerida lepinguosaliste kahepoolseid suhteid analoogselt kahepoolse lepinguga. Sellega seoses märkis Euroopa Kohus, et Ühendkuningriigi kõrgeim kohus piirdus peamiselt väitega, et ICSID konventsiooni sõlminud kolmandatel riikidel võib olla huvi, et Ühendkuningriik täidaks oma kohustusi teise liikmesriigi suhtes, täites vahekohtuotsuse. Sellist puhtfaktilist huvi ei saa aga samastada ELTL artikli 351 tähenduses „õigusega“, mis võiks anda alust selle sätte kohaldamiseks.
Vaidlusaluses kohtuotsuses ei analüüsinud Ühendkuningriigi kõrgeim kohus siiski põhiküsimust, mil määral võib kolmas riik lasta Ühendkuningriigi rahvusvahelisele vastutusele võtta selle tõttu, et viimane ei täida sellest konventsioonist tulenevaid kohustusi liikmesriikidevahelise vaidluse kohta tehtud vahekohtuotsuse täitmisel.
Euroopa Kohus rõhutas aga, et ELTL artikkel 351 on õigusnorm, mis võib lubada erandeid liidu õiguse, sealhulgas esmase õiguse kohaldamisest. See säte võib niisiis oluliselt mõjutada liidu õiguskorda, kuna see võimaldab kalduda kõrvale liidu õiguse esimuse põhimõttest. Kui järgida vaidlusalust kohtuotsust, siis võiks selles kontekstis kõigil liikmesriikidel, kes on ICSID konventsiooni sõlminud enne liiduga ühinemist, olla võimalik sellele artiklile tuginedes viia liidu õigust puudutavaid vaidlusi liidu kohtusüsteemist välja, usaldades nende lahendamise vahekohtutele. Euroopa Kohus tuletas siiski meelde, et aluslepingutes ette nähtud õiguskaitsevahendite süsteem asendas liikmesriikidevahelised vahekohtumenetlused. ELTL artiklit 351 tuleb seega tõlgendada kitsalt, et liidu aluslepingutes ette nähtud üldnormid ei muutuks sisutühjaks.
Neil asjaoludel oli Ühendkuningriigi kõrgeim kohus kohustatud enne otsuse tegemist põhjalikult analüüsima, kas selline kohustus toob kaasa õigusi, millele kolmandad riigid võivad liikmesriikide suhtes tugineda. Selline põhjalik analüüs puudub aga vaidlusaluses kohtuotsuses, mistõttu tõlgendas ja kohaldas kõnealune kohus seda sätet vääralt, omistades sellele laia ulatuse, mille eesmärk ja tagajärg on tahtlikult välistada kogu liidu õiguse kohaldamine. Selline tõlgendus, mis viib selleni, et jäetakse kohaldamata liidu õiguse esimuse põhimõte, mis on üks selle õiguse põhitunnustest, võib seada kahtluse alla liidu õiguse järjepidevuse, täieliku õigusmõju ja autonoomia ning lõpuks ka aluslepingutega kehtestatud õiguse ainuomase olemuse. Seega rikkus Ühendkuningriigi kõrgeim kohus tõsiselt liidu õiguskorda.
ii. Etteheide, et rikutud on ELL artiklit 4
Esiteks märkis Euroopa Kohus, et kui vaidluse lahendus sõltub komisjoni otsuse kehtivusest, tuleneb ELL artiklis 4 sätestatud lojaalse koostöö kohustusest, et liikmesriigi kohus peaks menetluse peatama, kuni liidu kohtud teevad tühistamishagi suhtes lõpliku lahendi, välja arvatud juhul, kui liikmesriigi kohus leiab, et konkreetse juhtumi asjaoludel on põhjendatud esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimus komisjoni otsuse kehtivuse kohta.
Käesoleval juhul aga puudutasid liidu institutsioonides ja Ühendkuningriigi kõrgeimas kohtus pooleli olevad menetlused sama küsimust, käsitlesid samade sätete tõlgendamist ning puudutasid komisjoni tehtud otsuste kehtivust või tõhusust. Seega oli ajal, mil Ühendkuningriigi kõrgeim kohus tegi vaidlusaluse kohtuotsuse, küsimus ELTL artikli 351 mõju kohta liidu õiguse kohaldamisele komisjoni esialgse analüüsi ese ning liidu kohus võis seda veel hinnata. Neil asjaoludel esines vastuoluliste otsuste tegemise oht. See oht pealegi realiseerus, sest menetluse algatamise otsuses oli samamoodi nagu lõppotsuses, mille õiguspärasuse suhtes oli selle kohtuotsuse tegemise kuupäevaks esitatud apellatsioonkaebus, jõutud täpselt vastupidisele järeldusele kui vaidlusaluses kohtuotsuses.
Teiseks leidis Euroopa Kohus, et seda järeldust ei sea kahtluse alla põhjendused, mille Ühendkuningriigi kõrgeim kohus esitas selleks, et välistada lojaalse koostöö põhimõtte kohaldamine.
Seoses põhjendusega, et küsimused varasematest lepingutest tulenevate kohustuste olemasolu ja ulatuse kohta ei ole liidu kohtute ainupädevuses või jäävad isegi väljapoole nende pädevust, täpsustas Euroopa Kohus, et lojaalse koostöö kohustus, mis on liikmesriikide kohtutel, eeldab, et üks ja sama küsimus võib kuuluda liidu kohtute ja liikmesriikide kohtute konkureerivasse pädevusse, mistõttu esineb vastuoluliste otsuste tegemise oht.
Küsimus, mis kõnealusel juhul esitati ühtaegu Ühendkuningriigi kõrgeimale kohtule, komisjonile ja liidu kohtutele, puudutas aga ELTL artikli 351 – mis on liidu õigusnorm – ulatust. Selle lõplik tõlgendamine kuulub seega Euroopa Kohtu ainupädevusse. Euroopa Kohus rõhutas, et see artikkel ei sisalda ühtegi viidet liikmesriikide õigusele ega rahvusvahelisele õigusele, mistõttu tuleb selles esinevaid väljendeid pidada liidu õiguse autonoomseteks mõisteteks. Sellest järeldub, et liidu kohtutel on pädevus kindlaks teha, kas ICSID konventsiooniga on kehtestatud kohustusi, mille täitmist on kolmandal riigil õigus nõuda, ning kas liidu aluslepingud mõjutavad neid õigusi ja kohustusi. Nii on see tühistamishagi, liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi või isegi eelotsusetaotluse korral. Viimasel juhul ei saa liikmesriigi kohtu pädevus võtta Euroopa Kohtult pädevust neid samu küsimusi analüüsida. Seda enam on see nii juhul, kui ELTL artikli 351 kohaldamine niisuguse rahvusvahelise lepingu suhtes võib avaldada otsustavat mõju sellise paralleelse tühistamishagi tulemusele, milles palutakse tühistada komisjoni lõppotsus.
Nimelt, kuna liidu kohus peab tegema otsuse liidu õigusakti kehtivuse kohta, on liikmesriigi kohtute ja liidu kohtu ülesannete jaotusega kooskõlas see, kui üksnes Euroopa Kohtul on pädevus tõlgendada asjakohast varasemat rahvusvahelist lepingut, et teha kindlaks, kas ELTL artikkel 351 takistab liidu õiguse kohaldamist selle aktiga või mitte, kuna Euroopa Kohtul on ainupädevus tuvastada liidu õigusakti kehtetus.
iii. Etteheide, et rikutud on ELTL artiklit 267
Euroopa Kohus tõdes esiteks, et küsimus ELTL artikli 351 ulatuse kohta kõnealuse kohtuasja asjaoludel on Euroopa Kohtu praktikas seni käsitlemata küsimus ning samas artiklis kasutatud väljendi „aluslepingute sätted […] mõjuta[vad]“ ulatust ei ole Euroopa Kohus veel täpsustanud. See artikkel võib aga liidu õiguskorda oluliselt mõjutada.
Teiseks tõlgendas komisjon menetluse algatamise otsuses ja lõppotsuses ELTL artiklit 351 viisil, mis on vastuolus Ühendkuningriigi kõrgeima kohtu tõlgendusega vaidlusaluses kohtuotsuses. Lisaks seadsid investorid selle tõlgenduse kahtluse alla, et põhjendada Üldkohtule lõppotsuse tühistamise nõudes esitatud hagi. Võttes arvesse selle kohtuotsuse peale Euroopa Kohtule esitatud apellatsioonkaebust, on vahekohtuotsuse täitmisele ELTL artikliga 351 avaldatava mõju küsimuse lahendamine seega jätkuvalt liidu kohtutes pooleli.
Kolmandaks keeldusid nii High Court of England and Wales (Inglismaa ja Walesi kõrge kohus) kui ka Court of Appeal (apellatsioonikohus), kelle poole investorid olid eelnevalt pöördunud, ELTL artikli 351 kohaldamise küsimuses seisukoha võtmisest põhjendusel, et esineb vastuoluliste otsuste tegemise oht.
Neljandaks märkis Euroopa Kohus, et Nacka tingsrätt (Nacka esimese astme kohus, Rootsi) otsustas, et ELTL artikkel 351 ei ole vahekohtuotsuse täitmisele kohaldatav, ja keeldus seetõttu vahekohtuotsust Rootsis täitmast.
Viiendaks oli vahekohtuotsuse täitmise küsimus Ühendkuningriigi kõrgeima kohtu otsuse tegemise ajal Belgia kohtutes pooleli.
Neid kaalutlusi arvestades järeldas Euroopa Kohus, et kõnealusel juhul esines piisavalt asjaolusid, mis tekitasid kahtlusi ELTL artikli 351 tõlgendamise suhtes. Arvestades selle sätte mõju liidu õiguse ühele põhitunnusele ja liidus vastuoluliste otsuste tegemise ohtu, oleksid need kahtlused pidanud ajendama Ühendkuningriigi kõrgeimat kohut asuma seisukohale, et selle sätte tõlgendus ei ole niivõrd ilmselge, et ei jää ruumi põhjendatud kahtlusteks.
Neil asjaoludel otsustas Euroopa Kohus, et Ühendkuningriigi kõrgeim kohus kui liikmesriigi kohus, kelle otsuste peale ei saa riigisisese õiguse kohaselt edasi kaevata, oli kohustatud esitama Euroopa Kohtule küsimuse ELTL artikli 351 tõlgendamise kohta, et välistada oht anda liidu õigusele väär tõlgendus, mille ta vaidlusaluses kohtuotsuses andiski.
iv. Etteheide, et rikutud on ELTL artiklit 108
Euroopa Kohus tõdes, et vaidlusalune kohtuotsus nõuab, et Rumeenia maksaks vahekohtuotsusega välja mõistetud kahjuhüvitise välja vastuolus ELTL artiklis 108 sätestatud kohustusega mitte rakendada abikava enne, kui komisjon on teinud lõppotsuse. Rumeenia seisab seega silmitsi vastuoluliste otsustega, mis puudutavad selle vahekohtuotsuse täitmist. Seega, kohustades teist liikmesriiki seda eirama, rikkus vaidlusalune kohtuotsus kõnealust sätet.
Sellega seoses ei ole tähtsust, et eespool viidatud artiklis on ette nähtud kohustus „asjasse puutuvale liikmesriigile“, st kõnealusel juhul Rumeeniale. Nimelt kohustas lojaalse koostöö kohustus Ühendkuningriigi riigisiseseid kohtuid hõlbustama Rumeenial ELTL artiklist 108 tulenevate kohustuste täitmist, kuna vastasel juhul kaotaks see säte oma soovitava toime.