Liidetud kohtuasjad C‑175/08, C‑176/08, C‑178/08 ja C‑179/08

Aydin Salahadin Abdulla jt

versus

Saksamaa Liitvabariik

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesverwaltungsgericht)

Direktiiv 2004/83/EÜ – Pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi andmise miinimumnõuded – Pagulase staatus – Artikli 2 punkt c – Pagulasseisundi lõppemine – Artikkel 11 – Asjaolude muutumine – Artikli 11 lõike 1 punkt e – Pagulane – Põhjendamata tagakiusamishirm – Hindamine – Artikli 11 lõige 2 – Pagulasseisundi kehtetuks tunnistamine – Tõend – Artikli 14 lõige 2

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Piirid

(EÜ artiklid 68 ja 234)

2.        Viisad, varjupaik, sisseränne – Varjupaigapoliitika – Pagulasseisund või täiendava kaitse seisund – Direktiiv 2004/83 – Pagulasseisundi lõppemine

(Nõukogu direktiiv 2004/83, artikli 2 punkt c, artikli 7 lõige 1 ja artikli 11 lõike 1 punkt e)

3.        Viisad, varjupaik, sisseränne – Varjupaigapoliitika – Pagulasseisund või täiendava kaitse seisund – Direktiiv 2004/83 – Pagulasseisundi lõppemine

(Nõukogu direktiiv 2004/83, artikli 2 punkt e, artikkel 4 ja artikli 11 lõike 1 punkt e)

4.        Viisad, varjupaik, sisseränne – Varjupaigapoliitika – Pagulasseisund või täiendava kaitse seisund – Direktiiv 2004/83 – Pagulasseisundi lõppemine

(Nõukogu direktiiv 2004/83, artikli 2 punkt c ja artikli 11 lõike 1 punkt e)

5.        Viisad, varjupaik, sisseränne – Varjupaigapoliitika – Pagulasseisund või täiendava kaitse seisund – Direktiiv 2004/83 – Pagulasseisundi lõppemine

(Nõukogu direktiiv 2004/83, artikli 4 lõige 4 ja artikli 11 lõike 1 punkt e)

1.        EÜ artiklite 68 ja 234 sõnastusest ega viimati nimetatud artikliga kehtestatud menetluse eesmärgist ei tulene, et asutamislepingu autorid soovisid jätta Euroopa Kohtu pädevusest välja eelotsusetaotlused direktiivi kohta juhul, kui liikmesriigi siseriiklik õigus viitab selle direktiivi sätetele, et määratleda vaid riigisisesele olukorrale kohaldatavad eeskirjad. Sellisel juhul on ilmselt ühenduse huvides lahknevate tõlgenduste vältimiseks tulevikus ühenduse õigusest tulenevate sätete ühetaoline tõlgendamine, olenemata sellest, mis asjaoludel neid kohaldatakse.

(vt punkt 48)

2.        Direktiivi 2004/83 (miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta) artikli 11 lõike 1 punkti e tuleb tõlgendada järgmiselt:

– isik kaotab oma pagulasseisundi siis, kui arvestades asjaolude olulise ja püsiva muutumisega asjassepuutuvas kolmandas riigis on ära langenud asjaolud, mille tõttu oli tal põhjendatud hirm tagakiusamise ees ühel direktiivi 2004/83 artikli 2 punktis c nimetatud põhjusel ja millest tulenevalt talle pagulasseisund anti, ning pagulane ei pea ka muudel põhjustel kartma „tagakiusamist” direktiivi 2004/83 artikli 2 punkti c mõttes;

– asjaolude muutumise hindamisel peavad liikmesriigi pädevad ametiasutused pagulase isiklikku olukorda arvestades välja selgitama, kas direktiivi 2004/83 artikli 7 lõikes 1 viidatud kaitse pakkuja või pakkujad on astunud mõistlikke samme, et vältida tagakiusamist, kas nende käsutuses on seega eeskätt tõhus õigussüsteem tagakiusamisena käsitatavate tegude avastamiseks, menetlemiseks ja karistuse määramiseks, ning kas see kaitse on huvitatud kolmanda riigi kodanikule tema pagulasseisundi lõppemise korral kättesaadav;

– direktiivi 2004/83 artikli 7 lõike 1 punktis b nimetatud kaitse pakkujate hulka võivad kuuluda rahvusvahelised organisatsioonid, kes valitsevad riiki või olulist osa riigi territooriumist, sealhulgas riigi territooriumil asuvate rahvusvaheliste relvajõududude abil.

(vt punkt 76, resolutsiooni punkt 1)

3.        Direktiiv 2004/83 (miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta) reguleerib rahvusvahelise kaitse mõiste raames kahte eri kaitsekorda – ühelt poolt pagulasseisund ja teiselt poolt täiendava kaitse seisund –, kuivõrd direktiivi artikli 2 punkt e sätestab, et täiendava kaitse nõuetele vastav isik on isik, kes ei kvalifitseeru pagulaseks. Seega ei saa nende kahe kaitsekorra vastavat kohaldamisala eiramata seada pagulasseisundi lõppemist sõltuvusse selle tuvastamisest, et teise kaitsekorra kohaldamise tingimused ei ole täidetud.

Selle direktiivi süsteemis toimub pagulasseisundi võimalik lõppemine nii, et see ei kahjusta asjaomase isiku õigust taotleda täiendava kaitse seisundit, kui esinevad kõik direktiivi artiklis 4 nimetatud vajalikud elemendid, et tuvastada, et on täidetud kõik sellise kaitse andmist õigustavad tingimused, mis on sätestatud direktiivi artiklis 15.

(vt punktid 78–80)

4.        Kui pagulasseisundi andmise aluseks olnud asjaolud on lakanud olemast ja kui liikmesriigi pädevad ametiasutused on välja selgitamas, kas esineb muid asjaolusid, mis õigustaksid asjaomase isiku tagakiusamishirmu kas samal põhjusel kui alguses või mõnel muul direktiivi 2004/83 (miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta) artikli 2 punktis c nimetatud põhjusel, tuleb nendest muudest asjaoludest tuleneva ohu hindamisel lähtuda samast tõenäosuskriteeriumist, millest lähtuti pagulaseks tunnistamisel.

Nimelt käsitleb hindamine nendes kahes uurimisstaadiumis sama küsimust, kas tuvastatud asjaolud kujutavad endast sellist ohtu, millest tulenevalt asjaomasel isikul on põhjust tema isiklikku olukorda arvestades karta, et tagakiusamisaktid toimuvad ka tegelikult. Sellise ohu tõsidust peab igal juhul hindama tähelepanelikult ja ettevaatlikult, kuna kõne all on isikupuutumatus ja -vabadus, mis kuuluvad liidu põhiväärtuste hulka.

(vt punktid 89–91, resolutsiooni punkt 2)

5.        Direktiivi 2004/83 (miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta) artikli 4 lõige 4 – kuivõrd see annab aimu eelnenud tagakiusamisaktide või tagakiusamise ähvarduste tõenduslikust jõust – võib olla kohaldatav siis, kui pädevad ametiasutused kavatsevad tunnistada pagulasseisundi kehtetuks direktiivi 2004/83 artikli 11 lõike 1 punkti e alusel ja huvitatud isik tugineb põhjendatud tagakiusamishirmu jätkumise õigustamiseks muudele asjaoludele kui need, mille alusel teda tunnustati pagulasena. See on tavaliselt nii siiski vaid siis, kui tagakiusamise põhjus on erinev sellest põhjusest, mida võeti arvesse pagulasseisundi andmisel, ning kui esinevad eelnenud tagakiusamisaktid või tagakiusamise ähvardused, millel on seos asjaomases staadiumis uuritava tagakiusamise põhjusega.

(vt punkt 100, resolutsiooni punkt 3)