Language of document : ECLI:EU:T:2013:424

Kohtuasi T‑320/10

(avaldatud väljavõtetena)

Fürstlich Castell’sches Domänenamt Albrecht Fürst zu Castell-Castell

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Ühenduse kaubamärk – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Ühenduse sõnamärk CASTEL – Absoluutne keeldumispõhjus – Kirjeldavus – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkt c – Vastuvõetavus – Absoluutne keeldumispõhjus, mida ei olnud esitatud apellatsioonikojas – Asjaolude kontrollimine omal algatusel – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 76 lõige 1

Kokkuvõte – Üldkohtu otsus (kuues koda), 13. september 2013

Ühenduse kaubamärk – Menetlusnormid – Faktide kontrollimine omal algatusel – Absoluutseid keeldumispõhjusi käsitlev kehtetuks tunnistamise menetlus – Kontrollimise piirdumine esitatud väidetega

(Nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 7 lõige 1, artiklid 52, 55 ja artikli 76 lõige 1)

Määruse nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 76 lõike 1 kohaselt peavad absoluutsete keeldumispõhjuste hindamisel Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) kontrollijad ja edasikaebamise korral ühtlustamisameti apellatsioonikoda kontrollima faktilisi asjaolusid omal algatusel, et teha kindlaks, kas üks või teine sama määruse artiklis 7 toodud registreerimisest keeldumise põhjus käib selle kaubamärgi kohta, mille registreerimist taotletakse, või mitte. Ühtlustamisameti pädevad organid võivad seega oma otsused rajada faktilistele asjaoludele, millele taotluse esitaja ei ole tuginenud. Ühtlustamisamet peab omal algatusel analüüsima asjakohaseid fakte, mis võivad viia absoluutse keeldumispõhjuse kohaldamiseni.

Samas ei pea ühtlustamisamet kehtetuks tunnistamise menetluses omal algatusel uuesti hindama selliseid asjasse puutuvaid fakte, mis võiksid kaasa tuua absoluutsete keeldumispõhjuste kohaldamise, mida viib läbi kontrollija. Määruse nr 207/2009 artiklite 52 ja 55 sätetest ilmneb, et ühenduse kaubamärk loetakse kehtivaks, kuni ühtlustamisamet tunnistab selle kehtetuks tunnistamise menetluses kehtetuks. Seega eeldatakse kaubamärgi kehtivust, mis on ühtlustamisameti poolt kaubamärgi registreerimistaotluste hindamisel läbiviidava kontrolli loogiline tagajärg.

See kehtivuse presumptsioon puudutab üksnes ühenduse kaubamärgi registreerimismenetluses registreerimistaotluste hindamist ühtlustamisameti kontrollijate poolt ja edasikaebamise korral apellatsioonikodade hindamist, mille puhul on tegemist ühtlustamisametile määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikest 1 tuleneva kohustusega kontrollida omal algatusel asjaomaseid fakte, mis võib kaasa tuua absoluutsete keeldumispõhjuste kohaldamise ühenduse kaubamärgi registreerimismenetluses registreerimistaotluste hindamisel ühtlustamisameti kontrollija poolt ja edasikaebamise korral apellatsioonikoja poolt. Samas eeldatakse kehtetuks tunnistamise menetluses, et registreeritud ühenduse kaubamärk on kehtiv ja ühtlustamisametile kehtetuks tunnistamise taotluse esitanud isiku ülesanne on esitada konkreetsed tõendid, mis kaubamärgi kehtivuse kahtluse alla seavad.

(vt punktid 26–28)