ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)
6. september 2013(*)
Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani suhtes võetud piiravad meetmed, mille eesmärk on tõkestada tuumarelvade levikut – Rahaliste vahendite külmutamine – Põhjendamiskohustus – Kaitseõigused – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele
Kohtuasjas T‑24/11,
Bank Refah Kargaran, asukoht Teheran (Iraan), esindaja: advokaat J.‑M. Thouvenin,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bishop ja R. Liudvinaviciute-Cordeiro,
kostja,
keda toetab
Euroopa Komisjon, esindajad: F. Erlbacher ja M. Konstantinidis ning hiljem A. Bordes ja M. Konstantinidis,
menetlusse astuja,
mille ese on esiteks nõue tunnistada hageja suhtes kohaldamatuks nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsus 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT L 195, lk 39), teiseks nõue tühistada nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määrus (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 423/2007 (ELT L 281, lk 1), nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määrus (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 961/2010 (ELT L 88, lk 1), nõukogu 21. detsembri 2012. aasta määrus (EL) nr 1263/2012, millega muudetakse määrust nr 267/2012 (ELT L 356, lk 34), ning kõik tulevased määrused, mis täiendavad või asendavad neid määrusi, kuni menetlust lõpetava kohtuotsuse kuulutamiseni, hagejat puudutavas osas, kolmandaks nõue tühistada nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsus 2010/644/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 281, lk 81), nõukogu 1. detsembri 2011. aasta otsus 2011/783/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 319, lk 71), nõukogu 1. detsembri 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1245/2011, millega rakendatakse määrust nr 961/2010 (ELT L 319, lk 11), ja nõukogu 21. detsembri 2012. aasta otsus 2012/829/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 356, lk 71), ning kõik tulevased õigusaktid, mis täiendavad või asendavad neid akte, kuni menetlust lõpetava kohtuotsuse kuulutamiseni, hagejat puudutavas osas ning neljandaks nõue tühistada 28. oktoobri 2010. ja 5. detsembri 2011. aasta kirjades sisalduvad otsused,
ÜLDKOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja esimees I. Pelikánová (ettekandja), kohtunikud K. Jürimäe ja M. van der Woude,
kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,
arvestades kirjalikus menetluses ja 12. märtsi 2013. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Bank Refah Kargaran on Iraani pank.
2 Käesolev kohtuasi puudutab piiravaid meetmeid, mis on kehtestatud selleks, et avaldada Iraanile survet, et ta lõpetaks tuumarelvade leviku tõkestamise seisukohast tundliku tuumaenergiaalase tegevuse ja tuumarelvade kandesüsteemide väljatöötamise (edaspidi „tuumarelvade levik”).
3 Hageja kanti 26. juulil 2010 tuumarelvade levikut toetavate üksuste loetellu, mis sisaldub nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT L 195, lk 39), II lisas.
4 Sellest tulenevalt kanti hageja nõukogu 26. juuli 2010. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 668/2010, millega rakendatakse määruse nr 423/2007 artikli 7 lõiget 2 (ELT L 195, lk 25), nõukogu 19. aprilli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 423/2007, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 103, lk 1), V lisas sisalduvasse loetellu. Loetellu kandmise tagajärjel külmutati hageja rahalised vahendid ja majandusressursid.
5 Otsuses 2010/413 esitas Euroopa Liidu Nõukogu seoses hagejaga järgmised põhjendused:
„[Hageja] võttis üle Bank Melli käimasolevad tehingud pärast seda, kui Euroopa Liit kehtestas Bank Melli suhtes sanktsioonid.”
6 Rakendusmääruses nr 668/2010 esitati hageja suhtes järgmine põhjendus:
„[Hageja] võttis üle Bank Melli käimasolevad tehingud pärast seda, kui Euroopa Liit kehtestas Bank Melli suhtes sanktsioonid.”
7 Nõukogu teavitas hagejat 27. juuli 2010. aasta kirjaga tema nime kandmisest otsuse 2010/413 II lisas sisalduvasse loetellu ja määruse nr 423/2007 V lisas sisalduvasse loetellu.
8 Hageja palus 8. septembri 2010. aasta kirjas nõukogul tunnistada kehtetuks tema kandmine otsuse 2010/413 II lisas sisalduvasse loetellu ja määruse nr 423/2007 V lisas sisalduvasse loetellu.
9 Nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsusega 2010/644/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 281, lk 81), jäeti hageja nimi otsuse 2010/413 II lisasse.
10 Kuna määrus nr 423/2007 tunnistati kehtetuks nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määrusega (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 281, lk 1), kandis nõukogu hageja nime viimati nimetatud määruse VIII lisasse. Seetõttu külmutati hageja rahalised vahendid ja majandusressursid vastavalt kõnealuse määruse artikli 16 lõikele 2.
11 Määruses nr 961/2010 esitatud põhjendused on samad kui otsuses 2010/413.
12 Nõukogu vastas hageja 8. septembri 2010. aasta kirjale 28. oktoobri 2010. aasta kirjaga, andes teada, et jätab pärast oma otsuse uuesti läbivaatamist rahuldamata hageja taotluse kustutada tema nimi otsuse 2010/413 II lisas sisalduvast loetelust ja määruse nr 961/2010 VIII lisas sisalduvast loetelust. Nõukogu täpsustas sellega seoses, et kuna toimikus ei ole uusi asjaolusid, mis annaksid alust tema seisukoha muutmiseks, siis tuleb hageja suhtes jätkuvalt kohaldada nimetatud õigusaktides ette nähtud piiravaid meetmeid.
13 Hageja palus 12. jaanuari 2011. aasta kirjas, et nõukogu teeks talle teatavaks asjaolud, mille alusel ta võttis hageja suhtes piiravad meetmed.
14 Vastuseks sellele taotlusele edastas nõukogu 22. veebruari 2011. aasta kirjaga hagejale koopia ühe liikmesriigi esitatud ettepanekust piiravate meetmete võtmise kohta.
15 Hageja saatis 29. juulil 2011 nõukogule uue taotluse kustutada tema nimi otsuse 2010/413 II lisas sisalduvast loetelust ja määruse nr 961/2010 VIII lisas sisalduvast loetelust. Ta väitis sellega seoses, et 22. veebruaril 2011 edastatud andmed ei olnud piisavalt üksikasjalikud.
16 Hagejat puudutavat kannet otsuse 2010/413 II lisas ja määruse nr 961/2010 VIII lisas ei mõjutanud asjaolu, et jõustusid nõukogu 1. detsembri 2011. aasta otsus 2011/783/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 319, lk 71), ja nõukogu 1. detsembri 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1245/2011, millega rakendatakse määrust nr 961/2010 (ELT L 319, lk 11).
17 Nõukogu teavitas 5. detsembri 2011. aasta kirjas hagejat sellest, et tema nimi jääb otsuse 2010/413 II lisas ja määruse nr 961/2010 VIII lisas sisalduvasse loetellu. Ta märkis, et kuna puuduvad uued asjaolud, on kõnealustes õigusaktides esitatud põhjendused jätkuvalt asjakohased.
18 Hageja esitas 13. jaanuari 2012. aasta kirjas uuesti oma märkused ja palus edastada kõik andmed, millele nõukogu oli otsuse 2011/783 ja rakendusmääruse nr 1245/2011 vastuvõtmisel tuginenud.
19 Nõukogu vastas hageja taotlusele 21. veebruari 2012. aasta kirjaga, millele oli lisatud kolm dokumenti.
20 Kuna määrus nr 961/2010 tunnistati kehtetuks nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määrusega (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 88, lk 1), kandis nõukogu hageja nime viimati nimetatud määruse IX lisasse. Esitatud põhjendused on samad kui otsuses 2010/413. Seetõttu külmutati hageja rahalised vahendid ja majandusressursid vastavalt kõnealuse määruse artikli 23 lõikele 2.
21 Hagejat puudutavat kannet otsuse 2010/413 II lisas ja määruse nr 267/2012 IX lisas ei mõjutanud asjaolu, et jõustusid nõukogu 21. detsembri 2012. aasta otsus 2012/829/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 356, lk 71), ja määrus (EL) nr 1263/2012, millega muudetakse määrust nr 267/2012 (ELT L 356, lk 34).
Menetlus ja poolte nõuded
22 Hageja esitas hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 19. jaanuaril 2011.
23 Euroopa Komisjon palus 3. mail 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumendiga astuda käesolevasse menetlusse nõukogu toetuseks. Üldkohtu neljanda koja esimees rahuldas 8. juuli 2011. aasta määrusega menetlusse astumise avalduse.
24 Üldkohtu kantseleisse 16. veebruaril 2012 saabunud dokumendiga kohandas hageja otsuse 2011/783 ja rakendusmääruse nr 1245/2011 vastuvõtmise tõttu oma nõudeid ja täiendas oma argumente.
25 Üldkohtu kantseleisse 31. mail 2012 saabunud dokumendiga kohandas hageja määruse nr 267/2012 vastuvõtmise tõttu oma nõudeid ja täiendas oma argumente.
26 Üldkohtu neljanda koja esimehe 26. veebruari 2013. aasta määrusega liideti käesolev kohtuasi ning kohtuasjad T‑4/11 ja T‑5/11: Export Development Bank of Iran vs. nõukogu vastavalt kodukorra artiklile 50 suulise menetluse huvides.
27 Poolte kohtukõned ning vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 12. märtsi 2013. aasta kohtuistungil.
28 Kohtuistungil kohandas hageja otsuse 2012/829 ja määruse nr 1263/2012 vastuvõtmise tõttu oma nõudeid ja täiendas oma argumente.
29 Hageja palub Üldkohtul:
– tunnistada otsus 2010/413 tema suhtes kohaldamatuks;
– tühistada määrus nr 961/2010, määrus nr 267/2012 ja määrus nr 1263/2012 ning kõik tulevased määrused, mis täiendavad või asendavad neid määrusi, kuni menetlust lõpetava kohtuotsuse kuulutamiseni, hagejat puudutavas osas;
– tühistada määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 punktid a ja b ning määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktid a ja b ning lõige 4 hagejat puudutavas osas;
– tühistada otsus 2010/644, otsus 2011/783, rakendusmäärus nr 1245/2011, määruse nr 267/2012 IX lisa ja otsus 2012/829 ning kõik tulevased õigusaktid, mis täiendavad või asendavad neid akte, kuni menetlust lõpetava kohtuotsuse kuulutamiseni, hagejat puudutavas osas;
– tühistada 28. oktoobri 2010. ja 5. detsembri 2011. aasta kirjades sisalduvad otsused;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
30 Nõukogu, keda toetab komisjon, palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Vastuvõetavus
Nõude tühistada tulevased õigusaktid vastuvõetavus
31 Mis puudutab hageja kohtuistungil esitatud nõuet tühistada kõik tulevased õigusaktid, mis täiendavad või asendavad vaidlustatud akte, siis tuleb märkida, et Üldkohtule saab õiguspäraselt esitada üksnes olemasoleva ja õigusi kahjustava akti tühistamise nõude. Kuigi hagejal võib seega olla lubatud teatud tingimustel (vt allpool punkt 49) oma nõuded ümber sõnastada nii, et need oleksid suunatud selliste aktide tühistamisele, millega on menetluse käigus asendatud algselt vaidlustatud aktid, ei õigusta selline lahendus veel vastu võtmata hüpoteetiliste aktide õiguspärasuse spekulatiivset kontrolli (Üldkohtu 18. septembri 1996. aasta määrus kohtuasjas T‑22/96: Langdon vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑1009, punkt 16, ja Üldkohtu 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑228/02: Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, EKL 2006, lk II‑4665, punkt 32).
32 Seetõttu tuleb vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata nõue tühistada kõik tulevased õigusaktid, mis täiendavad või asendavad käesolevas menetluses vaidlustatud akte.
Hageja teise ja kolmanda nõude vastuvõetavus
33 Oma teises ja kolmandas nõudes palub hageja Üldkohtul esiteks tühistada määrus nr 961/2010, määrus nr 267/2012 ja määrus nr 1263/2012 ning teiseks tühistada määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 punktid a ja b ning määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktid a ja b ning lõige 4 osas, milles need õigusaktid ja sätted puudutavad hagejat.
34 ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt võib iga füüsiline või juriidiline isik selle sätte esimeses ja teises lõigus ette nähtud tingimustel esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu ning üldkohaldatava akti vastu, mis puudutab teda otseselt ja ei sisalda rakendusmeetmeid.
35 Mis aga puudutab esiteks nõuet tühistada määrus nr 961/2010 ja määrus nr 267/2012 hagejat puudutavas osas, siis nähtub kohtupraktikast, et need määrused sarnanevad ühtaegu nii üldkohaldatavate aktidega, sest keelavad nimelt üldiselt ja abstraktselt määratletud adressaatide kategoorial anda rahalisi vahendeid ja majandusressursse nende isikute ja üksuste käsutusse, kelle nimed on ära toodud nende õigusaktide lisades sisalduvates loeteludes, kui ka neile isikutele ja üksustele suunatud üksikotsuste kogumiga (vt selle kohta Euroopa Kohtu 3. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades: C‑402/05 P ja C‑415/05 P: Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I‑6351, punktid 241–244). Lisaks on seoses ühist välis- ja julgeolekupoliitikat reguleerivate õigusnormide alusel vastu võetud aktidega, nagu määrus nr 961/2010 ja määrus nr 267/2012 oluline märkida, et just asjaolu, et tegemist on üksikakti laadi aktidega, annab vastavalt ELTL artikli 275 teisele lõigule ja ELTL artikli 263 neljandale lõigule õiguse pöörduda liidu kohtusse.
36 Järelikult on hagejal, kelle nimi on kantud määruse nr 961/2010 VIII lisasse ja määruse nr 267/2012 IX lisasse, õigus nõuda nende kahe määruse tühistamist teda puudutavas osas.
37 Mis puudutab teiseks nõuet tühistada määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 punktid a ja b ning määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktid a ja b ning lõige 4 hagejat puudutavas osas, siis tuleb kõigepealt tõdeda, et seda ei tohi tõlgendada neid sätteid puudutava õigusvastasuse väitena, kuivõrd hageja ei piirdu väitega, et need on õigusvastased, vaid nõuab sõnaselgelt nende tühistamist.
38 Edasi tuleb seoses selle sama nõudega märkida, et ühtki ELTL artikli 263 neljandas lõigus nimetatud kolmest olukorrast, mis on ära toodud eespool punktis 34, ei esine käesolevas asjas.
39 Esiteks hageja ei ole kõnealuste sätete adressaat.
40 Teiseks puudutavad asjaomased määrused tõepoolest hagejat otseselt ja isiklikult, kuivõrd teda on nimeliselt mainitud nende lisades, milles on esitatud nende isikute ja üksuste nimed, keda piiravad meetmed puudutavad. See kaalutlus ei kehti siiski sätete suhtes, mida ta palub konkreetselt tühistada ja mis on kohaldatavad üldiselt ja abstraktselt määratletud subjektide kategooria suhtes ehk kas määruse nr 961/2010 artikli 16 lõikes 2 ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõigetes 2 ja 4 määratletud isikute ja üksuste kategooriate suhtes või kõigi ettevõtjate suhtes, kellel võib olla ärisuhteid kõnealuste üksuste või Iraaniga. Järelikult on need sätted hageja seisukohast üldist laadi.
41 Ilma et oleks vaja kindlaks teha, kas kõnealused sätted kujutavad endast üldkohaldatavaid akte ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, tuleb kolmandaks tõdeda, et need sisaldavad rakendusmeetmeid. Nimelt selleks, et neis ette nähtud piiravad meetmed oleksid kohaldatavad kindlaksmääratud isikutele, peavad viimased olema kantud või jäetud kantuks kõnealuste määruste lisades sisalduvatesse loeteludesse, nagu tuleneb määruse nr 961/2010 artikli 36 lõikest 2 seoses sama määruse artikli 16 lõikes 2 ette nähtud piirangutega ja määruse nr 267/2012 artikli 46 lõikest 2 seoses sama määruse artikli 23 lõikes 2 ette nähtud piirangutega. Käesolevas asjas võeti niisugused rakendusmeetmed hageja suhtes erinevate aktide kujul, millega tema nimi kanti või jäeti pärast uuesti läbivaatamist kantuks määruse nr 961/2010 VIII lisas ja määruse nr 267/2012 IX lisas sisalduvasse loetellu.
42 Järelikult ei ole vastuvõetav hageja nõue tühistada määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 punktid a ja b ning määruse nr 267/2012 artikli 23 lõiked 2 ja 4.
43 Neid järeldusi ei sea kahtluse alla asjaolu, et hageja märkis, et ta vaidlustab asjaomased sätted ainult teda puudutavas osas. Nimelt see, et neid sätteid on kohaldatud hageja suhtes, ei muuda fakti, et need on õigusliku laadi poolest käsitatavad üldkohaldatava aktina.
44 Mis puudutab kolmandaks määrust nr 1263/2012, siis tuleb märkida, et sellega lisati määrusesse nr 267/2012 Iraani vastu suunatud täiendavad piiravad meetmed, ilma et oleks siiski muudetud viimati nimetatud määruse IX lisa ja ilma et nõukogu oleks seda lisa uuesti läbi vaadanud. Kuigi need täiendavad meetmed võivad tõsta hageja puudutatuse taset seeläbi, et ta on kantud nende isikute ja üksuste loeteludesse, kelle suhtes võetakse piiravad meetmed, on kõnealused meetmed siiski üldist laadi, nagu ka määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 punktid a ja b ning määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktid a ja b ning lõige 4. Seetõttu ei ole vastuvõetav ka hageja nõue tühistada määrus nr 1263/2012.
45 Järelikult tuleb vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata hageja kolmas nõue ning teine nõue osas, milles see puudutab määrust nr 1263/2012.
Hageja nõuete kohandamine
46 Nagu ilmneb eespool punktidest 9, 10 ja 20, on otsuse 2010/413 II lisas sisalduv loetelu pärast hagi esitamist asendatud uue loeteluga, mis on kehtestatud otsusega 2010/644, ning rakendusmäärusega nr 668/2010 muudetud määrus nr 423/2007 on tunnistatud kehtetuks ja asendatud määrusega nr 961/2010, mis omakorda on tunnistatud kehtetuks ja asendatud määrusega nr 267/2012. Lisaks tõdes nõukogu otsuse 2011/783 ja rakendusmääruse nr 1245/2011 põhjendustes sõnaselgelt, et ta vaatas otsuse 2010/413 II lisas sisalduva loetelu ja määruse nr 961/2010 VIII lisas sisalduva loetelu täielikult uuesti läbi ning jõudis järeldusele, et nende isikute, üksuste ja asutuste – sealhulgas hageja – suhtes, kelle nimi sisaldub neis loeteludes, tuleb jätkuvalt kohaldada piiravaid meetmeid. Hageja kohandas oma algseid nõudeid nii, et tema tühistamisnõue hõlmab lisaks otsusele 2010/644 ka otsust 2011/783, rakendusmäärust nr 1245/2011, määruse nr 267/2012 IX lisa ja otsust 2012/829. Nõukogu ja komisjon esitasid vastuväited üksnes viimati nimetatud õigusaktiga seotud kohandamisele.
47 Sellega seoses tuleb märkida, et juhul, kui isikut otseselt ja isiklikult puudutav otsus või määrus asendatakse menetluse käigus samasuguse esemega aktiga, tuleb seda akti käsitada uue asjaoluna, mis võimaldab hagejal oma nõudeid ja väiteid kohandada. See, kui hagejat kohustataks esitama uue hagi, oleks nimelt vastuolus korrakohase õigusemõistmise ja menetlusökonoomia põhimõttega. Lisaks oleks ebaõiglane, kui asjaomane institutsioon saaks õigusakti peale liidu kohtule esitatud hagiavalduses sisalduvale kriitikale vastamiseks muuta vaidlustatud akti või asendada selle teise aktiga ning kohtumenetluses tugineda muudetud või asendatud aktile, võttes teiselt poolelt võimaluse laiendada oma algseid nõudeid ja väiteid nii, et need puudutaksid hilisemat akti, või esitada selle vastu täiendavaid nõudeid ja väiteid (vt analoogia alusel Üldkohtu 23. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑256/07: People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, EKL 2008, lk II‑3019, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Sama järeldus kehtib selliste õigusaktide nagu otsus 2011/783 ja rakendusmäärus nr 1245/2011 suhtes, milles selle sama otsuse või määrusega sõnaselgelt ette nähtud uuesti läbivaatamise menetluse tulemusel on leitud, et teatav otsus või määrus peab jätkuvalt teatavaid isikuid otseselt ja isiklikult puudutama.
49 Seega tuleb käesoleval juhul asuda seisukohale, et vastuvõetav on ka hageja nõue tühistada otsus 2011/783 ja rakendusmäärus nr 1245/2011, millega ta kanti ja jäeti kantuks nende isikute loeteludesse, kelle suhtes võetakse rahaliste vahendite külmutamise meetmed, nagu need loetelud on lisatud määrusele nr 961/2010, ning määruse nr 267/2012 IX lisa osas, milles need aktid hagejat puudutavad (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, punkt 47).
50 Seevastu otsusega 2012/829 ei ole asendatud varasemat õigusakti, mis puudutaks hagejat otseselt ja isiklikult, ning seda ei ole vastu võetud ka piiravate meetmete adressaatideks olevate isikute loetelude täielikult uuesti läbivaatamise tulemusel. Kõnealune otsus sisaldab nimelt üksnes sätteid liidu territooriumil asuvate finantsasutuste kohta ning ühte täiendust otsuse 2010/413 II lisas sisalduvasse nende isikute loetellu, kelle suhtes võetakse piiravad meetmed. Järelikult ei puuduta see hagejat ei otseselt ega isiklikult ning nagu nõukogu kohtuistungil väitis, ei ole hagejal õigust oma nõudeid selle otsuse tühistamise nõudmiseks kohandada.
Sisulised küsimused
51 Neljandas nõudes – niivõrd kuivõrd see on vastuvõetav (vt eespool punkt 32) – palub hageja Üldkohtul sisuliselt tühistada õigusaktid, millega ta kanti ja jäeti kantuks nende isikute loeteludesse, kelle suhtes võetakse rahaliste vahendite külmutamise meetmed. Lisaks palub hageja oma teises nõudes – niivõrd kuivõrd see on vastuvõetav (vt eespool punktid 32 ja 44) – Üldkohtul tühistada määrus nr 961/2010 ja määrus nr 267/2012 teda puudutavas osas. Eespool punktis 35 esitatud kaalutlustest nähtub aga, et hagejat puudutavad need aktid täpselt osas, milles teda on nimeliselt mainitud esimese VIII lisas ja teise IX lisas. Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et teine nõue kattub tegelikult neljandaga.
52 Lõpuks palub hageja oma viiendas nõudes tühistada otsused, mis väidetavalt sisalduvad 28. oktoobri 2010. aasta ja 5. detsembri 2011. aasta kirjades. Arvestades, et nende kahe kirjaga teatati hagejale, et tema nimi jäetakse otsuse 2010/644 ja määruse nr 961/2010 ning otsuse 2011/783 ja määruse nr 1245/2011 vastuvõtmise tulemusel nende isikute loeteludesse, kelle suhtes võetakse rahaliste vahendite külmutamise meetmed, ning et kõnealustel kirjadel ei ole seega iseseisvat otsusena käsitatavat sisu, tuleb asuda seisukohale, et viies nõue kattub tegelikult neljandaga.
53 Selle kohta esitab hageja viis väidet, millest esimene puudutab ELTL artikli 215 rikkumist, teine põhjendamiskohustuse, kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele rikkumist, kolmas õigusnormide rikkumisi ja kaalutlusvigu, neljas proportsionaalsuse põhimõtte ja omandiõiguse rikkumist ning viies võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.
54 Nõukogu ja komisjon vaidlevad hageja esitatud väidete põhjendatusele vastu. Nad väidavad lisaks, et Iraani riigi asutatud isikuna ei saa hageja tugineda põhiõigustega seotud kaitsele ja tagatistele.
55 Üldkohus leiab, et kõigepealt tuleb läbi vaadata teine väide, mis puudutab põhjendamiskohustuse, kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele rikkumist. Sissejuhatuseks tuleb siiski analüüsida, kas hageja võib tugineda põhiõigustega seotud kaitsele ja tagatistele.
Hageja võimalus tugineda põhiõigustega seotud kaitsele ja tagatistele
56 Nõukogu ja komisjon väidavad, et liidu õiguse kohaselt ei saa kolmandate riikide asutatud juriidilised isikud tugineda põhiõigustega seotud kaitsele ja tagatistele. Kuna nende hinnangul on hageja Iraani riigi asutatud isik, on see norm tema suhtes kohaldatav.
57 Sellega seoses tuleb märkida, et ei Euroopa Liidu põhiõiguste harta (ELT 2010, C 83, lk 389) ega aluslepingud ei sisalda sätteid, mis välistaksid põhiõigustega tagatud kaitse andmise riikide asutatud juriidilistele isikutele. Vastupidi, harta sätted, mis on hageja esitatud väidete seisukohast asjakohased, ning eriti selle artiklid 17, 41 ja 47, tagavad „[i]gaühe” õigused, ehk see sõnastus hõlmab ka juriidilisi isikuid nagu hageja.
58 Nõukogu ja komisjon viitavad sellega seoses siiski 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artiklile 34, mis ei nimeta Euroopa Inimõiguste Kohtus vastuvõetavate hagide hulgas valitsusorganisatsioonide esitatud kaebusi.
59 Ent esiteks on EIÕK artikkel 34 menetlusnorm, mis ei ole kohaldatav liidu kohtu menetlustes. Teiseks on vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale selle sätte eesmärk vältida seda, et mõni EIÕK osalisriik oleks viimati nimetatud kohtus ühtaegu nii kaebaja kui ka vastustaja (vt selle kohta Euroopa Inimõiguste Kohtu 13. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas Iraani Islamivabariigi laevakompanii vs. Türgi, Recueil des arrêts et décisions, 2007‑V, punkt 81). Käesolevas asjas ei saa sellele kaalutlusele aga tugineda.
60 Nõukogu ja komisjon väidavad ka, et norm, millele nad viitavad, on põhjendatud asjaoluga, et riik peab tagama põhiõiguste austamise oma territooriumil, kuid ta ei saa olla ise nende õiguste kandja.
61 Sellegipoolest, isegi kui oletada, et see põhjendus kehtib riigisiseses olukorras, ei ole asjaolul, et riik on oma territooriumil põhiõiguste austamise tagaja, tähtsust seoses nende õiguste ulatusega, mille kandjaks sellesama riigi asutatud juriidilised isikud võivad olla teiste riikide territooriumil.
62 Eelnevat arvestades tuleb asuda seisukohale, et liidu õigus ei sisalda sellist normi, mis takistaks kolmandate riikide asutatud juriidilistel isikutel enda kasuks tugineda põhiõigustega seotud kaitsele ja tagatistele. Nimetatud isikud võivad seega neile õigustele tugineda liidu kohtus niivõrd, kuivõrd need on ühildatavad juriidilise isiku olemusega.
63 Nõukogu ja komisjon ei ole igal juhul esitanud asjaolusid, mis võimaldaksid tuvastada, et hageja on tõepoolest Iraani riigi asutatud isik ehk üksus, kes osaleb avaliku võimu teostamises või kes osutab avalikku teenust ametiasutuste järelevalve all (vt selle kohta Euroopa Inimõiguste Kohtu eespool punktis 59 viidatud kohtuotsus Iraani Islamivabariigi laevakompanii vs. Türgi, punkt 79).
64 Nõukogu väidab sellega seoses, et Iraani riik või Iraani valitsus faktiliselt omab või kontrollib hagejat, kuivõrd tema üldkoosolekul osalevad erinevad Iraani valitsuse liikmed. Peale selle haldab hageja nõukogu sõnul avalikku teenust Iraani ametivõimude kontrolli all, kuivõrd hageja eesmärk on Iraani väliskaubanduse edendamine arengumaadega tehtava koostöö raames. Lisaks on pangateenuste osutamine majandustegevuse ja üldisemalt kogu ühiskonna jaoks oluline.
65 Ent ei asjaolu, et Iraani riigile kuulub enamusosalus hageja aktsiakapitalis, ega ka asjaolu, et tema osutatavad pangateenused on riigi majanduse toimimiseks vajalikud, ei ole piisav, et selle tegevuse saaks kvalifitseerida avalikuks teenuseks, ega tähenda ka, et hageja osaleb avaliku võimu teostamisel.
66 Kõike eelnevat arvestades tuleb järeldada, et hagejal on enda kasuks õigus tugineda põhiõigustega seotud kaitsele ja tagatistele.
Teine väide, et on rikutud põhjendamiskohustust, kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele
67 Sellega seoses väidab hageja esiteks, et teda ei kuulatud ära enne tema kandmist määruse nr 961/2010 VIII lisasse, teiseks, et esitatud põhjendused ei ole piisavad, ning kolmandaks, et hoolimata tema varasematest taotlustest võimaldati tal nõukogu toimikuga tutvuda alles pärast seda, kui hagi esitamise tähtaeg oli möödunud.
68 Mis puudutab täpsemalt põhjendamist, siis väidab hageja sisuliselt, et tal ei ole võimalik aru saada, millisel alusel ta kanti nende isikute loeteludesse, kelle suhtes võetakse rahaliste vahendite külmutamise meetmed, et hiljem edastatud dokumendid ei kõrvaldanud põhjenduste ebapiisavust ning et 5. detsembri 2011. aasta kiri, mille nõukogu talle saatis, on standardkiri.
69 Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb nendele argumentidele vastu.
70 Kõigepealt tuleb läbi vaadata etteheide, et on rikutud põhjendamiskohustust.
71 Sellega seoses on sobilik meelde tuletada, et õigusi kahjustava akti põhjendamise kohustuse – nagu see on ette nähtud ELTL artikli 296 teises lõigus ning praegusel juhul konkreetsemalt otsuse 2010/413 artikli 24 lõikes 3, määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikes 3, määruse nr 961/2010 artikli 36 lõikes 3 ja määruse nr 267/2012 artikli 46 lõikes 3 – eesmärk on ühest küljest anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et tal oleks võimalik kindlaks teha, kas akt on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab liidu kohtus selle kehtivuse vaidlustada, ning teisest küljest võimaldada kohtul kontrollida selle akti õiguspärasust. Nii kehtestatud põhjendamiskohustus kujutab endast liidu õiguse olulist põhimõtet, millest võib erandeid teha ainult ülekaalukatel põhjustel. Järelikult tuleb üldjuhul põhjendused huvitatud isikule teatavaks teha tema huve kahjustava aktiga samal ajal, kusjuures põhjenduste puudumist ei saa õiguspäraseks muuta asjaolu, et puudutatud isik saab akti põhjendustest teada liidu kohtus toimuvas menetluses (vt selle kohta Üldkohtu 14. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑390/08: Bank Melli Iran vs. nõukogu, EKL 2009, lk II‑3967, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).
72 Järelikult, välja arvatud juhul, kui mõningate andmete teatavakstegemine on liidu või selle liikmesriikide julgeolekut või nende rahvusvaheliste suhete korraldust puudutavate ülekaalukate põhjustega vastuolus, on nõukogu kohustatud üksusele, kelle suhtes on võetud piiravaid meetmeid, tegema teatavaks spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, miks ta leiab, et need meetmed tuleb võtta. Ta peab seega mainima faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, millest sõltub asjaomaste meetmete õiguslik põhjendatus, ning kaalutlusi, mille tõttu ta need võttis (vt selle kohta eespool punktis 71 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).
73 Lisaks peavad põhjendused olema kohandatud asjaomase akti laadile ja selle vastuvõtmise kontekstile. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, esitatud põhjenduste laadi ning seda huvi arvestades, mis akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, võib olla selgituste saamiseks. Ei ole nõutav, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduste piisavust tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Õigusi kahjustav akt on piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud huvitatud isikule teada olevas kontekstis, mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (vt eespool punktis 71 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).
74 Kõigepealt tuleb märkida, et põhjendamiskohustuse täitmise hindamiseks tuleb lisaks vaidlustatud aktides sisalduvatele põhjendustele võtta arvesse ettepanekut piiravate meetmete võtmiseks, mille nõukogu hagejale edastas.
75 Nimelt nähtub sellest ettepanekust, nii nagu see hagejale edastati, esiteks, et see esitati liikmesriikide delegatsioonidele hageja suhtes piiravate meetmete võtmise kontekstis ning järelikult on selle puhul tegemist dokumendiga, mis on kõnealuste meetmete aluseks.
76 Teiseks vastab tõele, et kõnealune ettepanek edastati hagejale alles pärast otsuse 2010/644 ja määruse nr 961/2010 vastuvõtmist ning pärast hagi esitamist. Seetõttu ei saa see otsuse 2010/644 ja määruse nr 961/2010 põhjendusi õiguspäraselt täiendada. Siiski võib seda ettepanekut arvesse võtta hilisemate õigusaktide ehk otsuse 2011/783, rakendusmääruse nr 1245/2011 ja määruse nr 267/2012 õiguspärasuse hindamisel.
77 Hageja osas on vaidlustatud aktides märgitud üksainus põhjendus, mille kohaselt ta võttis üle Melli panga käimasolevad tehingud pärast seda, kui liit kehtestas viimase suhtes sanktsioonid.
78 Piiravate meetmete võtmise ettepanek, mis edastati 22. veebruaril 2011, kattub vaidlustatud aktide põhjendustega.
79 Lõpuks piirduti hagejale 5. detsembril 2011 saadetud kirjas märkimisega, et uuesti läbivaatamise tulemusel otsustas nõukogu, et hageja suhtes peavad otsuses 2010/413 ja määruses nr 961/2010 ette nähtud piiravad meetmed jääma kehtima, kuna toimik ei sisalda uusi asjaolusid, mis annaksid alust tema seisukoha muutmiseks, mistõttu hageja nende kahe akti lisadesse kandmise põhjendused on jätkuvalt asjakohased.
80 Sellega seoses tuleb tõdeda, et nõukogu esitatud ainus põhjendus ei ole piisavalt täpne, kuna selles ei ole täpsustatud, kuidas tuleb mõista pangatehingute „ülevõtmist”, ega seda, millised Melli panga tehingud hageja üle võttis, ega ka seda, kes olid kolmandad isikud, kes kõnealustest tehingutest pidid lõpuks kasu saama. Lisaks ei sisalda hagejale 5. detsembril 2011 saadetud kiri mingeid täiendavaid andmeid, mis põhjendaksid tema suhtes kehtestatud meetmeid.
81 Mis puudutab käimasolevate pangatehingute „ülevõtmise” mõistet, siis märkis nõukogu kohtuistungil vastuseks Üldkohtu küsimusele, et see mõiste tähistab Melli panga nende tehingute ülevõtmist, mis olid piiravate meetmete tõttu blokeeritud, keeruliste tehingute raames, mis võivad olla seotud kõigi tehingutega, mida pank teeb pikaajaliste tehingute raames, näiteks võlakirjad või finantseeringud. Tuleb aga tõdeda, et see teave on sama üldine kui ainsas põhjenduses sisalduv ega selgita kuidagi hageja osutatud teenuste täpset laadi. Sellega seoses tuleb märkida, et võlakirju või finantseeringuid mainiti üksnes näitena ning et nõukogu ei toonud esile ühtegi konkreetset tehingut, mille hageja oleks Melli pangalt „üle võtnud”.
82 Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et nõukogu rikkus ELTL artikli 296 teises lõigus, otsuse 2010/413 artikli 24 lõikes 3, määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikes 3, määruse nr 961/2010 artikli 36 lõikes 3 ja määruse nr 267/2012 artikli 46 lõikes 3 ette nähtud põhjendamiskohustust ning kohustust teatada hagejale kui huvitatud üksusele teda süüstavad andmed, mis olid tema suhtes võetud rahaliste vahendite külmutamise meetmete kohta esitatud põhjenduse aluseks.
83 Järelikult tuleb teise väitega nõustuda osas, milles see puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist, ning see järeldus annab iseenesest alust vaidlustatud aktide tühistamiseks hagejat puudutavas osas.
84 Kõike eelnevat arvestades tuleb tühistada õigusaktid, millega hageja kanti ja jäeti kantuks nende isikute loeteludesse, kelle suhtes võetakse rahaliste vahendite külmutamise meetmed, ilma et oleks vaja analüüsida hageja neljanda ja viienda nõude põhjendamiseks esitatud muid argumente ja väiteid.
85 Arvestades, et hageja kandmine vaidlustatud aktidele lisatud loeteludesse tühistatakse, ei saa otsus 2010/413 teda enam mõjutada. Järelikult ei ole enam vaja teha otsust hageja esimese nõude kohta, mis on ära toodud eespool punktis 29, ega analüüsida vastuvõetamatuse väidet, mis nõukogu selle kohta esitas.
Tühistamise ajaline mõju
86 Mis puudutab selliste õigusaktide ajalist mõju, millega hageja kanti ja jäeti kantuks nende isikute loeteludesse, kelle suhtes võetakse rahaliste vahendite külmutamise meetmed, siis kõigepealt tuleb märkida, et määruse nr 961/2010 VIII lisal, eelkõige rakendusmäärusest nr 1245/2011 tulenevas redaktsioonis ei ole enam õiguslikke tagajärgi pärast seda, kui viimati nimetatud määrus määrusega nr 267/2012 kehtetuks tunnistati. Järelikult puudutab hageja määruse nr 961/2010 VIII lisasse – eelkõige rakendusmäärusest nr 1245/2011 tulenevas redaktsioonis – kandmise tühistamine hagejat puudutavas osas üksnes selle kande tagajärgi, mis on hagejale tekkinud alates selle jõustumisest kuni kehtetuks tunnistamiseni.
87 Seejärel tuleb seoses määruse nr 267/2012 IX lisaga märkida, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 60 teisele lõigule jõustuvad Üldkohtu otsused, mis tühistavad määruse, erandina ELTL artiklist 280 alles põhikirja artikli 56 esimeses lõigus osutatud edasikaebamise tähtaja möödumisel või kui selle tähtaja jooksul on otsus edasi kaevatud, siis kaebuse läbi vaatamata jätmise kuupäevast. Seega on nõukogul alates käesoleva kohtuotsuse teatavakstegemisest kahe kuu pikkune tähtaeg, mida pikendatakse kümne päeva võrra seoses suurte vahemaadega, et heastada tuvastatud rikkumine, võttes vajaduse korral hageja suhtes uued piiravad meetmed.
88 Arvestades määruse nr 267/2012 kohaselt kehtestatud piiravate meetmete olulist mõju hageja õigustele ja vabadustele, ei ole piiravate meetmete tõhusa toime olulise ja pöördumatu kahjustamise oht käesoleval juhul piisavalt suur, et oleks põhjendatud nimetatud määruse toime säilitamine hageja suhtes pikemal ajavahemikul kui Euroopa Kohtu põhikirja artikli 60 teises lõigus sätestatud tähtaeg (vt analoogia alusel Üldkohtu 16. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑316/11: Kadio Morokro vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 38).
89 Mis puudutab viimaseks otsusega 2010/644 ja otsusega 2011/783 otsuse 2010/413 II lisasse hageja kohta tehtud kande tühistamise ajalist mõju, siis tuleb märkida, et ELTL artikli 264 teise lõigu alusel võib Üldkohus, kui ta peab seda vajalikuks, märkida, milliseid tühistatud õigusakti tagajärgi loetakse kehtivaks.
90 Käesoleval juhul võiks see, kui määruse nr 267/2012 IX lisas sisalduva hagejat puudutava kande tühistamine ning otsuse 2010/413 II lisas, mida on muudetud otsusega 2010/644 ja otsusega 2011/783, sisalduva hagejat puudutava kande tühistamine jõustuksid erinevatel kuupäevadel, kaasa tuua õiguskindluse olulise kahjustamise, kuna nende kahe õigusaktiga on hageja suhtes kehtestatud identsed piiravad meetmed. Tagajärjed, mis tulenevad otsuse 2010/413 II lisast, mida on muudetud otsusega 2010/644 ja otsusega 2011/783, peavad seega jääma hageja suhtes kehtima kuni hageja kohta määruse nr 267/2012 IX lisasse tehtud kande tühistamise jõustumiseni (vt analoogia alusel eespool punktis 88 viidatud kohtuotsus Kadio Morokro vs. nõukogu, punkt 39).
Kohtukulud
91 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 87 lõikes 6 on ette nähtud, et kui kohtuasjas otsust ei tehta, jaotab Üldkohus kohtukulud omal äranägemisel. Kuna nõukogu on käesoleval juhul kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja mõista temalt.
92 Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astunud institutsioonid ise oma kohtukulud. Seega kannab komisjon ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Tühistada Bank Refah Kargarani puudutavas osas:
– nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP ning mida on muudetud nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsusega 2010/644/ÜVJP ja seejärel nõukogu 1. detsembri 2011. aasta otsusega 2011/783/ÜVJP, II lisa;
– otsus 2010/644;
– nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määruse (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 423/2007 ning mida on muudetud nõukogu 1. detsembri 2011. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 1245/2011, millega rakendatakse määrust nr 961/2010, VIII lisa;
– otsus 2011/783;
– rakendusmäärus nr 1245/2011;
– nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määruse (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 961/2010, IX lisa.
2. Säilitada otsuse 2010/413 II lisa, mida on muudetud otsusega 2010/644 ning seejärel otsusega 2011/783, tagajärjed Bank Refah Kargarani suhtes kuni määruse nr 267/2012 IX lisa tühistamise jõustumiseni Bank Refah Kargarani puudutavas osas.
3. Puudub vajadus otsuse langetamiseks nõude kohta tunnistada otsus 2010/413 Bank Refah Kargarani suhtes kohaldamatuks.
4. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
5. Jätta Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Bank Refah Kargarani kohtukulud.
6. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.
Pelikánová | Jürimäe | Van der Woude |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 6. septembril 2013 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Vaidluse taust
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
Vastuvõetavus
Nõude tühistada tulevased õigusaktid vastuvõetavus
Hageja teise ja kolmanda nõude vastuvõetavus
Hageja nõuete kohandamine
Sisulised küsimused
Hageja võimalus tugineda põhiõigustega seotud kaitsele ja tagatistele
Teine väide, et on rikutud põhjendamiskohustust, kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele
Tühistamise ajaline mõju
Kohtukulud