EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
29. oktoober 2009(*)
Ühine tollitariifistik – Kombineeritud nomenklatuur – Tariifne klassifitseerimine – Kuke ja kana külmutatud tükid või rups – Eesti ühinemine – Üleminekumeetmed – Põllumajandussaadused – Ülemäärased varud – Määrus (EÜ) nr 1972/2003
Kohtuasjas C‑140/08,
mille ese on EÜ artikli 234 alusel Tallinna Halduskohtu (Eesti) 19. märtsi 2008. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 7. aprillil 2008, menetluses
Rakvere Lihakombinaat AS
versus
Põllumajandusministeerium,
Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskus,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: teise koja esimees J. N. Cunha Rodrigues kolmanda koja esimehe ülesannetes ning kohtunikud P. Lindh (ettekandja), A. Rosas, U. Lõhmus ja A. Arabadjiev,
kohtujurist: D. Ruiz-Jarabo Colomer,
kohtusekretär: ametnik C. Strömholm,
arvestades kirjalikus menetluses ja 3. septembri 2009. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Rakvere Lihakombinaat AS, esindaja: advokaat K. Kask,
– Eesti valitsus, esindaja: L. Uibo,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: A. Sipos, H. Tserepa-Lacombe ja K. Saaremäel-Stoilov,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 23. juuli 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 2658/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta (EÜT L 256, lk 1; ELT eriväljaanne 02/02, lk 382) I lisa, mida on muudetud komisjoni 11. septembri 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 1789/2003 (ELT L 281, lk 1; ELT eriväljaanne 02/14, lk 3), ning komisjoni 10. novembri 2003. aasta määrust (EÜ) nr 1972/2003 Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemisel põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavate üleminekumeetmete kohta (ELT L 293, lk 3; ELT eriväljaanne 03/40, lk 474), mida on muudetud komisjoni 10. veebruari 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 230/2004 (ELT L 39, lk 13; ELT eriväljaanne 03/42, lk 443) (edaspidi „määrus nr 1972/2003”).
2 See taotlus esitati Rakvere Lihakombinaat AS‑i (edaspidi „RLK”) ning Põllumajandusministeeriumi ja Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse (edaspidi „MTA”) vahelises kohtuvaidluses seoses külmutatud kanaliha üleliigse laovaru tasuga.
Õiguslik raamistik
Ühenduse õigus
Kombineeritud nomenklatuur
3 Määrusega nr 2658/87 kehtestatud kombineeritud nomenklatuur (edaspidi „KN”) tugineb kaupade kirjeldamise ja kodeerimise ülemaailmsele harmoneeritud süsteemile (edaspidi „HS”), mille töötas välja Tollikoostöö Nõukogu, nüüd Maailma Tolliorganisatsioon, ning mis jõustati 14. juunil 1983 Brüsselis sõlmitud rahvusvahelise konventsiooniga ja kiideti ühenduse nimel heaks nõukogu 7. aprilli 1987. aasta otsusega 87/369/EMÜ (EÜT L 198, lk 1; ELT eriväljaanne 02/02, lk 288). KN‑iga on üle võetud HS‑i rubriigid ja kuuekohalised alamrubriigid, ainult seitsmes ja kaheksas number tähistavad KN‑i enda alljaotisi.
4 HS‑i 2002. aasta redaktsioonis sisaldab gruppi 2 kuuluv rubriik 0207 „Rubriigi 0105 kodulindude värske, jahutatud või külmutatud liha ja söödav rups” kukkede ja kanade klassifitseerimiseks alamrubriiki 0207 14, mis omakorda on määratletud kui „külmutatud tükid ja rups”.
5 HS‑i grupp 2 hõlmab liha ja söödavat rupsi ja selle selgitavates üldmärkustes on sätestatud:
„Sellesse gruppi kuulub mis tahes loomade […] liha lihakehadena, -rümpadena (st looma lihakeha kas peaga või ilma selleta), poolrümpadena […], neljaks raiutud rümpadena, tükkidena jne, rups ja lihast valmistatud jahud ning pulbrid, sobivad inimestele tarbimiseks.
[…]
Rups jagatakse üldiselt nelja kategooriasse:
1) Rups, mida kasutatakse peamiselt inimtoiduna (näiteks pead ja nende jaotustükid (k.a kõrvad), jalad, sabad, südamed, keeled, paksud ja õhukesed vahelihad, suurrasvikud, kõrid, harknäärmed).
2) Rups, mida kasutatakse ainult farmaatsiatoodete tootmiseks (näiteks sapipõied, neerupealsed, platsenta).
3) Rups, mida kasutatakse nii inimtoiduks kui ka farmaatsiatoodete tootmiseks (näiteks maks, neerud, kopsud, aju, kõhunääre, kilpnääre, seljaaju, munasarjad, emakas, munandid, udarad, põrn, ajuripats).
4) Rups, näiteks nahad, mida saab kasutada nii inimtoiduna kui ka muuks otstarbeks (näiteks nahka parknaha tootmiseks).
[…]
Sellesse gruppi kuuluvad liha ja rups ainult järgmistes olekutes, vaatamata sellele, kas ta on eelnevalt kupatatud või muul samasugusel viisil (keeva veega, auruga) töödeldud, kuid keetmata:
1) Värske […]
2) Jahutatud […]
3) Külmutatud […]
4) Kuiv- või märgsoolatud, kuivatatud või suitsutatud.
[…]
Liha ja rups punktides 1) kuni 4) toodud olekutes klassifitseeritakse sellesse gruppi vaatamata sellele, kas nad on […] lõigatud (raiutud), hakitud (hekseldatud) või peenestatud (jahvatatud), või mitte.”
6 Põhikohtuasja asjaolude suhtes kohaldatav KN‑i redaktsioon tuleneb määrusest nr 1789/2003, mis jõustus 1. jaanuaril 2004. KN‑i teine osa sisaldab tollimaksude loendit. Selle osa I jaotisesse „Elusloomad; loomsed tooted” kuulub grupp 2, mille pealkiri on „Liha ja söödav rups” ja milles sisaldub rubriik 0207, mis on sõnastatud järgmiselt:
„0207 Rubriigi 0105 kodulindude värske, jahutatud või külmutatud liha ja söödav rups:
– kana ja kuke, liigist Gallus domesticus:
[…]
0207 14 – – külmutatud tükid ja rups:
– – – tükid
0207 14 10 – – – – kondita
[…]
– – – rups:
0207 14 91 – – – – maks
0207 14 99 – – – – muud”.
7 23. oktoobril 2002. aastal avaldatud (EÜT C 256, lk 1) Euroopa ühenduste kombineeritud nomenklatuuri selgitavate märkuste üldmärkustes nr 2, 4 ja 5, mis käsitlevad KN‑i teise osa I jaotise gruppi 2, on sätestatud:
„2. Käesolevas grupis tähistavad terminid „liha” ja „rups” sama, mis käesoleva jaotise HS selgitavates üldmärkustes.
[…]
4. Käesoleva grupi HS selgitavates üldmärkustes on juhised ka selle grupi liha ja rupsi eristamise kohta 16. grupi vastavatest toodetest. Käesolevasse gruppi kuulub siiski hakitud või peeneks tükeldatud, kuid mitte rohkem töödeldud toores liha ja rups, mis on pakendatud plastkilesse (ka vorstidena), üksnes käsitlemise või transportimise hõlbustamiseks.
5. Luudega ja luudeta jaotustükkide eristamisel ei loeta kõhresid ega kõõluseid luudeks.”
8 Alamrubriike 0207 14 10 – 0207 14 99 käsitlevas selgitavas märkuses on kirjas, et alamrubriikide 0207 13 10 – 0207 13 99 selgitavad märkused on kohaldatavad mutatis mutandis. Viimati nimetatud märkused on sõnastatud järgmiselt:
„0207 13 10 Kondita
Sellesse alamrubriiki kuulub kondita kanaliha, sõltumata sellest, millisest rümba osast see on pärit.
[…]
0207 13 99 Muud
Sellesse alamrubriiki kuulub söödav rups, eelkõige südamed, harjad ja lokutid, mitte aga maks.
Sellesse alamrubriiki kuuluvad ka kana jalad.”
9 KN‑i esimese osa I jao punktis A sisalduvates KN‑i klassifitseerimise üldreeglites on sätestatud:
„Kaupade klassifitseerimine toimub järgmiste põhimõtete kohaselt:
1. Jaotiste, kaubagruppide ja alamgruppide nimetused on antud suunaval eesmärgil; ametlik klassifitseerimine peab toimuma lähtuvalt rubriikide kirjeldustest ja vastavate jaotiste ja gruppide märkustest ning alljärgnevatest sätetest tingimusel, et need rubriigid või märkused ei näe ette muud.
2. […]
b) Iga viidet rubriigis mingile materjalile või ainele tuleb vaadelda kehtivana ka selle materjali või aine segu või ühendi kohta teiste materjalide või ainetega. […] Rohkem kui ühest materjalist või ainest koosnevaid kaupu klassifitseeritakse reegli 3 kohaselt.
3. Kui reegli 2 punkti b kohaldamisel või mõnel muul põhjusel kaup osutub esmapilgul klassifitseeritavaks kahte või enamasse rubriiki, toimub klassifitseerimine järgmiselt:
a) kaupa täpsemalt kirjeldav rubriik on eelistatud üldisemat kirjeldust sisaldavate rubriikide ees. Kui aga kaks või enam rubriiki kirjeldavad vaid osa ainetest või materjalidest, mis sisalduvad segatud […] tootes, […] siis vaadeldakse neid rubriike nende kaupade suhtes kui võrdselt sobivaid, isegi kui üks rubriikidest kirjeldab kaupa täielikumalt või täpsemalt;
b) segud, erinevatest materjalidest või komponentidest koosnevad kaubad ja jaekaubanduse jaoks mõeldud komplektina esitatud kaubad, mida pole võimalik klassifitseerida reegli 3 punkti a järgi, klassifitseeritakse materjali või komponendi järgi, mis määrab nende põhiomadused, kui selline kriteerium on rakendatav;
[…]”
Määrus nr 1972/2003
10 Akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta (ELT 2003 L 236, lk 33) artikli 41 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Ühenduste Komisjon võtta meetmeid, et hõlbustada uute liikmesriikide üleminekut ühise põllumajanduspoliitika rakendamisest tulenevale korrale. Selles sättes on ette nähtud, et neid üleminekumeetmeid „võidakse võtta ja kohaldada kolme ühinemisjärgse aasta jooksul”. Komisjon võttis määruse nr 1972/2003 vastu eelkõige selle sätte alusel.
11 Määruse nr 1972/2003 põhjenduse 1 kohaselt on määruse eesmärk „vältida põllumajanduse ühist turukorraldust mõjutavate kaubandushäirete ohtu, mis tuleneb 10 uue riigi ühinemisest Euroopa Liiduga 1. mail 2004”. Sellist ohtu arvesse võttes on põhjenduses 3 toonitatud, et „uute liikmesriikide ülemäärased varud maksustatakse”.
12 Sel eesmärgil kohustab määruse nr 1972/2003 artikli 4 lõige 1 uusi liikmesriike nõudma 1. mail 2004 vabas ringluses olevate toodete ülemääraste varude omanikelt maksu tasumist. Sama artikli lõikes 5 on täpsustatud, et seda kohustust kohaldatakse Eesti puhul muu hulgas KN‑koodi 0207 14 10 alla kuuluvate toodete suhtes.
13 Määruse artikli 4 lõikes 2 on ette nähtud:
„Et kindlaks teha iga omaniku ülemäärased varud, võtavad uued liikmesriigid eelkõige arvesse järgmist:
a) ühinemisele eelnevate aastate varude keskmine;
b) ühinemisele eelnevate aastate kaubanduse struktuur;
c) asjaolud, mille käigus varud tekkisid.
Ülemääraste varude mõistet kohaldatakse uutesse liikmesriikidesse imporditud või uutest liikmesriikidest pärit toodete suhtes. Ülemääraste varude mõistet kohaldatakse uute liikmesriikide turgudele ettenähtud toodete suhtes.
[…]”
14 Et tagada ülemääraste varude maksu õige kohaldamine, on nimetatud määruse artikli 4 lõikes 4 sätestatud, et uued liikmesriigid peavad viivitamatult tegema 1. mai 2004. aasta seisuga olemasolevate varude inventuuri ja teatama hiljemalt 31. oktoobriks 2004 komisjonile ülemäärastes varudes olevate toodete kogused.
15 Vastavalt määruse nr 1972/2003 artiklile 10 kohaldatakse määrust 1. maist 2007 kuni 30. aprillini 2007.
Määrus nr 853/2004
16 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 853/2004, millega sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erieeskirjad (ELT L 139, lk 55, ja parandus ELT 2004, L 226, lk 22; ELT eriväljaanne 03/45, lk 14), I lisa punktis 1.14 on lihamassi määratletud järgmiselt:
„toode, mis on saadud liha eraldamisel lihaga kaetud kontidelt pärast konditustamist või linnurümpadelt, kasutades mehaanilisi vahendeid, mille tulemuseks on lihaskiu struktuuri hävimine või muundumine.”
Siseriiklik õigus
17 Riigikogu võttis 7. aprillil 2004 vastu üleliigse laovaru tasu seaduse (RT I 2004, 30, 203).
18 Riigikohus jättis 5. oktoobri 2006. aasta kohtuotsusega selle seaduse § 6 lõike 1 kohaldamata põhjendusel, et see on määrusega nr 1972/2003 vastuolus. Riigikohus asus seisukohale, et selle sättega kehtestatud kohustus kohaldada ülekandevaru arvutamisel kordajat 1,2 ei võimalda iga käitlejat vajaduse korral erinevalt kohelda.
19 Selle otsuse järgimiseks tegi Riigikogu 25. jaanuaril 2007 vastu võetud seadusega (RT I 2007, 12, 65) algses seaduses mitu muudatust. Selliselt muudetud seadus (edaspidi „ÜLTS”) jõustus 16. veebruaril 2007 ning reguleerib tagasiulatuvalt olukordi, mis on tekkinud alates 1. maist 2004.
20 ÜLTS § 7 kohaselt võrdub üleliigne laovaru 1. mail 2004 tegelikult käitleja valduses olnud laovaru ja ülekandevaru vahega.
21 ÜLTS § 6 lõige 1 määratleb mõiste „ülekandevaru” Eesti Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemisele eelnenud nelja aasta (2000–2003) laovaru seisu keskmisena, mida suurendatakse 1,2 korda. Et leevendada selle reegli rangust käitlejate puhul, kelle tegevus on kestnud vähem kui need neli võrdlusaastat, näeb § 6 ette kaks erireeglit. Esiteks, asjassepuutuval turul pärast 2003. aastat tegevust alustanud käitleja peab tõendama, et 1. mail 2004 tema valduses oleva laovaru suurus on vastavuses „tema tavapäraselt toodetava, müüdava, muul viisil tasu eest või tasuta üleantava või soetatava põllumajandustoote laovaru suurusega”. Teiseks, 1. maiks 2004 vähemalt aasta tegutsenud käitlejate ülekandevaru arvutatakse sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kas „viimaste tegutsemisaastate 1. mai seisude keskmisena” või 2003. aasta 1. mai seisuna, ning sel viisil kindlaks tehtud kogust suurendatakse 1,2 korda.
22 ÜLTS § 10 kohaselt arvutab ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse käitleja esitatud deklaratsiooni alusel Põllumajandusministeerium. Käitleja põhjendatud taotluse korral võib ministeerium võtta arvesse mitmesuguseid spekulatsiooniga mitteseotud asjaolusid, mis võivad selgitada laovaru suurenemist: käitleja tootmis‑, töötlemis‑ või müügimahu kasvu eelneva aasta jooksul, põllumajandustoote lõppvalmimistähtaega, asjaolu, et laovaru on tekkinud enne 2003. aasta kolmandat kvartalit, ekspordi- või müügimahu vähenemist käitlejast mitteolenevatel asjaoludel või muid käitlejast mitteolenevaid asjaolusid.
23 Neid sätteid täiendab ÜLTS § 23, mis määratleb rea asjaolusid, mille esinemisel võib ülekandevaru suurust suurendada, et võtta arvesse käitleja tegevuse arengut ajavahemikul 1. maist 2003 kuni 1. maini 2006.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
24 RLK on põllumajandus‑ ja toiduainesektoris tegutsev Eesti ettevõtja. Oma toodete valmistamisel kasutab ta külmutatud, kodulinnuliha mehaanilisel konditustamisel saadavaid tükke, mida nimetatakse lihamassiks.
25 Põllumajandusministri 30. märtsi 2007. aasta käskkirjaga määrati RLK külmutatud kanalihatükkide üleliigse laovaru suuruseks 83 462 kilo. MTA väljastas selle alusel 30. aprillil 2007 maksuteate, millega määrati üleliigse laovaru tasu summas 1 337 237 Eesti krooni (ligikaudu 90 000 eurot praeguse vahetuskursi alusel).
26 Kaebuses, mille RLK esitas selle maksuteate peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule, väidab ta, et kõnealused tooted kuuluvad mitte alamrubriiki 0207 14 10, vaid alamrubriiki 0207 14 99, mistõttu ei pea nendelt toodetelt nimetatud tasu maksma. RLK arvates ei ole tegemist ju külmutatud kanalihatükkidega, vaid lihajääkidest ja pehmetest kudedest koosneva püreetaolise massiga, mida saadakse kanakontide mehaanilisel töötlemisel. Lisaks väidab RLK, et mõned ÜLTS‑i sätted üleliigse laovaru arvutamise kohta on määrusega nr 1972/2003 vastuolus.
27 Kuna Tallinna Halduskohtul oli kahtlusi põhikohtuasjas kõne all olevate toodete tariifse klassifitseerimise ja määruse nr 1972/2003 tõlgendamise suhtes, otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas külmutatud kana mehaanilisel konditustamisel saadav lihamass (lihamassi on esmakordselt defineeritud […] määruse […] nr 853/2004 […] I lisa [punktis] 1.14) tuleb 1. mai 2004. aasta seisuga liigitada […] KN koodi 0207 14 10 või KN koodi 0207 14 99 alla?
2. Kui küsimuses [1] kirjeldatud toode tuleb liigitada KN koodi 0207 14 10 alla […]:
a) Kas […] määruse […] nr 1972/2003 artikli 4 lõiked 1 ja 2 välistavad ettevõtja üleliigse laovaru suuruse kindlakstegemise selliselt, et automaatselt arvestatakse […] maha (loetakse ülekandevaruks) ettevõtja 2004. aasta 1. maile eelnenud nelja tegutsemisaasta keskmine laovaru 1. mai seisuga, mida suurendatakse 1,2 korda?
b) Kui vastus on jaatav, siis kas vastus oleks teistsugune, kui ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse määramisel on võimalik arvesse võtta ka ettevõtja tootmis‑, töötlemis‑ või müügimahu kasvu, põllumajandustoote lõppvalmimistähtaega, laovarude tekkimise aega, samuti ettevõtjast mitteolenevaid muid asjaolusid?
3. Kas […] määruse […] nr 1972/2003 eesmärgiga on kooskõlas üleliigse laovaru tasu sissenõudmine ka juhul, kui ettevõtjal tuvastatakse 1. mai 2004. aasta seisuga üleliigne laovaru, kuid ettevõtja tõendab, et ta üleliigse laovaru turustamisest pärast 1. maid 2004 hinnavahe näol reaalset kasu ei saanud?”
Sissejuhatav küsimus
28 RLK väidab, et tema vastu ei saa tugineda määrustele nr 1789/2003 ja nr 1972/2003, kuna Eesti Euroopa Liiduga ühinemise kuupäevaks ei olnud need Euroopa Liidu Teatajas eesti keeles avaldatud. Ta viitab 11. detsembri 2007. aasta otsusele kohtuasjas C‑161/06: Skoma-Lux (EKL 2007, lk I‑10841).
29 RLK on seisukohal, et määruse nr 1972/2003 kohaldamatus välistab ka algredaktsioonis 27. aprillil 2004 ametlikult avaldatud ÜLTS‑i kohaldamise, kuna see sisaldab arvukaid viiteid sellele määrusele. Ta toonitab, et ÜLTS‑i hiline avaldamine ei võimaldanud ettevõtjatel saada aegsasti teavet alates 1. maist 2004 kohaldatava üleliigsete varude maksustamise korra kohta.
30 Kuigi eelotsusetaotluses seda küsimust ei esitata, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu teavitamiseks meenutada, et ühenduse institutsiooni aktile, nagu määrused nr 1789/2003 ja nr 1972/2003, ei saa liikmesriigis füüsiliste ja juriidiliste isikute vastu tugineda enne, kui viimastel on olnud võimalik sellega tutvuda nõuetekohase avaldamise kaudu Euroopa Liidu Teatajas (eespool viidatud kohtuotsus Skoma-Lux, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Käesoleva otsuse punktis 10 mainitud ühinemisakti artiklis 58 on ette nähtud, et „[e]nne ühinemist nõukogu, komisjoni ja Euroopa Keskpanga vastuvõetud tšehhi, eesti, ungari, läti, leedu, malta, poola, slovaki ja sloveeni keeles koostatud institutsioonide ja Euroopa Keskpanga aktide tekstid on alates ühinemiskuupäevast autentsed samadel tingimustel kui praegustes ametlikes keeltes koostatud tekstid. Need avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas, kui praegustes keeltes koostatud tekstid on seal avaldatud.”
32 Euroopa Kohus on juba leidnud, et kõnealune säte välistab selle, et kohustusi, mis sisalduvad ühenduse õigusnormides, mida ei ole avaldatud Euroopa Liidu Teatajas uue liikmesriigi keeles, kui see keel on liidu ametlik keel, võiks kohaldada eraõiguslike isikute suhtes vastavas liikmesriigis, ja seda ka juhul, kui need isikud oleksid saanud tutvuda nende õigusnormidega muul viisil. Siiski ei mõjuta asjaolu, et ühenduse määrusele ei saa tugineda eraõiguslike isikute vastu liikmesriigis, mille keeles seda ei ole avaldatud, kuidagi seda, et acquis communautaire’i osana on selle määruse sätted alates ühinemisest asjaomastele liikmesriikidele siduvad (eespool viidatud kohtuotsus Skoma-Lux, punktid 51 ja 59).
33 Algredaktsioonis ÜLTS‑i vastuvõtmisega 7. aprillil 2004 täitis Eesti Vabariik määrusest nr 1972/2003 tulenevad kohustused, kehtestades põllumajandustoodete üleliigse laovaru tasu ja määrates kindlaks selle arvutamise viisi. Niisiis paneb ÜLTS Eestis kohustusi eraõiguslikele isikutele hoolimata sellest, et nende isikute vastu ei saa sellele määrusele tugineda enne, kui neil on olnud võimalik tutvuda nende määrustega nõuetekohase avaldamise kaudu Euroopa Liidu Teatajas selle liikmesriigi keeles.
34 Neil asjaoludel on Euroopa Kohus juba leidnud, et eespool viidatud kohtuotsusest Skoma-Lux tulenev põhimõte ei takista tugineda eraõiguslike isikute vastu määruse nr 1972/2003 sellistele sätetele, mis on ÜLTS‑iga üle võetud. Mainitud põhimõttel võib siiski olla residuaalne kohaldamisala juhul, kui enne nende määruste eesti keeles avaldamist tugineksid Eesti ametivõimud eraõiguslike isikute vastu määruste sellistele sätetele, mida ei ole ÜLTS‑iga üle võetud. Siseriikliku kohtu ülesanne on vajaduse korral tõlgendada ÜLTS‑i, et kontrollida selliste asjaolude esinemist (4. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑560/07: Balbiino, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 32).
35 Määruses nr 1972/2003 on kindlaks määratud tooted, mis maksustatakse ülemäärase varu maksuga, viidates KN‑i alamrubriikidele, millesse need tooted kuuluvad. Seega on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kontrollida, kas ja millises ulatuses on põhikohtuasja asjaoludele kohaldatav KN – nii nagu see tuleneb määrusest nr 1789/2003 – siseriiklikusse õigusesse üle võetud enne viimati mainitud määruse ametlikku avaldamist eesti keeles, nii et isikutel oli võimalik tutvuda põhikohtuasjas asjakohase tariifistiku alamrubriigi 0207 14 sisu ja struktuuriga.
Esimene küsimus
36 Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas külmutatud kanalihamass kuulub tariifistiku alamrubriiki 0207 14 10 või 0207 14 99.
Euroopa Kohtule esitatud märkused
37 RLK väidab, et külmutatud kanalihamassi ei saa samastada kodulinnuliha kondita tükkidega, mis kuuluvad alamrubriiki 0207 14 10. Võttes arvesse külmutatud kanalihamassi omadusi ja selle määratlust määruse nr 853/2004 I lisa punktis 1.14, tuleks kõnealune toode klassifitseerida alamrubriiki 0207 14 99.
38 RLK märgib, et ajavahemikus 16. veebruarist 1. maini 2004 klassifitseeriti lihamass ühe siseriikliku määrusega alamrubriiki 0207 14 99 11. Ta ei saanud seega eeldada, et see tariifne klassifikatsioon seatakse hiljem kahtluse alla.
39 Eesti valitsuse arvates tuleb esimest küsimust analüüsida üksnes lähtuvalt 1. mail 2004 kehtinud KN‑ist. Asjaolu, et 16. veebruarist 1. maini 2004 klassifitseeriti külmutatud kanalihamass sel ajal kehtinud siseriikliku määrusega alamrubriiki 0207 14 99 11, ei oma tähtsust. Valitsus rõhutab siiski, et vastuseks RLK taotlusele siduva tariifiinformatsiooni saamiseks otsustas toll 2002. aastal külmutatud kanalihamassi alamrubriiki 0207 14 10 klassifitseerimise kasuks. Selle otsuse alusel jätkas põhikohtuasja kaebaja kõnealust liiki toote importimist kuni 1. maini 2004, vaatamata asjaolule, et 16. veebruaril 2004 jõustus Eesti määrus, millega klassifitseeriti see toode alamrubriiki 0207 14 99 11.
40 Eesti valitsus meenutab, et KN‑i selgitavate märkuste kohaselt kuulub alamrubriiki 0207 14 99 muu hulgas „söödav rups, eelkõige südamed, harjad ja lokutid, mitte aga maks”. Põhikohtuasjas ei ole aga vaidlust selles, et asjaomased tooted ei sisalda mingit seda liiki rupsi. Tariifne klassifitseerimine peab lähtuma toodete põhiomadusest, mille määrab käesoleval juhul kanaliha. Sellest tulenevalt kuulub külmutatud kanalihamass alamrubriiki 0207 14 10.
41 Komisjon jagab seda seisukohta. Alamrubriikide 0207 14 10 ja 0207 14 99 kirjeldused ega neid alamrubriike käsitlevad märkused ei anna täpset teavet liha ja rupsi erinevuste kohta. Kõnealuste toodete kirjeldus, mille esitas eelotsusetaotluse esitanud kohus, ei vasta rupsi mõistele, vaid kuulub alamrubriigile 0207 14 10 vastavasse kuke ja kana kondita külmutatud tükkide kategooriasse.
Euroopa Kohtu vastus
42 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab õiguskindluse ja kontrolli lihtsuse huvides kaupade tariifse klassifitseerimise otsustavat kriteeriumi üldjuhul otsima kaupade objektiivsete tunnuste ja omaduste hulgast, nii nagu need on määratletud KN‑i rubriigi sõnastuses ning jaotise või grupi märkustes (vt eelkõige 15. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑183/06: RUMA, EKL 2007, lk I‑1559, punkt 27, ning 27. septembri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑208/06 ja C‑209/06: Medion ja Canon Deutschland, EKL 2007, lk I‑7963, punkt 34).
43 Euroopa Kohus on juba varem leidnud, et KN‑i ja HS‑i selgitavad märkused aitavad omalt poolt oluliselt kaasa erinevate tariifirubriikide ulatuse tõlgendamisele, ent need ei ole õiguslikult siduvad. Nimetatud märkuste sisu peab seega olema kooskõlas KN‑i sätetega ega tohi muuta nende ulatust (15. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑495/03: Intermodal Transports, EKL 2005, lk I‑8151, punkt 48; 8. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑445/04: Possehl Erzkontor, EKL 2005, lk I‑10721, punkt 20, ja 16. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑500/04: Proxxon, EKL 2006, lk I‑1545, punkt 22).
44 Kuna alamrubriigi 0207 14 99 sõnastus sisaldab ainult sõna „muud”, tuleb tugineda rubriigile 0207 tervikuna. Kõnealuse rubriigi sõnastusest „Rubriigi 0105 kodulindude värske, jahutatud või külmutatud liha ja söödav rups” nähtub, et see puudutab kodulindude liha ja rupsi, mida võidakse kasutada inimtoiduna.
45 Mis puudutab alamrubriiki 0207 14 – mis on ainsana käesoleval juhul asjakohane – kuuluvaid külmutatud lihatükke ja rupsi, siis eristab KN ühelt poolt liha „tükke” ja teiselt poolt „rupsi”, mis omakorda on klassifitseeritud kahte alamkategooriasse, millest üks on mõeldud spetsiaalselt maksale (0207 14 91) ja teine hõlmab kõiki muid rupsi liike (0207 14 99).
46 Kuna alamrubriik 0207 14 ei näe ette ühtegi muud kategooriat kui lihatükkide ja rupsi kategooria, saab selle alamrubriigiga hõlmatud iga toote, mis ei kuulu ühte nendest kategooriatest, klassifitseerida ainult teise kategooriasse. Tuleb märkida, et alamrubriigi 0207 14 selline struktuur on kooskõlas sõna „rups” üldlevinud tähendusega, kuna selle sõnaga tähistatakse inimtoiduks mõeldud loomade muid söödavaid osi kui liha.
47 Seega tuleb kaaluda, kas sellised tooted, nagu on põhikohtuasjas kõne all, kuuluvad alamrubriigiga 0207 14 99 hõlmatud muu rupsi – välja arvatud maks – kategooriasse, nagu väidab RLK.
48 KN‑i selgitavates märkustes on täpsustatud, et see alamrubriik hõlmab söödavat rupsi, nagu südamed, harjad ja lokutid ning kana jalad.
49 Käesoleval juhul nähtub nii eelotsusetaotlusest kui Euroopa Kohtule esitatud märkustest, et põhikohtuasjas käsitletavad tooted kujutavad endast enne külmutamist määruse nr 853/2004 I lisa punktis 1.14 sisalduvale lihamassi määratlusele vastavat lihajääkidest ja pehmetest kudedest koosnevat püreetaolist massi, mis on saadud lihaga kaetud kontide mehaanilise hõõrumise tulemusel.
50 Sellest tulenevalt ei saa selliseid tooteid, nagu on põhikohtuasjas kõne all, klassifitseerida alamrubriiki 0207 14 99, kuna nende objektiivsed tunnused ja omadused ei ole selles alamrubriigis silmas peetud rupsi tunnused ja omadused.
51 Seetõttu kuuluvad need tooted alamrubriiki 0207 14 10.
52 Lõpuks tuleb märkida, et asjaolu, et enne Eesti Vabariigi ühinemist klassifitseeris Eesti toll siseriikliku õigusakti alusel seda liiki toote teise konkreetsesse alamrubriiki, ei mõjuta kõnealuses liikmesriigis alates 1. maist 2004 kehtivate ühenduse õigusnormide tõlgendust.
53 Neid kaalutlusi silmas pidades tuleb esimesele küsimusele vastata, et määrust nr 2658/87, mida on muudetud määrusega nr 1789/2003, tuleb tõlgendada nii, et sellised tooted, nagu need, mis on põhikohtuasjas kõne all, mis koosnevad külmutatud lihamassist, mis on saadud kukkede ja kanade mehaanilisel konditustamisel ja mis on mõeldud inimtoiduks, tuleb klassifitseerida KN‑i alamrubriiki 0207 14 10.
Teise küsimuse esimene osa
54 Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas määruse nr 1972/2003 artikli 4 lõigetega 1 ja 2 on vastuolus ÜLTS‑is sätestatud ettevõtja ülemääraste varude arvutamise meetod, mis seisneb selles, et ülekandevaru suurendatakse 1,2 korda.
Euroopa Kohtule esitatud märkused
55 RLK väidab, et määruse nr 1972/2003 artikliga 4 on vastuolus ÜLTS‑i § 6 sätestatud ülekandevaru arvutamise meetod osas, milles see näeb ette kordaja 1,2 kohaldamise, kuna niisugune meetod ei võimalda täpselt kindlaks teha laoseisu ega tagada üleliigse laovaru tasu proportsionaalsust.
56 Seevastu Eesti valitsus peab kordaja kasutamist määruse nr 1972/2003 eesmärgiga kooskõlas olevaks. Ta leiab, et see määrus ei piira ega välista sellise kordaja kasutamist ning jätab liikmesriikidele vabaduse valida kohalikele oludele kohandatud arvutusmeetodi. Kordaja võimaldab suurendada kõigi ettevõtjate ülekandevaru, et võtta arvesse Eesti Vabariigi liiduga ühinemisele eelnenud aastatel toimunud majanduskasvu.
57 Komisjon toetas kirjalikes märkustes RLK seisukohti, kuid nõustus kohtuistungil Eesti valitsuse seisukohtadega.
Euroopa Kohtu vastus
58 Euroopa Kohus on juba leidnud, et määruse nr 1972/2003 artikli 4 lõige 2 ei sisalda ühtegi sätet, mis kohustaks liikmesriike kohaldama ühetaolist kordajat ettevõtjate ülekandevarudele, et arvutada välja ülemäärased varud, või keelaks neil seda teha (eespool viidatud kohtuotsus Balbiino, punkt 47).
59 Kõnealune säte näeb ette, et iga omaniku ülemääraste varude kindlakstegemiseks võtavad uued liikmesriigid eelkõige arvesse „ühinemisele eelnevate aastate varude keskmist”. Asjassepuutuvat ajavahemikku või varude keskmise arvutamist käsitlevate täpsemate sätete puudumisel jätab selline sõnastus liikmesriikidele kaalutlusruumi nende näitajate rakendamise aluseks olevate kriteeriumide määratlemisel, mille juures tuleb neil järgida määrusega taotletavaid eesmärke ja ühenduse õiguse üldpõhimõtteid (eespool viidatud kohtuotsus Balbiino, punkt 37).
60 Nii on määruse nr 1972/2003 artikli 4 lõikes 2 mitteammendavalt loetletud teatavad kriteeriumid ettevõtjate ülemääraste varude arvutamiseks, jättes liikmesriikidele nende kaalutlusruumi piires võimaluse neid täiendada vastavalt sellele, mida nad otstarbekaks peavad (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Balbiino, punkt 47).
61 Ülekandevarule kordaja 1,2 kohaldamine on esmapilgul ettevõtjate jaoks soodne, kuna see vähendab ülemäärase varu suurust. Eesti valitsuse selgitustest nähtub, et kordaja kehtestamise aluseks oli Eesti põllumajandustoodangu kasv aastatel 2000–2004. Kordaja kasutamine võimaldab 2000.–2003. aasta 1. mai seisuga laovaru keskmist ajakohastada sellele kasvule vastavalt ning määrata ülekandevaru ja seejärel ülemäärased varud kindlaks viisil, mis proportsionaalselt kajastab kogu Eesti põllumajandussektoris ajavahemikul 1. maist 2000 kuni 1. maini 2004 täheldatud kasvu. Niiviisi aitab see luua aluse 2004. aasta 1. mai seisuga laovaru ja nelja varasema aasta 1. mai seisuga keskmise laovaru võrdlemiseks (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Balbiino, punkt 48).
62 Neid omadusi arvesse võttes ei kahjusta niisuguse kordaja valimine määruse nr 1972/2003 eesmärke ega proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Balbiino, punkt 49).
63 Seega ei ole ülekandevaru arvutamiseks niisuguse kordaja kohaldamine, nagu on ette nähtud ÜLTS‑i § 6 lõikes 1, vastuolus määruse nr 1972/2003 artikli 4 lõikega 2 (eespool viidatud kohtuotsus Balbiino, punkt 50).
64 Neil asjaoludel tuleb teise küsimuse esimesele osale vastata, et määruse nr 1972/2003 artikli 4 lõikega 2 ei ole vastuolus selline siseriiklik õigusnorm nagu ÜLTS‑i § 6, mille kohaselt määratakse ettevõtja üleliigne laovaru kindlaks nii, et 1. mail 2004 tegelikult ettevõtja valduses olnud laovarust arvestatakse maha ülekandevaru, mis arvutatakse eelnenud nelja tegutsemisaasta 1. mai keskmise laovaru alusel, mida suurendatakse 1,2 korda vastavalt asjassepuutuvas liikmesriigis sellel nelja-aastasel ajavahemikul täheldatud põllumajandustoodangu kasvule.
Teise küsimuse teine osa
65 Teise küsimuse esimesele osale antud vastust arvestades ei ole vaja nimetatud küsimuse teist osa analüüsida.
Kolmas küsimus
66 Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas määrusega nr 1972/2003 on vastuolus ettevõtja üleliigse laovaru maksustamine ka siis, kui ettevõtja tõendab, et ta selle laovaru turustamisest pärast 1. maid 2004 kasu ei saanud.
Euroopa Kohtule esitatud märkused
67 RLK rõhutab, et määruse nr 1972/2003 eesmärk on spekulatsioonivastane võitlus. Põhikohtuasjas on aga igasugune spekulatsioon välistatud. Esiteks välistab põhikohtuasjas kõne all olevate toodete laad igasuguse spekulatiivse hindade määramise. Eesti Vabariigi ühinemine ei mõjutanud külmutatud kanalihamassi hinda. Ühenduses ei maksta nendelt toodetelt mingit eksporditoetust ning nende suhtes ei kohaldata ka ühtegi teist toetusmehhanismi, mis viitaks hindade erinevusele ühenduse turul ja maailmaturul. Teiseks olid kõik RLK ostetud kogused mõeldud tema enda tarbeks ja vastasid tema tootmise seisukohast tavapärasele laoseisule.
68 RLK väidab, et üleliigse laovaru tasu kehtestamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõtte ja ühenduse õiguse üldpõhimõtetega, ning viitab selles suhtes 11. oktoobri 2001. aasta määrusele kohtuasjas C‑30/00: William Hinton & Sons (EKL 2001, lk I‑7511). Kuna põhikohtuasjas ei saadud üleliigsest laovarust mingit kasu, leiab RLK, et temalt nõutav tasu on ebaproportsionaalne. Kui määrus nr 1972/2003 peaks kaasa tooma maksu kehtestamise sellistel asjaoludel, nagu on põhikohtuasjas kõne all, siis tuleks see määrus proportsionaalsuse põhimõtet silmas pidades tühistada. Tegemist ei oleks enam hoiatava maksusüsteemiga, vaid karistussüsteemiga, mille eesmärk on karistada teatud kauba omamise eest.
69 Eesti valitsus ja komisjon leiavad, et sellise ettevõtja maksustamine, kes ei saanud oma üleliigsete laovarude müügist kasu, on määruse nr 1972/2003 eesmärgiga kooskõlas.
70 Komisjoni sõnul ei ole selle määruse eesmärk karistada ettevõtjaid, vaid tagada ühise turukorralduse häireteta toimimine ühenduse üldistes huvides.
Euroopa Kohtu vastus
71 Määruse nr 1972/2003 põhjendustest 1 ja 3 nähtuvalt on määruse eesmärk ühise turukorralduse säilitamine, vältides uutes liikmesriikides asuvate ülemääraste varude hoiatava maksustamise abil seda, et neisse riikidesse toimetatakse laienemist silmas pidades teatavaid põllumajandustooteid kunstlikult. Eesmärk on seega vältida olukorda, kus normaalsest kõrvalekalduvad kaubavood tekitaksid häireid ühises turukorralduses (eespool viidatud kohtuotsus Balbiino, punkt 57).
72 Nimetatud määruse eesmärk ei ole karistada ettevõtjaid spekulatiivse tegevuse eest, vaid esiteks vältida hoiatava maksustamisega spekulatsiooni eesmärgil varude kogumist ja teiseks neutraliseerida majanduslikud eelised, mida varude omanikud on saanud (eespool viidatud kohtuotsus Balbiino, punkt 69).
73 Järelikult on määruses nr 1972/2003 ettenähtud ülemääraste varude maks kui põllumajanduse ühise turukorralduse kaitsmiseks mõeldud vahend kohaldatav kõigile ülemäärastele varudele mainitud määruse mõttes, sõltumata sellest, kas varude omanikud nende varude turustamisest tegelikult kasu said (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Balbiino, punkt 71).
74 Seetõttu tuleb kolmandale küsimusele vastata, et määrusega nr 1972/2003 ei ole vastuolus ettevõtja üleliigse laovaru maksustamine ka siis, kui ettevõtja tõendab, et ta selle laovaru turustamisest pärast 1. maid 2004 kasu ei saanud.
Kohtukulud
75 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
1. Nõukogu 23. juuli 1987. aasta määrust (EMÜ) nr 2658/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta, mida on muudetud komisjoni 11. septembri 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 1789/2003, tuleb tõlgendada nii, et sellised tooted, nagu need, mis on põhikohtuasjas kõne all, mis koosnevad külmutatud lihamassist, mis on saadud kukkede ja kanade mehaanilisel konditustamisel ja mis on mõeldud inimtoiduks, tuleb klassifitseerida kombineeritud nomenklatuuri alamrubriiki 0207 14 10.
2. Komisjoni 10. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1972/2003 Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemisel põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavate üleminekumeetmete kohta (muudetud komisjoni 10. veebruari 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 230/2004) artikli 4 lõikega 2 ei ole vastuolus selline siseriiklik õigusnorm nagu üleliigse laovaru tasu seaduse (muudetud 25. jaanuaril 2007 vastu võetud seadusega) § 6 lõige 1, mille kohaselt määratakse ettevõtja üleliigne laovaru kindlaks nii, et 1. mail 2004 tegelikult ettevõtja valduses olnud laovarust arvestatakse maha ülekandevaru, mis arvutatakse eelnenud nelja tegutsemisaasta 1. mai keskmise laovaru alusel, mida suurendatakse 1,2 korda vastavalt asjassepuutuvas liikmesriigis sellel nelja-aastasel ajavahemikul täheldatud põllumajandustoodangu kasvule.
3. Määrusega nr 1972/2003 ei ole vastuolus ettevõtja üleliigse laovaru maksustamine ka siis, kui ettevõtja tõendab, et ta selle laovaru turustamisest pärast 1. maid 2004 kasu ei saanud.
Allkirjad