ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (esimene koda)

18. märts 2009(*)

Dumping – Teatavate Hiinast pärinevate elektrooniliste kaalude import – Turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatus – Määruse (EÜ) nr 384/96 artikli 2 lõike 7 punktid a ja c ning lõige 10 ja artikli 11 lõige 9

Kohtuasjas T‑299/05,

Shanghai Excell M&E Enterprise Co. Ltd, asukoht Shanghai (Hiina),

Shanghai Adeptech Precision Co. Ltd, asukoht Huaxin Town (Hiina),

esindajad: solicitor R. MacLean ja advokaat E. Gybels,

hagejad,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu, esindaja: J.‑P. Hix, keda abistas advokaat G. Berrisch,

kostja,

keda toetab

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: esialgu K. Talabér‑Ritz ja E. Righini, hiljem H. Van Vliet ja K. Talabér‑Ritz,

menetlusse astujad,

mille ese on nõue tühistada nõukogu 28. aprilli 2005. aasta määruse (EÜ) nr 692/2005, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 2605/2000, millega kehtestatakse teatavate, muuhulgas Hiina Rahvavabariigist pärinevate elektrooniliste kaalude impordi suhtes lõplikud dumpinguvastased tollimaksud (ELT L 112, lk 1), artiklid 1 ja 2,

EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja esimees V. Tiili (ettekandja), kohtunikud F. Dehousse ja I. Wiszniewska-Białecka,

kohtusekretär: ametnik K. Pocheć,

arvestades kirjalikus menetluses ja 20. mai 2008. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

A –  Esialgne uurimine ja esialgne määrus

1        Nõukogu võttis 27. novembril 2000 vastu määruse (EÜ) nr 2605/2000, millega kehtestatakse teatavate Hiina Rahvavabariigist, Korea Vabariigist ja Taiwanist pärinevate elektrooniliste kaalude impordi suhtes lõplikud dumpinguvastased tollimaksud (EÜT L 301, lk 42; ELT eriväljaanne 11/34, lk 282; edaspidi „esialgne määrus”).

2        Nimetatud määruse vastuvõtmiseni viinud uurimise käigus (edaspidi „esialgne uurimine”) uuris komisjon eelkõige, kas nendest kolmest riigist pärit niisuguste teatavate jaemüügis kasutatavate elektrooniliste kaalude import Euroopa Ühendusse, mille ülemine mõõtepiir on 30 kg ning millel on kaalu, ühikuhinna ja makstava hinna digitaalne näidik (koos nimetatud andmete trükkimiseks vajaliku vahendiga või ilma selleta) (edaspidi „elektroonilised kaalud”), toimus dumpinguhindadega.

3        Mis puutub Hiinasse, siis otsustasid kolm eksportivat tootjat teha uurimisel koostööd ja neile võimaldati individuaalne kohtlemine. Nimetatud kolm äriühingut taotlesid, et tunnustataks nende seisundit turumajanduse tingimustes tegutsevate ettevõtjatena (edaspidi „TME seisund”) vastavalt nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 45) (mida on muudetud nõukogu 27. aprilli 1998. aasta määrusega (EÜ) nr 905/98 (EÜT L 128, lk 18; ELT eriväljaanne 11/10, lk 111) ja parandatud; edaspidi „algmäärus”), artikli 2 lõikele 7. Nõukogu oli aga seisukohal, et nimetatud määruse artikli 2 lõike 7 punkti c tingimused ei olnud täidetud ja jättis taotluse rahuldamata. Seetõttu tuli Hiina eksportivate tootjate ekspordihindu võrrelda turumajandusega võrdlusriigi suhtes kehtestatud normaalväärtusega vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 7 (esialgse määruse põhjendused 45–48 ja 52).

4        Institutsioonid leidsid, et Indoneesia oli normaalväärtuse kindlaksmääramiseks kõige sobivam kolmas turumajandusriik (esialgse määruse põhjendused 49 ja 50). Normaalväärtus määrati kindlaks vastavalt algmääruse artikli 2 lõigetele 2 ja 3 ühe Indoneesia äriühingu – PT Toshiba TEC Corporation (edaspidi „Toshiba Indonesia”) – puhul kindlaks tehtud normaalväärtuste alusel (esialgse määruse põhjendus 53).

5        Nõukogu võrdles normaalväärtust ja ekspordihinda tehasest hankimise tasandil ning samal kaubandustasandil, mis võimaldas tal tõendada, et kolme kõnealuse eksportiva tootja puhul oli dumpingumarginaal 9%–12,8% (esialgse määruse põhjendus 58).

6        Pidades silmas kõigi teiste Hiina eksportivate tootjate vähest koostööd, määrati viimastele dumpingu jääkmarginaaliks koostööd teinud äriühingute kõrgeim individuaalne dumpingumarginaal ehk 30,7%.

7        Selle tulemusena kehtestati esialgse määruse artikli 1 lõikes 2 kolmele koostööd teinud Hiina eksportivale tootjale individuaalne dumpinguvastane tollimaks maksimaalmääraga 12,8% ja kõigile teistele Hiina äriühingutele tollimaks 30,7%.

B –  Läbivaatamise menetlus

8        Hagejad – sidusettevõtjad Shanghai Excell M&E Enterprise Co. Ltd (edaspidi „Shanghai Excell”) ja Shanghai Adeptech Precision Co. Ltd (edaspidi „Shanghai Adeptech”) – toodavad Hiinas elektroonilisi kaale. Shanghai Excell ja Shanghai Adeptech hakkasid elektroonilisi kaale ühendusse eksportima 2003. aasta juunis. Neile kohaldati dumpinguvastase tollimaksu määra 30,7%.

9        Hagejad esitasid algmääruse artikli 11 lõike 4 tähenduses „uute eksportijatena” komisjonile taotluse esialgse määruse uueks läbivaatamiseks. Nad väitsid, et nad ei ole esialgse uurimise perioodil ehk 1. septembrist 1998 kuni 31. augustini 1999 (edaspidi „esialgse uurimise periood”) elektroonilisi kaale ühendusse eksportinud ja et nad ei ole seotud ühegi eksportijast tootjaga, keda vaidlusalused meetmed puudutavad.

10      Komisjon algatas hagejaid käsitleva läbivaatamise komisjoni 2. augusti 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 1408/2004, millega algatatakse uut eksportijat käsitlev läbivaatus nõukogu määruse (EÜ) nr 2605/2000 puhul, millega kehtestati lõplik dumpinguvastane tollimaks muuhulgas Hiina Rahvavabariigist pärinevate teatavate elektrooniliste kaalude (REWS) impordile ning tunnistati kehtetuks tollimaks kahele selle riigi eksportija impordile ning nähti ette kõnealuse impordi registreerimine (ELT L 256, lk 8). Hagejate elektrooniliste kaalude suhtes kehtestatud dumpinguvastane tollimaks 30,7% tunnistati kehtetuks ja komisjon tegi tollile ülesandeks võtta vajalikud meetmed nimetatud kaalude impordi registreerimiseks, kuna registreerimisnõue aegub üheksa kuu möödumisel määruse nr 1408/2004 jõustumise kuupäevast.

11      Komisjon saatis 23. veebruaril 2005 hagejatele kirja, milles ta tõi põhjendused, mille alusel oli tal kavas võimaldada neile individuaalset kohtlemist ja määrata neile dumpinguvastane tollimaks 54,8%. Hagejad esitasid selle seisukoha peale 7. märtsi 2005. aasta kirjas vaide.

C –  Vaidlustatud määrus

12      Nõukogu võttis 28. aprillil 2005 vastu määruse (EÜ) nr 692/2005, millega muudetakse määrust nr 2605/2000, millega kehtestatakse teatavate, muuhulgas Hiina Rahvavabariigist pärinevate elektrooniliste kaalude impordi suhtes lõplikud dumpinguvastased tollimaksud (ELT L 112, lk 1; edaspidi „vaidlustatud määrus”).

13      Vaidlustatud määruses kinnitab nõukogu, et hagejad olid „uued eksportijad” algmääruse artikli 11 lõike 4 tähenduses (põhjendused 9–11).

14      Nõukogu leidis, et kuna hagejad olid asutatud Hiinas, tuli normaalväärtus nagu esialgses määruses kindlaks määrata vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 7 punktile a, sest hagejad ei vastanud nimetatud määruse artikli 2 lõike 7 punktis c sätestatud kriteeriumidele ning järelikult ei toimunud elektrooniliste kaalude valmistamine ja müük neis turumajanduse tingimustes. Samas leidis nõukogu, et hagejad täitsid kõiki algmääruse artikli 9 lõikes 5 ette nähtud individuaalse kohtlemise nõudeid (põhjendused 27 ja 28).

15      Nagu esialgses määruses arvutas nõukogu normaalväärtuse välja vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 7 punktile a sarnases riigis, antud juhul Indoneesias, kehtiva hinna või arvestusliku väärtuse alusel. Normaalväärtus arvutati Toshiba Indonesia esitatud andmete alusel.

16      Nõukogu võrdles normaalväärtust ja ekspordihinda tehasest hankimise tasandil ning samal kaubandustasandil ja võttis vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 10 arvesse tegurite erinevusi, mis mõjutavad hindu ja hindade võrreldavust (põhjendused 42–45). Lõpuks võrdles nõukogu kaalutud keskmist normaalväärtust liikide kaupa vastavate vaatlusaluse toote kaalutud keskmiste ekspordihindadega ning leidis, et dumpingumarginaal on 52,6% (põhjendused 55 ja 56).

17      Selle tulemusena kehtestati vaidlustatud määruse artikli 1 lõikes 1 hagejate impordile ühendusse dumpinguvastane tollimaks 52,6%.

18      Vaidlustatud määruse artikli 1 lõikes 2 sätestati sama tollimaksumäära kohaldamine tagasiulatuvalt ka impordile, mis oli registreeritud vastavalt komisjoni määruse nr 1408/2004 artiklile 3. Nii oli hagejatele määratud tollimaks alates 2004. aasta augustist 52,6%. Vaidlustatud määruse artikli 1 lõikes 2 anti Euroopa Liidu tolliasutustele korraldus peatada hagejate impordi registreerimine.

19      Vastavalt vaidlustatud määruse artiklile 2 jõustus määrus järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas ehk 4. mail 2005.

20      Vastavalt algmääruse artikli 11 lõikele 2 aegus esialgse määrusega, mida muudeti vaidlustatud määrusega, kehtestatud tollimaks 1. detsembril 2005. Pärast teate avaldamist meetmete eelseisva kehtivuse lõppemise kohta ei taotlenud ühenduse tööstus aeguvate meetmete läbivaatamist algmääruse artikli 11 lõike 2 alusel.

 Menetlus ja poolte nõuded

21      Esimese Astme Kohtu kantseleisse 26. juulil 2005 saabunud avaldusega esitasid hagejad käesoleva hagi.

22      Esimese Astme Kohtu kantseleisse 18. novembril 2005 saabunud avaldusega esitas komisjon taotluse menetlusse astumiseks nõukogu seisukoha toetuseks. Menetlusse astumise taotlus rahuldati Esimese Astme Kohtu kolmanda koja esimehe 12. jaanuari 2006. aasta määrusega.

23      Kuna Esimese Astme Kohtu kodade koosseis muutus, kuulub ettekandja-kohtunik nüüd esimese koja koosseisu, mistõttu käesolev kohtuasi määrati sellele kojale.

24      19. märtsil 2008 palus Esimese Astme Kohus oma kodukorra artiklis 64 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames pooltel vastata teatavatele kirjalikele küsimustele ja esitada teatavad dokumendid. Hagejad täitsid need nõuded määratud tähtaja jooksul.

25      15. aprillil 2008 teatas nõukogu Esimese Astme Kohtule, et ta ei saa palvele vastata, kuna mõned nõutavad dokumendid on konfidentsiaalsed ja on pealegi komisjoni käes. Peale selle märkis nõukogu, et hagejal puudub põhjendatud huvi.

26      7. mai 2008. aasta kohtumäärusega kohustas Esimese Astme Kohus kodukorra artikli 65 punkti b, artikli 66 lõike 1 ja artikli 67 lõike 3 teise lõigu alusel nõukogu ja komisjoni esitama teatavad nõutud dokumendid ja selgitused nende kohta, nähes seejuures ette, et hagejatele neid selles staadiumis ei edastata. Nõukogu ja komisjon täitsid selle nõude tähtaegselt. Samas märkisid nad, et nad on seisukohal, et need dokumendid on rangelt konfidentsiaalsed, kuna sisaldavad Toshiba Indonesia kohta tundliku sisuga ärilist teavet.

27      Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (esimene koda) alustada suulist menetlust.

28      Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 20. mai 2008. aasta kohtuistungil.

29      Hagejad andsid kohtuistungil nõusoleku, et Esimese Astme Kohus võib vajadusel kasutada neile esitamata jäetud nõukogu ja komisjoni poolt konfidentsiaalsetena käsitatavates dokumentides sisalduvat teavet, mis kanti kohtuistungi protokolli. Esimese Astme Kohus ei pidanud siiski vajalikuks kasutada käesoleva kohtuotsuse huvides muud teavet kui see, mis oli hagejatele teatavaks tehtud.

30      Kohtuistungil loobusid hagejad oma üheksandast väitest, mille kohaselt on nende isikusamasus vaidlustatud määruses valesti tuvastatud, mis kanti samuti kohtuistungi protokolli.

31      Veel selgus kohtuistungil, et dokumendid, mille hagejad olid Esimese Astme Kohtu 19. märtsi 2008. aasta palve peale esitanud, ei olnudki need, mida kohus oli palunud. Nõukogu palus luba esitada koopia haldustoimikusse kuuluvatest dokumentidest, mille hagejad olid talle vaidlustatud määruse vastuvõtmiseni viinud uurimismenetluses esitanud. Hagejad esitasid selle kohta vastuväite, mis kanti kohtuistungi protokolli. Esimese Astme Kohus määras hagejatele tähtaja, et nad saaksid esitada asjaomaste dokumentide ja nende võimaliku toimikusse lisamise kohta oma märkused.

32      Hagejad esitasid 30. mail 2008 eelmises punktis viidatud dokumentide kohta oma märkused ja kordasid oma vastuseisu nende lisamise kohta toimikusse. Esimese Astme Kohus – leides, et kui nõukogu esitaks asjaomased dokumendid, siis see vaid parandaks vea, mille hagejad kas hooletusest või tahtlikult on teinud – on siiski seisukohal, et need dokumendid tuleb toimikusse lisada.

33      Nõukogu esitas 6. juunil 2008 Esimese Astme Kohtu kantseleisse paranduse selle teabe kohta, mille ta oli kohtule esitanud viimase 7. mai 2008 määruse peale. Komisjon teatas 6. juuni 2008. aasta kirjas Esimese Astme Kohtule, et selgitusi, mis ta oli nimetatud määruse peale esitanud, on nõukogu esitatud parandust arvestades vaja muuta.

34      Hagejad esitasid 10. juulil 2008 asjaomase paranduse kohta oma märkused.

35      Suuline menetlus lõppes 24. septembril 2008.

36      Hagejad paluvad Esimese Astme Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud määrus neid puudutavas osas;

–        mõista kohtukulud välja nõukogult.

37      Nõukogu, keda toetab komisjon, palub oma märkustes Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

38      Nõukogu palub oma 15. aprilli 2008. aasta kirjas Esimese Astme Kohtul:

–        tuvastada, et vajadus otsus teha on ära langenud, kuna hagejatel pole enam põhjendatud huvi;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

 Taotlus jätta kohtuasjas otsus tegemata

A –  Poolte argumendid

39      Nõukogu väidab, et hagejate elektrooniliste kaalude suhtes kehtestati dumpinguvastane tollimaks alles alates esialgse määruse kehtivuse lõppemisest ehk 1. detsembrist 2005. Liikmesriikidelt saadud andmetest selgub esiteks, et nad olid neid vaidlustatud määrusega kehtestatud dumpinguvastaseid tollimakse kogunud vaid väga vähesel määral, ja teiseks, et neid väheseid makse ei maksnud mitte hagejad, vaid importijad, kes ei olnud nendega seotud.

40      Nõukogu järeldab sellest, et vaidlustatud määruse tühistamisel ei oleks hagejatele mingisugust õiguslikku mõju, kuna neil ei ole enam põhjendatud huvi.

41      Hagejad on seisukohal, et Esimese Astme Kohus ei peaks nõukogu argumenti analüüsima, kuna see on hilinenud. Veel kinnitavad nad, et nad ei ole ühelgi korral maksnud dumpinguvastast tollimaksu vaidlustatud määruses kehtestatud määral. Nad arvavad siiski, et nende elektrooniliste kaalude suhtes väga kõrge dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine peaaegu viieks kuuks on nurjanud nende pingutused Euroopas turustada, millega ongi selgitatav see, et nende importijad maksid dumpinguvastast tollimaksu väga vähesel määral. Hagejad rõhutavad veel, et nende põhjendatud huvi on säilinud, kuna nad kavatsevad hilisemas kahju hüvitamise hagis viidata vaidlustatud määruse ebaseaduslikkusele.

B –  Esimese Astme Kohtu hinnang

42      Kuna küsimus hagi vastuvõetavuse tingimustest, sh põhjendatud huvi puudumisest, on avalikul huvil põhinev asja läbivaatamist takistav asjaolu, siis peab Esimese Astme Kohus omal algatusel kontrollima, kas hagejatel on huvi vaidlustatud õigusakti tühistamiseks (Esimese Astme Kohtu 10. märtsi 2005. aasta määrus liidetud kohtuasjades T‑228/00, T‑229/00, T‑242/00, T‑243/00, T‑245/00–T‑248/00, T‑250/00, T‑252/00, T‑256/00–T‑259/00, T‑265/00, T‑267/00, T‑268/00, T‑271/00, T‑274/00–T‑276/00, T‑281/00, T‑287/00 ja T‑296/00: Gruppo ormeggiatori del porto di Venezia jt vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑787, punkt 22). Järelikult tuleb nõukogu argumenti analüüsida ning ei ole vaja võtta seisukohta selle väidetava hilinemise kohta.

43      Sellega seoses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab hageja põhjendatud huvi hagi eseme seisukohalt esinema hagi esitamise hetkel, vastasel juhul on hagi vastuvõetamatu. See vaidlusese, nagu ka põhjendatud huvi, peab säilima kuni kohtuotsuse tegemiseni, mis eeldab, et hagi peab selle esitajale tooma selle lõpptulemuse kaudu mingit kasu, vastasel juhul võidakse asjas kohtuotsust mitte teha (vt selle kohta Euroopa Kohtu 17. aprilli 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑373/06 P, C‑379/06 P ja C‑382/06 P: Flaherty jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 25 ja viidatud kohtupraktika).

44      Antud juhul oli hagejatel nõukogu sõnul hagi esitamise ajal põhjendatud huvi olemas, kuid hiljem see ammendus, kuna esialgse määruse ja sellest tulenevalt ka vaidlustatud määruse kehtivuse lõppemisega 1. detsembril 2005 ei saa hagejad viimase võimalikust tühistamisest enam mingit kasu saada, sest esiteks ei kohaldata seda enam nende ekspordile ühendusse ja teiseks, kuna nad ei ole nimetatud määruse alusel ka varem dumpinguvastast tollimaksu maksnud, ei maksta neile määruse tühistamise korral mingisugust hüvitist.

45      Kohtuasja asjaolusid arvestades tuleb nõukogu argument siiski mitmel põhjusel tagasi lükata.

46      Esiteks tuleb täpsustada, et vaidlustatud õigusakti kehtivuse lõppemine, mis toimub pärast hagi esitamist, ei too iseenesest kaasa ühenduse kohtu kohustust asjas kohtuotsust selle tõttu mitte teha, et kohtuotsuse kuulutamise päeval puudub ese ja põhjendatud huvi (vt selle kohta Euroopa Kohtu 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑362/05 P: Wunenburger vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑4333, punkt 47).

47      Sellega seoses tuleb tõdeda, et nõukogu ei ole vaidlustatud määrust ametlikult tühistanud (vt selle kohta eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, punkt 48).

48      Teiseks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et hagejal võib säilida huvi nõuda ühenduse institutsiooni akti tühistamist ka selleks, et ta saaks vältida selle väidetava õigusvastasuse kordumist tulevikus (vt selle kohta eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, punkt 50; vt ka Euroopa Kohtu 24. juuni 1986. aasta otsus kohtuasjas 53/85: AKZO Chemie vs. komisjon, EKL 1986, lk 1965, punkt 21, ja 26. aprilli 1988. aasta otsus kohtuasjas 207/86: Apesco vs. komisjon, EKL 1988, lk 2151, punkt 16).

49      Selline põhjendatud huvi tuleneb EÜ artikli 233 esimesest lõigust, mille kohaselt nõutakse institutsioonilt, kelle õigusakt on tunnistatud tühiseks, Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist (eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, punkt 51).

50      See põhjendatud huvi esineb siiski ainult siis, kui väidetav õigusvastasus võib korduda tulevikus, sõltumata selle juhtumi asjaoludest, mis olid aluseks hageja esitatud hagile (eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, punkt 52.

51      Nii on see selliste tühistamishagide puhul nagu käesolevas asjas – mille on esitanud ettevõtjad, kelle suhtes on kehtestatud dumpinguvastane tollimaks pärast läbivaatamismenetlust, kui nad vaidlustavad selle kehtestamiseni viinud menetluse – isegi juhul, kui nimetatud tollimaksu enam ei kohaldata. Vastupidi dumpinguhindadega müügi toimumise sisuliste asjaolude hindamisele võidakse läbivaatamise menetlusmeetodeid analoogsetes menetlustes rakendada ka tulevikus, mistõttu säilib hagejatel tulevasi nende vastu suunatavaid dumpinguvastaseid menetlusi arvestades huvi vaidlustatud määruse tühistamiseks isegi juhul, kui sellel enam nende suhtes mõju ei ole (vt selle kohta eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, punktid 56–59).

52      Sellega seoses tuleb märkida, et käesolevas kohtuasjas vaidlustavad hagejad selle meetodi mitut aspekti, mille nõukogu vaidlustatud määruses valis, et otsustada, kas hagejad vastavad TME seisundi tunnustamise tingimustele ning arvutada välja nende dumpingumarginaal – neid meetodeid võidakse ka tulevikus analoogsetes menetlustes rakendada.

53      Kolmandaks võib hagejal säilida huvi paluda teda otseselt puudutava akti tühistamist selleks, et ühenduse kohus tuvastaks tema suhtes toime pandud õigusnormi rikkumise, mis võib olla aluseks võimalikule kahju hüvitamise hagile, mille eesmärk on vaidlustatud aktiga põhjustatud kahju adekvaatne heastamine (vt selle kohta Euroopa Kohtu 31. märtsi 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑68/94 ja C‑30/95: Prantsusmaa jt vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑1375, punkt 74).

54      Vaidlustatud määrusega kehtestati hagejate elektronkaalude suhtes viieks kuuks dumpinguvastane tollimaks, mis on peaaegu kahekordne võrreldes teistele Hiina tootjatele kohaldatavaga, ning mis tõstab nende müügihindu ühenduses üle 50%.

55      Sellistel asjaoludel säilitavad hagejad huvi, et vaidlustatud määruse ebaseaduslikkus tuvastataks, sest esiteks seoks see tuvastus ühenduse kohut kahju hüvitamise hagi puhul ja teiseks võiks see olla aluseks võimalikele kohtuvälistele läbirääkimistele nõukogu ja hagejate vahel eesmärgiga viimaste kahju hüvitada.

56      Neljandaks tähendaks nõukogu argumendiga nõustumine möönmist, et institutsioonide poolt vastu võetud ajaliselt piiritletud õigusaktid, mille kehtivus lõpeb pärast tühistamishagi esitamist kuid enne kui Esimese Astme Kohus saab teha asjakohase otsuse, ei alluks mingisugusele kohtulikule kontrollile juhul, kui nende alusel ei ole rahasummasid kogutud.

57      Niisugune olukord on aga vastuolus EÜ artikli 230 – mille kohaselt Euroopa Kohus kontrollib Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühiselt vastuvõetud õigusaktide, nõukogu, komisjoni ja EKP õigusaktide seaduslikkust, välja arvatud soovitused ja arvamused, ning nende Euroopa Parlamendi õigusaktide seaduslikkust, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele – mõttega. Kui Euroopa Ühendus on õigusühendus, siis tähendab see seda, et liikmesriigid ega institutsioonid ei pääse kohtulikust kontrollist nende õigusaktide vastavuse üle konstitutsioonilisele aluslepingule, ehk asutamislepingule, ja sellest tulenevale teisesele õigusele (vt selle kohta 23. aprilli 1986. aasta otsus kohtuasjas 294/83: Les Verts vs. parlament, EKL 1986, lk 1339, punkt 23).

58      Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et hagejate põhjendatud huvi on säilinud.

 Põhiküsimus

59      Hagejad esitavad oma hagi põhjenduseks kaheksa väidet, millest mõned võib ümber paigutada. Esimene väide käsitleb algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teise lõigu rikkumist. Teine väide käsitleb algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c esimese lõigu esimese taande rikkumist. Kolmas väide käsitleb algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c esimese lõigu teise taande rikkumist. Neljas väide käsitleb algmääruse artikli 11 lõike 9 rikkumist. Viies ja kaheksas väide käsitlevad algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a rikkumist. Kuues ja seitsmes väide käsitlevad algmääruse artikli 2 lõike 10 rikkumist.

60      Esimese Astme Kohus leiab, et kõigepealt tuleb käsitleda teist ja kolmandat väidet.

A –  Teine ja kolmas väide, mis käsitlevad vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c esimese lõigu esimese ja teise taande rikkumist

61      Algmääruse artikli 2 lõige 7 sätestab erandina sama artikli lõigetest 1–6, et mitteturumajanduslikest riikidest pärineva impordi puhul määratakse normaalväärtus reeglina kolmandas turumajandusriigis kehtiva hinna või arvestusliku väärtuse alusel.

62      Nimetatud määruse artikli 2 lõike 7 punkt b näeb siiski ette:

„Venemaalt ja Hiina[st ...] pärinevat importi käsitlevates dumpinguvastastes uurimistes määratakse normaalväärtus kooskõlas lõigetega 1–6, kui ühe või mitme uuritava tootja põhjendatud nõuete alusel ning vastavalt punktis c sätestatud kriteeriumidele ja menetlustele on näidatud, et nimetatud tootja või tootjate puhul toimub samasuguse toote valmistamine ja müük turumajanduse tingimustes. Muudel juhtudel kohaldatakse [artikli 2 lõike 7] punktis a sätestatud eeskirju.”

63      Algmääruse artikli 2 lõike 7 punkt c sätestab:

„[Artikli 2 lõike 7 p]unkti b kohane nõue peab olema kirjalik ja sisaldama piisavat tõendusmaterjali selle kohta, et tootja tegutseb turumajanduse tingimustes, mis tähendab, et:

–        äriühingud teevad otsused hindade, kulude ja sisendite [otsused sisendite hindade ja kulude kohta], sh näiteks toorainete, tehnoloogia- ja tööjõukulude, toodangu, müügi ja investeeringute kohta vastusena turul pakkumise ja nõudmise osas toimuvale ilma riigi märkimisväärse sellekohase sekkumiseta ning et kulutused tähtsamatele sisenditele peegeldavad turuväärtusi,

–        äriühingutel on üks selge peamiste raamatupidamisdokumentide kogum, mida auditeeritakse sõltumatult kooskõlas rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega ning kohaldatakse kõikidel eesmärkidel,

[…]

ning

–        kursside ümberarvestust teostatakse turukursside alusel.

[…]”. [Täpsustatud tõlge]

64      Alates läbivaatamisuurimise algatamisest taotlesid hagejad, et nende puhul tunnustataks TME seisundit. Nõukogu leidis vaidlustatud määruses, et see taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuna hagejad ei vastanud kahele esimesele eelmises punktis sätestatud tingimusele (põhjendused 13–15).

65      Esimest tingimust vaadeldes täheldas nõukogu vaidlustatud määruses, et mitmed asjaolud viitasid sellele, et riik sekkub oluliselt hagejate tegevusse. Nimetatud asjaolud on esiteks see, et ühe hageja põhikiri lubab tema riigi kontrolli all oleval partneril, kellele ei kuulu mingisugust osa ettevõtja varast ja kes on ilmselt ainult ruumide üürileandja, nõuda kompensatsiooni, kui ettevõtja ei saavuta tootmise, müügi ja kasumi eesmärke; teiseks see, et oli vaja kohalike pädevate asutuste heakskiitu, et tunnistada hooned põhivaraks ja alustada maakasutusõiguse amortiseerimisega; kolmandaks see, et üks hagejatest ei olnud kunagi maksnud maakasutusõiguse maksu, ja neljandaks, et ta oli saanud kasu kolmandate isikute antud maksuvabadelt pangatagatistelt (vaidlustatud määruse põhjendus 16).

66      Mis puutub teise tingimusse, mille kohaselt peavad ettevõtjad, kes soovivad, et nende puhul tunnustataks TME seisundit, tõendama, et neil on üks selge peamiste raamatupidamisdokumentide kogum, mida auditeeritakse sõltumatult kooskõlas rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega ning kasutatakse kõikidel eesmärkidel, siis leidis nõukogu vaidlustatud määruse põhjenduses 17, et hagejad rikkusid teatavaid rahvusvahelisi raamatupidamisstandardeid („International Accounting Standards”, edaspidi „IAS”), mille on vastu võtnud International Accounting Standards Board.

67      Mis puutub IAS 1, siis leidis nõukogu, et hagejad rikkusid kolme raamatupidamise aluspõhimõtet – tekkepõhisuse, konservatiivsuse ja sisu ülimuslikkuse põhimõte. Nõukogu arvates ei järginud hagejad ka IAS 2 nõudeid seoses varudega, nende hooneid ei olnud IAS 16 kohaselt arvele võetud ega amortiseeritud ja maakasutusõigus ei olnud amortiseerinud IAS 38 kohaselt, hagejad rikkusid IAS 21 valuutakursside muutuste mõjudest ja IAS 36 varade väärtuse languse kohta, mitmed hagejate auditiaruanded näitasid, et raamatupidamises esineb probleeme seoses varudega ning et äriühing ei olnud rakendanud erimenetlust varade väärtuse langust käsitlevate normide täitmisel. Nõukogu jõudis ka seisukohale, et asjaolu, et auditiaruanded ei kajasta enamust IAS rikkumisi, näitab, et auditid ei olnud kooskõlas rahvusvaheliste standarditega (vaidlustatud määruse põhjendused 17–18).

1.     Poolte argumendid

68      Hagejad väidavad, et nõukogu hinnang vaidlustatud määruse põhjendustes 12–26, mille kohaselt nad ei vastanud kahele esimesele algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c sätestatud kriteeriumidele, on valed.

69      Oma teises väites märgivad hagejad, et vaidlustatud määruses on ilmselgelt ekslik nõukogu analüüs esiteks küsimuses, kas nende otsused sisendite hindade ja kulude kohta on tehtud vastusena turul pakkumise ja nõudmise osas toimuvale ja ilma riigi märkimisväärse sellekohase sekkumiseta ning teiseks küsimuses, kas kulutused tähtsamatele sisenditele peegeldavad turuväärtusi.

70      Oma kolmandas väites märgivad hagejad, et nõukogu eksis, kui ta vaidlustatud määruses leidis, et nad ei vasta algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c sätestatud teisele tingimusele, mille kohaselt peab TME seisundi tunnustamist taotleval ettevõtjal olema üks peamiste raamatupidamisdokumentide kogum, mida auditeeritakse sõltumatult kooskõlas rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega ning kasutakse kõikidel eesmärkidel.

71      Sellega seoses toovad hagejad välja, et kuna Hiina ei ole komisjoni poolt käesolevas asjas kohaldatud raamatupidamisstandardeid ehk IAS‑i kehtestanud, siis ei ole ükski selles riigis asutatud äriühing kohustatud neid järgima. Seega, kui nende rakendamine oleks nõutud, ei tunnustataks ühegi Hiina äriühingu puhul TME seisundit. Pealegi on IAS‑i järgimine Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. juuli 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1606/2002 rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite kohaldamise kohta (EÜT L 243, lk 1; ELT eriväljaanne 13/29, lk 609) isegi ühenduses kohustuslik vaid teatavatele äriühingutele ja seda alates 1. jaanuarist 2005.

72      Hagejad väidavad veel, et nõukogu protokollis seoses määrusega nr 905/98, millega lisati TME seisundi mõiste algmäärusesse, soovitas komisjon kohaldada seda nii, et kõigil ettevõtjatel oleks nende suurusest sõltumata võrdsed võimalused selle sätetest kasu saada. Samas nõudsid ühenduse institutsioonid, et hagejate raamatupidamine oleks kooskõlas äärmiselt rangete standarditega, millega vastavusse viimine oli nende puhul väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjatena võimatu.

73      Hagejad kritiseerivad, et ühenduse institutsioonid ei proovinud kohaldada teisi rahvusvaheliselt tunnustatud standardeid, kuigi nemad olid seda mitmel korral taotlenud, ja lisavad, et kui komisjon Shanghai Adeptechi ruumides kontrolli teostas, siis andis ta selle äriühingu audiitoritele korralduse viivitamatult lahkuda, võttes sellega nimetatud äriühingult igasuguse võimaluse anda selgitusi tema raamatupidamise kooskõla kohta rahvusvaheliste standarditega.

74      Lõpuks leiavad hagejad, et nõukogu tegi ilmse hindamisvea, kui ta kohaldas nende kahe äriühingu auditeeritud raamatupidamisaruandeid kontrollides asjakohatuid raamatupidamisstandardeid nagu IAS selle asemel, et kohaldada „rahvusvahelisi raamatupidamisstandardeid”, mis on nimetatud algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c esimese lõigu teises taandes.

75      Nõukogu väidab vastu, et teine ja kolmas väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

76      Nii artikli 2 lõike 7 punkti c neljanda ja viienda taande vahel kasutatud sõnast „ning” kui ka tingimuste enda olemusest tuleneb, et need on kumuleeruvad, mistõttu juhul, kui TME seisundi tunnustamist taotlev tootja ei täida neist tingimustest ühte, tuleb jätta tema taotlus rahuldamata (Esimese Astme Kohtu 28. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑35/01: Shanghai Teraoka Electronic vs. nõukogu, EKL 2004, lk II‑3663, punkt 54).

77      Järelikult, kuna nõukogu vaidlustatud määruses otsustas, et hagejate taotlus saada TME seisundi tunnustus tuli jätta rahuldamata, kuna nad ei vastanud kummalegi algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c sätestatud tingimustest (põhjendused 13–15), siis saaks käsitletavate väidetega saavutada vaidlustatud määruse tühistamise ainult juhul, kui need mõlemad oleks vastuvõetavad.

78      Selles kontekstis peab Esimese Astme Kohus otstarbekaks analüüsida kõigepealt kolmandat väidet.

79      Kõigepealt tasub meenutada, et kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas on ühenduse institutsioonidel majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida nad uurima peavad, lai kaalutlusõigus (Esimese Astme Kohtu 5. juuni 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑162/94: NMB France jt vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑427, punkt 72; 29. jaanuari 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑97/95: Sinochem vs. nõukogu, EKL 1998, lk II‑85, punkt 51; 17. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑118/96: Thai Bicycle vs. nõukogu, EKL 1998, lk II‑2991, punkt 32; 4. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑340/99: Arne Mathisen vs. nõukogu, EKL 2002, lk II‑2905, punkt 53, ja eespool punktis 76 viidatud kohtuotsus Shanghai Teraoka Electronic vs. nõukogu, punkt 48).

80      Sellest tuleneb, et ühenduse kohtu kontroll institutsioonide hinnangute üle peab olema piiratud menetlusnormidest kinnipidamise, vaidlustatud õigusakti tegemise aluseks olevate asjaolude sisulise õigsuse, nende faktiliste asjaolude hindamisel ilmsete vigade puudumise ja võimu kuritarvitamise puudumise kontrollimisega (Euroopa Kohtu 7. mai 1987. aasta otsus kohtuasjas 240/84: Toyo vs. nõukogu, EKL 1987, lk‑1809, punkt 19; eespool punktis 79 viidatud kohtuotsus Thai Bicycle vs. nõukogu, punkt 33; eespool punktis 79 viidatud kohtuotsus Arne Mathisen vs. nõukogu, punkt 54, ja eespool punktis 76 viidatud kohtuotsus Shanghai Teraoka Electronic vs. nõukogu, punkt 49).

81      Sama kehtib asjaomase riigi õigusliku ja poliitilise olukorra osas, mida ühenduse institutsioonid peavad hindama otsustamaks, kas eksportija tegutseb turumajanduse tingimustes ilma riigi märkimisväärse sekkumiseta ning kas selle tulemusena võib tunnustada tema turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja seisundit (eespool punktis 76 viidatud kohtuotsus Shanghai Teraoka Electronic vs. nõukogu, punkt 49).

82      Järgnevalt tuleb märkida, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis b viidatud toote normaalväärtuse määramise viis on erand artikli 2 lõike 7 punktis a samal eesmärgil kehtestatud erimeetodist, mida põhimõtteliselt kohaldatakse mitteturumajanduslikest riikidest pärineva impordi korral. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb aga igat kõrvalekallet või erandit üldreeglist tõlgendada kitsalt (Euroopa Kohtu 12. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑399/93: Oude Luttikhuis jt, EKL 1995, lk I‑4515, punkt 23; 18. jaanuari 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑83/99: komisjon vs. Hispaania, EKL 2001, lk I‑445, punkt 19; 12. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑5/01: Belgia vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑11991, punkt 56, ja eespool punktis 76 viidatud kohtuotsus Shanghai Teraoka Electronic vs. nõukogu, punkt 50).

83      Lõpuks on oluline rõhutada, et tõendamiskohustus lasub eksportival tootjal, kes taotleb TME seisundi tunnustamist. Algmääruse artikli 2 lõike 7 punkt c näeb ette, et taotlus „peab [...] sisaldama piisavat tõendusmaterjali”. Järelikult ei pea ühenduse institutsioonid tõendama, et eksportiv tootja ei vasta kõnealuse seisundi tunnustamisele seatud tingimustele. Küll aga peavad ühenduse institutsioonid hindama, kas eksportiva tootja esitatud asjaolud on piisavad tõendamaks, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c seatud tingimused on täidetud, ja ühenduse kohus kontrollima, kas sellisel hindamisel on tehtud ilmne hindamisviga (eespool punktis 76 viidatud kohtuotsus Shanghai Teraoka Electronic vs. nõukogu, punkt 53).

84      Nendest kaalutlustest lähtudes tuleb uurida, kas hagejate argumendid võimaldavad tõendada, et nõukogu järeldus, mille kohaselt nad ei vasta algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c sätestatud kahele tingimusele, on ilmselgelt vale.

85      Hagejad märgivad selle kohta sisuliselt, et IAS ei ole Hiinas kohustuslik ning ka ühenduses on nad seda vaid teatavate ettevõtjate suhtes.

86      Esiteks tuleb märkida, et asjaolu, et siseriiklik õigus ei kohusta Hiina ettevõtjaid teatavaid raamatupidamisstandardeid järgima, ei oma mingit tähtsust küsimuses, kas nende raamatupidamist võib hinnata nimetatud norme arvestades. Algmääruse artikli 2 lõike 7 punkt c näeb sõnaselgelt ette, et iga mitteturumajanduslikust riigist pärit äriühingu, kes soovib saada TME seisundi tunnustust, raamatupidamist auditeeritakse kooskõlas rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega, vaatamata sellele, kas nimetatud standardid on tema päritoluriigis kohustuslikud või mitte. Just sellepärast, et nimetatud riik ei ole turumajanduslik, nõuabki algmäärus, et asjaomased ettevõtjad järgiksid raamatupidamisstandardeid, mis ei pruugi olla nende siseriiklikud standardid.

87      Teiseks tuleb välja tuua, et asjaolu, et käesolevas asjas kohaldatavad raamatupidamisstandardid ei ole ühe ühenduse õigusakti alusel kohustuslikud kõigile ühenduse ettevõtjatele, ei tähenda tingimata seda, et need või muud samu eesmärke järgivad standardid, mis neid rakendavad samasuguse rangusega või isegi rangemalt, ei oleks nimetatud ettevõtjatele kohustuslikud nende siseriikliku õiguse alusel. See asjaolu ei tähenda ka seda, et need standardid ei oleks rahvusvahelisel tasandil laialdaselt tunnustatud või et need ei võiks kujutada endast sünteesi enamuse turumajanduslike riikide, sealhulgas EL liikmesriikide ühistest raamatupidamisstandarditest.

88      Hagejad väidavad teiseks, et nendesugustel väikestel või keskmise suurusega ettevõtjatel on võimatu end IAS‑iga vastavusse viia. See argument on vaid kinnitus, mille põhjendamiseks ei ole toodud ühtegi tõendit ega kokkuvõtlikku selgitust põhjustest, miks käesolevas asjas komisjoni poolt kohaldatud raamatupidamisstandardeid on väiksel või keskmise suurusega ettevõtjal võimatu saavutada. Järelikult tuleb hagejate argument tagasi lükata.

89      Kolmandaks kritiseerivad hagejad seda, et institutsioonid ei uurinud nende raamatupidamist muudest rahvusvaheliselt tunnustatud raamatupidamisstandarditest kui IAS lähtudes.

90      Tuleb siiski tõdeda, et ühenduse institutsioonidel on laiaulatuslik hindamisruum, kui nad hindavad TME seisundi tunnustamist taotlevate ettevõtjate raamatupidamise vastavust nendele rahvusvaheliselt tunnustatud standarditele, mille nad ise valivad. Kui asjaomased ettevõtjad selle valikuga rahul ei ole, peavad nad ise tõendama, et institutsioonide valitud standardid ei ole rahvusvaheliselt tunnustatud või et see, kui nende raamatupidamine nimetatud standardeid rikub, ei tähenda seda, et see rikuks ka teisi rahvusvaheliselt tunnustatud standardeid, sest tõendamiskohustus lasub eksportival tootjal, kes taotleb TME seisundi tunnustamist (vt eespool punkt 83). Käesoleval juhul ei ole hagejad tõendanud kumbagi asjaolu.

91      Enne hagejate kõigi argumentide tagasilükkamist piisab kui tõdeda, et ükski neist ei lükka ümber nõukogu järeldust vaidlustatud määruse põhjenduses 17, mille kohaselt rikuvad hagejate raamatupidamised teatavaid raamatupidamise põhialuseid: tekkepõhisuse, konservatiivsuse ja sisu ülimuslikkuse põhimõtet. Et tulemuslikult vaidlustada see nõukogu järeldus – mis on igati piisav kinnitamaks tema hinnangut, mille kohaselt hagejad ei vasta algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c sätestatud teisele tingimusele – oleksid hagejad pidanud tõendama, et nende raamatupidamine vastab nimetatud põhimõtetele või et see on kooskõlas muude rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega kui IAS, mis samuti vastavad nendele põhimõtetele. Hagejad aga seda ei tõendanud ja piirdusid vaid kriitikaga komisjoni valiku osas, mis puudutas käesolevas asjas kohaldatud rahvusvahelisi standardeid.

92      Sellest tulenevalt tuleb kolmas väide tagasi lükata.

93      Eespool punktides 76 ja 77 toodud kaalutlusi arvestades ei ole teist väidet järelikult vaja analüüsida.

B –  Esimene väide, mis käsitleb algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teise lõigu rikkumist

1.     Sissejuhatavad märkused

94      Algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teine lõik sätestab:

„Otsus selle kohta, kas tootja vastab eespool nimetatud kriteeriumidele, tehakse kolme kuu jooksul alates uurimise algatamisest pärast nõuandekomiteega konkreetset konsulteerimist ja pärast seda, kui ühenduse tootmisharule on antud võimalus esitada oma arvamus. Kõnealune otsus kehtib kogu uurimise ajal.”

95      Komisjon võttis 2. augustil 2004 vastu määruse nr 1408/2004, mille alusel algatati läbivaatamismenetlus. Nimetatud määrus jõustus päev pärast selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamist ehk 4. augustil 2004.

96      3. augustil 2004 saatis komisjon hagejatele vormid (edaspidi „TME vorm”), mis puudutasid esiteks küsimust sellest, kas neile tuli anda algmääruse artikli 2 lõike 7 punktides b ja c ette nähtud TME seisund, ja teiseks nende individuaalset kohtlemist. Kummagi hageja eraldi täidetud TME vormid tuli komisjonile saata 15 päeva jooksul alates määruse nr 1408/2004 jõustumisest. Samal kuupäeval saatis komisjon hagejatele küsimustiku (edaspidi „dumpinguvastane küsimustik”), mis puudutas küsimust sellest, kas hagejad tegelesid ühenduses dumpinguhindadega müügiga. Dumpinguvastane küsimustik tuli kummalgi hagejal täita eraldi ja saata komisjonile 13. septembriks 2004.

97      19. augustil 2004 esitasid hagejad komisjonile täidetud TME vormid ja 20. augustil 2004 saatsid nad ühe vormidele lisatud dokumendi ingliskeelse tõlke.

98      3. septembril 2004 saatis komisjon hagejatele täiendava teabe nõude, mis puudutas nende TME vormides antud vastuseid. Komisjon nõudis vastust 13. septembriks 2004. Lisaks palus komisjon hagejatelt, et üks nende sidusettevõtja Excell Precision Co. Ltd, asukohaga Taiwanis (edaspidi „Excell Taiwan”), ning kõik teised elektroonilisi kaale müüvad hagejate sidusettevõtjad täidaksid ühe dumpinguvastase küsimustiku lisa (edaspidi „küsimustiku lisa”).

99      20. septembril 2004 esitasid hagejad täidetud dumpinguvastased küsimustikud komisjonile.

100    Eespool viidatud 3. septembri 2004. aasta kirjale vastasid hagejad pärast komisjonipoolset tähtaja pikendamist 21. septembril 2004. Komisjon palus 4. oktoobril 2004 hagejatel oma vastust täiendada.

101    5. oktoobril 2004 esitasid hagejad komisjonile küsimustiku lisa, mille Excell Taiwan ja üks teine nendega seotud Taiwani ettevõtja Summing International Ltd olid eraldi täitnud.

102    Ajavahemikul 18. kuni 21. oktoobrini 2004 teostas komisjon kohapealsed kontrollimised selle teabe osas, mille hagejad olid oma vastustes TME vormides esitanud.

103    26. oktoobril 2004 palus komisjon hagejatel täiendada teavet, mille nad TME vormides olid esitanud. Vastused nendele küsimustele esitati komisjonile 3. novembril 2004. Komisjon esitas sellega seoses uue teabenõude 15. novembril, saades sellele vastused 17. novembril 2004.

104    7. jaanuaril 2005 palus komisjon hagejatelt, et teised sidusettevõtjad Bright Advance Co. Ltd ja Total Lead Ltd, asukohaga Samoa, täidaksid küsimustiku lisa.

105    14. jaanuari 2005. aasta kirjas teatas komisjon hagejatele, et nende puhul ei tunnustata TME seisundit.

106    Bright Advance’i ja Total Lead’i eraldi täidetud küsimustiku lisad esitati komisjonile 25. jaanuaril 2005.

2.     Poolte argumendid

107    Hagejad väidavad, et kuna uut eksportijat käsitlev läbivaatamine algatati 4. augustil 2004 määrusega nr 1408/2004, siis lõppes kolmekuuline tähtaeg – mille algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teine lõik näeb alates uurimise algatamisest komisjonile ette küsimuse lahendamiseks, kas tootja vastab TME seisundi tunnustamiseks vajalikele kriteeriumidele (edaspidi „kolmekuuline tähtaeg”) – lõppes 4. novembril 2004. Komisjon võttis aga nende TME seisundit puudutava otsuse vastu 14. jaanuaril 2005 ja ületas ilma põhjenduseta märgatavalt tähtaega.

108    Hagejad väidavad, et kolmekuuline tähtaeg tagab õiguskindluse. Komisjoni teatest nõukogule ja Euroopa Parlamendile seoses endiste mitteturumajanduslike riikide kohtlemisega dumpinguvastases menetluses [KOM(97) 677 (lõplik)] ja nõukogu ettepanekust algmääruse muutmise kohta [KOM(97) 677 (lõplik)] tuleneb, et kolmekuulise tähtaja eesmärk on sundida institutsioone tegema TME suhtes lõplik otsus ilma uurimise tavapärast käiku mõjutamata. Hagejad leiavad, et kolmekuulise tähtaja ületamine peab kaasa tooma vaidlustatud määruse tühistamise, kuna vastupidisel juhul puuduks sellel tähtajal kasulik mõju.

109    Hagejate arvates täitsid nad TME vormid tähtajaks täielikult, nagu vaidlustatud määruse põhjendusest 13 nende sõnul selgub. Seejärel oli komisjon palunud mitmeid täpsustusi ja selgitusi, millest osad olid juba esitatud. Hagejad olid vastanud ettenähtud tähtajal ja olid palunud tähtaega viie päeva võrra pikendada vaid 3. septembri 2004. aasta kirjale vastamiseks. Anti ka muid tähtajapikendusi, kuid need puudutasid dumpinguvastasele küsimustikule antavaid vastuseid ja mitte TME vormide täitmist, mis võeti vastu ilma ühegi märkuseta nende piisavuse kohta. Hagejad möönavad ka seda, et nad ületasid mõnesid tähtaegu dumpinguvastaseid küsimustikke puudutavatele teabenõuetele vastates kuid mitte TME vorme puudutavate teabenõuete täitmisel.

110    Hagejad märgivad, et pärast seda, kui komisjon oli kätte saanud viimased vastused TME vorme puudutavatele teabenõuetele, kulutas ta TME seisundi tunnustamise kohta otsuse tegemiseks kaks kuud. Veel arvavad hagejad, et nõukogul ei ole õigust väita, et komisjon jätkas nende küsitlemist selleks, et õigustada kolmekuulise tähtaja rikkumist, kuna tal oli kohustus menetlus lõpetada.

111    Lõpuks väidavad hagejad, et kolmekuulise tähtaja ületamine mõjutas oluliselt otsust, kas nende ja Toshiba Indonesia esitatud teavet kontrollida või mitte. Kuna läbivaatamisuurimise kestus on algmääruse artikli 11 lõike 5 alusel piiratud üheksa kuuga, siis oleks seda tähtaega ületatud, kui komisjon oleks läbi viinud kontrolli. Kuna seda kontrolli ei toimunud, ei olnud vaidlustatud määruses tehtud dumpingumarginaalide arvestamisel arvesse võetud hagejate palutud täpsustusi ega tehtud Toshiba Indonesia esitatud andmete alusel parandusi, mis oleksid võinud nimetatud arvutustes viia teistsuguste tulemusteni.

112    Nõukogu möönab, et komisjon ei teinud TME seisundi osas otsust kolmekuulise tähtaja jooksul, kuid leiab, et vaidlustatud määrus ei ole selle tõttu ebaseaduslik; komisjon toetab seda seisukohta.

3.     Esimese Astme Kohtu hinnang

113    Pooled on ühel meelel selles, et käesolevas asjas on kolmekuulist tähtaega ületatud. Samas vaidlevad pooled selle üle, milliseid õiguslikke järeldusi sellest ületamisest tuleks teha. Hagejad leiavad – vastupidi nõukogule, keda toetab komisjon –, et kolmekuuline tähtaeg on imperatiivne ja selle ületamisega peab kaasnema vaidlustatud määruse automaatne tühistamine.

114    Selles osas ei ole käesolevas kohtuasjas põhiküsimus kindlaks teha, kas kolmekuuline tähtaeg on imperatiivne või ei, vaid uurida, millised peavad olema komisjonipoolse tähtaja ületamise tagajärjed, ja eelkõige hinnata, kas nimetatud ületamine peab kaasa tooma vaidlustatud määruse tühistamise.

115    Kohe alguses tuleb tagasi lükata hagejate argument, mille kohaselt peab iga kord, kui komisjon kolmekuulise tähtaja ületab, sellega kaasnema pärast seda vastu võetud läbivaatamist puudutava määruse automaatne tühistamine.

116    Tuleb märkida, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teine lõik ei sisalda ühtegi viidet selle kohta, kui komisjon kolmekuulise tähtaja ületab. Iseäranis ei täpsusta see artikkel, kas niisugune tähtaja ületamine toob kaasa TME seisundi kohustusliku tunnustamise või muudab see vastava uurimise jätkamise võimatuks, mis on ainsad põhjused, mille tõttu võiks vaidlustatud määruse nimetatud ületamise tõttu automaatselt tühistada.

117    Kuna sellist täpsustust ei leidu ka algmääruse üheski teises sättes, tuleb uurida nimetatud määruse eesmärki ja ülesehitust, et otsustada, kas seda tuleb tõlgendada selliselt, et see, kui komisjon kolmekuulise tähtaja ületab, kohustab TME seisundit tunnustama või muudab vastava läbivaatamisuurimise jätkamise võimatuks (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 20. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑245/03: Merck, Sharp & Dohme, EKL 2005, lk I‑637, punkt 26).

118    Mis puutub küsimusse sellest, kas algmääruse eesmärgist ja ülesehitusest tuleneb, et komisjonipoolne kolmekuulise tähtaja ületamine kohustab taotlejatest ettevõtjate TME seisundit tunnustama, siis on oluline esiteks rõhutada kohtlemise erinevust, mille algmäärus kehtestab juhuks, kui institutsioonid ületavad muid menetlustähtaegu kui kolmekuuline tähtaeg.

119    Nii näiteks loetakse uurimine lõpetatuks, kui komisjon esitab artikli 8 lõikes 5 ja artikli 9 lõikes 2 ette nähtud juhtudel ettepaneku uurimine lõpetada ja nõukogu ei otsusta ühe kuu jooksul kvalifitseeritud häälteenamusega teisiti. Samuti juhul, kui nõukogu ei otsusta algmääruse artikli 9 lõikes 4 (muudetud 8. märtsi 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 461/2004 (ELT L 77, lk 12)) või artikli 14 lõikes 4 viidatud komisjoni ettepanekut lihthäälteenamusega tagasi lükata ühe kuu jooksul pärast selle esitamist komisjoni poolt, võtab ta ettepaneku kõnealuste sätete alusel vastu.

120    Seega tuleb märkida, et kui algmäärusega tahetakse institutsioonidepoolse menetlustähtaja järgimata jätmise eest karistada taotluse täieliku rahuldamisega või muude konkreetsete tagajärgedega, siis on see sõnaselgelt väljendatud.

121    Teiseks tuleb meelde tuletada, et kuna algmääruse artikli 2 lõike 7 punkt b näeb teatavate riikide puhul ette erandi sama artikli lõike 7 punktis a sätestatud normaalväärtuse määramise viisist, siis tuleb seda erandit tõlgendada kitsalt (vt eespool punktis 76 viidatud kohtuotsus Shanghai Teraoka Electronic vs. nõukogu, punkt 50 ja viidatud kohtupraktika). Seega ei saa seda automaatselt kohaldada juhtudele, mil komisjon kolmekuulise tähtaja ületab, kuna ükski säte seda ette ei näe.

122    Mis lõpuks puutub küsimusse sellest, kas algmääruse eesmärgist ja ülesehitusest tuleneb, et komisjonipoolne kolmekuulise tähtaja ületamine takistab institutsioonidel võtmast vastu asjaomaste ettevõtjate suhtes dumpinguvastaseid tollimakse kehtestav määrus, siis tuleb asuda seisukohale, et vähemalt niisuguse läbivaatamisuurimise puhul nagu käesolevas kohtuasjas tuleb algmäärust tõlgendada nii, et nimetatud järeldus on algmäärusega vastuolus.

123    Taotluses esialgse määruse uueks läbivaatamiseks paluvad algmääruse artikli 11 lõike 4 tähenduses „uute eksportijatena” üks või mitu ettevõtjat – kelle suhtes kohaldub dumpinguvastane tollimaks, mis on kehtestatud ajal, kui nemad veel vaadeldavaid tooteid ühendusse ei eksportinud – dumpingumarginaali läbivaatamist seoses nende konkreetse majandusliku olukorraga, et võimaluse korral neile määrataks uus dumpinguvastane tollimaks, mis sõltub vaid sellest olukorrast ja võib olla madalam kui varem kohaldatu, või tühistatakse see hoopis.

124    Nendel asjaoludel oleks kohatu järeldada, et juhul kui nimetatud ettevõtjad oleksid asutatud riigis, kus ei ole turumajandust, ja taotleksid TME seisundi tunnustamist, peaks komisjon nende suhtes uurimise jätkamisest loobuma juhul, kui ta on kolmekuulise tähtaja ületanud, kuna see kahjustaks nende ettevõtjate esialgse taotluse eesmärki ehk seda, et nende individuaalne olukord uuesti läbi vaadataks, ja seda põhjusel, mille üle neil puudub kontroll.

125    Peale selle ei ole asjakohane järeldada, et kui kolmekuuline tähtaeg on möödas, peab komisjon asjaomaste ettevõtjate suhtes ning nende taotluse alusel algatama uue uurimise, kuna see vaid süvendaks nimetatud tähtaja eiramist, lükates TME seisundi osas lõpliku otsuse tegemise veelgi hilisemale ajale.

126    Kuna seetõttu tuleb tagasi lükata argument, mille kohaselt peab iga kord, kui komisjon kolmekuulise tähtaja ületab, sellele järgnema pärast seda vastu võetud läbivaatamist puudutava määruse automaatne tühistamine, siis tuleb järgmisena uurida, kas käesoleval juhul toimunud kolmekuulise tähtaja ületamisele peab järgnema vaidlustatud määruse tühistamine.

127    Sellega seoses tuleb meenutada, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teises lõigus ettenähtud tähtaja eesmärk on eelkõige tagada, et küsimust sellest, kas ettevõtja täidab nimetatud artiklis loetletud tingimused, ei otsustataks selle põhjal, milline on selle mõju dumpingumarginaali arvutamisele. Niisiis on algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c viimase lausega vastuolus see, kui institutsioonid pärast TME seisundi kohta otsuse tegemist sellega seonduvat olemas olnud teavet ümber hindavad (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 14. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑138/02: Nanjing Metalink International vs. nõukogu, EKL 2006, lk II‑4347, punkt 44).

128    Seega ei saa nimetatud tähtaja kasulikku mõju seada ohtu see, kui kolmekuulise tähtaja möödumise ja TME seisundi kohta otsuse tegemise vahelisel ajal, kohtuasja asjaolusid arvestades, tuvastatakse, et TME seisundi tunnustamist taotlevad ettevõtjad ei ole võimaldanud komisjonil teada saada, millist mõju võib tema poolt tehtav TME seisundit puudutav otsus dumpingumarginaali arvutamisele avaldada.

129    Antud juhul on oluline märkida, et kolmekuulise tähtaja ületamine ei võimaldanud komisjonil lahendada hagejate TME seisundi tunnustamise küsimust, lähtudes selle mõjust dumpingumarginaali arvutamisele. Selles osas piisab, kui tõdeda, et hagejad esitasid teabe ekspordihindade kohta, mida küsisid sidusettevõtjad mitte sõltumatud kliendid, kuigi just viimati nimetatud teave oli dumpingumarginaali arvutamisel oluline. Teave ekspordihindade kohta, mida küsisid sõltumatud kliendid, saabus komisjonile täies mahus alles 28. jaanuaril 2005 ehk pärast TME seisundi kohta lõpliku otsuse tegemist.

130    Peale selle on oluline rõhutada, et kuna ühenduse institutsioonid ei pea tõendama, et ettevõtja ei vasta TME seisundi tunnustamisele seatud tingimustele, vaid nad peavad ainult hindama, kas selle ettevõtja esitatud asjaolud on piisavad tõendamaks, et nimetatud tingimused on täidetud (vt eespool punkt 83), siis ei saa nõuda, et komisjon teeks ettevõtja taotluse suhtes saada TME seisundi tunnustus otsuse mõistliku tähtaja jooksul alates hetkest, mil ettevõtja esitas talle kogu vajaliku teabe, võimaldamaks tal eelkõige seda teavet nõuetekohaselt hinnata ning, nagu on ette nähtud algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teises lõigus, konsulteerida konkreetselt nõuandekomiteega ja anda ühenduse tootmisharule võimalus esitada oma arvamus.

131    Tuleb rõhutada, et vastuseid, mille hagejad TME vormidele esialgu saatsid, tuli komisjoni palvel mitmel korral olulistes küsimustes täiendada, mida hagejad tegid muu hulgas 21. septembril 2004 komisjonile saadetud kirjas, pärast tähtajapikendust, mille komisjon oli hagejatele selleks otstarbeks andnud. Pärast seda pidi komisjon hagejatelt veel 4. oktoobri 2004. aasta kirjas paluma, et nad oma vastust täiendaksid.

132    Veel selgub toimikust, et hagejate täidetud TME vormid ja teave, mille nad sellega seoses komisjonile hiljem saatsid, oli ikka veel oluliste lünkadega, mis puutub eelkõige raamatupidamisküsimustesse, takistades selliselt komisjonil TME seisundi suhtes kolmekuulise tähtaja jooksul seisukohta võtmast.

133    Täpsemalt tekitasid hagejate vastused olulisi kahtlusi seoses viisiga, kuidas nad realiseerisid oma raamatupidamislikke varusid seoses varade amortisatsiooniga, nagu selgub komisjoni 26. oktoobri 2004. aasta e‑kirjast hagejatele. Komisjonil oli seaduslik alus eeldada, et tal peab see teave olema, et otsustada, kas hagejad vastasid algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c sätestatud teisele tingimusele.

134    Isegi nimetatud e‑kirjast selgub, et Shanghai Adeptechi auditeeritud raamatupidamisaruannete ingliskeelne versioon – mida komisjon vajas, et otsustada, kas hagejad vastasid algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c sätestatud teisele tingimusele – oli puudulik.

135    Lõpuks selgub kõnealusest e‑kirjast, et hagejad olid esitanud teatavat informatsiooni seoses Shanghai Adeptechi kapitali struktuuriga, mis oli esitatud tõenditega vastuolus. Samas on hagejate kapitali struktuur määrava tähtsusega komisjoni analüüsis seoses sellega, kas nad vastavad algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c sätestatud esimesele tingimusele.

136    Veel selgub toimikust – eelkõige faksist, mille hagejad 3. novembril 2004 komisjonile saatsid –, et kõnealuste lünkade täitmiseks vajalik kogu teave esitati alles nimetatud kuupäevaks s.o päev enne kolmekuulise tähtaja lõppu.

137    Järelikult – vastupidi hagejate väitele – ei ole võimalik tõlgendada vaidlustatud määruse põhjendust 13 viitavana sellele, et nende vastus TME vormides nõutule oli täielik. Põhjenduse selline tõlgendus ei tulene selle põhjenduse sõnastusest ja muu hulgas on see sõnaselges vastuolus hagejate ja komisjoni vahel toimunud kirjavahetusega.

138    Kokkuvõtteks tuleb igal juhul märkida, et normi puudumisel, mis näeb kas otseselt või kaudselt ette niisuguse menetlustähtaja ületamise tagajärjed nagu käesolevas kohtuasjas, toob kõnealune ületamine otsuse täieliku või osalise tühistamise kaasa vaid siis, kui on tõendatud, et juhul, kui väidetavat rikkumist poleks toimunud, oleks otsuse sisu võinud olla teistsugune (vt selle kohta Euroopa Kohtu 29. oktoobri 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 209/78–215/78 ja 218/78: Van Landewyck jt vs. komisjon, EKL 1980, lk 3125, punkt 47, ja 23. aprilli 1986. aasta otsus kohtuasjas 150/84: Bernardi vs. parlament, EKL 1986, lk 1375, punkt 28).

139    Hagejad ei ole aga tõendanud, et juhul kui komisjon ei oleks kolmekuulist tähtaega ületanud, oleks nõukogu võinud vastu võtta vaidlustatud määrusest erineva nende huvidele vastavama määruse.

140    Hagejad väidavad sellega seoses ainult, et kolmekuulise tähtaja ületamine mõjutas komisjoni otsust teha kohapealsed kontrollimised selle teabe osas, mille nemad ise ja Toshiba Indonesia olid esitanud. Veel väidavad nad, et kui need kontrollimised oleksid toimunud, oleks komisjonil olnud parema kvaliteediga teave, mis oleks võinud viia erineva määruse vastuvõtmiseni.

141    Need argumendid tuleb tagasi lükata kahel põhjusel.

142    Esiteks ei ole hagejad tõendanud, et komisjonipoolne kolmekuulise tähtaja ületamine oleks seotud tema otsusega kontrollkäike mitte korraldada või et see oleks otsust kuidagi mõjutanud.

143    Hagejad piirduvad vaid kinnitusega, et niisuguse läbivaatamisuurimise kestus nagu käesolevas kohtuasjas on algmääruse artikli 11 lõike 5 alusel piiratud üheksa kuuga ja kui komisjon oleks kõnealused kontrollkäigud korraldanud, siis oleks seda tähtaega ületatud.

144    Tuleb märkida, et on tõsi, et algmääruse artikli 11 lõige 5 sätestab, et sama artikli lõike 4 kohased läbivaatamisuurimised tuleb läbi viia üheksa kuu jooksul alates nende algatamisest ning kui uurimist selle tähtaja jooksul läbi ei viida, jäävad dumpinguvastased meetmed endiseks. Samas ei selgita hagejad, miks juhul, kui institutsioonid olid otsustanud korraldada kontrollkäigud, mida nad pidasid vajalikuks, ei oleks üheksakuulist tähtaega järgitud.

145    Teiseks tuleb täiendavalt märkida, et hagejad ei ole tõendanud, et kontrollkäigud, mida nad nõudsid, oleksid tingimata andnud nimetatud institutsioonile teabe, mis oleks võinud viia nende huvidele vaidlustatud määrusest vastavama määruse vastuvõtmiseni. Hagejatel ei ole alust väita, et juhul, kui komisjon oleks kontrollinud nende esitatud teavet kohapealse kontrollkäiguga, oleks nõukogu võinud vastu võtta nende huvidele vastavama lõppmääruse. Seoses Toshiba Indonesia esitatud teabega on oluline märkida, et hagejad ei esita ühtegi asjaolu, mis võimaldaks järeldada, et kui komisjon oleks kohapeal kontrollinud, oleks vaidlustatud määrus olnud neile soodsam.

146    Eeltoodut arvestades saab järeldada, et käesolev väide tuleb tagasi lükata.

C –  Neljas väide, mis käsitleb algmääruse artikli 11 lõike 9 rikkumist

147    Algmääruse artikli 11 lõige 9 sätestab:

„Kui asjaolud ei ole muutunud, rakendab komisjon kõikides käesoleva artikli kohaselt läbiviidavates läbivaatamise või tagasimaksmise uurimistes sama metoodikat nagu tollimaksu kehtestamise põhjustanud uurimises, võttes nõuetekohaselt arvesse artiklit 2, eriti selle lõikeid 11 ja 12, ning artiklit 17.”

148    Esialgse uurimise käigus otsustasid kolm eksportivat tootjat teha koostööd ja neile võimaldati individuaalne kohtlemine nagu ka hagejatele läbivaatamisuurimisel. Need kolm äriühingut nagu ka hagejad läbivaatamisuurimisel taotlesid TME seisundi tunnustamist algmääruse artikli 2 lõike 7 alusel.

149    Mis puutub Hiina eksportivatesse tootjatesse esialgse uurimise ajal ja hagejatesse läbivaatamisuurimisel, siis leidis nõukogu, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c sätestatud tingimused ei olnud täidetud ja jättis rahuldamata asjaomaste ettevõtjate taotluse TME seisundi tunnustamiseks. Seetõttu oli vaja võrrelda asjaomaste eksportivate tootjate ekspordihindu sobiva turumajandusriigi suhtes kehtestatud normaalväärtusega vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 7 (esialgse määruse põhjendused 45–48 ja 52).

150    Nii esialgsel uurimisel kui ka läbivaatamisuurimisel jõudsid institutsioonid järeldusele, et Indoneesia oli normaalväärtuse kindlakstegemiseks kõige sobivam kolmas turumajandusriik (esialgse määruse põhjendused 49 ja 50).

151    Esialgsel uurimisel arvutati normaalväärtus vastavalt algmääruse artikli 2 lõigetele 2 ja 3 Indoneesia tootja Toshiba Indonesia puhul kindlaks määratud normaalväärtuse alusel, kasutades kõige konkurentsivõimelisemat madalatasemelise tootesegmendi mudelit, mida müüdi nii Indoneesia turul kui ka eksporditurgudel märkimisväärsetes kogustes ning mis oli võrreldav Hiinast ühendusse eksporditud tootemudelitega (esialgse määruse põhjendus 53).

152    Läbivaatamisuurimisel arvutati normaalväärtus välja Toshiba Indonesia esitatud andmete põhjal. Kuigi selle tootja toodangut ja eksportmüüki peeti märkimisväärseks, leidis nõukogu, et tema müük sõltumatutele klientidele Indoneesia turul ei olnud piisavalt tüüpiline, et normaalväärtust kindlaks määrata, ja otsustas võtta aluseks hagejate poolt ühendusse eksporditavate toodetega võrreldavate toodete tüüpide arvestusliku väärtuse, mis arvutatakse välja Indoneesias toodetud elektrooniliste kaalude tootmiskulude põhjal, lisades mõistlikud müügi‑, haldus‑ ja üldkulud (edaspidi „MHÜ kulud”) ning kasumi (vaidlustatud määruse põhjendused 29–33 ja 37–39).

153    Mis puutub ekspordihinda, siis esialgsel uurimisel arvutati ekspordihind müügi korral sõltumatutele ühenduse importijatele vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 8 tegelikult tasutud või tasumisele kuuluva hinna alusel. Müügi korral sidusimportijate vahendusel tugineti ekspordihinna arvutamisel algmääruse artikli 2 lõike 9 alusel hinnale, millega tooteid esimest korda sõltumatule ostjale edasi müüdi (esialgse määruse põhjendused 54 ja 55).

154    Kuna läbivaatamisuurimisel leidis nõukogu, et hagejad olid müünud elektroonilisi kaale ühendusse sidusettevõtjate kaudu, siis määrati ekspordihind esimese ühenduses asuva sõltumatu ostja tasutud või tasumisele kuuluva edasimüügihinna alusel (vaidlustatud määruse põhjendus 42).

155    Esialgsel uurimisel võrdles nõukogu normaalväärtust ja ekspordihinda tehasest hankimise tasandil ning samal kaubandustasandil. Õiglase võrdluse tagamiseks võttis ta vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 10 arvesse tegurite erinevusi, mis mõjutavad hindu ja hindade võrreldavust. Tehti mõned kohandused, võttes arvesse transpordi-, kindlustus-, käitlemis-, laadimis- ja lisakulude, krediidikulude, komisjonitasude, impordimaksude ja müügijärgsete kulude erinevusi (esialgse määruse põhjendus 56).

156    Läbivaatamisuurimisel võrdles nõukogu samuti normaalväärtust ekspordihinnaga nii tehasest hankimise tasandil kui ka samal kaubanduslikul tasandil. Ta võttis vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 10 arvesse tegurite erinevusi, mis mõjutavad hindu ja hindade võrreldavust. Kuna nõukogu jõudis järeldusele, et hagejatega seotud turustajatel olid sarnased ülesanded komisjonitasu eest töötavate agentidega, tegi ta vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 10 punktile i komisjonitasu arvestamiseks ekspordihinna kohanduse (vaidlustatud määruse põhjendused 43–45).

1.     Poolte argumendid

157    Hagejad väidavad kõigepealt, et esialgses määrus on vastuolu. Esialgse määruse põhjenduses 50 on märgitud, et kuna Toshiba Indonesia omamaise müügi ja eksportmüügi maht oli märkimisväärne, arvutati normaalväärtus Hiina eksportivate tootjate jaoks välja vastavalt algmääruse artikli 2 lõigetele 2 ja 3. Toshiba Indonesia poolt menetluse käigus küsimustikule antud vastustest aga ilmneb, et tal ei olnud üldse elektrooniliste kaalude omamaist müüki.

158    Kui see vastuolu kõrvale jätta, siis väidavad hagejad, et ühenduse institutsioonid on esialgsel uurimisel rakendatud normaalväärtuse ja ekspordihinna kindlakstegemise meetodi olulisi aspekte läbivaatamisuurimisel muutnud.

159    Esiteks oli nõukogu vaidlustatud määruse põhjenduses 37 arvesse võtnud ühe Toshiba Indonesia sidusettevõtja MHÜ kulud, esialgses määruses niisuguseid lisasid ega ei mainitud. Teiseks oli nõukogu esialgsel uurimisel teinud normaalväärtuse kohandusi, võttes arvesse müügijärgseid kulusid, kindlustus- ja krediidikulusid ning komisjonitasusid omamaisel müügil, mida ta läbivaatamisuurimisel ei teinud (vaidlustatud määruse põhjendus 43). Kolmandaks tehti Toshiba Indonesia ruumides esialgsel uurimisel kontrollkäike, mida läbivaatamisuurimisel ei tehtud. Sama meetodi rakendamise kohustus laieneb aga ka kontrollimistele, ning seda enam, et nõukogu sõnul olid Toshiba Indonesia tegutsemistingimused märgatavalt muutunud. Neljandaks oli nõukogu teinud vaidlustatud määruse põhjenduses 45 ekspordihinna kohandusi, põhjendades seda sidusettevõtjatele makstava väidetava komisjonitasuga.

160    Nõukogu vaidlustab hagejate esitatud argumendid.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

161    On oluline meelde tuletada, et nii esialgsel uurimisel kui ka läbivaatamisuurimisel määrati normaalväärtus kindlaks Hiinaga sarnases riigis asuva tootja andmete alusel. Mõlemal juhul valiti võrdlusriigiks Indoneesia ja Indoneesia tootjaks Toshiba Indonesia.

162    Hagejad leiavad siiski, et kahe uurimise meetodid pärast Toshiba Indonesia valimist on erinevad. Hagejate sõnul toovad need erinevused kaasa algmääruse artikli 11 lõike 9 rikkumise.

163    Järelikult tuleb kontrollida, kas hagejate viidatud metodoloogilised erinevused leiavad kinnitust, ja kui see on nii, uurida neid erinevusi eespool viidatud sätte seisukohalt, tegemaks kindlaks, kas nende olemasolu kujutab endast selle sätte rikkumist.

164    Esimene erinevus esialgse uurimise ja läbivaatamisuurimise metodoloogia vahel, millele hagejad viitavad, seisneb selles, et Toshiba Indonesia toodete normaalväärtuse arvutamiseks võttis nõukogu läbivaatamisuurimisel arvesse nimetatud ettevõtja sidusettevõtja MHÜ kulud, esialgses määruses ta seda aga ei teinud.

165    Tuleb tõdeda, et selles osas esineb tõesti nendel uurimistel rakendatud meetodite vahel erinevus, nagu nõukogu isegi vaidlustatud määruse põhjendustes 40–41 möönis. Selle olemasolu ilmneb selgelt vaidlustatud määruse põhjenduste 37 ja 38 ning esialgse määruse põhjenduse 53 võrdleval lugemisel.

166    Nii määrati Toshiba Indonesia toodete normaalväärtus vaidlustatud määruses kindlaks nimetatud ettevõtja valmistatud elektrooniliste kaalude tootmiskulude põhjal, lisades vastavad MHÜ kulud ja kasumi. Arvessevõetud MHÜ kulud on Toshiba Indonesia enese ja ühe tema sidusettevõtja kulud.

167    Esialgses määruses seevastu määrati Toshiba Indonesia toodete normaalväärtus kindlaks Hiinas toodetud elektrooniliste kaaludega võrreldavate selliste kaalude hinna alusel, mida müüdi Indoneesia turul ja eksporditurgudel märkimisväärses koguses.

168    See kahe uurimise vaheline erinevus on selgitatav asjaoluga, et vaidlustatud määruses arvutas nõukogu välja arvestusliku normaalväärtuse, mis seetõttu ei seondu Toshiba Indonesia tegelike müügihindadega, esialgses määruses aga arvutas ta normaalväärtuse välja tegelike hindade alusel.

169    Tegelikult võidakse algmääruse artikli 2 lõike 3 alusel juhul, kui samasuguse toote müük on ebapiisav, samasuguse toote normaalväärtus välja arvutada kahel viisil. Esiteks võidakse see välja arvutada päritoluriigi tootmiskulude alusel, millele lisatakse mõistlikud MHÜ kulud ning mõistlik kasum. Teiseks võidakse see välja arvutada tavapärase kaubandustegevuse käigus asjakohase kolmanda riigi suhtes kohaldatavate ekspordihindade alusel, tingimusel et kõnealused hinnad on tüüpilised.

170    Nagu selgub toimikust ja ka nõukogu 6. juuni 2008. aasta parandusest, oli arvessevõetud Indoneesia elektrooniliste kaalude müük Toshiba Indonesia toodete normaalväärtuse väljaarvutamiseks ebapiisav. Neil asjaoludel otsustas nõukogu arvutada selle väärtuse välja Toshiba Indonesia ekspordihindade ja tema Indoneesias toimunud müügi hindade alusel.

171    Ka läbivaatamisuurimise ajal oli vaadeldava Toshiba Indonesia elektrooniliste kaalude mudeli müük ebapiisav, et võimaldada nõukogul nende hindade alusel normaalväärtust välja arvutada. Samas otsustas nõukogu sel juhul arvutada normaalväärtuse algmääruse artikli 2 lõikes 3 ette nähtud esimese võimaluse kohaselt, ehk Indoneesia tootmiskulude alusel, lisades neile mõistlikud MHÜ kulud ja kasumi.

172    Seega on ilmne, et kahes sarnases olukorras – Toshiba Indonesia omamaise müügi ebapiisavus – reageeris nõukogu kahe kõnealuse uurimise puhul erinevalt. Seega saab jõuda järeldusele, et käesolevas asjas on muudetud normaalväärtuse arvutamise meetodit, mis ei ole tingitud asjaolude muutumisest. Ka nõukogu ise on seda oma 6. juuni 2008. aasta paranduses sõnaselgelt tunnistanud.

173    Samas tuleb märkida, et asjaolu – et vaidlustatud määruses määras nõukogu Toshiba Indonesia toodete normaalväärtuse kindlaks nimetatud ettevõtja valmistatud elektrooniliste kaalude tootmiskulude põhjal, lisades MHÜ kulud ja kasumi, esialgses määruses aga arvutas ta nimetatud väärtuse välja Hiinas toodetud elektrooniliste kaaludega võrreldavate Toshiba Indonesia kaalude hinna alusel, mida müüdi Indoneesia turul ja eksporditurgudel märkimisväärses koguses – ei kujuta endast meetodi muutust, mis oleks vastuolus algmääruse artikli 11 lõikega 9.

174    Kui nõukogu oleks vaidlustatud määruses arvutanud normaalväärtuse välja nii nagu ta seda tegi esialgses määruses, ehk võttes arvesse Toshiba Indonesia ekspordihinnad ja Indoneesia müügihinnad, oleks ta algmääruse artikli 2 lõiget 3 rikkunud.

175    Nagu eespool punktis 169 mainitud, sätestab nimetatud artikkel, et kui samasuguse toote müük on ebapiisav, võidakse selle toote normaalväärtus välja arvutada kas päritoluriigi tootmiskulude alusel, millele lisatakse mõistlikud MHÜ kulud ning mõistlik kasumimarginaal, või tavapärase kaubandustegevuse käigus asjakohase kolmanda riigi suhtes kohaldatavate ekspordihindade alusel, tingimusel et kõnealused hinnad on tüüpilised, mis välistab võimaluse liita neile omamaise ebapiisavaks tunnistatud müügi hinnad.

176    Kuid tuleb meenutada, et kuigi algmääruse artikli 11 lõige 9 näeb ette, et kui asjaolud ei ole muutunud, rakendab komisjon kõikides nimetatud artikli kohaselt läbiviidavates läbivaatamisuurimistes sama metoodikat nagu tollimaksu kehtestamise põhjustanud uurimises, tuleneb sellest artiklist veel see, et rakendatav meetod peab olema kooskõlas algmääruse artiklitega 2 ja 17.

177    Sellest järeldub, et kui esialgsel uurimisel rakendatud meetod ei ole kooskõlas algmääruse artikliga 2, siis ei ole institutsioonid kohustatud seda meetodit läbivaatamisuurimisel rakendama.

178    Igasugune vastupidine tõlgendus tekitaks absurdse olukorra, milles juhul, kui nõukogu oleks arvutanud normaalväärtuse tegelike ekspordihindade ja Toshiba Indonesia omamaise müügi tegelike hindade liitmise abil, oleks hagejatel olnud õigus taotleda vaidlustatud määruse tühistamist algmääruse artikli 2 lõike 3 rikkumise tõttu, kuid juhul, kui nõukogu oleks arvutanud välja arvestusliku normaalväärtuse, oleksid hagejad võinud taotleda vaidlustatud määruse tühistamist algmääruse artikli 11 lõike 9 rikkumise tõttu.

179    Eeltoodust tuleneb, et esimene erinevus esialgse uurimise ja läbivaatamisuurimise metodoloogia vahel, millele hagejad viitavad, ei saa kaasa tuua vaidlustatud määruse tühistamist.

180    Teine metodoloogiline erinevus, millele hagejad viitavad, seisneb selles, et esialgsel uurimisel oli nõukogu teinud Toshiba Indonesia toodete normaalväärtuse kohandusi, võttes muu hulgas arvesse tema müügijärgseid kulusid, kuid läbivaatamisuurimisel ta niisuguseid kohandusi ei teinud.

181    Sellega seoses tuleb märkida, et dumpinguvastasel uurimisel võib osutuda vajalikuks teha algmääruse artikli 2 lõike 10 kohaselt ekspordihinna ja normaalväärtuse kohandusi, et võtta arvesse neid tegurite väidetavaid erinevusi, mis mõjutavad hindu ja järelikult ka nende võrreldavust. Samas ei ole niisugused kohandused vajalikud, kui kasutatav normaalväärtus on arvestuslik ja seega kunstlikult kindlaks määratud. Niisuguses olukorras koosneb normaalväärtus – mis ei peegelda kaugeltki tegelikku väärtust ja tuleb tema võrreldavust mõjutavatest teguritest vabastada – vaid asjaomase tootmise kuludest, millele lisatakse mõistlikud MHÜ kulud ning kasumimarginaal. Järelikult see, et ei kohandatud vaidlustatud määruses arvutatud Toshiba Indonesia toodete normaalväärtust, on otseselt selle tagajärg, et nimetatud määruses kasutas nõukogu arvestuslikku normaalväärtust.

182    Kuna nõukogul oli õigus rakendada arvestuslikul väärtusel põhinevat meetodit (vt eespool punktid 177–179), ei ole hagejatel alust selle meetodi praktilisi tulemusi vaidlustada.

183    Kolmas metodoloogiline erinevus, millele hagejad viitavad, on see, et nõukogu tegi vaidlustatud määruse põhjenduses 45 ekspordihinna kohandusi, põhjendades seda hagejate sidusettevõtjatele makstud väidetava komisjonitasuga, samas ei teinud ta seda esialgses määruses.

184    See erinevus, mis tõesti kahe kõnealuse uurimise vahel on, ei kujuta endast meetodi muutust, mis oleks algmääruse artikli 11 lõikega 9 keelatud.

185    Tegelikult ei arvutanud nõukogu esialgses uurimises välja hagejate ekspordihinda, mis ei olnud nimetatud uurimise eesmärk. Just seetõttu taotlesidki nad uue eksportija staatuse tunnustamist, mille nad ka said, nagu selgub vaidlustatud määruse põhjendustest 9–11. Iga eksportija ekspordihind tuleb igal uurimisel välja arvutada tema konkreetset olukorda arvestades. Seega ei saa järeldada, et antud juhul kujutab ekspordihinna arvutamine kohandusi tehes – mis tulenevad olukorrast, milles hagejad nõukogu hinnangul oma tooteid ühendusse eksportisid – endast meetodi muutmist algmääruse artikli 11 lõike 9 tähenduses.

186    Viimane metodoloogiline erinevus, millele hagejad viitavad, on see, et Toshiba Indonesia ruumides tehti esialgsel uurimisel kontrollkäike, mida läbivaatamisuurimisel ei tehtud.

187    Samas tuleb kokkuvõtteks öelda, et algmääruse artikli 11 lõikes 9 sätestatud komisjoni kohustus – rakendada juhul, kui asjaolud ei ole muutunud, kõikides nimetatud artikli kohaselt läbiviidavates läbivaatamisuurimistes sama metoodikat nagu tollimaksu kehtestamise põhjustanud uurimises, – ei sisalda endas kohustust või keeldu korraldada läbivaatamisuurimisel kontrollkäike sellest lähtudes, kas neid käike esialgsel uurimisel korraldati või mitte. Teabe kontrollimist ei saa käsitada osana meetodist, mis on valitud dumpingu olemasolu kindlakstegemiseks, vaid ainult vahendina hankida andmeid, mis võimaldavad kõnealust meetodit rakendada.

188    Eeltoodut arvestades tuleb käesolev väide tagasi lükata.

D –  Viies ja kaheksas väide, mis käsitlevad algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a rikkumist

189    Algmääruse artikli 2 lõike 7 punkt a näeb ette:

„Mitteturumajanduslikest riikidest […] pärineva impordi puhul määratakse normaalväärtus kolmandas turumajandusriigis kehtiva hinna või arvestusliku väärtuse alusel või hinna järgi, mis kehtib müügi puhul sellisest kolmandast turumajandusriigist teistesse riikidesse, k.a ühendusse, või kui see ei ole võimalik, siis mis tahes muul põhjendatud alusel, sealhulgas samasuguse toote eest ühenduses tegelikult makstud või makstava hinna alusel, mida on vajaduse korral nõuetekohaselt kohandatud, et sisse arvata põhjendatud kasumimarginaal.

Sobiv kolmas turumajandusriik valitakse põhjendatud viisil, võttes nõuetekohaselt arvesse valimise ajal kättesaadavaid usaldusväärseid andmeid. Arvesse võetakse ka tähtaegu; vajaduse korral kasutatakse sama uurimise aluseks olevat kolmandat turumajandusriiki.

Uurimise asjaosalistele antakse varsti pärast uurimise alustamist teada valitud kolmas turumajandusriik ning 10 päeva märkuste tegemiseks.”

190    Vaidlustatud määruses arvutas nõukogu Toshiba Indonesia arvestusliku normaalväärtuse välja tema Indoneesias toodetud elektrooniliste kaalude tootmiskulude põhjal, lisades mõistlikud MHÜ kulud ning kasumi (põhjendus 37).

191    Kuna nõukogu oli eelnevalt järeldanud, et Toshiba Indonesial puudus piisav müük sõltumatutele klientidele siseturul, otsustas ta kasumimarginaali arvutamiseks kasutada sama kasumimarginaali, mida esialgsel uurimisel kasutati teatavate Taiwanist imporditud elektrooniliste kaalude arvestusliku normaalväärtuse arvutamisel, kuna need kaalud olid samast klassist kui Toshiba Indonesia omad (vaidlustatud määruse põhjendus 39).

1.     Poolte argumendid

192    Viiendas väites märgivad hagejad, et kuigi ühenduse institutsioonidel on kohustus tagada neile esitatud teabe täpsus, ei kontrollinud komisjon Toshiba Indonesia esitatud teavet, mis tegelikult ei ole arvestusliku normaalväärtuse arvutamiseks sobiv.

193    Eriti kui uurida Toshiba Indonesia esitatud teabe mittekonfidentsiaalset versiooni, siis leiab sealt palju vigu. Rentaablust kajastav tabel ei sisalda mingisuguseid andmeid tootmiskulude, lõpptoodete ostmise, varude muutumise ega kohandamiste kohta. Varude tabelis ei ole näidatud varude muutusi, mis on ebareaalne. Siseturu müüki kajastav tabel ei sisalda küsitud teavet. Tootmiskulude tabel sisaldab esiteks teavet otseste kulude, käimasolevate tööde ja üldkulude kohta, mida kirjendatakse kui „mittekohaldatava[i]d” või „0‑ga” võrdseid, ja teiseks muutumatuid arve transpordikulude, halduskulude ja MHÜ kulude kohta. MHÜ kulude kogusumma on seda kajastavas tabelis viimase majandusaasta ja uurimismenetluse vahelisel ajal tõusnud, samas on see ühes teises tabelis langenud. Seega peab nõukogu kindlaks tegema, kas selle tootja küsimustiku vastuste konfidentsiaalne versioon on piisavalt kooskõlaline.

194    Võttes arvesse esitatud teabes sisalduvaid rohkeid vigu, oleks komisjon igal juhul saanud läbivaatamisel kasutatava arvestusliku normaalväärtuse välja arvutada vaid umbkaudu ja seega valesti.

195    Hagejad lisavad, et kuna komisjon ei kontrollinud läbivaatamisuurimisel Toshiba Indonesia esitatud andmeid ja teavet, nii nagu ta seda esialgsel uurimisel oli teinud, siis kohtles ta neid diskrimineerivalt. Hagejad märgivad sellega seoses, et niisugust pretsedenti ühenduse läbivaatamisuurimistes ei ole, kus ühenduse institutsioonid ei oleks kontrollinud korraga nii ekspordihindu kui ka normaalväärtust.

196    Pealegi, nagu kinnitab nõukogu, oleks juhul, kui käesolevas asjas on asjaolud märgatavalt muutunud, nagunii vaja korraldada uus uurimine.

197    Kaheksandas väites juhivad hagejad tähelepanu sellele, et nõukogu tehtud kasumimarginaali arvutus, millega on Toshiba Indonesia arvestusliku normaalväärtuse puhul vaja arvestada, rikub algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a. See kasumimarginaal on tuletatud erinevast turuolukorrast ja üle viie aasta tagusest ajavahemikust, mis on ebatavaline muu hulgas selle tõttu, et Toshiba Indonesia ei müü enam siseturul, sest nähtavasti ei ole see enam nii rentaabel kui varem.

198    Viienda väite kohta märgib nõukogu esiteks, et otsus kontrollreide korraldada jääb komisjoni kaalutlusõiguse valdkonda. Läbivaatamisuurimise ajal ei olnud aga vaja Toshiba Indonesia juurde ühtegi kontrollkäiku korraldada, kuna tema esitatud andmed vastasid esialgse uurimise jooksul esitatud andmetele, mida komisjon oli kontrollinud, ning neile olid lisatud tõendid.

199    Teiseks leiab nõukogu, et Toshiba Indonesia esitatud andmed olid arvestusliku normaalväärtuse arvutamiseks sobivad ning institutsioonid on neid nõuetekohaselt hinnanud.

200    Kolmandaks vaidlustab nõukogu Toshiba Indonesia esitatud andmetes sisalduvad vead, millele hagejad viitavad.

201    Neljandaks märgib nõukogu, et hagejad ei ole tõendanud, et neid on kohtupraktika tähenduses diskrimineeritud.

202    Mis puutub kaheksandasse väitesse, siis märgib nõukogu, et vaidlustatud määruses arvestuslikku normaalväärtust arvutades tegi ta Toshiba Indonesia kasumimarginaali kindlaks nõuetekohaselt. Pealegi oleks arvestuslik normaalväärtus olnud kõrgem, kui institutsioonid oleksid kasutanud tegelikke kasumimarginaale, mis vastavad Indoneesia tootja vähesele omamaisele müügile.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

203    Käesolevates väidetes esitavad hagejad sisuliselt kolm etteheidet. Esiteks väidavad nad, et vaidlustatud määruses nõukogu poolt tehtud Toshiba Indonesia arvestusliku normaalväärtuse arvutus ei ole usaldatav ega õige, kuna nimetatud äriühingu tootmiskulude ja MHÜ kulude arvutus on tehtud selle äriühingu esitatud teatavate andmete alusel, mille hagejad väidavad olevad vigased ja kontrollimata. Teiseks väidavad nad, et Toshiba Indonesia toodete normaalväärtuse arvutus on vale, kuna selle ettevõtja kasumimarginaal arvutati ühe Taiwani ettevõtja kasumimarginaali alusel. Lõpuks väidavad hagejad kolmandaks, et neid on diskrimineeritud.

204    Nii valiku tegemine dumpingumarginaali arvutamise erinevate meetodite vahel kui ka toote normaalväärtuse hindamine või kahju tuvastamine eeldavad keerulise majandusliku olukorra hindamist ning kohtulik kontroll sellise hinnangu üle peab piirduma menetlusnormidest kinnipidamise, vaidlustatud valiku tegemise aluseks olevate asjaolude sisulise õigsuse, nende faktiliste asjaolude hindamisel ilmsete vigade puudumise ja võimu kuritarvitamise puudumise kontrollimisega (vt Euroopa Kohtu 27. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑351/04: Ikea Wholesale, EKL 2007, lk I‑7723, punkt 41). Seega on hagejatel alust nõuda vaidlustatud määruse tühistamist kahes esimeses etteheites toodud põhjustel vaid siis, kui nad suudavad tõendada, et nende poolt viidatud vead on ilmsed.

205    Nendel asjaoludel leiab Esimese Astme Kohus, et eraldi tuleb uurida kõigepealt hagejate kahte esimest etteheidet ja seejärel etteheidet, mis käsitleb nende diskrimineerimist.

a)     Esimene etteheide, mis puudutab arvestusliku normaalväärtuse kindlaksmääramist kontrollimata ja vigaste andmete alusel

206    Sisuliselt kritiseerivad hagejad Toshiba Indonesia esitatud andmeid, mille alusel arvestuslik normaalväärtus arvutati, kahel põhjusel.

207    Esiteks väidavad hagejad, et Toshiba Indonesia esitatud andmeid ei ole kontrollkäikudega kontrollitud ja et seetõttu pole need usaldatavad.

208    Sellega seoses on oluline märkida, et asjaolu, et dumpinguvastase uurimise raames esitatud teavet kontrollkäikude tegemisega ei kontrollitud, ei muuda seda teavet valeks ega vähem usaldusväärseks.

209    Kuigi algmääruse artikli 6 lõike 8 kohaselt peab komisjon võimaluse piires kontrollima huvitatud isikute esitatud teavet, millele ta oma järeldused rajab, välja arvatud sama määruse artiklis 18 ette nähtud asjaoludel ehk koostöö puudumisel, ei takista miski kontrollimast seda teavet mitte ainuüksi kontrollkäigu abil, vaid viisil, mida ta peab kõige sobivamaks. Seda tõlgendust kinnitab ka asjaolu, et algmääruse artikkel 16 sätestab, et kontrollkäike korraldatakse siis, kui komisjon peab neid otstarbekaks.

210    Järelikult on vaja uurida, kas komisjon kontrollis Toshiba Indonesia esitatud teavet piisavalt muul kontrollkäigust erineval moel.

211    Nõukogu märgib selle kohta, et Toshiba Indonesia esitatud teave oli kooskõlas sellega, mille ta oli esitanud esialgse uurimise käigus, ning tema esitatud tõenditega. Hagejad pole seda kinnitust vaidlustanud.

212    Peale selle oli ühenduse institutsioonidel õigus selle hindamisel, kas Toshiba Indonesia poolt läbivaatamisuurimise käigus esitatud teabe kontrollimiseks oleks otstarbekas teha kontrollkäike, võtta arvesse asjaolu, et see äriühing oli esitanud teavet esialgse uurimise käigus ja oli seetõttu juba võimaldanud asjaomastel institutsioonidel esitatud teabe usaldatavust kontrollida, sh kontrollkäikudega ja kuupäevadel, mis on läbivaatamisuurimisele mõistlikult lähedal.

213    Neil asjaoludel saab järeldada, et asjaomased institutsioonid ei teinud ilmset hindamisviga, kui nad otsustasid, et Toshiba Indonesia esitatud teavet ei olnud vaja täiendavalt kontrollkäiguga kontrollida.

214    Teiseks tõid hagejad – küll väga lühidalt – esile mõned konkreetsed vead Toshiba Indonesia esitatud teabes, mille nad olid oma mittekonfidentsiaalseid versioone uurides avastanud, ja millest tuleneb, et komisjon oleks saanud Toshiba Indonesia arvestusliku normaalväärtuse välja arvutada vaid umbkaudu ja seega valesti.

215    Esiteks väidavad nad, et Toshiba Indonesia esitatud spetsiifilises rentaablust kajastavas tabelis toodud teave ei sisalda mingisuguseid andmeid tootmiskulude, lõpptoodete ostmise, varude muutumise ega kohandamiste kohta.

216    Tuleb siiski märkida, et vaidlustatud määruses ei arvutanud nõukogu Toshiba Indonesia arvestuslikku normaalväärtust välja mitte tema kasumimarginaali alusel, vaid ühe Taiwani äriühingu kasumimarginaali alusel. Sellest järeldub, et isegi kui Toshiba Indonesia esitatud rentaablust kajastavas tabelis toodud teave oli puudulik, ei saanud see arvestusliku normaalväärtuse arvutamist kuidagi mõjutada. Järelikult ei ole hagejate kriitikal selle teabega seoses mingisugust alust.

217    Teiseks väidavad hagejad, et Toshiba Indonesia esitatud spetsiifilises varusid kajastavas tabelis toodud teabes ei ole näidatud varude muutusi, mis on ebareaalne.

218    Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et hagejad ei ole üldse selgitanud, miks seda teavet kasutati või oleks tulnud kasutada, kui arvestuslikku normaalväärtust arvutati, ja seetõttu ei ole neil alust väita, et selle vead on võinud nimetatud väärtuse arvutamist mõjutada. Teiseks tuleb märkida, et nõukogu väitis vastu, ilma et hagejad seda ümber oleks lükanud, et Toshiba Indonesia saatis oma kaubad ühele sidusettevõtjale, nimelt Toshiba TEC Singapore’ile (edaspidi „Toshiba Singapore”), kes tegeles elektrooniliste kaalude müügiga ja seega ka varudega, mis selgitabki hagejate väidetud asjaolu (vt selle kohta tagapool punktid 259–262). Seega saab teha järelduse, et hagejad ei ole tõendanud ühegi vea olemasolu kõnealuses tabelis, mis võiks normaalväärtuse arvutamise kahtluse alla seada.

219    Kolmandaks väidavad hagejad, et Toshiba Indonesia esitatud spetsiifilises siseturu müüki kajastavas tabelis toodud teave ei vasta sellele, mida komisjon küsis.

220    Tuleb siiski märkida, et hagejad ei ole mingil moel selgitanud, kuidas seda väidetavalt olematut teavet oleks tulnud kasutada, et arvestuslikku normaalväärtust välja arvutada, ja seetõttu ei ole neil alust väita, et selle puudumine on nimetatud väärtuse arvutamist mõjutanud. Pealegi väitis nõukogu vastu, ilma et hagejad oleks seda ümber lükanud, et nimetatud tabel kajastas andmeid kogu Indoneesia ja mitte Toshiba Indonesia enese kohta, kellel ei olnud mingisugust teavet teiste vaadeldava toote tootjate, impordi ja ekspordi kohta Indoneesias, mis selgitab seda, et nimetatud tabel ei sisalda üht osa sellest teabest, mida komisjon küsis.

221    Seega saab ka siin järeldada, et hagejad ei ole tõendanud ühegi vea olemasolu kõnealuses tabelis, mis võiks normaalväärtuse arvutamise kahtluse alla seada.

222    Neljandaks väidavad hagejad, et Toshiba Indonesia esitatud spetsiifilises tootmiskulusid kajastavas tabelis toodud teave sisaldab esiteks andmeid seoses otseste kuludega, käimasolevate töödega ja üldkuludega, mida kirjendatakse kui „mittekohaldatava[i]d” või „0‑ga” võrdseid, ja teiseks muutumatuid arve transpordikulude, halduskulude ja MHÜ kulude kohta.

223    Andmete kohta seoses otseste kuludega, käimasolevate töödega ja üldkuludega märkis nõukogu, ilma et hagejad oleksid seda vaidlustanud, et viited „mittekohaldatav” ja „0” on seletatavad sellega, et Toshiba Indonesia esitas andmed enda kulude kohta seoses ühe elektroonilise kaalu mudeliga, mis pärast valmistamist saadeti Toshiba Singapore’ile. Seetõttu on viimati nimetatu see, kes kannab peaaegu kõik vastavad kulud.

224    Peale selle on oluline mainida, et toimikust selgub, et käesolevas asjas komisjoni poolt Toshiba Indonesiale saadetud küsimustikul on standardstruktuur, mis on loodud mitmesuguste toodete jaoks ja mis muu hulgas sisaldab mitut eelnevalt kindlaksmääratud lahtriteks jaotatud tabelit. Nagu märgib nõukogu, ei saa mõningaid lahtreid teatavate toodete või mudelite puhul kasutada. Nendel tingimustel saab küsimustiku adressaadi vastus sisaldada vaid niisuguseid märkeid nagu „0” või „mittekohaldatav” ja seetõttu ei ole hagejatel alust kritiseerida kõnealust teavet põhjusel, et seal sisalduvad nimetatud märked, märkimata sealjuures kasvõi lühidalt, milles seisneb asjaomastes lahtrites esitatava teabe tähtsus.

225    Nõukogu väidab veel, ilma et hagejad seda vaidlustaksid, et Toshiba Indonesia esitas kõnealuses tabelis andmed vaid elektrooniliste kaalude ja mitte teiste toodete kohta, mis selgitab seda, miks tulbas pealkirjaga „Kõik tooted” on alati viide „mittekohaldatav”.

226    Mis puutub sellesse, et transpordikulusid, halduskulusid ja MHÜ kulusid kajastavad arvud jäävad muutumatuks, siis piisab märkimisest, et hagejad ei selgita isegi mitte kokkuvõtlikult, miks see näitab, et kõnealune tabel sisaldab valesid andmeid. Järelikult ei ole hagejatel vaidlustatud määruse õiguspärasuse vaidlustamisel alust sellele väidetavale veale tugineda.

227    Sellest järeldub, et hagejad ei ole tõendanud, et Toshiba Indonesia poolt tabelis esitatud andmed oleksid vigadega.

228    Viiendaks leiavad hagejad, et MHÜ kulude kogusumma tõus seda kajastavas tabelis viimase majandusaasta ja uurimismenetluse vahelisel ajal ei ole usutav, kuna ühes teises tabelis on kogusumma langenud.

229    Samas tuleb märkida, et hagejad piirduvad taas vaid teabe õigsuse kahtluse alla seadmisega, kuid ei selgita, kuidas oleks seda teavet tulnud arvestusliku normaalväärtuse arvutamisel kasutada, et nad ei saaks väita, et selle väga konkreetse teabe olemasolu hulga andmete seas, mille Toshiba Indonesia on esitanud ja mille alusel arvestuslik normaalväärtus arvutati, oleks võinud seda arvutust käesolevas asjas mõjutada.

230    Tuleb igal juhul mainida, et MHÜ kulusid kajastav tabel puudutab kõiki Toshiba Indonesia valmistatud tooteid, teine tabel aga, millele hagejad viitavad, puudutab vaid konkreetset mudelit, mille alusel normaalväärtus arvutati, mis selgitabki hagejate poolt viidatud erinevust.

231    Eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et hagejad ei ole suutnud tõendada, et komisjon oleks saanud Toshiba Indonesia esitatud andmete põhjal tema arvestusliku normaalväärtuse välja arvutada vaid umbkaudu ja seega valesti.

b)     Teine etteheide, mis käsitleb Toshiba Indonesiale omistatud kasumimarginaali ilmselget mittevastavust

232    Kõigepealt tuleb märkida, et hagejad ei vaidlusta seda, et kasumimarginaal, mille nõukogu normaalväärtuse arvestamisel Toshiba Indonesiale omistas, on mõistlik.

233    Hagejad piirduvad vaid kinnitusega, et nimetatud marginaali suuruse kindlaksmääramine ühele Taiwani ettevõtjale esialgsel uurimisel omistatud marginaali alusel ei ole mõistlik, kuna Taiwani turg erineb Indoneesia turust ja esialgse uurimise periood on läbivaatamisuurimise perioodist varasem.

234    Samas tuleb märkida, et hagejad ei ole Esimese Astme Kohtule esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et on ilmselgelt vale arvata, et viis aastat enne läbivaatamisuurimist ühe Taiwani äriühingu poolt, kes – nagu väidab nõukogu, ilma et hagejad seda vaidlustaksid – toodab sama klassi elektroonilisi kaale nagu Toshiba Indonesia, saadud kasumimarginaali võib olla mõistlik talle omistada ka tema arvestusliku normaalväärtuse arvutamisel.

235    Eelkõige ei ole hagejad tõendanud seda, et elektrooniliste kaalude müügitingimused olid neil perioodidel Taiwanis ja Indoneesias erinevad, ega seda, et need erinevused võisid mõjutada neis riikides elektroonilisi kaale müüvate ettevõtjate kasumimarginaale niisugusel määral, et ei oleks ilmselgelt mõistlik kasutada Taiwani ettevõtja kasumimarginaali Indoneesia ettevõtja kasumimarginaali arvutamiseks, kui tema tegelik marginaal ei ole kasutatav.

236    Sellest järeldub, et käesolev etteheide ei ole vastuvõetav.

c)     Kolmas etteheide, mis käsitleb diskrimineerimist

237    Hagejad väidavad sisuliselt seda, et neid on diskrimineeritud, kuna esialgsel uurimisel kontrolliti Toshiba Indonesia esitatud teavet kontrollkäiguga, kuid läbivaatamisuurimisel seda ei tehtud.

238    Sellega seoses tuleb märkida, et võrdsuse ja mittediskrimineerimise põhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei koheldaks erinevalt ja et erinevaid olukordi ei koheldaks sarnaselt, välja arvatud juhul, kui niisugune kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt eelkõige Euroopa Kohtu 26. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑248/04: Koninklijke Coöperatie Cosun, EKL 2006, lk I‑10211, punkt 72, ja 3. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑303/05: Advocaten voor de Wereld, EKL 2007, lk I‑3633, punkt 56).

239    Hagejad ei ole aga tõendanud, et läbivaatamisuurimine ja esialgne uurimine oleksid võrreldavad olukorrad, eriti mis puutub usaldusväärsusse, mille ühenduse institutsioonid peavad Toshiba Indonesia poolt nendel juhtudel esitatud teabe osas tagama. Läbivaatamisuurimine puudutas tootjat, kelle suhtes oli juba esialgne uurimine toimunud ja seetõttu oli see juba komisjonil võimaldanud esitatud andmete usutavust kontrollida, mis ei olnud aga nii esialgsel uurimisel (vt eespool punkt 212).

240    Järelikult tuleb diskrimineerimist käsitlev etteheide tagasi lükata.

E –  Kuues ja seitsmes väide, mis käsitlevad algmääruse artikli 2 lõike 10 rikkumist

241    Algmääruse artikli 2 lõige 10, muudetud nõukogu 5. novembri 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 1972/2002 (EÜT L 305, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 132), näeb ette:

„Ekspordihinna ja normaalväärtuse vahel tehakse õiglane võrdlus. Võrreldakse samal kaubandustasandil enam-vähem samal ajal toimunud müüki ning nõuetekohaselt võetakse arvesse hinna võrreldavust mõjutavaid erinevusi. Kui kindlaksmääratud normaalväärtus ja ekspordihinnad ei ole võrreldavatel alustel, võetakse igal juhul eraldi kohanduste näol nõuetekohaselt arvesse neid tegurite väidetavaid ja ilmnenud erinevusi, mis mõjutavad hindu ja hinna võrreldavust. Kohandamisel välditakse dubleerimist, eelkõige seoses allahindluste, hinnavähendite, koguste ja kaubandustasandiga. Kui kindlaksmääratud tingimused on täidetud, võib kohandada järgmisi tegureid.

[…]

i) Komisjonitasu

Kohandatakse vaatlusaluse müügiga seotud komisjonitasude erinevusi. Mõiste „komisjonitasu” hõlmab toote või samasuguse toote müüja saadud hinnalisandit, kui sellise müüja funktsioonid on sarnased komisjonitasu alusel töötava esindaja omadega.

[…]”.

242    Vaidlustatud määruses arvutati normaalväärtus välja Toshiba Indonesia valmistatud elektrooniliste kaalude tootmiskulude alusel, mida suurendati esiteks tema MHÜ kuludele vastava mõistliku suuruse võrra, mis arvutati välja, lisades Toshiba Indonesia MHÜ kuludele osa Toshiba Singapore’i MHÜ kuludest, ja teiseks mõistliku Toshiba Indonesia kasumile vastava suuruse võrra (põhjendused 29–33 ja 37–39).

243    Kuna nõukogu oli järeldanud, et hagejad olid oma elektroonilisi kaale ühenduses müünud sidusettevõtjate vahedusel, siis arvutas ta ekspordihinna välja edasimüügihindade alusel, mille esimene ühenduses asuv sõltumatu ostja oli tasunud.

244    Võrreldes vaidlustatud määruses normaalväärtust ekspordihinnaga nii tehasest hankimise tasandil kui ka samal kaubanduslikul tasandil, võttis nõukogu vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 10 arvesse tegurite erinevusi, mis mõjutavad hindu ja hindade võrreldavust. Kuna ta jõudis järeldusele, et hagejatega seotud turustajatel olid sarnased ülesanded komisjonitasu eest töötavate agentidega, tegi ta vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 10 punktile i ekspordihinna kohanduse komisjonitasu arvestamiseks (põhjendused 43–45)

1.     Poolte argumendid

245    Kuuendas väites kinnitavad hagejad, et arvestusliku normaalväärtuse arvutamisel tuleks arvesse võtta ainult Toshiba Indonesia MHÜ kulud, mis seonduvad varasema müügiga. Toshiba Singapore, kelle MHÜ kuludest ühe osa võttis nõukogu selle väärtuse arvestamisel arvesse, tegeleb mitmesuguse tegevusega, millel ei ole Indoneesia turuga mingisugust pistmist, kuna ta tegeleb koordineerimisega regionaalsel tasandil ja regionaalse müügiga, aga mitte müügiga Indoneesias. Hagejad leiavad, et kuna see on nii, arvestas nõukogu välja ekspordihinna ja mitte Indoneesia müügihinna.

246    Hagejad lisavad, et kahte Toshiba Indonesia sidusettevõtjat, Toshiba Singapore’i ja Jaapanis asutatud Toshiba TEC Corporation’it (edaspidi „Toshiba Japan”), oleks tulnud käsitada Toshiba Indonesia agentidena. Seega oleks nõukogu pidanud arvestuslikust normaalväärtusest maha arvama tasutud komisjonitasule vastava summa vähemalt põhjusel, et need mahaarvamised tehti ekspordihinna arvutamisel.

247    Seitsmendas väites vaidlustavad hagejad selle, et ühenduse institutsioonidel on algmääruse artikli 2 lõike 10 alusel õigus arvata ekspordihindadest maha väidetavad „komisjonitasud” nende ettevõtjate müügitegevuse eest, kes on nendega seotud. 21. novembri 2002. aasta otsuses kohtuasjas T‑88/98: Kundan ja Tata vs. nõukogu (EKL 2002, lk II‑4897) kinnitas Esimese Astme Kohus, et niisuguste mahaarvamiste tegemisel peavad institutsioonid tuginema asjaoludele, mis võimaldavad tõendada või järeldada, et komisjonitasu tegelikult maksti ja et see võis konkreetsel määral mõjutada ekspordihinna ja normaalväärtuse võrreldavust. Selle kohtuasja aluseks olnud olukord ei erine aga olukorrast käesolevas asjas ja mingisugust komisjonitasu ei ole makstud.

248    Nõukogu väidab seoses kuuenda väitega, et Toshiba Indonesia, kes on vaid vabrik, müük toimus Toshiba Singapore’i vahendusel. Seetõttu liideti teatav protsentuaalne osa Toshiba Singapore’i Indoneesia müügiga seonduvatest MHÜ kuludest Toshiba Indonesia kuludele.

249    Komisjonitasu arvestavate kohanduste kohta väidab nõukogu, et hagejad müüsid ühendusse sidusettevõtjate vahendusel ja seetõttu arvutati nende ekspordihind välja hindade alusel, mille esimene ühenduses asuv sõltumatu ostja oli tasunud. Nõukogu märgib, et müügiettevõtjatel olid agentidega sarnased funktsioonid, kuna nad määrasid kindlaks hinnad, said otse klientidelt tellimused ja esitasid neile tellimuste eest arved. Kuna agendid saavad tavaliselt komisjonitasu, tuli esimesele sõltumatule ostjale müügi hinnast vastav summa maha arvata.

250    Kuna normaalväärtus on seevastu arvutatud arvesse võttes Toshiba Indonesia ja Toshiba Singapore’i MHÜ kulusid ja mitte Toshiba Japani omi, kes teostas lõppmüüki Indoneesia turul, siis oleks olnud kohatu teha komisjonitasu arvestav kohandus isegi juhul, kui Toshiba Japanil tegelikult oli agendi funktsioon.

251    Seoses seitsmenda väitega märgib nõukogu, et institutsioonidel oli õigus, kui nad normaalväärtuse ja ekspordihinna võrdlemisel arvasid hagejate sidusettevõtjate müügitegevusega seonduvad komisjonitasud maha.

252    Nõukogu väidab, et hagejad ei vaidlusta vaidlustatud määruse põhjenduses 53 toodud kaalutlusi, mille tõttu oli vaja nende ekspordihinda komisjonitasu arvestades kohandada. Hagejad olevat piirdunud vaid kinnitusega, et kui maksmist ei ole toimunud, ei tohi teha ühtegi kohandust, kuid nad ei ole seda põhjendanud. Kuna müügiettevõtjad ja hagejad on sidusettevõtjad, ei omanud tähtsust see, kas komisjonitasu ka tegelikult maksti, kuna käesolev kohtuasi on erinev eespool punktis 247 viidatud kohtuasjast Kundan ja Tata vs. nõukogu, milles eksportija ja müügiettevõtja olid teineteisest sõltumatud.

253    Pealegi eirab nimetatud kohtuotsusele hagejate poolt antud tõlgendus seda, et algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i on muudetud määrusega nr 1972/2002, mis nüüd täpsustab, et termin „komisjonitasu” hõlmab toote või samasuguse toote müüja saadud müügikasumit, kui sellise müüja funktsioonid on sarnased komisjonitasu eest töötava esindaja omadega.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

254    Kahe kõnealuse väitega esitavad hagejad sisuliselt kolm etteheidet. Nad väidavad, et nõukogu arvutas vaidlustatud määruses arvestusliku normaalväärtuse valesti esiteks seetõttu, et kaasas Toshiba Singapore’i MHÜ kulud, ja teiseks seetõttu, et ei teinud Toshiba Singapore’i ja Toshiba Japani komisjonitasu arvestavat kohandust. Kolmandaks väidavad hagejad, et nõukogu arvutas vaidlustatud määruses ekspordihinna valesti, kuna ta tegi kohandused, arvestades komisjonitasu, mida makstakse hagejate sidusettevõtjatele, kes tegelevad müügiga ühenduse siseturul.

255    Seega tuleb uurida, kas hagejad on suutnud eespool viidatud vigade olemasolu tõendada. Tuleb meenutada, nagu rõhutati eespool punktides 80 ja 204, et keeruliste majanduslike olukordade hindamistel nagu käesolevas kohtuasjas on kohtulik kontroll piiratud menetlusnormidest kinnipidamise, vaidlustatud valiku tegemise aluseks olevate asjaolude sisulise õigsuse, nende faktiliste asjaolude hindamisel ilmsete vigade puudumise ja võimu kuritarvitamise puudumise kontrollimisega. Seetõttu saaks kõnealuste väidetega nõustuda vaid juhul, kui vaidlusalused vead oleksid ilmsed.

a)     Toshiba Singapore’i MHÜ kulude kaasamine arvestusliku normaalväärtuse arvutamisel

256    Tuleb tõdeda, et hagejad ei vaidlusta seda, et niisugune summa nagu MHÜ kulud, mille nõukogu vaidlustatud määruses Toshiba Indonesiale normaalväärtuse arvutamisel omistab, on mõistlik. Nad piirduvad vaid kinnitusega, et nimetatud summa kindlaksmääramine osa Toshiba Singapore’i MHÜ kulude alusel ei ole mõistlik, kuna see äriühing ei tegele müügiga Indoneesia turul.

257    Siiski tuleb märkida, et meetod, mille nõukogu antud juhul Toshiba Indonesiale omistatavate MHÜ kulude arvutamiseks valis, ei ole ilmselgelt vale.

258    Algmääruse ülesehitusest lähtudes on normaalväärtuse arvutamise eesmärk määrata toote müügihind kindlaks sellisena, nagu see oleks juhul, kui see toode oleks müüdud tema päritoluriigis või ekspordiriigis, ja järelikult tuleb arvestusliku väärtuse arvutamisel arvesse võtta siseturumüügiga seonduvad kulud (vt analoogia korras Euroopa Kohtu 7. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑69/89: Nakajima vs. nõukogu, EKL 1991, lk I‑2069, punkt 64). Samas ei ole institutsioonid normaalväärtuse arvutamisel kohustatud arvesse võtma asjaomase ettevõtja tegelikke kulusid, vaid eeldatavad mõistlikud MHÜ kulud, mis sellel ettevõtjal peaksid olema, kui ta turustaks piisavas koguses vaadeldavat toodet oma päritoluriigis.

259    Sellega seoses on oluline märkida, et nõukogu väitis, ilma et hagejad oleks seda vaidlustanud, et Toshiba Indonesia tegeleb üksnes tootmis‑ mitte aga turustustegevusega. Ta väitis ka seda, et kogu Toshiba Indonesia müük oli toimunud Toshiba Singapore’i vahendusel, kes omakorda müüs osa kaupa Toshiba Japani ja tema sidusettevõtja KDS‑i vahendusel Indoneesias edasi.

260    Neid nõukogu väiteid kinnitavad toimikus sisalduvad dokumendid. Toshiba Indonesia poolt komisjonile esitatud teabest selgub, et see äriühing ei müü elektroonilisi kaale Indoneesias otse, vaid saadab kogu oma toodangu Toshiba Singapore’ile. Sellest teabest selgub veel, et Toshiba Singapore omakorda ei müünud Indoneesias otse, vaid ainult Toshiba Japani vahedusel, kes omakorda müüs Indoneesias oma sidusettevõtja KDS‑i vahendusel.

261    Kuna kõik Toshiba Indonesia toodetud elektroonilised kaalud saadeti Toshiba Singapore’ile ja osa nendest kaaludest müüs Toshiba Japan Indoneesias, siis on ilmselgelt vale järeldada, et Toshiba Singapore nimetatud kaalud kindlasti Toshiba Japanile üle andis.

262    Seega oli nõukogul õigus, kui ta vaidlustatud määruses järeldas, et mõistlikus suuruses Toshiba Indonesia MHÜ kulud oli võimalik kindlaks määrata selle äriühingu tegelike kulude põhjal, liites neile teatava protsentuaalse osa Toshiba Singapore’i kuludest. See liitmine tegelikult vaid korrigeerib Toshiba Indonesia MHÜ kulude ebanormaalset taset, mis on tingitud tema turustustegevuse puudumisest, ja võtab arvesse asjaolu, et osa Toshiba Singapore’i turustustegevusest ja seetõttu ka sellega kaasnevad kulud seonduvad Indoneesia turuga.

263    Järelikult tuleb käesolev etteheide tagasi lükata.

b)     Toshiba Singapore’ile ja Toshiba Japanile makstud komisjonitasu arvestavate kohanduste tegemata jätmine

264    Hagejad leiavad, et nõukogu oleks pidanud arvestusliku normaalväärtuse arvutamisel tegema Toshiba Singapore’ile ja Toshiba Japanile makstud komisjonitasu arvestavad kohandused. Hagejate arvates vastavad need ettevõtjad tingimustele, et neid saaks käsitada Toshiba Indonesia agentidena ja järelikult oleksid institutsioonid pidanud tegema arvestuslikust normaalväärtusest mahaarvamise komisjonitasu arvestades.

265    See argument tuleb siiski tagasi lükata, ilma et oleks vaja kindlaks teha, kas Toshiba Japanit ja Toshiba Singapore’i tuleks käsitada Toshiba Indonesia agentidena.

266    Tegelikult võib komisjonitasudele vastav mahaarvamine osutuda algmääruse artikli 2 lõike 10 alusel vajalikuks siis, kui on vaja arvesse võtta olemasolevate ekspordihindade ja normaalväärtuse võrreldavust mõjutavaid erinevusi. Selliseid kohandusi ei tehta siiski väärtuse puhul, mis on arvestuslik ja seega mitte tegelik. Seda väärtust ei mõjuta põhimõtteliselt sellised võrreldavust mõjutavad asjaolud nagu komisjonitasu olemasolu, kuna see on kunstlikult kindlaks määratud, liites erinevad komponendid, mille hulgas ei ole vahendajatele tehtavaid makseid ega nende kasumimarginaali, mis tuleks samastada komisjonitasuga ja maha arvata.

267    Igal juhul tuleb meenutada, et Toshiba Indonesia arvestusliku normaalväärtuse arvutamisel liitis nõukogu tootmiskuludele ja MHÜ kuludele protsentuaalse osa Toshiba Singapore’i MHÜ kuludest ainult selle tõttu, et esimesena nimetatu turustustegevus oli väga limiteeritud või peaaegu olematu. Seega ei teinud nõukogu ilmset hindamisviga, kui ta ei arvanud normaalväärtusest maha seda osa, mis seondub Toshiba Singapore’ile makstud komisjonitasuga. Viimati nimetatu MHÜ kulude arvessevõtmine vaid korrigeerib Toshiba Indonesia MHÜ kulude ebanormaalset taset, mis tuleneb tema vähesest turustustegevusest, ja kujutab endast vaid meetodit, et määrata kindlaks see MHÜ kulude summa, mida võiks käsitada piisavana ja seega mõistlikuna, et omistada see äriühingule, kes tegeleb elektrooniliste kaalude turustamisega Indoneesias.

268    Ka seoses Toshiba Japaniga saab jõuda järeldusele, et nõukogu ei pidanud arvestuslikust normaalväärtusest mingisugust komisjonitasu maha arvama. Toshiba Indonesia toodete normaalväärtuse arvutamisel ei võetud arvesse mingisugust protsentuaalset osa Toshiba Japani MHÜ kuludest, oli see siis vale või õige, aga hagejatele kasulik. Seega on ilmselt kohatu tuletada nimetatud väärtusest mis tahes suurust mis vastaks Toshiba Japani komisjonitasule.

269    Sellest järeldub, et käesolev etteheide tuleb tagasi lükata.

c)     Ekspordihinna kohandamine komisjonitasu arvestades

270    Vaidlustatud määruse põhjenduses 42 leidis nõukogu, et hagejad müüsid oma elektroonilisi kaale ühendusse Samoas ja Taiwanis registreeritud sidusettevõtjate (turustajate) kaudu, ja määras ekspordihinna kindlaks esimese ühenduses asuva sõltumatu ostja tasutud või tasumisele kuuluva edasimüügihinna alusel. Vaidlustatud määruse põhjenduses 45 selgitab nõukogu, et turustajatel olid sarnased ülesanded komisjonitasu eest töötavate agentidega, ja seetõttu tuli ekspordihinda komisjonitasu arvessevõtmiseks vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 10 punktile i kohandada.

271    Hagejad väidavad, et nõukogu ei oleks pidanud seda ekspordihinnast mahaarvamist tegema, kuna mingisugust komisjonitasu tegelikult ei makstud.

272    Hagejad rajavad oma argumendi sisuliselt asjaolule, et eespool punktis 247 viidatud kohtuotsusest Kundan ja Tata vs. nõukogu järeldas nõukogu, et nii algmääruse artikli 2 lõike 10 sõnastusest kui ka ülesehitusest tuleneb, et ekspordihinna või normaalväärtuse kohanduse võib teha ainult siis, kui on vaja arvesse võtta tegurite erinevusi, mis mõjutavad hindu ja hindade võrreldavust, ja et nii ei olnud see juhul, kui komisjonitasu ei olnud tegelikult makstud (kohtuotsuse punkt 94).

273    Hagejate argument tuleb siiski tagasi lükata.

274    Tuleb meenutada, et eespool punktis 247 viidatud kohtuotsuses Kundan ja Tata vs. nõukogu leidis Esimese Astme Kohus eelkõige, et komisjonitasu arvestava kohanduse tegemisel peavad institutsioonid tuginema asjaoludele, mis võimaldavad tõendada või järeldada, et komisjonitasu tegelikult maksti ja et see võis konkreetsel määral mõjutada ekspordihinna ja normaalväärtuse võrreldavust (kohtuotsuse punkt 95).

275    Nimetatud kohtuotsuses (punkt 96) jõudis Esimese Astme Kohus järeldusele, et sama moodi sellega, kui pool, kes taotleb algmääruse artikli 2 lõike 10 alusel kohandusi, et muuta normaalväärtus ja ekspordihind dumpingumarginaali arvutamiseks võrreldavaks, peab esitama tõendid selle kohta, et tema taotlus on põhjendatud (Euroopa Kohtu 11. juuli 1990. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑320/86 ja C‑188/87: Stanko France vs. komisjon ja nõukogu, EKL 1990, lk I‑3013, punkt 48), peavad institutsioonid, kui nad leiavad, et nad peavad tegema komisjonitasu arvestava kohanduse, tuginema tõenditele või vähemalt kaudsetele tõenditele, mis võimaldavad tõendada, et asjaolu, mida arvestades kohandus on tehtud, on tegelikult olemas, ja määrama kindlaks tema mõju hindade võrreldavusele.

276    Tuleb siiski rõhutada, et eespool punktis 247 viidatud kohtuotsus Kundan ja Tata vs. nõukogu kuulutati ajal, mil õiguslik raamistik seoses komisjonitasu arvestavate kohandustega, mida võidi ekspordihinna osas teha, oli erinev sellest, mida kohaldatakse läbivaatamisuurimisel.

277    Algmääruse artikli 2 lõige 10 sätestas eespool punktis 247 viidatud kohtuotsuse Kundan ja Tata vs. nõukogu kuulutamise ajal tõesti nagu ka vaidlustatud määruse vastuvõtmise ajal, et ekspordihinna ja normaalväärtuse võrdlemiseks „võetakse igal juhul eraldi kohanduste näol nõuetekohaselt arvesse neid tegurite väidetavaid ja ilmnenud erinevusi, mis mõjutavad hindu ja hinna võrreldavust”.

278    Samuti nägi algmääruse artikli 2 lõike 10 punkt i eespool punktis 247 viidatud kohtuotsuse Kundan ja Tata vs. nõukogu kuulutamise ajal ette nagu ka vaidlustatud määruse vastuvõtmise ajal, et „[k]ohandatakse vaatlusaluse müügiga seotud komisjonitasude erinevusi”.

279    Pärast kõnealuse kohtuotsuse kuulutamist on aga eespool viidatud sättele vastavalt määruse nr 1972/2002 artikli 1 lõikele 5 lisatud teine lause. Selle sätte teine lause näeb nüüd ette, et „[m]õiste „komisjonitasu” hõlmab toote või samasuguse toote müüja saadud hinnalisandit, kui sellise müüja funktsioonid on sarnased komisjonitasu alusel töötava esindaja omadega.”

280    Viimati nimetatud määruse põhjenduse 6 kohaselt on algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i teise lause lisamise põhjus selgitada kooskõlas komisjoni ja nõukogu järjekindla tavaga, et selliseid korrektsioone tuleks teha ka juhul, kui osapooled ei tegutse esindatava-esindaja suhte alusel, vaid saavutavad samasuguse majandustulemuse ostja ja müüjana tegutsedes.

281    Järelikult võimaldab algmääruse artikli 2 lõike 10 punkt i kohandust teha mitte ainult vaadeldava müügi eest tasutud komisjonitasu erinevusi, vaid ka toote turustajate juurdehindlust arvestades, kui neil on sarnased ülesanded komisjonitasu eest töötavate agentidega.

282    Sellest tuleneb, et hagejate poolt mahaarvamiste vastu esitatud ainuke argument, ehk argument, mille kohaselt ei makstud nendega seotud turustusettevõtjatele mingisugust komisjonitasu, ei sea nimetatud mahaarvamist kahtluse alla, kuna seda võidakse teha ka siis, kui mingisugust komisjonitasu tegelikult makstud ei ole, aga kõnealused turustusettevõtjad täidavad agentidega sarnaseid ülesandeid ja saavad selle eest müügikasumit.

283    Selles osas tuleb täpsustada, et hagejad ei vaidlusta vaidlustatud määruse põhjendustes 45 ja 53 toodud kinnitusi, mille kohaselt nendel äriühingutel, kes turustavad ühenduses oma elektroonilisi kaale, on sarnased ülesanded komisjonitasu eest töötavate agentidega, eriti selle tõttu, et nad esitavad iga eksportmüügi eest sõltumatutele klientidele arved, määravad kindlaks hinnad ja saavad otse klientidelt tellimused.

284    Veel on oluline meenutada, et hagejad ei vaidlusta ka seda, et nende sidusettevõtjad müüvad elektroonilisi kaale sõltumatutele klientidele edasi kõrgema hinnaga kui see, mis nad nimetatud kaalude eest maksid, saades niiviisi müügikasumit.

285    Igal juhul ei saa hagejate argumendiga nõustuda, isegi kui seda võiks tõlgendada nii, et vaidlustatud määruses ei ole nõukogu tõendanud, et nendega seotud turustusettevõtjad said oma tegevuse eest müügikasumit.

286    Tegelikult ei ole ilmselt vale järeldada, nagu nõukogu seda tegi, et hind, mida turustusettevõtjad oma sõltumatutelt klientidelt võtavad, peab nimetatud ettevõtjatele kõnealuse toote ühenduses müügi ära tasuma või vähemalt katma nende tegevusega seotud kulud. Neid ettevõtjaid ei saa käsitada teisiti – nagu nõukogu vaidlustatud määruses tegi, ilma et hagejad oleksid selle vaidlustanud – kui täitvana komisjonitasu eest töötavate agentidega sarnaseid ülesandeid.

287    Lisaks tuleb märkida, et nõukogu on kõnesoleval juhul arvutanud hagejatega seotud turustusettevõtjate jaoks välja mõistliku kasumimarginaali teatavate tegelike andmete alusel.

288    Vaidlustatud määruse põhjendusest 45 – mida hagejad ei ole vaidlustanud –selgub, et tehtud mahaarvamise summa arvutati välja hagejatega seotud turustusettevõtjate MHÜ kulude alusel. Järelikult tegi nõukogu nimetatud ettevõtjate kasumimarginaali kindlaks üksnes nende kulude alusel, mis ilmselt peavad olema kaetud nende poolt turustatavate elektrooniliste kaalude müügi ja ostuhinna erinevuse arvel, isegi ilma sellele vastavat kasumimarginaali lisamata.

289    Seega tuleb käesolev etteheide ja sellest lähtudes ka kaks kõnealust väidet tagasi lükata.

290    Eeltoodust lähtudes tuleb jätta hagi tervikuna rahuldamata.

 Kohtukulud

291    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, mõistetakse kohtukulud vastavalt nõukogu nõudele välja hagejatelt.

292    Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannab komisjon oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (esimene koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Shanghai Excell M&E Enterprise Co. Ltd ja Shanghai Adeptech Precision Co. Ltd kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja nõukogu kohtukulud.

3.      Jätta komisjoni kohtukulud tema enese kanda.

Tiili Dehousse Wiszniewska-Białecka

Kuulutatud avalikul kohtuistungil .18. märtsil 2009 Luxembourgis.

kohtusekretär       koja esimees

Sisukord

Vaidluse taust

A –  Esialgne uurimine ja esialgne määrus

B –  Läbivaatamise menetlus

C –  Vaidlustatud määrus

Menetlus ja poolte nõuded

Taotlus jätta kohtuasjas otsus tegemata

A –  Poolte argumendid

B –  Esimese Astme Kohtu hinnang

Põhiküsimus

A –  Teine ja kolmas väide, mis käsitlevad vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c esimese lõigu esimese ja teise taande rikkumist

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

B –  Esimene väide, mis käsitleb algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teise lõigu rikkumist

1.  Sissejuhatavad märkused

2.  Poolte argumendid

3.  Esimese Astme Kohtu hinnang

C –  Neljas väide, mis käsitleb algmääruse artikli 11 lõike 9 rikkumist

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

D –  Viies ja kaheksas väide, mis käsitlevad algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a rikkumist

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

a)  Esimene etteheide, mis puudutab arvestusliku normaalväärtuse kindlaksmääramist kontrollimata ja vigaste andmete alusel

b)  Teine etteheide, mis käsitleb Toshiba Indonesiale omistatud kasumimarginaali ilmselget mittevastavust

c)  Kolmas etteheide, mis käsitleb diskrimineerimist

E –  Kuues ja seitsmes väide, mis käsitlevad algmääruse artikli 2 lõike 10 rikkumist

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

a)  Toshiba Singapore’i MHÜ kulude kaasamine arvestusliku normaalväärtuse arvutamisel

b)  Toshiba Singapore’ile ja Toshiba Japanile makstud komisjonitasu arvestavate kohanduste tegemata jätmine

c)  Ekspordihinna kohandamine komisjonitasu arvestades

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: inglise.