Kohtuasi C‑51/15

Remondis GmbH & Co. KG Region Nord

versus

Region Hannover

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberlandesgericht Celle)

Eelotsusetaotlus – ELL artikli 4 lõige 2 – Liikmesriikide poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele, sealhulgas kohalikule ja piirkondlikule omavalitsusele omase rahvusliku identiteedi austamine – Liikmesriikide sisene korraldus – Kohalikud omavalitsused – Õiguslik vahend, millega luuakse uus avalik-õiguslik asutus ning organiseeritakse pädevuse ja vastutuse üleandmine avalike ülesannete täitmiseks – Riigihankelepingud – Direktiiv 2004/18/EÜ – Artikli 1 lõike 2 punkt a – Mõiste „riigihankeleping“

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (kolmas koda) 21. detsembri 2016. aasta otsus

Õigusaktide ühtlustamine – Ehitustööde, asjade ja teenuste hankemenetlused – Direktiiv 2004/18 – Riiklik leping – Mõiste – Kahe kohaliku omavalitsusüksuse vahel sõlmitud kokkulepe – Õiguslik vahend, millega luuakse uus avalik-õiguslik asutus ning organiseeritakse pädevuse ja vastutuse üleandmine avalike ülesannete täitmiseks – Välistamine – Tingimused – Siseriikliku kohtu poolt teostatav uurimine

(ELL artikli 4 lõige 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/18, artikli 1 lõike 2 punkt a)

Direktiivi 2004/18 ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta artikli 1 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et riigihankelepinguks ei ole kahe kohaliku omavalitsusüksuse vahel sõlmitud kokkulepe, mille alusel omavalitsusüksused võtavad vastu põhikirja, millega asutatakse avalik-õiguslikust juriidilisest isikust sihtasutus ja antakse sellele uuele avalik-õiguslikule üksusele teatav pädevus, mis seni oli nendel ning mis nüüd on kõnealusel sihtasutusel.

Pädevuste jaotus liikmesriigis on kaitstud ELL artikli 4 lõikega 2. Vastav ümberkorraldamine hõlmab ka liikmesriigis pädevuse ümberjagamist, mille tulemusel varem pädev asutus vabastatakse või ta loobub kohustusest ja õigusest täita konkreetset avalikku ülesannet, samas kui teine asutus on saanud vastava kohustuse ja õiguse.

Lisaks ei vasta pädevuse niisugune üleandmine kõigile tingimustele, mis on kehtestatud riigihankelepingu mõiste määratlemisel.

Vaid leping, mis on sõlmitud rahalistes huvides, võib kujutada endast direktiivi 2004/18 kohaldamisalasse kuuluvat riigihankelepingut, kuna lepingu seotus rahaliste huvidega tähendab, et hankija, kes sõlmib riigihankelepingu, saab lepingu alusel vastutasuna soorituse, mis sisaldab selle hankija jaoks otsest majanduslikku huvi. Lepingu vastastikune laad on seega riigihankelepingu oluline tunnusjoon.

Sõltumata aga asjaolust, et otsus avalike ülesannete määramise kohta ei kuulu majandustehingute valdkonda, võtab fakt ise, et ametiasutus vabastatakse talle varem antud pädevusest, temalt igasuguse majandusliku huvi sellele pädevusele vastavate ülesannete täitmise vastu.

Järelikult ei saa niisuguste pädevuse teostamiseks kasutatavate vahendite ümberjaotamist, mille on pädevusest ilma jäänud asutus üle andnud pädevuse saanud asutusele, käsitada tasu maksmisena, vaid see kujutab endast vastupidi loogilist või vajalikku tagajärge, mis tekib pädevuse ühelt asutuselt teisele vabatahtlikul üleandmisel või kohustuslikul ümberjagamisel.

Samuti ei ole tasu maksmine see, kui ametivõim, kelle algatusel antakse üle pädevus või kes otsustab pädevuse ümber jagada, võtab kohustuse katta selle ülesande täitmisega seotud võimalikud kulud, mis ületavad tulusid. Tegemist on kolmandatele isikutele ette nähtud tagatisega, mille vajalikkus on käesoleval juhul tingitud põhimõttest, et ametiasutuse vara suhtes ei saa algatada maksejõuetusmenetlust. Vastava põhimõtte olemasolu kuulub aga ise liikmesriigi sisesesse korraldusse.

Selleks et ametiasutuste vahel pädevuse üleandmist saaks lugeda sisekorraldust reguleerivaks aktiks ja seega ELL artikli 4 lõikega 2 tagatud liikmesriikide vabaduseks, peab niisugune üleandmine vastama siiski teatud tingimustele.

Avalike ülesannete täitmist puudutav pädevus on üle antud vaid juhul, kui üleandmine hõlmab samal ajal nii üleantud pädevusega seotud kohustusi kui ka sellega kaasnevaid õigusi, mille tulemusel on äsja pädevuse saanud asutusel otsustus- ja finantsautonoomia, ning seda peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima.

(vt punktid 40–47, 49, 55 ja resolutsioon)