Kohtuasi T‑220/20

Petrus Kerstens

versus

Euroopa Komisjon

 Üldkohtu (seitsmes koda) 20. oktoobri 2021. aasta otsus

Avalik teenistus – Ametnikud – Distsiplinaarmenetlus – ELTL artikkel 266 – Haldusjuurdlused – Hea halduse põhimõte – Erapooletuse põhimõte – Tühistamishagi ja kahju hüvitamise nõue

1.      Põhiõigused – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Õigus heale haldusele – Erapooletuse nõue – Mõiste – Selliste kahtluste olemasolu erapooletuna näimise suhtes, mis puudutavad ainult ühte isikut kollegiaalses organis – Erapooletuse eeldamine, kuni ei ole tõendatud vastupidist

(ELL artikli 6 lõige 1; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõige 1)

(vt punktid 32–35)

2.      Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarmenetluse algatamisele eelnev juurdlus – Erapooletuse nõue – Ulatus – Juurdluse läbiviija eelnev teadlikkus faktilistest asjaoludest – Juurdluse läbiviija, kes andis teada menetluse aluseks olevatest asjaoludest – Juurdluse läbiviija erapooletuse suhtes esinevad põhjendatud kahtlused – Erapooletuse nõude rikkumine

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõige 1; ametnike personalieeskirjad, IX lisa artikkel 3)

(vt punktid 37–43)

Kokkuvõte

Hageja Petrus Kerstens on Euroopa Komisjoni endine ametnik, kelle suhtes alustas komisjon eri kuupäevadel ja erinevatel põhjustel kolm distsiplinaarmenetlust.

Ametisse nimetav asutus tuvastas otsuses, millega lõpetati kolm menetlust (edaspidi „vaidlustatud otsus“), et hageja rikkus oma käitumisega Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikleid 11, 12 ja 17.

Kuna hageja kaebus vaidlustatud otsuse peale jäeti rahuldamata, esitas ta Üldkohtule selle otsuse peale tühistamishagi. Muu hulgas seab ta kahtluse alla ühtse uurimismenetluse erapooletuse põhjusel, et kolm distsiplinaarmenetlust liideti ja et asjaomase juurdluse läbiviimise eest vastutava isikuna osales juurdluses isik, kes oli teada andnud asjaoludest, mida ühes neist distsiplinaarmenetlustest uuriti.

Üldkohus rahuldas hagi ja tühistas vaidlustatud otsuse. Üldkohus täiendas oma otsuses kohtupraktikat subjektiivse erapooletuse kohta ja täpsustas objektiivse erapooletuse mõistet, mida mõlemat on administratsioon kohustatud hea halduse põhimõtte kohaselt distsiplinaarmenetluses järgima.

Üldkohtu hinnang

Kõigepealt tuletas Üldkohus meelde, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 41 tagatud õigus heale haldusele tähendab seda, et igaühel on õigus sellele, et Euroopa Liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult. Administratsioon on niisiis kohustatud hoolikalt ja erapooletult analüüsima kõiki tema menetluses oleva juhtumi olulisi asjaolusid, koguma kõik vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud oma kaalutlusõiguse teostamiseks ning tagama tema poolt läbiviidava menetluse tõrgeteta sujumise.

Sellega seoses hõlmab erapooletuse nõue ühelt poolt subjektiivset erapooletust, mis tähendab, et asjasse puutuva institutsiooni ükski liige, kes juhtumiga tegeleb, ei tohi väljendada oma erapoolikust või isiklikke eelarvamusi, ning teiselt poolt objektiivset erapooletust, mis tähendab, et institutsioon peab pakkuma piisavaid tagatisi, et kõrvaldada selles suhtes kõik põhjendatud kahtlused. Kollegiaalse menetluse erapooletuse hindamisel ei ole tingimata määrav asjaolu, et kahtlused erapooletuna näimise suhtes puudutavad ainult ühte isikut kollegiaalses organis, kui võtta arvesse asjaolu, et sellel isikul võis aruteludel olla otsustav mõju.

Subjektiivset erapooletust eeldatakse, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Objektiivne erapooletus puudub juhul, kui tõendatakse, et juurdluse esemeks olevad asjaolud olid ühele juurdluse läbiviijatest enne juurdluse algatamist teada, ning asjaomasel institutsioonil oli võimalik määrata juurdluse läbiviijaks isik, kellele ei olnud faktilised asjaolud varem teada, et vastaspoolel ei tekiks seega põhjendatud kahtlust tema erapooletuse suhtes.

Seejärel leidis Üldkohus, et konkreetse olukorra puhul, kus kolme menetluse kohta algatatud ühtse juurdluse läbiviimise eest vastutav isik on sama isik, kes andis teada ühe menetluse esemeks olevatest asjaoludest, on objektiivne oht, et sellel isikul võis olla juba enne juurdluse toimumist välja kujunenud seisukoht või eelarvamus selle kohta, et hageja on seotud asjaoludega, mida talle ette heideti. Arvestades eelkõige nimetatud isiku rolli juurdluse läbiviimisel ja mõju, mis tal võis olla juurdluse lõpparuande sisule, võib selline olukord tekitada hagejas põhjendatud kahtlusi juurdluse objektiivse erapooletuse suhtes. Järelikult võib asjaolu, et komisjon ei korraldanud uurimismenetlust viisil, mis oleks pakkunud hagejale piisavalt tagatisi, et menetlus on objektiivselt erapooletu, distsiplinaarmenetluse tervikuna õigusvastaseks muuta.

Lõpetuseks täheldas Üldkohus vaidlustatud otsuse tühistamisega seoses, et selleks et menetlusnormi rikkumine saaks põhjendada akti tühistamist, on nõutav, et ilma sellise rikkumiseta oleks menetlus viinud teistsuguse tulemuseni. Sellise hindamise raames tuleb võtta arvesse kõiki juhtumi asjaolusid, eelkõige etteheidete olemust ja toime pandud menetlusnormi rikkumiste ulatust võrreldes nende tagatistega, mis võisid olla ametnikul.

Üldkohus märkis sellega seoses, et haldusjuurdlusel on selline roll, mis võib mõjutada distsiplinaarmenetlust. Nimelt hindab ametisse nimetav asutus selle juurdluse ja asjasse puutuva ametniku ärakuulamise alusel esiteks, kas on põhjust alustada distsiplinaarmenetlust, teiseks, kas selle raames tuleb pöörduda distsiplinaarnõukogu poole, ja kolmandaks, juhul kui ta otsustab alustada menetlust distsiplinaarnõukogus, millised on sellele nõukogule esitatavad faktilised asjaolud. Seega ei saa välistada, et kui haldusjuurdlus oleks läbi viidud kõiki erapooletuse tagatisi järgides, oleks see võinud kaasa tuua teistsuguse hinnangu faktilistele asjaoludele ja seega ka teistsuguse tulemuse. Neil asjaoludel võisid hagejal tekkida põhjendatud kahtlused juurdluse ja seega tema suhtes toimunud distsiplinaarmenetluste objektiivse erapooletuse suhtes.