Liidetud kohtuasjad C-392/04 ja C-422/04

i-21 Germany GmbH

ja

Arcor AG & Co. KG, varem ISIS Multimedia Net GmbH & Co. KG

versus

Bundesrepublik Deutschland

(eelotsusetaotlused, mille on esitanud Bundesverwaltungsgericht)

Telekommunikatsiooniteenused – Direktiiv 97/13/EÜ – Artikli 11 lõige 1 – Tasud üksiklitsentside väljastamise eest – EÜ artikkel 10 – Ühenduse õiguse ülimuslikkus – Õiguskindlus – Lõplik haldusakt

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Õigusaktide ühtlustamine – Telekommunikatsioonisektor

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/13, artikli 11 lõige 1)

2.        Liikmesriigid – Kohustused – Koostöökohustus

(EÜ artikkel 10; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/13, artikli 11 lõige 1)

1.        Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 97/13 üldlubade ja üksiklitsentside ühise raamistiku kohta telekommunikatsiooniteenuste valdkonnas artikli 11 lõikega 1 on vastuolus, kui üksiklitsentside eest kohaldatakse tasu, mille arvutamisel võetakse arvesse nende litsentside andmisest johtuvaid reguleeriva asutuse üldisi halduskulusid 30 aasta jooksul.

Selle sätte sõnastusest nähtub, et üksiklitsentse omavatele ettevõtjatele liikmesriigi kehtestatud tasu eesmärk on üksnes katta halduskulud, mis on seotud nende litsentside andmisest johtuva tööga. Kuigi halduskulude mõiste on „üldiste” halduskulude hõlmamiseks piisavalt lai, võivad üldised halduskulud olla seotud üksnes nende nelja tegevusega, mida on otseselt mainitud direktiivi 97/13 artikli 11 lõikes 1. Lisaks peab tasu olema vajaliku töö hulgaga proportsionaalne ja teave selle kohta tuleb avaldada asjakohaselt ja piisavalt üksikasjalikult, nii et see on hõlpsasti kättesaadav. Üldkulude arvutamine 30 aasta peale eeldab, et prognoositakse tulevikus tekkida võivaid kulusid, mis oma definitsiooni kohaselt ei ole tegelikult kantud kulud. Kuna nõutava litsentsitasu suuruse läbivaatamiseks puudub mehhanism, ei saa see tasu olla rangelt proportsionaalne vajaliku töö hulgaga, nagu direktiivi 97/13 artikli 11 lõige 1 otseselt nõuab.

(vt punktid 28, 29, 32, 33, 39, 42, resolutiivosa punkt 1)

2.        Ühenduse õigus ei nõua, et haldusorgan oleks põhimõtteliselt kohustatud tunnistama kehtetuks haldusakti, mis on muutunud lõplikuks mõistlike kaebetähtaegade möödumise tõttu või õiguskaitsevahendite ammendumise tõttu. Selle põhimõtte järgimine võimaldab vältida õiguslike tagajärgedega haldusotsuste vaidlustamist piiramatu aja jooksul. Siiski võivad sellel põhimõttel teatud tingimustel olla piirid. EÜ artiklist 10 tuleneva koostööpõhimõtte kohaselt on haldusakti andmise eest vastutav haldusorgan kohustatud selle akti uuesti läbi vaatama ja võib-olla ka kehtetuks tunnistama, kui on täidetud neli tingimust. Esiteks on haldusorganil siseriikliku õiguse kohaselt õigus see akt kehtetuks tunnistada. Teiseks on kõnealune akt muutunud lõplikuks viimases astmes asja lahendava siseriikliku kohtu otsuse tagajärjel. Kolmandaks põhineb kõnealune kohtuotsus sellest hilisema Euroopa Kohtu praktika seisukohalt vääral ühenduse õiguse tõlgendusel, mis võeti vastu Euroopa Kohtult EÜ artikli 234 lõikes 3 sätestatud tingimustel eelotsust küsimata. Neljandaks on asjaomane isik pöördunud haldusorgani poole vahetult pärast kõnealusest kohtupraktikast teada saamist. Ettevõtja peab olema ka ammendanud kõik tema käsutuses olevad õiguskaitsevahendid.

Võrdväärsuse põhimõte nõuab, et kõik kaebustele kohaldatavad reeglid – sealhulgas ettenähtud tähtajad – oleksid ühtemoodi kohaldatavad nii ühenduse õiguse rikkumisest tulenevate kaebuste puhul kui ka siseriikliku õiguse eiramisest tulenevate kaebuste puhul. Sellest järeldub, et kui kaebuste suhtes kohaldatavad siseriiklikud reeglid sätestavad kohustuse tunnistada siseriikliku õiguse seisukohast õigusvastane haldusakt kehtetuks, juhul kui selle kehtima jätmine on „täiesti talumatu”, peab samasugune kehtetuks tunnistamise kohustus kehtima võrdväärsetel tingimustel ka ühenduse õigusega vastuolus oleva haldusakti korral.

Juhul kui administratsioon on siseriikliku õiguse reeglite kohaselt kohustatud kehtetuks tunnistama lõplikuks muutunud haldusakti selle ilmselge vastuolu korral siseriikliku õigusega, siis peab samasugune kohustus kehtima ka haldusakti ilmselge vastuolu korral ühenduse õigusega. Sellega seoses tuleb siseriiklikul kohtul vastavalt EÜ artiklile 10 koostoimes direktiivi 97/13 artikli 11 lõikega 1 hinnata, kas ühenduse õigusega selgelt vastuolus olev õigusnorm, nagu väga suure litsentsitasu kehtestamine, mille sisse on arvestatud 30 aasta üldkulude prognoos, on kohaldatava siseriikliku õiguse mõttes ilmselgelt õigusvastane. Kui see nii on, siis tuleb siseriiklikul kohtul otsustada, millised on siseriikliku õiguse kohaselt selle tagajärjed litsentsitasuteadete kehtetuks tunnistamisele.

(vt punktid 51–53, 62, 63, 69–72, resolutiivosa punkt 2)