ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (viies koda)

20. november 2007

Kohtuasi T‑308/04

Francesco Ianniello

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Avalik teenistus – Ametnikud – Karjääriarengu aruanne – 2001/2002. aasta hindamine – Tühistamishagi – Kahju hüvitamise nõue

Ese:      Hagi, mille ese on nõue tühistada hageja karjääriarengu aruanne 2001/2002. aasta hindamisperioodi kohta, ja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue.

Otsus: Tühistada otsus, millega võeti vastu hageja karjääriarengu aruanne 2001/2002. aasta hindamisperioodi kohta. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata. Mõista hageja kohtukulud välja komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Õigusvastasuse väide – Ulatus – Aktid, mille õigusvastasusele saab viidata

(EÜ artikkel 241)

2.      Ametnikud – Personalieeskirjad – Üldised rakendussätted

(Personalieeskirjad, artikkel 110)

3.      Ametnikud – Hindamine – Hindamise ühiskomitee – Koosseis

(Personalieeskirjad, artikkel 43)

4.      Ametnikud – Hindamine – Hindamise ühiskomitee – Kohustus, et hindamise ühiskomiteel ei või olla liikmeid, kes vastutavad personalijuhtimise eest ja kellel on oma ülesandega kokkusobimatud huvid – Ulatus

(Personalieeskirjad, artikkel 43)

5.      Ametnikud – Hindamine – Kaitseõiguste tagamine – Ulatus

(Personalieeskirjad, artikkel 43)

1.      EÜ artikkel 241 väljendab üldpõhimõtet, mis tagab igale menetlusosalisele õiguse vaidlustada neid otseselt ja isiklikult puudutava otsuse tühistamiseks institutsioonide selliste varasemate aktide kehtivus, mis on vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks, kui menetlusosalistel ei olnud õigust esitada otse EÜ artikli 230 alusel hagi aktide vastu, mis toovad nende suhtes kaasa õiguslikke tagajärgi, ilma et neil oleks olnud võimalus taotleda vastavate aktide tühistamist. EÜ artikli 241 eesmärk on seega kaitsta üksikisikut ebaseadusliku õigustloova akti rakendamise eest, arvestades, et mittekohaldatavuse tuvastanud kohtuotsuse tagajärjed kehtivad vaid vaidluspooltele ning et sellise kohtuotsusega ei seata kahtluse alla akti ennast, mis on lõplikult jõustunud.

Kuna EÜ artikli 241 eesmärk ei ole lubada menetlusosalisel vaidlustada ükskõik millist üldakti mis tahes hagi põhjenduseks, on õigusvastasuse väite ulatus piiratud sellega, mis on vaidluse lahendamiseks ilmtingimata vajalik. Sellest järeldub, et üldakt, mille õigusvastasusele viidatakse, peab olema hagi esemeks olevas vaidluses otseselt või kaudselt kohaldatav ning vaidlustatud üksikotsuse ja asjassepuutuva üldakti vahel peab olema vahetu õiguslik seos. Sellise seose olemasolu on siiski võimalik tuletada asjaolust, et vaidlustatud otsus tugineb sisuliselt õigusakti sättele, mille õigusvastasus on vaidlustatud, isegi kui nimetatud õigusakt ei ole formaalselt selle otsuse õiguslik alus.

(vt punktid 32 ja 33)

Viited: 14. detsember 1962, liidetud kohtuasjad 31/62 ja 33/62: Wöhrmann ja Lütticke vs. komisjon (EKL 1962, lk 965); 31. märts 1965, kohtuasi 21/64: Macchiorlati Dalmas vs. Ülemamet (EKL 1965, lk 227); 13. juuli 1966, kohtuasi 32/65: Itaalia vs. nõukogu ja komisjon (EKL 1966, lk 563); 21. veebruar 1974, liidetud kohtuasjad 15/73–33/73, 52/73, 53/73, 57/73–109/73, 116/73, 117/73, 123/73 ja 135/73–137/73: Kortner jt vs. nõukogu jt (EKL 1974, lk 177, punktid 36 ja 37); 6. märts 1979, kohtuasi 92/78: Simmenthal vs. komisjon (EKL 1979, lk 777, punkt 39); 19. jaanuar 1984, kohtuasi 262/80: Andersen jt vs. parlament (EKL 1984, lk 195, punkt 6); 26. oktoober 1993, liidetud kohtuasjad T‑6/92 ja T‑52/92: Reinarz vs. komisjon (EKL 1993, lk II‑1047, punkt 57); 12. detsember 1996, liidetud kohtuasjad T‑177/94 ja T‑377/94: Altmann jt vs. komisjon (EKL 1996, lk II‑2041, punkt 119), ja 4. märts 1998, kohtuasi T‑146/96: De Abreu vs. Euroopa Kohus (EKL AT 1998, lk I‑A‑109 ja II‑281, punktid 25 ja 29).

2.      Personalieeskirjade artikli 110 lõike 1 raames võetud üldised rakendussätted võivad kindlaks määrata kriteeriumid, millest administratsioon saab juhinduda oma kaalutlusõiguse teostamisel, või täpsustada ebaselgeid personalieeskirjade sätteid. Siiski ei saa need mingil tingimusel kehtestada seaduslikult eeskirju, mis ei vasta niisugustele õigusnormide hierarhias ülimuslikele õigusnormidele nagu personalieeskirjad või õiguse üldpõhimõtted.

(vt punkt 38)

Viited: 14. detsember 1990, kohtuasi T‑75/89: Brems vs. nõukogu (EKL 1990, lk II‑899, punkt 29), ja 25. oktoober 2005, kohtuasi T‑43/04: Fardoom ja Reinard vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑329 ja II‑1465, punkt 36, ja viidatud kohtupraktika).

3.      Komisjoni vastu võetud personalieeskirjade artikli 43 üldiste rakendussätete artikli 8 lõike 5 kohaselt on hindamise ühiskomitee ülesanne teostada järelevalvet selle üle, et karjääriarengu aruande koostamine oleks õiglane ja objektiivne, et järgitaks tavapäraseid hindamisreegleid ja et menetlusi oleks kohaldatud õigesti, kuid selle ülesanne ei ole asendada hindajate poolt huvitatud isiku tööle antud hinnang enda omaga. Seda ülesannet arvestades ei oma komitee liikmete palgaaste tähtsust ning konkreetsemalt pelgalt asjaolu, et hindamise ühiskomitee liige on samal palgaastmel kui huvitatud isikul, ei tähenda, et komitee liikme puhul on tegemist huvide konfliktiga, mis ohustab viimati nimetatu erapooletust.

(vt punktid 41–43)

Viide: 12. juuli 2005, kohtuasi T‑157/04: De Bry vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑199 ja II‑901, punkt 49).

4.      Komisjoni vastu võetud personalieeskirjade artikli 43 üldiste rakendussätete artikli 8 lõigetest 1 ja 6 nähtub, et pelgalt asjaolu, et hindamise ühiskomitee liige on vastutav personalijuhtimise eest, ei tähenda seda, et tal oleks kohustus ennast tagandada ning paluda asendusliiget teda asendama, kui vaadatakse läbi personali esindajate esitatud kaebusi. Hindamise ühiskomitee liikmetel on see kohustus ainult siis, kui nende huvid on komitee ülesannetega kokkusobimatud. Puhtalt abstraktne huvide konflikti võimalus ei ole iseenesest piisav otsustamaks, et hindamise ühiskomitee liikmel, kes vastutab personalijuhtimise eest, on tema ülesandega kokkusobimatud huvid.

(vt punkt 54)

5.      Komisjoni kehtestatud hindamissüsteemi raames peab kaitseõiguste tagamise põhimõte võimaldama asjaomasel isikul ennast hindamismenetluse käigus kaitsta faktiväidete vastu, mida võidakse tema vastu esitada. Siiski ei tähenda kaitseõiguste tagamise põhimõte, et edasikaebuse hindaja ülesande hoolikaks täitmiseks vajalikud konsultatsioonid oleksid piiratud. Edasikaebuse hindaja võib olla sunnitud konsulteerima hinnatava ametniku ülemustega, ilma et see konsulteerimine tähendaks tingimata hinnatava ametniku suhtes võistleva arutelu algatamist. Selles kontekstis võib edasikaebuse hindaja küsida hindajalt selgitusi või täpsustusi hindaja hinnangute kohta, mis esinevad karjääriarengu aruandes. Siiski ei tohi antud selgitused või täpsustused sisuliselt muuta sama hindaja poolt karjääriarengu aruandes esitatud esialgse hinnangu sisu. Kui selline muutus nendest ilmneb, siis peab edasikaebuse hindaja asjaomase ametniku kaitseõiguste tagamiseks andma ametnikule võimaluse esitada oma märkused hindaja uue hinnangu kohta. Sellisel juhul ei loeta sama ametniku poolt hindamismenetluse eelnevates etappides juba esitatud märkusi piisavateks, kuna need on esitatud hindaja erineva hinnangu suhtes.

(vt punktid 70, 73 ja 74)