Kohtuasi T-549/08

Luksemburgi Suurhertsogiriik

versus

Euroopa Komisjon

ESF – Rahalise abi peatamine – Võitlus diskrimineerimise ja ebavõrdsuse vastu tööturul – Tõsised puudused juhtimis- või kontrollisüsteemis, mis võivad põhjustada süstemaatilist eeskirjade eiramist – Määruse (EÜ) nr 1260/1999 artikli 39 lõike 2 punkt c – Õiguspärane ootus

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus – Struktuuriabi – Ühendusepoolne rahastamine – Liikmesriikide kohustus kehtestada juhtimis- ja kontrollisüsteemid

(Nõukogu määrus nr 1260/1999, artikli 38 lõige 1, artikli 39 lõike 2 punkt c ja artikkel 3; komisjoni määrus nr 438/2001, artikli 3 punkt a, artikkel 7 ja artikli 9 lõige 4)

2.      Majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus – Struktuuriabi – Ühendusepoolne rahastamine – Otsus peatada esialgu antud abi

(Nõukogu määrus nr 1260/1999)

1.      Põhimõte, et eelarvest kaetakse ainult siseriiklike ametiasutuste poolt kooskõlas ühenduse õigusnormidega tehtud kulutused, on kohaldatav ka Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) antava finantsabi puhul.

Vastavalt struktuurifondide rakendamise aluseks olevale usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttele ja võttes arvesse siseriiklike ametiasutuste vastutust sellisel rakendamisel, on oluline liikmesriikidel lasuv juhtimis- ja kontrollisüsteemide kehtestamise ülesanne, mis on ette nähtud määruse nr 1260/1999, millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta, artikli 38 lõikes 1, ja mille üksikasjalikud rakenduseeskirjad on sätestatud määruse nr 438/2001 artiklites 2–8. Määruse nr 1260/1999 artikli 39 lõike 2 punkti c kohaselt peatab komisjon vahemaksed, kui ta otsustab pärast vajalikku kontrolli, et juhtimis- või kontrollisüsteemis on tõsiseid puudusi, mis võivad põhjustada süstemaatilist eeskirjade eiramist.

Kuna korraldusasutusel ja makseasutusel tuleb ESF-i rahastatavatele abimeetmetele kohaldatavate õigusnormide kohaselt teostada erinevat laadi kontrollimisi erinevates staadiumides, toob neil asutustel lasuvate ülesannete üheaegne täitmine kaasa nende kontrollimiste koordineerimise või isegi ühtesulamise ohu, mida ei tohi alahinnata ning mis võib tekitada kahtlusi nende kontrollimiste usaldusväärsuses. Kuigi korraldusasutuse ja makseasutuse kuulumine samasse organisatsiooni ei ole määruse nr 438/2001 artikli 9 lõikega 4 vastuolus, on veel vaja, et vastava organisatsiooni sees eksisteeriks ülesannete selge jaotamine ja piisav eraldamine, nagu sätestab selle määruse artikli 3 punkt a.

Nii korraldusasutuse teostatava esmatasandi kontrolli staadiumis kui ka makseasutuse poolt tõendamise staadiumis – mis on usaldusväärse finantsjuhtimise tagatiseks – peavad siseriiklikud asutused olema eelnevalt kindlalt veendunud, et kavandatavad kulud on reaalsed ja eeskirjadele vastavad. Sellest ei piisa, kui siseriiklikud asutused teevad järelkontrolli, millele vajadusel järgnevad finantskorrektsioonid.

Mis puudutab määruse nr 438/2001 artiklis 7 ette nähtud kontrollijälge, siis ei võimalda ainuüksi pelk viitamine ESF-i rahastatava programmi abimeetmega seotud taotlusvormidele saada kõiki täpseid andmeid, mis on määruse artikli 7 lõigete 2 ja 3 kohaselt nõutavad.

Niisiis saab komisjon õigusega leida, et juhtimis- või kontrollisüsteemis on tõsiseid puudusi, mis võivad põhjustada süstemaatilist eeskirjade eiramist, ning seetõttu peatada kõnesoleva abimeetme vahemaksed, kui ta tuvastab, et ESF-i rahastatava programmi raames täidetakse korraldus- ja makseülesandeid ühiselt, esmatasandi kontroll puudub või on puudulik ning kontrollijäljega seoses ei säilitata kohasel juhtimistasandil kõiki täpseid andmeid, mis on määruse nr 438/2001 artikli 7 lõigete 2 ja 3 kohaselt nõutavad.

(vt punktid 45–47, 52, 54, 57–61)

2.      Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumisele ei saa tugineda isik, kes on süüdi kehtivate õigusnormide ilmses rikkumises.

Õiguspärase ootuse kaitse põhimõte ei saa välistada ühenduse toetuse peatamist, kui ilmselgelt ei ole järgitud selle toetuse andmiseks kehtestatud tingimusi. Juhul kui juhtimis- ja kontrollisüsteemis on tõsiseid puudusi, mis võivad põhjustada süstemaatilist eeskirjade eiramist, tuleb sarnaselt juhuga, kui ilmselgelt on eiratud ühenduse toetuse andmise otsuse aluseks olnud ühenduse õigusnorme või toetuse andmise otsuse sätteid, kvalifitseerida kõne all olev eeskirjade eiramine kehtivate õigusnormide ilmselgeks rikkumiseks.

Võimalik eeskirjade eiramine, mida ei ole varem uuritud või avastatud, ei saa mingil juhul anda alust õiguspärasele ootusele. Samuti ei takista miski komisjonil pärast spetsiaalse kontrolli käigus avastatud rikkumisi kohaldada neist tulenevaid finantstagajärgi. Siseriiklikud asutused, kes eelkõige vastutavad abimeetmete finantskontrolli eest, ei vabane vastutusest, kui nad viitavad faktile, et eelmise kontrolli käigus ei tuvastanud komisjon eeskirjade eiramisi. Nimelt ei ole auditiaruanded, mida komisjoni talitused koostavad struktuurifondidest rahastatava tegevuse rakendamise raames, ühelgi juhul sellised, et anda alust õiguspärasele ootusele, et juhtimis- ja kontrollisüsteemid, mis tuleb liikmesriikidel kehtestada, vastavad nõuetele. Niisugused auditiaruanded koostatakse üldjuhul pistelise kontrolli põhjal, lähtudes abimeetmega seotud andmetest, mis on representatiivsed, kuid mitte ammendavad, ning piirduvad olukorra kajastamisega auditi toimumise päeva seisuga. Lisaks väljendavad need aruanded kõigest kontrolliülesannet täitvate isikute professionaalset arvamust, mitte komisjoni oma, kes võtab seisukoha alles hiljem, pärast võistlevat menetlust, millesse on kaasatud asjassepuutuv liikmesriik.

(vt punktid 73–77, 79)