Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landesverwaltungsgericht Oberösterreich (Austria) 14. veebruaril 2017 – Gmalieva s.r.o. jt versus Landespolizeidirektion Oberösterreich

(kohtuasi C-79/17)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Landesverwaltungsgericht Oberösterreich

Põhikohtuasja pooled

Kaebajad: Gmalieva s.r.o., Celik KG, PBW GmbH, Antoaneta Claudia Gruber, Play For Me GmbH, Haydar Demir

Vastustaja: Landespolizeidirektion Oberösterreich

Eelotsuse küsimused

Kas hasartmänge reguleerivaid ja monopoli ette nägevaid siseriiklikke norme saab pidada ühtseks ELTL artikli 56 ja sellele järgnevate artiklite tähenduses, pidades silmas järgmist:

– lähtudes seejuures, et kuivõrd

a)    asjaolude tuvastamiseks ja hindamiseks piisab riiklike asutuste ja eraisikutest poolte esitatud tõenditest ja üldteada asjaoludest (vt selle kohta täpsemalt kohtuasi C-685/15) ja

b)    ei olda seotud teiste selliste siseriiklike kohtute õiguslike seisukohtadega, mille suhtes ei ole teostatud autonoomset ühtsuse kontrolli (vt selle kohta täpsemalt kohtuasi C-589/16) –

selliseid ettevaatusabinõusid arvestavas ja seega eeldatavalt Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõikes 1 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 ette nähtud õigluse põhimõttele vastavas kohtumenetluses tuvastati peamiste lähtekohtadena, et

•    hasartmängusõltuvus ei kujuta endast sellist ühiskondlikku probleemi, mis nõuaks riiklikku sekkumist,

•    keelatud hasartmäng ei ole kuritegu, vaid selle puhul on tegemist üksnes (olgugi et tihti) avaliku korra vastase väärteoga,

•    riigikassasse laekub hasartmängudest aastas rohkem kui 500 miljonit eurot (= 0,4% kogu aastaeelarvest) ja

•    kontsessiooni omanike reklaam on suunatud peamiselt sellele, et õhutada hasartmänguga tegelema ka neid, kes ei ole seni sellest osa võtnud?

2.)    Kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt: kas sellist süsteemi, milles ei ole seaduses sõnaselgelt kindlaks määratud sellega järgitavaid eesmärke ega ka riigi tõendamiskoormist seoses nende eesmärkide tegeliku saavutamisega, vaid on usaldatud peamiste ühtsuse kriteeriumide väljatöötamine ja nende kontrollimine siseriiklikele kohtutele nii, et lõppkokkuvõttes ei ole usaldusväärselt tagatud õiglane kohtumenetlus Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõike 1 ja ELTL artikli 47 tähenduses, tuleb pidada ühtseks ELTL artikli 56 ja sellele järgnevate artiklite tähenduses?

3.)    Kui esimesele küsimusele ja/või teisele küsimusele vastatakse jaatavalt: kas sellist süsteemi tuleb seaduses ettenähtud, ulatuslikku täitevvõimu sekkumisvõimalust arvestades, millele ei pea kohus eelnevalt luba andma ega seda kontrollima, pidada proportsionaalseks ELTL artikli 56 ja sellele järgnevate artiklite tähenduses?

4.)    Kui esimesele, teisele ja kolmandale küsimusele vastatakse jaatavalt: kas sellist süsteemi tuleb pidada proportsionaalseks ELTL artikli 56 ja sellele järgnevate artiklite tähenduses, kuivõrd rangete juurdepääsutingimuste ettenägemisel, jättes samaaegselt kindlaks määramata antavate kontsessioonide arvu, on tegemist teenuste osutamise vabaduse suhteliselt väikese riivega?

5.)    Kui mõnele eespool toodud küsimusele vastatakse eitavalt: kas siseriiklik kohus, mis on tuvastanud, et hasartmänguseaduses (GSpG) ette nähtud monopol on vastuolus liidu õigusega, saab sellest lähtuvalt kindlaks teha mitte ainult tema menetluses olevate sekkumismeetmete õigusvastasuse, vaid lisaks sellele saab ta omal algatusel (nt menetluse taasavamise kaudu) tagasi täita aktsessoorseid, kuid juba jõustunud sanktsioone (nt haldussanktsioon)?

____________