Esialgne tõlge

ÜLDKOHTU OTSUS (kümnes koda)

5. juuni 2024(*)

Lepinguväline vastutus – Majandus- ja rahapoliitika – Krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve – EKP otsused Banca Carige kohta – Määruse (EL) nr 1024/2013 artiklid 4 ja 16 – Eraõiguslikele isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine – Õiguspärane ootus – Huvide konflikt – Proportsionaalsus – Võrdne kohtlemine – Omandiõigus – Õigusvastasuse vastuväide

Kohtuasjas T‑134/21,

Malacalza Investimenti Srl, asukoht Genova (Itaalia),

Vittorio Malacalza, elukoht Genova,

esindajad: advokaadid L. Boggio, S. Carbone ja A. D’Angelo,

hagejad,

versus

Euroopa Keskpank (EKP), esindajad: R. Bax ja A. Pizzolla,

kostja,

keda toetab

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Triantafyllou, P. Messina ja A. Steiblytė,

menetlusse astuja,

ÜLDKOHUS (kümnes koda),

koosseisus: koja president O. Porchia, kohtunikud M. Jaeger, L. Madise, P. Nihoul (ettekandja) ja S. Verschuur,

kohtusekretär: ametnik P. Nuñez Ruiz,

arvestades menetluse kirjalikku osa,

arvestades 26. septembri 2023. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        ELTL artikli 268 alusel esitatud hagis paluvad hagejad Malacalza Investimenti Srl ja Vittorio Malacalza hüvitada kahju, mis väidetavalt tekitati neile Euroopa Keskpanga (EKP) õigusvastase tegevusega Banca Carige (edaspidi „pank“) usaldatavusnõuete täitmise järelevalve käigus aastatel 2014–2019.

 Vaidluse taust

2        Pank on suur krediidiasutus, mis on asutatud Itaalias ja noteeritud börsil ning mille üle teeb EKP otsest usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet alates 2014. aastast vastavalt nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määrusele (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT 2013, L 287, lk 63).

3        Hagejad on panga aktsionärid. Käesoleva hagi esitamise ajal kuulus Malacalza Investimentile 15 288 774 lihtaktsiat, mis moodustasid ligikaudu 2,016% panga kapitalist, ning V. Malacalzale 121 017 lihtaktsiat, mis moodustasid ligikaudu 0,011% panga kapitalist.

4        V. Malacalza oli 31. märtsist 2016 kuni 3. augustini 2018 ka panga juhatuse liige ja aseesimees.

5        EKP 2014. aasta põhjaliku hindamise tulemusel tuvastatud omakapitali puudujäägi kõrvaldamiseks kiitis panga aktsionäride erakorraline üldkoosolek 23. aprillil 2015 heaks kapitali suurendamise 850 miljoni euro võrra.

6        EKP võttis 9. detsembri 2016. aasta otsusega varajase sekkumise meetme, millega ta palus pangal esitada enne 28. veebruari 2017 viivislaenude väljastamise vähendamise strateegiline kava ja tegevuskava koos selge viitega selle eesmärgi saavutamiseks võetavatele meetmetele ja ajakavale (edaspidi „varajase sekkumise meede“).

7        Varajase sekkumise meetme eesmärkide täitmiseks kiitis panga juhatus 2017. aasta septembris heaks rekapitaliseerimiskava, mis sisaldas muu hulgas kapitali suurendamist 560 miljoni euro võrra, mis tuli ellu viia enne 2017. aasta lõppu.

8        Pärast seda, kui Commissione nazionale per la societé e la borsa (Itaalia riiklik äriühingute ja börsi komisjon) oli prospekti kinnitanud, viidi 21. detsembril 2017 lõpuks lõpule kapitali suurendamine 544 miljoni euro suuruses summas.

9        EKP teavitas 28. detsembril 2017 panka oma otsusest, millega kehtestatakse 2018. aasta usaldatavusnõuded.

10      Seejärel püüdis pank kehtivate nõuete täitmiseks edutult suurendada oma omavahendeid. Investorite madala huvi tõttu ebaõnnestus 2018. aastal kolmel korral (märtsis, mais ja juunis) seega omavahenditesse kuuluvate instrumentide emiteerimise katse.

11      Need ebaõnnestumised suurendasid panga juhatuses pingeid seoses sellega, kuidas kõrvaldada omavahendite nõuete täitmata jätmine ja rakendada eespool punktis 7 nimetatud 2017. aasta rekapitaliseerimiskava. Nende lahkarvamuste tõttu leidis aset mitu ametist tagasiastumist, sealhulgas V. Malacalza ametist tagasiastumine, mille tõttu tuli ametisse nimetada uus juhatus. Sellest tulenevalt nimetasid panga aktsionärid 20. septembri 2018. aasta erakorralisel üldkoosolekul ametisse uued juhatuse liikmed ja määrasid juhatuse esimehe ametikohale E. Modiano ning tegevjuhi ametikohale F. Innocenzi.

12      Võttes arvesse panga ebaõnnestumisi omavahendite instrumentide turule viimisel, keeldus EKP 14. septembri 2018. aasta otsusega (edaspidi „omavahendeid käsitlev otsus“) panga koostatud omavahendite säilitamise kava heaks kiitmast ning palus pangal hiljemalt 30. novembriks 2018 esitada ja lasta juhatusel heaks kiita uus kava, mille eesmärk on taastada ja tagada püsiv vastavus vara puudutavatele nõuetele hiljemalt 31. detsembriks 2018.

13      Selle nõude täitmiseks võttis panga juhatus 12. novembril 2018 vastu omavahendite suurendamise kava, mis koosnes kahest etapist: kõigepealt 2. kategooria allutatud võlakirjade emiteerimine ja seejärel kapitali suurendamine, mille aktsionärid pidid heaks kiitma.

14      Esimeses etapis märkis Fondo interbancario di tutela dei depositi (Itaalia pankadevahelise hoiuste kaitse fondi vabatahtliku sekkumise fond; edaspidi „FITD“) võlakirju 318,2 miljoni euro ulatuses ja Banco di Desio e della Brianza 1,8 miljoni euro ulatuses.

15      Teises etapis kutsuti 22. detsembril 2018 kokku erakorraline üldkoosolek, et kiita heaks kapitali suurendamine allutatud võlakirjade vahetamise teel uute emiteeritud aktsiate vastu, eesmärgiga tugevdada 1. kategooria omavahendeid.

16      Viimati nimetatud ettepanekuga siiski ei nõustutud, kuna 70% kapitalist omavad aktsionärid hääletasid üldkoosolekul selle vastu. Enne otsuse tegemist soovisid need aktsionärid nimelt, et neile esitataks esiteks äriplaan ja teiseks panga 2018. aasta tegevust puudutav bilanss.

17      Nende sündmuste järel:

–        teatas pank 23. detsembril 2018 pressiteates, et pärast juhatuse ettepaneku tagasilükkamist astusid juhatuse aseesimees ja üks teine juhatuse liige viivitamata tagasi;

–        pank teatas 2. jaanuaril 2019 ühes teises pressiteates, et alates sellest kuupäevast astuvad tagasi veel viis juhatuse liiget, sealhulgas juhatuse esimees E. Modiano ja tegevjuht F. Innocenzi;

–        nende tagasiastumiste tulemusel muutus juhatus otsustusvõimetuks vastavalt esiteks panga põhikirja artikli 18 lõikele 12 ja teiseks Itaalia tsiviilseadustiku artiklile 2386.

18      Panga põhikirja kohaselt jäid neli juhatuse liiget, kes ei olnud tagasi astunud, ametisse, et tagada igapäevane juhtimine.

19      EKP otsustas 1. jaanuaril 2019 kehtestada panga suhtes ajutise haldamise (edaspidi „ajutise haldamise kehtestamise otsus“) vastavalt 1. septembri 1993. aasta seadusandlikule dekreedile nr 385, millega kehtestatakse pangandus- ja krediidiseaduste terviktekst (decreto legislativo n. 385 – Testo unico delle leggi in materia bancaria e creditizia; GURI nr 230, 30.9.1993, ja GURI nr 92 regulaarne lisa; edaspidi „pangandusseaduse konsolideeritud redaktsioon“), millega on üle võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT 2014, L 173, lk 190), artikkel 29, ja millel on järgmised tagajärjed:

–        kutsuti tagasi panga juhatus ja endised liikmed asendati kolme ajutise halduriga, kelle seas on E. Modiano ja F. Innocenzi;

–        kutsuti tagasi panga järelevalvekomitee ja endised liikmed asendati kolme teise isikuga;

–        uutele organitele tehti ülesandeks võtta vajalikud meetmed, et tagada, et pank vastaks jälle püsivalt panga vara puudutavatele nõuetele.

20      Pressiteatega tehti 2. jaanuaril 2019 teatavaks ajutise haldamise kehtestamise otsus ning Itaalia riiklik äriühingute ja börsi komisjon peatas panga emiteeritud või tagatud väärtpaberitega kauplemise nimetatud otsuse kehtimise perioodil või kuni – eelkõige tulenevalt pädevate asutuste uutest toimingutest usaldatavusnõuete täitmise järelevalve valdkonnas – täielik teave panga emiteeritud või tagatud väärtpaberite kohta on uuesti olemas.

21      Pärast nende tingimuste uuesti hindamist, mille alusel ajutise haldamise kehtestamise otsus tehti, pikendati seda meedet kolmel korral – 29. märtsil, 30. septembril ja 20. detsembril 2019 –, selleks et stabiliseerida panga olukord ja võimaldada viia lõpule omavahendite suurendamine.

22      Pank, Cassa Centrale Banca – Credito Cooperativo Italiano, FITD ja FITD vabatahtliku sekkumise fond allkirjastasid 9. augustil 2019 raamlepingu, millega määratleti äriplaani tingimused; äriplaan nägi muu hulgas ette kapitali suurendamise 700 miljoni euro võrra ja uute 2. kategooria allutatud võlakirjade emiteerimise.

23      EKP leidis 18. septembri 2019. aasta kirjas pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikli 56 alusel, et kavandatav kapitali suurendamine ei ole vastuolus panga kindla ja usaldusväärse juhtimisega.

24      Panga aktsionäride erakorraline üldkoosolek kutsuti kokku 20. septembril 2019, et kiita heaks kapitali suurendamine 700 miljoni euro võrra. Aktsionäride üldkoosolek kiitis kapitali suurendamise ettepaneku heaks. Malacalza Investimenti üldkoosolekul ei osalenud.

25      Pärast kapitali suurendamist valiti panga aktsionäride korralisel üldkoosolekul 31. jaanuaril 2020 uus juhatus ja uus järelevalvenõukogu. Pärast neid valimisi andsid ajutised haldurid ja järelevalvekomitee samal kuupäeval panga juhtimise üle äsja valitud organitele, lõpetades seega krediidiasutuse ajutise haldamise, mis kestis kokku ligikaudu 13 kuud.

 Poolte nõuded

26      Hagejad paluvad Üldkohtul:

–        mõista EKP-lt välja kahjuhüvitis:

–        Malacalza Investimenti kasuks 870 525 670 euro suuruses summas või mis tahes muus asjakohaseks peetavas suuremas või väiksemas summas, mis määratakse kindlaks õiglusest lähtuvalt;

–        V. Malacalza kasuks 9 546 022 euro suuruses summas või mis tahes muus asjakohaseks peetavas suuremas või väiksemas summas, mis määratakse kindlaks õiglusest lähtuvalt;

–        kummalegi neist käesoleva menetlusega seotud kulude ja tasude ulatuses;

–        tunnistada meetmed, mis on väidetavalt õigusvastased, vajalikus ulatuses kehtetuks;

–        kohustada EKPd menetlustoimingute raames:

–        esitama mitmesuguseid kontrolliaruandeid, otsuse eelnõusid ja otsuseid;

–        esitama usaldatavusnõuete täitmise järelevalve dokumentide hulgas panga juhatuse koosolekute mitmesuguseid protokolle;

–        määrata menetlustoimingu raames:

–        ekspertiisi tegemine:

–        majandusaastaid 2015–2019 puudutavate selliste andmete tuvastamisele teiste Itaalia pankade ja Euroopa Liidu pankade olukorra kohta, arvestades eelkõige kasumiaruannete ja varaliste positsioonide asjakohaseid elemente, allahinnatud nõuete riskipositsiooni ja eraldiste tasemeid, likviidsusolukordasid, omavahendite nõudeid ning usaldatavusnõuete täitmise järelevalve ja hindamise protsessi (Supervisory Review and Evaluation Process; SREP), mille näevad kõigile nendele pankadele ette EKP ja riikide pädevad keskpangad, ning mis tahes võimalikku allahinnatud nõuete kustutamist, ning nende andmete ja panga vastavate andmete võrdlemisele samadel majandusaastatel 2015–2019;

–        hinnangule, kas liidu ja riigi tasandi järelevalveasutused on panka ja erinevaid pankasid kohelnud võrdselt või mitte;

–        hinnangule hagejate kantud kahju suuruse osas.

27      EKP, keda toetab Euroopa Komisjon, palub Üldkohtul:

–        tunnistada hagi põhjendamatuks;

–        jätta menetlustoiminguid puudutavad taotlused rahuldamata;

–        mõista kõik kohtukulud välja hagejatelt.

 Õiguslik käsitlus

 Kahju hüvitamise nõue

28      Oma hagis tuginevad hagejad liidu lepinguvälisele vastutusele kaheksa õigusvastasuse puhul:

–        esimene õigusvastasus on tingitud sellest, et EKP rikkus piisavalt selgelt Itaalia õigusnorme, kuna ta ei sekkunud, et parandada panga juhatuse liikmete eksitavaid avaldusi panga usaldusväärsuse kohta;

–        teine tuleneb sellest, et EKP rikkus oma suhetes panga juhatusega piisavalt selgelt liidu õigusnorme;

–        kolmas leidis aset seetõttu, et EKP rikkus piisavalt selgelt Itaalia õigusnorme seoses 18. septembril 2019 heaks kiidetud kapitali suurendamisega, mis on vastuolus panga põhikirjas ette nähtud ostueesõigusega;

–        neljas seisneb selles, et EKP rikkus piisavalt selgelt Itaalia õigusnorme, kuna ametisse nimetatud ajutistel halduritel oli huvide konflikt;

–        viies puudutab asjaolu, et EKP rikkus varajase sekkumise meetme võtmisel piisavalt selgelt erinevaid norme ja põhimõtteid;

–        kuues seisneb selles, et EKP rikkus omavahendeid käsitlevas otsuses piisavalt selgelt proportsionaalsuse põhimõtet, kuna ta kehtestas pangale liiga lühikese tähtaja, et ta saaks täita talle omavahendite kohta kehtestatud nõudeid;

–        seitsmes puudutab seda, et EKP rikkus aktsionäridele panga olukorra kohta kinnituste andmisega piisavalt selgelt õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet;

–        kaheksas tuleneb sellest, et EKP rikkus piisavalt selgelt aktsionäride omandiõigust, kuna nende osalus pangas vähenes märkimisväärselt.

29      Kõigepealt tuleb meenutada, et liit on õigusel rajanev liit, mille raames kontrollitakse selle institutsioonide, organite ja asutuste aktide kooskõla eelkõige aluslepingu ja õiguse üldpõhimõtetega (23. aprilli 1986. aasta kohtuotsus Les Verts vs. parlament, 294/83, EU:C:1986:166, punkt 23; vt ka 26. juuni 2012. aasta kohtuotsus Poola vs. komisjon, C‑336/09 P, EU:C:2012:386, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

30      Seega võib eraõiguslik isik, kes leiab, et EKP poolt krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve ülesannete raames vastu võetud aktid puudutavad teda, vaidlustada nende aktide kehtivuse ELTL artiklite 263, 267 või 277 alusel, kui on täidetud nende sätete kohaldamiseks ette nähtud tingimused.

31      Lisaks võib eraõiguslik isik, kes leiab, et EKP ei ole adresseerinud talle mingit akti, välja arvatud soovitus või arvamus, vaidlustada selle institutsiooni tegevusetuse vastavalt ELTL artiklis 265 ette nähtud korrale.

32      Peale selle võib eraõiguslik isik nõuda liidu lepinguvälise vastutuse tuvastamist ja nõuda ELTL artikli 340 kolmanda lõigu alusel hüvitist juhul, kui ta leiab, et EKP on usaldatavusnõuete täitmise järelevalve ülesannete täitmisel oma tegevusega talle kahju tekitanud.

 Liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimused EKP tehtava krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve raames

33      Sellega seoses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb Üldkohtu kodukorra artiklist 76 ja artikli 84 lõikest 1, et vaidluse määravad põhimõtteliselt kindlaks ja piiritlevad vaidluse pooled ning liidu kohus ei või teha otsust ultra petita (vt 17. septembri 2020. aasta kohtuotsus Alfamicro vs. komisjon, C‑623/19 P, ei avaldata, EU:C:2020:734, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

34      Liidu lepinguvälise vastutuse tekkimiseks peab eraõiguslik isik tõendama, et kumulatiivselt on täidetud kolm tingimust: institutsioonile või selle teenistujatele nende ülesannete täitmisel omistatava tegevuse õigusvastasus, kahju tegelik tekkimine ning põhjuslik seos väidetava tegevuse ja viidatud kahju vahel (20. septembri 2016. aasta kohtuotsus Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP, C‑8/15 P – C‑10/15 P, EU:C:2016:701, punkt 64; vt ka 7. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Accorinti jt vs. EKP, T‑79/13, EU:T:2015:756, punkt 65 ning seal viidatud kohtupraktika).

35      Käesolevas asjas peab Üldkohus vajalikuks analüüsida, kas esimene neist tingimustest on täidetud. Kohtupraktika kohaselt on see nii juhul, kui vaidlustatud tegevus eeldab eraõiguslikele isikutele õigusi andvat õigusnormi ja kui institutsioonile etteheidetav rikkumine on piisavalt selge (4. juuli 2000. aasta kohtuotsus Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, C‑352/98 P, EU:C:2000:361, punkt 42; 7. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Accorinti jt vs. EKP, T‑79/13, EU:T:2015:756, punkt 67, ning 24. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Nausicaa Anadyomène ja Banque d’escompte vs. EKP, T‑749/15, ei avaldata, EU:T:2017:21, punkt 69).

–       Esimene nõue, mis puudutab nende normide laadi, mis võivad kaasa tuua liidu lepinguvälise vastutuse

36      Esimese nõude kohta on kohtupraktikas täpsustatud, et õigusnormi eesmärk on anda eraõiguslikele isikutele õigusi, kui õigusnormist tuleneb viimastele eelis, mida saab kvalifitseerida omandatud õiguseks, mille eesmärk on kaitsta nende huve või anda isikutele õigusi, mille sisu on võimalik piisavalt kindlaks määrata (vt 23. mai 2019. aasta kohtuotsus Steinhoff jt vs. EKP, T‑107/17, EU:T:2019:353, punkt 140 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 9. veebruari 2022. aasta kohtuotsus QI jt vs. komisjon ja EKP, T‑868/16, EU:T:2022:58, punkt 90 ning seal viidatud kohtupraktika).

37      Selleks et tekiks liidu vastutus, on vaja, et viidatud õigusnormiga pakutav kaitse oleks sellele normile tugineva eraõigusliku isiku suhtes tõhus. Õigusnormi ei saa arvesse võtta, kui see ei anna sellele tuginevale eraõiguslikule isikule mingeid õigusi, isegi kui see annab õiguse teistele füüsilistele või juriidilistele isikutele (23. mai 2019. aasta kohtuotsus Steinhoff jt vs. EKP, T‑107/17, EU:T:2019:353, punkt 77; vt ka 9. veebruari 2022. aasta kohtuotsus QI jt vs. komisjon ja EKP, T‑868/16, EU:T:2022:58, punkt 90 ning seal viidatud kohtupraktika).

–       Teine nõue, mis puudutab rikkumise liiki, mis on nõutav liidu lepinguvälise vastutuse tekkimiseks

38      Mis puudutab teist nõuet, siis kriteerium, mida peetakse otsustavaks, et teha kindlaks, kas rikkumine on piisavalt selge, on see, kui institutsioon on oluliselt ja ilmselgelt eiranud oma kaalutlusõiguse piire (4. juuli 2000. aasta kohtuotsus Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, C‑352/98 P, EU:C:2000:361, punkt 43; 7. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Accorinti jt vs. EKP, T‑79/13, EU:T:2015:756, punkt 67, ning 24. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Nausicaa Anadyomène ja Banque d’escompte vs. EKP, T‑749/15, ei avaldata, EU:T:2017:21, punkt 69).

39      Seega on institutsiooni kaalutlusõiguse ulatus määrav selle tuvastamisel, kas tegemist on piisavalt selge rikkumisega (12. juuli 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. CEVA ja Pfizer, C‑198/03 P, EU:C:2005:445, punktid 65 ning 66).

40      Selleks peab liidu kohus võtma arvesse lahendatava olukorra keerukust, raskusi õigusaktide kohaldamisel või tõlgendamisel, rikutud õigusnormi selguse ja täpsuse astet ning tehtud vea tahtlikkust või vabandamatust (3. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Artegodan vs. komisjon, T‑429/05, EU:T:2010:60, punkt 62).

41      Neil asjaoludel ei ole pelgad hindamisvead iseenesest piisavad, et kvalifitseerida rikkumine ilmseks ja raskeks (vt selle kohta 9. septembri 2008. aasta kohtuotsus MyTravel vs. komisjon, T‑212/03, EU:T:2008:315, punkt 85).

42      Käesolevas asjas tuleb märkida, et kritiseeritud tegevuse pani EKP toime talle usaldatud usaldatavusnõuete täitmise järelevalve ülesannete täitmisel, et tagada krediidiasutuste turvalisus ja toimekindlus.

43      Nende ülesannete täitmiseks annab määruse nr 1024/2013 artikkel 4 EKP-le õiguse teha selliseid tehinguid nagu panga tegevuslubade andmine ja kehtetuks tunnistamine, kehtivate regulatiivsete usaldatavusnõuete täitmise ja sisemiste riskihindamissüsteemide kontroll, võimalus kehtestada täiendavaid nõudeid omavahenditele ning võimalus kehtestada asjakohased juhtimiseeskirjad.

44      Nende tehingute tegemisel peab EKP, nagu on märgitud määruse nr 1024/2013 põhjenduses 17, hindama asjaomaste pankade riskiprofiili ja määrama igaühe puhul kindlaks, millised sündmused võivad teda mõjutada, võttes arvesse finantsinstitutsioonide mitmekesisust, suurust ja ärimudelit.

45      Sellised analüüsid nõuavad niisuguseid hindamisi, mille keerukuse tõttu on õigustatud, et EKP-le antakse kohtupraktikast tulenevalt ulatuslik kaalutlusõigus (vt selle kohta 8. mai 2019. aasta kohtuotsus Landeskreditbank Baden-Württemberg vs. EKP, C‑450/17 P, EU:C:2019:372, punkt 86; 4. mai 2023. aasta kohtuotsus EKP vs. Crédit lyonnais, C‑389/21 P, EU:C:2023:368, punkt 55, ja 13. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Crédit mutuel Arkéa vs. EKP, T‑712/15, EU:T:2017:900, punkt 181).

46      Kokkuvõttes tuleneb eespool analüüsitud kohtupraktikast, et käesolevas kohtuasjas peavad hagejad juhul, kui nad soovivad tugineda EKP lepinguvälisele vastutusele, õiguslikult piisavalt tõendama, et EKP rikkus jämedalt ja ilmselgelt ning talle antud kaalutlusõiguse piire ületades liidu õigusnormi, mis annab eraõiguslikele isikutele õigusi.

47      Selleks et teha kindlaks, kas selline rikkumine on toime pandud, peab liidu kohus hagejate esitatud asjaolusid arvestades arvesse võtma EKP ulatuslikku kaalutlusõigust, mis tal on usaldatavusnõuete täitmise järelevalve ülesannete täitmisel.

–       EKP taotlus, mida toetab komisjon ja milles viidatakse liikmesriikide õigusaktide ühistele üldpõhimõtetele, selleks et usaldatavusnõuete täitmise järelevalve valdkonnas määratleda liidu suhtes kohaldatav lepinguvälise vastutuse kord

48      EKP, keda toetab komisjon, palus Üldkohtul määratleda liikmesriikides kehtiva riigisisese õiguse alusel liidu lepinguvälise vastutuse kord usaldatavusnõuete täitmise järelevalve valdkonnas.

49      Esimesena tegi EKP ettepaneku liidu tasandil kohaldada kohtupraktikat, mis tuleneb 12. oktoobri 2004. aasta kohtuotsusest Paul jt (C‑222/02, EU:C:2004:606), milles Euroopa Kohus luges liidu õigusega kooskõlas olevaks riigisisesed õigusnormid, millega välistatakse usaldatavusnõuete täitmise järelevalve raames riigi ametiasutuste lepinguväline vastutus juhul, kui viimased tegutsevad üldistes huvides vastu võetud normide raames.

50      Sellega seoses tuleb märkida, et 12. oktoobri 2004. aasta kohtuotsust Paul jt (C‑222/02, EU:C:2004:606) ei saa käesolevale vaidlusele vahetult kohaldada, kuna kohtuotsus puudutab riigi ametiasutusi, samas kui Üldkohus lahendab käesoleval juhul kohtuasja, mis puudutab liidu institutsiooni lepinguvälist vastutust, isegi kui määruse nr 1024/2013 artikli 4 kohaselt võib see institutsioon olla sunnitud täitma selles määratletud asjaoludel ülesandeid, mis on riigi ametiasutustele antud krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve raames.

51      Tuleb siiski märkida, et Euroopa Kohus tuvastas 12. oktoobri 2004. aasta kohtuotsuses Paul jt (C‑222/02, EU:C:2004:606) seose ühelt poolt väidetavalt rikutud õigusnormi eesmärgi ja teiselt poolt eraõiguslike isikute võimaluse või vastupidi võimatuse vahel tugineda järelevalveasutuste lepinguvälisele vastutusele. Nimelt leidis Euroopa Kohus selles kohtuotsuses, et kui liikmesriigi järelevalveasutuse ülesandeid täidetakse üldistes huvides, ei ole liidu õigusega vastuolus see, kui liikmesriigi õigus, käesoleval juhul Saksa õigus, välistab järelevalveasutuse vastutuse (12. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Paul jt, C‑222/02, EU:C:2004:606, punkt 32).

52      Analoogselt on liidu tasandil tuvastatud institutsioonide lepinguväline vastutus olukordades, kus on tegemist normiga, mis loob õigusi hagejatele (vt eespool punktid 36 ja 37), ning lepinguväline vastutus on välistatud juhtudel, mis ei hõlma selliste õiguste loomist, eelkõige olukordades, kus viidatud normid taotlesid avaliku huvi eesmärki või olid institutsioonilist laadi, nimelt andes või jaotades institutsioonide vahel pädevust (vt selle kohta 19. aprilli 2012. aasta kohtuotsus Artegodan vs. komisjon, C‑221/10 P, EU:C:2012:216, punkt 81; 11. juuli 2007. aasta kohtuotsus Fédération des industries condimentaires de France jt vs. komisjon, T‑90/03, ei avaldata, EU:T:2007:208, punkt 61; 23. mai 2019. aasta kohtuotsus Steinhoff jt vs. EKP, T‑107/17, EU:T:2019:353, punktid 136–141; 9. veebruari 2022. aasta kohtuotsus QI jt vs. komisjon ja EKP, T‑868/16, EU:T:2022:58, punktid 93–99).

53      Teisena väitis EKP, keda toetab komisjon, et tema tehtud analüüside kohaselt piirab enamik liikmesriike järelevalveasutuste vastutust tahtluse või raske eksimuse juhtudega. Tema arvates tuleb seda lähenemist järgida liidu tasandil, kohaldades liikmesriikide õiguse ühiseid üldpõhimõtteid, millele on viidatud ELTL artikli 340 kolmandas lõigus. Selline lähenemine on vajalik EKP tegevuse säilitamiseks, võimaldades tal tegutseda üldistes huvides, ilma et teda halvaks hirm, et teda süüdistatakse isegi kerge eksimuse või pelga õigusvastasuse korral.

54      Sellega seoses tuleb märkida, et 5. märtsi 1996. aasta kohtuotsuses Brasserie du pêcheur ja Factortame (C‑46/93 ja C‑48/93, EU:C:1996:79) leidis Euroopa Kohus seoses liikmesriikide vastutusega liidu õiguse rikkumise eest, et eraõiguslikule isikule tekitatud kahju hüvitamise kohustus ei saa olla seatud sõltuvusse tingimusest, mis tuleneb mõistest „eksimus, mis läheb kaugemale liidu õiguse piisavalt selgest rikkumisest“. Sellise lisatingimuse kehtestamine seaks nimelt kahtluse alla liidu õiguskorral põhineva õiguse kahju hüvitamisele (5. märtsi 1996. aasta kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame, C‑46/93 ja C‑48/93, EU:C:1996:79, punkt 79).

55      Samamoodi märkis Euroopa Kohus 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsuses Balgarska Narodna Banka (C‑501/18, EU:C:2021:249), et liidu õigusega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis seavad eraõiguslike isikute õiguse saada hüvitist sõltuvusse täiendavast tingimusest, mis läheb kaugemale liidu õiguse piisavalt selgest rikkumisest ja puudutab – nagu see tuleneb krediidiasutuste seaduse artikli 79 lõikest 8 – selle tegevuse tahtlust (vt 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Balgarska Narodna Banka, C‑501/18, EU:C:2021:249, punkt 121 ja seal viidatud kohtupraktika).

56      Võrdväärsuse põhimõte nõuab aga, et kõik õiguskaitsevahendite suhtes kohaldatavad normid oleksid ühtemoodi kohaldatavad nii liidu õiguse rikkumisest tulenevate õiguskaitsevahendite kui ka riigisisese õiguse eiramisel põhinevate õiguskaitsevahendite puhul (vt 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Kantarev, C‑571/16, EU:C:2018:807, punkt 124 ja seal viidatud kohtupraktika).

57      Sellest järeldub, et liidu õigusega on vastuolus see, kui liikmesriigi lepinguvälise vastutuse ja võrdväärsuse põhimõtte alusel kehtivad liidu institutsiooni lepinguvälise vastutuse suhtes tingimused, mis – nagu tahtluse või raske eksimuse tingimused – lähevad kaugemale liidu õiguse piisavalt selgest rikkumisest.

58      Hagejate viidatud kaheksat õigusvastasust tulebki analüüsida nendest põhimõtetest lähtudes.

 Esimene õigusvastasus, mis seisneb selles, et EKP rikkus piisavalt selgelt Itaalia õigusnorme, kuna ta ei sekkunud, et parandada panga juhatuse liikmete eksitavaid avaldusi panga usaldusväärsuse kohta

59      Mis puudutab EKP-le etteheidetava tegevuse esimest õigusvastasust, siis väidavad hagejad, et kuna EKP ei parandanud panga juhatuse liikmete väidetavalt eksitavaid avaldusi panga usaldusväärsuse kohta, siis rikkus EKP piisavalt selgelt Itaalia pangandusalaste õigusnormide kolme sätet, nimelt pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikli 53 lõike 1 punkti d bis, artikli 53 bis lõike 1 punkti d ja artikli 67 lõike 1 punkti e.

60      EKP, keda toetab komisjon, vaidleb hagejate argumentidele vastu.

61      Sellega seoses tuleb meenutada, et institutsioonile süüks pandav tegevusetus võib kaasa tuua liidu vastutuse, kui institutsioon rikub liidu õigusnormist tulenevat õiguspärast tegutsemiskohustust (15. septembri 1994. aasta kohtuotsus KYDEP vs. nõukogu ja komisjon, C‑146/91, EU:C:1994:329, punkt 58, ning 26. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Šumelj jt vs. komisjon, T‑546/13, T‑108/14 ja T‑109/14, EU:T:2016:107, punkt 42).

62      Samuti tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt peab selleks, et tekiks liidu lepinguväline vastutus, asjaomase sätte eesmärk olema anda hagejatele õigus, mida nende hinnangul on rikutud, ning väidetav rikkumine peab olema piisavalt selge (vt eespool punkt 35).

63      Käesoleval juhul on sätted, mida on rikutud piisavalt selgelt, kohaldatavad EKP suhtes käesolevas vaidluses määruse nr 1024/2013 artikli 9 alusel, mille kohaselt tegutseb see institutsioon riikliku asutuse asemel pädeva asutusena, kui järelevalve all olevad asutused kuuluvad – nagu käesolevas asjas – määruse nr 1024/2013 artikli 4 alusel tema pädevusse.

64      Otsuse tegemiseks tuleb neid sätteid analüüsida vastavalt nende eesmärgile.

65      Esimesena on pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikli 53 lõike 1 punktis d bis ja artikli 67 lõike 1 punktis e kindlaks määratud teave, mille EKP peab avaldama krediidiasutuste kohta ja vajaduse korral nende krediidiasutuste emaettevõtja kohta, et tagada turgude läbipaistvus ning seega finantssüsteemi kui terviku nõuetekohane toimimine ja stabiilsus.

66      Pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikli 53 lõike 1 punkt d bis teeb järelevalveasutusele ülesandeks avaldada krediidiasutusi käsitlevat teavet, sealhulgas teavet kapitali adekvaatsuse, riski piiramise, omatava osaluse, juhtimise ning haldus- või raamatupidamiskorralduse kohta.

67      Lisaks on pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikli 67 lõike 1 punktis e ette nähtud, et konsolideeritud järelevalve tegemiseks annab järelevalveasutus emaettevõtjale pangakontserni kui terviku või selle osade kohta üldiste meetmetega teavet, mis puudutab omavahendite adekvaatsust, riskide piiramist erinevates koosseisudes, osalusi, ettevõtte juhtimist, haldus- ja raamatupidamiskorraldust, sisekontrolle ning tasustamis- ja ergutamissüsteeme.

68      Nende sätete sõnastusest tuleneb, et nendega pannakse EKP-le teabekategooriate avaldamise üldine kohustus, millel on avaliku huvi eesmärk, nimelt tagada turgude nõuetekohane toimimine ja stabiilsus. Seevastu ei pane need sätted iseenesest EKP-le ei otseselt ega kaudselt ühtegi kohustust reageerida turul konkreetselt teatud finantsinstitutsioonide usaldusväärsuse kohta isikute tehtud avaldustele, mida teised finantsinstitutsioonid peavad eksitavaks. Seega ei saa nendest sätetest tuletada investorite mis tahes laadi õigust sellele, et EKP sekkuks igas liikmesriigis iga kord, kui seal on tema järelevalve all olevate finantsinstitutsioonide kohta tehtud kommentaare, mida investorid võiksid pidada täielikult või osaliselt põhjendamatuks.

69      On tõsi, et neid avaldusi võisid käesoleval juhul teha panga juhatuse liikmed. Turud oleksid võinud nendele avaldustele oma funktsiooni tõttu omistada teatud usaldusväärsuse. Seega oleksid need avaldused võinud mõjutada panga kapitali moodustavate aktsiate väärtust, mis oleks võinud hagejatele kahju tekitada.

70      Tuleb siiski meenutada, et ainuüksi väidetava rahalise kahju olemasolust ei piisa liidu lepinguvälise vastutuse tekkimiseks. Selleks et seda vastutust saaks kahtluse alla seada, peavad hagejad tõendama õigusvastast tegevust. Selleks peavad hagejad kohtupraktika kohaselt tõendama, et eraõiguslikele isikutele õigusi andvat õigusnormi on piisavalt selgelt rikutud. Hagejad ei ole aga tõendanud sellise normi olemasolu ega ammugi mitte sellise rikkumise olemasolu.

71      Käesoleval juhul näib, et kui hagejad leiavad, et neile on selliste avaldustega kahju tekitatud, on nende endi ülesanne reageerida, parandades avaldusi ja pöördudes vajaduse korral nende koostajate vastu pädevatesse kohtutesse.

72      Teisena on pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikli 53 bis lõike 1 punktis d ette nähtud, et kui olukord seda nõuab, võib järelevalveasutus võtta erimeetmeid ühe või mitme panga või kogu pangandussüsteemi suhtes.

73      Selle sätte kohaselt võivad need meetmed sisaldada panga tegevuse või territoriaalse struktuuri piiramist; panga keeldu teha teatavaid tehinguid, kaasa arvatud aktsionärina, ja jaotada kasumit või muid kapitali osi ning intressi maksmise keeldu selliste finantsinstrumentide puhul, mida võidakse järelevalve eesmärgil arvata kapitali hulka; piiride kehtestamist pangas tasu muutuva osa kogusummale, kui see on vajalik kindla kapitalibaasi säilitamiseks, ja pankade puhul, mida on avalikest vahenditest erakordselt toetatud, piirmäärade kehtestamist seaduslike esindajate kogutasule.

74      Arvestades pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni sõnastust, selgub, et selle artikli 53 bis lõike 1 punkt d ei ole iseenesest asjakohane, kui tuleb kindlaks teha, kas EKP-le on pandud kohustus olla kohustatud parandama teatud osalistele omistatud ja teiste poolt ebaõigeks tunnistatud avaldusi panga finantsstabiilsuse kohta. EKP-le ei ole selles osas ei otseselt ega kaudselt pandud ühtegi niisugust kohustust. Ilma selle sätte ulatust alusetult laiendamata ei saa seda tõlgendada nii, et sellega lisatakse EKP-le kohustus, mida – kuna seda ei ole õigusakti lisatud – liidu seadusandja ei ole kehtestanud.

75      Sellest järeldub, et hagejate argumendid EKP-le etteheidetava tegevuse esimese õigusvastasuse kohta tuleb tagasi lükata.

 Teine õigusvastasus, mis seisneb selles, et EKP rikkus oma suhetes panga juhatusega piisavalt selgelt liidu õigusnorme

76      Mis puudutab EKP-le etteheidetava tegevuse teist õigusvastasust, siis väidavad hagejad, et EKP rikkus piisavalt selgelt määruse nr 1024/2013 artikleid 4 ja 16, kuna EKP:

–        pidas nõu E. Modiano ja F. Innocenziga, selleks et nad 2. jaanuaril 2019 ametist tagasi astuksid, mis toob kaasa panga juhatuse volituste lõppemise ja selle finantsinstitutsiooni ajutisele haldamisele võtmise;

–        püüdis piirata panga juhatuse volitusi nii, et tegevjuhi poolt 16. veebruari 2018. aasta koosolekul ning seejärel V. Malacalza, D. Nouy (EKP järelevalvenõukogu esimees) ja J. Quintana (EKP mikrotasandi usaldatavusjärelevalve peadirektoraadi liige) vahel teabe vahetamise tulemusel tehtud otsused lihtsalt ratifitseeritakse;

–        varjas juhatuse eest mitme kuu jooksul panga omavahenditega seotud raskuste ulatust, teavitades juhatust alles 21. juunil 2018 selle kirja sisust, mille EKP oli siiski 4. juunil 2018 tegevjuhile saatnud.

77      EKP, keda toetab komisjon, vaidleb neile argumentidele vastu.

78      Otsuse tegemiseks tuleb üksteise järel analüüsida kahte hagejate viidatud sätet.

79      Esimesena on määruse nr 1024/2013 artiklis 4 ette nähtud, et EKP-l on ainupädevus täita liikmesriikides asutatud krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve eesmärgil ülesandeid, mis seisnevad eelkõige krediidiasutustele tegevusloa andmises, krediidiasutustes olulise osaluse omandamise ja võõrandamise teatiste hindamises ning vastavuse tagamises õigusaktidele, millega kehtestatakse krediidiasutuste usaldatavusnõuded seoses omavahendite nõuete, riskide kontsentreerumise piirangute, likviidsuse ja juhtimisega, sealhulgas seoses krediidiasutuste juhtimise eest vastutavate isikute hea maine, pädevuse ja kogemustega.

80      Sellega seoses tuleb märkida, et EKP-le etteheidetav tegevus ei ole seotud määruse nr 1024/2013 artikliga 4. Kõnealune säte annab EKP-le nimelt pädevuse usaldatavusnõuete täitmise valdkonnas ja näeb täpsemalt ette, et EKP-l on „ainupädevus“ täita teatud hulka pädevusi, jagades sel viisil institutsiooni ja riiklike asutuste vahel ülesanded, mida võib seda liiki valdkonnas ette näha.

81      Seega on nimetatud sätte eesmärk osas, milles see annab institutsioonidele pädevuse ja jagab selle pädevuse nende vahel, ellu viia üldine eesmärk korraldada tegevusvaldkonda reguleeriv süsteem avalikes huvides, andmata iseenesest üksikisikutele õigusi, mis võiksid olla Üldkohtule hagi esitamise alus.

82      Teisena annavad määruse nr 1024/2013 artikli 16 lõiked 1 ja 2 EKP-le õiguse talle antud ülesannete täitmiseks nõuda, et krediidiasutused võtaksid varases etapis erinevaid meetmeid, kui need krediidiasutused ei täida usaldatavusnõudeid või on oht, et nad ei järgi neid, või kui muud puudused ei võimalda tagada nende nõuetekohast juhtimist või riskide rahuldavat maandamist nendes krediidiasutustes.

83      Selles sättes nimetatud meetmed võivad hõlmata eelkõige nõuet suurendada omavahendeid, kitsendada või piirata krediidiasutuse tegevust, nõuda sellise tegevuse lõpetamist, mis kujutab endast ülemäärast ohtu finantsinstitutsiooni usaldusväärsusele, või finantsinstitutsiooni juhtorgani selliste liikmete ametist vabastamist, kes ei täida neile kehtestatud kohustusi.

84      Taas ei sisalda selline säte, kuna see piirdub pädevuse andmisega, iseenesest norme, mis annaksid eraõiguslikele isikutele õigusi, vaid korraldab pangandusjärelevalve süsteemi toimimist avalikes huvides ega too seetõttu kaasa liidu lepinguvälist vastutust.

85      Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et kuna määruse nr 1024/2013 artikli 4 ning artikli 16 lõigete 1 ja 2 eesmärk ei ole anda eraõiguslikele isikutele õigusi, ei saa nende sätetega põhjendada EKP-le ette heidetud õigusvastasust tema poolt panga üle tehtava usaldatavusnõuete täitmise järelevalve raames nii, et see tooks kaasa liidu vastutuse EKP tegevuse eest.

86      Hagejate argumendid EKP-le etteheidetava tegevuse teise õigusvastasuse kohta tuleb seega tagasi lükata.

 Kolmas õigusvastasus, mis seisneb selles, et EKP rikkus piisavalt selgelt Itaalia õigusnorme, kui ta kiitis 18. septembril 2019 heaks kapitali suurendamise, mis oli vastuolus panga põhikirjas ette nähtud ostueesõigusega

87      Mis puudutab EKP-le etteheidetava tegevuse kolmandat õigusvastasust, siis väidavad hagejad, et EKP rikkus piisavalt selgelt pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artiklit 56, kui ta kiitis 18. septembril 2019 heaks kapitali suurendamise, mis on vastuolus panga põhikirjas aktsionäridele antud ostueesõigusega.

88      EKP, keda toetab komisjon, vaidleb neile argumentidele vastu.

89      Pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikli 56 sõnastus on järgmine:

„1. Itaalia keskpank tagab, et pankade põhikirja muudatused ei ole vastuolus kindla ja usaldusväärse juhtimisega.

2. Äriregistrisse kande tegemise menetlust võib alustada üksnes juhul, kui lõikes 1 sätestatud kontroll on tehtud.“

90      Käesolevas asjas on pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikkel 56 EKP suhtes kohaldatav määruse nr 1024/2013 artikli 9 alusel, mille kohaselt tegutseb see institutsioon riikliku asutuse asemel pädeva asutusena, kui järelevalve all olevad finantsinstitutsioonid kuuluvad – nagu käesoleval juhul – selle määruse artikli 4 alusel tema pädevusse.

91      Pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artiklist 56 tuleneb, et järelevalveasutus peab talle usaldatud ülesannete täitmisel enne krediidiasutuse põhikirja tehtud muudatuste äriregistrisse kandmist kontrollima, kas need muudatused on kooskõlas kindlast ja usaldusväärsest juhtimisest tulenevate piirangutega.

92      See kontroll ei tohi aga puudutada mitte seda, kas põhikirja kavandatav muudatus on kooskõlas aktsionäride ostueesõigusega, vaid seda, kas see muudatus on kooskõlas pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artiklis 56 sätestatud kindla ja usaldusväärse juhtimise nõudega.

93      Seega kinnitab kindla ja usaldusväärse juhtimise nõue, et vastupidi hagejate väidetele on pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikli 56 alusel järelevalveasutuse poolt hindamise raames arvesse võetav eesmärk krediidiasutuse ja laiemalt kogu finantssüsteemi stabiilsus.

94      Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikkel 56 ei anna iseenesest üksikisikutele õigusi eespool viidatud punktide 36 ja 37 tähenduses. Järelikult tuleb EKP-le etteheidetava tegevuse kolmandat õigusvastasust puudutavad argumendid tagasi lükata.

 Neljas õigusvastasus, mis seisneb selles, et EKP rikkus piisavalt selgelt Itaalia õigusnorme, kui ta nimetas ametisse ajutised haldurid, kellel oli huvide konflikt

95      Mis puudutab EKP-le etteheidetava tegevuse neljandat õigusvastasust, siis väidavad hagejad, et EKP rikkus piisavalt selgelt pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikli 71 lõiget 6, kui ta nimetas ajutisteks halduriteks juhatuse endise esimehe E. Modiano ja panga endise tegevjuhi F. Innocenzi. Alates hetkest, mil viimased said ajutisteks halduriteks, oli neil keeruline esitada äriühingu hagisid haldus- ja järelevalveorganite (või nende mõne liikme) vastu, kes olid vahepeal tagasi kutsutud. Need kaks isikut olid seetõttu, et nad nimetati ajutisteks halduriteks, kaitstud kahju hüvitamise hagi eest, mida oleks saanud nende vastu esitada otsuste tõttu, mis tehti ajal, kui nad olid vastavalt panga juhatuse esimees ja tegevjuht.

96      EKP, keda toetab komisjon, vaidleb neile argumentidele vastu.

97      Kõigepealt tuleb märkida, et Üldkohus tühistas ajutise haldamise kehtestamise otsuse 12. oktoobri 2022. aasta kohtuotsusega Corneli vs. EKP (T‑502/19, edasi kaevatud, EU:T:2022:627), ilma et see asjaolu peaks takistama selle analüüsimist käesolevas menetluses.

98      Ühelt poolt ei toimunud tühistamine mitte huvide konfliktis seisneva rikkumise tõttu – vastupidi sellele, mida hagejad käesolevas kohtuasjas väidavad –, vaid põhjusel, et tehti viga selle õigusliku aluse kindlaksmääramisel, mida EKP selle otsuse tegemisel kasutas (12. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Corneli vs. EKP, T‑502/19, edasi kaevatud, EU:T:2022:627, punktid 113 ja 114).

99      Teiselt poolt on kahju hüvitamise hagi oma olemuselt iseseisev õiguskaitsevahend, millel on aluslepingutega ette nähtud õiguskaitsevahendite süsteemis eriline ülesanne ja mille kasutamine sõltub selle eripärast tulenevatest tingimustest (28. aprilli 1971. aasta kohtuotsus Lütticke vs. komisjon, 4/69, EU:C:1971:40, punkt 6, ning 21. juuni 1993. aasta kohtumäärus Van Parijs jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑257/93, EU:C:1993:249, punkt 14).

100    Seega on lubatud, et Üldkohus võib kahju hüvitamise hagi lahendamisel iseseisvalt analüüsida sellise akti õiguspärasust, mille peale on esitatud tühistamishagi. Kui aga tühistamishagi on mõeldud selleks, et tuvastataks õiguslikult siduva akti õigusvastasus, siis kahju hüvitamise hagi ese on nõue hüvitada kahju, mis tuleneb sellisest õigusvastasest aktist või tegevusest, mida saab omistada liidu institutsioonile või organile (vt selle kohta 7. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Accorinti jt vs. EKP, T‑79/13, EU:T:2015:756, punktid 61 ning 62).

101    Arvestades seda täpsustust, tuleneb pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikli 71 lõikest 6, et selleks et ajutised haldurid saaksid täita oma ülesandeid, peab neil olema hulk omadusi, mille sekka kuulub ka see, et neil ei ole huvide konflikti. Selline nõue tähendab EKP puhul, et ta peab ajutiste haldurite nimetamisel kontrollima, ega asjaomastel isikutel ei ole huvide konflikti. Sellise kontrolli puudumisel ei saa asjaomased isikud, kui nad sellele nõudele ei vasta, oma ülesandeid täita isegi siis, kui nad on ametisse nimetatud.

102    Huvide konflikti puudumise nõue kuulub aga üldiselt erapooletuse põhimõtte alla, mille eesmärk on kohtupraktika kohaselt kaitsta ühelt poolt üldist huvi ja teiselt poolt nende üksikisikute huve, keda huvide konflikti tõttu võidakse negatiivselt mõjutada (vt analoogia alusel 6. aprilli 2006. aasta kohtuotsus Camós Grau vs. komisjon, T‑309/03, EU:T:2006:110, punkt 102, ja 6. juuni 2019. aasta kohtuotsus Dalli vs. komisjon, T‑399/17, ei avaldata, EU:T:2019:384, punkt 100).

103    Seega loob erapooletuse põhimõte kohtupraktika kohaselt eraõiguslike isikute suhtes, keda võidakse mõjutada, subjektiivse õiguse, mis võib juhul, kui seda on piisavalt selgelt rikutud, kaasa tuua liidu lepinguvälise vastutuse kahju eest, mille institutsioon võis talle usaldatud ülesannete täitmisel tekitada.

104    Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikli 71 lõike 6 eesmärk on anda õigusi eraõiguslikele isikutele eespool punktide 36 ja 37 tähenduses.

105    Mis puudutab selle kontrollimist, kas EKP on pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikli 71 lõiget 6 piisavalt selgelt rikkunud, siis tuleb märkida, et ajutise haldamise kehtestamise otsuse tegemise põhjendamiseks ei märkinud kõnealune institutsioon, et otsus oli põhjendatud panga „juhtimises“ toime pandud „raskete rikkumistega“ pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikli 69 octiesdecies lõike 1 punkti b tähenduses koostoimes selle õigusakti artikliga 70.

106    Sellega seoses tuleb meenutada, et pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikli 69 octiesdecies lõike 1 punkti b ja artikli 70 kohaselt võib järelevalveasutus kehtestada krediidiasutusele ajutise haldamise juhul, kui esineb õigus- või haldusnormide raskeid rikkumisi, kui krediidiasutuse juhtimises esineb tõsiseid rikkumisi, kui panga või pangakontserni olukord on oluliselt halvenenud, kui oodata on suurt varade vähenemist või kui ajutist haldamist taotletakse juhtorganite põhjendatud taotlusega või krediidiasutuse erakorralise üldkoosolekuga.

107    Kui käesolevas asjas oleks panga juhtimises toime pandud rikkumisi, oleks aktsionäride kaitseks olnud vajalik tagada, et vastutavate isikute vastu saaks algatada menetluse. Üksnes kahju hüvitamise hagi esitamine juhtorganite endiste liikmete vastu oleks võimaldanud nendelt vastutavatelt isikutelt välja mõista hüvitise aktsionäridele tekkinud kahju eest. Sellisel juhul oleks olnud sobimatu nimetada ajutisteks halduriteks isikud, kes varem olid pangas täitnud juhtimisülesandeid. Nimelt, nagu väidavad hagejad, oleks selline ametisse nimetamine muutnud hagi esitamise ebareaalseks, kuna ajutistel halduritel ei olnud omaenda vastutuse tuvastamiseks mingit huvi.

108    Olukord oli käesolevas asjas siiski erinev, kuna otsuses kasutatud sõnastuse kohaselt ei põhinenud ajutise haldamise kehtestamise otsus „rasketel rikkumistel“, mille panga endised juhtorganid väidetavalt toime panid, vaid pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artiklite 69 octiesdecies ja 70 tähenduses „panga olukorra olulisel halvenemisel“.

109    Lisaks eelnesid vastavalt E. Modiano panga juhatuse esimeheks ja F. Innocenzi tegevjuhiks nimetamisele panka mõjutanud finantsraskused, nagu nähtub eespool esitatud asjaolude kirjeldusest (eespool punktid 5–10).

110    Peale selle tuleb meenutada, et EKP-l on oma usaldatavusnõuete täitmise järelevalve raames ulatuslik kaalutlusõigus, ilma et kohus saaks asendada institutsiooni hinnangut enda omaga (vt eespool punkt 45).

111    EKP võis aga selle pädevuse teostamisel asuda ilma selle piire ületamata seisukohale, et on otstarbekas usaldada ajutise haldamise juhtimine isikutele, kes tunnevad asjaomase meetme esemeks olevat krediidiasutust, kuna krediidiasutuse tundmine võimaldab neil kriisiolukorras kiiremini reageerida järjest tekkivatele raskustele.

112    Selle põhjal võib asuda seisukohale, et EKP kasutas oma kaalutlusõigust mõistlikult, kui ta nimetas ajutiste halduritena ametisse E. Modiano ja F. Innocenzi, kes olid panga tegevusega piisavalt kursis, selleks et nad saaksid panga kriisiolukorras operatiivselt tegutseda.

113    On tõsi, nagu märgivad hagejad, et äriühingu hagi vastutuse tuvastamiseks juht- ja kontrolliorganite tagasikutsutud liikmete vastu esitavad ajutised haldurid ajutise haldamise ajal pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikli 72 lõike 5 alusel.

114    Siiski võivad aktsionäride üldkoosolek ja aktsionärid, kellele individuaalselt või ühiselt kuulub aktsiakapitalist üks viiendik või krediidiasutuse põhikirjas ette nähtud muu summa, esitada Itaalia tsiviilseadustiku artiklite 2393 ja 2393 bis alusel juht- ja järelevalveorganite liikmete vastu kahju hüvitamise hagi viie aasta jooksul pärast seda, kui nende liikmete volitused on lõppenud.

115    Alates panga tavapärase juhtimise ülevõtmisest oli aktsionäride üldkoosolekul ja aktsionäridel, kellele kuulus individuaalselt või ühiselt üks viiendik aktsiakapitalist või panga põhikirjas ette nähtud erinev summa, võimalik esitada viie aasta jooksul alates ametist lahkumise kuupäevast kahju hüvitamise hagi E. Modiano ja F. Innocenzi kui endiste juhatuse liikmete vastu.

116    Seda enam tuleb neil asjaoludel asuda seisukohale, et nimetades E. Modiano ja F. Innocenzi ajutisteks halduriteks, jäi EKP oma kaalutlusõiguse teostamisel mõistlikkuse piiridesse.

117    Seega, kuna ühtegi piisavalt selget rikkumist ei ole tuvastatud, tuleb EKP-le etteheidetava tegevuse neljandat õigusvastasust puudutavad argumendid tagasi lükata.

 Viies õigusvastasus, mis seisneb selles, et EKP rikkus varajase sekkumise meetme võtmisel piisavalt selgelt erinevaid norme ja põhimõtteid

118    Mis puudutab EKP-le etteheidetava tegevuse viiendat õigusvastasust, siis esitavad hagejad varajase sekkumise meetme võtmise kohta kuus väidet, millele EKP, keda toetab komisjon, vaidleb vastu.

–       Esimene väide, et varajase sekkumise meede võeti pelga ohu tõttu, et rikutakse õiguslikku raamistikku

119    Esimeses väites leiavad hagejad, et EKP rikkus piisavalt selgelt pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikli 69 octiesdecies lõike 1 punkti a, kui ta võttis varajase sekkumise meetme pelga ohu tõttu, et rikutakse kohaldatavat õiguslikku raamistikku, samas kui hagejate arvates tuleb prognoositava rikkumise olemasolu tõendada selle sätte alusel.

120    Sellega seoses tuleb märkida, et pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikli 69 octiesdecies lõike 1 punkti a kohaselt võib Banca d’Italia (Itaalia keskpank) võtta selles nimetatud varajase sekkumise meetmed, kui ta pärast asjaomase panga või pangakontserni olukorra kiiret halvenemist tuvastab eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT 2013, L 176, lk 337) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse direktiive 2002/92/EÜ ja 2011/61/EL (ELT 2014, L 173, lk 349) II jaotise rikkumise või prognoosib seda.

121    Käesoleval juhul on pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikli 69 octiesdecies lõike 1 punkt a kohaldatav EKP suhtes määruse nr 1024/2013 artikli 9 alusel, mille kohaselt tegutseb see institutsioon riikliku asutuse asemel pädeva asutusena, kui järelevalve all olevad finantsinstitutsioonid kuuluvad – nagu käesoleval juhul – määruse nr 1024/2013 artikli 4 alusel tema pädevusse.

122    Sellest järeldub, et kuna pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikli 69 octiesdecies lõike 1 punkt a piirdub sellega, et annab järelevalveasutusele pädevuse võtta varajase sekkumise meede, kui tema tehtava hindamise tulemusel on selles ette nähtud tingimused täidetud, ei anna see säte iseenesest eraõiguslikele isikutele õigusi, mille järgimise tagamist nad võiksid liidu kohtult nõuda.

123    Seda järeldust ei sea kahtluse alla hagejate argument, et nende kui aktsionäride õigusi ja huve kahjustati, kuna pärast EKP poolt varajase sekkumise meetme võtmist jäeti nad ilma igasugusest võimalikust seotusest panga juhtimisega.

124    Sellega seoses tuleb asuda seisukohale, et mõju, mida EKP sekkumine võib avaldada krediidiasutuse aktsionäride huvidele, ei saa selle institutsiooni lepinguvälise vastutuse tekkimisel arvesse võtta, kui selle sekkumise aluseks oleva normi eesmärk ei ole luua konkreetselt neile piisavalt määratletud viisil antud õigust või seda õigust kaitsta.

125    Nagu on märgitud eespool punktis 122, ei ole pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikli 69 octiesdecies lõike 1 punkti a eesmärk luua õigusi eraõiguslikele isikutele, isegi kui nad on aktsionärid.

126    Varajase sekkumise meede võeti pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikli 69 octiesdecies lõike 1 punkti a alusel nimelt finantssüsteemi stabiilsuse kaitsmiseks ja seega avaliku huvi eesmärgi saavutamiseks.

127    EKP põhjendas varajase sekkumise meetme võtmist seega ohuga, et rikutakse kohaldatavas õiguslikus raamistikus kehtestatud nõudeid. Selles osas oli arvesse võetud oht eraldi ja konkreetselt tõendatud pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikli 69 octiesdecies lõike 1 punktis a ette nähtud kriteeriume silmas pidades, mis viitab järelevalve all oleva üksuse olukorra kiirele halvenemisele kui ühele kaudsetest tõenditest selle kohta, et see üksus võib rikkuda omavahendite nõudeid.

128    Sellega seoses märkis EKP varajase sekkumise meetmes, et:

–        2016. aasta juunis olid panga esimese taseme põhiomavahendite suhtarv (CET 1) ja teise taseme omavahendite suhtarv (TCR) vastavalt 12,29% ja 14,37%. Nende kahe suhtarvu oodatav areng 2017. aastal viis aga nende väärtusteni, mis olid madalamad kui eelneval aastal, st 10,35% CET 1 puhul ja 12,19% TCRi puhul, rikkudes 12,50% koguriski omavahendite nõuet (vt varajase sekkumise meetme punkt 1.1.1);

–        omavahendite suhtarvud võisid väheneda veelgi enam kui eespool nimetatud väärtused koos veelgi suurema finantskahjuga, võttes arvesse panga pidevat ebapiisavat kasumlikkust viimastel aastatel, viivislaenude tasemest tulenevat kõrget krediidiriski, mis seadis ohtu järelevalve all oleva üksuse võime kasumit teenida, ning ebakindlust seoses kulude kokkuhoiu meetmetega, mis olid ette nähtud panga vastu võetud strateegilises kavas (vt varase sekkumise meetme punktid 1.1.2 ja 1.1.3).

129    Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et avaliku huvi eesmärgist lähtuvalt ei ole pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikli 69 octiesdecies lõike 1 punkti a ese anda õigusi eraõiguslikele isikutele ning et just selle eesmärgi saavutamiseks rakendati seda käesolevas asjas varajase sekkumise meetme vastuvõtmisega, mille tulemus on see, et esimene väide tuleb tagasi lükata.

–       Teine väide, et varajase sekkumise meetmega nähti ette kohustus väidetavad viivislaenud vähem soodsatel tingimustel loovutada

130    Teises väites leiavad hagejad, et EKP rikkus piisavalt selgelt pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artiklit 69 noviesdecies, kui ta varajase sekkumise meetmega kohustas panka väidetavad viivislaenud vähem soodsatel tingimustel loovutama. Hagejad on aga seisukohal, et see säte ei luba seda liiki kohustuse kehtestamist, vaid näeb üksnes ette võimaluse rakendada finantsseisundi taastamise kava või valmistada ette kava, mille eesmärk on pidada võlausaldajatega läbirääkimisi võla restruktureerimise üle.

131    Pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikli 69 noviesdecies kohaselt võib Itaalia keskpank nõuda krediidiasutuselt või pangakontserni emaettevõtjalt, kui pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikli 69 octiesdecies lõike 1 punktis a sätestatud tingimused on täidetud, finantsseisundi taastamise heakskiidetud kava isegi osalist rakendamist, kava koostamist läbirääkimiste pidamiseks võla restruktureerimise üle kõigi või teatavate võlausaldajatega või vajaduse korral oma äriühingu vormi muutmist.

132    Selle pädevuse kasutamisel võib Itaalia keskpank nõuda finantsseisundi taastamise kava ajakohastamist, kui varajase sekkumise meetme võtmise aluseks olnud tingimused erinevad kavas ette nähtud eeldustest. Lisaks võib ta kehtestada tähtaja kava rakendamiseks ja varajase sekkumise meetme võtmiseni viinud põhjuste kõrvaldamiseks.

133    Käesoleval juhul on pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikkel 69 noviesdecies kohaldatav EKP suhtes määruse nr 1024/2013 artikli 9 alusel, mille kohaselt tegutseb see institutsioon riikliku asutuse asemel pädeva asutusena, kui järelevalve all olevad finantsinstitutsioonid kuuluvad – nagu käesoleval juhul – määruse nr 1024/2013 artikli 4 alusel tema pädevusse.

134    Tuleb asuda seisukohale, et kuna pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikkel 69 noviesdecies annab järelevalveasutusele üksnes õiguse nõuda krediidiasutustelt võla restruktureerimise üle läbirääkimiste pidamise kava koostamist või rakendamist, kui selles ette nähtud tingimused on täidetud, ei anna see artikkel iseenesest õigusi eraõiguslikele isikutele.

135    Seega palus EKP avaliku huvi eesmärgi saavutamiseks käesolevas asjas pangalt varajase sekkumise meetme raames esitada enne 28. veebruari 2017 strateegiline kava ja tegevuskava, mis pidid vähemalt:

–        näitama meetmeid, mida pank kavatseb võtta viivislaenude taseme vähendamiseks;

–        sisaldama kvantitatiivseid eesmärke viivislaenude vähendamiseks;

–        näitama kõnealuste meetmete rakendamise ajakava;

–        viivislaenude vähendamiseks võetavate meetmete valikul arvesse võtma EKP seatud miinimumeesmärke, milleks on 31. detsembriks 2017 kuni 5,5 miljardit eurot viivislaene, 31. detsembriks 2018 kuni 4,6 miljardit eurot ja 31. detsembriks 2019 kuni 3,7 miljardit eurot, ning

–        olema heaks kiidetud panga juhtorgani poolt.

136    Seega vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei nõudnud varajase sekkumise meede, et pank loovutaks viivislaene, ja veel vähem, et ta teeks seda kindla aja jooksul kindlaksmääratud hindadega. Pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikli 69 noviesdecies kohaselt piirdus EKP varajase sekkumise meetmes sellega, et palus pangal esitada strateegiline kava ja tegevuskava, selleks et vähendada viivislaenude osakaalu tema bilansis. Siiski pidi pank need kavad ette valmistama ja heaks kiitma. Ta pidi eelkõige kindlaks tegema ja rakendama sobivad meetmed, märkides näiteks, millised viivislaenud tuleb millisel viisil loovutada kellele ja millise hinnaga.

137    Lisaks ei ole pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikliga 69 noviesdecies vastuolus see, kui varajase sekkumise meetmes määratakse kindlaks miinimumeesmärgid ja kehtestatakse tähtajad viivislaenude vähendamiseks. Nimelt annab see säte EKP-le sõnaselgelt pädevuse määrata tähtaeg kava rakendamiseks ja varajase sekkumise põhjuste kõrvaldamiseks.

138    Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikkel 69 noviesdecies taotleb avaliku huvi eesmärki, ilma et selle eesmärk oleks anda eraõiguslikele isikutele õigusi, ning et just selle eesmärgi saavutamiseks rakendas EKP käesolevas asjas seda eesmärki, kui ta võttis teises väites kõne all oleva varajase sekkumise meetme.

139    Teine väide tuleb seega tagasi lükata.

–       Kolmas väide, et kindlaksmääratud ajavahemikul järgiti omavahendite valdkonnas kehtestatud nõudeid

140    Kolmandas väites leiavad hagejad, et EKP rikkus piisavalt selgelt määruse nr 1024/2013 artikli 16 lõike 1 punkti b, kuna ta leidis varajase sekkumise meetmes, et omavahendite nõuete rikkumine panga poolt oleks saanud ilmneda enam kui 12 kuu jooksul pärast selle meetme võtmist.

141    Hagejad on aga seisukohal, et määruse nr 1024/2013 artikli 16 lõike 1 punkt b piirab EKP pädevust võtta krediidiasutuse suhtes meetmeid üksnes juhtudega, mil selle asutuse poolt kohaldatava õigusliku raamistiku rikkumise risk tekib hiljemalt 12 kuu jooksul alates EKP sekkumisest.

142    Sellega seoses tuleb meenutada, et nagu on märgitud eespool punktis 82 ja järgnevates punktides, annab määruse nr 1024/2013 artikkel 16 EKP-le volitused usaldatavusnõuete täitmise järelevalve valdkonnas, järgides avaliku huvi eesmärki, andmata õigusi eraõiguslikele isikutele.

143    Seega tuleb kolmas väide tagasi lükata.

–       Neljas väide, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet

144    Neljandas väites leiavad hagejad, et EKP rikkus piisavalt selgelt võrdse kohtlemise põhimõtet, kui ta kehtestas pangale varajase sekkumise meetme raames rangemad meetmed nendest, mis on võetud teiste krediidiasutuste suhtes, kes olid ometi sarnases olukorras.

145    Sellega seoses tuleb meenutada, et võrdse kohtlemise põhimõte on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklites 20 ja 21 ning see nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt 7. märtsi 2017. aasta kohtuotsus RPO, C‑390/15, EU:C:2017:174, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

146    Sellega seoses annab võrdse kohtlemise põhimõte kohtupraktika kohaselt õigusi eraõiguslikele isikutele (vt selle kohta 7. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Accorinti jt vs. EKP, T‑79/13, EU:T:2015:756, punkt 87, ning 24. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Nausicaa Anadyomène ja Banque d’escompte vs. EKP, T‑749/15, ei avaldata, EU:T:2017:21, punkt 110).

147    Neil asjaoludel tuleb kontrollida, kas EKP rikkus varajase sekkumise meetme võtmisega raskelt ja ilmselgelt võrdse kohtlemise põhimõtet, ületades talle antud ulatuslikku kaalutlusõigust.

148    Sellega seoses tuleb märkida, et EKP peab oma järelevalveülesande täitmisel andma tehnilisi hinnanguid, võttes arvesse mitmesuguseid muutujaid, sealhulgas omavahendite ja likviidsuse tasemeid, ärimudeleid, juhtimist, riske, süsteemset mõju ja makromajanduslikke stsenaariume. Seega ei piirdu krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve üksikute ja ekstrapoleeritud arvude kvantitatiivse ja mehaanilise võrdlusega, vaid nõuab krediidiasutuse olukorra suhtes usaldatavusnormatiivide täitmise igakülgset hindamist, mis toimub koos ulatusliku kaalutlusõigusega.

149    Selleks et tõendada panga olukorra kiiret halvenemist, ei piirdunud EKP sekkumismeetmena viivislaenude tasemega seotud ja vara puudutavate nõuete rikkumise tuvastamisega, vaid viitas ka mitmele asjaolule, mis EKP hinnangul kinnitasid selle finantsinstitutsiooni ebakindlust: krediidirisk (lk 2, punkt 1.1.1), madal kasumlikkus (lk 2, punkt 1.1.1), eelmistel aastatel tekkinud kahjum (lk 3, punkti 1.12 alapunkt i), tagasihoidlikud tulemused tegevustulu saamisel (lk 3, punkti 1.1.2 alapunkt i), väga kõrge kulutasuvus (lk 4, punkti 1.1.2 alapunkt i), ebakindlus seoses kulude kokkuhoiu meetmetega (lk 4, punkti 1.1.2 alapunkt iii) ja likviidsuspositsiooni iseloomustav nõrkus (lk 7, punkt 2.4).

150    Kohtupraktikast tuleneb, et kui hageja tugineb võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele, peab ta täpselt määratlema need võrreldavad olukorrad, mille puhul ta leiab, et neid on käsitletud erinevalt, või erinevad olukorrad, mille puhul ta leiab, et neid on käsitletud ühte moodi (vt selle kohta 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus K. Chrysostomides & Co. jt vs. nõukogu jt, T‑680/13, EU:T:2018:486, punkt 442 ning seal viidatud kohtupraktika).

151    Seega oleksid hagejad pidanud käesolevas asjas tõendama, kas – arvestades eespool punktis 149 esitatud parameetreid – nende kavatsus oli see, et teisi Itaalia krediidiasutusi, kes olid sarnases olukorras, koheldi erinevalt.

152    On tõsi, et hagejad esitasid oma menetlusdokumentides aruande, milles võrreldi panga hallatavate viivislaenude arvu teiste Itaalia krediidiasutuste hallatavate viivislaenude arvuga. Siiski ei seostanud nad seda konkreetset olukorda EKP tehtud otsustega selliselt, et tuvastada panga ja teiste Itaalia krediidiasutuste tegelik erinev kohtlemine.

153    Seega tuleb neljas väide tagasi lükata.

–       Viies väide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet

154    Viiendas väites leiavad hagejad, et EKP rikkus piisavalt selgelt proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta kehtestas pangale – kuigi oli mõeldav võtta vähem radikaalsed meetmed – kohustuse, mis tõi algusest peale kaasa panga laenude kohese allahindamise ja põhjustas pangale märkimisväärse kahjumi.

155    Sellega seoses tuleb märkida, et proportsionaalsuse põhimõte kui õiguse üldpõhimõte on sätestatud ELL artikli 5 lõikes 4 ja see annab kohtupraktika kohaselt õigusi eraõiguslikele isikutele (6. detsembri 2001. aasta kohtuotsus Emesa Sugar vs. nõukogu, T‑43/98, EU:T:2001:279, punkt 64, ning 29. novembri 2016. aasta kohtuotsus T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon, T‑279/11, ei avaldata, EU:T:2016:683, punkt 58).

156    Seega on eraõiguslikel isikutel võimalus tugineda liidu lepinguvälisele vastutusele, kui nad tõendavad, et EKP on neile tekitanud kahju tegevusega, mis on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, kui nad näitavad, et institutsioon on seda põhimõtet raskelt ja ilmselgelt rikkunud.

157    Kohtupraktika kohaselt nõuab proportsionaalsuse põhimõte, et liidu institutsioonide aktid võimaldaksid saavutada kõnealuse õigusaktiga taotletavad õiguspärased eesmärgid ega läheks kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik, ning kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb seega valida kõige vähem piirav meede, ning põhjustatud ebameeldivused ei tohi olla seatud eesmärkidega võrreldes ülemäärsed (8. juuli 2020. aasta kohtuotsus VQ vs. EKP, T‑203/18, EU:T:2020:313, punkt 61; vt ka 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus ABLV Bank vs. SRB, T‑758/18, EU:T:2021:28, punkt 142 ja seal viidatud kohtupraktika).

158    Kui kohtule esitatakse taotlus kontrollida proportsionaalsuse põhimõtte järgimist, peab kohus järgima liidu institutsioonidele antud kaalutlusruumi (16. mai 2017. aasta kohtuotsus Landeskreditbank Baden-Württemberg vs. EKP, T‑122/15, EU:T:2017:337, punkt 68).

159    Sellega seoses tuleb meenutada, et nagu on märgitud eespool punktis 45, on EKP-l usaldatavusnõuete täitmise järelevalve ülesannete täitmisel ulatuslik kaalutlusruum.

160    Varajase sekkumise meetme võtmise põhjendamiseks kasutatud sõnastuse kohaselt analüüsis EKP järgneval viisil selle kohustuse proportsionaalsust, mida ta kavatses võtta laenude suhtes, mis kuulusid panga vara hulka, kuid millel ei olnud tema arvates liidu õigusnormidest tulenevate sisuliste nõuete täitmiseks vajalikke tulemusnäitajaid.

161    Oma analüüsis hindas EKP tõenäoliseks riski, et pank rikub viivislaenude haldamisega seotud vara puudutavaid nõudeid (varajase sekkumise meetme punkt 1.1.1).

162    Seejärel tuvastas ta, et panga 14. juunil 2016 esitatud strateegiline kava ei ole sobiv, et täita tema seatud eesmärke vähendada kulude-tulude suhtarvu ja vähendada viivislaenusid (varajase sekkumise meetme punkt 1.1.5).

163    Lisaks märkis ta, et panga finantsolukord oli oluliselt halvenenud: krediidirisk suurenes ajavahemikus 2013–2016 märkimisväärselt ja vaba likviidsus oli väga nõrk (varase sekkumise meetme punktid 2.3 ja 2.4).

164    Selle põhjal järeldas EKP, et meede, millega palutakse pangal esitada viivislaenude vähendamise strateegiline kava ja tegevuskava, oli:

–        proportsionaalne panga olukorraga;

–        asjakohane, et parandada järelevalve all oleva üksuse usaldatavusnõuete täitmise olukorda, kuna viivislaenude kõrge tase oli üks peamisi riskitegureid, millega pank silmitsi seisis;

–        hädavajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks – st panga varalise olukorra taastamine –, kuna tema arvates ei ole võimalik võtta ühtegi muud meedet soovitava tulemuse saavutamiseks (varajase sekkumise meetme punkt 1.1.5).

165    Selle analüüsi põhjal võis EKP pangal lasuvat riski arvestades asuda seisukohale, et varajase sekkumise meetme võtmine oli sobiv ja vajalik, ilma et oleks olnud alternatiive, mis võimaldaksid pangal sel ajal esinenud raskused rahuldavalt ületada.

166    Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et hagejad ei ole esitanud asjaolusid, mis võimaldaksid asuda seisukohale, et varajase sekkumise meetme võtmisega rikkus EKP tõsiselt ja ilmselgelt proportsionaalsuse põhimõtet.

167    Viies väide ja sellega koos argumendid, mis puudutavad EKP-le tervikuna etteheidetava tegevuse viiendat õigusvastasust, tuleb seega tagasi lükata.

–       Kuues väide, et hagejad esitasid varajase sekkumise meetmele õigusvastasuse vastuväite

168    Hagejad paluvad Üldkohtul ELTL artikli 277 alusel täiendavalt otsustada, et varajase sekkumise meede ei kuulu eespool punktides 119–167 esitatud põhjustel oma õigusvastasuse tõttu kohaldamisele.

169    Sellega seoses tuleb meenutada, et ELTL artikli 277 kohaselt võib kohtuvaidluses, kus arutamisele tuleb liidu institutsiooni, organi või asutuse vastuvõetud üldkohaldatav akt, iga menetlusosaline taotleda Euroopa Liidu Kohtult ELTL artikli 263 teises lõigus esitatud alustel selle õigusakti kohaldamata jätmist, olenemata ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud tähtaja möödumisest.

170    Kohtupraktika kohaselt kohaldatakse õigusvastasuse vastuväidet üksnes üldkohaldatavate aktide suhtes, vastasel juhul on see vastuvõetamatu (26. oktoobri 1993. aasta kohtuotsus Reinarz vs. komisjon, T‑6/92 ja T‑52/92, EU:T:1993:89, punkt 56).

171    Akt on üldkohaldatav ELTL artikli 277 tähenduses, kui see puudutab objektiivselt määratletud olukordi ja tekitab õiguslikke tagajärgi abstraktselt määratletud isikute kategooriatele (28. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Paulini vs. EKP, T‑764/16, ei avaldata, EU:T:2018:101, punkt 32, ja 5. mai 2021. aasta kohtuotsus Pharmaceutical Works Polpharma vs. EMA, T‑611/18, EU:T:2021:241, punkt 90).

172    Käesoleval juhul see nii ei ole, kuna EKP adresseeris varajase sekkumise meetme konkreetselt pangale, kohustades viimast, võttes arvesse tal esinevaid varalisi raskusi, esitama strateegilise kava ja tegevuskava viivislaenude väljastamise vähendamiseks.

173    Sellest järeldub, et varajase sekkumise meede ei ole üldkohaldatav akt eespool punktis 171 viidatud kohtupraktika tähenduses.

174    Seega tuleb õigusvastasuse vastuväide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kuues õigusvastasus, mis seisneb selles, et EKP kehtestas omavahendeid käsitlevas otsuses pangale liiga lühikese tähtaja, et ta saaks täita talle omavahendite kohta kehtestatud nõudeid

175    Mis puudutab EKP-le etteheidetava tegevuse kuuendat õigusvastasust, siis väidavad hagejad, et omavahendeid käsitlevas otsuses määras EKP pangale liiga lühikese tähtaja talle omavahendite kohta kehtestatud nõuete täitmiseks. Täpsemalt leiavad hagejad, et ei olnud mõistlik nõuda pangalt nende nõuete täitmist 31. detsembriks 2018, s.o ainult 19 tööpäeva pärast EKP määratud kuupäeva, et panga juhatus saaks esitada ja heaks kiita omavahendite säilitamise kava.

176    EKP, keda toetab komisjon, vaidleb neile argumentidele vastu.

177    Sellega seoses tuleb meenutada, et EKP hinnang sellele, milliseid meetmeid tuleb võtta problemaatilise olukorra lõpetamiseks, on osa hinnangust, mis tuleb anda proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Viimast analüüsiti EKP-le ette heidetud tegevuse viienda õigusvastasuse puhul seoses varajase sekkumise meetmega (viies väide). Siinkohal tuginetakse sellele osas, mis puudutab EKP-le etteheidetava tegevuse kuuendat õigusvastasust seoses omavahendeid käsitleva otsusega, mis on samuti kahtluse alla seatud proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise tõttu.

178    Nagu on märgitud eespool punktides 155 ja 156, annab proportsionaalsuse põhimõte kohtupraktika kohaselt õigusi eraõiguslikele isikutele. See põhimõte annab neile nimelt võimaluse tugineda liidu lepinguvälisele vastutusele, kui nad tõendavad, et EKP on neile tekitanud kahju tegevusega, mis on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, kui nad näitavad, et institutsioon on seda põhimõtet raskelt ja ilmselgelt rikkunud.

179    Käesoleval juhul tuleb kontrollida, kas EKP on omavahendeid käsitlevat otsust tehes järginud proportsionaalsuse põhimõtet.

180    Sellega seoses tuleb asuda seisukohale, et EKP hindas omavahendeid käsitleva otsuse proportsionaalsust selle otsuse põhiosas täpselt.

181    Kõigepealt märkis ta, et pangal ebaõnnestus 2018. aastal kolmel korral (märtsis, mais ja juunis) turul omavahendite emiteerimise katse ning et nende ebaõnnestumiste tõttu kutsuti ametist tagasi teatud hulk juhatuse liikmeid, sh V. Malacalza, mistõttu oli vaja ametisse nimetada uus juhatus. EKP hinnangul olid panga varaline usaldusväärsus ja juhtimine seega riskantsed ja ebakindlad (omavahendeid käsitleva otsuse punkt 1.1).

182    Seejärel väitis EKP, et 22. juunil 2018 panga esitatud omavahendite säilitamise kava ei võimalda täita koguriski omavahendite nõuet asjakohase ajavahemiku jooksul, kuna kavandatud meetmete teostatavus, ajakava ja tõhusus sõltusid suurel määral turutingimustest ja investorite huvidest, mis sel ajal ei olnud pangale soodsad (omavahendeid käsitleva otsuse punkt 2.1.1).

183    Lõpuks leidis EKP, et isegi kui 22. juuni 2018. aasta omavahendite säilitamise kavas panga kavandatud meetmeid rakendataks, ei oleks need olnud usaldusväärne alus, et kestvalt tagada omavahendeid puudutavate nõuete täitmine (omavahendeid käsitleva otsuse punkt 2.1.2).

184    Selle analüüsi põhjal võis EKP – võttes arvesse tegelikku riski, et pangal ei õnnestu lähitulevikus omavahendeid taastada – asuda seisukohale, et on sobiv ja vajalik paluda pangal hiljemalt 30. novembriks 2018 esitada ja lasta juhatusel heaks kiita uus kava, mille eesmärk on taastada ja tagada püsiv vastavus vara puudutavatele nõuetele hiljemalt 31. detsembriks 2018. See otsus oli EKP arvates ainus, mis võimaldas saavutada taotletava eesmärgi, milleks on panga varalise olukorra taastamine (omavahendeid käsitleva otsuse punkt 2.1.2).

185    Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et hagejad ei ole esitanud asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et omavahendeid käsitlevat otsust vastu võttes rikkus EKP piisavalt selgelt proportsionaalsuse põhimõtet.

186    Argumendid EKP-le etteheidetava tegevuse kuuenda õigusvastasuse kohta tuleb seega tagasi lükata.

 Seitsmes õigusvastasus, mis seisneb selles, et EKP rikkus piisavalt selgelt õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet seeläbi, et ta andis aktsionäridele panga olukorra kohta kinnitusi

187    Seitsmenda õigusvastasuse kohta esitavad hagejad kolm väidet, et EKP rikkus piisavalt selgelt õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.

188    EKP, keda toetab komisjon, vaidleb kolmele väitele vastu.

189    Kõigepealt tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt on õiguspärase ootuse kaitse põhimõte liidu õiguse üldpõhimõte, mille eesmärk on anda eraõiguslikele isikutele õigusi (19. mai 1992. aasta kohtuotsus Mulder jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑104/89 ja C‑37/90, EU:C:1992:217, punkt 15, ning 6. detsembri 2001. aasta kohtuotsus Emesa Sugar vs. nõukogu, T‑43/98, EU:T:2001:279, punkt 64).

190    Kohtupraktika kohaselt sõltub võimalus tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele kolmest kumulatiivsest tingimusest. Liidu ametiasutused peavad olema andnud huvitatud isikule volitatud ja usaldusväärsetest allikatest pärit täpseid, tingimusteta ja järjepidevaid kinnitusi. Need kinnitused peavad olema sellised, et isikul, kellele need on antud, tekib õiguspärane ootus. Antud kinnitused peavad olema kooskõlas kohaldatavate õigusnormidega (7. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Accorinti jt vs. EKP, T‑79/13, EU:T:2015:756, punkt 75, ning 24. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Nausicaa Anadyomène ja Banque d’escompte vs. EKP, T‑749/15, ei avaldata, EU:T:2017:21, punkt 81).

191    Kohtupraktikast tuleneb ka, et iga ettevõtja, kellele ametivõim on tekitanud põhjendatud lootusi, võib tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele. Kui aga ettevaatlik ja mõistlik ettevõtja saab tema huve mõjutada võiva meetme vastuvõtmist ette näha, ei saa ta sellele põhimõttele enam tugineda, kui see meede on juba vastu võetud. Lisaks ei saa ettevõtjatel olla õiguspärast ootust kehtiva olukorra säilimise suhtes, mida ametivõimud võivad oma kaalutlusõigust kasutades muuta (vt 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Admiral Gaming Network jt, C‑475/20–C‑482/20, EU:C:2022:714, punkt 62 ning seal viidatud kohtupraktika).

192    Hagejate esitatud kolme väidet tulebki hinnata selles kontekstis.

–       Esimene väide, et EKP ei sekkunud panga juhatuse liikmete tehtud eksitavatesse avaldustesse

193    Esimeses väites leiavad hagejad, et EKP rikkus piisavalt selgelt õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kui ta ei sekkunud, et parandada juhatuse liikmete eksitavaid avaldusi panga finantsilise usaldusväärsuse kohta.

194    Sellega seoses tuleb meenutada, et EKP-le süüks pandud tegevust kritiseeriti ka esimest õigusvastasust puudutavate argumentide raames, milles hagejad väitsid tulemusetult, et see institutsioon oleks pidanud sekkuma Itaalia õiguse alusel, et parandada panga juhatuse liikmete eksitavaid avaldusi (eespool punkt 59 jj).

195    Mis puudutab EKP-le etteheidetava tegevuse seitsmendat õigusvastasust, siis on sama tegevus kahtluse alla seatud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte seisukohast, kuna hagejad väidavad, et EKP poolt sekkumata jätmine paranduste tegemiseks tekitas neil õiguspärase ootuse, et pank on finantsiliselt usaldusväärne.

196    Vaidlustamata võimalust, et hagejad võisid loota, et panga olukord paraneb, tuleb esiteks märkida, et seda, et EKP ei sekkunud selleks, et parandada väidetavalt eksitavaid avaldusi, ei saa pidada EKP poolt tagatise andmiseks selle kohta, kuidas ta kavatseb panga suhtes käituda, ning teiseks ja igal juhul ei vasta selline tegevusetus oma vormi poolest ilmselgelt nõudele, et kinnitused peavad olema täpsed, tingimusteta ja ühtelangevad, et tekiks õiguspärane ootus, nagu on meenutatud eespool punktis 190.

197    Esimene väide tuleb seega tagasi lükata.

–       Teine väide, et EKP andis positiivseid hinnanguid enne 2019. aastat panga läbi viidud kapitali suurendamiste kohta

198    Teises väites leiavad hagejad, et EKP rikkus piisavalt selgelt õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kui ta andis positiivseid hinnanguid enne 2019. aastat panga läbi viidud kapitali suurendamiste kohta.

199    Sellega seoses tuleb märkida, et oma menetlusdokumentides viitasid hagejad üldiselt panga läbi viidud kapitali suurendamistele 2015., 2016., 2017. ja 2018. aastal, ilma et nad oleksid täpselt määratlenud need, mida väide konkreetselt puudutas.

200    Lisaks ei ole hagejad esitanud ühtegi tõendit, mis võimaldaks asuda seisukohale, et EKP andis positiivsed hinnangud enne 2019. aastat panga läbi viidud kapitali suurendamistele ning et need hinnangud vastasid eespool punktis 190 nimetatud nõuetele, selleks et hagejatel oleks saanud õiguspäraselt tekkida teatud ootus tema käitumise suhtes.

201    Selleks et väide oleks vastuvõetav, peavad aga selle aluseks olevad põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud kas või kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt tulenema hageja esitatud menetlusdokumentidest. Sellised andmed on hädavajalikud selleks, et kostja saaks valmistuda enda kaitsmiseks ja Üldkohus saaks teha otsuse esitatud argumentide kohta (vt selle kohta 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Corporación Empresarial de Materiales de Construcción vs. komisjon, T‑250/12, EU:T:2015:749, punkt 101 ja seal viidatud kohtupraktika).

202    Teine väide tuleb seega vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

–       Kolmas väide, et EKP andis kinnitusi panga usaldusväärsuse kohta

203    Kolmandas väites leiavad hagejad, et EKP rikkus piisavalt selgelt õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kui ta andis panga aktsionäridele panga usaldusväärsuse kohta kinnitusi, mille tõttu oleksid nad teinud suuri investeeringuid.

204    Sellega seoses tuleb märkida, et hagejad ei ole oma nõude põhjendamiseks esitanud ühtegi tõendit, mis võimaldaks kindlaks teha, milliseid kinnitusi EKP andis panga finantsilise usaldusväärsuse kohta või millistel asjaoludel need kinnitused anti.

205    Vastavalt eespool punktis 201 viidatud kohtupraktikale peavad selleks, et väide oleks vastuvõetav, väite aluseks olevad peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud kas või kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt tulenema hageja esitatud menetlusdokumentidest.

206    Neil asjaoludel tuleb kolmas väide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

207    Kuna kõik väited lükati tagasi, tuleb seitsmendat õigusvastasust puudutavad argumendid tervikuna tagasi lükata.

 Kaheksas õigusvastasus, mis seisneb selles, et EKP rikkus piisavalt selgelt aktsionäride omandiõigust, kuna oma tegevuse ja tegevusetusega põhjustas ta pangas nende osaluse väärtuse olulise vähenemise

208    Mis puudutab EKP-le etteheidetava tegevuse kaheksandat õigusvastasust, siis väidavad hagejad, et EKP rikkus nende omandiõigust, kuna oma tegevuse ja tegevusetusega põhjustas ta pangas nende osaluse väärtuse olulise vähenemise.

209    EKP, keda toetab komisjon, vaidleb neile argumentidele vastu.

210    Sellega seoses tuleb meenutada, et harta artikli 17 lõike 1 kohaselt on igaühel õigus vallata, kasutada, käsutada ja pärandada oma seaduslikul teel saadud omandit. Kelleltki ei tohi tema omandit ära võtta muidu kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud juhtudel ja tingimustel ning õigeaegse ja õiglase hüvituse eest. Omandi kasutamist võib reguleerida seadusega niivõrd, kui see on vajalik üldistes huvides.

211    Kohtupraktikas on leitud, et omandiõigus, nagu see on sätestatud harta artikli 17 lõikes 1, on isikutele õigusi andev õigusnorm (vt selle kohta 20. septembri 2016. aasta kohtuotsus Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP, C‑8/15 P – C‑10/15 P, EU:C:2016:701, punkt 66, ning 23. mai 2019. aasta kohtuotsus Steinhoff jt vs. EKP, T‑107/17, EU:T:2019:353, punkt 96).

212    Seega tuleb analüüsida, kas EKP rikkus tõsiselt ja ilmselgelt hagejate omandiõigust.

213    Sellega seoses tuleb meenutada, et eespool punktis 201 viidatud kohtupraktika kohaselt peavad selleks, et hagi oleks vastuvõetav, selle aluseks olevad põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud kas või kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt tulenema hagejate esitatud menetlusdokumentidest.

214    Käesolevas asjas märkisid hagejad aga, et nende osaluste väärtus oli vähenenud, ja lugesid selle muutuse põhjustajaks otsused, mille pank võttis vastu pärast EKP võetud meetmeid, ilma et hagejad oleksid siiski tõendanud, et need meetmed tingisid selle tagajärje, või esitanud analüüsi, mis võimaldaks asuda seisukohale, et seda ei põhjustanud ei otseselt ega kaudselt, ei osaliselt ega täielikult muud faktid või muud asjaolud.

215    Neil asjaoludel tuleb argumendid EKP-le etteheidetava tegevuse kaheksanda õigusvastasuse kohta vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

216    Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et ükski hagejate poolt EKP-le etteheidetav õigusvastane tegevus ei saa kaasa tuua liidu lepinguvälist vastutust ELTL artikli 340 kolmanda lõigu tähenduses.

217    Sel põhjusel tuleb hagi jätta rahuldamata, ilma et oleks vaja hinnata, kas on täidetud muud tingimused, mille täitmine on kohtupraktika kohaselt liidu institutsiooni vastutuse tekkimiseks nõutav, nimelt kahju tekkimine ning põhjuslik seos väidetava tegevuse ja viidatud kahju vahel, või otsustada hagejate taotletud menetlustoimingute üle.

 Kohtukulud

218    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

219    Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt EKP ja komisjoni nõuetele välja mõista hagejatelt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kümnes koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Malacalza Investimenti Srl-ilt ja Vittorio Malacalzalt.

Porchia Jaeger Madise

Nihoul       Verschuur

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 5. juunil 2024 Luxembourgis.

Allkirjad

*      Kohtumenetluse keel: itaalia.