ÜLDKOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)

16. detsember 2010

Kohtuasi T‑143/09 P

Euroopa Komisjon

versus

Nicole Petrilli

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Lepingulised abiteenistujad – Tähtajaline leping – Normid, mis puudutavad ajutiste töötajate teenistusaja maksimaalset kestust komisjoni talitustes – Lepingu pikendamisest keeldumise otsus

Ese:      Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (teine koda) 29. jaanuari 2009. aasta otsuse peale kohtuasjas F‑98/07: Petrilli vs. komisjon (EKL AT 2009, lk I‑A‑1‑13 ja II‑A‑1‑41), millega taotletakse selle kohtuotsuse tühistamist.

Otsus: Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Nicole Petrilli kohtukulud käesolevas kohtuastmes.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Muude teenistujate teenistustingimused – Lepinguline abiteenistuja – Teenistusaja kestus – Tõlgendamine

(Muude teenistujate teenistustingimused, artikli 88 esimese lõigu punkt b)

2.      Ametnikud – Muude teenistujate teenistustingimused – Lepinguline abiteenistuja – Teenistusaja kestus – Institutsiooni kaalutlusõigus

(Muude teenistujate teenistustingimused, artikli 88 esimese lõigu punkt b)

3.      Ametnikud – Institutsioonide lepinguväline vastutus – Tingimused

1.      Muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 esimese lõigu punktis b kasutatud väljendit „tegelik teenistusaeg [institutsioonis]” tuleb tõlgendada nii, et lubatud maksimaalse teenistusaja ajavahemiku arvutamiseks võimaldab see säte arvesse võtta ainult asjaomase isiku kogu teenistusaega lepingulise abiteenistujana muude teenistujate teenistustingimuste artikli 3b tähenduses, välistades asjaomase isiku muu teenistuse ajutise teenistujana.

(vt punkt 33)

2.      Muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 esimese lõigu punkt b, mille kohaselt ei tohi tegelik teenistusaeg lepingulise abiteenistujana nende teenistustingimuste artikli 3b tähenduses ületada kolme aastat, ei anna asjaomasele isikule õigust olla teenistuses selle maksimaalse ajavahemiku jooksul, võttes arvesse institutsiooni lepinguvabadust ning pädevust sõlmida või pikendada selliseid lepinguid lühemaks ajaks kui lubatud maksimaalne kestus ning seda sel alusel, et institutsioonile kuulub ulatuslik kaalutlusõigus oma teenistuste korraldamisel vastavalt temale antud ülesannetele ning tema käsutuses oleva personali ametisse nimetamisel, tingimusel et ametisse nimetamine toimub teenistuse huvides.

Põhimõtteliselt on institutsioonil selline vabadus mitte ainult individuaalsetel juhtudel, vaid ka üldpoliitika raames, mille ta on kehtestanud üldkohaldatava asutusesisese otsusega, nagu üldised rakendussätted, millega ta piirab oma kaalutlusõigust. Sellise asutusesisese otsuse tagajärg ei saa siiski olla see, et institutsioon esiteks loobub täielikult muude teenistujate teenistustingimuste artikliga 88 temale antud pädevusest vastavalt juhtumi asjaoludele sõlmida või pikendada teenistustingimuste artiklis 3b viidatud lepingulise abiteenistuja lepingut maksimaalse kolmeaastase ajavahemikuni, ning teiseks rikub õiguse üldpõhimõtteid, nagu võrdne kohtlemine ning õiguspärase ootuse põhimõte.

Neid põhimõtteid arvestades ei saa teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus loobuda temale muude teenistujate teenistustingimuste artikliga 88 antud kaalutlusõigusest, kohaldades mehhaaniliselt komisjoni 28. aprilli 2004. aasta otsuse (komisjoni teenistuses olevate mittealaliste töötajate teenistusaja maksimaalse kestuse kohta) artikli 3 lõikes 1 ette nähtud kuueaastast piirmäära ‑ st ilma, et ta analüüsiks sellise isiku kandideerimistoimikut, keda võidakse tööle võtta lepingulise abiteenistujana, ning tema töölevõtmisega seotud teenistuse huvi –, et põhjendada tema teenistusaja piiramist lühema ajavahemikuni kui see, mis on lubatud muude teenistujate teenistustingimuste artikliga 88. Kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus loobub nii oma kaalutlusõigusest, siis ta rikub hoolitsemiskohustust ning võrdse kohtlemise põhimõtet, mis nõuab, et institutsioon analüüsiks hoolikalt ning põhjalikult ja erapooletult iga kandideerimistoimikut asjaomase kandidaadi teeneid ja võimeid ning täidetava ametikoha nõudeid arvestades.

Juhul kui asjaomasel isikul on ajutise teenistujana 12 aasta jooksul kogunenud ajavahemikke teenistuses, mis ületavad kolme aastat, siis kuueaastase reegli mehhaaniline kohaldamine tähendaks seda, et algusest peale piirataks teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse pädevust hinnata muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 esimese lõigu punkti b alusel, kas maksimaalne kolmeaastane ajavahemik on möödunud, kuna selline nõuetekohane kohaldamine on selgelt keelatud komisjoni 28. aprilli 2004. aasta otsuse artikli 3 lõike 1 (koostoimes lisa punkti II ja põhjendusega 4) sõnastusega, mille kohaselt ei saa sellega seoses mingeid erandeid teha. Kuna nimetatud otsuse artikli 3 lõige 1 on seega vastuolus hierarhiliselt kõrgemal asuvate õigusnormidega, on kuue aasta reegel õigusvastane ning see ei kuulu kohaldamisele.

(vt punktid 34–36)

Viited:

Euroopa Kohus: 28. juuni 2005, liidetud kohtuasjad C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P kuni C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rǿrindustri jt vs. komisjon (EKL 2005, lk I‑5425, punkt 211).

Üldkohus: 27. november 2003, liidetud kohtuasjad T‑331/00 ja T‑115/01: Bories jt vs. komisjon (EKL AT 2003, lk I‑A‑309 ja II‑1479, punkt 72); 1. märts 2005, kohtuasi T‑258/03: Mausolf vs. Europol (EKL AT 2005, lk I‑A‑45 ja II‑189, punkt 25); 20. september 2007, kohtuasi T‑375/03: Fachvereinigung Mineralfaserindustrie vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 141); 15. oktoober 2008, kohtuasi T‑160/04: Potamianos vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑A‑2‑75 ja II‑A‑2‑469, punkt 30); 2. aprill 2009, kohtuasi T‑473/07 P: komisjon vs. Berrisford (EKL AT 2009, lk I‑B‑1‑17 ja II‑B‑1‑85, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika); 8. september 2009, kohtuasi T‑404/06 P: ETF vs. Landgren (EKL 2009, lk II‑2841, punkt 215).

3.      Kohtumenetlus avaliku teenistuse asjas vastavalt EÜ artiklile 236 ning personalieeskirjade artiklitele 90 ja 91, sh ametnikule või teenistujatele tekitatud kahju hüvitamist puudutav kohtumenetlus, allub spetsiaalsetele erinormidele võrreldes normidega, mis tulenevad üldpõhimõtetest, mis reguleerivad liidu lepinguvälist vastutust EÜ artikli 235 ja EÜ artikli 288 teise lõigu raames. Personalieeskirjadest tuleneb nimelt, et erinevalt teistest isikutest on liidu ametnik või teenistuja seotud institutsiooniga, kus ta töötab, õigusliku teenistussuhtega, mis sisaldab vastastikuste spetsiifiliste õiguste ja kohustuste tasakaalu, mis väljendub institutsiooni hoolitsemiskohustuses asjaomase isiku suhtes. Selle tasakaalu eesmärk on peaasjalikult säilitada usaldussuhe, mis peab institutsioonide ja nende ametnike vahel olemas olema, selleks et kodanikele oleks tagatud institutsioonidele pandud ja üldisest huvist kantud ülesannete nõuetekohane täitmine. Sellest järeldub, et kui liit tegutseb tööandjana, siis tal on suurem vastutus, mis väljendub kohustuses hüvitada tema kui tööandja poolt toime pandud õigusrikkumisega tema töötajatele tekitatud kahju.

(vt punkt 46)

Viited:

Euroopa Kohus: 29. juuni 1994, kohtuasi C‑298/93 P: Klinke vs. Euroopa Kohus (EKL 1994, lk I‑3009, punkt 38); 6. märts 2001, kohtuasi C‑274/99 P: Connolly vs. komisjon (EKL 2001, lk I‑1611, punktid 44–47).

Üldkohus: 12. juuni 2002, kohtuasi T‑187/01: Mellone vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑81 ja II‑389, punkt 74); 14. oktoober 2004, kohtuasi T‑1/02: Polinsky vs. Euroopa Kohus (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 47); 10. detsember 2008, kohtuasi T‑57/99: Nardone vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑A‑2‑83 ja II‑A‑2‑505, punkt 162).