ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (viies koda)

11. märts 2009(*)

Riigiabi – France Télévisions’i rahastamine televisioonimaksu abil – Olemasoleva abi pidev kontrollimine – Soovitus asjakohaste meetmete kohta – Liikmesriigi võetud kohustused, mille komisjon on heaks kiitnud – Otsus, millega tunnistatakse abi ühisturuga kokkusobivaks – Tühistamishagi – Hagi esitamise tähtaeg – Vaidlustatud akti olemus – Põhjendatud huvi –Vastuvõetavus – Kaitseõigused – Põhjendamiskohustus – Kohtuotsus Altmark

Kohtuasjas T‑354/05,

Télévision française 1 SA (TF1), asukoht Boulogne-Billancourt (Prantsusmaa), esindajad: advokaadid J.‑P. Hordies ja C. Smits,

hageja,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: C. Giolito,

kostja,

keda toetab

Prantsuse Vabariik, esindajad: G. de Bergues ja A.‑L. Vendrolini,

ja

France Télévisions SA, asukoht Pariis (Prantsusmaa), esindajad: advokaadid J.‑P. Gunther ja D. Tayar,

menetlusse astujad,

mille ese on nõue tühistada komisjoni 20. aprilli 2005. aasta otsus K(2005) 1166 lõplik France Télévisions’ile antud abi kohta (riigiabi E 10/2005 (ex C 60/1999) – Prantsusmaa, televisioonimaks),

EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda),

koosseisus: president M. Vilaras (ettekandja), kohtunikud M. Prek ja V. M. Ciucă,

kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,

arvestades kirjalikus menetluses ja 15. oktoobri 2008. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

1        EÜ artikli 86 lõige 2 sätestab:

„Ettevõtjad, kellele on antud üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamine või kes on fiskaalmonopolid, alluvad käesoleva lepingu eeskirjadele, eriti konkurentsieeskirjadele niivõrd, kuivõrd nimetatud eeskirjade kohaldamine juriidiliselt ega faktiliselt ei takista nendele määratud eriülesannete täitmist. Kaubanduse arengut ei tohi mõjutada määral, mis oleks vastuolus ühenduse huvidega.”

2        EÜ artikli 87 lõige 1 sätestab:

„Kui käesolevas lepingus ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.”

3        EÜ artikkel 88 sätestab:

„1.      Koostöös liikmesriikidega kontrollib komisjon pidevalt kõiki neis riikides olemasolevaid abisüsteeme. Ta paneb liikmesriikidele ette sobivaid meetmeid, mis on sobivad ühisturu järkjärguliseks arenguks või toimimiseks.

2.      Kui komisjon leiab pärast asjassepuutuvatelt isikutelt selgituste küsimist, et riigi poolt või riigi ressurssidest antav abi ei sobi ühisturuga kokku artikli 87 järgi või et sellist abi kasutatakse valel eesmärgil, siis otsustab komisjon, et asjassepuutuv riik peab säärase abi lõpetama või muutma seda komisjoni määratud tähtaja jooksul.

[…]

3.      Komisjoni informeeritakse kõikidest plaanidest abi määramise või muutmise kohta piisavalt aegsasti, et ta võiks avaldada oma arvamuse. Kui komisjon arvab, et mingi selline plaan ei sobi ühisturuga kokku artikli 87 järgi, algatab ta viivitamata lõikes 2 ettenähtud menetluse. Asjassepuutuv liikmesriik ei tohi rakendada kavatsetud meetmeid enne, kui nimetatud menetluse järgi on tehtud lõplik otsus.”

4        Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [EÜ] artikli [88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikkel 1 sätestab:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[...]

b)      olemasolev abi:

i)      igasugune abi, mis oli olemas enne asutamislepingu jõustumist vastavates liikmesriikides, see tähendab abiprogrammid ja individuaalne abi, mis kehtisid enne ja mida rakendatakse ka pärast asutamislepingu jõustumist […]”

5        Määruse nr 659/1999 artikkel 17 sätestab:

„1.      Komisjon peab kõnealuselt liikmesriigilt saama kogu sobiva teabe, et koostöös liikmesriigiga kontrollida olemasolevaid abikavasid vastavalt [EÜ] artikli [88] lõikele 1.

2.      Kui komisjon leiab, et olemasolev abikava ei sobi või enam ei sobi ühisturuga kokku, teatab ta kõnealusele liikmesriigile oma esialgsest seisukohast ja annab talle võimaluse esitada ühe kuu jooksul omapoolsed märkused. Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võib komisjon seda tähtaega pikendada.”

6        Määruse nr 659/1999 artikkel 18 sätestab:

„Kui komisjon leiab liikmesriigi poolt vastavalt artiklile 17 esitatud teavet silmas pidades, et olemasolev abikava ei sobi või enam ei sobi ühisturuga kokku, siis esitab ta soovituse, milles pakub kõnealusele liikmesriigile asjakohaseid meetmeid. Võidakse soovitada eriti:

a)      abikava sisulist muutmist

või

b)      menetlusnõuete kehtestamist

või

c)      abikava lõpetamist.”

7        Määruse nr 659/1999 artikkel 19 sätestab:

„1.      Kui kõnealune liikmesriik kiidab pakutud meetmed heaks ja teatab sellest komisjonile, siis komisjon protokollib selle teabe ja teatab sellest liikmesriigile. Heakskiitmisega kohustub liikmesriik asjakohaseid meetmeid rakendama.

2.      Kui kõnealune liikmesriik ei kiida pakutud meetmeid heaks, aga komisjon leiab selle liikmesriigi argumente arvesse võttes siiski, et need meetmed on sobivad, algatab ta menetluse vastavalt artikli 4 lõikele 4. Artikleid 6, 7 ja 9 kohaldatakse mutatis mutandis.”

8        Määruse nr 659/1999 artikli 26 lõige 1 sätestab:

„Komisjon avaldab Euroopa Ühenduste Teatajas vastavalt […] artiklile 18 koostoimes artikli 19 lõikega 1 tehtud otsuste kokkuvõtted. Kokkuvõttes sedastatakse, et otsuse koopia võib saada autentses keeles või autentsetes keeltes.”

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

9        Télévision française 1 SA, kes on eraõigusliku kommertstelekanali TF1 omanik, esitas 10. märtsi 1993. aasta kirjaga komisjonile kaebuse seoses kahe prantsuse avalik-õigusliku telekanali France 2 ja France 3 rahastamis- ja käitamisviisiga. Kaebuses, mida täiendati 10. märtsil 1997, viidati EÜ artikli 81, EÜ artikli 86 lõike 1 ja EÜ artikli 87 rikkumisele. Hageja väitis nimetatud kaebuses, et muude meetmete hulgas kujutab televisioonimaksu ülekandmine Prantsuse Vabariigi poolt telekanalitele France 2 ja France 3 endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

10      27. septembri 1999. aasta otsusega, mis avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas 27. novembril 1990 (EÜT C 340, lk 57) algatas komisjon EÜ artikli 88 lõikes 2 ettenähtud ametliku uurimismenetluse seoses France 2‑le ja France 3‑le antud investeerimistoetustega ja France 2‑le aastatel 1988–1994 antud kapitalitoetustega. See menetlus ei käsitlenud maksu küsimust, sest seda meedet peeti esialgu olemasolevaks abiks, mida tuleb uurida eraldiseisva menetluse käigus määruse nr 659/1999 artiklite 17 ja järgmiste artiklite alusel.

11      2000. aastal koondas Prantsuse Vabariik France 2 ja France 3 avalik-õigusliku valdusettevõtte alla, mis oli loodud Prantsuse 1. augusti 2000. aasta seadusega nr 2000‑719, millega muudetakse 30. septembri 1986. aasta seadust nr 86‑1067 sidevabaduse kohta (Journal Officiel de la République Française nr 177, 2.8.2000, lk 11903), ja mille ülesanne oli prantsuse avalik-õiguslike telekanalite tegevuse koordineerimine.

12      10. detsembri 2003. aasta otsusega 2004/838/EÜ Prantsusmaa poolt France 2‑le ja France 3‑le antud riigiabi kohta (ELT 2004, L 361, lk 21; edaspidi „10. detsembri 2003. aasta otsus”) otsustas komisjon, et France 2-le ja France 3-le makstud investeerimistoetused ning France 2‑le aastatel 1988–1994 antud kapitalitoetused kujutasid endast ühisturuga kokkusobivat riigiabi EÜ artikli 86 lõike 2 alusel. 10. detsembri 2003. aasta otsuse peale esitas hageja tühistamishagi, mis registreeriti Esimese Astme Kohtu kantseleis numbri T‑144/04 all ning mille Esimese Astme Kohus jättis rahuldamata 19. mai 2008. aasta määrusega kohtuasjas T‑144/04: TF1 vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).

13      Prantsuse Vabariigile määruse nr 659/1999 artikli 17 alusel adresseeritud 10. detsembri 2003. aasta kirjas (edaspidi „10. detsembri 2003. aasta kiri”) esitas komisjon muu hulgas olemasoleva abi pideva kontrollimise raames Prantsuse Vabariigile oma analüüsi prantsuse televisioonimaksu süsteemi kohta.

14      20. veebruari ja 23. juuli 2004. aasta kirjadega vastasid Prantsuse asutused 10. detsembri 2003. aasta kirjale. Nad kohtusid komisjoni esindajatega 21. oktoobril 2004. 18. novembri 2004. aasta ja 4. jaanuari, 28. veebruari ja 15. aprilli 2005. aasta kirjades võtsid nad endale 10. detsembri 2003. aasta kirjas sisalduva komisjoni analüüsiga arvestades kohustusi.

15      20. aprilli 2005. aasta otsusega K(2005) 1166 lõplik France Télévisions’ile antud abi kohta (riigiabi E 10/2005 (ex C 60/1999) – Prantsusmaa, televisioonimaks) (edaspidi „vaidlustatud otsus”), mis tehti Prantsuse Vabariigile teatavaks 21. aprillil 2005, teatas komisjon nimetatud liikmesriigile, et France Télévisions’it toetava maksu kava pideva kontrollimise menetluse raames Prantsuse asutuste poolt võetud kohustusi arvestades asub ta seisukohale, et nimetatud kava on ühisturuga kokkusobiv EÜ artikli 86 lõike 2 alusel ja ta on seega otsustanud lõpetada vastava kava suhtes algatatud olemasoleva abi kontrollimise menetluse (vaidlustatud otsuse punktid 1 ja 72).

16      29. juunil 2005 edastas komisjon vaidlustatud otsuse hagejale faksi abil.

17      30. septembril 2005 avaldati Euroopa Liidu Teatajas vaidlustatud otsuse kokkuvõte (ELT C 240, lk 20), milles viidati komisjoni Interneti-leheküljele, mis võimaldab juurdepääsu vastava otsuse täielikule tekstile.

 Menetlus ja poolte nõuded

18      Esimese Astme Kohtu kantseleisse 9. septembril 2005 esitatud hagiavaldusega algatas hageja käesoleva menetluse.

19      Esimese Astme Kohtu kantseleisse 5. jaanuaril ja 25. jaanuaril 2006 esitatud taotlustes palusid Prantsuse Vabariik ja France Télévisions luba astuda menetlusse komisjoni toetuseks. Esimese Astme Kohtu viienda koja president rahuldas nimetatud taotlused 14. märtsi 2006. aasta määrustega.

20      Vastuseks Esimese Astme Kohtu 25. jaanuari 2006. aasta nõudele esitada dokumendid esitas komisjon 21. veebruari 2006. aasta kirjaga 10. detsembri 2003. aasta otsuse, kuid vastas, et tal ei olnud võimalik esitada kirjavahetust, mida peeti maksu pideva kontrolli raames Prantsuse Vabariigiga. 2. juuni 2006. aasta kirjas teavitas Esimese Astme Kohus pooli sellest, et ta võib kohustada neid nimetatud dokumente esitama, kui peab seda vajalikuks.

21      Vastuseks Esimese Astme Kohtu 23. mai 2008. aasta küsimusele teavitas komisjon Esimese Astme Kohut 29. mai 2008. aasta kirjas meetmetest, mida Prantsuse Vabariik oli vaidlustatud otsuse rakendamiseks võtnud.

22      Esimese Astme Kohtu kantseleile adresseeritud 9. oktoobri 2008. aasta kirjas, mis lisati toimikusse, märkis hageja, et ta esitab kohtuistungil teabe uute õiguslike asjaolude kohta, st seoses Esimese Astme Kohtu 26. juuni 2008. aasta otsusega kohtuasjas T‑442/03: SIC vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata) ja komisjoni 16. juuli 2008. aasta otsusega K(2008) 3506 lõplik France Télévisions’ile antud riigiabi kohta (riigiabi nr 279/2008 – Prantsusmaa, France Télévisions’ile antud kapitalitoetus).

23      Hageja palub Esimese Astme Kohtul:

–        tunnistada hagi vastuvõetavaks;

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt ning määrata menetlusse astujate kohtukulude jaotus vastavalt kehtivale korrale.

24      Komisjon, keda toetavad Prantsuse Vabariik ja France Télévisions, palub Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

–        teise võimalusena jätta hagi ilmselge õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Vastuvõetavus

 Hagi esitamise tähtaja järgimine

 Poolte argumendid

25      Komisjonil, keda toetab France Télévisions, on kahtlusi hagi vastuvõetavuse suhtes, arvestades selle esitamise kuupäeva.

26      Vaidlustatud otsus saadeti komisjoni väitel hagejale vastuvõtuteatisega tähtkirjaga 20. juunil 2005 ning adressaat võttis selle vastu 23. juunil 2005. Seega oli hageja otsusest täielikult teadlik nimetatud kuupäeval või hiljemalt 29. juunil 2005, mil ta palus komisjonil saata talle faksi abil vaidlustatud otsus uuesti, ja seda põhjendusel, et 20. juuli 2005. aasta tähtkiri oli kaotsi läinud.

27      Hagi on seega esitatud liiga hilja.

28      Komisjon märgib, et ta on teadlik kohtupraktikast, mille kohaselt juhul, kui tegemist on aktidega, mis väljakujunenud tava kohaselt ja veelgi enam õigusnormist tuleneva kohustuse alusel avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas, hakkab hagi esitamise tähtaeg kulgema avaldamistähtajast, kuid ta juhib tähelepanu sellele, et vaidlustatud otsus ei kujuta endast täpselt mõnda määruse nr 659/1999 artikli 26 lõikes 1 nimetatud aktidest. Nimelt sisaldab vaidlustatud akt samaaegselt selle määruse artiklis 18 nimetatud soovitust asjakohaste meetmete kohta, kui ka liikmesriigi poolt neile meetmetele antud heakskiitu, millele on viidatud asjaomase määruse artikli 19 lõikes 1. Komisjon tõstatab seega küsimuse, kas vaidlustatud otsus tuli avaldada nimetatud määruse artikli 26 lõike 1 alusel, ning jätab vastava otsuse Esimese Astme Kohtu teha.

29      Komisjonil on siiski kahtlusi sellise kohtupraktika asjakohasuse suhtes juhul, kui hagejale on akt teatavaks tehtud. Käesolevas kohtuasjas sellise kohtupraktika kohaldamine võtaks igasuguse tähenduse määruse nr 659/1999 artiklis 20 ettenähtud teatamiselt ning pikendaks põhjendamatult peamiste huvitatud isikute, käesoleval juhul abi saavate ettevõtete konkurentide hagi esitamise tähtaegu.

30      Hageja leiab, et vaidlustatud otsus edastati talle täielikul kujul mitte 23. juunil 2005, vaid 29. juunil 2005. Hagiavaldus esitati 9. septembril 2005 ning hagi on seega vastuvõetav. Lisaks sellele, kui hagi esitamise tähtaeg hakkas kulgema alles vaidlustatud otsuse avaldamisest alates, on hagi seda enam vastuvõetav.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

31      Kohe sissejuhatuseks tuleb märkida, et vaidlustatud otsust, mille ainus adressaat on liikmesriik, käesoleval juhul Prantsuse Vabariik (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 13. mai 2008. aasta määrus kohtuasjas T‑327/04: SNIV vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 33), ei tehtud teatavaks, vaid sellest lihtsalt teatati hagejale.

32      EÜ artikli 230 viienda lõigu kohaselt tuleb tühistamishagi esitada kahe kuu jooksul vastavalt kas meetme avaldamisest või teatavakstegemisest hagejale või nende puudumisel kahe kuu jooksul pärast päeva, mil hageja sellest teada sai.

33      Selle sätte sõnastusest endast tuleneb, et meetmest teadasaamise kuupäev on hagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise alguskuupäevana meetme avaldamise või teatavaks tegemise kuupäeva kõrval teisejärgulise tähtsusega (vt Esimese Astme Kohtu 21. novembri 2005. aasta määrus kohtuasjas T‑426/04: Tramarin vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4765, punkt 48; eespool punktis 31 viidatud määrus SNIV vs. komisjon, punkt 21, ja eespool punktis 12 viidatud määrus TF1 vs. komisjon, punkt 19).

34      Lisaks sellele, mis puudutab meetmeid, mida asjaomase institutsiooni väljakujunenud tava kohaselt avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas vaatamata sellele, et avaldamine ei ole nende kohaldatavuse tingimuseks, siis on Euroopa Kohus ja Esimese Astme Kohus sedastanud, et teadasaamise kuupäeva kriteerium ei ole kohaldatav ja hagi esitamise tähtaeg hakkab kulgema avaldamisest. Niisugustel asjaoludel võib kolmas puudutatud isik õiguspäraselt eeldada, et kõnealune akt avaldatakse (vt eespool punktis 33 viidatud määrus Tramarin vs. komisjon, punkt 49; eespool punktis 31 viidatud määrus SNIV vs. komisjon, punkt 22, ja eespool punktis 12 viidatud määrus TF1 vs. komisjon, punkt 20). See lahendus, millega taotletakse õiguskindluse eesmärki ning mis on kohaldatav kõigi huvitatud kolmandate isikute suhtes, kehtib eeskätt siis, kui – nagu käesolevas kohtuasjas – hagi esitanud huvitatud kolmas isik sai meetmest teada enne selle avaldamist.

35      Lõpetuseks tuleb asjaolu, et komisjon annab kolmandatele isikutele oma veebilehel otsusele täieliku juurdepääsu ja avaldab Euroopa Liidu Teatajas kokkuvõtte, mis võimaldab huvitatud isikutel kõnealust otsust ära tunda ja informeerib neid internetipõhise juurdepääsu võimalusest, käsitada avaldamisena EÜ artikli 230 viienda lõigu tähenduses (Esimese Astme Kohtu 15. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑17/02: Olsen vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑2031, punkt 80; Esimese Astme Kohtu 19. septembri 2005. aasta määrus kohtuasjas T‑321/04: Air Bourbon vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑3469, punkt 34, ja eespool punktis 33 viidatud määrus Tramarin vs. komisjon, punkt 53).

36      Määruse nr 659/1999 artikli 26 lõige 1 sätestab, et komisjon avaldab Euroopa Ühenduste Teatajas „vastavalt […] artiklile 18 koostoimes artikli 19 lõikega 1 tehtud otsuste” kokkuvõtted.

37      Selle väljaselgitamiseks, kas vaidlustatud otsus, mis ei tugine ühelegi konkreetsele õiguslikule alusele, vastab sellele, mida määruse nr 659/1999 artikli 26 lõikes 1 peetakse silmas eelmises punktis äratoodud väljendiga, tuleb esiteks tagasi tulla komisjoni poolt käesolevas asjas läbitud menetlusetappide juurde ning teiseks täpsustada selle väljendi sisu.

38      Esiteks tuleneb vaidlustatud otsuse punktist 64, et 10. detsembri 2003. aasta kirjas, mille komisjon määratles „artikli 17 kohase kirjana” (vaidlustatud otsuse punkt 15), ei piirdunud nimetatud institutsioon Prantsuse Vabariigi teavitamisega oma esialgsest seisukohast, mille kohaselt maksukord ei sobi või enam ei sobi ühisturuga kokku, ja nimetatud liikmesriigile omapoolsete märkuste esitamise võimaluse andmisega.

39      Selles kirjas märkis komisjon, „et esiteks tuleb muuta olemasolevat süsteemi, et tagada Prantsuse maksusüsteemi kooskõla riigiabi suhtes kohaldatavate ühenduse eeskirjadega” (vaidlustatud otsuse punkt 64). Komisjon „lei[dis], et Prantsuse asutused peaksid võtma asjakohased meetmed, et tagada [teatud] põhimõtete järgimine”, mis seonduvad sisuliselt riigi hüvitiste proportsionaalsusega avalike teenuste osutamisest tulenevate kulude suhtes (vaidlustatud otsuse punkti 64 esimene lõik) ja avalik-õiguslike ringhäälinguettevõtjate äritegevuse läbiviimisega turutingimustes (vaidlustatud otsuse punkti 64 teine ja kolmas lõik).

40      Nii toimides otsustas komisjon juba 10. detsembri 2003. aasta kirjas esitada asjaomasele liikmesriigile „soovituse, milles pakub […] asjakohaseid meetmeid”; ometi esitatakse see soovitus põhimõtteliselt alles määruse nr 659/1999 artiklis 18 ettenähtud staadiumis, st „liikmesriigi poolt […] esitatud teavet silmas pidades”.

41      Vaidlustatud otsuses leidis komisjon pärast vastava soovituse tingimuste meeldetuletamist (vaidlustatud otsuse punkt 64) ning Prantsuse Vabariigi poolt vastuseks nimetatud soovitusele võetud kohustuste uurimist (vaidlustatud otsuse punktid 65 jj), et „Prantsuse asutuste poolt liigsete hüvitiste puudumise põhimõtte osas võetud kohustused [olid] rahuldavad” (vaidlustatud otsuse punkt 68) ja „avalik-õiguslike telekanalite äritegevusega seonduvad [kohustused] vasta[sid] rahuldavalt [komisjoni] esitatud soovitustele” (vaidlustatud otsuse punkt 70). Ta märkis ära ka selle, et Prantsuse asutused olid võtnud endale kohustuse võtta nende kohustuste täitmiseks „kahe aasta jooksul käesolevast kirjast alates” vastu sobivad muutvad õigus- ja haldusnormid ja esitada komisjonile sama tähtaja jooksul vastav aruanne (vaidlustatud otsuse punkt 71).

42      Prantsuse asutuste poolt võetud selliste eri kohustuste alusel ning lähtudes tuvastusest, et need vastavad tema soovitusele, otsustas komisjon asjaomase menetluse lõpetada (vaidlustatud otsuse punktid 1 ja 72), tuletades samas meelde, et vaidlustatud otsus ei mõjuta kuidagi tema EÜ artikli 88 lõikes 1 ettenähtud pädevust kontrollida pidevalt olemasolevaid abikavasid (vaidlustatud otsuse punkti 73 esimene lõik).

43      Eelnevast kirjeldusest tuleneb, et käesolevas kohtuasjas otsustas komisjon juba määruse nr 659/1999 artikli 17 lõikes 2 ettenähtud menetlusstaadiumis esitada Prantsuse Vabariigile selle määruse artiklis 18 ettenähtud „soovituse, milles pakub […] asjakohaseid meetmeid”. Seejärel – pärast Prantsuse Vabariigi võetud kohustustest teavitamist – uuris komisjon neid kohustusi, luges need oma nimetatud soovitusele vastavaks ja kiitis need seega heaks. Sellist heakskiitu, mis tugineb kohustuste eelnevale uurimisele ning läheb seetõttu kaugemale nende lihtsast protokollimisest, võib siiski samastada – vähemalt esmase analüüsi raames ning arvestades sooviga leida võimaluste piires vastavus määruses nr 659/1999 sõnaselgelt ettenähtud menetlusetappidega – „[teabe] protokolli[misega]” selle määruse artikli 19 lõike 1 tähenduses.

44      Teiseks tuleb määratleda määruse nr 659/1999 artikli 26 lõikes 1 sisalduva väljendi „vastavalt […] artiklile 18 koostoimes artikli 19 lõikega 1 tehtud otsu[s]” tähendus.

45      See väljend tähendab, et nimetatud sättes kehtestatud avaldamise kohustus ei puuduta eeskätt ning ainuüksi „vastavalt [määruse nr 659/1999] artiklile 18 […] tehtud otsu[st]” esitada liikmesriigile soovitus asjakohaste meetmete kohta, vaid seda, et nimetatud avaldamise kohustus tekib üksnes juhul, kui liikmesriik kiidab komisjoni soovituse heaks; see vastab sama määruse artikli 19 lõikes 1 käsitletavale juhule.

46      Seega tuleneb määruse nr 659/1999 artikli 26 lõikest 1 lõppkokkuvõttes komisjoni kohustus – juhul, kui liikmesriik on kiitnud heaks tema soovituse asjakohaste meetmete kohta – avaldada selle soovituse sisu, mille nimetatud institutsioon otsustas liikmesriigile esitada, ja märkida ära asjaolu, et liikmesriik kiitis nimetatud soovituse heaks. Kolmandaid isikuid teavitatakse seeläbi mitte ainuüksi uurimismenetluse vaheseisust, vaid selle lõpptulemusest.

47      Käesolevas kohtuasjas, isegi kui vaidlustatud otsus tehti menetluse alusel, mille raames esitati määruse nr 659/1999 artiklis 18 ettenähtud soovitus juba artikli 17 alusel saadetud kirja staadiumis (vt käesoleva otsuse punktid 38‑40), vastab see tegelikkuses otsusele, millele määrus viitab artikli 26 lõikes 1 väljendiga „vastavalt […] artiklile 18 koostoimes artikli 19 lõikega 1 tehtud otsu[s]”.

48      Kuivõrd vaidlusalune otsus kujutab endast ühte määruse nr 659/1999 artikli 26 lõikes 1 nimetatud aktidest ning selle suhtes kehtib seega avaldamise kohustus, siis vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 102 lõikele 1 hakkab hagi esitamise tähtaeg kulgema „alates ajast, mil on möödunud neliteist päeva õigusakti avaldamise päevast Euroopa Liidu Teatajas”, st alates 14. oktoobri 2005. aasta keskööst. Sel moel ning kohaldades EÜ artikli 230 viiendat lõiku koostoimes kodukorra artikliga 101 ja artikli 102 lõikega 2, lõppes hagi esitamise tähtaeg 2005. aasta 27. detsembri keskööl.

49      Kuivõrd käesolev hagi esitati 9. septembril 2005, on see vastuvõetav.

 Vaidlustatud akti olemus

 Poolte argumendid

50      Komisjon, keda toetavad menetlusse astujad, väidab, et vaidlustatud otsus ei ole siduv ning seega ei ole tegemist vaidlustatava aktiga, sest see sisaldab soovitust, mille Prantsuse asutused on heaks kiitnud.

51      Komisjoni väitel on tegemist olemasoleva abi pideva kontrollimise staadiumis Prantsuse Vabariigile adresseeritud kirjaga. EÜ artikli 88 lõike 1 sõnastuse enda kohaselt kujutavad sobivad meetmed endast üksnes ettepanekut. Ainult siis, kui liikmesriik otsustab sellist soovitust mitte järgida, peab komisjon juhul, kui ta peab seda sobivaks, võtma vastu otsuse EÜ artikli 88 lõike 2 alusel, et nõuda asjaomase abikava muutmist, ning ainuüksi see otsus on siduv. Komisjonil ei ole riikliku meetme esialgse uurimise raames sunnijõudu liikmesriigi vastu. Komisjon viitab oma seisukoha toetuseks Esimese Astme Kohtu 22. oktoobri 1996. aasta otsusele kohtuasjas T‑330/94: Salt Union vs. komisjon (EKL 1996, lk II‑1475, punkt 35) ja eespool punktis 33 viidatud määrusele Tramarin vs. komisjon.

52      „Asjakohaste meetmete” menetlus sarnaneb komisjoni väitel seega peaaegu lepingulisele protsessile. Juhul kui liikmesriik kiidab heaks komisjoni soovituse asjakohaste meetmete kohta, on ta kohustatud neid rakendama. Kui ta neid heaks ei kiida, algatab komisjon ametliku uurimismenetluse.

53      Kuid Prantsuse Vabariik saab selles asjakohaste meetmete menetluse staadiumis, millel ei ole muide peatavat mõju, jätkata abi maksmist olemasoleva korra alusel veel kahe aasta jooksul alates vaidlustatud otsuse teatavakstegemisest. Ainus sunnielement seisneb ametliku uurimismenetluse algatamise ähvarduses võetud kohustuste täitmata jätmise korral ja selles, et pärast kahe aasta möödumist ning kohustuste täitmata jätmise korral ei ole vaidlusaluse abi puhul enam tegemist mitte olemasoleva, vaid uue abiga. Üksnes ametliku uurimismenetluse algatamise otsus võib omada siduvat mõju.

54      Lisaks on liikmesriik kohustatud täitma ainuüksi võetud kohustusi ning see kohustus tuleneb tema ühepoolsest heakskiidust komisjoni soovitusele, mitte vaidlustatud otsusest, mis piirdub nende kohustuste protokollimisega.

55      Lisaks sellele ei ole komisjonil võimalik ainuüksi kohustuste täitmata jätmise tõttu algatada EÜ artikli 88 lõike 2 või EÜ artikli 226 alusel liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlust.

56      Hageja argumentatsioon selle kohta, et liikmesriike õhutatakse mitte tegema lojaalset koostööd komisjoniga, on vaid näilikult tõepärane. On tõsi, et liikmesriik võib otsustada koostööd mitte teha ja lükata tagasi kõik soovitused asjakohaste meetmete kohta. Kuid selline teguviis tingib ametliku uurimismenetluse kohese algatamise, millele järgneb komisjoni ühepoolne otsus, milles nõutakse abikorra kohest muutmist. Käesolevas kohtuasjas järgitud koostöömenetlus võimaldab vältida ametliku uurimismenetluse algatamist, jättes samas liikmesriigile piisavalt aega võetud kohustuste täitmiseks kokkulepitud tempos, kuid mitte pikema tähtaja jooksul. Süsteem soodustab seega koostööd komisjoni ja liikmesriikide vahel, õhutamata samas viimaseid käituma ebalojaalselt.

57      Mis puudutab argumenti, mis käsitleb kohtuliku kontrolli puudumist komisjoni tegevuse suhtes juhul, kui liikmesriigile määratud tähtaja lõppemisel ei tehta otsust ametliku uurimismenetluse algatamise kohta, siis see on ekslik. See, et Prantsuse Vabariik ei täida oma kohustusi, võimaldab hagejal nõuda siseriiklikus kohtus maksu – millest saab sellisel juhul uus abi – maksmise peatamist. Lisaks sellele võib hageja esitada meetmete võtmise nõude ning esitada seejärel tegevusetushagi komisjoni vastu, kui see institutsioon ei algata kohe ametlikku uurimismenetlust. Lõpetuseks teeb komisjon ametliku menetluse alusel lõpliku otsuse, mida hageja saab vaidlustada.

58      Lõpetuseks ei toetanud komisjon vaidlustatud otsuse punkti 73 sõnastusega segadust vaidlustatud otsuse olemuse osas; vaidlustatud otsuse olemus sõltub selle dokumendi sisust.

59      Hageja vaidlustab komisjoni seisukoha.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

60      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab tühistamishagi EÜ artikli 230 neljanda lõigu alusel esitada vaid selliste aktide peale, millel on siduvad õiguslikud tagajärjed, mis mõjutavad hageja huve, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis (Euroopa Kohtu 11. novembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 60/81: IBM vs. komisjon, EKL 1981, lk 2639, punkt 9; Esimese Astme Kohtu 4. märtsi 1999. aasta ostus kohtuasjas T‑87/96: Assicurazioni Generali ja Unicredito vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑203, punkt 37; Esimese Astme Kohtu 22. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑125/97 ja T‑127/97: Coca-Cola vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑1733, punkt 77, ja Esimese Astme Kohtu 18. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑112/99: M6 jt vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑2459, punkt 35; Esimese Astme Kohtu 5. novembri 2003. aasta määrus kohtuasjas T‑130/02: Kronoply vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑4857, punkt 43).

61      Selgitamaks välja, kas aktil või otsusel on sellised tagajärjed, tuleb tähtsust omistada nende sisule (eespool punktis 60 viidatud kohtuotsuse IBM vs. komisjon, punkt 9, ja Euroopa Kohtu 13. juuni 1991. aasta määrus kohtuasjas C‑50/90: Sunzest vs. komisjon, EKL 19991, lk I‑2917, punkt 12; eespool punktis 60 viidatud kohtuotsus Coca-Cola vs. komisjon, punkt 78, ja eespool punktis 60 viidatud määrus Kronoply vs. komisjon, punkt 44).

62      Riigiabi valdkonnas on asutamislepingus kehtestatud menetluseeskirjad erinevad sõltuvalt sellest, kas meetmed kujutavad endast olemasolevat või uut abi. Esimeste suhtes kohaldatakse EÜ artikli 88 lõikeid 1 ja 2, teiste suhtes sama sätte lõikeid 2 ja 3 (Euroopa Kohtu 30. juuni 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑47/91: Itaalia vs. komisjon, EKL 1992, lk I‑4145, punkt 22).

63      Mis puudutab olemasolevat abi, siis annab EÜ artikli 88 lõige 1 komisjonile õiguse koostöös liikmesriikidega neid pidevalt kontrollida. Selle kontrolli raames paneb komisjon liikmesriikidele ette sobivaid meetmeid, mis on sobivad ühisturu järkjärguliseks arenguks või toimimiseks. Selle artikli lõige 2 sätestab seejärel, et kui komisjon leiab pärast asjassepuutuvatelt isikutelt selgituste küsimist, et abi ei sobi ühisturuga kokku EÜ artikli 87 järgi või et sellist abi kasutatakse valel eesmärgil, siis otsustab komisjon, et asjassepuutuv riik peab sellise abi lõpetama või muutma seda komisjoni määratud tähtaja jooksul (eespool punktis 62 viidatud kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, punkt 23; Euroopa Kohtu 9. augusti 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑44/93: Namur-Les assurances du crédit, EKL 1994, lk I‑3829, punkt 11).

64      Määruse nr 659/1999 artikli 17 lõike 2 kohaselt, kui komisjon leiab, et olemasolev abikava ei sobi või enam ei sobi ühisturuga kokku, teatab ta kõnealusele liikmesriigile oma esialgsest seisukohast ja annab talle võimaluse esitada ühe kuu jooksul omapoolsed märkused.

65      Määruse nr 659/1999 artikli 18 kohaselt, kui komisjon leiab liikmesriigi poolt vastavalt eespool viidatud artiklile 17 esitatud teavet silmas pidades, et olemasolev abikava ei sobi või enam ei sobi ühisturuga kokku, siis esitab ta soovituse, milles pakub kõnealusele liikmesriigile asjakohaseid meetmeid. Ei saa vaidlustada seda, et nimetatud soovitus, mis kujutab endast üksnes ettepanekut, ei kujuta endast eraldi võetuna vaidlustatavat akti (vt selle kohta eespool punktis 51 viidatud kohtuotsus Salt Union vs. komisjon, punkt 35, esimene lause).

66      Määruse nr 659/1999 artikli 19 lõike 2 kohaselt, kui kõnealune liikmesriik ei kiida pakutud meetmeid heaks, aga komisjon leiab selle liikmesriigi argumente arvesse võttes siiski, et need meetmed on asjakohased, algatab ta menetluse vastavalt selle määruse artikli 4 lõikele 4.

67      Määruse nr 659/1999 artikli 19 lõike 1 kohaselt, kui kõnealune liikmesriik kiidab pakutud meetmed heaks ja teatab sellest komisjonile, siis komisjon protokollib selle teabe ja teatab sellest liikmesriigile.

68      Sel viimasel juhul, mis on käesolevas kohtuasjas asjakohane, ei saa nõustuda lähenemisviisiga, mida komisjon sisuliselt kaitses ning mis seisneb eespool viidatud artikli 19 lõike 1 teistest eraldiseisval ning grammatilisel tõlgendusel tuginevas väites, et komisjon ei võta olemasoleva abi uurimise menetluse raames ühtegi otsust, mis tingiks soovitatud asjakohaste meetmete heakskiitmise liikmesriigi poolt või millega taandatakse määruse nr 659/1999 artiklis 17, artiklis 18 ja artikli 19 lõikes 1 ettenähtud menetlus peaaegu lepinguliseks protsessiks.

69      Nimelt ei ole selline lähenemisviis kooskõlas nimetatud menetluse sisu ja eesmärgiga; see kujutab endast oma olemusest lähtudes otsustusmenetlust, nagu annab muu hulgas tunnistust määruse nr 659/1999 artikli 26 lõige 1 väljendiga „vastavalt […] artiklile 18 koostoimes artikli 19 lõikega 1 tehtud otsu[s]”.

70      Komisjon ja liikmesriik võivad loomulikult pidada läbirääkimisi soovitatud asjakohaste meetmete osas. Kuid lõppkokkuvõttes lõppeb uurimismenetlus eelmises punktis viidatud otsusega alles siis, kui komisjon otsustab oma riigiabi ühisturuga kokkusobivuse hindamise ainupädevuse rakendamise raames kiita heaks liikmesriigi võetud kohustused, leides, et need lahendavad tekkinud probleemid.

71      Käesolevas kohtuasjas uuris komisjon Prantsuse Vabariigi võetud kohustusi, leidis, et need vastasid tema soovitusele ning võimaldasid seega tagada maksukorra kokkusobivuse ühisturuga ning otsustas sellest tulenevalt lõpetada asjaomase menetluse (vaidlustatud otsuse punktid 1 ja 72), tuletades samas meelde, et vaidlustatud otsus ei mõjuta kuidagi tema EÜ artikli 88 lõikes 1 ettenähtud pädevust kontrollida pidevalt olemasolevaid abikavasid (vaidlustatud otsuse punkti 73 esimene lõik).

72      Nii toimides võttis komisjon, kes ei piirdunud kaugeltki Prantsuse Vabariigi võetud kohustuste passiivse protokollimisega, nende suhtes vastu otsuse, milleta maksu suhtes algatatud uurimismenetlus ei oleks lõppenud, vaid jätkunud ja seda kas komisjoni rahuldavate kohustuste võtmise eesmärgil edasi kestvate läbirääkimiste või määruse nr 659/1999 artikli 19 lõike 2 kohaselt ametliku uurimismenetluse algatamise teel.

73      Mis puudutab vaidlustatud otsuse siduvaid õiguslikke tagajärgi, siis piisab selle märkimisest, et määruse nr 659/1999 artikli 19 lõike 1 viimase osa kohaselt „kohustub” liikmesriik, kes määruse nr 659/1999 artikli 26 lõikes 1 ettenähtud avaldamise korral kiitis tingimata asjakohased meetmed heaks, „[neid] rakendama” (vt Euroopa Kohtu poolt selliste siduvate õiguslike tagajärgede olemasolu tuvastamise kohta määruse nr 659/1999 jõustumisele eelnevates kohtuasjades: Euroopa Kohtu 24. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑313/90: CIFRS jt vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑1125, punkt 36; Euroopa Kohtu 15. oktoobri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑311/94: Ijssel-Vliet, EKL 1996, lk I‑5023, punktid 42 ja 43, ning Euroopa Kohtu 5. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑288/96: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑8237, punkti 65 viimane osa).

74      Neid järeldusi ei sea kahtluse alla komisjoni viide eespool punktis 33 viidatud kohtumäärusele Tramarin vs. komisjon ja eespool punktis 51 viidatud kohtuotsusele Salt Union vs. komisjon.

75      Mis puudutab kohtuasja, milles tehti eespool punktis 33 viidatud kohtumäärus Tramarin vs. komisjon, siis käsitles see uue abi esialgset uurimist. Sellise esialgse uurimise tulemusel tuleb määruse nr 659/1999 artikli 4 lõike 1 kohaselt võtta vastu otsus vastavalt selle artikli lõigetele 2, 3 või 4; sellise otsuse peale on vajaduse korral võimalik esitada tühistamishagi. Selles kontekstis asus Esimese Astme Kohus seisukohale, et kiri, milles komisjon oli esialgse uurimise raames teinud Itaalia Vabariigile ettepaneku jätta kõrvale kehtiva abikava ning teatatud abikava vahelise kavandatava üleminekusätte kehtestamise kavatsus, kujutas endast lõplikku otsust ettevalmistavat akti ning selle peale ei saanud seega esitada hagi.

76      Kuid olemasoleva abi pideva kontrollimise raames ning juhul, kui liikmesriik on võetud kohustusi nõuetekohaselt rakendanud, ei ole komisjonil pärast määruse nr 659/1999 artikli 26 lõikes 1 viidatud otsuse võtmist alust muude otsuste võtmiseks. Seega on kolmandate huvitatud isikute – ja käesolevas kohtuasjas hagejate – käsutuses olev ainus akt mitte võetavat lõplikku otsust ettevalmistav akt, nagu kohtuasjas Tramarin vs. komisjon, vaid määruse nr 659/1999 eespool viidatud sättes nimetatud otsus, millel on käesoleva otsuse punktis 73 nimetatud siduvad õiguslikud tagajärjed.

77      Komisjoni seisukohta ei õigusta ka viide eespool punktis 51 viidatud kohtuotsusele Salt Union vs. komisjon. Nimelt käsitles Esimese Astme Kohus selle kohtuotsuse punktis 35 sõnaselgelt hüpoteesi, kus liikmesriik keeldus heaks kiitmast komisjoni soovitust asjakohaste meetmete kohta; selline soovitus ei kujuta endast – nii, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 65 – eraldivõetuna tõepoolest vaidlustatavat akti. Käesolevas kohtuasjas on olukord siiski teistsugune, sest liikmesriik kiitis asjakohased meetmed heaks.

78      Esitatud kaalutlustest tuleneb, et komisjoni seisukohta ei toeta eespool punktis 33 viidatud kohtumäärus Tramarin vs. komisjon ega eespool punktis 51 viidatud kohtuotsus Salt Union vs. komisjon.

79      Lõpetuseks, mis puudutab seda, kas vaidlustatud otsuse siduvad õiguslikud tagajärjed mõjutavad hageja huve, tuleb märkida, et see otsus kinnitab olemasoleva abi pideva kontrolli mehhanismile omases sunduslikus juriidilises ja ajalises raamistikus Prantsuse Vabariigi võetud kohustusi, mida võib käsitada maksukorra ühisturuga kokkusobivuse tagamiseks sobimatutena. Vaidlustatud otsus võimaldab seega Prantsuse Vabariigil jätkata kahe aasta jooksul asjaomase abikava rakendamist.

80      Vaidlustatud otsus lubab lisaks ja eeskätt nimetatud abikava säilitada pärast kahe aasta möödumist, ja seda teatavate muudatuste tegemise tingimusel.

81      Eespool toodud kaalutluste kogumist tuleneb, et vaidlustatud otsusel on siduvad õiguslikud tagajärjed, mis mõjutavad hageja huve ning seega on tegemist aktiga, mille peale on võimalik esitada tühistamishagi EÜ artikli 230 neljanda lõigu alusel.

 Hageja menetluse algatamise huvi

 Poolte argumendid

82      Komisjon, keda toetavad menetlusse astujad, ei vaidlusta sugugi hageja õigust olla kohtumenetluses pool, kuid väidab, et hageja kui ühenduse õigusega vabatahtlikult kooskõlla viidud abi saava ettevõtte konkurendi nõuded on rahuldatud ning tal puudub seega mis tahes vaidlustatud otsuse tühistamisele suunatud menetluse algatamise huvi. Otsuse tühistamise korral oleks hageja olukord vähem rahuldav kui vaidlustatud otsusest tulenev olukord; vaidlustatud otsusega püütakse muuta abikava ühistele huvile soodsamas suunas.

83      Hageja vaidlustab komisjoni seisukoha.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

84      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tühistamishagi vastuvõetavuseks vajalik, et selle esitanud füüsilisel või juriidilisel isikul on huvi vaidlustatud akti tühistamiseks. See huvi peab olema tekkinud ja jätkuv ning seda hinnatakse päeval, mil hagi esitatakse (Esimese Astme Kohtu 14. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑141/03: Sniace vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑1197, punkt 25, ja Esimese Astme Kohtu 20. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑136/05: Salvat père & fils jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑4063, punkt 34).

85      Selline huvi eeldab, et asjaomase akti tühistamine ise võib tingida õiguslikud tagajärjed või teise vormeli kohaselt, et hagi tulemusel võib selle esitanud pool saada mingit kasu (vt Esimese Astme Kohtu 28. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑310/00: MCI vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑3253, punkt 44 ja viidatud kohtupraktika). Otsus, millega rahuldatakse täielikult kaebuse esitaja nõuded, ei saa määratlusest tulenevalt teda kahjustada (vt selle kohta Euroopa Kohtu 18. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑242/00: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑5603, punkt 46; Esimese Astme Kohtu 17. septembri 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑138/89: NVB vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑2191, punkt 32) ning kaebuse esitajal ei ole huvi nõuda selle tühistamist.

86      Vastupidi, kui kaebuse esitaja väidab, et asjaomane akt ei kaitse vaatamata sellele, et see on talle osaliselt soodus, ometigi sobivalt tema õiguslikku olukorda, siis tuleb tunnistada tema menetluse algatamise huvi olemasolu selles osas, et ühenduste kohus kontrolliks, kas asjaomane otsus on õiguspärane. Vaidlustatud akti soodsa või ebasoodsa laadi hindamine on sellisel juhul seotud sisuliste küsimustega, mitte hagi vastuvõetavuse küsimusega (vt selle kohta kohtujurist Tesauro ettepanek kohtuasjas 55/88: Katsoufros vs. komisjon, milles Euroopa Kohus tegi otsuse 9. novembril 1989, EKL 1989, lk 3579, 3585–3587).

87      Vaidlustatud otsuses leidis komisjon, kellele hageja oli esitanud kaebuse eeskätt televisioonimaksu korda puudutavas, et teatud arv Prantsuse Vabariigi võetud kohustustest tagasid selle korra kokkusobivuse ühisturuga. Hageja leiab omalt poolt, et need kohustused on selle eesmärgi saavutamiseks sobimatud ning vaidlustab vaidlustatud otsuse just nimelt sellepärast, et selles otsuses neid kohustusi kinnitatakse ja nii toimides rikutakse teda kahjustaval moel asutamislepingu riigiabi käsitlevaid sätteid.

88      Tuleb möönda, et komisjoni argument, mille kohaselt hagejal ei ole huvi taotleda vaidlustatud otsuse tühistamist, sest tegemist on talle soodsa otsusega, tugineb eeldusele, et hageja poolt sisuliste küsimuste osas esitatud etteheited on ekslikud, st etteheited, mis puudutavad võetud kohustuste ilmselget sobimatust.

89      Kuid hagejal kui France 2 ja France 3 konkurendist televisioonioperaatoril on ilmselge huvi esitada ühenduse kohtule küsimus selle kohta, kas institutsioon on vaidlustatud otsuses asunud õiguspäraselt seisukohale, et Prantsuse Vabariigi võetud kohustused tagavad Prantsuse maksukorra kokkusobivuse ühisturuga.

90      Lisaks sellele ja vastupidi komisjoni väidetele ei asetaks vaidlustatud otsuse selline tühistamine, mis tuleneks nimetatud institutsiooni poolt rakendatavate asjakohaste meetmete kindlaksmääramisel toime pandud ilmselgest veast või sellest, et nende meetmete vastavus kindlaksmääratud probleemidele on ebapiisavalt põhjendatud, hagejat ebasoodsamasse olukorda sellest, mis tulenes vaidlustatud otsusest.

91      Nimelt tähendaks otsuse tühistamine ühel või teisel nimetatud põhjustest seda, et vaidlustatud otsust kas iseloomustavad või võivad iseloomustada sobimatud kohustused ning see oli seega hagejale ebasoodus. Sellise tühistamise korral peaks komisjon France 2 ja France 3 praeguste rahastamistingimustega arvestades hindama olemasoleva abi pideva kontrollimise raames seda, kas on mõttekas soovitada võtta vastu muud meetmed, mis on tulevikus asjakohased.

92      Sellest tuleneb, et vastupidi komisjoni väidetele on hagejal vaidlustatud otsuse tühistamisele suunatud menetluse algatamise huvi.

93      Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et hagi on vastuvõetav.

 Sisulised küsimused

94      Käesolev hagi tugineb viiele väitele. Esimene neist tugineb põhjendamiskohustuse rikkumisele. Teine kaitseõiguste rikkumisele. Kolmas väide tugineb Prantsuse Vabariigi võetud kohustuste ebapiisavale ulatusele. Neljas menetluse kuritarvitamisele. Viies väide tugineb Euroopa Kohtu 24. juuli 2003. aasta otsuse kohtuasjas C‑280/00: Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EKL 2003, lk I‑7747; edaspidi „kohtuotsus Altmark”) väärale tõlgendamisele.

95      Esiteks tuleb uurida kaitseõiguste rikkumisele ja menetluse kuritarvitamisele tuginevaid väiteid. Seejärel uuritakse eespool punktis 94 viidatud kohtuotsuse Altmark väärale tõlgendamisele tuginevat väidet ja hiljem kahte ülejäänud väidet, mis tuginevad vastavalt põhjendamiskohustuse rikkumisele ja kohustuste ebapiisavale ulatusele.

 Teine väide, mis tugineb kaitseõiguste rikkumisele

 Poolte argumendid

96      Hageja, kes tunnistab samas, et riigiabi valdkonna haldusmenetlus algatatakse üksnes liikmesriikide vastu, väidab, et EÜ artikli 88 lõikes 2 ettenähtud kontrollifaasis peab komisjon küsima asjassepuutuvatelt isikutelt selgitusi. Hageja on imestunud, et tal ei olnud võimalust väidelda komisjoniga Prantsuse Vabariigi võetud kohustuste sobivuse ja ulatuse teemal, kuivõrd komisjon nõustus nende alusel sellega, et jäi kehtima süsteem, mis kujutab endast EÜ artikliga 87 vastuolus olevat riigiabi. Vaidlus oleks olnud seda vajalikum, et dialoog hageja ja komisjoni vahel, mis väidetavalt päädis järeldusega, et maksusüsteem kujutas endast riigiabi EÜ artikli 87 tähenduses, katkes ootamatult siis, kui hinnati nimetatud süsteemi kokkusobivust ühisturuga.

97      Hageja leiab, et talle asjaomases menetluses antud roll ei olnud kooskõlas kohtupraktikaga, mille kohaselt ühendus ei saa isegi kirjaliku sätte puudumisel kahjustada isiku olukorda, kui viimasele ei ole antud võimalust väljendada oma seisukohta. Arvestades komisjoni hindamispädevusega EÜ artikli 88 lõike 1 alusel otsuste vastuvõtmise raames, tuleb veelgi enam tagada õigus olla ära kuulatud. Dialoogi katkemine komisjoni ja hageja vahel kujutab endast hageja kaitseõiguste rikkumist.

98      Komisjon, keda toetavad menetlusse astujad, vaidlustab hageja seisukoha.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

99      Tuleb meelde tuletada, et riigiabi kontrollimise menetlus on selle üldist ülesehitust arvestades menetlus, mis algatatakse liikmesriigi vastu, kes on tema ühenduse kohustusi arvestades vastutav abi andmise eest (Esimese Astme Kohtu 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑198/01: Technische Glaswerke Ilmenau vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2717, punkt 61, ja Esimese Astme Kohtu 11. mai 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑111/01 ja T‑113/01: Saxonia Edelmetalle vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑1579, punkt 47).

100    See seisukoht, mida kohtupraktikas arendati komisjoni poolt läbiviidava uue abi kontrolli kontekstis, on samuti kehtiv olemasoleva abi pideva kontrolli kontekstis.

101    Sellest tuleneb, et kuigi miski ei keela poolel edastada komisjonile teavet riigiabi – kas siis uue või olemasoleva abi – kokkusobimatuse kohta ühisturuga, ei anna see võimalus nimetatud poolele kaitseõigusi. Komisjon ei ole kuidagi kohustatud laskuma nimetatud poolega võistlevasse vaidlusesse.

102    On tõsi, et EÜ artikli 88 lõike 2 esimeses lõigus ja määruse nr 659/1999 artiklis 6 ettenähtud ametliku uurimismenetluse raames, mis võidakse uue abi kontrollimise puhul algatada määruse nr 659/1999 artikli 4 lõike 4 alusel võetud otsusega ja olemasoleva abi pideva kontrollimise raames sama määruse artikli 19 lõike 2 alusel võetud otsusega, „kutsu[b komisjon] huvitatud pooli üles esitama märkusi” (määruse nr 659/1999 artikli 6 lõike 1 teine lause). Sellegipoolest tuleb möönda, et käesolevas kohtuasjas ei võetud vaidlustatud otsust mitte sellise ametliku uurimismenetluse tagajärjel, vaid asjakohaste meetmete kohta tehtud soovituse alusel, mille asjaomane liikmesriik oli heaks kiitnud, st määruse nr 659/1999 artikli 19 lõike 1 raamistikus.

103    Olemasoleva abi pideva kontrollimise menetluse selles staadiumis ei olnud komisjonil kohustust kutsuda hagejat üles esitama märkusi. Seega nõuab hageja ekslikult kaitseõiguste tagamist ning tugineb nende rikkumisele komisjoni poolt.

104    Neil asjaoludel tuleb käesolev väide tagasi lükata.

 Neljas väide, mis tugineb menetluse kuritarvitamisele

 Poolte argumendid

105    Hageja väidab, et komisjon näib panevat siseriiklike asutuste õlule ülesande selgitada välja riigiabi olemasolu, mis ometigi on tema ainupädevuses. Hageja ei mõista, kuidas komisjon saab nimetatud pädevust delegeerida ning tunnustada seeläbi EÜ artikli 87 vahetut õigusmõju lihtsa otsusega, milles kiidetakse heaks kohustused, samas kui EÜ artikli 88 lõike 3 vahetu õigusmõju ettenägemiseks oli vaja võtta vastu määrus.

106    Komisjon vaidlustab hageja seisukoha.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

107    Esiteks tuleb tuvastada, et vastupidi sellele, mida käesoleva väitega ilmselt soovitakse üles anda, ei ole vaidlustatud otsuse eesmärk panna siseriiklikele asutustele võimaliku riigiabi olemasolu väljaselgitamise ülesanne, mis kuulub väidetavalt ainuüksi komisjonile, arvestades lisaks sellega, et – nagu Euroopa Kohus on märkinud – siseriiklik kohus on igal juhul pädev vajaduse korral tuvastama riigiabi olemasolu (vt selle kohta Euroopa Kohtu 22. märtsi 1977. aasta otsus kohtuasjas 78/76: Steinike & Weinlig, EKL 1977, lk 595, punkt 14).

108    Teiseks ja kuivõrd käesoleva väitega soovib hageja anda üles riigiabi ühisturuga kokkusobivuse hindamise ainupädevuse väidetavat ülekandmist komisjoni poolt siseriiklikele asutustele, siis tuleb tuvastada, et vaidlustatud otsusega ei kanta kuidagi selliselt pädevust üle.

109    Vastupidi, komisjon saavutas oma riigiabi ühisturuga kokkusobivuse hindamise ainupädevuse raames vaidlustatud otsusega selle, et Prantsuse Vabariik võttis teatud kohustused maksukorra kokkusobivuse tagamiseks ühisturuga. Lisaks sellele, nagu meenutatakse vaidlustatud otsuse punktis 73, ei mõjuta see otsus kuidagi komisjoni EÜ artikli 88 lõikes 1 ettenähtud pädevust kontrollida pidevalt olemasolevaid abikavasid ja panna ette sobivaid meetmeid, mis on sobivad ühisturu järkjärguliseks arenguks või toimimiseks.

110    Neil asjaoludel tuleb käesolev väide tagasi lükata.

 Viies väide, mis tugineb kohtuotsuse Altmark väärale tõlgendamisele

 Poolte argumendid

111    Hageja on seisukohal, et komisjon rikkus õigusnormi seoses EÜ artikli 86 lõike 2 kohaldatavusega abi puhul, mis tuleneb avalike teenuste osutamise kohustustega seonduvate kulude liigsest hüvitamisest.

112    Eespool punktis 94 viidatud kohtuotsuses Altmark valis Euroopa Kohus „hüvitava” lähenemisviisi. Selle hüvitava lähenemisviisi valikut kinnitati hiljem nii Euroopa Kohtu kui ka Esimese Astme Kohtu praktikas.

113    Hageja väidab, et vastupidi komisjoni väidetele ei kinnita Euroopa Kohus eespool punktis 94 viidatud kohtuotsuses Altmark kaudselt seda, et abi, millega hüvitatakse või pigem hüvitatakse liigselt kulud, mis on ettevõttel tekkinud seoses üldist majandushuvi esindava teenuse osutamisega, võib tunnistada ühisturuga kokkusobivaks, kui EÜ artikli 86 lõikes 2 sätestatud tingimused on täidetud.

114    Nimelt ei ole Euroopa Kohus pädev eelotsusetaotluse raames isegi mitte kaudselt vastama küsimusele, mida talle ei esitatud.

115    Lisaks sellele viitas Euroopa Kohus hageja väitel oma 22. novembri 2001. aasta otsusele kohtuasjas C‑53/00: Ferring (EKL 2001, lk I‑9067; edaspidi „kohtuotsus Ferring”). Kuid selles otsuses välistas Euroopa Kohus sõnaselgelt EÜ artikli 86 lõike 2 kohaldamise, märkides, et üldise huvi ülesannete täitmisest tulenevaid lisakulusid ületavat soodustust „ei saa igal juhul käsitada vajalikuna, võimaldamaks nendel ettevõtjatel täita oma eriülesannet”.

116    EÜ artikli 86 lõike 2 kohaldamine eeldaks nende tingimuste täitmist, mis on seotud avaliku teenuse ülesande määratluse, andmise ja kontrolliga ning samuti selle teenuse eest vastutasuna antava finantshüvitise proportsionaalse laadiga. Kuid Euroopa Kohus seadis eespool punktis 94 viidatud kohtuotsuses Altmark need samad tingimused nimetatud kohtuotsuse punktis 95 ning resolutiivosas määratletud neljast tingimusest esimese kolme abil mitte abi kokkusobivuse, vaid hoopis abi olemasolu hindamise kumulatiivseteks kriteeriumideks (edaspidi koos „Altmarki tingimused”). Teiste sõnadega kontrollitakse proportsionaalsuse nõude täitmist Euroopa Kohtu seisukoha kohaselt abina määratlemise staadiumis, st staadiumis, mis eelneb sellele, kus komisjon seda mõtleb kohaldada.

117    Lõpetuseks kohaldas komisjon hageja väitel EÜ artikli 86 lõiget 2 praktikas olukordade suhtes, kus Altmarki teine ja neljas tingimus ei olnud täidetud koos kaudse tagajärjega, mille kohaselt on juhul, kui Altmarki esimene ja kolmas tingimus ei ole täidetud, välistatud meetme päästmine selle uurimise abil EÜ artikli 86 lõike 2 alusel. Kuid käesolevas kohtuasjas oleks tulnud teha niipea, kui komisjon tuvastas ise asjaolu, et Altmarki kolmas tingimus ei olnud täidetud, vältimatult järeldus, et tegemist oli abiga EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, ilma et oleks tulnud uurida selle võimalikku kokkusobivust ühisturuga.

118    Komisjon rikkus seega õigusnormi, kui uuris, kas avaliku teenuse osutamisest tulenevaid kulusid hüvitav riiklik meede võis olla õigustatud EÜ artikli 86 lõike 2 alusel, samas kui ta ise oli tuvastanud, et nimetatud meetme puhul ei olnud täidetud Altmarki tingimused, mis võimaldavad jätta meetme riigiabina määratlemata.

119    Repliigis väidab hageja, et ta ei sea kahtluse alla komisjoni ainupädevust teha otsus abi kokkusobivuse kohta ühisturuga, nagu seda kinnitab muuseas ka tema esitatud kaebus. Ta vaidlustab pigem tingimused, milles komisjon sellise uurimise läbi viib.

120    Hageja tuletab nimelt meelde, et Euroopa Kohus ei viita eespool punktis 115 viidatud kohtuotsuses Ferring valitud lahenduse õigustamiseks EÜ artikli 86 lõikele 2. Veelgi enam, olles kehtestanud põhimõtte, et samaväärsuse tingimusega arvestav hüvitis ei kujuta endast abi, olevat Euroopa Kohus lisanud, et „kui selgub, et hulgimüüjad-turustajad saavad ravimite otsemüügile kohaldatava maksu kohaldamatusest kasu, mis on suurem neile siseriiklike õigusnormidega pandud avaliku teenuse kohustuste täitmisest tulenevatest lisakuludest, siis ei saa seda soodustust osas, mis ületab nimetatud lisakulusid, igal juhul käsitada vajalikuna, võimaldamaks nendel ettevõtjatel täita oma eriülesannet”. Seetõttu märgib Euroopa Kohus, et „tuleb vastata, et [EÜ] artikli [86] lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole hõlmatud maksusoodustus, mida saavad sellise avaliku teenuse haldamise ülesandega ettevõtted, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kui nimetatud soodustus ületab avaliku teenuse osutamisest tulenevaid lisakulusid”.

121    Seega on selge, et Euroopa Kohus välistab EÜ artikli 86 lõike 2 kohase erandi mis tahes kohaldamise sellise hüvitise puhul, mis ületab avaliku teenuse osutamise kohustuste täitmisest tulenevaid lisakulusid koos tagajärjega, et sellist abi tuleb hinnata üksnes EÜ artikli 87 alusel. Sellisel juhul oleks abi ühisturuga kokkusobivuse hindamine endiselt komisjoni pädevuses, kuid kuivõrd EÜ artikli 86 lõike 2 kohasel erandi kohaldamine oleks võimatu, siis ei saaks sellise uurimise tulemuseks praktikas olla eitav järeldus.

122    Lisaks sellele ei olevat Euroopa Kohus eespool punktis 94 viidatud kohtuotsuses Altmark seda analüüsi ümber lükanud. Nimelt ei välista Euroopa Kohus hageja väitel sõnaselgelt EÜ artikli 86 lõike 2 kohaldamist, kuid samas ka ei kinnita seda.

123    Komisjon, keda toetavad Prantsuse Vabariik ja France Télévisions, vaidlustab hageja esitatud argumendid. Ta väidab sisuliselt, et selles väites ajab hageja segi kaks eraldiseisvat küsimust, mida eespool punktis 94 viidatud kohtuotsus Altmark aitas selgitada. Esimene küsimus käsitleb seda, millal on tegemist riigiabiga asutamislepingu tähenduses ja teine seda, millisel juhul võib sellise abi tunnistada ühisturuga kokkusobivaks.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

124    Käesoleva väitega väidab hageja sisuliselt, et komisjon rikkus õigusnormi, asudes seisukohale, et televisioonimaksu süsteem on ühisturuga kokkusobiv, samas kui see sama institutsioon oli tuvastanud, et mõningad Altmarki tingimustest ei olnud täidetud.

125    Selle lähenemisviisiga ei saa nõustuda, kuivõrd see tuleneb eespool punktis 94 viidatud kohtuotsuse Altmark väärast tõlgendamisest.

126    Eespool punktis 94 viidatud kohtuotsuses Altmark tuletas Euroopa Kohus meelde, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad riigiabina määratlemiseks olema täidetud kõik EÜ artikli 87 lõikes 1 nimetatud tingimused (kohtuotsuse punkt 74) ning see säte näeb ette järgmised tingimused. Esiteks peab tegemist olema sekkumisega riigi poolt või riigi ressurssidest. Teiseks peab see kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab see abi saajat soodustama. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi (kohtuotsuse punkt 75).

127    Mis puudutab tingimust abi saaja soodustamise kohta, siis märkis Euroopa Kohus, et väljakujunenud kohtupraktikast ning eeskätt eespool punktis 115 viidatud kohtuotsusest Ferring tuleneb, et kui riiklikku sekkumist tuleb pidada hüvitiseks, mis kujutab endast vastutasu seda saavate ettevõtete poolt avaliku teenuse osutamise kohustuste täitmiseks osutatud teenuste eest, mistõttu need ettevõtjad ei saa tegelikult finantssoodustust, ning kui nimetatud sekkumine ei sea nimetatud ettevõtteid seega nendega konkureerivate ettevõtetega võrreldes soodsamasse konkurentsiolukorda, siis ei kuulu selline sekkumine EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse (eespool punktis 94 viidatud kohtuotsus Altmark, punkt 87).

128    Euroopa Kohus lisas, et sellegipoolest on konkreetsel juhul selleks, et nimetatud hüvitist ei määratletaks riigiabina, vajalik teatud tingimuste täitmine (eespool punktis 94 viidatud kohtuotsuse Altmark punkt 88):

–        esiteks peab hüvitist saav ettevõtja olema tegelikult vastutav avaliku teenuse osutamise kohustuste täitmise eest ja need kohustused peavad olema selgelt määratletud (esimene Altmarki tingimus);

–        teiseks peavad olema eelnevalt objektiivselt ja läbipaistvalt kindlaks määratud näitajad, mille alusel hüvitis arvutatakse (teine Altmarki tingimus);

–        kolmandaks ei tohi hüvitis olla suurem, kui on vajalik avaliku teenuse osutamise kohustuste täitmisest tulenevate kulude täielikuks või osaliseks katmiseks, arvestades kohustuste täitmisega seotud tulusid ja mõistlikku kasumit (kolmas Altmarki tingimus);

–        neljandaks juhul, kui avaliku teenuse osutamise kohustusi täitva ettevõtja valik ei toimunud avaliku hankemenetluse raames, peab sobiva hüvitise suurus olema kindlaks määratud keskmise, hästi korraldatud juhtimise ja avaliku teenuse osutamisele esitatud nõuete täitmiseks sobiva nõuetekohase varustusega ettevõtja selliste kulude analüüsi alusel, mis oleksid sel ettevõtjal tekkinud nimetatud kohustuste täitmisel, arvestades kohustuste täitmisega seotud tulusid ja mõistlikku kasumit (neljas Altmarki tingimus).

129    Euroopa Kohus järeldas, et riiklikku sekkumist, mille puhul ei ole täidetud üks või rohkem eespool viidatud tingimustest, tuleb pidada riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

130    Eespool punktis 94 viidatud kohtuotsuse Altmark sõnastusest, mis ei ole sugugi mitmetähenduslik, tuleneb, et eespool viidatud nelja tingimuse ainus eesmärk on asjaomase meetme määratlemine riigiabina ja täpsemalt soodustuse olemasolu kindlakstegemine.

131    Nii toimides kordas ja täpsustas Euroopa Kohus eespool punktis 115 viidatud kohtuotsuses Ferring – millele hageja oma dokumentides korduvalt viitab – valitud lahendust, et võimaldada liikmesriikidel paremini hinnata seda, kas nende sekkumine avaliku teenuse osutamise kohustuste täitmise ülesandega üksuse kasuks kujutab endast riigiabi, millest tuleneb kohustus teatada meetmest komisjonile uue abi hüpoteesi korral või teha selle institutsiooniga olemasoleva abi korral koostööd.

132    On oluline rõhutada, et hageja argumentatsioonile räägivad vastu ka eespool punktis 94 viidatud kohtuotsuse Altmark punktid 104 ja 105, milles Euroopa Kohus vastab eelotsuse küsimuse teisele osale, millega eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib eeskätt teada saada, kas EÜ artiklit 73 võib kohaldada riigi poolt antavate toetuste suhtes, millega hüvitatakse avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmisega seotud lisakulud.

133    Eespool viidatud punktides märgib Euroopa Kohus, et kuivõrd põhikohtuasjas kõne all olevaid toetusi tuleb käsitada hüvitistena, mis kujutavad endast vastutasu avaliku teenuse osutamise kohustuste täitmiseks osutatud transporditeenuste eest ning mis vastavad neljale Altmarki tingimusele, ei kuulu need toetused EÜ artikli 87 kohaldamisalasse, mistõttu ei ole vajadust tugineda erandile, mille näeb sellest sättest ette EÜ artikkel 73. Sellest tuleneb Euroopa Kohtu arvates, et riigiabi käsitlevad esmaste õigusaktide sätted, konkreetsel juhul EÜ artikkel 73, on kohaldatavad selliste toetuste suhtes vaid siis, kui kõik eespool nimetatud tingimused ei ole täidetud ja kui nimetatud toetused ei kuulu nõukogu 26. juuni 1969. aasta määruse (EMÜ) nr 1191/69 raudtee-, maantee- ja siseveetranspordis osutatavate avalike teenuste kontseptsioonist tulenevaid kohustusi puudutavate liikmesriikidepoolsete meetmete kohta (EÜT L 156, lk 1; ELT eriväljaanne 07/01, lk 19), muudetud nõukogu 20. juuni 1991. aasta määrusega (EMÜ) nr 1893/91 (EÜT L 169, lk 1; ELT eriväljaanne 07/01, lk 314), sätete kohaldamisalasse.

134    Nii ilmneb selgelt, et Euroopa Kohus teeb vahet meetme riigiabina määratlemise küsimusel, mis tuleneb käesoleval juhul väidetavalt Altmarki nelja tingimuse täitmata jätmisest, ning riigiabi ühisturuga kokkusobivuse küsimusel. Euroopa Kohtu selline EÜ artikli 73 kohaldamisega seonduv arutelu on igati ülekantav käesolevale kohtuasjale seoses EÜ artikli 86 lõike 2 kohaldatavusega.

135    Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu otsustes on pärast eespool punktis 94 viidatud kohtuotsuse Altmark tegemist viidatud selles kohtuotsuses kehtestatud tingimustele, seadmata kahtluse alla asjaolu, et need tingimused seonduvad riigiabina määratlemisega EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, ja nendes ei viidata sellele, et Euroopa Kohus oleks soovinud neid tingimusi kehtestades lõpetada EÜ artikli 86 lõike 2 kohaldamise üldist majandushuvi esindavaid teenuseid rahastavate riiklike meetmete ühisturuga kokkusobivuse hindamisel (vt selle kohta Euroopa Kohtu 27. novembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑34/01–C‑38/07: Enirisorse, EKL 2003, lk I‑14243, punktid 31–40; Euroopa Kohtu 30. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑451/03: Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, EKL 2006, lk I‑2941, punktid 61–72; Euroopa Kohtu 7. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑526/04: Laboratoires Boiron, EKL 2006, lk I‑7529, punktid 50–57, ja Euroopa Kohtu 17. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑206/06: Essent Netwerk Noord jt, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 79–88; Esimese Astme Kohtu 16. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑157/01: Danske Busvognmænd vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑917, punktid 97 ja 98; Esimese Astme Kohtu 16. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑274/01: Valmont vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑3145, punktid 130 ja 131; Esimese Astme Kohtu 15. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑349/03: Corsica Ferries France vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑2197, punkt 310, ja Esimese Astme Kohtu 12. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas BUPA jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 258).

136    Eeskätt kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 135 viidatud kohtuotsus Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, vastas Euroopa Kohus eelotsuse küsimusele, millega eelotsusetaotluse esitanud kohus soovis teada saada, kas maksunõustamiskeskustele siseriiklike õigusnormide alusel maksudeklaratsioonide täitmise ja maksuhaldurile edastamise eest makstav tasu kujutas endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

137    Kohtuotsuses tuletas Euroopa Kohus meelde nelja Altmarki tingimust rõhutades, et nende kõigi täitmise korral ei määratleta riigiabina riiklikku sekkumist, mida käsitatakse hüvitisena, mis kujutab endast vastutasu seda saavatele ettevõtjatele avaliku teenuse osutamise kohustuste täitmiseks osutatud teenuste eest.

138    Olles märkinud, et kõnealuse tasu suurusega seonduva kahe viimase tingimuse uurimiseks oli vaja hinnata põhikohtuasja asjaolusid ning meelde tuletanud, et Euroopa Kohus ei olnud selleks pädev, märkis ta, et seega peab siseriiklik kohus asjaolusid arvestades hindama, kas kõnealune tasu kujutas endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

139    On oluline märkida, et Euroopa Kohus pidas selles kontekstis sobivaks lisada, et siseriiklik kohus ei ole pädev hindama abimeetmete või abisüsteemi kokkusobivust ühisturuga; selle hinnangu andmine on ühenduse kohtu kontrollile alluva komisjoni ainupädevuses (eespool punktis 135 viidatud kohtuotsus Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, punkt 71).

140    See viimane Euroopa Kohtu seisukoht näitab selgelt, et käesolev väide tugineb sellel, et hageja ajab segi Altmarki testi, mille eesmärk on teha kindlaks riigiabi olemasolu EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, ning EÜ artikli 86 lõike 2 kohase testi, mis võimaldab välja selgitada, kas meedet, mis kujutab endast riigiabi, võib käsitada ühisturuga kokkusobivana.

141    Neil asjaoludel tuleb tuvastada, et komisjon ei ole käesolevas kohtuasjas õigusnormi rikkunud.

142    Nimelt uuris komisjon vaidlustatud otsuses esiteks, kas maksusüsteem kujutas endast riigiabi. Pärast seda, kui ta oli tuvastanud, et riigi ressursside kasutamisega seonduv riigiabi olemasolu tingimus oli täidetud (vaidlustatud otsuse punkt 21), kontrollis komisjon selektiivse eelise olemasolu tingimust (vaidlustatud otsuse punktid 22–25) ning asus selles raamistikus seisukohale, et teine ja neljas Altmarki tingimus ei olnud täidetud (vaidlustatud otsuse punktid 24 ja 25), võtmata seisukohta teiste Altmarki tingimuste osas. Komisjon tuvastas lõpuks, et televisioonimaksu süsteem kahjustas liikmesriikidevahelist kaubandust (vaidlustatud otsuse punkt 26).

143    Seetõttu tegi komisjon järelduse, et nimetatud süsteem kujutas endast riigiabi (vaidlustatud otsuse punkt 27).

144    See institutsioon uuris seejärel, kas – nii nagu ta oli esialgu leidnud 27. septembri 1999. aasta otsuses ametliku uurimismenetluse algatamise kohta (vt eespool punkt 10) – televisioonimaksu süsteem kujutas endast olemasolevat riigiabi. Pärast selle tuvastamist, et süsteem oli kehtestatud enne asutamislepingu jõustumist ning seda ei olnud oluliselt muudetud (vaidlustatud otsuse punktid 28–35), tegi komisjon järelduse, et tegemist oli olemasoleva riigiabiga määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti i tähenduses (vaidlustatud otsuse punkt 36).

145    Komisjon uuris lõpetuseks õigustatult kõnealust meedet EÜ artikli 86 lõikega 2 arvestades, et jõuda lõpuks otsuseni lõpetada menetlus, arvestades Prantsuse asutuste võetud kohustustega muuta õigusnorme, et tagada piisav kaitse avaliku teenuse osutamisest tulenevate lisakulude liigse hüvitamise eest.

146    Sel moel toimides ei rikkunud komisjon vastupidi hageja väidetele eespool punktis 94 viidatud kohtuotsusest Altmark tulenevat.

147    Kõigist eespool toodud kaalutlustest tulenevalt tuleb hageja esitatud viies väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Esimene väide, mis tugineb põhjendamiskohustuse rikkumisele

 Poolte argumendid

148    Hageja väidab, et vaidlustatud otsus ei sisalda ühtegi viidet, mis võimaldaks mõista komisjoni valikut seada kaevatud meetme kokkusobivus ühisturuga sõltuvusse Prantsuse Vabariigi poolt ette pandud võetavatest kohustustest. Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei aja hageja segi põhjenduse kriitikat ja vaidlustatud otsuse põhjendatuse kriitikat, vaid piirdub väitega, et vaidlustatud otsus on konkreetselt võetavate kohustuste aspektist ebapiisavalt põhjendatud. Äärmisel juhul rõhutab hageja lisaks seda, et põhjenduse puudumine on veelgi kahetsusväärsem arvestades seda, et otsus tehti enam kui 10 aasta eest algatatud menetluse alusel. Hageja märgib, et käsitlemata nende põhjendatuse küsimust, piirdub ta vaidlustatud otsuses esitatud selgituste kesisusele viitamisega; pärast vaidlustatud otsuses 65 punkti pühendamist selle tuvastamisele, et maksukord ei anna piisavalt tagatisi selle ühisturuga kokkusobivuse tagamiseks, kiidetakse 7 punktis ühtegi teist põhjendust esitamata heaks Prantsuse Vabariigi võetud kohustused.

149    Arvestades seda, et põhjendamise nõude täitmist tuleb hinnata eeskätt adressaatide või teiste asjaomaste isikute huviga saada selgitusi, püüab komisjon vääralt piirata vaidlustatud otsuse põhjenduse piisavuse hindamist üksnes tema ja Prantsuse Vabariigi vaheliste suhetega. Seeläbi kaoksid riigiabi valdkonnas tehtud otsuste tühistamismenetluses täielikult kolmandate huvitatud isikute õigused.

150    Põhjenduse ebapiisavus ilmneb veelgi selgemalt arvestades hageja ilmset huvi asjaomase juhtumi vastu, millest annavad tunnistust korduvad kontaktid ning kirjavahetus.

151    Põhjendust, milles komisjon piirdub riigiabi olemasolu hindamise kriteeriumide formaalse meeldetuletamisega, et tuvastada seejärel vaidlustatud otsuse punktis 24, et „eespool punktis 94 viidatud kohtuotsuses Altmark kehtestatud teine tingimus ei ole täidetud,” sest „1986. aasta seaduses ei ole kindlaks määratud objektiivseid ja läbipaistvaid näitajaid, mille alusel arvutatakse avaliku teenuse osutamisest tulenevate kulude eest makstav hüvitis”, ei saa käsitada piisavana, kuivõrd see põhjenduse puudumine mõjutab võimalust hinnata Prantsusmaa Vabariigi võetud kohustuste asjakohasust.

152    Samadel põhjustel ei saa pidada piisavaks ka analüüsi, mis piirdub selle tuvastamisega, et Prantsuse õigusnormid ei takista avaliku teenuse osutamise kohustuste liigset hüvitamist ega konkurentsivastaseid risttoetusi, määramata sellegipoolest kindlaks nende suurust.

153    Asjaolu, et komisjon saatis Prantsuse Vabariigile kirja, soovitades asjakohaseid meetmeid ning järgis komisjoni teatises riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta avalik-õigusliku ringhäälingu suhtes (EÜT 2001, C 320, lk 5; ELT eriväljaanne 08/02, lk 117; edaspidi „ringhäälingu teatis”) sedastatud lähenemisviisi, ei mõjuta hageja analüüsi. Nimelt ei saa vaidlustatud otsuse põhjenduse ebapiisavust kõrvaldada põhjendusega, mis sisaldub 10. detsembri 2003. aasta kirjas, mille adressaat hageja ei ole. Pealegi ei sea hageja kahtluse alla komisjoni analüüsi, mille tagajärjel tuvastati, et maksukord kujutab endast riigiabi, mis ei anna piisavaid tagatisi selle ühisturuga kokkusobivuse tagamiseks. Hagejal on sellegipoolest võimatu hinnata komisjoni poolt heaks kiidetud kohustuste põhjendatust, sest nimetatud institutsioon ei ole selgitanud oma valikut need kohustused heaks kiita.

154    Komisjon, keda toetavad menetlusse astujad, vaidlustab hageja seisukoha.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

155    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab EÜ artiklis 253 nõutav põhjendus vastama asjaomase akti laadile, sellest peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtuasutusel teostada kontrolli. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid arvestades, eelkõige akti sisu, põhjenduste laadi ja selgituste saamise huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Ei ole nõutud, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduse vastavust EÜ artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (Euroopa Kohtu 13. märtsi 1985. aasta otsus liidetud kohtuasjades 296/82 ja 318/82: Madalmaad ja Leeuwarder Papierwarenfabriek vs. komisjon, EKL 1985, lk 809, punkt 19; 14. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑350/88: Declare jt vs. komisjon, EKL 1990, lk I‑395, punktid 15 ja 16; 29. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑56/93: Belgia vs. komisjon, EKL 1996, lk I‑723, punkt 86, ja 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 63).

156    Vaidlustatud otsuses kirjeldas komisjon pärast esiteks otsuse aluseks oleva menetluse meenutamist (vaidlustatud otsuse punktid 2–16) teiseks maksukorda ja järeldas, et tegemist on olemasoleva riigiabiga (vaidlustatud otsuse punktid 17–36); kolmandaks tuvastas ta, et EÜ artikli 86 lõike 2 kohaldamise tingimus, mis seondub üldist majandushuvi esindava teenuste olemasoluga (vaidlustatud otsuse punktid 41–50) ning samuti tingimused, mis seonduvad avaliku teenuse osutamise ülesande andmise ja kontrolliga (vaidlustatud otsuse punktid 51–55), olid täidetud; neljandaks uuris ta hüvitise proportsionaalsuse tingimust avaliku teenuse vajaduste suhtes (vaidlustatud otsuse punktid 56 jj) ning leidis selle uurimise raames, et „Prantsuse õigusnormid ei anna piisavaid tagatisi avaliku teenuse osutamisest tulenevate kulude võimaliku liigse hüvitamise eest” (vaidlustatud otsuse punkt 60).

157    Vaidlustatud otsuse punktides 61–63 selgitas komisjon, miks Prantsuse õigusnormid tema arvates selliseid tagatisi ei andnud.

158    Vaidlustatud otsuse punktis 64 kirjeldas komisjon soovitust asjakohaste meetmete kohta, mis ta oli seetõttu saatnud Prantsuse Vabariigile 10. detsembri 2003. aasta kirjas.

159    Seejärel viitas komisjon Prantsuse asutustega toimunud suhtlusele ning kirjeldas ja uuris kohustusi, mida need asutused vastuseks tema soovitusele asjakohaste meetmete kohta olid võtnud. Leides, et need kohustused vastasid tema soovitusele, otsustas komisjon maksu uurimise menetluse lõpetada (vaidlustatud otsuse punktid 65–72).

160    Esiteks tuleb tuvastada, et vaidlustatud otsuse eespool kirjeldatud põhjendustest selgub selgelt ja üheselt komisjoni arutluskäik, millele tuginedes otsustati maksu uurimise menetlus lõpetada.

161    Muu seas, kuigi hageja väidab oma hagiavalduses, et vaidlustatud otsus ei sisalda ühtegi viidet, mis võimaldaks tal mõista komisjoni valikut seada lõpuks kaevatud meetme kokkusobivus ühisturuga sõltuvusse Prantsuse Vabariigi ette pandud võetavatest kohustustest, ei esita ta selle väite toetuseks ühtegi konkreetset elementi. Vaatamata sellele, et hageja viitab oma dokumentides korduvalt oma kaebusele ning suhtlusele komisjoniga, ei selgita ta kuidagi seda, miks oleks nimetatud institutsioon pidanud nimetatud kaebuse, suhtluse või muu komisjoni käsutuses oleva teabe teatud konkreetsete elementidega arvestades pidanud põhjendama vaidlustatud otsust rohkem, kui ta seda tegelikult tegi.

162    Hageja piirdub üldise viitega asjaolule, et komisjoni menetlus kestis üle 10 aasta, et komisjon sai hagejalt täiendava kaebuse ning suhtles viimasega tihedalt, et nimetatud institutsioon viis läbi välisuuringu, et ta avaldas ringhäälingu teatise, millele viitamisega vaidlustatud otsuses piirduti, ning lõpetuseks, et üksnes seitse punkti vaidlustatud otsuse 72 punktist olid pühendatud menetluse lõpetamise otsuse õigustamisele. Nende üldist laadi kaalutluste alusel „piirdub” hageja enda sõnul väitega, et konkreetselt kohustuste aspektist „[on] põhjendused ebapiisavad”.

163    Tuleb tuvastada, et hageja ei esita nende kaalutlustega ühtegi sellist elementi, mis võimaldaks tuvastada vaidlustatud otsuse põhjenduste ebapiisavuse viidatud aspekti puudutavas.

164    Mis puudutab järgmiseks etteheidet vaidlustatud otsuse Altmarki teist tingimust käsitleva punkti 24 põhjenduse kohta, siis tuleb meelde tuletada, et komisjon tuvastas nimetatud punktis, et see tingimus ei olnud täidetud – seda hageja ei vaidlusta. Komisjon põhjendas sellist tuvastust asjaoluga, et „1986. aasta seaduses ei ole kindlaks määratud objektiivseid ja läbipaistvaid näitajaid, mille alusel arvutatakse avaliku teenuse osutamisest tulenevate kulude eest makstav hüvitis”. Tuleb asuda seisukohale, et see maksu riigiabina määratlemise selgitamiseks esitatud põhjendus oli piisav.

165    Kuivõrd see põhjendust käsitlev etteheide puudutab maksukorra kokkusobivust ühisturuga, siis tuleb see asjakohatuna tagasi lükata, sest nagu eespool juba märgitud, puudutavad Altmarki test ja vaidlustatud otsuse punktis 24 sisalduv põhjendus meetme määratlemist riigiabina, mitte selle abi kokkusobivust ühisturuga.

166    Lõpetuseks, mis puudutab etteheidet, mis tugineb sisuliselt sellele, et komisjon oleks pidanud püüdma vaidlustatud otsuses kindlaks teha väidetava liigse hüvitamise olemasolu ja suurust; etteheidet, mis kujutab endast hageja seisukohaga arvestades, mille kohaselt maksusüsteem tingis liigse hüvitamise, mitte niivõrd põhjendust käsitlevat etteheidet, kuivõrd sisulisi küsimusi käsitlevat etteheidet, mis tugineb uurimiskohustuse rikkumisele, tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saavad olemasoleva abi uurimise tagajärjeks olla vaid tulevikus võetavad meetmed (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 15. juuni 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑298/97, T‑312/97, T‑313/97, T‑315/97, T‑600/97–T‑607/97, T‑1/98, T‑3/98–T‑6/98 ja T‑23/98: Alzetta jt vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑2319, punktid 147 ja 148; Esimese Astme Kohtu 4. aprilli 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑288/97: Regione autonoma Friuli-Venezia Giulia vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑1169, punkt 91, ja 6. märtsi 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑127/99, T‑129/99 ja T‑148/99: Diputación Foral de Álava vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1275, punkt 172). Seega soovitab komisjon asjakohaseid meetmeid vaid siis, kui ta leiab, et kõnealune rahastamissüsteem võib tulevikus põhjustada liigse hüvitamise ohu.

167    Neil asjaoludel, kuigi on võimalik, et olemasoleva abi pideva kontrollimise raames võib minevikus toimunud võimaliku liigse hüvitamise väljaselgitamine asjaomase juhtumi erilisi asjaolusid arvestades omada tähtsust selle olemasoleva abi ühisturuga kokkusobivuse hindamisel, ei ole selline väljaselgitamine siiski iseenesest tingimata vajalik, et hinnata nõuetekohaselt vajadust soovitada tulevikus asjakohaseid meetmeid ning määrata need meetmed kindlaks. Tulevikus toimuva liigse hüvitamise oht või sellise ohu puudumine sõltub lõppkokkuvõttes peamiselt rahastamissüsteemi enda konkreetsetest tingimustest, mitte sellest, et praktikas tõi selline kord minevikus kaasa liigse hüvitamise.

168    Kuid toimikust ei ilmne ning hageja ei ole kuidagi tõendanud, et käesoleva kohtuasja asjaoludel oleks komisjon pidanud maksusüsteemi EÜ artikli 88 lõike 1 alusel uurimise raames lisaks sellele süsteemile iseloomulike tunnuste uurimisele võrdlema kõiki avaliku teenuse rahastamise allikaid selle avaliku teenuse osutamisest tulenevate kuludega, et selgitada välja nimetatud kulude minevikus toiminud võimalik liigne hüvitamine Prantsuse Vabariigi poolt.

169    Selles osas on tuvastatud, et komisjon oli lisaks juba 10. detsembri 2003. aasta otsuses ning hageja kaebuse alusel viinud sellise uurimise läbi seoses ajavahemikuga 1988–1994 ning oli teinud järelduse avaliku teenuse osutamisest tulenevate kulude liigse hüvitamise puudumise kohta sellel ajavahemikul.

170    Lisaks sellele ei väida hageja, et ta esitas kaebuse, et anda üles liigne hüvitamine 1994. aastale järgnenud ajavahemikul.

171    Hageja täiendas äärmisel juhul 1997. aasta märtsis oma 10. märtsi 1993. aasta kaebust. Olenemata asjaolust, et see täiendav kaebus saab igal juhul olla asjaomane vaid selle esitamisele eelneva ajavahemiku osas, tuleb märkida, et hageja ei viita ega osuta – v.a lühike ning erilise tähtsuseta viide sellele dokumendile hagiavalduses – sellele mingil muul moel ja isegi üldiselt oma Esimese Astme Kohtule esitatud dokumentides ning ei tuleta sellest seega ühtegi konkreetset argumenti toetamaks oma etteheidet, mille kohaselt komisjon oleks pidanud vaidlustatud otsuses uurima minevikus toimunud liigse hüvitamise olemasolu.

172    Sellest tuleneb, et hageja ei ole kuidagi tõendanud, et käesoleva kohtuasja asjaoludel oleks komisjon pidanud maksu uurimisel olemasoleva abina määratlemise ja asjakohaste meetmete kohta võimaliku soovituse tegemise eesmärgil uurima, kas see rahastamismehhanism tingis koos teiste France 2 ja France 3 rahastamisallikatega avaliku teenuse osutamisest tulenevate kulude liigse hüvitamise ajavahemikul, mis eelnes vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele. Nagu märgib komisjon, ei ole hageja oma hagis esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et nimetatud institutsioon rikkus oma hoolika ja erapooletu uurimise kohustust.

173    Lisaks sellele ja kuivõrd hageja etteheidet tuleb mõista kui kaebust selle kohta, et komisjon ei püüdnud vaidlustatud otsuses kindlaks määrata asjakohaste meetmete kohta soovituse puudumise korral tulevikus tekkida võiva liigse hüvitise suurust, tuleb tuvastada, et selline kindlaksmääramine ei ole lisaks selle puhtalt spekulatiivsele laadile igal juhul vajalik selleks, et tuvastada liigse hüvitamise ohu olemasolu ja teha soovitus asjakohaste meetmete kohta.

174    Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et käesolev põhjenduse ebapiisavusele tuginev väide tuleb tagasi lükata; samuti tuleb tagasi lükata sisulisi küsimusi käsitlev etteheide, mis esitati käesoleva väite raames ning mis tugineb sisuliselt sellele, et komisjon rikkus väidetavalt oma uurimiskohustust seoses minevikus toimunud või tulevikus toimuva liigse hüvitamise olemasolu ja suurusega.

 Kolmas väide, mis tugineb Prantsuse Vabariigi võetud kohustuste ebapiisavale ulatusele

 Poolte argumendid

175    Hageja väidab, et Prantsuse Vabariigi võetud kohustused ei ole sobivad tagamaks Prantsuse maksusüsteemi kooskõla riigiabi käsitlevate ühenduse eeskirjadega. Nimelt kujutavad avaliku teenuse osutamise kohutuste liigse hüvitamise puudumine, France Télévisions’i äritegevuse elluviimine kooskõlas turutavadega, reklaamiaja müük turuhinnaga ja nende eeskirjade järgimise tagamiseks sõltumatu asutuse loomine endast eesmärke, mille oleks võinud juba saavutada muude vahenditega või muudel õiguslikel alustel.

176    Võetud kohustused on hageja väitel puhtalt formaalsed ning piirduvad peamiselt seadusandliku kohendamisega, mis oluliselt ei paranda olukorda võrreldes olemasolevate vahenditega, mis osutusid võimetuks vältima liigset hüvitamist ja äritegevuse elluviimist tingimustes, mis ei vastanud turutingimustele. Asjaolu, et Prantsuse seaduses viidatakse sõnaselgelt ühenduse õiguse põhimõtetele, mis olid igal juhul juba kohaldatavad, ei saa omada suuremat mõju, kui need põhimõtted ise juba avaldasid.

177    Hageja on eeskätt imestunud, et komisjon ei täpsustanud pärast vaidlustatud otsuse punktis 24 selle tuvastamist, et puuduvad objektiivsed ja läbipaistvad näitajad, mille alusel tuleb arvutada hüvitis avaliku teenuse osutamise kulude eest, millised peavad need näitajad olema või vähemalt ei nõudnud, et Prantsuse Vabariik võtaks selles osas konkreetsed kohustused.

178    Komisjon oleks pigem pidanud soovitama kaotada maks, kuivõrd sellega hüvitati liigselt avaliku teenuse osutamise kohustustest tulenevad kulud ning see kujutas endast konkurentsivastast toetust.

179    See oleks olnud seda sobivam, kuivõrd Prantsuse Vabariigi võetud kohustusi ei rakendata kaugeltki mitte 2006. aastat puudutavas ja seda rikkudes nimetatud liikmesriigil lasuvat lojaalse koostöö kohustust. Nimelt võttis France Télévisions Publicité endale 2006. aasta osas kohustuse viia üks oma GRP (Gross Rating Point ehk brutokatvus) kuludest tasemele, mis vastab 25%‑le hageja ja kommertstelejaama M6 GRP kuludest; see ei ole hästi kooskõlas Prantsuse Vabariigi võetud kohustusega sundida vastava õigusnormi kehtestamise abil France Télévisions’i järgima oma äritegevuses turutingimusi.

180    Komisjon, keda toetavad menetlusse astujad, tuletab hageja väitest, mille kohaselt riigiabi käsitlevate eeskirjade järgimine kujutab endast eesmärki, mille oleks võinud saavutada juba muude vahenditega või muudel õiguslikel alustel, et uute tagatiste kehtestamine asjakohaste meetmete abil oli vägagi vajalik ning ta märgib, et hageja selline väide ei tõenda kuidagi, et Prantsuse Vabariigi võetud kohustuste ulatus oli ebapiisav.

181    Komisjon on seisukohal, et ei ole õige väita, et Prantsuse Vabariigi võetud kohustused on ebatõhusad, sest need ei ole väidetavalt sobivad.

182    Hageja piirdub tema arvates väiksemaidki tõendeid esitamata üksnes selle väitmisega, et need kohustused ei ole võimelised tagama ühenduse õigusest tulenevate nõuete täitmist.

183    Need kohustused ei kujuta endast üksnes lihtsat seadusandlikku kohendamist, vaid nendega kehtestatakse Prantsuse õiguskorras sätted, mis tagavad, et Prantsuse avalik-õiguslike telekanalite rahastamisel järgitakse ringhäälingu teatises sätestatud põhimõtteid, muutes need Prantsuse õigusnormide kohaselt siduvateks.

184    Mis puudutab argumenti, mille kohaselt arvukad ühenduse õigusaktid olid juba siseriiklikus õiguskorras kohaldatavad, siis juhib komisjon tähelepanu sellele, et kui minna asjaomase aruteluga lõpuni, siis muutuksid olemasoleva abi ja uue abi üksikotsuste abil läbiviidavad kontrollmenetlused kasutuks, sest horisontaalsed eeskirjad oleksid piisavad.

185    Vastupidi sellele, mida väidab hageja seoses vaidlustatud otsuses tuvastatud objektiivsete ja läbipaistvate näitajate puudumisega, mis võimaldavad teha kindlaks liigse hüvitamise puudumise, võtsid Prantsuse asutused sobivad kohustused. Komisjon viitab selles osas vaidlustatud otsuse punktile 67.

186    Repliigis tõstatatud argument, mis käsitleb avalik-õiguslike telekanalite hinnapraktikat 2006. aastal, on uus argument ning seega vastuvõetamatu. Igal juhul näib viidatud praktika endiselt kuuluvat olemasoleva abi uurimismenetluse alla seni, kuni kaheaastane tähtaeg ei ole möödunud. Seetõttu ei saa sellele tugineda selleks, et tõendada kohustuste väidetavat ebatõhusust. Eeskätt sisuliste küsimuste osas ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et viidatud praktika kujutab endast dumpinguhindade kohaldamist.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

187    Määruse nr 659/1999 artikli 18 kohaselt „esitab” komisjon juhul, kui ta leiab, et olemasolev abikava ei sobi või enam ei sobi ühisturuga kokku, „soovituse, milles pakub kõnealusele liikmesriigile asjakohaseid meetmeid”. Sama sätte kohaselt „[v]õidakse soovitada eriti […] abikava sisulist muutmist või […] menetlusnõuete kehtestamist või […] abikava lõpetamist”. Sama määruse artikli 19 lõike 1 kohaselt „[k]ui kõnealune liikmesriik kiidab pakutud meetmed heaks ja teatab sellest komisjonile, siis komisjon protokollib selle teabe”.

188    Määruse nr 659/1999 artikli 18 sõnastusest ilmneb, et komisjonil on lai kaalutlusõigus rakendades oma pädevust võtta sama määruse artikli 26 lõike 1 sõnastuses otsus vastavalt selle määruse „artiklile 18 koostoimes artikli 19 lõikega 1” ning määrata selles raamistikus kindlaks asjakohased meetmed vastamaks tema järeldusele, mille kohaselt olemasolev abikava ei sobi või enam ei sobi ühisturuga kokku.

189    Neil asjaoludel ei tule Esimese Astme Kohtul asendada komisjoni hinnangut enda hinnanguga, kohtu kontroll peab piirduma selle kontrollimisega, kas nimetatud institutsioon on toime pannud ilmse kaalutlusvea, leides, et võetud kohustused võimaldasid lahendada kõnealusest abikavast tulenevad konkurentsiprobleemid (vt Esimese Astme Kohtu 5. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑149/95: Ducros vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑2031, punkt 63; Esimese Astme Kohtu 30. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑35/99: Keller ja Keller Meccanica vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑261, punkt 77; vt samuti analoogia alusel Esimese Astme kohtu 3. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑119/02: Royal Philips Electronics vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑1433, punkt 78; Esimese Astme Kohtu 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑158/00: ARD vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑3825, punkt 329, ja Esimese Astme Kohtu 4. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑177/04: easyJet vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑1931, punkt 128).

190    Käesoleva väitega kinnitab hageja sisuliselt, et Prantsuse Vabariigi poolt vastuseks komisjoni soovitusele asjakohaste meetmete kohta võetud kohustused, mille komisjon heaks kiitis, ei paranda oluliselt olukorda võrreldes olemasolevate vahenditega, mis osutusid tema väitel võimetuks vältima liigset hüvitamist.

191    Tuleb tuvastada, et lisaks sellele, et hageja väide, mille kohaselt maksukord tingis liigse hüvitamise, ei ole kuidagi tõendatud, on see väide igal juhul täiesti asjakohatu.

192    Nimelt on selleks, et Esimese Astme Kohus kontrolliks vaidlustatud otsuse õiguspärasust, asjakohane küsimus mitte see, kas maksukord tingis nimetatud otsuse vastuvõtmisele eelneval perioodil liigse hüvitamise või mitte, vaid üksnes see, kas kohtuasja erilisi asjaolusid arvestades oleks komisjon pidanud selle rahastamissüsteemi uurimise ja asjakohaste meetmete kohta soovituse tegemise raames sellise liigse hüvitamise olemasolu välja selgitama.

193    Kuid nagu eespool juba tuvastatud (vt punktid 172 ja 173) ei rikkunud komisjon oma uurimiskohustust, jättes kohtuasja asjaoludel nimetatud asjaolu vaidlustatud otsuses välja selgitamata.

194    Osas, milles hageja tugineb oma repliigis (vt eespool punkt 179) ning samuti oma 9. oktoobri 2008. aasta kirjas vaidlustatud otsuse vastuvõtmisest hilisematele asjaoludele, tuleb etteheide tagasi lükata. Nimelt hinnatakse väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ühenduse akti õiguspärasust akti vastuvõtmise ajal olemas olnud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel (Euroopa Kohtu 7. veebruari 1979. aasta otsus liidetud kohtuasjades 15/76 ja 16/76: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1979, lk 321, punkt 7; Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑177/94 ja T‑377/94: Altmann jt vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑2041, punkt 119, ja Esimese Astme Kohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑322/01: Roquette Frères vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3137, punkt 325). Järelikult on sellise akti õiguspärasuse hindamisel välistatud selle akti vastuvõtmise kuupäevast hiljem tekkinud asjaolude arvessevõtmine (eespool viidatud kohtuotsus Roquette Frères vs. komisjon, punkt 25; vt selle kohta samuti Esimese Astme Kohtu 21. oktoobri 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑229/94: Deutsche Bahn vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑1689, punkt 102, ja Esimese Astme Kohtu 13. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑165/04: Vounakis vs. komisjon, EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑155 ja II‑A‑2‑735, punkt 114).

195    Lisaks sellele, mis puudutab konkreetsemalt hageja poolt 9. oktoobri 2008. aasta kirjas esitatud dokumente, mida ta esitleb uute juriidiliste asjaoludena, siis tuleb tuvastada, et kohtuistungil ei tõendanud hageja nende dokumentide alusel vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele eelnevate asjaolude olemasolu, millest komisjon oleks olnud teadlik, kuid mis ei olnud teada hagejale ja mille need dokumendid oleksid võimaldanud avastada. Lisaks, mis puudutab konkreetsemalt eespool punktis 22 viidatud kohtuotsust SIC vs. komisjon, siis ei ole hageja tõendanud ega näi ka, et nimetatud kohtuotsuses oleks selgitatud või täpsustatud ühe ühenduse sätte tähendust, nagu sellest oleks pidanud aru saama selle kehtima hakkamisest peale, millest tulenevalt vaidlustatud otsus oleks sellise sätte ning selle täpsustatud tähendusega arvestades õigusvastane.

196    Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et vastupidi hageja väidetele ei seisne küsimus mitte selles, kas soovitatud meetmed parandavad oluliselt olukorda võrreldes olemasolevate vahenditega, mis osutusid hageja väitel võimetuks vältima liigset hüvitamist, vaid selles, kas need meetmed ja Prantsuse Vabariigi võetud kohustused vastasid sobivalt probleemidele, mis komisjon oli tuvastanud, uurides maksu kokkusobivust ühisturuga; selles osas tuleb meelde tuletada, et kuivõrd puuduvad viited sellele, et komisjon oleks rikkunud oma hoolika ja erapooletu uurimise kohustust (vt eespool punkt 172), siis ei ole kahtlust selles, et komisjon tuvastas need probleemid nõuetekohaselt.

197    Nimetatud uurimise osas tuleb meelde tuletada vaidlustatud otsuse sõnastust.

198    Vaidlustatud otsuse punktis 56 alustab komisjon oma uurimist proportsionaalsusest, märkides, et ta „peab kindlaks tegema, et [rahastamis]mehhanism andis tagatised avaliku teenuse osutamisest tulenevate kulude võimaliku liigse hüvitamise eest”.

199    Vaidlustatud otsuse punktis 60 teatab komisjon, et ta „leiab, et Prantsuse õigusnormid ei anna piisavaid tagatisi […] võimaliku liigse hüvitamise eest”; seejärel esitab ta nimetatud otsuse punktides 61–63 tekkinud probleemid.

200    Sisuliselt heidab komisjon Prantsuse õigusnormidele esiteks ette seda, et „need ei sisalda ühtegi sätet, mis näeks sõnaselgelt ette, et avaliku teenuse osutamise ülesandega telekanali avaliku teenuse osutamisega seonduva tegevuse kulude riigipoolne hüvitamine ei tohi ületada seda, mis on vajalik nimetatud kulude katmiseks, arvestades selle telekanali äritegevuse netokasumiga” (vaidlustatud otsuse punkt 61); teiseks seda, et „neis ei ole kusagil sõnaselgelt ette nähtud, et [sellist] äritegevust […] tuleb ellu viia kooskõlas turutavadega” (vaidlustatud otsuse punkt 62); kolmandaks seda, et „neis ei ole sõnaselgelt ette nähtud, et avaliku teenuse ülesandega seonduva televisiooniprogrammi kasutamine ärieesmärgil ning avaliku teenuse osutamise ülesandega telekanali reklaamiaegade müük peab toimuma turuhindade alusel” (vaidlustatud otsuse punkt 63).

201    Eelnevast tuleneb, et komisjoni tuvastatud raskused, millele tugineb tema järeldus, mille kohaselt Prantsuse õigusnormid ei anna piisavaid tagatisi, ning mis põhjendab seega tema soovitust asjakohaste meetmete kohta, on tingitud sellest, et nimetatud õigusnormides ei ole sõnaselgelt korratud teatud ühenduse õigusest tulenevaid nõudeid.

202    Tuleb tuvastada, et komisjoni poolt vaidlustatud otsuse järgnevates osades esitatud soovitus asjakohaste meetmete kohta vastab täielikult tekkinud probleemidele.

203    Seega, kui komisjon märgib vaidlustatud otsuse punktis 64, et Prantsuse asutused peavad vastu võtma asjakohased meetmed, et tagada teatud põhimõtete järgimine, sõnastab nimetatud institutsioon need kolm põhimõtet nii, et need vastavalt täpselt tema poolt vaidlustatud otsuse punktides 61–63 esitatud kolmele tekkinud probleemile.

204    Lisaks sellele ning minnes kaugemale sellest meeldetuletusest teatavate põhimõtete järgimise ning selleks asjakohaste meetmete vastuvõtmise kohta, märgib komisjon oma soovituses asjakohaste meetmete kohta, et sõltumatu asutus peab perioodiliselt kontrollima seda, kas avalikku teenust osutavad telekanalid järgivad oma kohustust teostada äritegevust kooskõlas turutavadega ning eeskätt kohustust vältida reklaamiaja müügihindade osas dumpingut (vaidlustatud otsuse punkti 64 teise ja kolmanda lõigu lõpp).

205    Mis puudutab aga Prantsuse Vabariigi poolt ette pandud võetavaid kohustusi, mida komisjon kirjeldab vaidlustatud otsuse punktides 67, 69 ja 71, siis on nende eesmärk vastata nimetatud institutsiooni probleemidele ning soovitusele asjakohaste meetmete kohta.

206    Esimese kohustuse eesmärk on vastata probleemile (vt vaidlustatud otsuse punkt 61) ja soovitusele (vt vaidlustatud otsuse punkti 64 esimene lõik), mis käsitlevad avaliku teenuse osutamisest tulenevate netokulude liigset hüvitamist. Seega võtsid Prantsuse asutused „kohustuse hoolitseda selle eest, et eelarveseaduse väljatöötamise raames kataksid rahalised vahendid, mille andmise kohta kontsernile France Télévisions tehakse ettepanek, üksnes avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmisest tulenevad kulud” (vaidlustatud otsuse punkt 67). Prantsuse asutused „märkisid lisaks, et „eelarveaasta lõpul tuvastatud võimalik kasum […] taasinvesteeritakse täielikult [avalik-õiguslike telekanalite] tegevusse, täpsemalt nende tootmisseadmete väljavahetamiseks ja uuendamiseks””, ning et seda võimalikku kasumit võetakse arvesse järgmise eelarveaasta eelarve väljatöötamisel (vaidlustatud otsuse punkt 67). Samas punktis võtsid Prantsuse asutused kohustuse lisada Prantsuse õigusnormidesse põhimõte avaliku teenuse osutamisest tulenevate kulude liigse hüvitamise puudumise kohta.

207    Teise võetud kohustuse eesmärk on vastata probleemile (vt vaidlustatud otsuse punktid 62 ja 63) ja soovitusele (vt vaidlustatud otsuse punkti 64 teine ja kolmas lõik), mis käsitlevad avalik-õiguslike telekanalite äritegevust ning millega soovitakse selles osas muuta Prantsuse õigusnormide sõnastust (vaidlustatud otsuse punkt 69).

208    Prantsuse Vabariik võttis lisaks vastuseks komisjoni soovitusele asjakohaste meetmete kohta, mis seondub perioodilise kontrolliga, kohustuse lasta sõltumatul auditeerimisasutusel, kelle aruanded edastatakse parlamendile, kontrollida igal aastal seda, kas avalik-õiguslikud telekanalid on järginud oma kohustust teostada äritegevust turutingimustel (vaidlustatud otsuse punkti 69 viimane lause).

209    Eelnevaga arvestades on esiteks probleemid, mida komisjon väljendas vaidlustatud otsuse punktides 61–63, ja tema asjakohaste meetmete kohta antud soovitused ning teiseks need soovitused ja Prantsuse Vabariigi võetud kohustused täielikult vastavuses.

210    Mis puudutab hageja etteheidet, mis tugineb vaidlustatud otsuse punktile 24 ning mis esitati esimest korda repliigis, millele vaatamata ei tugine see menetluse käigus ilmsiks tulnud õiguslikele või faktilistele asjaoludele ega kujuta endast hagiavalduses esitatud väite täiendamist, siis tuleb see kodukorra artikli 48 lõike 2 alusel vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata. Igal juhul on see etteheide põhjendamata, kuivõrd see tugineb vaidlustatud otsuse sellisele punktile, mis käsitleb üksnes maksukorra määratlemist riigiabina.

211    Järelikult ei ole komisjon toime pannud ilmset kaalutlusviga, esitades oma soovituse asjakohaste meetmete kohta või kiites heaks Prantsuse Vabariigi võetud kohustused.

212    Neil asjaoludel tuleb käesolev väide tagasi lükata.

213    Kuivõrd hageja kõik väited lükatakse tagasi, siis tuleb käesolev hagi jätta põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

 Kohtukulud

214    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni ja France Télévisions’i nõuetele välja mõista hagejalt.

215    Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ise oma kohtukulud. Prantsuse Vabariik kannab seega oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Télévision française 1 SA (TF1) kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni ja France Télévisions SA kohtukulud.

3.      Jätta Prantsuse Vabariigi kohtukulud tema enda kanda.

Vilaras        Prek Ciucă

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 11. märtsil 2009 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Õiguslik raamistik

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

Menetlus ja poolte nõuded

Vastuvõetavus

Hagi esitamise tähtaja järgimine

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Vaidlustatud akti olemus

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Hageja menetluse algatamise huvi

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Sisulised küsimused

Teine väide, mis tugineb kaitseõiguste rikkumisele

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Neljas väide, mis tugineb menetluse kuritarvitamisele

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Viies väide, mis tugineb kohtuotsuse Altmark väärale tõlgendamisele

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Esimene väide, mis tugineb põhjendamiskohustuse rikkumisele

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Kolmas väide, mis tugineb Prantsuse Vabariigi võetud kohustuste ebapiisavale ulatusele

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.