ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)
18. juuni 2014(*)
Kalandus – Kalavarude säilitamine – Hispaaniale aastaks 2010 eraldatud makrelli püügikvootide ületamine VIIIc, IX ja X püügipiirkonnas ning CECAF 34.1.1 püügipiirkonna EL‑i vetes – Mahaarvamised aastateks 2011–2015 eraldatud püügikvootidest – Kaitseõigused – Õiguskindlus – Õiguspärane ootus – Võrdne kohtlemine
Kohtuasjas T‑260/11,
Hispaania Kuningriik, esindajad: N. Díaz Abad ja L. Banciella Rodríguez-Miñón, hiljem abogado del Estado M. Sampoll Pucurull ja abogado del Estado Banciella Rodríguez-Miñón,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: A. Bouquet, F. Jimeno Fernández ja D. Nardi,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 22. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 165/2011, milles sätestatakse mahaarvamised teatavatest Hispaaniale 2011. ja järgmisteks aastateks eraldatud makrellipüügikvootidest ülepüügi tõttu 2010. aastal (ELT L 48, lk 11),
ÜLDKOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja esimees M. Prek, kohtunikud I. Labucka ja V. Kreuschitz (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik K. Andová,
arvestades kirjalikus menetluses ja 11. detsembri 2013. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Euroopa Komisjoni talitused tegid 2010. aastal mitmeid kontrollkäike Hispaania ametiasutuste hallatava püügi ja selle kontrollisüsteemi kontrollimiseks, millest üks toimus 15.–19. märtsini 2010 Kantaabrias ja Baskimaal (Hispaania).
2 Vaidlusaluse kontrollikäigu järel ja arvestades Hispaania ametiasutuste esitatud andmeid 2010. aasta makrellipüügi hooaja kohta, jõudis komisjon järeldusele, et Hispaania Kuningriik ületas oma 2010. aastaks eraldatud kvoodi 19 621 tonni võrra. Kontrollkäigu aruande punktist 3.8 nähtub, et alates 2010. aasta märtsist, mil püüti 39 693 tonni, ületati makrellipüügi 24 604‑tonnist aastakvooti 61% võrra.
3 Komisjon esitas 12. juuli 2010. aasta kirjas Hispaania ametiasutustele kontrollkäigu aruande ja palus neil esitada oma märkused.
4 Hispaania ametiasutused tegid seda 20. juuli 2010. aasta kirjaga. Ametiasutused ei vaielnud oma märkustes komisjoni esitatud arvandmetele vastu.
5 Merendus- ja kalanduskomisjoni liige D. rõhutas Hispaania põllumajandus‑, kalandus‑ ja toiduministeeriumile saadetud 20. juuli 2010. aasta kirjas esiteks makrellipüügi tähtsust mitte ainult Hispaania Kuningriigi, vaid Euroopa Liidu jaoks tervikuna, ja seda, et selle järelevalve ja kontroll on komisjoni jaoks prioriteetne. Teiseks rõhutas ta, et Hispaania makrellipüügiga tegelevaid laevu ei kontrollita piisavalt ja et pädevatelt Hispaania ametiasutustelt, kes ei ole koostööaltid, on raske saada olukorra hindamiseks hädavajalikku teavet.
6 Hispaania põllumajandus‑, kalandus‑ ja toiduministrile saadetud 30. septembri 2010. aasta kirjas väljendas D. uuesti oma muret makrelli ülepüügiga seoses ja märkis, et komisjon jätab endale õiguse kasutada tema käsutuses olevaid õiguslikke vahendeid tagamaks liidu õiguse täpset järgimist.
7 28. novembril 2010 toimus kohtumine D. ja A., Hispaania keskkonna‑, maaelu‑ ja merekeskkonna ministri vahel, mille käigus arutati makrelli ülepüügi küsimust. Sellel kohtumisel tunnustas A. põhimõtet, mille kohaselt makrelli kogused, mida on püütud liiga palju, tuleb tagastada, kuid soovis tagastamise tingimuste üle pidada läbirääkimisi.
8 30. novembril 2010 toimus komisjoni talituste ja Hispaania ametiasutuste esindajate vaheline kohtumine, mille päevakorra punktis 4 oli ette nähtud järgmist:
„Makrelli ja merluusi püük – alates aastast 2009 hinnanguliselt ülepüütud koguste tagasi maksmine
Merendus- ja kalandusasjade peadirektoraadi C direktoraat esitab selle punkti raames oma hinnangu nende kahe kalaliigi varude Hispaania-poolse ülepüügi kohta alates 2009. aastast, käsitledes ka eraldatud püügikoormuse küsimust. Ülepüük hõlmab märkimisväärset osa nende kahe liigi varudest. Neil asjaoludel ei ole komisjoni talitustel muud valikut, kui kohaldada [määruse nr 1224/2009] püügikvoodist mahaarvamise sätteid ja nimelt selle määruse artiklit 105. Meie talitused võivad arutada Hispaania ametiasutustega tagasimaksmise tingimuste üle nimetatud sätete alusel.”
9 Hispaania ametiasutustele edastatud kohtumise protokollis oli eelkõige kirjas:
„Komisjon märkis, et kuna Hispaania [Kuningriik] leiab, et ülepüügi tagasimaksmise kohta enne 2010. aastat puudub õiguslik alus, puudub arutlustel ese. Komisjon rõhutas, et kohaldatavate määruste alusel on tal aastal 2011 õigus teha mahaarvamisi 2010. aasta ülepüügi eest, mille suurus on hinnatud umbes 19 000 tonnile; kohaldamisele kuulub [määruse nr 1224/2009] artiklis 105 nimetatud korrutustegur. Hispaania [Kuningriik] märgib, et ta on nõus komisjoni kasutatud arvandmetega ülepüügi kohta. Komisjon selgitab lisaks, et ta ei pea konsulteerima Hispaania [Kuningriigiga] ülepüügi tõttu tehtavate mahaarvamiste viisi suhtes (välja arvatud juhul, kui tal on kavas teha mahaarvamisi muude kalavarude kui makrellivarude osas). Kontrollisüsteemi määruses osutatud konsulteerimine on seevastu ette nähtud kõigil neil juhtudel, kui nõutakse tagasimaksmist „ajaloolise” ülepüügi eest. Komisjon on seisukohal, et kohaldamisele kuulub uus kontrollisüsteemi määrus, sest tagasimaksmise menetluse lähtekoht on asjaolu, et komisjon on teinud usaldusväärsete andmete põhjal kindlaks ajaloolise ülepüügi, mis leidis aset aastal 2010.”
10 A‑le saadetud 14. detsembri 2010. aasta kirjas palus D. sisuliselt seda, et Hispaania ametiasutused tegeleksid viivitamata ülepüügi probleemiga. Ta meenutas ka, et komisjoni talitused ja kõnealused ametiasutused teevad koostööd ülepüügi tegeliku mahu kindlaksmääramisel, tagasimaksmise mehhanismi väljatöötamisel ja Hispaania kontrollisüsteemi tugevdamise tegevuskava määratlemisel. Sellega seoses soovitas D. tungivalt anda 2011. aasta makrellipüügi hooajaks püügiluba ainult 50% ulatuses Hispaania Kuningriigile selleks aastaks eraldatud kvoodist.
11 21. detsembril 2010 võttis Hispaania Kuningriik vastu Orden ARM/3315/2010, de 21 de diciembre, por la que se modifica la Orden ARM/271/2010, de 10 de febrero, por la que se establecen los criterios para el reparto y la gestión de la cuota de caballa, y se regula su captura y desembarque’i (otsus ARM 3315/2010, millega muudetakse 10. veebruari 2010. aasta otsust ARM 271/2010, millega kehtestatakse makrellikvoodi jagamise ja haldamise kriteeriumid ja milles käsitletakse makrellipüüki ja lossimist, Boletín Oficial del Estado, edaspidi „BOE” nr 310, 22.12.2010, lk 105 675, edaspidi „otsus ARM 3315/2010”). Otsuse ARM 3315/2010 artikli 2 lõike 2 kohaselt määrati makrellipüügi hooaja alguseks 15. veebruar 2011.
12 11. jaanuaril 2011 toimus kohtumine komisjoni talituste ja Hispaania ametiasutuste vahel. Kohtumise päevakorra kohaselt oli kohtumine pühendatud Hispaania laevastiku poolt ajavahemikul 2002–2010 Kirde‑Atlandi vetes püütud makrelli andmete analüüsile, sest makrellivaru oli tõenäoliselt ülepüütud. Päevakorra punkt 1 oli:
„Makrelli ja merluusi püük – alates aastast 2009 hinnanguliselt üle püütud koguste tagasi maksmine”
Merendus- ja kalandusasjade peadirektoraadi C direktoraat esitab selle punkti all oma hinnangu nende kahe kalaliigi varude Hispaania-poolse ülepüügi kohta alates 2009. aastast, käsitledes ka eraldatud püügikoormuse küsimust. Ülepüük hõlmab märkimisväärset osa nende kahe liigi varudest. Neil asjaoludel ei ole komisjoni talitustel muud valikut, kui kohaldada kontrollisüsteemi määruse püügikvoodist mahaarvamise sätteid ja nimelt selle määruse artiklit 105. Meie talitused võivad arutada Hispaania ametiasutustega tagasimaksmise tingimuste üle kõnealuste sätete alusel.”
13 Hispaania ametiasutustele edastatud 11. jaanuari 2011. aasta kohtumise protokollis oli eelkõige kirjas:
„Komisjon märkis, et kuna Hispaania [Kuningriik] leiab, et ülepüügi tagasimaksmise kohta enne 2010. aastat puudub õiguslik alus, puudub arutlustel ese. Komisjon rõhutas, et kohaldatavate määruste alusel on tal aastal 2011 õigus teha mahaarvamisi 2010. aasta ülepüügi eest, mille suurus on hinnatud umbes 19 000 tonnile; kohaldamisele kuulub [kontrollisüsteemi määruse] artiklis 105 nimetatud korrutustegur. Hispaania [Kuningriik] märgib, et ta on nõus komisjoni kasutatud arvandmetega ülepüügi kohta. Komisjon selgitab lisaks, et ta ei pea konsulteerima Hispaania [Kuningriigiga] ülepüügi tõttu tehtavate mahaarvamiste viisi suhtes (välja arvatud juhul, kui tal on kavas teha mahaarvamisi muude kalavarude kui makrellivarude osas). Kontrollisüsteemi määruses osutatud konsulteerimine on seevastu ette nähtud kõigil neil juhtudel, kui nõutakse tagasimaksmist „ajaloolise” ülepüügi eest. Komisjon on seisukohal, et uus kontrollisüsteemi määrus kuulub kohaldamisele, sest tagasimaksmise menetluse lähtekoht on asjaolu, et komisjon on teinud usaldusväärsete andmete põhjal kindlaks ajaloolise ülepüügi, mis leidis aset aastal 2010.”
14 24. jaanuaril 2011 toimus komisjoni merendus- ja kalandusasjade peadirektoraadi peadirektori E ja Hispaania keskkonna‑, maapiirkondade ja mereministeeriumi merenduse peasekretäri V. I. – kes oli kohtumist palunud – vahel kohtumine seoses makrelli ülepüüki puudutava olukorraga. Kohtumise järel tegi V. I. 8. veebruari 2011. aasta kirjas E‑le ettepaneku esiteks selle kohta, et määrata kindlaks mahaarvamiste üldkogus, teiseks sarnaselt „Briti näitele” 0,7% mahaarvamise koefitsiendi kehtestamise kohta, kolmandaks sobiva, 15 aasta pikkuse ajavahemiku ette nägemise kohta, neljandaks selle kohta, et arvestades sotsiaalseid ja majanduslikke põhjuseid, peab vähendamise määr jääma 15% ja 18% vahele, viiendaks läbivaatamise klausli kehtestamise kohta selleks, et hinnata olukorda pärast ajavahemiku esimese poole möödumist, täpsemalt seitsme-kaheksa aasta pärast ja kuuendaks vajalike kohanduste tegemiste kohta tagamaks kvootide üldkoguse järgimist.
15 4. veebruaril 2011 toimus D. ja A. vahel kahepoolne kohtumine, mille käigus anti A‑le teada komisjoni kavatsusest kohaldada mahaarvamisi kaheaastase ajavahemiku jooksul. A. palus siiski palju pikema ajavahemiku ettenägemist, selleks et võtta arvesse teatavaid majanduslikke asjaolusid ja Hispaania kalanduslaevastiku huve, kellel on vaja teatavat aega ülepüügi võimalike tagajärgede ja järgnevate mahaarvamistega kohanemiseks.
16 Seejärel alustasid komisjoni pädevad talitused talitustevahelisi konsultatsioone vaidlustatud määruse eelnõu koostamiseks, tehes ettepaneku jagada mahaarvamised nelja aasta pikkusele ajavahemikule, mille jooksul mahaarvamiste summa kasvaks järk‑järgult.
17 Ka 17. või 18. veebruaril 2011 toimunud telefonivestluse käigus D. kantselei liikme K. ja A. vahel palus A teha kavandatud mahaarvamisi viie- või kuueaastase ajavahemiku vältel. D. oli nõus mahaarvamiste jagamisega viie aasta pikkusele ajavahemikule ja eespool punktis 16 nimetatud talitustevahelised konsultatsioonid peatati 18. veebruaril ning vastav menetlus avati uuesti 22. veebruaril 2011, et teha vaidlustatud määruse eelnõu lisas vajalik muudatus.
18 Komisjon võttis 22. veebruaril 2011 vastu määruse (EL) nr 165/2011, milles sätestatakse mahaarvamised teatavatest Hispaaniale 2011. ja järgmisteks aastateks eraldatud makrellipüügikvootidest ülepüügi tõttu 2010. aastal (ELT L 48, lk 11, edaspidi „vaidlustatud määrus”), nõukogu 20. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks, muudetakse määrusi (EÜ) nr 847/96, (EÜ) nr 2371/2002, (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 768/2005, (EÜ) nr 2115/2005, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007, (EÜ) nr 676/2007, (EÜ) nr 1098/2007, (EÜ) nr 1300/2008, (EÜ) nr 1342/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1627/94 ja (EÜ) nr 1966/2006 (ELT L 343, lk 1) (edaspidi „kontrollisüsteemi määrus”), artikli 105 lõigete 1 ja 2 alusel.
19 Vaidlustatud määruse põhjenduse 1 kohaselt „[eraldati] Hispaaniale […] 2010. aastaks kvoot makrellipüügiks VIIIc, IX ja X püügipiirkonnas ning CECAF 34.1.1 püügipiirkonna [liidu] vetes nõukogu määrusega (EL) nr 53/2010 [ELT 2010, L 21, lk 1] ning 2011. aastaks nõukogu määrusega (EL) nr 57/2011 [ELT 2011, L 24, lk 1]”.
20 Vaidlustatud määruse põhjenduses 3 on märgitud, et „[k]omisjon tuvastas vasturääkivused Hispaania [Kuningriigi] 2010. aasta makrellipüügi andmetes, teostades ristkontrolli väärtusahela erinevates etappides (püügist kuni esmamüügini) registreeritud ja teatatud andmete suhtes”, et „[k]õnealuseid vasturääkivusi kinnitasid ka mitu [kontrollisüsteemi] määruse […] kohaselt Hispaanias läbi viidud auditit, kontrollikäiku ja inspekteerimist” ja et „[u]urimise käigus kogutud tõendid lubavad komisjonil kinnitada, et kõnealune liikmesriik on ületanud oma 2010. aasta makrellipüügi kvoodi 19 621 tonni võrra”.
21 Vaidlustatud määruse põhjendustes 4 ja 5 on esiteks märgitud, et „[kontrollisüsteemi] määruse […] artikli 105 lõike 1 kohaselt teeb komisjon mahaarvamised kõnealuse liikmesriigi tulevastest püügikvootidest, kui ta on teinud kindlaks, et liikmesriik on ületanud temale eraldatud püügikvoote” ja teiseks, et „[kõnealuse] määruse […] artikli 105 lõikes 2 on sätestatud, et mahaarvamised püügikvootidest tehakse järgmisel aastal või järgnevatel aastatel, kohaldades kõnealuses lõikes sätestatud teatavaid korrutustegureid”.
22 Vaidlustatud määruse põhjenduses 6 seisab, et „[m]ahaarvamised 2010. aasta ülepüügi eest on suuremad kui Hispaaniale 2011. aastaks asjaomase kalavaru püügiks eraldatud kvoot”.
23 Vaidlustatud määruse põhjendus 7 on sõnastatud järgmiselt:
„Asjaomane makrellivaru on praegu ohututes bioloogilistes piirides ja teaduslikest andmetest nähtub, et tõenäoliselt jääb see nii ka lähitulevikus. Mahaarvamise kohene ja täielik kohaldamine Hispaania 2011. aasta makrellipüügikvoodi suhtes tooks kaasa kõnealuse kalavaru püügi täieliku lõpetamise 2011. aastal. Kõnealuse juhtumi konkreetsetest asjaoludest nähtub, et püügi täielik lõpetamine toob tõenäoliselt kaasa ebaproportsionaalsed sotsiaalmajanduslikud tagajärjed nii asjaomasele kalandussektorile kui ka sellega seotud töötlevale tööstusele. Vastukaaluks ning võttes arvesse ühise kalanduspoliitika eesmärke, peetakse kõnealuse juhtumi puhul asjakohaseks arvata ülepüügi hüvitamiseks vajalikud kogused maha viie aasta jooksul, aastatel 2011–2015, ning vajaduse korral arvata ülejäänud mahaarvatavad kogused maha vahetult järgnevatel aastatel eraldatud makrellipüügikvoodist.”
24 Vaidlustatud määruse artiklis 1 on sätestatud, et „Hispaaniale 2011. aastaks nõukogu määrusega (EL) nr 57/2011 eraldatud kvooti makrelli (Scomber scombrus) püügiks VIIIc, IX ja X püügipiirkonnas ning CECAF 34.1.1 püügipiirkonna [liidu] vetes vähendatakse vastavalt lisas osutatule”. Ühtlasi on määruse artiklis 2 ette nähtud, et „[k]voote, mida võidakse Hispaaniale eraldada makrelli (Scomber scombrus) püügiks VIIIc, IX ja X püügipiirkonnas ning CECAF 34.1.1 püügipiirkonna [liidu] vetes aastatel 2012–2015 ning vajaduse korral sama kalavaru püügikvoote, mida võidakse eraldada järgnevatel aastatel, vähendatakse vastavalt lisas osutatule.”
25 Vaidlustatud määruse lisa sisaldab tabelit, milles on veerg „Kvoodi ja püügi erinevus (ülepüük)”, mille all leidub kanne „–19 621 [tonni] (79,7% 2010. aasta kvoodist)”; sellele järgneb veerg, milles sisaldub „[kontrollisüsteemi m]ääruse artikli 105 lõikes 2 osutatud korrutustegur (ülepüük * 2)” „–39 242[‑st tonnist]; samuti on lisas veerud, milles on ette nähtud mahaarvamised aastatel 2011–2015: vastavalt 4500 tonni 2011. aastal, 5500 tonni 2012. aastal, 9748 tonni 2013. aastal, 9747 tonni 2014. aastal ja 9747 tonni 2015. aastal „ja vajaduse korral järgnevatel aastatel”.
Menetlus ja poolte nõuded
26 Hispaania Kuningriik algatas menetluse hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 19. mail 2011.
27 Hispaania Kuningriik palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud määrus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
28 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja Hispaania Kuningriigilt.
29 Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti ja ettekandja-kohtunik nimetati neljandasse kotta, määrati käesolev kohtuasi lahendamiseks neljandale kojale.
30 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (neljas koda) avada suulise menetluse.
31 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 11. detsembri 2013. aasta kohtuistungil. Kohtuistungil otsustas Üldkohus jätta suulise menetluse avatuks, et komisjon saaks esitada kogu asjakohase teabe tõendamaks, et Hispaania ametiasutused kuulati enne vaidlustatud määruse vastuvõtmist ära viisil, mis oli määruses makrelli püügikvootidest mahaarvamiste tegemiseks ette nähtud; see kanti ka kohtuistungi protokolli.
32 9. jaanuari 2014. aasta kirjaga esitas komisjon selle kohta oma seisukohad ja täiendava teabe.
33 28. jaanuari 2014. aasta kirjaga esitas Hispaania Kuningriik oma seisukohad komisjoni eelnimetatud kirja kohta.
34 Üldkohus otsustas lõpetada suulise menetluse 4. veebruaril 2014.
Õiguslik käsitlus
Tühistamisväidete kokkuvõte
35 Hagi toetuseks esitas Hispaania Kuningriik kuus väidet, mille kohaselt on rikutud esiteks kontrollisüsteemi määruse artikli 105 lõiget 6, teiseks on rikutud olulisi menetlusnorme, kuna ei ole nõutud korralduskomitee põhjendatud arvamust selle määruse artikli 119 kohaselt, kolmandaks on rikutud tema kaitseõigust, neljandaks on rikutud õiguskindluse põhimõtet, viiendaks on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet ja kuuendaks võrdse kohtlemise põhimõtet.
Esimene väide, et rikutud on kontrollisüsteemi määruse artikli 105 lõiget 6
36 Hispaania Kuningriik leiab, et vaidlustatud määrus on õigusvastane, kuna see võeti vastu enne, kui komisjon oli vastu võtnud kohaldamise eeskirjad kontrollisüsteemi määruse artikli 105 lõike 6 tähenduses, milles on nõutud asjakohaste koguste määramise üksikasjalike eeskirjade vastuvõtmist. Lisaks vaidlustab ta seisukoha, et nimetatud määruse artikli 105 lõike 1 sätted on piisavalt selged ja täpsed ning ei vaja rakendusmeetmeid. Asjaolu, et määruse artikli 105 lõikes 6 on ette nähtud, et kohaldamise eeskirju „võib” vastu võtta, ei tähenda, et komisjonil oleks kaalutlusõigus otsustamaks, kas võtta neid eeskirju vastu või valida selleks määruse artiklis 119 nimetatud menetluse ja mõne muu menetluse vahel.
37 Komisjon vaidleb Hispaania Kuningriigi argumentidele vastu ja palub käesolev väide tagasi lükata.
38 Peab meenutama, et kontrollisüsteemi määruse artikli 105 lõikes 6 on ette nähtud, et „[k]äesoleva artikli kohaldamise ning eriti asjakohaste koguste määramise üksikasjalikud eeskirjad võib vastu võtta artiklis 119 osutatud korras” ja täpsemalt määruse artikli 119 lõikes 2 nimetatud menetluse alusel koostoimes nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsuse 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (EÜT L 184, lk 23; ELT eriväljaanne 01/03, lk 124), mida on muudetud nõukogu 17. juuli 2006. aasta otsusega 2006/512/EÜ (ELT L 200, lk 11), artiklitega 4–7.
39 Ühtlasi on kontrollisüsteemi määruse artiklis 119 „Komiteemenetlus” sätestatud järgmist:
„1. Komisjoni abistab määruse (EÜ) nr 2371/2002 artikli 30 alusel loodud komitee.
2. Käesolevale artiklile viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 4 ja 7.
[...]”.
40 Iseäranis näitab sõna „võib” kasutamine kontrollisüsteemi määruse artikli 105 lõikes 6 esiteks seda, et komisjonil on seoses põhimõttelise küsimusega, kas teha pädevale komiteele ettepanek kohaldamise eeskirjade vastuvõtmiseks nimetatud sätte tähenduses (vt eelkõige otsuse 1999/468 artikli 4 lõike 2 esimene lause), kaalutlusõigus ja teiseks seda, et kõnealune kaalutlusõigus hõlmab ka komisjoni õigust valida selleks määruse alla kuuluvaid erinevaid teemasid ja meetmeid. Ainult niisugune tõlgendus on kooskõlas asjaoluga, et artikli 105 lõikes 6 on ette nähtud näiteks („eriti”) võimalus – ja mitte kohustus – kehtestada „asjakohaste koguste määramise” üksikasjalikud eeskirjad.
41 Hispaania Kuningriik lähtub ekslikust eeldusest rõhutades, et komisjon peab võtma vastu üksikasjalikud eeskirjad, selleks et ta saaks kasutada kontrollisüsteemi määruse artikli 105 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud meetmeid; komisjoni pädevuse ulatus ja meetmete rakendamise kriteeriumid sõltuvad aga kõnealuste sätete sõnastusest.
42 Seega peab kontrollima, kas need sätted on piisavalt selged, täpsed ja tingimusteta, et komisjon saaks neid asjaomaste liikmesriikide suhtes otse kohaldada.
43 Kontrollimääruse artikli 105 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:
„1. Kui komisjon teeb kindlaks, et liikmesriik on ületanud temale eraldatud kvoote, teeb komisjon mahaarvamised kõnealuse liikmesriigi tulevastest kvootidest.
2. Liikmesriigi antud aasta kalavaru või varude rühmaga seotud kvoodi või selle määratud osa või püügiosa ületamise korral teeb komisjon järgmisel aastal või järgnevatel aastatel mahaarvamised rohkem püüdnud liikmesriigi aastasest kvoodist, püüginormist või püügiosast, kohaldades korrutustegurit vastavalt järgmisele tabelile.
Ülepüügi ulatus võrreldes lubatud lossimistega | Ülepüügi ulatus võrreldes lubatud lossimistega | Korrutustegur | Korrutustegur |
Kuni 5% | Kuni 5% | Ülepüük * 1,0 | Ülepüük * 1,0 |
Üle 5% kuni 10% | Üle 5% kuni 10% | Ülepüük * 1,1 | Ülepüük * 1,1 |
Üle 10% kuni 20% | Üle 10% kuni 20% | Ülepüük * 1,2 | Ülepüük * 1,2 |
Üle 20% kuni 40% | Üle 20% kuni 40% | Ülepüük * 1,4 | Ülepüük * 1,4 |
Üle 40% kuni 50% | Üle 40% kuni 50% | Ülepüük * 1,8 | Ülepüük * 1,8 |
Igasugune edasine ülepüük, mis on suurem kui 50 % | Igasugune edasine ülepüük, mis on suurem kui 50 % | Ülepüük * 2,0 | Ülepüük * 2,0 |
Kvoodi ületamise * 1,00-suurust vähendamist kohaldatakse kõikidel kvoodi ületamiste juhtudel, kus lubatud lossitav kogus on 100 tonni või alla selle.”
44 Siinkohal tuleb asuda seisukohale, et vastupidi Hispaania Kuningriigi väidetule on kontrollisüsteemi määruse artikli 105 lõige 1 sõnastatud nii, et sellega antakse komisjonile kaalutlusõiguseta pädevus selles mõttes, et kui komisjon on teinud kindlaks, et liikmesriik on ületanud temale eraldatud kvoote, peab ta tegema mahaarvamised kõnealuse liikmesriigi tulevastest kvootidest („teeb”). Samamoodi ei ole määruse artikli 105 lõikes 2 antud komisjonile kaalutlusõigust selles osas, kuidas sellist „antud aasta” kvoodiületamist käsitleda, vaid ta on kohustatud tegema „järgmisel aastal või järgnevatel aastatel mahaarvamis[i] rohkem püüdnud liikmesriigi aastasest kvoodist” („teeb”), „kohaldades” korrutustegurit vastavalt kvoodi ületamise protsendile. Lisaks ilmneb, nagu väidab ka komisjon, et tehtavate mahaarvamiste üldkogus on täpse arvutustehte tulemus, mille parameetrid – ületamise protsent ja korrutustegur – on selles sättes konkreetselt ette nähtud nii, et komisjonil puudub selle koguse kindlaksmääramisel täielikult kaalutlusõigus. Neil tingimustel on komisjonil kaalutlusõigus vaid selles osas, kuidas ta kavatseb jagada „mahaarvamised rohkem püüdnud liikmesriigi aastasest kvoodist, püüginormist või püügiosast” „järgmisel aastal või järgnevatel aastatel”, eeskätt mahaarvamiste jaotamisel ajalises plaanis ja ajavahemiku kindlaksmääramisel, mille jooksul peab ettenähtud koguse saavutama.
45 Kontrollisüsteemi määruse artikli 105 lõiked 1 ja 2, eelkõige need, milles on käsitletud mahaarvamiste üldkoguse arvutamist, on piisavalt selged, täpsed ja tingimusteta, et komisjon saaks neid otse kohaldada.
46 Seega väitis Hispaania Kuningriik ekslikult, et rikutud on komisjoni tingimusteta täidetavat kohustust võtta vastu kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad, sealhulgas määrata kindlaks asjaomased kogused, mis oleks kontrollisüsteemi määruse artikli 105 lõigete 1 ja 2 alusel mahaarvamismeetmete võtmise eelneva seaduslikkuse tingimus.
47 Seega tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, ilma et oleks vaja teha otsust menetlusosaliste esitatud muude argumentide kohta.
Teine väide, mille kohaselt on rikutud olulisi menetlusnorme
48 Käesolevas väites leiab Hispaania Kuningriik peamiselt seda, et vaidlustatud määrus on kehtetu menetlusliku vea tõttu, sest enne määruse vastuvõtmist ei nõudnud komisjon korralduskomitee põhjendatud arvamust kontrollisüsteemi määruse artikli 119 kohaselt.
49 Hispaania Kuningriik heidab komisjonile sisuliselt ette seda, et komisjon ei järginud menetlust, mida ta on tavaliselt järginud kvoodist rohkem püüdnud liikmesriikidele sanktsioone kehtestades. Vaidlustatud määruse võttis ta aga vastu senist praktikat järgimata ehk küsimata eelnevalt põhjendatud arvamust korralduskomiteelt, mis on organ, milles puudutatud liikmesriigid võivad esitada oma seisukohti ja kaitsta enda huve, nii et tegemist on olulise menetlusnormide rikkumisega. Lisaks leiab Hispaania Kuningriik, et komisjonipoolne kahe erineva mahaarvamise süsteemi eristamine kontrollisüsteemi määruse artikli 105 alusel ei ole asjakohane ja nimelt see, et ühelt poolt eristatakse „tavalist” menetlust (artikli lõiked 2, 3 ja 5) ja teiselt poolt „ajaloolist” menetlust (artikli lõige 4) ning ainult viimase puhul on vaja läbi viia komiteemenetlus ning konsulteerida puudutatud liikmesriigiga. Ühtlasi on ekslik seisukoht, mille kohaselt on kontrollisüsteemi määruse artikli 105 lõikes 6 silmas peetud vaid selle artikli lõiget 4. Asjaolu, et vastu võib võtta „eriti asjakohaste koguste määramise” üksikasjalikud eeskirjad, näitab, et lõikes 6 on viidatud niisuguste koguste määramisele artikli iga lõike alusel.
50 Komisjon vaidleb Hispaania Kuningriigi argumentidele vastu ja palub käesolev väide tagasi lükata.
51 Siinkohal piisab kui märkida, et kontrollisüsteemi määruse artikli 105 lõigete 1 ja 2 sätetes, mis on ainsana vaidlustatud määruse vastuvõtmise aluseks, ei ole korralduskomiteega konsulteerimise menetlust selle artikli lõike 6 tähenduses koostoimes määruse artikliga 119 ette nähtud. Nagu komisjon õigusega meelde tuletab, on nii niisugune menetlus kui ka eelnev asjaomase liikmesriigiga konsulteerimine ette nähtud üksnes artikli 105 lõikes 4, kui tegemist on „mahaarvamis[tega] liikmesriigi tulevastest kvootidest”, juhul kui liikmesriik on „varasematel aastatel eraldatud […] kvoodi[st]” rohkem püüdnud; seda on komisjon kirjeldanud „ajalooliste” mahaarvamistena, mis hõlmavad mitut aastat. Seevastu kontrollisüsteemi määruse artikli 105 lõike 2 alusel tehtavate mahaarvamiste puhul viidatakse vaid „antud aasta” kvoodi ületamisele ja seega ei saa neid pidada selles tähenduses „ajaloolisteks”.
52 Muu hulgas on komisjonil erimenetlusena lubatud kontrollisüsteemi määruse artikli 105 lõike 5 alusel – mis käesolevas asjas kohaldamisele ei kuulu – teha „järgmisel aastal või järgnevatel aastatel mahaarvamis[i] muudest kõnealuse liikmesriigi kasutatavatest samas geograafilises piirkonnas või sama kaubandusliku väärtusega kalavarude või varude rühmaga seotud kvootidest”, juhul kui ülepüütud kalavaru „kvooti […] ei ole asjaomase liikmesriigi puhul piisavalt”, milles samas ei ole ette nähtud määruse artiklis 119 viidatud menetluse kohaldamist ja seega eelnevat konsulteerimist korralduskomiteega; ette on nähtud üksnes see, et konsulteerima peab asjaomase liikmesriigiga.
53 Antud kontekstis tuleb täpsustada, et isegi komisjoni 8. aprilli 2011. aasta rakendusmääruse (EL) nr 404/2011, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (ELT L 112, lk 1), artiklis 140 – mis jõustus pärast vaidlustatud määruse vastuvõtmist, kuid ei kuulu käesoleval juhul kohaldamisele – on komisjoni kohustatud asjaomase liikmesriigiga konsulteerima ainult juhul, kui ta kavatseb teha mahaarvamisi kontrollisüsteemi määruse artikli 105 lõigete 4 ja 5 alusel, nimetamata siiski komiteemenetlust selle artikli 119 tähenduses.
54 Järelikult ei toeta Hispaania Kuningriigi argumenti, mille kohaselt peab konsulteerimismenetlust kontrollisüsteemi määruse artikli 119 tähenduses järgima kogu mahaarvamismeetmete võtmiseni viiva menetluse käigus määruse artikli 105 tähenduses, ei artikli sõnastus ega normatiivne kontekst. Hispaania Kuningriik ei saa ka tugineda argumendile, et viimati nimetatud artikli lõikes 6 on viidatud „asjakohaste koguste määramise[le]” artikli iga lõike alusel, nii et komisjon peab kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad võtma vastu kõigil neile viidatud juhtudel. Nagu on eespool punktides 38–47 selgitatud, on määruse artikli 105 lõikega 6 antud komisjonile niisuguste kohaldamise üksikasjalike eeskirjade võtmiseks kaalutlusõigus, ja teiseks on kontrollisüsteemi määruse artikli 105 lõiked 1 ja 2, eelkõige need, milles on käsitletud mahaarvamiste üldkoguse arvutamist, piisavalt selged, täpsed ja tingimusteta ja seega otsekohaldatavad.
55 Lõpetuseks osas, milles Hispaania Kuningriik heidab komisjonile ette tavaliselt järgitud menetlusest kõrvalekaldumist, eelkõige sellest menetlusest kõrvalekaldumist, mis eelnes komisjoni 8. novembri 2010. aasta määruse (EL) nr 1004/2010, 2010. aasta püügikvootide vähendamise kohta eelmisel aastal ülepüütud koguse võrra (ELT L 291, lk 31) vastuvõtmisele, peab nimetatud argumendi käesolevas kontekstis tulemusetuna tagasi lükkama; äärmisel juhul võib see argument olla ehk asjakohane neljanda, viienda ja kuuenda väite puhul, mis on seotud õiguskindluse, õiguspärase ootuse kaitse ja võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumisega. Pealegi ei nähtu – nagu märgib ka komisjon – ei kõnealuse määruse regulatiivosast ega põhjendustest, et enne selle määruse vastuvõtmist oleks korralduskomiteega konsulteeritud.
56 Seega tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud kaitseõigust
57 Hispaania Kuningriigi arvates peavad mahaarvamismeetmed olema sisuliselt võetud järgides kõiki menetluslikke tagatisi, mis võimaldavad asjaomasel liikmesriigi end kaitsta, muu hulgas ka järgides õigust olla ära kuulatud, mida saab tavaliselt teostada korralduskomitee kaudu. Sellega seoses viitab Hispaania Kuningriik Üldkohtu 21. novembri 2012. aasta otsusele kohtuasjas T‑76/11: Hispaania vs. komisjon ja täpsustab kohtuistungil, et ta loobub oma argumentatsioonist, mis on seotud mahaarvamismeetmete „sanktsioonisarnase” olemusega. Vaatamata sellele ei ole Hispaania ametiasutustega kunagi konsulteeritud mahaarvamiste rakendamise selliste tingimuste üle nagu maksimaalse mahaarvamise määr aastas, tagastamise ajavahemik ja sotsiaalmajanduslike tingimuste hetkeseis, selleks et hinnata progressiivse või lineaarse mahaarvamise otstarbekust. Pelk asjaolu, et Hispaania Kuningriik ei vaidlusta arvandmeid, mis näitavad makrellide ülepüüki aastal 2010, ei tähenda, et ta on nõus ükskõik millistel tingimustel tagasimaksmisega.
58 Viimaks tuleb märkida, et Hispaania Kuningriik loobus oma etteheitest, mille ta esitas esimest korda oma repliigis ja milles ta väitis, et komisjon rikkus tema kaitseõigust sellega, et ta ei teinud kontrollisüsteemi määruse artikli 105 lõike 5 alusel ettepanekut teha mahaarvamisi muudest kalavarude või varude rühmaga seotud kvootidest – ja see kanti kohtuistungi protokolli.
59 Komisjon vaidleb Hispaania Kuningriigi argumentidele vastu ja palub käesolev väide tagasi lükata.
60 Hispaania Kuningriik leiab käesolevas väites, et rikutud on tema kaitseõigust, sest Hispaania ametiasutusi ei ole nõuetekohaselt ära kuulatud enne vaidlustatud määruse vastuvõtmist, mis sisaldab mahaarvamiste rakendamist käsitlevaid eeskirju, see tähendab eeskirju kontrollisüsteemi kriteeriumi „järgmisel aastal või järgnevatel aastatel [tehtavad] mahaarvamised […] kvoodist” kohaldamise kohta määruse artikli 105 lõike 2 tähenduses. Seevastu ei vaidle Hispaania Kuningriik vastu sellele, et teda on nõuetekohaselt teavitatud teiste sama määruse artikli 105 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud kriteeriumide kohaldamisest ja nende kriteeriumidega seoses ära kuulatud.
61 Nagu on märgitud eespool punktis 44, on komisjonil kaalutlusõigus küsimuses, kas ja kuidas ta kavatseb jaotada „mahaarvamised […] kvoodist” „järgmisel[e] aastal[e] või järgnevatel[e] aastatel[e]” kontrollisüsteemi määruse artikli 105 lõike 2 tähenduses, eeskätt mahaarvamiste jaotamisel ajalises plaanis ja ajavahemiku kindlaksmääramisel, mille jooksul peab ettenähtud koguse saavutama. Vaidlustatud määruse põhjendusest 7 tuleneb, et käesoleval juhul kasutas komisjon kaalutlusõigust mitut kriteeriumi arvesse võttes nagu asjaolu, et asjaomane makrellivaru „on praegu ohututes bioloogilistes piirides” ja et teaduslikest andmetest nähtub, et „tõenäoliselt jääb see nii ka lähitulevikus”, samuti „mahaarvami[s]e kohe[s]e ja täielik[u] kohaldami[s]e” ebasobivust „Hispaania [Kuningriigile] 2011. aasta[ks] eraldatud makrellipüügikvoodi suhtes”, sest see „tooks kaasa kõnealuse kalavaru püügi täieliku lõpetamise 2011. aastal” ja lisaks väga „tõenäoliselt kaasa ebaproportsionaalsed sotsiaalmajanduslikud tagajärjed nii asjaomasele kalandussektorile kui ka sellega seotud töötlevale tööstusele”.
62 Siinkohal peab meelde tuletama väljakujunenud kohtupraktikat, milles on rõhutatud – nagu kinnitavad ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 41, 47 ja 48 – kaitseõiguste, mis sisaldavad ka õigust olla ära kuulatud, tähtsust ja nende õiguste väga suurt ulatust liidu õiguskorras, sedastades, et neid õigusi tuleb kohaldada igas menetluses, mis võib viia konkreetse isiku huve kahjustava otsuse tegemiseni. Lisaks tuleb neid õigusi järgida ka siis, kui kohaldatavad õigusaktid niisugust formaalsust sõnaselgelt ette ei näe. Õigus olla ära kuulatud tagab igale isikule võimaluse teha haldusmenetluses enne tema huve kahjustada võiva otsuse tegemist tegelikult ja tõhusalt teatavaks oma seisukoht (vt selle kohta Euroopa Kohtu 22. novembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑277/11: M.M., punktid 81–87 ja seal viidatud kohtupraktika; vt ka Euroopa Kohtu 29. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑135/92: Fiskano vs. komisjon, EKL 1994, lk I‑2885, punktid 39 ja 40; 24. oktoobri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑32/95 P: komisjon vs. Lisrestal jt, EKL 1996, lk I‑5373, punkt 21, ja 9. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑287/02: Hispaania vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5093, punkt 37). Seetõttu ja arvestades asjaoluga, et see põhimõte on liidu õiguse oluline üldpõhimõte, ei saa kaitseõiguse põhimõtte kohaldamist määrusega välistada ega piirata ja selle põhimõtte järgimine tuleb tagada ka siis, kui vastavad erinormid puuduvad või kui tegemist on õigusnormidega, mis ise seda põhimõtet arvesse ei võta (vt selle kohta Üldkohtu 19. juuni 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑260/94: Air Inter vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑997, punkt 60).
63 Lisaks on juhul, kui liidu institutsioonidel on oma ülesannete täitmisel kaalutlusõigus, nii nagu komisjonil kontrollisüsteemi määruse artikli 105 lõike 2 kohaselt (vt eespool punkti 61), liidu õiguskorraga haldusmenetlustes antud tagatiste järgimine veelgi tähtsam. Nende tagatiste hulka kuuluvad eelkõige pädeva institutsiooni kohustus uurida hoolikalt ja erapooletult kõiki antud juhtumi puhul tähtsust omavaid asjaolusid, puudutatud isiku õigus teha teatavaks oma seisukoht ning saada piisavalt põhjendatud otsus. Just nii võib liidu kohus kontrollida, kas esinevad kaalutlusõiguse aluseks olevad faktilised ja õiguslikud asjaolud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑269/90: Technische Universität München, EKL 1991, lk I‑5469, punkt 14; 22. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑525/04 P: Hispaania vs. Lenzing, EKL 2007, lk I‑9947, punkt 58, ja 6. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑405/07 P: Madalmaad vs. komisjon, EKL 2008, lk I‑8301, punkt 56).
64 Järelikult kuulub õiguse olla ära kuulatud – kui liidu õiguskorra üldpõhimõte ja põhiõigus – kohaldamisalasse see, kui haldusasutus kavatseb vastu võtta isiku huve kahjustavat akti, mis võib kahjustada eraisiku või asjaomase liikmesriigi huve; selle põhimõtte kohaldamine ei sõltu sellest, kas mõnes teiseses õigusnormis on see sõnaselgelt sätestatud. Tuleb tõdeda, et vaidlustatud määrusega tehtud mahaarvamised on niisugused aktid, mis kahjustavad Hispaania Kuningriigi huve, sest nad vähendavad oluliselt aastase kalapüügi kvoote, mis on Hispaaniale ajavahemikuks 2011–2015 eraldatud. Lisaks on komisjon käesolevas asjas määranud nii vastavate mahaarvamiste hulga kui ka nende kohaldamise ajavahemiku kindlaks oma kaalutlusõigust kontrollisüsteemi määruse artikli 105 lõike 2 alusel teostades.
65 Eelmainitud kohtupraktikat silmas pidades peab hindama, kas käesolevas asjas on komisjon järginud Hispaania ametiasutuste õigust olla ära kuulatud seoses kavatsetud mahaarvamiste rakendamise üksikasjalike eeskirjadega, kaasa arvatud mahaarvamiste aastase koguse kindlaksmääramise ja jaotamisega ajalises plaanis.
66 Kõigepealt ei ole vaidlust selles, et pärast 2010. aasta makrellipüügi hooaega Hispaanias tehtud kontrollkäike teavitas komisjon esiteks nõuetekohaselt Hispaania ametiasutusi oma järeldustest, mille kohaselt ületas Hispaania Kuningriik oma 2010. aastaks eraldatud kvoodi 19 621 tonni võrra ja et alates 2010. aasta märtsist, mil püüti 39 693 tonni, ületati makrellipüügi 24 604‑tonnist aastakvooti 61% võrra, ja teiseks palus komisjon neil ametiasutustel esitada oma märkused, milles Hispaania ametiasutused ei vaidlustanud komisjoni kindlakstehtud arvandmeid (vt eespool otsuse punktid 2 ja 3). Seda olukorda arvestades kaebas komisjon hiljemalt 2010. aasta juulis, et Hispaania ametiasutused ei ole koostööaltid ja palus olukorra hindamiseks hädavajaliku teabe esitamist (vt eespool punkt 5).
67 Teiseks nähtub nii 30. novembri 2010. aasta koosoleku päevakorra punktist 4 kui ka 11. jaanuari 2011. aasta koosoleku päevakorrapunktist 1, et komisjoni talitused võisid „arutada Hispaania ametiasutustega tagasimaksmise tingimuste üle” kontrollisüsteemi määruse artikli 105 alusel (vt eespool punktid 8 ja 12).
68 Kolmandaks, kuigi komisjon märkis eespool nimetatud kohtumiste protokollides, et ta ei pea konsulteerima Hispaania ametiasutustega „ülepüügi tõttu tehtavate mahaarvamiste viisi suhtes” (vt eespool punktid 9 ja 13), nähtub eeskätt pärast kohtuistungit komisjoni poolt esitatud teabest ja dokumentidest – mille sisu kui sellist ei ole Hispaania Kuningriik vaidlustanud –, et ajavahemikul 2010. aasta novembrist kuni umbes 2011. aasta veebruari keskpaigani ja osaliselt ka enne vaidlustatud määruse vastuvõtmist olid komisjon ja kõnealused ametiasutused pidevas kontaktis sellise mahaarvamiste üldkoguse konkreetse rakendamisega seoses, mille komisjon oli kindlaks määranud ja millega Hispaania Kuningriik oli nõustunud (vt eespool punktid 7–17). Eelkõige tegi E. ja V. I. vahel 24. jaanuaril 2011 toimunud kohtumise järel V. I. mitu ettepanekut mahaarvamise koefitsiendi, mahaarvamiste tegemise sobiliku ajavahemiku ja kohaldamisele kuuluva vähendamismäära kohta (vt eespool punkt 14). Pärast seda kui A. oli 4. veebruaril 2011 D. ja A. vahel toimunud kahepoolse kohtumise käigus saanud teada komisjoni kavatsusest kohaldada mahaarvamisi kaheaastase ajavahemiku jooksul, palus ta ühtlasi palju pikema ajavahemiku ettenägemist, selleks et võtta arvesse teatavaid majanduslikke asjaolusid ja Hispaania kalanduslaevastiku huve, kellel on vaja teatavat aega ülepüügi võimalike tagajärgede ja järgnevate mahaarvamistega kohanemiseks (vt eespool punkt 15). Pärast komisjoni pädevate talituste otsust teha vaidlustatud määruse eelnõu lisas ettepanek jagada mahaarvamised nelja‑aastasele ajavahemikule, mille jooksul mahaarvamiste summa kasvaks järk‑järgult, taotles A. lisaks seda, et kavandatud mahaarvamised tehtaks viie- või kuueaastase ajavahemiku vältel. Nimetatud taotluse tõttu peatati komisjoni talitustevahelised konsultatsioonid 18.–22. veebruarini 2011 ja kõnealust ajavahemikku laiendati viiele aastale, nagu on sätestatud vaidlustatud määruse lisas (vt eespool punktid 16 ja 17).
69 Eeltoodust tuleneb, et Hispaania ametiasutustel on olnud korduvalt võimalus esitada oma seisukoht ja nad on seda ka edukalt kasutanud ning neil on ajavahemikul 2010. aasta juulist kuni 2011. aasta veebruarini olnud tegelikult võimalik esitada kogu asjassepuutuv teave, mis puudutas eeskätt Hispaania kalandussektori sotsiaalmajanduslikku olukorda selleks, et võimaldada komisjonil kasutada kontrollisüsteemi määruse artikli 105 lõike 2 järgi oma kaalutlusõigust ja neil oli isegi võimalik mõjutada selle kasutamise tulemust.
70 Järelikult on käesoleval juhul järgitud Hispaania Kuningriigi õigust olla ära kuulatud.
71 Selles osas ei saa nõustuda Hispaania Kuningriigi argumendiga, mille kohaselt komisjon oleks pidanud Hispaania ametiasutused vaidlustatud määruse mahaarvamiste meetmete küsimuses formaalselt ära kuulama.
72 Esmalt peab märkima, nagu väidab ka komisjon, et erinevalt kontrollisüsteemi määruse artikli 105 lõigetest 4 ja 5 koostoimes rakendusmääruse nr 404/2011 artikliga 140 (vt eespool punkt 53), ei sisalda kontrollimääruse artikli 105 lõiked 1 ja 2 sõnaselgelt komisjoni kohustust konsulteerida enne kavandatud mahaarvamismeetmete vastuvõtmist asjaomase liikmesriigiga formaalse ärakuulamise teel ja seega veel vähem kohustust konsulteerida asjaomase liikmesriigiga formaalse ärakuulamise teel nende meetmete rakendamise viiside osas.
73 Arvestades eespool punktides 66–69 meelde tuletatud asjaolusid, ei saa Hispaania Kuningriik tulemuslikult väita, et kuna komisjon ei kuulanud teda ära formaalselt, ei olnud tal vajaduse korral pärast kalandussektoriga konsulteerimist võimalik teha asjakohaseid ettepanekuid, mis oleks võinud vaidlustatud määruse sisu mõjutada. Esiteks ei nõua niisugusel juhul nagu käesoleval kohtuasjas, kui asjaomane liikmesriik ei ole vaidlustanud tehtavate mahaarvamiste üldkogust, õigus olla ära kuulatud seda, et komisjon annaks nimetatud liikmesriigile võimaluse väljendada oma seisukohta nende mahaarvamiste täpse arvu kohta, mida ta kavatseb vaidlustatud aktis teha ja jaotada see ära mitme aasta peale ette nähtud määra saavutamiseks. Teiseks oli käesolevas asjas Hispaania Kuningriik pärast seda, kui ta nõustus kohustusega tagastada püügikvootide nimetatud üldkogus ja lähtudes lojaalse koostöö kohustusest, mis tuleneb EL lepingu artikli 4 lõikest 3, kohustatud esitama omal algatusel õigeaegselt kogu asjakohase teabe, mis võimaldaks komisjonil asjakohasel viisil ja kõiki olulisi asjaolusid teades teostada kontrollisüsteemi määruse artikli 105 lõikest 2 tulenevat kaalutlusõigust. Hispaania ametiasutused ei näidanud aga, et nad oleks kasutanud neile haldusmenetluse käigus antud korduvaid võimalusi lojaalse koostöö kohustuse täitmiseks ja asjakohase teabe esitamiseks ja seda hoolimata asjaolust, et nad olid teadlikud nende küsimuste tähtsusest kalandussektori jaoks ja sellest, et algselt kavatses komisjon teha vajalikud mahaarvamised palju lühema ajavahemiku jooksul kui viis aastat. Viimaks on Hispaania Kuningriik jätnud selgitamata, kas ja mil määral konsulteeris ta Hispaania kalandussektoriga selles suhtes, kuidas peab kehtestatud mahaarvamiste üldkogust jagama ajalises plaanis, kuigi ta teadis sellest juba 2010. aasta juulist (vt eespool punkt 3).
74 Neil asjaoludel ei saa Hispaania Kuningriik heita komisjonile ette, et tema kaitseõigusi on rikutud põhjusel, et komisjon ei kuulanud Hispaania ametiasutusi vaidlustatud määruses lõplikult kehtestatud mahaarvamistega seoses formaalselt ära.
75 Järelikult tuleb käesolev väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Neljas väide, mille kohaselt on rikutud õiguskindluse põhimõtet
76 Hispaania Kuningriik on sisuliselt seisukohal, et vaidlustatud määrusega, iseäranis artikliga 2 tema suhtes kehtestatud mahaarvamismeetmed ei vasta selguse, täpsuse ja kindlaksmääratuse nõuetele. Võttes endale väga laia kaalutlusõiguse ja kasutades väljendit „vajaduse korral”, jättis komisjon endale võimaluse suurendada mahaarvamisi tulevikus vastavalt oma soovile ja jaotada neid kindlaks määramata ajavahemikule, selle asemel et kehtestada prognoositavad kriteeriumid, mis tagaksid, et igal aastal tehtavad mahaarvamised ei ületa teatavat määra. Hispaania Kuningriik meenutab sellega seoses, et niisugusel õigusel puudub õiguslik alus ja kaalutlusõiguse teostamise ajal puudusid komiteemenetluse raames heaks kiidetud kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad ja seega ei osalenud selles kõik liikmesriigid. Niisugune olukord on õiguskindluse põhimõttega vastuolus.
77 Komisjon vaidleb Hispaania Kuningriigi argumentidele vastu ja palub käesolev väide tagasi lükata.
78 Nagu on väitnud komisjon, piisab siinkohal tõdemusest, et vastavalt kontrollisüsteemi määruse artikli 105 lõigetes 1 ja 2 sätestatule sisaldab vaidlustatud määruse lisa täpset arvutust andmete alusel, mida Hispaania ametiasutused ei ole vaidlustanud, ja kohaldatud on asjakohast korrutustegurit; tehtavad mahaarvamised, mille üldkogus on 39 242 tonni, on selgelt märgitud tabeli kuuendas veerus. Lisaks nähtub selgelt selle tabeli 7–11 veerust, et mahaarvamiste üldkogus on jaotatud viieks eri summaks (4500 + 5500 + 9748 + 9747 + 9747 = 39 242), mis on jagatud vastavalt ajavahemikule 2011–2015. Nii nagu on selgitatud vaidlustatud määruse põhjenduses 7 ja komisjoni seisukohtades, ei saa väljendi „vajaduse korral”, mis sisaldub 2015. aasta kohta käivas veerus, alusel suurendada määrusega kehtestatud mahaarvamiste üldkogust, vaid selle ainus eesmärk on jätta komisjonile võimalus viia viimaste aastate kohta ette nähtud mahaarvamised lõpule, juhul kui Hispaania Kuningriigile ajavahemikuks 2011–2015 eraldatavad kvoodid (mille suurus on veel teadmata) ei ole piisavad ette nähtud mahaarvamiste tegemiseks. Teisisõnu võib komisjon soovida teha 9747 tonni suurust mahaarvamist, mis on ette nähtud aastaks 2015, „järgmistel aastatel”, kui see on vähemalt osaliselt vajalik selleks, et saavutada kehtestatud 39 242‑tonnist ülempiiri.
79 Seetõttu ei saa nõustuda Hispaania Kuningriigi argumendiga, mille kohaselt komisjon jättis endale õiguse tõsta oma soovi kohaselt ettenähtud mahaarvamiste summa määra.
80 Eespool punktis 78 kirjeldatud regulatiivse lähenemisviisi tõttu, mis on piisavalt selge, täpne ja mille mõju on prognoositav (vt selle kohta Euroopa Kohtu 7. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑17/03: VEMW jt, EKL 2005, lk I‑4983, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika) ning mis võimaldab Hispaania ametiasutustel neile mahaarvamistega seoses määruses kehtestatud kohustuste ulatusega piisavalt kursis olla (vt selle kohta ja analoogia alusel Euroopa Kohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑17/01: Sudholz, EKL 2004, lk I‑4243, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika), ei saa olla nõus väitega õiguskindluse põhimõtte rikkumise kohta.
81 Järelikult tuleb käesolev väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Viies väide, mille kohaselt on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet
82 Hispaania Kuningriigi väitel häiris 22. veebruaril 2013 vastu võetud ja 23. veebruaril 2013 jõustunud vaidlustatud määrus tõsiselt otsuse ARM 271/2010 sätete rakendamist, mille alusel oli makrellipüügi hooaeg alanud juba 15. veebruaril 2011 (vt eespool punkt 11). Selle siseriikliku õigusakti väljatöötamisel oli olnud vaja konsulteerida kaua asjaomase sektoriga ja viimaks teavitati õigusakti eelnõust vastavalt nõukogu 30. märtsi 1998. aasta määruse (EÜ) nr 850/98 kalavarude kaitsest noorte mereorganismide kaitseks võetud tehniliste meetmete kaudu (EÜT L 125, lk 1) artiklile 46 komisjoni. Selline lähenemine on siiski vastuolus eeskätt õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega. Hispaania Kuningriik täpsustab sisuliselt, et kuigi õigus kvootidele või kalapüügi võimalustele ei ole muutumatu subjektiivne õigus, ei muuda see asjaolu, et nimetatud kvoodid on juba teatavat liiki püügitegevusload konkreetseks ajavahemikuks ja need on konkreetseks perioodiks ette nähtud tegelikud, eristatavad ja mõõdetavad võimalused, mis „muutuvad konkreetseteks, kindlaks ajavahemikuks eraldatud õigusteks”. Aga neid kalastusõigusi või võimalusi muudeti a posteriori vaidlustatud määrusega ning sellega rikuti nimelt nende õiguste või võimaluste omanike õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.
83 Komisjon vaidleb Hispaania Kuningriigi argumentidele vastu ja palub käesolev väide tagasi lükata.
84 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt laieneb õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele kõikidele isikutele, kelles liidu institutsioon on tekitanud põhjendatud ootusi. Õigus tugineda kõnealusele põhimõttele eeldab seda, et täidetud on kolm kumulatiivset tingimust. Esiteks peavad liidu ametiasutused olema andnud isikule pädevatest ja usaldusväärsetest allikatest pärit täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid kinnitusi. Teiseks peavad need kinnitused olema sellised, et isikul, kellele need on antud, tekib õiguspärane ootus. Kolmandaks peavad antud kinnitused olema kooskõlas kohaldatavate õigusnormidega (vt Üldkohtu 18. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑549/08: Luksemburg vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑2477, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 27. septembri 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑387/09: Applied Microengineering vs. komisjon, punktid 57–58 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta samuti Euroopa Kohtu 17. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑221/09: AJD Tuna, EKL 2011, lk I‑1655, punktid 71–72).
85 Käesolevas asjas tuleb tuvastada, et Hispaania Kuningriik ei tuginenud ühelegi täpsele, tingimusteta ja ühtelangevale kinnitusele eespool viidatud kohtupraktika tähenduses, mis võiks põhjendada tema õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise tuvastamist. Vastupidi – vaidlus puudub selles, et Hispaania ametiasutusi teavitati haldusmenetluse väga varases staadiumis, et komisjon kavatseb teha kontrollisüsteemi määruse artikli 105 alusel mahaarvamisi, sest kõnealust püügikvooti oli 2010. aastal ületatud (vt eespool punktid 6–9) ja et komisjoni talitused teatasid isegi Hispaania ametiasutustele 14. detsembri 2010. aasta kirjaga, see tähendab enne otsuse ARM 271/2010 vastuvõtmist, mahaarvamismeetmete peatsest võtmisest ja soovitasid tungivalt anda 2011. aasta püügihooajaks püügiluba ainult 50% ulatuses eraldatud kvoodist (vt eespool punktid 10 ja 11). Neil asjaoludel ei saa Hispaania Kuningriik komisjonile ette heita, et ta tekitas Hispaania Kuningriigile ootusi, mis põhinesid makrellipüügi kvoodi suuruse säilitamisele alates 2011. aastast, ilma et peaks tegema otsust selle kohta, kas need kvoodid sisaldavad asjaomaste kalandusettevõtjate kasuks „omandatud õigusi”.
86 Isegi juhul, kui eeldada, et Hispaania Kuningriik kavatseks käesolevas asjas väita, et rikutud on kalandusettevõtjate õiguspärast ootust ja et selline väide oleks vastuvõetav, ei saa see olla tulemuslik.
87 Siinkohal peab meenutama, et kuigi iga ettevõtja, kellele institutsioon on tekitanud põhjendatud lootusi, võib tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele, mis on liidu õiguse põhimõte, ei saa ta siiski juhul, kui ettevaatlik ja mõistlik ettevõtja oleks tema huve mõjutada võiva liidu õigusnormi vastuvõtmist võinud ette näha, sellele põhimõttele enam tugineda, kui kõnealune meede on juba vastu võetud. Lisaks ei saa ettevõtjatel olla õiguspärast ootust kehtiva olukorra säilimise osas, kuna liidu institutsioonid võivad oma kaalutlusõigust kasutades seda olukorda muuta ja eriti veel ühise kalanduspoliitika valdkonnas, mille eesmärk on pidev kohanemine majandusliku olukorra muutustega (vt selle kohta Euroopa Kohtu 10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑201/08: Plantanol, EKL 2009, lk I‑8343, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika, ning eespool punktis 84 viidatud kohtuotsus AJD Tuna, punkt 73; Üldkohtu 19. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑415/03: Cofradía de pescadores „San Pedro de Bermeo” jt vs. nõukogu, EKL 2005, lk II‑4355, punkt 78).
88 Selle kohta nähtub ühtlasi väljakujunenud kohtupraktikast, et õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumisele ei saa tugineda isik, kes on süüdi kehtivate õigusnormide ilmses rikkumises (vt selle kohta Euroopa Kohtu 12. detsembri 1985. aasta otsus kohtuasjas 67/84: Sideradria vs. komisjon, EKL 1985, lk 3983, punkt 21, ja Euroopa Kohtu 25. novembri 2004. aasta määrus kohtuasjas C‑18/03 P: Vela ja Tecnagrind vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 117–119; Üldkohtu 9. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑217/01: Forum des migrants vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑1563, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesolevas asjas peab aga tuvastama, et Hispaania Kuningriigile 2010. aastaks nõukogu 14. jaanuari 2010. aasta määrusega (EL) nr 23/2010, millega määratakse 2010. aastaks kindlaks teatavate kalavarude ja kalavarurühmade püügivõimalused, mida kohaldatakse liidu vetes ning ühenduse kalalaevade suhtes püügipiirangutega vetes ning millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 1359/2008, (EÜ) nr 754/2009, (EÜ) nr 1226/2009 ja (EÜ) nr 1287/2009 (ELT L 21, lk 1 ja 55), eraldatud makrellipüügi kvootide ületamine Hispaania kalandusettevõtjate poolt, millele Hispaania ametiasutused ei ole vastu vaielnud, kujutab endast niisugust ilmselget rikkumist.
89 Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtuvalt tuleb käesolev väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kuues väide, mille kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet
90 Hispaania Kuningriik heidab komisjonile ette, et teda on hoolimata võrreldavate olukordade olemasolust koheldud erinevalt, võrreldes Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigiga. Siinkohal tuletab ta meelde, et vaidlustatud määruse põhjenduses 7 on esiteks nimetatud ebaproportsionaalseid sotsiaalmajanduslikke tagajärgi nii asjaomasele kalandussektorile kui ka sellega seotud töötlevale tööstusele ja teiseks sellest tulenevat vajadust teha mahaarvamised viie aasta jooksul, aastatel 2011–2015, ning võimalust arvata ülejäänud mahaarvatavad kogused maha järgnevatel aastatel. Sotsiaalmajanduslike tagajärgede riski kriteeriumi võeti arvesse ka varem, komisjoni 15. veebruari 2007. aasta määrust (EÜ) nr 147/2007, millega kohandatakse teatavaid kalapüügikvoote aastateks 2007–2012 vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 2371/2002 (ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta) artikli 23 lõikele 4 (ELT L 46, lk 10), vastu võttes, kui tehti mahaarvamisi Iirimaale ja Ühendkuningriigile eraldatud makrellikvootidest, mille ülempiir oli 15% aastas. Hoolimata sellest, et vaidlustatud määruse põhjendused olid analoogsed ja olukord võrreldav, ei kohaldanud komisjon samasugust ülempiiri, vaid aastase mahaarvamise protsent oli kõrgem kui 15% ja see kujutab endast põhjendamatut diskrimineerimist. Hispaania Kuningriik lisab, et erinevalt vaidlustatud määrusest võeti määrus nr 147/2007 vastu komiteemenetluse raames ja kuigi nimetatud komitee ei esitanud tähtaja jooksul oma arvamust, oli asjaomastel liikmesriikidel võimalus, nagu kinnitab ka selle põhjendus 13, esitada oma seisukoht mahaarvamiste kriteeriumide kohta. Kuna Hispaania ametiasutuste ärakuulamist ei toimunud, ei võtnud komisjon arvesse ühtegi Hispaania kalandussektori spetsiifilist kriteeriumi, mis oleks võimaldanud kindlaks teha asjakohased olukorrad, selleks et kohaldada õigesti võrdse kohtlemise põhimõtet. Igal juhul peaks sotsiaalmajanduslike tagajärgede riski kriteerium leidma samal viisil kohaldamist ühelt poolt Iirimaa ja Ühendkuningriigi vastavates olukordades ja teiselt poolt Hispaania Kuningriigi puhul. Seega oleks komisjon pidanud vaidlustatud määruses kohaldama eeskätt samasugust ülempiiri, mille kohaselt kvoodi aastase vähendamise protsent oleks 15%.
91 Komisjon vaidleb vastu sellele, et ta on rikkunud Hispaania Kuningriigi puhul võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna Hispaania Kuningriigi nimetatud olukorrad olid nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude poolest täiesti erinevad.
92 Kõigepealt tuleb tõdeda, et esimene, teine ja kolmas väide, mille kohaselt on rikutud oluliselt menetlusnorme, lükati põhjendamatuse tõttu tagasi, nii et Hispaania Kuningriigi samasugused argumendid, millega käesolevat väidet põhjendatakse, tuleb samuti tagasi lükata.
93 Konkreetsemalt peab väidetava võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega seoses meenutama, et see liidu õiguse üldpõhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud. Lisaks eeldab selle põhimõtte rikkumine erineva kohtlemise tõttu, et kõnealused olukorrad sarnanevad kõigi neid iseloomustavate asjaolude poolest. Eri olukordi iseloomustavad asjaolud ning nende olukordade sarnasus tuleb kindlaks teha ning neile tuleb anda hinnang eelkõige liidu selle akti eset ja eesmärki arvestades, mis kõnealuse vahetegemise ette näeb. Lisaks tuleb arvestada selle valdkonna põhimõtteid ja eesmärke, kuhu vastav akt kuulub (vt selle kohta Euroopa Kohtu 16. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑127/07: Arcelor Atlantique ja Lorraine jt, EKL 2008, lk I‑9895, punktid 23, 25 ja 26 ning seal viidatud kohtupraktika, ning 12. mai 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑176/09: Luksemburg vs. parlament ja nõukogu, EKL 2011, lk I‑3727, punktid 31 ja 32).
94 Käesolevas asjas peab tuvastama, et vaidlustatud määruse ja määruse nr 147/2007 vastuvõtmise aluseks olnud olukorrad, mis oleks õigustanud nende võrdset kohtlemist komisjoni poolt, ei olnud õiguslikult ega faktiliselt identsed ega sarnased.
95 Õiguslikust vaatepunktist võeti määrus nr 147/2007 vastu nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 2371/2002 ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta (EÜT L 358, lk 59; ELT eriväljaanne 04/05, lk 460) artikli 23 lõike 4 alusel, mis asendati kontrollisüsteemi määruse artikliga 105 (vt selle artikli 121 lõike 2 punkt b), ja mille eesmärk oli teha niinimetatud ajaloolisi mahaarvamisi seoses eelkõige Ühendkuningriigi makrellipüügi kvoodi ületamisega aastatel 2001–2005; praegu reguleerib seda sama määruse artikli 105 lõige 4, mis käesolevas asjas kohaldamisele ei kuulu. Seevastu käesolevas asjas ei olnud komisjonil isegi õigust nimetatud sätet kohaldada, sest tuvastatud ülepüük kuulub määruse artikli 105 lõike 2 kohaldamisalasse, mis käsitleb kvoodi ületamist üksnes „antud aastal”.
96 Lisaks peab märkima, et vastupidi kontrollisüsteemi määruse artikli 105 lõikes 2 ette nähtud väga täpsetele kriteeriumidele, millega antakse komisjonile kaalutlusõiguseta pädevus mahaarvamiste täpse summa arvutamise osas enne mahaarvamiste tegemist (vt eespool punkt 44), antakse määruse nr 2371/2002 artikli 23 lõike 4 esimese lõiguga – mille sõnastus vastab olulises osas kontrollisüsteemi määruse artikli 105 lõikele 1 – oma üldise iseloomu poolest ja seetõttu, et teistes määruse nr 2371/2002 sätetes pole rohkem täpsustatud, komisjonile lai kaalutlusõigus nimetatud summa kindlaksmääramise ja selle arvutamise osas. Lisaks leidis komisjon seda kaalutlusõigust teostades, et vaja on muuta kohaldatavat paranduskoefitsienti ja piirduda ajavahemikus 2007–2012 tehtavate mahaarvamiste puhul 15%‑ga asjaomasele liikmesriigile aastas eraldatud püügikvoodist (vt määruse nr 147/2007 põhjendused 7 ja 11). Kontrollisüsteemi määruse artikli 105 lõike 2 alusel, mida komisjon kohaldas käesoleval juhul, ei oleks niisugune lähenemine olnud õiguslikult võimalik.
97 Seega juba üksnes neil õiguslikel põhjustel ei ole õige Hispaania Kuningriigi väide, et olukorrad, millele kuuluvad kohaldamisele vastavalt vaidlustatud määrus ja määrus nr 147/2007, olid vähemalt võrreldavad ja et komisjon oleks pidanud käesoleval juhul Hispaania Kuningriigi suhtes kohaldama võrdse kohtlemise põhimõtet järgides samasugust 15‑protsendilist vähendamist.
98 Neil tingimustel ja isegi eeldades, et nagu väidab Hispaania Kuningriik, oli nende liikmesriikide kalandustööstuse sotsiaalmajanduslik olukord vähemalt võrreldav – selle argumendi toetamiseks ei ole Hispaania Kuningriik esitanud ühtegi konkreetset tõendit –, ei oleks komisjonil olnud kontrollisüsteemi määruse artikli 105 lõike 2 kohustuslikke kriteeriumeid silmas pidades õigust kohaldada sama mahaarvamiste arvutamise meetodit, mida sisaldas määrus nr 147/2007, mis tugines omakorda määruse nr 2371/2002 artikli 23 lõike 4 esimesele lõigule.
99 Kõnealused olukorrad ei olnud seega võrreldavad ja erinevat kohtlemist ei toimunud; järelikult tuleb väide, mille kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, põhjendamatuna tagasi lükata ning puudub vajadus käsitleda teisi argumente, mida menetlusosalised on käesolevas kontekstis esitanud.
100 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb hagi jätta tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
101 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
102 Kuna otsus on tehtud Hispaania Kuningriigi kahjuks ja komisjon on nõudnud kohtukulude väljamõistmist, tuleb komisjoni kohtukulud välja mõista Hispaania Kuningriigilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta Hispaania Kuningriigi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 18. juunil 2014 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Vaidluse taust
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
Tühistamisväidete kokkuvõte
Esimene väide, et rikutud on kontrollisüsteemi määruse artikli 105 lõiget 6
Teine väide, mille kohaselt on rikutud olulisi menetlusnorme
Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud kaitseõigust
Neljas väide, mille kohaselt on rikutud õiguskindluse põhimõtet
Viies väide, mille kohaselt on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet
Kuues väide, mille kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet
Kohtukulud