EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
12. oktoober 2023(*)
Eelotsusetaotlus – Liikmesriikide antud abi – Taastuvenergia toetamine – Tuulepargi ehitamine – Komisjoni teatis „Keskkonna‑ ja energiaalase riigiabi suunised aastateks 2014–2020“ – Punkti 19 alapunkt 44 ja allmärkus 66 – Mõisted „tööde algus“, „investeeringuga seotud ehitustööd“, „muu kohustus, mis teeb investeeringu pöördumatuks“ ja „vajalik riiklik luba projekti rajamiseks“ – Pädeva riigisisese asutuse tehtava kontrolli liik ja intensiivsus
Kohtuasjas C‑11/22,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Tallinna Halduskohtu (Eesti) 5. jaanuari 2022. aasta määrusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse samal päeval, menetluses
Est Wind Power OÜ
versus
Elering AS,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president A. Arabadjiev (ettekandja) ning kohtunikud T. von Danwitz, P. G. Xuereb, A. Kumin ja I. Ziemele,
kohtujurist: A. Rantos,
kohtusekretär: ametnik C. Strömholm,
arvestades kirjalikku menetlust ja 12. jaanuari 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Est Wind Power OÜ, esindajad: vandeadvokaadid P. Kergandberg ja E.‑K. Velbri,
– Elering AS, esindajad: vandeadvokaadid T. Järviste ja V. Šipilov,
– Eesti valitsus, esindaja: M. Kriisa,
– Euroopa Komisjon, esindajad: G. Braga da Cruz, I. Georgiopoulos ja E. Randvere,
olles 23. märtsi 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb komisjoni teatise „Keskkonna‑ ja energiaalase riigiabi suunised aastateks 2014–2020“ (ELT 2014, C 200, lk 1; edaspidi „2014. aasta suunised“) punkti 19 alapunkti 44 ja allmärkuse 66 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud Est Wind Power OÜ (edaspidi „EWP“) ja põhivõrguettevõtja Elering AS‑i vahelises kohtuvaidluses selle üle, kas EWP taotlusel Eleringi poolt väljastatud hinnang, millega tuvastati, et tuulepargi ehitamise projekti arenguetapp ei vasta riigisiseste õigusnormide nõuetele, mis võimaldaksid kvalifitseerida EWP „olemasolevaks energiatootjaks“ ja seega anda EWP‑le tuulepargi ehitamiseks toetusi, on õiguspärane.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Määrus (EL) 2015/1589
3 Nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9), artikli 29 lõikes 1 on sätestatud:
„ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 ja artikli 108 kohaldamisel võivad liikmesriikide kohtud paluda [Euroopa K]omisjonil edastada neile tema valduses olevat teavet või esitada oma arvamuse riigiabi eeskirjade kohaldamisega seotud küsimuste kohta.“
2014. aasta suunised
4 2014. aasta suuniste punkti 19 alapunkt 44 sisaldab järgmist määratlust:
„„tööde algus“ – kas investeeringuga seotud ehitustööde alustamine või esimene kindel kohustus tellida seadmeid või muu kohustus, mis teeb investeeringu pöördumatuks, olenevalt sellest, kumb on varajasem. Mõiste ei hõlma maa ostmist ega ettevalmistustöid, nagu lubade hankimine ja esialgsete teostatavusuuringute tegemine. Ülevõtmiste puhul tähendab „tööde algus“ omandatud ettevõttega vahetult seotud vara omandamise hetke“.
5 Suuniste punktis 50 on täpsustatud:
„Komisjon on seisukohal, et abil puudub abisaajale ergutav mõju juhtudel, kui töö projektiga on käivitunud juba enne seda, kui abisaaja riiklikele asutustele abitaotluse esitab. Juhtudel, kui abisaaja alustab projekti rakendamist enne abi taotlemist, ei loeta sellele projektile antud mis tahes abi siseturuga kokkusobivaks.“
6 Suuniste punktis 126 on ette nähtud:
„Üleminekufaasis aastatel 2015 ja 2016 tuleks abi anda vähemalt 5%‑le kavandatavast uuest taastuvatest energiaallikatest saadavast elektrivõimsusest konkureeriva pakkumismenetluse alusel, lähtudes selgetest, läbipaistvatest ja mittediskrimineerivatest kriteeriumidest.
Alates 1. jaanuarist 2017 kohaldatakse järgmisi nõudeid.
Abi antakse tõeliselt konkureeriva pakkumismenetluse raames selgete, läbipaistvate ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel (66) […]
[…]“.
7 Suuniste allmärkus 66 on järgmine:
„Käitistele, mis alustasid tegevust enne 1. jaanuari 2017 ning on saanud enne seda kuupäeva liikmesriigilt abi saamise kinnituse, võib abi anda kinnitamise ajal jõus olnud kava alusel.“
2017. aasta otsus
8 Komisjoni 6. detsembri 2017. aasta otsuse C(2017) 8456 (final) – Muudatusettepanekud koos Eesti taastuvate energiaallikate ja koostootmise abikavaga (riigiabi SA.47354 (2017/NN)) (ELT 2018, C 121, lk 7; edaspidi „2017. aasta otsus“), põhjendused 42–44 on sõnastatud järgmiselt:
„(42) [2014. aasta suuniste] allmärkust 66 võib käsitada õiguspärase ootuse õigusliku põhimõtte ülevõtmisena ning see on tihedalt seotud riigiabi ergutava mõju nõudega. Praktikas tähendab see seda, et abi andvad ametiasutused peavad käsitama olemasoleva tootjana neid tootjaid, kelle projekt oli 1. jaanuaril 2017 sellises arenguetapis, et see oleks väga suure tõenäosusega lõpetatud, nii et nad peaksid saama toetust olemasoleva abikava alusel (õiguspärane ootus). See nõuab vähemalt seda, et projekti arendajad on hankinud vajaliku riikliku loa projekti rajamiseks ja neil on seaduspärane õigus kasutada maad, kus projekti hakatakse arendama.
(43) [2014. aasta suuniste] punkti 19 alapunktis 44 esitatud mõiste „tööde algus“ määratlus näeb seoses sellega ette rohkem üksikasju. Abi andvad ametiasutused peaksid seega [2014. aasta suuniste] allmärkust 66 lugedes ja tõlgendades seda arvesse võtma. Komisjon märgib siinkohal, et vastutus abimeetmete õige rakendamise eest lasub liikmesriikide pädevatel asutustel.
(44) Kui abi andev asutus leiab, et tööd on teatud projektiga alustatud enne 1. jaanuari 2017 [2014. aasta suuniste] punkti 19 alapunkti 44 tähenduses, siis komisjoni arvates puudutab see hinnang vaid seda konkreetset projekti.“
Eesti õigus
9 11. veebruari 2003. aasta elektrituruseaduse (RT I 2003, 25, 153) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „ELTS“) oli §‑s 59 „Toetus“ ette nähtud:
„(1) Tootjal on õigus saada põhivõrguettevõtjalt käesolevas paragrahvis nimetatud toetust:
1) elektrienergia eest, kui ta on selle tootnud taastuvast energiaallikast tootmisseadmega, mille netovõimsus ei ületa 125 [megavatti (MW)];
[…]
(2) Põhivõrguettevõtja maksab tootjale tema taotluse alusel toetust:
1) 0,0537 eurot ühe kilovatt-tunni elektrienergia eest, kui see on toodetud käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 1 […] kohaselt;
[…]
(21) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud toetus on riigiabi [ELTL] artikli 107 lõike 1 tähenduses, mille andmisel järgitakse [2014. aasta suuniseid] ja [2017. aasta otsust].
(22) Vähemalt 1 MW elektrilise võimsusega tootmisseadmega toodetud elektrienergia eest on tootjal õigus taotleda käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud toetust, kui tootja on hiljemalt 2016. aasta 31. detsembri seisuga alustanud seda tootmisseadet puudutava investeerimisprojekti osas töödega vähemalt ühel järgmistest viisidest:
1) alustanud elektrienergia tootmist;
2) alustanud seda investeerimisprojekti puudutavate ehitustöödega;
3) võtnud endale kindla kohustuse tellida seadmeid tootmisseadme rajamiseks;
4) võtnud mis tahes muu kohustuse, mis muudab selle investeerimisprojekti pöördumatuks; seejuures ei loeta investeerimisprojekti pöördumatuks muutvate kohustuste hulka tootmisseadmealuse kinnistu omandamist, lubade hankimist ega ettevalmistustöid.
(23) Kui tootja taotleb põhivõrguettevõtjalt hinnangut enda vastavuse kohta käesoleva paragrahvi lõikes 22 nimetatud tingimustele, peab põhivõrguettevõtja hinnangu andma 90 päeva jooksul alates asjakohase taotluse laekumisest.
[…]“.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
10 EWP sõlmis 27. aprillil 2004 Eleringiga liitumislepingu 28 tuulikust koosneva tuulepargi rajamiseks koguvõimsusega 64,4 MW Päite-Vaivinas, Toila valla (Eesti) territooriumil (edaspidi „kavandatav tuulepark“) ja maksis selle alusel liitumistasusid summas 522 813,93 eurot.
11 EWP rajas 2008. aastal selle tuulepargi tuulemõõdumastid ja kandis selleks kulusid summas 212 002,15 eurot. EWP omandas 11. mai 2010. aasta lepingu alusel hoonestusõigused tuulikute paigaldamiseks ette nähtud 28 kinnistule.
12 Toila Vallavalitsus väljastas 19. jaanuaril 2016 kavandatava tuulepargi projekteerimistingimused ja EWP taotles 4. veebruaril 2016 tuulepargi ehitusloa väljastamist. Kaitseministeerium keeldus 20. aprillil 2016 tuulepargi ehitusprojektide kooskõlastamisest ning Toila Vallavalitsus keeldus 26. aprilli 2016. aasta korraldusega EWP taotletavate ehituslubade andmisest. EWP esitas nende keeldumisotsuste peale kaebused.
13 EWP esitas 29. septembril 2020 Eleringile taotluse ELTS § 59 lõike 23 alusel hinnangu saamiseks tuulepargi rajamisega seonduva investeerimisprojekti vastavuse kohta ELTS § 59 lõikes 22 toodud tingimustele.
14 Elering leidis 13. aprilli 2021. aasta hinnangus nr 22‑7/2020/29‑5, et projekt ei vasta nendele tingimustele eelkõige põhjusel, et EWPd ei saa 31. detsembri 2016. aasta seisuga lugeda „olemasolevaks tootjaks“. Kui ta oleks seda olnud, oleks EWP‑l olnud õigus saada kavandatava tuulepargi rajamiseks toetust olemasoleva abikava alusel.
15 EWP esitas 13. mail 2021 Tallinna Halduskohtule (Eesti), mis on eelotsusetaotluse esitanud kohus, kaebuse selle hinnangu tühistamise ja Eleringi käesoleva kohtuotsuse punktis 13 nimetatud taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamise nõuetes. Põhikohtuasi puudutab seega nimetatud hinnangu õiguspärasust.
16 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib eelkõige, et ELTS § 59 lõikest 22 tulenevalt kuulub mõiste „olemasolev tootja“ alla tootja, kes on hiljemalt 31. detsembri 2016. aasta seisuga alustanud seda tootmisseadet puudutava investeerimisprojekti osas töödega, kuna ta on kas „alustanud“ seda investeerimisprojekti puudutavate „ehitustöödega“ või „võtnud mis tahes muu kohustuse, mis muudab selle investeerimisprojekti pöördumatuks“, kusjuures investeerimisprojekti pöördumatuks muutvate kohustuste hulka ei loeta tootmisseadmealuse kinnistu omandamist, lubade hankimist ega ettevalmistustöid.
17 EWP ja Elering vaidlevad selle üle, kas EWP oli 31. detsembri 2016. aasta seisuga „alustanud“ kavandatud tuuleparki puudutavate „ehitustöödega“ või „võtnud mis tahes muu kohustuse, mis muudab sellise investeerimisprojekti pöördumatuks“.
18 Viimati nimetatud tingimuse puhul on pooled eriarvamusel küsimuses, kuidas sisustada mõistet „investeerimisprojekti pöördumatus“, st kas see mõiste hõlmab majanduslikku analüüsi investeerimisprojekti tehtud kulude osakaalust projekti kogumaksumuses, ja kas juhul, kui tehtud kulutustest mingi osa loeb Elering ettevalmistavateks töödeks või kuludeks, mis on välistatud pöördumatute kulutuste alt (näiteks maa või hoonestusõiguse ostmisega seotud kulutused), tuleks need kulud majandusliku analüüsi teostamisel arvestada välja ka projekti kogumaksumusest, kui võrreldakse protsentuaalselt tehtud kulutuste osakaalu projekti kogumaksumusest.
19 Samuti puudub poolte vahel üksmeel esiteks küsimuses, kas kaebajal oli 31. detsembri 2016. aasta seisuga olemas riiklik luba projekti rajamiseks, ja teiseks küsimuses, kas riiklik luba peab tingimata olema ehitusluba või võib selleks olla ka planeerimisdokument (üldplaneering või detailplaneering) või projekteerimistingimused, mis eelnevad riigisisese õiguse kohaselt ehitusloa andmisele.
20 EWP leiab, et ta on „alustanud“ kavandatava tuulepargi „ehitustöödega“, kui ta ehitas tuulemõõdumastid ja tuulepargi liitumispunkti Allika (Eesti) alajaamas enne 31. detsembrit 2016.
21 Elering loeb „pöördumatute kulutuste“ hulka kulutused tuulemõõdumastile summas 212 002,15 eurot ja liitumistasud summas 522 813,93 eurot, kuid leiab, et sellised investeeringud ei ole piisavad tõendamaks, et asjaomane investeerimisprojekt oleks väga suure tõenäosusega lõpetatud, kuna need kohustused ei moodusta märkimisväärset osa projekti kogukuludest, mis on hinnatud 67 224 000 eurole, moodustades vaid 1,09% sellest kogumaksumusest.
22 Lisaks väidab Elering, et neil asjaoludel ei saa olla täidetud ka ELTS § 59 lõikes 22 sätestatud ehitustööde alustamise tingimus, sest vastasel juhul kaotaks ELTS § 59 lõike 22 süsteem oma mõtte, kuna investeerimisprojekti pöördumatus on oluline tegur kõigil selles sättes nimetatud juhtudel, sealhulgas selle tingimuse puhul, millele EWP vaidleb vastu.
23 Tallinna Halduskohus märgib, et põhikohtuasjas palus ta määruse 2015/1589 artikli 29 lõike 1 alusel komisjonilt arvamust selle kohta, kas 2017. aasta otsuse põhjendust 42 ja seal esinevat mõistet „olemasolev tootja“ tuleb tõlgendada nii, et on nõutav, et 1. jaanuari 2017. aasta seisuga on „projekti arendajad […] hankinud vajaliku riikliku loa projekti rajamiseks ja neil on seaduspärane õigus kasutada maad, kus projekti hakatakse arendama“, et neid saaks pidada selle mõiste alla kuuluvaks ja nad võiksid seega saada selle otsuse alusel siseturuga kokkusobivat riigiabi.
24 Komisjon vastas halduskohtule 17. jaanuari 2020. aasta arvamuses (edaspidi „2020. aasta arvamus“), et 2017. aasta otsuse põhjendust 42 tuleb tõlgendada nii, et see nõuab, et 1. jaanuariks 2017 on „projekti arendajad […] hankinud vajaliku riikliku loa projekti rajamiseks ja neil on seaduspärane õigus kasutada maad, kus projekti hakatakse arendama“. Komisjon lisas, et need kaks tingimust peavad olema täidetud ja üks kolmest sündmusest, mida on nimetatud 2014. aasta suuniste punkti 19 alapunkti 44 esimeses lauses, peab olema aset leidnud, et ettevõtjat saaks pidada „olemasolevaks tootjaks“ ja ta võiks seega saada selle otsuse alusel siseturuga kokkusobivat riigiabi.
25 Seda arvamust silmas pidades peab eelotsusetaotluse esitanud kohus vajalikuks põhjalikuma selgituse saamist 2014. aasta suuniste punkti 19 alapunktis 44 ja 2017. aasta otsuse põhjenduses 42 kasutatud mõistete „tööde algus“, „investeeringuga seotud ehitustööd“, „muu kohustus, mis teeb investeerimisprojekti pöördumatuks“ ja „vajalik riiklik luba projekti rajamiseks“ kohta, samuti nõuete kohta, mis tulenevad nendest mõistetest liikmesriigi ametiasutusele selle hindamisel, kui suure tõenäosusega viiakse investeerimisprojekt lõpuni.
26 Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud ka küsimus, ega selliste juhtumipõhiste keeruliste majanduslike hinnangute andmine ei ole vastuolus 5. märtsi 2019. aasta kohtuotsuse Eesti Pagar (C‑349/17, EU:C:2019:172) punktides 61 ja 68 esitatud kaalutlustega, mille kohaselt peavad riigiabi kriteeriumid olema selged ja liikmesriigi pädevate asutuste poolt lihtsalt kohaldatavad.
27 Neil asjaoludel otsustas Tallinna Halduskohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas Euroopa Liidu riigiabi reegleid, sh eriti [2014. aasta suuniste] punkti 19 alapunktis 44 sätestatud mõiste „tööde alustamine“ esimest alternatiivi „investeeringuga seotud ehitustööde alustamine“ tuleb tõlgendada viisil, et selliseks ehitustööks on ükskõik millise investeerimisprojektiga seotud ehitustööga alustamine või üksnes ehitustööd seoses investeerimisprojekti rajatisega, millega taastuvenergiat hakatakse tootma?
2. Kas Euroopa Liidu riigiabi reegleid, sh eriti [2014. aasta suuniste] punkti 19 alapunktis 44 sätestatud mõiste „tööde alustamine“ esimest alternatiivi „investeeringuga seotud ehitustööde alustamine“ tuleb tõlgendada viisil, et olukorras, kus liikmesriigi pädev asutus on tuvastanud investeeringuga seotud ehitustöödega alustamise, siis kas liikmesriigi pädeval asutusel tuleb õiguspärase ootuse põhimõttest lähtuvalt lisaks hinnata ka, millisesse arenguetappi on investeerimisprojekt jõudnud ning kui suure tõenäosusega viiakse investeerimisprojekt lõpuni?
3. Juhul, kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas investeeringuprojekti arenguetapi hindamisel võib võtta arvesse ka muid objektiivseid asjaolusid, nagu pooleliolevad kohtuvaidlused, mis takistavad investeerimisprojektiga jätkamist?
4. Kas käesolevas asjas on asjakohane Euroopa Kohtu 5. märtsi 2019. aasta otsuse Eesti Pagar [(C‑349/17, EU:C:2019:172)] punktides 61 ja 68 märgitu, et ergutava mõju esinemist või puudumist ei saa pidada selgeks kriteeriumiks, mida liikmesriigi asutusel on lihtne kohaldada, kuna selle kontrollimine nõuab juhtumipõhiste keeruliste majanduslike hinnangute andmist, mistõttu ei ole selline kriteerium kooskõlas nõudega, et erandi kohaldamise kriteeriumid oleksid selged ja liikmesriigi asutustel oleks neid lihtne kohaldada?
5. Juhul, kui eelmisele küsimusele on vastus jaatav, siis kas Euroopa Liidu riigiabi reegleid, sh eriti [2014. aasta suuniste] allmärkust nr 66 koosmõjus [suuniste] punkti 19 alapunktiga 44, tuleb tõlgendada viisil, et liikmesriigi asutus ei pea töödega alustamise kriteeriumit kontrollides investeeringuprojektile juhtumipõhiselt majanduslikku hinnangut andma?
6. Juhul, kui eelmisele küsimusele on vastus jaatav, siis kas Euroopa Liidu riigiabi reegleid, sh eriti [2014. aasta suuniste] punkti 19 alapunktis 44 sätestatud mõiste „tööde alustamine“ viimast alternatiivi „muu kohustus, mis teeb investeeringu pöördumatuks“, tuleb tõlgendada viisil, et pöördumatuks muudab investeeringu ükskõik milline muu kohustus, välja arvatud maa ostmine ja ettevalmistustööd (sh ehitusloa hankimine), sõltumata võetud kohustuse maksumusest?
7. Kas Euroopa Liidu riigiabi reegleid, sh eriti [2014. aasta suuniste] punkti 19 alapunktis 44 sätestatud mõistet „tööde alustamine“, tuleb tõlgendada viisil, et selle vältimatuteks eeldusteks on tootjal maakasutusõiguse olemasolu ja riikliku loa olemasolu investeerimisprojekti rajamiseks?
8. Juhul, kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas mõistet „[vajalik] riiklik luba investeerimisprojekti rajamiseks“ tuleb sisustada lähtuvalt siseriiklikust õigusest ning selleks saab olla üksnes luba, mille alusel teostatakse investeerimisprojektiga seotud ehitustööd?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimese kuni kuuenda küsimuse vastuvõetavus
28 Komisjon väidab, et arvestades vastust, mis tuleb anda seitsmendale ja kaheksandale küsimusele, on esimene kuni kuues küsimus vastuvõetamatud või vähemalt ei oma asjas tähtsust, mistõttu ei ole neile vaja vastata.
29 Esiteks märgib komisjon, et 2014. aasta suunised on siduvad üksnes talle endale ega tekita iseseisvaid õiguslikke kohustusi liikmesriikidele, kellele on siduvad üksnes otsused, mille komisjon on neile asjaomasele meetmele vastavaid suuniseid kohaldades adresseerinud. Järelikult ei ole 2014. aasta suuniste punkti 19 alapunkt 44, punkt 126 ega allmärkus 66 õigusnormid, mida Tallinna Halduskohus peaks põhikohtuasjas vahetult kohaldama.
30 Tuleb märkida, et ELTL artikli 107 lõike 3 alusel abimeetmete siseturuga kokkusobivuse hindamine on komisjoni ainupädevuses, kelle tegevus allub liidu kohtute kontrollile. Komisjonil on selles osas laiaulatuslik kaalutlusõigus, mille kasutamine hõlmab keerulisi majanduslikke ja sotsiaalseid hinnanguid. Kaalutlusõiguse kasutamisel võib komisjon kehtestada suuniseid, et kindlaks määrata kriteeriumid, mille alusel ta kavatseb hinnata, kas liikmesriikide kavandatavad abimeetmed on siseturuga kooskõlas (15. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Veejaam ja Espo, C‑470/20, EU:C:2022:981, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Sellega, et komisjon võtab vastu selliseid käitumisreegleid ja annab nende avaldamisega teada, et ta kavatseb neid edaspidi nendega hõlmatud juhtumitele kohaldada, piirab ta oma kaalutlusõigust ega saa neist reeglitest põhimõtteliselt kõrvale kalduda ilma, et tema suhtes olenevalt olukorrast rakendataks sanktsioone selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse (15. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Veejaam ja Espo, C‑470/20, EU:C:2022:981, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
32 Sellest tuleneb, et 2014. aasta suunistes sisalduvate käitumisreeglite vastuvõtmisega piirab komisjon ainult ise enda pädevust oma kaalutlusõiguse teostamisel nii, et kui liikmesriik teatab komisjonile abikavast, mis on nende reeglitega kooskõlas, on komisjon põhimõtteliselt kohustatud selle abikava heaks kiitma (15. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Veejaam ja Espo, C‑470/20, EU:C:2022:981, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
33 Siit järeldub, et 2014. aasta suunised ei loo liikmesriikidele autonoomseid kohustusi (15. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Veejaam ja Espo, C‑470/20, EU:C:2022:981, punkt 32).
34 Samas on 2017. aasta otsus vastavalt ELTL artikli 288 neljandale lõigule siduv Eesti Vabariigile, kes on selle otsuse adressaat.
35 Ent nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 30, on 2017. aasta otsuses sõnaselgelt viidatud mitmele 2014. aasta suuniste punktile.
36 Eelkõige on 2017. aasta otsuse põhjenduses 42 tsiteeritud ja tõlgendatud 2014. aasta suuniste allmärkust 66, selle otsuse põhjenduses 43 on märgitud, et „[a]bi andvad ametiasutused peaksid […] [allmärkust 66] lugedes ja tõlgendades […] arvesse võtma“ „[2014. aasta suuniste punkti 19 alapunktis 44 esitatud mõiste „tööde algus“ määratlust“], ning otsuse põhjenduses 44 on viidatud juhtumile, „kui abi andev asutus leiab, et tööd on teatud projektiga alustatud enne 1. jaanuari 2017 [2014. aasta suuniste] punkti 19 alapunkti 44 tähenduses“.
37 Seega tuleb tõdeda, et 2017. aasta otsuse põhjenduste 42–44 kohaselt paneb see otsus sellistel asjaoludel, nagu on arutusel põhikohtuasjas, Eesti pädevatele ametiasutustele kohustuse kohaldada 2014. aasta suuniste neid punkte nii, nagu on sisustatud otsuse viidatud põhjendustes, mis annab suuniste nimetatud punktidele siduva jõu.
38 Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses on vaidlus Eleringi antud siduva hinnangu õiguspärasuse üle ja sellele kohaldatakse 2017. aasta otsuse põhjenduste 42–44 kohaselt 2014. aasta suuniste nimetatud punkte, tuleb tema küsimused suuniste punkti 19 alapunkti 44 ja allmärkuse 66 tõlgendamise kohta lugeda vastuvõetavaks.
39 Teiseks toob komisjon esile, et eelotsusetaotlusest nähtub, et Eesti kaitseministeerium keeldus kavandatud tuulepargi ehitusprojektide kooskõlastamisest ja Toila Vallavalitsus keeldus seetõttu EWP taotletud ehituslubade andmisest. Need asjaolud näivad viitavat sellele, et kõiki asjaomase projekti rajamiseks vajalikke riiklikke lube 2017. aasta otsuse põhjenduse 42 tähenduses ei olnud enne 31. detsembrit 2016 hangitud. Seega ilmneb, et 1. jaanuari 2017. aasta seisuga ei olnud projekt sellises arenguetapis, et see oleks väga suure tõenäosusega lõpetatud ja peaks saama toetust olemasoleva abikava alusel otsuse põhjenduse 42 tähenduses.
40 Selline vastuväide ei tulene mitte ainult seitsmendas ja kaheksandas küsimuses käsitletud liidu õigusnormide tõlgendusest, vaid ka nende normide kohaldamisest põhikohtuasja asjaoludele ning asjasse puutuvate Eesti õigusnormide tõlgendamisest ja kohaldamisest nendele asjaoludele.
41 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud menetlus Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö vahend, mille abil Euroopa Kohus annab liikmesriikide kohtutele liidu õiguse tõlgendusi, mida liikmesriikide kohtud vajavad nende menetluses olevate vaidluste lahendamiseks (15. septembri 2011. aasta kohtuotsus Unió de Pagesos de Catalunya, C‑197/10, EU:C:2011:590, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika).
42 Selles menetluses, mis põhineb liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel, on üksnes liikmesriigi kohus pädev põhikohtuasja faktilisi asjaolusid tuvastama ja hindama ning riigisisest õigust tõlgendama ja kohaldama (24. juuli 2023. aasta kohtuotsus Lin, C‑107/23 PPU, EU:C:2023:606, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 Eelkõige on Euroopa Kohus korduvalt selgitanud, et tema ülesanne ei ole eelotsusemenetluses tõlgendada riigisiseseid õigusnorme, kuna nende tõlgendamine on nimelt liikmesriikide kohtute ainupädevuses (25. novembri 2020. aasta kohtuotsus Sociálna poisťovňa, C‑799/19, EU:C:2020:960, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).
44 Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et esimene kuni kuues küsimus on vastuvõetavad.
Esimene ja kuues küsimus, mis käsitlevad mõistet „tööde algus“ 2014. aasta suuniste punkti 19 alapunkti 44 tähenduses koostoimes 2017. aasta otsuse põhjendusega 42
45 Esimese ja kuuenda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas 2014. aasta suuniste punkti 19 alapunkti 44 koostoimes 2017. aasta otsuse põhjendusega 42 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „tööde algus“ viitab esiteks investeerimisprojektiga seotud mis tahes ehitustööga alustamisele või üksnes ehitustöö alustamisele seoses investeerimisprojekti rajatisega, millega saab toota taastuvenergiat, ja teiseks mis tahes muule kohustusele, olenemata kohustuse laadist või maksumusest, välja arvatud maa ostmine ja ettevalmistustööd punkti 19 alapunkti 44 tähenduses.
46 Alustuseks tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei tule liidu õigusnormi tõlgendamisel arvestada mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa õigusnorm on (8. juuni 2023. aasta kohtuotsus Fastweb jt (arveldusperiood), C‑468/20, EU:C:2023:447, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).
47 2014. aasta suuniste punkti 19 alapunktis 44 nimetatud esimese ja kolmanda alternatiivi kohaselt hõlmab mõiste „tööde algus“ „investeeringuga seotud ehitustööde alustamist“ või „mis tahes muud kohustust, mis teeb investeeringu pöördumatuks“. Lisaks on selles alapunktis täpsustatud, et see „[m]õiste ei hõlma maa ostmist ega ettevalmistustöid, nagu lubade hankimine ja esialgsete teostatavusuuringute tegemine“.
48 Kuigi alapunkti sõnastusest nähtub selgelt, et sellised investeerimisprojekti toimimiseks vajalikud ehitustööd nagu põhikohtuasjas tuulemõõdumastide rajamine ja liitumispunkti ehitamine ei ole ettevalmistustööd selle alapunkti tähenduses ja võivad seega kuuluda mõiste „tööde algus“ alla 2014. aasta suuniste punkti 19 alapunkti 44 tähenduses, kui selles alapunktis ette nähtud tingimused on täidetud, tuleb siiski tõdeda, et selles alapunktis ei ole täpselt kindlaks määratud, millist laadi ehitustöid või investeeringu pöördumatuks muutvaid kohustusi silmas peetakse, ega ole kehtestatud künnist, millest alates tuleb alustatud ehitustöid pidada neile tingimustele vastavaks.
49 Samas, nagu tõi esile kohtujurist oma ettepaneku punktides 37–39, on mõiste „tööde algus“ eesmärk 2017. aasta otsuse põhjenduse 42 kontekstis kindlaks teha, milliseid tootjaid võib lugeda taastuvenergia „olemasolevateks tootjateks“, kes võivad saada riigiabi olemasoleva abikava alusel.
50 Põhjendusest 42 nähtub, et abi andvad ametiasutused saavad „olemasoleva tootjana“ käsitada „neid tootjaid, kelle projekt oli 1. jaanuaril 2017 sellises arenguetapis, et see oleks väga suure tõenäosusega lõpetatud“.
51 Kuna aga nimetatud põhjendus 42 nõuab, et asjaomane projekt oleks selle kuupäeva seisuga olnud „sellises arenguetapis, et see oleks väga suure tõenäosusega lõpetatud“, siis ei saa asuda seisukohale, et ükskõik millise investeerimisprojektiga seotud ehitustööga alustamine vastab sellele kriteeriumile.
52 Vastupidi, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 43 sisuliselt esile tõi, tuleb järeldada, et tööde arenguetapp peab olema selline, et 1. jaanuari 2017. aasta seisuga oleks investeering muutunud pöördumatuks ja arendajat saaks pidada taastuvenergia olemasolevaks tootjaks.
53 2017. aasta otsuse põhjenduse 42 kontekstis tuleb mõistet „tööde algus“ 2014. aasta suuniste punkti 19 alapunkti 44 tähenduses seega igal juhul mõista nii, et sellega peetakse silmas tööde sellist arenguetappi, mis võimaldab arendajat pidada taastuvenergia olemasolevaks tootjaks.
54 Järelikult saab selles kontekstis mõiste „tööde algus“ hõlmata üksnes kohustust, millega investeerimisprojekt oli 1. jaanuari 2017. aasta seisuga viidud sellisesse „arenguetappi“, et see „oleks väga suure tõenäosusega lõpetatud“, ning et projekt oli seega sisuliselt muutunud pöördumatuks.
55 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 44–46 sisuliselt esile tõi, saab sellist künnist pidada sel kuupäeval saavutatuks üksnes siis, kui kõik ettevalmistustööd on lõpetatud ning kui võetud kohustus on oma laadi ja maksumuse poolest piisavalt oluline, võrreldes asjaomase investeerimisprojekti kogumahuga.
56 Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus, kelle käsutuses on ainsana kõik asjakohased andmed, peab hindama, kas sel kuupäeval olid kavandatava tuulepargi ehitustööd sellises arenguetapis, mis võimaldab järeldada, et tuulepargi ehitusprojekt oleks väga suure tõenäosusega lõpetatud, viitab Euroopa Kohtu käsutuses olev teave pigem sellele, et käesoleval juhul ei tähenda tuulemõõdumastide ja liitumispunkti ehitamine sellist „tööde algust“, mis võimaldaks pidada EWPd taastuvenergia „olemasolevaks tootjaks“, kuna üksnes taastuvenergiat tootvate tuulegeneraatorite ehitustöödega alustamine või isegi pöördumatu kohustus, mis on seotud tuulegeneraatoritega, mis näivad olevat kõige olulisem osa põhikohtuasjas käsitletavast investeerimisprojektist, võib talle sellise staatuse anda.
57 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele ja kuuendale küsimusele vastata, et 2014. aasta suuniste punkti 19 alapunkti 44 tuleb koostoimes 2017. aasta otsuse põhjendusega 42 tõlgendada nii, et mõiste „tööde algus“ viitab esiteks ehitustööde alustamisele seoses investeerimisprojekti rajatisega, millega saab toota taastuvenergiat, ja teiseks mis tahes muule kohustusele, mis oma laadi ja maksumuse tõttu oli investeerimisprojekti 1. jaanuari 2017. aasta seisuga viinud sellisesse arenguetappi, et see oleks väga suure tõenäosusega lõpetatud.
Teine, neljas ja viies küsimus, mis puudutavad hindamist, mille liikmesriigi pädev asutus peab läbi viima 2014. aasta suuniste punkti 19 alapunkti 44 alusel koostoimes 2017. aasta otsuse põhjendustega 42–44
58 Teise, neljanda ja viienda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas 2014. aasta suuniste punkti 19 alapunkti 44 tuleb koostoimes 2017. aasta otsuse põhjendustega 42–44 tõlgendada nii, et liikmesriigi pädev asutus on „tööde alguse“ tuvastamiseks punkti 19 alapunkti 44 tähenduses kohustatud andma juhtumipõhise, vajaduse korral põhjaliku majandusliku hinnangu selle kohta, millisesse arenguetappi on investeerimisprojekt jõudnud ja kui suure tõenäosusega see lõpule viiakse, või võib ta piirduda puhtfaktilise või vormilise hindamisega.
59 Sellega seoses tuleb märkida, et 2017. aasta otsuse põhjendustes 42–44 on muu hulgas täpsustatud, et just neid tootjaid, kelle projekt oli 1. jaanuari 2017. aasta seisuga sellises arenguetapis, et see oleks väga suure tõenäosusega lõpetatud, „peavad […] abi andvad ametiasutused […] käsitama“ olemasoleva tootjana, et „liikmesriigid vastutavad abimeetmete nõuetekohase rakendamise eest oma pädevate asutuste kaudu“ ja et juhul, kui „abi andev asutus leiab“, et töid teatud projektiga on alustatud 2014. aasta suuniste punkti 19 alapunkti 44 tähenduses enne 1. jaanuari 2017, siis komisjoni arvates puudutab see hinnang vaid seda konkreetset projekti. Nendes põhjendustes on samuti märgitud, et nimetatud suuniste allmärkust 66 „lugedes ja tõlgendades“ peavad „abi andvad ametiasutused“ võtma arvesse punkti 19 alapunktis 44 esitatud mõiste „tööde algus“ määratlust.
60 Seega nähtub 2017. aasta otsuse põhjendustest 42–44 ühemõtteliselt, et selle otsuse kontekstis peab pädev asutus juhtumipõhiselt kontrollima, kas asjaomane projekt oli 1. jaanuari 2017. aasta seisuga sellises arenguetapis, et see oleks väga suure tõenäosusega lõpetatud. Sellist hinnangut ei saa aga anda puhtformaalselt ja see võib sõltuvalt juhtumist nõuda põhjalikku majanduslikku analüüsi.
61 Seda järeldust ei lükka ümber 5. märtsi 2019. aasta kohtuotsuse Eesti Pagar (C‑349/17, EU:C:2019:172) punktides 61 ja 68 esitatud kaalutlused. On tõsi, et nendes punktides välistas Euroopa Kohus sisuliselt selle, et liikmesriigi pädevad asutused saaksid anda keerulisi majanduslikke hinnanguid juhtumipõhiselt, ning piiras nende asutuste pädevust faktiliste või vormiliste järeldustega. Selline piiratus on aga tuvastatud seoses komisjoni 6. augusti 2008. aasta määruse (EÜ) nr 800/2008 [ELTL artiklite 107 ja 108] kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks (üldine grupierandi määrus) (ELT 2008, L 214, lk 3), artikli 8 lõike 2 kohaldamisega, mida tuleb liikmesriikides kohaldada ühetaoliselt, lähtudes selgetest ja lihtsatest kohaldatavatest kriteeriumidest. Pealegi puudutasid need kaalutlused asjaomase abi eeldatavat või tegelikku ergutavat mõju.
62 Seevastu käesoleval juhul tuvastas komisjon enne 2017. aasta otsusega tehtud muudatusi kehtinud Eesti abikava ergutava mõju lõplikult selles otsuses, mistõttu liikmesriigi pädeva asutuse antav hinnang puudutab üksnes seda, kas arendajal on kaitset vääriv õiguspärane ootus saada toetust selle abikava alusel. Selline kontroll tuleb aga tingimata läbi viia juhtumipõhiselt ja seda ei saa pidada üksnes puhtfaktilise või vormilise hindamisega piirduvaks.
63 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele, neljandale ja viiendale küsimusele vastata, et 2014. aasta suuniste punkti 19 alapunkti 44 tuleb koostoimes 2017. aasta otsuse põhjendustega 42–44 tõlgendada nii, et liikmesriigi pädev asutus on „tööde alustamise“ tuvastamiseks punkti 19 alapunkti 44 tähenduses kohustatud andma juhtumipõhise hinnangu selle kohta, millisesse arenguetappi on investeerimisprojekt jõudnud ja kui suure tõenäosusega see lõpule viiakse, ega saa piirduda puhtfaktilise või vormilise hindamisega, ning see võib sõltuvalt juhtumist nõuda põhjalikku majanduslikku analüüsi.
Kolmas, seitsmes ja kaheksas küsimus, mis käsitlevad mõistet „riiklik luba“ 2014. aasta suuniste punkti 19 alapunkti 44 tähenduses koostoimes 2017. aasta otsuse põhjendusega 42
64 Kolmanda, seitsmenda ja kaheksanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas 2014. aasta suuniste punkti 19 alapunkti 44 tuleb koostoimes 2017. aasta otsuse põhjendusega 42 tõlgendada nii, et
– mõiste „tööde algus“ punkti 19 alapunkti 44 tähenduses eeldab tingimata, et arendajal on õigus kasutada maatükki, kus investeerimisprojekti hakatakse arendama, ja tal on vajalik riiklik luba projekti rajamiseks;
– põhjenduses 42 kasutatud mõistet „vajalik riiklik luba projekti rajamiseks“ tuleb tõlgendada lähtuvalt riigisisesest õigusest ja nii, et see võimaldab teha asjaomase investeerimisprojektiga seotud ehitustöid, ja
– pooleliolevat kohtuvaidlust sellise loa andmisest keeldumise üle, mis takistab projektiga jätkamist, tuleb projekti arenguetapi hindamisel arvesse võtta.
65 Sellega seoses nähtub 2014. aasta suuniste punkti 19 alapunktist 44, et „lubade hankimine“ on „ettevalmistustöö“ ega ole seega „tööde algus“ selle sätte tähenduses. Lisaks on 2017. aasta otsuse põhjenduses 42 ühemõtteliselt nõutud, et arendajal peab olema „vajalik riiklik luba projekti rajamiseks“ ja et tal peab olema „seaduspärane õigus kasutada maad, kus projekti hakatakse arendama“.
66 Sellest tuleneb kõigepealt, et punkti 19 alapunktis 44 esitatud mõiste „tööde algus“ eeldab põhjenduse 42 kontekstis tingimata, et arendajal oleks õigus kasutada maad, kus asjaomast investeerimisprojekti hakatakse arendama, ja vajalik riiklik luba selle projekti rajamiseks.
67 Seejärel, kuna need juhised viitavad „riiklikule“ loale ega täpsusta, millist liiki luba on vajalik, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 52, tuleb mõistet „riiklik luba“ tõlgendada lähtuvalt riigisisesest õigusest.
68 Lisaks tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktides 52–55 ja 62 tehtud järeldustest, et kui liikmesriigi pädev asutus hindab, kas arendajal on kaitset vääriv õiguspärane ootus saada toetust olemasoleva abikava alusel, peab ta kontrollima, kas 1. jaanuari 2017. aasta seisuga olid tööd sellises arenguetapis, et investeerimisprojekt oleks väga suure tõenäosusega lõpetatud, mistõttu projekt oli sisuliselt pöördumatu ja võimaldas seega pidada arendajat taastuvenergia „olemasolevaks tootjaks“.
69 Sellest järeldub, et 2014. aasta suuniste punkti 19 alapunktis 44 – koostoimes 2017. aasta otsuse põhjendusega 42 – nõutud loa liik peab samuti võimaldama asuda seisukohale, et selle kuupäeva seisuga oli väga tõenäoline, et projekt viiakse lõpule, ja seega võimaldama pidada arendajat taastuvenergia „olemasolevaks tootjaks“.
70 Nagu on aga märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 56, oleks käesoleval juhul üksnes taastuvenergiat tootvate tuulegeneraatorite ehitustööde alustamine või neid puudutav pöördumatu kohustus võimaldanud pidada EWPd selliseks tootjaks, mistõttu vajalik riiklik luba oleks pidanud võimaldama teha neid ehitustöid.
71 Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus, kelle käsutuses on ainsana kõik asjakohased andmed, peab neid nõudeid arvestades kindlaks tegema, mis liiki riiklik luba EWP‑l antud juhul pidi olema, viitab Euroopa Kohtu käsutuses olev teave pigem sellele, et Eesti õiguse kohaselt ei võimalda ainuüksi planeerimisdokumendid põhikohtuasjas arutusel olevaid tuulegeneraatorite ehitustöid teha, vaid nende tööde tegemiseks on vaja saada veel lõplik riiklik luba ehk ehitusluba, mistõttu tundub, et just seda luba tuleb pidada vajalikuks „riiklikuks loaks“.
72 Lõpuks, mis puudutab pooleliolevat kohtuvaidlust sellise loa andmisest keeldumise üle, mis takistab asjaomase investeerimisprojektiga jätkamist, siis peab liikmesriigi pädev asutus, arvestades käesoleva kohtuotsuse järeldusi, millest viimane on punktis 68, mitte oletama, kuidas vaidlus laheneb, vaid tuginema oma otsuses õiguslikule ja faktilisele olukorrale, mis valitses 1. jaanuaril 2017.
73 Olenemata sellise kohtumenetluse tulemusest, ei saa nimelt ettevõtjat, kellel ei olnud sel kuupäeval vajalikku riiklikku luba asjaomase investeerimisprojekti rajamiseks, pidada ettevõtjaks, kellel on nimetatud kuupäeval kaitset vääriv õiguspärane ootus saada toetust olemasoleva abikava alusel.
74 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmandale, seitsmendale ja kaheksandale küsimusele vastata, et 2014. aasta suuniste punkti 19 alapunkti 44 tuleb koostoimes 2017. aasta otsuse põhjendusega 42 tõlgendada nii, et
– mõiste „tööde algus“ punkti 19 alapunkti 44 tähenduses eeldab tingimata, et arendajal on õigus kasutada maatükki, kus investeerimisprojekti hakatakse arendama, ja tal on vajalik riiklik luba projekti rajamiseks;
– põhjenduses 42 kasutatud mõistet „vajalik riiklik luba projekti rajamiseks“ tuleb tõlgendada lähtuvalt riigisisesest õigusest ja nii, et see on lõplik riiklik luba, mis võimaldab teha asjaomase investeerimisprojektiga seotud ehitustöid;
– 1. jaanuari 2017. aasta seisuga pooleliolevat kohtuvaidlust sellise loa andmisest keeldumise üle, mis takistab projektiga jätkamist, ei tule projekti arenguetapi hindamisel selle kuupäeva seisuga arvesse võtta.
Kohtukulud
75 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
1. Komisjoni teatise „Keskkonna‑ ja energiaalase riigiabi suunised aastateks 2014–2020“ punkti 19 alapunkti 44 tuleb koostoimes komisjoni 6 . detsembri 2017. aasta otsuse C(2017) 8456 (final) – Muudatusettepanekud koos Eesti taastuvate energiaallikate ja koostootmise abikavaga (riigiabi SA.47354 (2017/NN)) põhjendusega 42
tõlgendada nii, et
mõiste „tööde algus“ viitab esiteks ehitustööde alustamisele seoses investeerimisprojekti rajatisega, millega saab toota taastuvenergiat, ja teiseks mis tahes muule kohustusele, mis oma laadi ja maksumuse tõttu oli investeerimisprojekti 1. jaanuari 2017. aasta seisuga viinud sellisesse arenguetappi, et see oleks väga suure tõenäosusega lõpetatud.
2. Komisjoni teatise „Keskkonna‑ ja energiaalase riigiabi suunised aastateks 2014–2020“ punkti 19 alapunkti 44 tuleb koostoimes otsuse C(2017) 8456 põhjendustega 42–44
tõlgendada nii, et
liikmesriigi pädev asutus on „tööde alustamise“ tuvastamiseks punkti 19 alapunkti 44 tähenduses kohustatud andma juhtumipõhise hinnangu selle kohta, millisesse arenguetappi on investeerimisprojekt jõudnud ja kui suure tõenäosusega see lõpule viiakse, ega saa piirduda puhtfaktilise või vormilise hindamisega, ning see võib sõltuvalt juhtumist nõuda põhjalikku majanduslikku analüüsi.
3. Komisjoni teatise „Keskkonna‑ ja energiaalase riigiabi suunised aastateks 2014–2020“ punkti 19 alapunkti 44 tuleb koostoimes komisjoni otsuse C(2017) 8456 põhjendusega 42
tõlgendada nii, et
– mõiste „tööde algus“ punkti 19 alapunkti 44 tähenduses eeldab tingimata, et arendajal on õigus kasutada maatükki, kus investeerimisprojekti hakatakse arendama, ja tal on vajalik riiklik luba projekti rajamiseks;
– põhjenduses 42 kasutatud mõistet „vajalik riiklik luba projekti rajamiseks“ tuleb tõlgendada lähtuvalt riigisisesest õigusest ja nii, et see on lõplik riiklik luba, mis võimaldab teha asjaomase investeerimisprojektiga seotud ehitustöid;
– 1. jaanuari 2017. aasta seisuga pooleliolevat kohtuvaidlust sellise loa andmisest keeldumise üle, mis takistab projektiga jätkamist, ei tule projekti arenguetapi hindamisel selle kuupäeva seisuga arvesse võtta.
Arabadjiev | von Danwitz | Xuereb |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. oktoobril 2023 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja president |
A. Calot Escobar | | A. Arabadjiev |