6. veebruaril 2012 esitatud hagi - Western Digital ja Western Digital Ireland versus komisjon
(Kohtuasi T-60/12)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Hagejad: Western Digital Corp. (Dover, Delaware, Ühendriigid) ja Western Digital Ireland, Ltd (Grand Cayman, Kaimanisaared) (esindajad: advokaat F. González Díaz, solicitor R. Patel ja barrister P. Stuart)
Kostja: Euroopa Komisjon
Nõuded
Hageja palub Üldkohtul:
kohustada kostjat esitama küsimustikud, mille ta saatis kolmandatele isikutele uurimise esimeses ja teises faasis seoses Seagate'i ettepanekuga omandada Samsung Electronics Co. Ltd kõvakettaalane tegevus;
kohustada kostjat võimaldama tutvuda Seagate/Samsungi tehingut puudutava toimikuga enne ja pärast teatamist, k.a eelkõige Seagate'i, Samsungi ja komisjoni vahelise kirjavahetuse ja muu suhtluse protokollide mittekonfidentsiaalsete versioonidega kuni teatamise kuupäevani, ning kogu komisjoni sisese suhtlusega nii Seagate/Samsungi kui Western Digital Ireland/Viviti Technologies juhtumites seoses nende kahe tehingu prioriteetseks tunnistamisega;
tühistada Euroopa Komisjoni 23. novembri 2011. aasta otsuse juhtumis COMP/M.6203 - Western Digital Ireland/Viviti Technologies, mis puudutab nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 alusel algatatud menetlust, artiklid 2 ja 3 ning selle otsuse artikkel 1 vajalikus ulatuses; ja
mõista käesoleva menetluse kulud välja kostjalt.
Väited ja peamised argumendid
Hagi põhjenduseks esitavad hagejad neli väidet.
Esimene väide, et vaidlustatud otsuse muudab kehtetuks nn "prioriteedieeskirja" vastuvõtmine, kuna:
komisjonil ei olnud pädevust võtta vastu prioriteedieeskirja koondumisteate kuupäeva alusel;
prioriteedipõhimõte on õigusvastane ja rikub õigluse ja hea halduse üldpõhimõtteid;
komisjon rikkus hagejate õiguspärast ootust, et tehingut hinnatakse "5-lt 4-le" koondumisena;
komisjon võttis hagejatelt tegeliku võimaluse olla esimesena teatatud tehing, kui esitas enne teatamist ebaproportsionaalseid teabe saamise nõudeid, rikkudes nii hea halduse, õigluse ja diskrimineerimise keelu põhimõtteid.
Teine väide, et vaidlustatud otsuse muudab kehtetuks asjaolu, et hagejatel ei võimaldatud teostada oma kaitseõigusi, kuna:
hagejad ei saanud lükata ümber argumente, väiteid ja eeldusi, mis sisalduvad küll vaidlustatud otsuses, kuid mida ei olnud esitatud vastuväiteteatises;
hagejatele ei antud võimalust analüüsida asjakohaseid andmeid ja teavet, mis oli komisjoni käsutuses.
Kolmas väide, et kostja rikub vaidlustatud otsuses õigusnormi ja tugineb tõenditele, mis on faktiliselt ebatäpsed, ebausaldusväärsed ja mis ei võimalda põhjendada neist tehtud järeldusi, ning need põhinevad õigusnormi rikkumisel.
Neljas väide, et vaidlustatud otsus rikub EL õiguse aluspõhimõtet, sest see kehtestab ebaproportsionaalsed leevendusmeetmed.
____________1 - Nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määrus (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (ELT 2004 L 24, lk 1; ELT eriväljaanne 08/03, lk 40).