EUROOPA KOHTU OTSUS (üheksas koda)
4. september 2014(*)
Eelotsusetaotlus – Lennutransport – Määrus (EÜ) nr 261/2004 – Artiklid 2, 5 ja 7 – Õigus nõuda hüvitist pikaajalise hilinemise eest – Hilinemise kestus – Mõiste „saabumisaeg”
Kohtuasjas C‑452/13,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Landesgericht Salzburg’i (Austria) 31. juuli 2013. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 12. augustil 2013, menetluses
Germanwings GmbH
versus
Ronny Henning,
EUROOPA KOHUS (üheksas koda),
koosseisus: koja president M. Safjan, kohtunikud J. Malenovský (ettekandja) ja A. Prechal,
kohtujurist: Y. Bot,
kohtusekretär: ametnik K. Malacek,
arvestades kirjalikus menetluses ja 7. mai 2014. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke seisukohti, mille esitasid:
– R. Henning, esindaja: Rechtsanwalt A. Skribe,
– Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Kemper,
– Euroopa Komisjon, esindajad: W. Mölls ja N. Yerrell,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada mõistet „saabumisaeg” Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 (ELT L 46, lk 1; ELT eriväljaanne 07/08, lk 10), artiklite 2, 5 ja 7 tähenduses.
2 See taotlus esitati lennuettevõtja Germanwings GmbH (edaspidi „Germanwings”) ja R. Henningu vahelises vaidluses selle üle, et see lennuettevõtja keeldus maksmast hüvitist hilinemise eest, millega tema lend väidetavalt Kölni/Bonni (Saksamaa) lennujaama saabus.
Õiguslik raamistik
3 Määruse nr 261/2004 artikkel 2 „Mõisted” on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
[...]
h) lõppsihtkoht – registreerimislauas esitatavale piletile märgitud sihtkoht või vahetute ümberistumistega lendude korral viimase lennu sihtkoht; arvesse ei võeta olemasolevaid ümberistumisega asenduslende, kui peetakse kinni esialgsest kavandatud saabumisajast”.
4 Nimetatud määruse artikkel 5 „Tühistamine” sätestab:
„1. Lennu tühistamise korral:
[...]
c) on asjaomastel reisijatel õigus saada tegutsevalt lennuettevõtjalt hüvitist vastavalt artiklile 7, [välja arvatud juhul,] kui
[...]
iii) neid on teavitatud tühistamisest hiljem kui seitse päeva enne kavandatud väljumisaega ning neile on pakutud võimalust teekonda muuta, mis võimaldab neil välja lennata mitte rohkem kui üks tund enne kavandatud väljumisaega ja jõuda lõppsihtkohta hiljemalt kaks tundi pärast kavandatud saabumisaega.
[...]
3. Tegutsev lennuettevõtja ei ole kohustatud maksma hüvitist vastavalt artiklile 7, kui ta suudab tõestada, et tühistamise põhjustasid erakorralised asjaolud, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed.
[...]” [Tsitaati on parandatud Euroopa Kohtus, kuna määruse eestikeelne versioon on ebatäpne.]
5 Määruse nr 261/2004 artiklis 6 „Hilinemine” on sätestatud:
„1. Kui lennuettevõtja näeb mõistlikkuse piires ette, et lennu kavandatud väljumisaeg hilineb:
a) kaks tundi või rohkem kuni 1500 kilomeetri pikkuste lendude puhul; või
b) kolm tundi või rohkem kõikide üle 1500 kilomeetri pikkuste ühendusesiseste lendude ning kõikide muude 1500–3500 kilomeetri pikkuste lendude puhul; või
c) neli tundi või rohkem kõikide muude kui punktides a või b nimetatud lendude puhul,
pakub tegutsev lennuettevõtja reisijatele:
i) artikli 9 lõike 1 punktis a ja lõikes 2 määratletud abi; ning
ii) artikli 9 lõike 1 punktides b ja c määratletud abi, kui mõistlikkuse piires eeldatav väljumisaeg on vähemalt varem väljakuulutatud väljumisajale järgneval päeval; ning
iii) artikli 8 lõike 1 punktis a osutatud abi, kui lend hilineb vähemalt viis tundi.
2. Igal juhul antakse abi iga vahemaa jaoks eespool sätestatud ajavahemike jooksul.”
6 Määruse nr 261/2004 artikkel 7 „Õigus hüvitisele” sätestab:
„1. Kui osutatakse käesolevale artiklile, saavad reisijad hüvitist kuni:
a) 250 euro ulatuses kõikide kuni 1500 kilomeetri pikkuste lendude puhul;
[...]
2. Kui reisijatele pakutakse vastavalt artiklile 8 võimalust jõuda sihtkohta asenduslennuga teist marsruuti pidi, nii et saabumisaeg ei ületa algselt broneeritud lennu kavandatud saabumisaega üle:
a) kahe tunni kuni 1500 kilomeetri pikkuste lendude puhul;
[…]
võib tegutsev lennuettevõtja vähendada lõikes 1 ettenähtud hüvitist 50%.
[...]
4. Lõigetes 1 ja 2 nimetatud vahemaid mõõdetakse vahemaa mõõtmise suurringjoone meetodil.”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
7 R. Henning ostis Germanwingsilt lennupileti sõiduks Salzburgist (Austria) Köln/Bonni. See pilet oli lennule, mis pidi Salzburgi lennujaamast väljuma 11. mail 2012 kell 13.30 ja saabuma Köln/Bonni lennujaama 11. mail 2012 kell 14.40. Suurringjoone meetodil mõõdetud vahemaa Salzburgist Köln/Bonni on lühem kui 1500 km.
8 R. Henningu lend väljus 11. mail 2012 Salzburgi lennujaamast hilinemisega. Saabumisel puudutasid lennuki rattad Köln/Bonni lennujaama lennuraja pinda kell 17.38. Sellegipoolest saabus lennuk seisuplatsile alles kell 17.43, s.o plaanipärasest saabumisajast 3 tundi ja 3 minutit hiljem. Lennuki uksed avati veidi pärast seda.
9 R. Henning leiab, et sihtkohta jõuti plaanipärasest saabumisajast rohkem kui 3 tundi hiljem. Tema arvates on tal seega õigus saada 250 eurot hüvitist määruse nr 261/2004 artiklite 5–7 alusel. Germanwings on seisukohal, et kuna tegelik saabumisaeg oli siis, kui lennuki rattad Köln/Bonni lennujaama lennuraja pinda puudutasid, siis hilineti plaanipärase saabumisajaga võrreldes üksnes 2 tundi ja 58 minutit, mistõttu mingit hüvitist maksta ei tule.
10 Esimese astme kohus leidis, et arvesse võetav tegelik saabumisaeg oli siis, kui lennuki esimene uks reisijate väljumiseks avati. Sellest tulenevalt mõistis nimetatud kohus Germanwingsilt R. Henningu kasuks välja hüvitise 250 eurot. Nimetatud lennuettevõtja esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.
11 Neil asjaoludel otsustas Landesgericht Salzburg menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Milline aeg on määrav [määruse nr 261/2004] artiklites 2, 5 ja 7 kasutatud mõiste „saabumisaeg” määratlemisel, kas:
a) aeg, mil lennuk puudutab maandumisraja pinda (prantsuse keeles „toucher des roues”, inglise keeles „touchdown”)?
b) aeg, mil lennuk saabub seisuplatsile ja seisupidur on sisse lülitatud või tõkiskingad on paigaldatud („heure d’arrivée au bloc”; „in‑block”)?
c) aeg, mil avatakse lennuki uks?
d) poolte poolt privaatautonoomia raames määratletud aeg?”
Eelotsuse küsimus
12 Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 261/2004 artikleid 2, 5 ja 7 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „saabumisaeg”, mida kasutatakse lennureisijatele põhjustatud hilinemise ulatuse kindlaksmääramisel, tähistab aega, mil lennuki rattad puudutavad sihtlennujaama maandumisrada; või nii, et see mõiste tähistab aega, mil lennuk saabub seisuplatsile ja seisupidur on sisse lülitatud või tõkiskingad on paigaldatud; või nii, et nimetatud mõiste tähistab aega, mil avatakse lennuki uks; või nii, et see mõiste tähistab poolte vastastikusel kokkuleppel kindlaksmääratud aega.
13 Esmalt tuleb märkida, et kõnealuses määruses on nimetatud kaht erinevat olukorda, kui lend hilineb.
14 Ühelt poolt viidatakse selles määruses teatavatel juhtudel – nagu määruse nr 261/2004 artiklis 6 kirjeldatud lennu hilinemine – lennu hilinemisele seoses väljalennu hilinemisega.
15 Teiselt poolt viidatakse selles määruses muudel juhtudel – nagu selle määruse artiklites 5 ja 7 nimetatud juhud – lennu hilinemisele sihtkohta jõudmisel. Nendest artiklitest tuleneb, et niisuguse hilinemise ulatuse kindlaksmääramisel tuleb võrrelda lennuki plaanipärast saabumisaega ajaga, kui ta tegelikult oma seisuplatsile saabus.
16 Määrus nr 261/2004 tegelikku saabumisaega ei määratle. Seetõttu tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise kui ka võrdsuse põhimõttega seonduvatest nõuetest, et sellise liidu õigusnormi mõisteid, mis ei viita sõnaselgelt liikmesriikide õigusele õigusnormi tähenduse ning ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb tavaliselt kogu Euroopa Liidu piires tõlgendada autonoomselt (vt selle kohta kohtuotsus Ekro, 327/82, EU:C:1984:11, punkt 11).
17 Sellest tuleneb, et mõistet „saabumisaeg” tuleb tõlgendada nii, et seda kohaldataks Euroopa Liidu piires ühetaoliselt.
18 Neil asjaoludel tuleb kohe tagasi lükata üks eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud olukord – nimelt see, mille kohaselt määravad asjaomased isikud kõnealuse mõiste kindlaks lepingu alusel –, kuna määruses nr 261/2004 puuduvad selle kohta igasugused viited.
19 Järgmiseks tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba sedastanud, et pikaajalise hilinemise korral, st kolm tundi või rohkem, on selliselt hilinevate lendude reisijatel – sarnaselt reisijatega, kelle esialgne lend on tühistatud ja kellele lennuettevõtja ei suuda pakkuda teekonna muutmist määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punkti c alapunktis iii sätestatud tingimustel – õigus saada hüvitist sama määruse artikli 7 alusel, tingimusel et nende ajakaotus on pöördumatu (vt selle kohta kohtuotsus Folkerts (C‑11/11, EU:C:2013:106, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).
20 Nimelt, lennu ajal viibivad reisijad lennuettevõtja juhtimisel ja kontrolli all kinnises ruumis, kus tehnilistel ja ohutusest lähtuvatel kaalutlustel on nende võimalused välismaalimaga ühendust võtta oluliselt piiratud. Neis tingimustes ei saa reisijad pidevalt oma isiklikke, perekondlikke, ühiskondlikke või äriasju ajada. Üksnes lennu lõppedes saavad nad oma tavapärase tegevusega jätkata.
21 Kuigi niisuguseid ebamugavusi tuleb pidada vältimatuks olukorras, kus plaanipärast lennuaega ei ületata, siis on hilinemiste puhul lugu teisiti, kuna eelmises punktis kirjeldatud tingimustel lennu plaanipärasest kestusest kauem kulunud aeg on nn kaotatud aeg, võttes arvesse ka seda, et asjaomased reisijad ei saa seda aega kasutada nendel eesmärkidel, mis neid soovitud ajaks enda valitud sihtkohta jõudma ajendas.
22 Siit järeldub, et mõistet „tegelik saabumisaeg” tuleb määruse nr 261/2004 kontekstis mõista nii, et see tähistab hetke, kui eespool käesoleva kohtuotsuse punktis 20 kirjeldatud tegevus lõpeb.
23 Selles osas tuleb märkida, et põhimõtteliselt lennureisijate olukord sisuliselt sellest ei muutu, kui nende lennuki rattad puudutavad sihtlennujaama lennurada, kui see lennuk saabub seisuplatsile ja seisupidur sisse lülitatakse või kui tõkiskingad paigaldatakse, kuna reisijad peavad neid ümbritsevas kinnises ruumis jätkuvalt taluma erinevaid piiranguid.
24 Alles sellel hetkel, kui reisijatel lubatakse lennukist väljuda ja kui selleks antakse korraldus avada lennuki uksed, saavad reisijad põhimõtteliselt oma tavapäraste tegevustega jätkata, ilma et nad peaksid taluma neid piiranguid.
25 Eeltoodud kaalutlustest ilmneb, et määruse nr 261/2004 artikleid 2, 5 ja 7 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „saabumisaeg”, mida kasutatakse lennureisijatele põhjustatud hilinemise ulatuse kindlaksmääramisel, tähistab aega, mil avatakse vähemalt üks lennuki uks, eeldusel, et reisijad tohivad sel hetkel lennukist väljuda.
26 Seda järeldust ei muuda ka asjaolu, et mitmed Euroopa määrused ja ka teatavad Rahvusvahelise Lennutranspordi Assotsiatsiooni (IATA) dokumendid viitavad mõistele „tegelik saabumisaeg” kui ajale, mil lennuk saabub oma seisuplatsile. Nimelt on nende määruste ja dokumentide eesmärk seotud lennuliikluse eeskirjade ja eelkõige teenindusaegade jaotamisega, mis erineb määruse nr 261/2004 eesmärkidest. Järelikult ei saa neis antud definitsioone pidada asjakohasteks vastavate mõistete tõlgendamisel määruse nr 261/2004 kontekstis, mille ainus eesmärk iseenesest on tagada miinimumõigused reisijatele, kes vastu nende tahtmist lennureisist maha jätmise, lennu tühistamise või lennu hilinemise tõttu peavad taluma erinevaid ebamugavusi.
27 Kõiki eelnenud kaalutlusi arvesse võttes tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele vastata, et määruse nr 261/2004 artikleid 2, 5 ja 7 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „saabumisaeg”, mida kasutatakse lennureisijatele põhjustatud hilinemise ulatuse kindlaksmääramisel, tähistab aega, mil avatakse vähemalt üks lennuki uks, eeldusel, et reisijad tohivad sel hetkel lennukist väljuda.
Kohtukulud
28 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91, artikleid 2, 5 ja 7 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „saabumisaeg”, mida kasutatakse lennureisijatele põhjustatud hilinemise ulatuse kindlaksmääramisel, tähistab aega, mil avatakse vähemalt üks lennuki uks, eeldusel, et reisijad tohivad sel hetkel lennukist väljuda.
Allkirjad