EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
15. oktoober 2015(*)
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Direktiiv 2011/92/EL – Teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamine – Artikkel 11 – Direktiiv 2010/75/EL – Tööstusheited (saastuse kompleksne vältimine ja kontroll) – Artikkel 25 – Õiguskaitse kättesaadavus – Vastuolus olevad siseriiklikud menetlusnormid
Kohtuasjas C‑137/14,
mille ese on ELTL artikli 258 alusel 21. märtsil 2014 esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,
Euroopa Komisjon, esindajad: C. Hermes ja G. Wilms, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hageja,
versus
Saksamaa Liitvabariik, esindajad: T. Henze ja J. Möller,
kostja,
keda toetab
Austria Vabariik, esindaja: C. Pesendorfer,
menetlusse astuja,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: esimese koja president teise koja presidendi ülesannetes R. Silva de Lapuerta (ettekandja), kohtunikud J. L. da Cruz Vilaça, A. Arabadjiev, C. Lycourgos ja J.-C. Bonichot,
kohtujurist: M. Wathelet,
kohtusekretär: ametnik V. Tourrès,
arvestades kirjalikus menetluses ja 12. märtsi 2015. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 21. mai 2015. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Euroopa Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Saksamaa Liitvabariik on:
– näinud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (ELT 2012, L 26, lk 1) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiivi 2010/75/EL tööstusheidete kohta (saastuse kompleksne vältimine ja kontroll) (ELT L 334, lk 17) kohaldamisalasse kuuluvate haldusorganite otsuste tühistamise ette vaid juhul, kui tõendatud on subjektiivse õiguse rikkumine (halduskohtumenetluse seadustiku (Verwaltungsgerichtsordnung) § 113 lõige 1, edaspidi „halduskohtumenetluse seadustik”);
– näinud otsuste tühistamise menetlusnõuete rikkumise tõttu keskkonnamõju hindamise või kohustusliku eelhindamise teostamata jätmisel (7. detsembri 2006. aasta seaduse, mis täiendab kaebeõigust keskkonnaasjades direktiivis 2003/35/EÜ ette nähtud sätetega (Umwelt-Rechtsbehelfsgesetz) (Bundesgesetzblatt, edaspidi „BGBl.”, 2006, I, lk 2816), mida on muudetud 21. jaanuari 2013. aasta seadusega (edaspidi „muudetud seadus kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades”), § 4 lõige 1) ette vaid juhul, kui kaebaja tõendab, et menetlusnõuete rikkumise ja otsuse tulemuse vahel on põhjuslik seos ning riivatakse kaebaja õiguslikku seisundit (haldusmenetluse seaduse (Verwaltungsverfahrensgesetz, edaspidi „haldusmenetluse seadus”) § 46 koostoimes halduskohtumenetluse seadustiku § 113 lõikega 1);
– piiranud kaebuse esitamise õigust ja kohtuliku kontrolli ulatust nende vastuväidetega, mis esitati juba vastuväidete esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul haldusmenetluses, mille tulemusena see otsus vastu võeti (muudetud seaduse kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades § 2 lõige 3 ja haldusmenetluse seaduse § 73 lõige 4);
– näinud ette, et pärast 25. juunit 2005 algatatud ja enne 12. maid 2011 lõpetatud menetlustes on keskkonnaorganisatsioonidel kaebuse esitamise õigus üksnes selliste õigusnormide alusel, mis annavad õigusi eraõiguslikele isikutele (muudetud seaduse kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades § 2 lõige 1 koostoimes sama seaduse § 5 lõikega 1);
– näinud ette, et pärast 25. juunit 2005 algatatud ja enne 12. maid 2011 lõpetatud menetlustes on keskkonnaorganisatsioonide esitatud kaebuste puhul kohtuliku kontrolli ulatus piiratud selliste õigusnormidega, mis annavad õigusi eraõiguslikele isikutele (muudetud seaduse kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades § 2 lõige 1 koostoimes sama seaduse § 5 lõikega 1), ja
– välistanud siseriiklike õigusnormide kohaldamisalast üldiselt kõik haldusmenetlused, mis on algatatud enne 25. juunit 2005 (muudetud seaduse kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades § 5 lõiked 1 ja 4),
siis on Saksamaa Liitvabariik rikkunud direktiivi 2011/92 artiklist 11 ja direktiivi 2010/75 artiklist 25 tulenevaid kohustusi.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
2 Direktiivi 2011/92 artiklis 11 on ette nähtud:
„1. Liikmesriigid tagavad, et kooskõlas siseriikliku õigussüsteemiga oleks asjaomasel üldsusel:
a) kellel on küllaldane huvi või teisel juhul;
b) kelle õigust on kahjustatud, kui liikmesriigi menetlusseadus seab selle eeltingimuseks,
juurdepääs kaebuste lahendamisele kohtus või mõnes muus sõltumatus ja erapooletus organis, mis on seaduslikult asutatud, et vaidlustada otsuste, seaduste ja tegevusetuse sisulist või protseduurilist seaduslikkust seoses käesoleva direktiivi sätete kohase üldsuse kaasamisega.
2. Liikmesriigid määravad kindlaks, mis etapis võib otsuseid, seadusi või tegevusetust vaidlustada.
3. Liikmesriigid määravad kindlaks, mis moodustab küllaldase huvi ja õiguse kahjustatuse, kooskõlas eesmärgiga anda asjaomasele üldsusele laialdane juurdepääs õiguskaitsele.
[...]
4. Käesoleva artikli sätted ei välista eelnevat läbivaatamise menetluse võimalust haldusasutuse ees ega mõjuta nõuet ammendada läbivaatamismenetlus halduskorras enne asja kohtusse läbivaatamisele saatmist, kui siseriiklike õigusaktide alusel on selline nõue olemas.
Iga selline menetlus on erapooletu, õiglane, õigeaegne ja mitte üle jõu käivalt kulukas.
5. Käesoleva artikli sätete tõhususe soodustamiseks tagavad liikmesriigid, et üldsusele tehtaks kättesaadavaks praktiline teave halduslikus või kohtulikus korras läbivaatamismenetluste kasutamise võimaluse kohta.”
3 Direktiivi 2010/75 artiklis 25 on sätestatud:
„1. Liikmesriigid tagavad, et kooskõlas riigi õigussüsteemiga on asjaomasel üldsusel juurdepääs kaebuste lahendamisele kohtus või mõnes muus sõltumatus ja erapooletus organis, mis on seaduslikult asutatud, et vaidlustada artikli 24 kohaste otsuste, tegevuste või tegevusetuste sisulist või protseduurilist seaduslikkust, kui üks järgmistest tingimustest on täidetud:
a) asjaomasel üldsusel on küllaldane huvi;
b) asjaomane üldsus väidab, et tema õigusi on kahjustatud, kui liikmesriigi menetlusseadus seab selle eeltingimuseks.
2. Liikmesriigid määravad kindlaks, mis etapis võib otsuseid, tegevusi või tegevusetusi vaidlustada.
3. Liikmesriigid määravad kindlaks, mis moodustab küllaldase huvi ja õiguste kahjustamise, kooskõlas eesmärgiga anda asjaomasele üldsusele laialdane juurdepääs õiguskaitsele.
[...]
4. Lõiked 1, 2 ja 3 ei välista eelneva läbivaatamise menetluse võimalust haldusasutuses ega mõjuta nõuet ammendada halduskorras läbivaatamise menetlused enne asja kohtusse läbivaatamisele saatmist, kui siseriiklikes õigusaktides on selline nõue.
Iga selline menetlus on erapooletu, õiglane, õigeaegne ja mitte üleliigselt kulukas.
5. Liikmesriigid tagavad, et üldsusele tehtaks kättesaadavaks praktiline teave halduslikus või kohtulikus korras läbivaatamise menetluste kasutamise kohta.”
Saksa õigus
Halduskohtumenetluse seadustik
4 Halduskohtumenetluse seadustiku § 42 kohaselt:
„1. Kaebusega võib nõuda haldusakti tühistamist (tühistamiskaebus) või haldusakti andmist, kui haldusakti andmisest on keeldutud või kui haldusakt on jäetud andmata (kohustamiskaebus).
2. Kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, on kaebus vastuvõetav ainult siis, kui kaebaja väidab, et haldusaktiga või haldusakti andmisest keeldumisega või haldusakti andmata jätmisega on rikutud tema õigusi.”
5 Halduskohtumenetluse seadustiku § 113 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Kui haldusakt on õigusvastane ja kui sellega on rikutud kaebaja õigusi, tühistab kohus haldusakti ja vajaduse korral vaideotsuse. […]”
Haldusmenetluse seadus
6 Haldusmenetluse seaduse § 24 kohaselt:
„1. Haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud. Haldusorgan määrab kindlaks ka menetluse liigi ja ulatuse; ta ei ole seotud menetlusosaliste argumentidega ja tõendite kogumiseks esitatud taotlustega.
2. Haldusorgan võtab arvesse kõiki üksikjuhtumi asjaolusid, sealhulgas menetlusosalistele soodsaid asjaolusid.
3. Haldusorgan ei või jätta vastu võtmata tema pädevusvaldkonda kuuluvaid selgitusi või taotlusi põhjendusel, et need on tema arvates vastuvõetamatud või põhjendamatud.”
7 Haldusmenetluse seaduse §-s 44 on ette nähtud:
„1. Haldusakt on tühine, kui selle vastuvõtmisel on tehtud oluline viga ning kui kõigile arvessevõetavatele asjaoludele mõistliku hinnangu andmisel on see ilmselge.
2. Ilma et see mõjutaks eelmises lõikes nimetatud tingimuste täidetust, on tühine haldusakt:
– mis on vastu võetud kirjalikult või elektrooniliselt, ilma et selles oleks selgelt nimetatud selle vastu võtnud haldusorgan;
– mille saab õigusnormi kohaselt vastu võtta üksnes dokumendi kättetoimetamisega, kuid mille puhul ei ole see vorminõue täidetud;
– mille vastuvõtmisega on haldusorgan väljunud § 3 lõike 1 punktis 1 sätestatud pädevuse piiridest, ilma et teda oleks selleks volitatud;
– mida ei ole sisulistel põhjustel võimalik täita;
– mis nõuab niisuguse ebaseadusliku teo tegemist, mis on käsitatav süüteo või väärteona;
– mis on vastuolus heade kommetega. [...]”
8 Haldusmenetluse seaduse §-s 46 on sätestatud:
„Sellise haldusakti kehtetuks tunnistamist, mis ei ole § 44 alusel tühine, ei saa nõuda ainult seetõttu, et selle andmisel on rikutud menetlusnorme, vorminõudeid või territoriaalset pädevust reguleerivad õigusnorme, kui on ilmne, et rikkumine ei mõjutanud asjas sisulise otsuse tegemist.”
9 Haldusmenetluse seaduse § 73 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Projekti eest vastutav isik esitab projekti kava uurimise läbiviimiseks uurimisülesannetega ametiasutusele. Kava koosneb joonistest ja selgitustest, millest nähtub projekt, selles eesmärk ja sellega hõlmatud kinnisasjad ja rajatised.
2. Uurimisülesannetega ametiasutus teeb täiendamist mittevajava projektikava saamisele järgneva ühe kuu jooksul asutustele, kelle hallatavaid valdkondi projekt puudutab, ettepaneku esitada oma seisukoht, ning saadab projekti tutvumiseks omavalitsusüksustesse, kus kõnesoleva projekti mõju ilmneb.
3. Lõikes 2 osutatud omavalitsusüksused teevad kolme nädala jooksul projektikava saamisest selle tutvumiseks avalikuks ning võimaldavad kavaga tutvumist ühe kuu vältel. […]
3a. Lõikes 2 osutatud ametiasutused esitavad enda seisukoha uurimisülesannetega ametiasutuse määratud tähtaja jooksul, mis ei tohi ületada kolme kuud. Pärast esimeses lauses määratud tähtaja möödumist esitatud seisukohti võetakse arvesse juhul, kui projektikava kinnitav ametiasutus on nimetatud huvidest teadlik või kui ta oleks pidanud nendest teadlik olema või kui need mõjutavad otsuse õiguspärasust; muus osas võib neid arvesse võtta.
4. Isikud, kelle huve projekt riivab, võivad tutvumiseks avalikustamise tähtaja möödumisest kahe nädala jooksul esitada omavalitsusüksusele või uurimisülesannetega ametiasutusele projektikava kohta vastuväiteid kas kirjalikult või protokollitud ütluste vormis. […] Pärast vastuväidete esitamise tähtaja möödumist ei võeta arvesse vastuväiteid, mis ei põhine konkreetsele isikule kuuluval õigusel. Sellekohane märge peab olema ära toodud tutvumiseks avaldamist puudutavas teadaandes või tuleb teatavaks teha vastuväidete esitamise tähtaja kindlaksmääramisel. Organisatsioonid, millel on vastavalt teistes õigusnormides antud tunnustusele õigus esitada halduskohtumenetluse seadustiku (Verwaltungsgerichtsordnung) alusel kaebusi §-s 74 alusel tehtud otsuste peale, võivad esitada oma seisukohad esimeses lauses toodud tähtaega järgides. […]
5. Omavalitsusüksused, mis peavad esitama projektikava avalikuks tutvumiseks, peavad sellest eelnevalt teada andma vastavalt väljakujunenud tavadele. Teadaandes tuleb märkida:
1) kus ja kui pika aja jooksul on võimalik projektikavaga tutvuda;
2) et lõike 4 viiendas lauses nimetatud organisatsioonid peavad enda vastuväited ja seisukohad esitama teadaandes nimetatud ametiasutustele selleks ette nähtud tähtaja jooksul;
3) et osaliste ilmumata jäämine arutamiseks ette nähtud ajal ei välista asja menetlemist;
4) et
a) vastuväiteid esitanud isikuid või seisukohti esitanud organisatsioone võidakse teavitada arutamise toimumisest ametlike teadaannete kaudu;
b) vastuväidete kohta tehtud otsuse kättetoimetamise võib asendada avaldamisega ametlikes teadaannetes;
[…]
6. Vastuväidete esitamiseks antud tähtaja möödumisel peab uurimisülesannetega ametiasutus arutama kava suhtes tähtajal esitatud vastuväiteid, lõike 4 viiendas lauses nimetatud organisatsiooni tähtajal esitatud seisukohti ja haldusorganite seisukohti projekti elluviijaga, haldusorganitega, puudutatud isikutega ning vastuväiteid ja seisukohti esitanud isikutega. Arutamiseks ette nähtud ajast tuleb teavitada vastavalt väljakujunenud tavadele vähemalt üks nädal enne arutamise toimumist. Haldusorganeid, projekti elluviijat ning vastuväiteid või seisukohti esitanud isikuid teavitatakse arutamise toimumisest. Kui lisaks haldusorganitele ja projekti elluviijale tuleb teavitada enam kui 50 osalist, võib teavitamise asendada avaldamisega ametlikes teadaannetes. Erandina teises lauses sätestatust toimub ametlik teavitamine avaldamisega uurimisülesannetega ametiasutuse ametlikes teadaannetes ja kohalikes ajalehtedes, mis puudutavad valdkondi, mida projekt võib eelduslikult puudutada; teises lauses toodud tähtaega arvestatakse ametlikes teadaannetes avaldamisest. […]
[...]
9. Uurimisülesannetega ametiasutus esitab ärakuulamise tulemusena enda seisukoha ning saadab selle planeeringu kehtestamiseks pädevale asutusele ühe kuu jooksul pärast läbirääkimiste lõppemist koos kavaga, haldusorganite ja lõike 4 viiendas lauses toodud organisatsioonide seisukohtade ja rahuldamata jäetud vastuväidetega.”
Keskkonnamõju hindamise seadus
10 Keskkonnamõju hindamise seaduse (Gesetz über die Umweltverträglichkeitsprüfung, edaspidi „keskkonnamõju hindamise seadus”) § 2 lõike 1 esimeses lauses on ette nähtud:
„Keskkonnamõju hindamine on lahutamatu osa haldusmenetlusest, mille eesmärk on teha otsus, kas projekti võib lubada.”
11 Keskkonnamõju hindamise seaduse § 2 lõike 3 kohaselt kuuluvad „[l]õike 1 esimeses lauses nimetatud otsuste hulka […] planeeringute kooskõlastused […]”.
Muudetud seadus kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades
12 Muudetud seaduse kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades § 1 lõike 1 esimeses lauses on ette nähtud, et seadust kohaldatakse kaebuste suhtes, mis on esitatud selliste otsuste peale keskkonnamõju hindamise seaduse § 2 lõike 3 tähenduses, mis puudutavad niisuguste projektide lubatavust, mille puhul võib selle seaduse kohaselt olla ette nähtud kohustus teostada keskkonnamõju hindamine.
13 Muudetud seaduse kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades § 2 on sõnastatud järgmiselt:
„1. […] tunnustatud siseriiklik või välismaine organisatsioon võib, ilma enda õiguste rikkumisele tuginemata, esitada halduskohtumenetluse seadustiku alusel § 1 lõike 1 esimeses lauses nimetatud otsuse või selle tegemata jätmise peale kaebuse, kui see organisatsioon:
– leiab, et § 1 lõike 1 esimeses lauses nimetatud otsus või selle tegemata jätmine on vastuolus õigusnormidega, mille eesmärk on kaitsta keskkonda ja mis võivad olla otsuse tegemise seisukohast olulised;
– leiab, et § 1 lõike 1 esimeses lauses nimetatud otsus või selle tegemata jätmine takistab organisatsioonil täita keskkonnakaitse edendamisega seotud eesmärke, mis nähtuvad tema põhikirjast, ja
– on õigustatud osalema § 1 lõike 1 esimeses lauses nimetatud menetluses, kus ta esitas seisukohad sisulistes küsimustes vastavalt kehtivatele õigusnormidele, või kui talle ei antud võimalust seisukohti esitada, mistõttu rikuti talle kehtivatest õigusnormidest tulenevaid õigusi.
2. Tunnustamata organisatsioon [...] võib lõike 1 alusel esitada kaebuse vaid juhul:
– kui kaebuse esitamise hetkel on tunnustamiseks vajalikud tingimused tema puhul täidetud;
– ta on esitanud taotluse tunnustamise saamiseks,
– otsust organisatsiooni tunnustamise kohta ei ole temast olenematutel põhjustel veel tehtud.
[...]
3. Kui organisatsioonil oli § 1 lõike 1 esimeses lauses nimetatud menetluses võimalus seisukohti esitada, ei ole tal õigust esitada edasikaebamise käigus vastuväiteid, mida ta oleks saanud esitada § 1 lõike 1 esimeses lauses osutatud menetluses, kuid mida ta siis ei esitanud, või ei esitanud mõistliku aja jooksul vastavalt kehtivatele õigusnormidele.
4. Kui § 1 lõike 1 esimeses lauses nimetatud otsust ei ole kehtiva korra kohaselt avaldatud või kui sellest ei ole organisatsiooni teavitatud, võib vaide või kaebuse esitada ühe aasta jooksul alates hetkest, mil organisatsioon sai või oleks pidanud otsusest teada saama. [...]
5. Lõikes 1 nimetatud kaebused on põhjendatud:
– kui § 1 lõike 1 esimeses lauses nimetatud otsusega või selle otsuse tegemata jätmisega rikutakse õigusnorme, mille eesmärk on kaitsta keskkonda ning mis on otsuse tegemise seisukohast olulised;
– kui kaebus puudutab detailplaneeringuid, kus [keskkonnamõju hindamise] kohustusega projekti nõuetelevastavuse põhjendamiseks on esitatud järeldused, millega rikutakse õigusnorme, mille eesmärk on kaitsta keskkonda,
ning juhul, kui rikkumine kahjustab keskkonnakaitselisi huve, mis kuuluvad vastavalt organisatsiooni põhikirjale organisatsiooni poolt edendatavate eesmärkide hulka. Artikli 1 lõike 1 esimeses lauses nimetatud otsuste korral peab keskkonnamõju hindamine olema tehtud kohustuslikuks.”
14 Muudetud seaduse kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades §‑s 4 on sätestatud:
„1. Nõude tühistada projekti lubatavust käsitlev otsus § 1 lõike 1 esimese lause punkti 1 tähenduses saab esitada, kui keskkonnamõju hindamise seaduse sätete kohaselt:
– nõutavat keskkonnamõju hindamist või
– eelnevat analüüsi konkreetse projekti keskkonnamõju hindamise kohustuslikkuse kohta ei ole teostatud ei õigel ajal ega tagantjärele.
[...]
3. Lõikeid 1 ja 2 kohaldatakse analoogia alusel [halduskohtumenetluse seadustiku] § 61 punktides 1 ja 2 viidatud menetlusosaliste kaebuste suhtes.”
15 Muudetud seaduse kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades § 5 kohaselt:
„1. Käesolev seadus on kohaldatav § 1 lõike 1 esimese lause alusel läbiviidavatele menetlustele, mis on algatatud või oleks tulnud algatada pärast 25. juunit 2005; lause esimene osa ei kuulu kohaldamisele nende § 1 lõike 1 esimeses lauses nimetatud otsuste suhtes, mis muutusid lõplikuks enne 15. detsembrit 2006.
[...]
3. Riigi keskkonnaamet viib käesoleva seaduse alusel algatatud heakskiidumenetlused lõpule kuni 28. veebruarini 2010 kehtinud korra kohaselt.
4. § 1 lõike 1 esimese lause punktis 1 nimetatud otsusetegemise menetlused, § 1 lõike 1 esimese lause punktis 2 nimetatud loaandmismenetlused, või §‑s 2 nimetatud edasikaebemenetlused, mis olid 12. mail 2011 pooleli või mida alustati pärast seda kuupäeva, kuid mille raames ei ole 29. jaanuariks 2013 lõplikku otsust tehtud, viiakse lõpule vastavalt käesoleva seaduse 29. jaanuaril 2013 jõustuva redaktsiooni sätetele. Erandina esimesest lausest ei kuulu § 4a lõige 1 kohaldamisele 29. jaanuaril 2013 või hiljem algatatud kohtumenetluse suhtes.”
Kohtueelne menetlus ja menetlus Euroopa Kohtus
16 Komisjon sai 18. detsembril 2006 kaebuse, milles väideti, et Saksamaa Liitvabariik ei ole seadusega kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades nõuetekohaselt üle võtnud nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivi 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT L 175, lk 40; ELT eriväljaanne 15/001, lk 248) artiklit 10a ja nõukogu 24. septembri 1996. aasta direktiivi 96/61/EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta (EÜT L 257, lk 26; ELT eriväljaanne 15/003, lk 80) artiklit 15a. Seepeale saatis komisjon 1. oktoobril 2012 Saksamaa Liitvabariigile märgukirja direktiivi 2011/92 artiklist 11 ja direktiivi 2010/75 artiklist 25 tulenevate kohustuste rikkumise kohta; nimetatud direktiivid olid vahepeal asendatud vastavalt direktiividega 85/337 ja 96/61.
17 Saksamaa Liitvabariik vastas märgukirjale 30. novembril 2012. Samuti esitas ta 6. veebruaril 2013 komisjonile taotluse menetluse lõpetamiseks, sest väidetavalt on Saksamaa õigusnormid alates sellest, kui võeti vastu muudetud seadus kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades, kooskõlas kohtuotsusega Bund für Umwelt und Naturschutz Deutschland, Landesverband Nordrhein-Westfalen (C‑115/09, EU:C:2011:289).
18 Komisjon saatis 26. aprillil 2013 Saksamaa Liitvabariigile põhjendatud arvamuse. Saksamaa Liitvabariik vastas sellele 10. juulil 2013. Kuna komisjon ei jäänud liikmesriigi vastusega rahule, otsustas ta esitada käesoleva hagi.
19 Euroopa Kohtu kantseleisse 9. juulil 2014 saabunud avalduses palus Austria Vabariik luba astuda menetlusse Saksamaa Liitvabariigi nõuete toetuseks. Euroopa Kohtu president rahuldas selle taotluse 11. augusti 2014. aasta otsusega.
Suulise menetluse uuendamise taotlus
20 Pärast kohtujuristi ettepaneku ärakuulamist esitas Saksamaa Liitvabariik 30. juunil 2015 Euroopa Kohtule taotluse menetluse suulise osa uuendamiseks kohtu kodukorra artikli 83 alusel, põhjendusel et kohtujuristi ettepanekus „on tehtud ettepanek lisada menetluse esemesse uus väide, mille kohta ei ole Saksamaa Liitvabariik saanud seni enda seisukohta ei kirjalikult ega suuliselt väljendada”.
21 Tuleb meenutada, et kodukorra artikli 83 kohaselt võib Euroopa Kohus igal ajal, olles kohtujuristi ära kuulanud, uuendada määrusega menetluse suulise osa, eelkõige kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet või kui pool on pärast suulise osa lõpetamist esitanud uue asjaolu, millel on otsustav tähtsus Euroopa Kohtu lahendile, või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle pooled või Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikud ei ole vaielnud.
22 Käesolevas asjas ei ole aga tegemist sellise olukorraga. Nimelt on Saksamaa Vabariik tuginenud kodukorra nimetatud sättes viimasena nimetatud juhtumile ja tuleb märkida, et kohtujuristi põhjendused, millele liikmesriik viitab, ei saa kujutada endast argumenti, millele tuleks tugineda asja lahendamisel.
23 Eeltoodud kaalutlusi arvestades leiab Euroopa Kohus, et menetluse suulise osa uuendamiseks ei ole alust.
Hagi
Esimene väide, et direktiivide 2011/92 ja 2010/75 kohaldamisalasse kuuluvate haldusorganite otsuste õiguspärasuse kontrolli teostatakse üksnes eraõiguslikele isikutele õigusi andvate siseriiklike õigusnormide alusel
Poolte argumendid
24 Komisjon leiab, et halduskohtumenetluse seadustiku § 113 lõige 1 piirab õigusvastaselt haldusorganite otsuste õiguspärasuse kontrolli teostamise üksnes nende siseriiklike õigusnormidega, mis annavad õigusi eraõiguslikele isikutele. Seepärast on Saksamaal kohtulik kaitse menetlusnõuete rikkumise korral tagatud ainult juhul, kui rikutud menetlusõiguse norm annab subjektiivse õiguse eraõiguslikule isikule. Vastavalt direktiivi 2011/92 artiklile 11 ja direktiivi 2010/75 artiklile 25 peab nende direktiivide kohaldamisalasse kuuluvate otsuste seaduslikkuse kontroll hõlmama nii sisulist kontrolli kui ka menetlusõiguse normidest kinnipidamist.
25 Saksamaa Liitvabariik väidab, et liikmesriikidel on kohtukorralduse valdkonnas kujundamisõigus. Siseriiklike kohtute kontrolli ulatus ei ole liidu õigusnormides kindlaks määratud, sest viimastes ei ole ette nähtud hindamiskriteeriume, mida nimetatud kohtud peaksid kasutama. Nimelt ei ole direktiivi 2011/92 artiklis 11 ja direktiivi 2010/75 artiklis 25 ette nähtud nõudeid kohtuliku kontrolli ulatusele, vaid sätestatud on üksnes liikmesriikide kohustus näha ette seaduspärasuse kontrolli mehhanism, mis võimaldaks haldusorganite otsuste vastuvõtmise ja vastuvõtmata jätmise õiguspärasuse kontrolli nii materiaalõigusnormide kui menetlusõiguse normide alusel.
26 Saksamaa Liitvabariik märgib, et vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 42 lõikele 2 on tühistamiskaebus ja kohustamiskaebus vastuvõetavad juhul, kui eraõiguslikust isikust kaebaja näitab, et haldusaktiga või haldusakti andmisest keeldumisega on rikutud tema õigusi. Sama seaduse § 113 lõike 1 kohaselt on kaebus põhjendatud ja haldusakt tuleb vajaduse korral tühistada juhul, kui rikutud on kaebaja subjektiivset õigust. Sellega välditakse vastuolu kaebuse vastuvõetavuse ja põhjendatuse hindamisel ning üksnes sellised kaebused, mis on vastuvõetavad vastavalt selle seaduse § 42 lõikele 2, võivad olla haldusakti tühistamise aluseks sama seaduse § 113 lõike 1 alusel.
27 Austria Vabariik väidab, et nii kaebuse esitamiseks vajaliku huvi kui ka õiguse rikkumise kriteeriumide täpsem sisustamine kuulub siseriikliku õiguse kohaldamisalasse. Liikmesriikidel on nimelt lai hindamisruum, mis võimaldab neil igal juhul piirata eraõiguslike isikute õigust kaebuse esitamiseks subjektiivsete avalike õigustega.
Euroopa Kohtu hinnang
28 Komisjoni esimese väite põhjendatuse hindamisega seoses tuleb märkida, et see väide ei puuduta mitte direktiivi 2011/92 artiklis 11 ja direktiivi 2010/75 artiklis 25 ette nähtud kaebuste vastuvõetavuse tingimusi – need on ette nähtud halduskohtumenetluse seadustiku § 42 lõikes 2 –, vaid nimetatud kaebuste kohtuliku kontrolli ulatust; nende õigusnormide kohaselt peab „asjaomasel üldsusel” olema õigus esitada kaebus, et „vaidlustada [nende direktiivide kohaste] otsuste, tegevuste või tegevusetuste sisulist või protseduurilist seaduslikkust”.
29 Halduskohtumenetluse seadustiku § 113 lõikes 1 on nimelt sisuliselt ette nähtud, et pädev kohus tühistab õigusvastase haldusakti üksnes osas, milles „sellega on rikutud kaebaja õigusi”. Haldusakti tühistamiseks on seega vaja, et kohtu tuvastatud õigusvastasus hõlmab ühtlasi kaebaja subjektiivse õiguse rikkumist.
30 Selles osas tuleb meenutada, et vastavalt direktiivi 2011/92 artikli 11 lõikele 1 ja direktiivi 2010/75 artikli 25 lõikele 1 tagavad liikmesriigid, et asjaomasel üldsusel, kelle õigust on kahjustatud, kui siseriiklik haldusprotsessiõigus seab selle eeltingimuseks, oleks juurdepääs kaebuste lahendamisele kohtus või mõnes muus sõltumatus ja erapooletus organis, mis on seaduslikult asutatud, et vaidlustada nende direktiivide sätete kohaste otsuste, tegevuste või tegevusetuste sisulist või protseduurilist seaduslikkust.
31 Ühtlasi on nende artiklite lõigetes 3 ette nähtud, et liikmesriigid määravad muu hulgas kindlaks selle, milles seisneb õiguse rikkumine.
32 Sellistel asjaoludel tuleb esimese väitega seoses rõhutada, et kui asjaomane liikmesriik võib seada direktiivide 2011/92 ja 2010/75 nimetatud sätete alusel eraõiguslike isikute poolt nende direktiivide kohaldamisalasse kuuluvate otsuste, tegevuste või tegevusetuste peale esitatavate kaebuste vastuvõetavusele tingimusi, näiteks subjektiivse õiguse rikkumine, võib see liikmesriik ka ette näha, et pädev kohus saab haldusorgani otsuse tühistada üksnes kaebaja subjektiivse õiguse rikkumise korral.
33 Euroopa Kohus on nimelt juba otsustanud kohtuotsuse Bund für Umwelt und Naturschutz Deutschland, Landesverband Nordrhein-Westfalen (C‑115/09, EU:C:2011:289) punktis 45, et siseriiklik seadusandja võib piirata õigusi, mille kahjustamisele eraõiguslik isik võib tugineda kaebuse raames, mis on esitatud direktiivi 85/337 artiklis 10a (nüüd direktiivi 2011/92 artikkel 11) viidatud otsuse, tegevuse või tegevusetuse peale, subjektiivsete õigustega, kuid sellist piirangut ei saa iseenesest kohaldada keskkonnaorganisatsioonide suhtes, sest sellega rikutaks direktiivi 85/337 artikli 10a kolmanda lõigu viimase lause eesmärke.
34 Eeltoodust nähtub, et halduskohtumenetluse seadustiku § 113 lõige 1 ei ole vastuolus direktiivi 2011/92 artikliga 11 ja direktiivi 2010/75 artikliga 25.
35 Järelikult tuleb komisjoni hagi põhjenduseks esitatud esimene väide tagasi lükata.
Teine väide, mis puudutab selliste juhtude piiramist, mille puhul on võimalik tühistada direktiivide 2011/92 ja 2010/75 kohaldamisalasse kuuluvaid haldusorganite otsuseid menetlusnõuete rikkumise tõttu
Poolte argumendid
36 Selle väite esimeses osas leiab komisjon, et vastavalt seaduse kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades § 4 lõikele 1 saab ametiasutuse antud loa tühistada vaid juhul, kui selle andmisel ei olnud aluseks võetud eelnevalt teostatud ja vorminõuetele vastavat keskkonnamõju hindamist või eelhindamist. Kui aga keskkonnamõju hindamine või eelhindamine on teostatud, kuid seda on tehtud menetluses, mis ei vasta direktiivi 2011/92 artikli 11 nõuetele, siis ei ole võimalik seda Saksamaa kohtus vaidlustada.
37 Selline haldusorgani otsuste kohtuliku kontrolli piirang on järelikult vastuolus liidu õiguse viidatud sättega.
38 Saksamaa Liitvabariik möönab, et seaduse kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades § 4 lõige 1 puudutab üksnes selliseid juhtumeid, kus ei ole keskkonnamõju hinnatud. Kui aga keskkonnamõju on hinnatud, kuid seejuures on rikutud menetlusnõudeid, on siiski võimalik esitada kaebus, nii halduskohtumenetluse seadustiku § 113 lõikes 1 kui ka haldusmenetluse seaduse §-s 46 ette nähtud tingimustel.
39 Liikmesriik täpsustab, et vastavalt siseriikliku õiguse viimasena nimetatud sättele võib kaebaja alati tugineda keskkonnamõju hindamise õigusvastasusele, välja arvatud juhul, kui väidetav menetlusnõuete rikkumine ei võinud ilmselgelt mõjutada asja sisulist otsustamist.
40 Komisjon leiab selle väite teises osas, et vastavalt haldusmenetluse seaduse §‑le 46 tühistatakse eraõigusliku isiku poolt haldusorgani keskkonnamõju hindamist puudutava otsuse peale esitatud kaebuse alusel nimetatud otsus vaid juhul, kui esineb võimalus, et ilma väidetava menetlusnõuete rikkumiseta oleks otsus olnud teistsugune ja lisaks on riivatud kaebaja „materiaalõiguslikku seisundit”. Seega peab kaebaja esitama asjaolud, mis näitavad esiteks põhjusliku seose olemasolu ja teiseks menetlusnõuete rikkumise mõju kaebaja õigustele.
41 Komisjoni arvates ei võimalda direktiivi 2011/92 artikkel 11 panna kaebajale sellise põhjusliku seose tõendamise kohustust.
42 Komisjon viitab sellele, et haldusmenetluse seaduse §-s 46 toodud teine tingimus, et menetlusnõuete rikkumine peab riivama kaebaja „materiaalõiguslikku seisundit”, on samuti vastuolus direktiivi 2011/92 artikliga 11. Kui kaebus on vastuvõetav, ei tohi liikmesriigid nimelt piirata aluseid, millele kaebuses võib tugineda. Järelikult, kui haldusakt rikub eraõigusliku isiku subjektiivset õigust ja tal on seetõttu õigus esitada kaebus, peab siseriiklik pädev kohus kontrollima selle otsuse õiguspärasust täies ulatuses. Seejuures ei saa ta jätta tähelepanuta ka selliseid menetlusnõuete rikkumisi, millega ei kaasnenud kaebaja kaitseõiguste rikkumine.
43 Saksamaa Liitvabariik rõhutab, et haldusmenetluse seaduse §-s 46 toodud põhjusliku seose nõue ei ole põhimõtteliselt vastuolus direktiivi 2011/92 artikli 11 eesmärkide saavutamisega.
44 Selle liikmesriigi arvates ei ole ühtlasi õige väide, et Saksamaa õiguse järgi peab subjektiivse õiguse rikkumist tõendama kaebaja.
45 Saksamaa Liitvabariik väidab, et haldusmenetluse seaduse § 46 on erinorm, mis annab haldusorganile võimaluse vaielda vastu tema otsuse tühistamise taotlusele. Nimelt võib haldusorgan tugineda sellele, et ehkki kaebuse esitaja väitel on otsuse vastuvõtmisel rikutud menetlusnõudeid, ei tule seda otsust tühistada, kui haldusorgan tõendab, et see rikkumine ei võinud ilmselgelt mõjutada asja sisulist otsustamist; seda peab vastavalt haldusmenetluse seaduse §-le 46 kontrollima kohus. Konkreetselt tähendab see, et kohus tühistab asjaomase otsuse, kui ei ole võimalik välistada, et menetlusnõuete rikkumine mõjutas selle otsuse tulemust.
46 Saksamaa Liitvabariik selgitab siiski, et seaduse kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades uue redaktsiooni vastuvõtmise käigus on kavas vastu võtta selgemad normid direktiivi 2011/92 artikli 11 ülevõtmiseks.
Euroopa Kohtu hinnang
– Teise väite esimene osa
47 Teise väite esimene osa puudutab haldusorgani otsuste kohtuliku kontrolli piiramist üksnes selliste juhtumitega, kus keskkonnamõju hindamist või eelhindamist ei ole üldse teostatud, ning selles osas tuleb rõhutada, et Euroopa Kohus on kohtuotsuse Gemeinde Altrip jt (C‑72/12, EU:C:2013:712) punktis 36 meenutanud, et ta on juba otsustanud kohtuotsuse Bund für Umwelt und Naturschutz Deutschland, Landesverband Nordrhein-Westfalen (C‑115/09, EU:C:2011:289) punktis 37, et direktiivi 2011/92 artiklis 11 ei ole mingil moel piiratud väiteid, mida võib esitada selles sättes viidatud kaebuse põhistamiseks.
48 Euroopa Kohus on selle kohtuotsuse punktis 37 samuti otsustanud, et direktiivi 2011/92 artiklit 11 siseriiklikkusse õigusesse ülevõtvate siseriiklike õigusnormidega ei või järelikult piirata nende kohaldamist ainult selle olukorraga, kus õiguspärasus vaidlustatakse ainuüksi väite alusel, et keskkonnamõju hindamist ei ole toimunud. Sätete kohaldamise välistamine olukorras, kus keskkonnamõju on küll hinnatud, aga see on toimunud õigusnorme rikkudes, sealhulgas õigusnorme raskelt rikkudes, jätaks direktiivi 2011/92 sätted valdavas osas ilma nende kasulikust mõjust. Selline välistamine oleks seega vastuolus eesmärgiga tagada laialdane juurdepääs õigusemõistmisele, nagu see on ette nähtud selle direktiivi artiklis 11.
49 Viidatud kohtuotsuse punktist 38 nähtub, et nimetatud sättega on vastuolus, kui liikmesriigid piiravad seda artiklit ülevõtvate sätete kohaldamist ainult olukorraga, kus otsuse õiguspärasus on vaidlustatud seetõttu, et keskkonnamõju hindamist ei ole toimunud, välistades selle kohaldamise olukorras, kus keskkonnamõju on küll hinnatud, kuid see ei ole toimunud kooskõlas menetlusnõuetega.
50 Järelikult on seaduse kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades § 4 lõige 1 vastuolus direktiivi 2011/92 artikliga 11.
51 Mis puudutab Saksamaa Liitvabariigi argumenti haldusmenetluse seaduse § 46 kohta ja mille kohaselt on juhul, kui keskkonnamõju hindamine või eelhindamine on teostatud, kuid seejuures on rikutud menetlusnõudeid, võimalik esitada kohtule kaebus selles paragrahvis ette nähtud tingimustel, siis selles osas tuleb esiteks meenutada, et õiguskindluse nõuete täitmiseks tuleb direktiivi sätteid rakendada vaieldamatu sunnijõuga ning nõutava konkreetsuse, täpsuse ja selgusega (kohtuotsused Dillenkofer jt, C‑178/94, C‑179/94 ja C‑188/94–C‑190/94, EU:C:1996:375, punkt 48, ning komisjon vs. Portugal, C‑277/13, EU:C:2014:2208, punkt 43), millega ei ole aga käesolevas asjas tegemist.
52 Teiseks on selge, et nimetatud siseriiklik säte piirab ise kaebuse esitamist direktiivi 2011/92 artikli 11 tähenduses, mida tuleb analüüsida teise väite teise osa raames.
53 Järelikult on teise väite esimene osa põhjendatud.
– Teise väite teine osa
54 Teise väite teise osa põhjenduseks esitatud esimeses argumendis heidab komisjon Saksamaa Liitvabariigile ette, et viimane seab direktiivi 2011/92 artikli 11 kohaldamisalasse kuuluva haldusorgani otsuse tühistamise pädeva kohtu poolt sõltuvusse põhjusliku seose olemasolust väidetava menetlusnõuete rikkumise ja vaidlusaluse haldusakti tulemuse vahel.
55 Selles osas on Euroopa Kohus juba sisuliselt otsustanud, et liidu seadusandja ei soovinud siduda menetlusnõuete rikkumisele tuginemise võimalust tingimusega, et selline rikkumine mõjutas vaidlustatud lõpliku otsuse sisu. Lisaks sellele, kuivõrd direktiivi 2011/92 eesmärk on eeskätt määrata kindlaks menetlustagatised, mis võimaldavad eelkõige elanikkonna paremat informeeritust ning suuremat kaasatust selliste riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise raames, millel võib olla oluline keskkonnamõju, on menetlusnormide järgimise kontrollil selles valdkonnas eriline tähtsus. Järelikult peab vastavalt eesmärgile anda asjaomasele üldsusele laialdane juurdepääs õigusemõistmisele olema asjaomasel üldsusel seega põhimõtteliselt võimalik tugineda mis tahes menetlusnõuete rikkumisele, et põhistada oma kaebust, millega ta vaidlustab nimetatud direktiivis osutatud otsuste õiguspärasuse (vt selle kohta kohtuotsus Gemeinde Altrip jt, C‑72/12, EU:C:2013:712, punktid 47 ja 48).
56 Käesoleva hagi raames tuleb nentida, et kuivõrd haldusmenetluse seaduse § 46 nõuab, et isegi kui tegemist on menetlusnõuete rikkumisega seoses asjaomases valdkonnas üldsuse teavitamise ja osalusega, peab selleks, et pädev kohus saaks haldusorgani otsuse tühistada, igal juhul esinema põhjuslik seos väidetava menetlusnõuete rikkumise ja vaidlusaluse otsuse tulemuse vahel, teeb selline tingimus direktiivi 2011/92 artiklis 11 ette nähtud kaebuse esitamise õiguse kasutamise ülemäära raskeks, mis on vastuolus direktiivi eesmärgiga pakkuda „asjaomasele üldsusele” laialdast juurdepääsu õigusemõistmisele.
57 Kui keeldutakse tühistamast sellist haldusorgani otsust, mille vastuvõtmisel on rikutud menetlusnõudeid, üksnes seetõttu, et kaebaja ei ole tõendanud sellise rikkumise toimet nimetatud otsuse põhjendustele, võtaks see säte liidu õiguselt igasuguse kasuliku mõju.
58 Nagu nähtub aga käesoleva kohtuotsuse punktist 47, on Euroopa Kohus juba otsustanud, et liidu seadusandja ei ole soovinud mingil moel piirata väiteid, mida võib esitada direktiivi 2011/92 artikli 11 ülevõtmiseks vastu võetud siseriiklikule sättele tugineva kaebuse põhistamiseks, ega siduda võimalust tugineda menetlusnõuete rikkumisele tingimusega, et see on mõjutanud vaidlustatud lõpliku otsuse sisu.
59 Ühtlasi on Euroopa Kohus otsustanud mõiste „õiguse kahjustamine” direktiivi 2011/92 artikli 11 tähenduses tõlgendamise ja eelkõige siseriiklikus õiguses ette nähtud nõude suhtes – mille kohaselt võib sellise õiguserikkumisega tegemist olla vaid juhul, kui ilma väidetava menetlusnõuete rikkumiseta oleks otsus olnud teistsugune –, et põhjusliku seose kriteeriumi rakendamiseks tõendamiskoormise selline asetamine siseriikliku õigusega kaebaja õlule muudab talle selle direktiiviga antud õiguste kasutamise ülemäära raskeks, arvestades eeskätt kõnealuste menetluste keerukuse ning keskkonnamõju hindamise tehnilisusega (vt selle kohta kohtuotsus Gemeinde Altrip jt, C‑72/12, EU:C:2013:712, punkt 52).
60 Seega võib õiguse kahjustamise direktiivi 2011/92 artikli 11 tähenduses välistada üksnes siis, kui selles artiklis nimetatud kohtul või organil on võimalik asuda seisukohale – ilma, et seejuures oleks kaebaja õlule asetatud käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis nimetatud põhjusliku seose tõendamiskoormist, vaid vastavalt olukorrale kas ehitustööde juhataja või pädeva ametiasutuse esitatud tõendite alusel ning üldisemalt kohtule või organile esitatud toimiku materjalidest lähtuvalt –, et vaidlustatud otsus ei oleks olnud teistsugune, kui ei oleks toimunud menetlusnõuete rikkumist, millele kaebaja tugineb (vt selle kohta kohtuotsus Gemeinde Altrip jt, C‑72/12, EU:C:2013:712, punkt 53).
61 Ehkki need kaalutlused puudutavad kaebuse ühte vastuvõetavuse tingimust, kehtivad need ühtlasi siseriikliku seadusandja poolt kindlaks määratud iga sellise tingimuse suhtes, mis piirab kohtulikku kontrolli asja sisu üle.
62 Eeltoodud kaalutlustest nähtub, et haldusmenetluse seaduse §-s 46 toodud nõue, et kaebaja kui „asjaomase üldsuse” hulka kuuluv isik peab tõendama põhjusliku seose olemasolu väidetava menetlusnõuete rikkumise ja haldusorgani otsuse tulemuse vahel, rikub direktiivi 2011/92 artiklit 11, mistõttu on põhjendatud komisjoni teise väite teise osa toetuseks esitatud esimene argument.
63 Mis puudutab selle väite sama osa suhtes esitatud komisjoni teist argumenti, siis ei ole vaidlust selles, et kui keskkonnamõju hindamisel on rikutud menetlusnõudeid, saab pädev siseriiklik kohus sellise menetluse tulemusel vastu võetud otsuse vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 113 lõikele 1 koostoimes haldusmenetluse seaduse §-ga 46 tühistada üksnes juhul, kui selline menetlusnõuete rikkumine rikub kaebaja subjektiivset õigust.
64 Käesoleva kohtuotsuse punktidest 30–34 nähtub aga, et halduskohtumenetluse seadustiku § 113 lõikes 1 ette nähtud tingimus, mille kohaselt peab siseriiklik kohus enne haldusorgani otsuse võimalikku tühistamist sellise rikkumise tuvastama, ei ole vastuolus direktiivi 2011/92 artikliga 11 ega direktiivi 2010/75 artikliga 25.
65 Sama järeldus kehtib siseriiklikule kohtule haldusmenetluse seaduse §‑s 46 koostoimes halduskohtumenetluse seadustiku § 113 lõikega 1 pandud kohustuse osas.
66 Järelikult tuleb selle väite teise osa põhjenduseks esitatud komisjoni teine argument tagasi lükata.
67 Eeltoodud kaalutlustest nähtub, et komisjoni teine väide on põhjendatud, välja arvatud argument, mis puudutab nõuet, et vastavalt haldusmenetluse seaduse §-le 46 koostoimes halduskohtumenetluse seadustiku § 113 lõikega 1 peab olema rikutud kaebaja subjektiivset õigust.
Kolmas väide, mis puudutab kaebuse esitamise õiguse ja kohtuliku kontrolli ulatuse piiramist haldusmenetluses esitatud vastuväidetega
Poolte argumendid
68 Komisjon on seisukohal, et seaduse kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades § 2 lõikes 3 ja haldusmenetluse seaduse § 73 lõikes 4 sätestatud piirang, et kaebuses võib esitada üksnes neid vastuväiteid, mis olid juba eelnevalt esitatud haldusmenetluse käigus, on vastuolus direktiivi 2011/92 artikliga 11 ja direktiivi 2010/75 artikliga 25.
69 Komisjon leiab, et selline piirang kitsendab ülemääraselt asjaomase üldsuse õigust vaidlustada nende direktiividega hõlmatud valdkondades tehtud haldusorganite otsuste õiguspärasust. Sellist piirangut ettenägevad siseriiklikud õigusnormid on järelikult vastuolus kohtusse pöördumise õiguse põhimõttega ja piiravad asjaomase üldsuse tõhusat kohtulikku kaitset. Nimelt ei luba liidu õiguskord seda, et kohtumenetluses esitatavate väidete vastuvõetavus sõltuks sellest, et need olid juba eelnevalt esitatud haldusmenetluse käigus.
70 Komisjon leiab, et kohtumenetlus on autonoomne menetlus, mille käigus peab olema võimalik uurida haldusorgani otsuse õiguspärasust täies ulatuses. Kaebuse väidete vastuvõetavus ei või olla piiratud nii, et esitada saab vaid väiteid, mis on esitatud juba varem haldusmenetluses vastuväidete esitamiseks ette nähtud lühikese tähtaja jooksul.
71 Saksamaa Liitvabariik märgib, et direktiivi 2011/92 artikkel 11 ja direktiivi 2010/75 artikkel 25 võimaldavad liikmesriikidel säilitada antud valdkonnas oma kohtusüsteemi instrumendid. Komisjoni poolt vaidlustatud õigusnormide eesmärk on tagada õiguskindlus ning haldusmenetluse ja kohtumenetluse tõhusus. Õigusnormid, mis keelavad esitada kohtus neid vastuväiteid, mida ei olnud esitatud haldusmenetluse käigus, on selle süsteemi lahutamatu osa.
72 Liikmesriik õigustab seda piirangut põhjendusega, et vastasel juhul võidakse juba haldusmenetluse käigus teadaolevad vastuväited menetlustaktikalistel põhjustel esitamata jätta ja esitada need alles pädeva kohtu menetluses. Sellisel juhul ei saaks haldusmenetlus enam täita enda erilist ülesannet, mis seisneb huvide tasakaalustamises. See piirang on ühtlasi kooskõlas võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega.
73 Saksamaa Liitvabariik leiab samuti, et see piirang ei raskenda ja kindlasti mitte ei takista kohtulikku kontrolli, vaid tagab vastupidi, et see kontroll hõlmaks asja lahendamiseks olulisi asjaolusid, mis on esitatud võimalikult täies ulatuses ja üksikasjalikult. Nimetatud piirang puudutab seega üksnes neid asjaolusid, mida kaebaja haldusmenetluses teadlikult ei esitanud, et takistada nende korrakohast käsitlemist.
74 Austria Vabariik leiab, et liidu õigusnormid, millele käesolevas hagis tuginetakse, ei viita õigust lõpetavatele normidele, vaid viitavad vastupidi haldusmenetlust reguleerivatele siseriiklikele õigusnormidele. Liikmesriikidel on järelikult õiguskaitsevahendi kasutamise õiguse sisustamisel ja halduskohtumenetluse reguleerimisel lai hindamisruum. Lisaks on seaduse kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades § 2 lõikes 3 ja haldusmenetluse seaduse § 73 lõikes 4 sätestatud piirang kiire ja tõhusa otsustusprotsessi tagamise instrument.
Euroopa Kohtu hinnang
75 Seaduse kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades § 2 lõige 3 ja haldusmenetluse seaduse § 73 lõige 4 piiravad väiteid, millele võib kaebaja direktiivi 2011/92 artikli 11 ja direktiivi 2010/75 artikli 25 kohaldamisalasse kuuluva haldusorgani otsuse peale esitatud kaebuses tugineda, haldusmenetluses esitatud vastuväidetega.
76 Direktiivi 2011/92 artikli 11 lõike 4 ja direktiivi 2010/75 artikli 25 lõike 4 järgi ei ole küll välistatud, et enne kohtule kaebuse esitamist toimub haldusmenetlus ning need sätted ei takista siseriiklikus õiguses ette näha kaebaja kohustust kasutada ära kõik haldusmenetluses vaidlustamiseks ette nähtud võimalused, enne kui tal tekib õigus kohtu poole pöörduda, need liidu õiguse sätted ei luba aga piirata väiteid, millele kaebaja võib kohtule esitatavas kaebuses tugineda.
77 Euroopa Kohus on juba otsustanud, et direktiivi 2011/92 artikli 11 lõige 1, mille kohaselt peab selles artiklis viidatud otsuste, tegevuste või tegevusetuste peale olema võimalik kohtule kaebus esitada, et „vaidlustada nende sisulist või protseduurilist seaduslikkust”, ei piira millegagi sellise kaebuse põhjendamiseks esitatavaid väiteid (vt selle kohta kohtuotsus Bund für Umwelt und Naturschutz Deutschland, Landesverband Nordrhein-Westfalen, C‑115/09, EU:C:2011:289, punkt 37). See kaalutlus vastab viidatud sättega järgitavale eesmärgile tagada keskkonnakaitse valdkonnas laialdane juurdepääs õiguskaitsele.
78 Seaduse kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades § 2 lõikes 3 ja haldusmenetluse seaduse § 73 lõikes 4 on aga ette nähtud eraldi tingimused, mis piiravad kohtulikku kontrolli ega ole ette nähtud direktiivi 2011/92 artiklis 11 ja direktiivi 2010/75 artiklis 25.
79 Sellist kaebajale pandud piirangut nende väidete osas, mida ta võib esitada teda puudutava haldusorgani otsuse õiguspärasuse kontrollimiseks pädevale kohtule, ei saa õigustada õiguskindluse põhimõtte tagamise kaalutlustega. Nimelt ei ole mingil moel tõendatud, et nimetatud otsuse kõigi põhjenduste kohtulik kontroll võiks seda põhimõtet rikkuda.
80 Mis puudutab haldusmenetluse tõhususe argumenti, siis teatud juhtudel võib küll asjaolu, et mingi väide esitatakse esimest korda alles kohtus, takistada menetluse nõuetekohast kulgemist, kuid piisab, kui meenutada, et direktiivi 2011/92 artikli 11 ja direktiivi 2010/75 artikli 25 eesmärk ei ole mitte ainult tagada õigussubjektidele võimalikult laialdane juurdepääs kohtupidamisele, vaid ka võimaldada vaidlustatud otsuse sisulise ja protseduurilise seaduslikkuse kontroll terves ulatuses.
81 Kohtumenetluse tõhususe tagamiseks võib siseriiklik seadusandja siiski ette näha spetsiifilisi menetlusnorme, näiteks kuritarvitavate või pahausksete väidete vastuvõetamatuse kohta.
82 Sellest järeldub, et komisjoni hagi toetuseks esitatud kolmas väide on põhjendatud.
Neljas ja viies väide, mis puudutavad keskkonnaorganisatsioonidele antud kaebuse esitamise õiguse ajalist piiramist ja õiguspärasuse kontrolli ulatuse piiramist üksnes nende kaebustega, milles tuginetakse eraõiguslikele isikutele õigusi andvate siseriiklike õigusnormide rikkumisele
Poolte argumendid
83 Komisjon meenutab, et ta heitis 1. oktoobri 2012. aasta märgukirjas Saksamaa Liitvabariigile ette asjaolu, et seaduse kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades algse redaktsiooni § 2 lõige 1 on vastuolus direktiivi 2011/92 artikliga 11 ja direktiivi 2010/75 artikliga 25, kuna see piirab keskkonnaorganisatsioonide õigust kaebus esitada nende kaebustega, mis tuginevad eraõiguslikele isikutele õigusi andvatele õigusnormidele. Arvestades nende organisatsioonide kaebuste vastuvõetavuse ja põhjendatuse „paralleelsust”, piirab vaidlusalune ajaline piirang ka sisulise kohtuliku kontrolli ulatust.
84 Komisjon selgitab, et seaduse kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades muudetud redaktsiooni, mis jõustus pärast kohtuotsuse Bund für Umwelt und Naturschutz Deutschland, Landesverband Nordrhein-Westfalen (C‑115/09, EU:C:2011:289) kuulutamist 29. jaanuaril 2013, § 2 lõikes 1 tühistati selle sätte algses redaktsioonis sisaldunud „eraõiguslikele isikutele õigusi andvate”. Seetõttu ei ole keskkonnaorganisatsioonide kaebused erinevalt kuni selle ajani kehtinud olukorrast tulevikus enam piiratud juhtumitega, kus vaieldakse subjektiivsete õiguste üle.
85 Komisjon rõhutab siiski, et muudetud seaduse kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades kohaldamine on ajaliselt piiratud. Muudetud seaduse alusel tuleb lõpule viia üksnes sellised menetlused, mis olid 12. mail 2011 – kohtuotsuse Bund für Umwelt und Naturschutz Deutschland, Landesverband Nordrhein-Westfalen (C‑115/09, EU:C:2011:289) kuulutamise kuupäeval – pooleli või mis algatati pärast seda kuupäeva, kuid mille raames ei ole 29. jaanuariks 2013 – muudetud seaduse kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades jõustumise kuupäevaks – veel lõplikku otsust tehtud.
86 Seega on komisjoni arvates keskkonnaorganisatsioonidel õigus esitada pärast 25. juunit 2005 algatatud ja enne 12. maid 2011 lõpetatud menetlustes kaebus ainult sellisel juhul, kui see tugineb eraõiguslikele isikutele õigusi andvatele õigusnormidele.
87 Saksamaa Liitvabariigi arvates on muudetud seadus kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades kooskõlas otsuse lõplikkuse põhimõttega, sest see seadus ei kehti otsuste suhtes, mis on tehtud selliste projektide heakskiitmise menetluste kohta, mille puhul on vaja teostada keskkonnamõju hindamine, kui need otsused olid muutunud lõplikuks enne 15. detsembrit 2006, kui jõustus nimetatud seaduse algne redaktsioon.
88 Saksamaa Liitvabariik väidab, et neljandas ja viiendas väites viidatud siseriiklikud õigusnormid on kooskõlas liidu õiguse nõuetega, sest nende sisu on puhtalt deklaratiivne ja nende eesmärk on lihtsustada haldusasutustes seaduse kohaldamist.
89 Liikmesriik nendib, et nii õigusrahu kui õigussuhete stabiilsuse ja ka korrakohase õigusemõistmise tagamiseks on oluline, et lõplikke kohtulahendeid, mis on jõustunud peale olemasolevate edasikaebevõimaluste ammendamist või selleks sätestatud tähtaegade möödumist, ei oleks enam võimalik vaidlustada. Liikmesriigil ei ole järelikult kohustust ette näha selliselt seadusjõustunud kohtuotsuste uuesti läbivaatamise mehhanismi. See kehtib ka samamoodi lõpetatud haldusmenetluste kohta, kui menetluse lõpptulemusena on tehtud otsus, mida ei ole vaidlustatud, ning mis on seetõttu muutunud vaidlustamatuks.
Euroopa Kohtu hinnang
90 Tuleb meenutada, et vastavalt direktiivi 2011/92 artikli 11 lõikele 3 ja direktiivi 2010/75 artikli 25 lõikele 3 käsitatakse keskkonnaorganisatsioone nii, et neil on kas küllaldane huvi või siis õigusi, mida saab kahjustada, tulenevalt sellest, millise tingimuse on siseriiklikud õigusnormid kaebuste vastuvõetavuse tingimusena kehtestanud (vt selle kohta kohtuotsus Bund für Umwelt und Naturschutz Deutschland, Landesverband Nordrhein-Westfalen, C‑115/09, EU:C:2011:289, punkt 40).
91 Kuigi siseriiklik seadusandja võib piirata õigusi, mille kahjustamisele eraõiguslik isik võib tugineda kaebuse raames, mis on esitatud direktiivi 2011/92 artiklis 11 viidatud otsuste, tegevuste või tegevusetuste peale, subjektiivsete õigustega, ei kohaldata seda piirangut keskkonnaorganisatsioonidele, sest sellega rikutaks nimetatud sätte eesmärke (vt selle kohta kohtuotsus Bund für Umwelt und Naturschutz Deutschland, Landesverband Nordrhein-Westfalen, C‑115/09, EU:C:2011:289, punkt 45).
92 Järelikult peavad keskkonnaorganisatsioonid saama kindlasti vaidlustada siseriiklikke õigusnorme, millega rakendatakse liidu õigusnorme keskkonna valdkonnas, samuti liidu keskkonnaalaseid vahetu õigusmõjuga õigusnorme (vt selle kohta kohtuotsus Bund für Umwelt und Naturschutz Deutschland, Landesverband Nordrhein-Westfalen, C‑115/09, EU:C:2011:289, punkt 48).
93 Mis puudutab neljandat ja viiendat väidet, siis tuleb nentida, et kohtuotsuse Bund für Umwelt und Naturschutz Deutschland, Landesverband Nordrhein-Westfalen (C‑115/09, EU:C:2011:289) aluseks olnud õigusliku olukorra parandamiseks kohandas Saksamaa Liitvabariik enda õigusnorme ja muutis seadust kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades. Selle seaduse 29. jaanuaril 2013 jõustunud uue redaktsiooni kohaldamine on siiski ajaliselt piiratud. Nimelt kohaldatakse neid uusi õigusnorme üksnes haldusmenetlustele, loamenetlustele ja edasikaebemenetlustele, mis olid 12. mail 2011 pooleli või mida alustati pärast seda kuupäeva, kuid mille raames ei olnud 29. jaanuariks 2013 lõplikku otsust tehtud.
94 Eeltoodust järeldub, et kõikide teiste menetluste suhtes kohaldatakse jätkuvalt seaduse kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades varasemat redaktsiooni. Vastavalt selle seaduse § 5 lõikele 1 on seaduse kohaldamisalast välistatud enne 15. detsembrit 2006, see tähendab enne seaduse jõustumist algatatud menetlused.
95 Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb aga direktiivi 2011/92 artiklit 11 tõlgendada nii, et õigusnorme, mille seadusandja on kehtestanud selle artikli ülevõtmiseks siseriiklikusse õigusesse, tuleb kohaldada ka selliste loamenetluste suhtes, mis on algatatud enne 25. juunit 2005, kuid mille tulemusel väljastati luba pärast nimetatud kuupäeva (vt selle kohta kohtuotsus Gemeinde Altrip jt, C‑72/12, EU:C:2013:712, punkt 31).
96 Mis puudutab otsuste lõplikkuse põhimõtet, millele Saksamaa Liitvabariik käesolevas asjas tugineb, siis on tõsi, et Euroopa Kohus on tunnustanud selle põhimõtte tähtsust nii liidu õiguskorras kui ka siseriiklikes õiguskordades. Selleks et tagada nii õigusrahu kui õigussuhete stabiilsus ja ka korrakohane õigusemõistmine, on oluline, et kohtulahendeid, mis on jõustunud peale olemasolevate edasikaebevõimaluste ammendamist või selleks sätestatud tähtaegade möödumist, ei oleks enam võimalik vaidlustada (vt kohtuotsus Fallimento Olimpiclub, C‑2/08, EU:C:2009:506, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).
97 Siinkohal on siiski oluline märkida, et Saksamaa Liitvabariik ei saa tugineda otsuste lõplikkuse põhimõtte järgmisele, kui muudetud seaduse kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades ette nähtud ajalise kohaldamise piirangud puudutavad haldusorgani vaidlustamatuks muutunud otsuseid.
98 Asjaolu, et Saksamaa Liitvabariik piiras pärast Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. mai 2003. aasta direktiivi 2003/35/EÜ (ELT L 156, lk 17; ELT eriväljaanne 15/007, lk 466), millega muudeti direktiivi 85/337 seoses üldsuse kaasamisega ning õiguskaitse kättesaadavusega, Saksamaa õigusesse hilinenud ülevõtmist ja pärast seda, kui esimesena nimetatud direktiiv kodifitseeriti direktiiviga 2011/92, nimetatud direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud siseriiklike õigusnormide ajalist kohaldatavust, annaks liikmesriigile õiguse kehtestada uus üleminekuperiood (vt analoogia alusel kohtuotsus komisjon vs. Portugal, C‑277/13, EU:C:2014:2208, punkt 45).
99 Järelikult tuleb tagasi lükata Saksamaa Liitvabariigi argument, mille kohaselt oli seaduse kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades ajalise kohaldamise piiramine vajalik, et järgida lõpetatud haldusmenetluste puhul haldusaktide lõplikkuse põhimõtet.
100 Komisjoni hagi toetuseks esitatud neljas ja viies väide on järelikult põhjendatud.
Kuues väide, mis puudutab enne 25. juunit 2005 algatatud menetluste üldist välistamist muudetud seaduse kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades kohaldamisalast
Poolte argumendid
101 Komisjon väidab, et muudetud seaduse kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades § 5 lõigete 1 ja 4 üleminekusätted on vastuolus direktiivi 2011/92 artikliga 11 ja direktiivi 2010/75 artikliga 25. Selle muudetud seaduse nimetatud sätted välistavad nimelt enda kohaldamisalast menetlused, mis on algatatud enne 25. juunit 2005 ja milles on menetlus lõppenud 12. maiks 2011, ka juhul, kui nende menetluste raames anti luba pärast 25. juunit 2005. Kohtuotsuse Gemeinde Altrip jt (C‑72/12, EU:C:2013:712) punktidest 30 ja 31 nähtub, et liikmesriigid ei saa ette näha, et nimetatud liidu õiguse sätteid kohaldatakse üksnes pärast 25. juunit 2005 algatatud menetluste suhtes.
102 Saksamaa Liitvabariik möönab, et komisjoni kuuendas väites nimetatud menetlusi ei tohiks välistada muudetud seaduse kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades kohaldamisalast. Seepärast töötataksegi praegu välja selle seaduse uusi muudatusi. Tulevane seadusemuudatus on aga tõenäoliselt vähese tähtsusega, sest pädevad siseriiklikud kohtud arvestavad pooleliolevates menetlustes kohtuotsusest Gemeinde Altrip jt (C‑72/12, EU:C:2013:712) tulenevaga.
Euroopa Kohtu hinnang
103 Kuna Saksamaa Liitvabariik on möönnud komisjoni kuuenda väite põhjendatust, siis tuleb tõdeda, et see väide on põhjendatud.
104 Kõiki eeltoodud kaalutlusi silmas pidades tuleb tuvastada, et:
kuna Saksamaa Liitvabariik on:
– haldusmenetluse seaduse §-s 46 näinud otsuste tühistamise menetlusnõuete rikkumise tõttu ette vaid juhul, kui keskkonnamõju on jäänud hindamata või kohustuslik eelhindamine on jäänud teostamata, ning juhtudel, kui kaebaja tõendab, et menetlusnõuete rikkumise ja otsuse tulemuse vahel on põhjuslik seos;
– piiranud muudetud seaduse kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades § 2 lõikes 3 ja haldusmenetluse seaduse § 73 lõikes 4 kaebuse esitamise õigust ja kohtuliku kontrolli ulatust nende vastuväidetega, mis esitati juba vastuväidete esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul haldusmenetluses, mille tulemusena see otsus vastu võeti;
– näinud muudetud seaduse kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades § 2 lõikes 1 koostoimes sama seaduse § 5 lõikega 1 ette, et pärast 25. juunit 2005 algatatud ja enne 12. maid 2011 lõpetatud menetlustes on keskkonnaorganisatsioonidel kaebuse esitamise õigus üksnes selliste õigusnormide alusel, mis annavad õigusi eraõiguslikele isikutele;
– näinud muudetud seaduse kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades § 2 lõikes 1 koostoimes sama seaduse § 5 lõikega 1 ette, et pärast 25. juunit 2005 algatatud ja enne 12. maid 2011 lõpetatud menetlustes on keskkonnaorganisatsioonide esitatud kaebuste puhul kohtuliku kontrolli ulatus piiratud selliste õigusnormidega, mis annavad õigusi eraõiguslikele isikutele, ja
– välistanud muudetud seaduse kaebeõiguse täiendamise kohta keskkonnaasjades § 5 lõigetes 1 ja 4 siseriiklike õigusnormide kohaldamisalast haldusmenetlused, mis on algatatud enne 25. juunit 2005,
siis on Saksamaa Liitvabariik rikkunud direktiivi 2011/92 artiklist 11 ja direktiivi 2010/75 artiklist 25 tulenevaid kohustusi.
Kohtukulud
105 Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon ei ole kohtukulude hüvitamist nõudnud, kannavad pooled, sealhulgas Austria Vabariik, vastavalt kodukorra artikli 140 lõikele 1 enda kohtukulud ise.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Kuna Saksamaa Liitvabariik on:
– haldusmenetluse seaduse (Verwaltungsverfahrensgesetz) §-s 46 näinud otsuste tühistamise menetlusnõuete rikkumise tõttu ette vaid juhul, kui keskkonnamõju on jäänud hindamata või kohustuslik eelhindamine on jäänud teostamata, ning juhtudel, kui kaebaja tõendab, et menetlusnõuete rikkumise ja otsuse tulemuse vahel on põhjuslik seos;
– piiranud 7. detsembri 2006. aasta seaduse, mis täiendab kaebeõigust keskkonnaasjades direktiivis 2003/35/EÜ ette nähtud sätetega (Umwelt-Rechtsbehelfsgesetz, muudetud 21. jaanuari 2013. aasta seadusega), § 2 lõikes 3 ja haldusmenetluse seaduse (Verwaltungsverfahrensgesetz) § 73 lõikes 4 kaebuse esitamise õigust ja kohtuliku kontrolli ulatust nende vastuväidetega, mis esitati juba vastuväidete esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul haldusmenetluses, mille tulemusena see otsus vastu võeti;
– näinud 7. detsembri 2006. aasta seaduse, mis täiendab kaebeõigust keskkonnaasjades direktiivis 2003/35/EÜ ette nähtud sätetega (Umwelt-Rechtsbehelfsgesetz, muudetud 21. jaanuari 2013. aasta seadusega), § 2 lõikes 1 koostoimes sama seaduse § 5 lõikega 1 ette, et pärast 25. juunit 2005 algatatud ja enne 12. maid 2011 lõpetatud menetlustes on keskkonnaorganisatsioonidel kaebuse esitamise õigus üksnes selliste õigusnormide alusel, mis annavad õigusi eraõiguslikele isikutele;
– näinud 7. detsembri 2006. aasta seaduse, mis täiendab kaebeõigust keskkonnaasjades direktiivis 2003/35/EÜ ette nähtud sätetega (Umwelt-Rechtsbehelfsgesetz, muudetud 21. jaanuari 2013. aasta seadusega), § 2 lõikes 1 koostoimes sama seaduse § 5 lõikega 1 ette, et pärast 25. juunit 2005 algatatud ja enne 12. maid 2011 lõpetatud menetlustes on keskkonnaorganisatsioonide esitatud kaebuste puhul kohtuliku kontrolli ulatus piiratud selliste õigusnormidega, mis annavad õigusi eraõiguslikele isikutele, ja
– välistanud 7. detsembri 2006. aasta seaduse, mis täiendab kaebeõigust keskkonnaasjades direktiivis 2003/35/EÜ ette nähtud sätetega (Umwelt-Rechtsbehelfsgesetz, muudetud 21. jaanuari 2013. aasta seadusega), § 5 lõigetes 1 ja 4 siseriiklike õigusnormide kohaldamisalast haldusmenetlused, mis on algatatud enne 25. juunit 2005,
siis on Saksamaa Liitvabariik rikkunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta artiklist 11 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiivi 2010/75/EL tööstusheidete kohta (saastuse kompleksne vältimine ja kontroll) artiklist 25 tulenevaid kohustusi.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Jätta Euroopa Komisjoni, Saksamaa Liitvabariigi ja Austria Vabariigi kohtukulud nende endi kanda.
Allkirjad