EUROOPA KOHTU OTSUS (kuues koda)
18. oktoober 2018(*)
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Keskkond – Direktiiv 92/43/EMÜ – Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse – Artikli 4 lõige 1 – II ja III lisa – Erikaitsealade määramine – Harilik pringel
Kohtuasjas C‑669/16,
mille ese on ELTL artikli 258 alusel 23. detsembril 2016 esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,
Euroopa Komisjon, esindajad: J. Norris-Usher ja C. Hermes,
hageja,
versus
Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, esindaja: G. Brown, keda abistasid barrister R. Palmer ja barrister M. Armitage,
kostja,
EUROOPA KOHUS (kuues koda),
koosseisus: viienda koja president E. Regan kuuenda koja presidendi ülesannetes, kohtunikud C. G. Fernlund ja S. Rodin (ettekandja),
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Oma hagis palub Euroopa Komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik ei ole määranud harilike pringlite (Phocoena phocoena) (edaspidi „pringel“) kaitsmiseks mõeldud alasid, on see liikmesriik rikkunud kohustusi, mis tulenevad nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT 1992, L 206, lk 7; edaspidi „elupaikade direktiiv“) artikli 4 lõikest 1 ning II ja III lisast, ja kuna seetõttu ei ole Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik andnud oma panust Natura 2000 võrgustiku loomisse vastavalt sellele, mil määral tema territooriumil leidub selle liigi elupaiku, on see liikmesriik rikkunud ka kohustusi, mis tulenevad sama direktiivi artikli 3 lõikest 2.
Õiguslik raamistik
2 Elupaikade direktiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt on selle direktiivi eesmärk looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele liikmesriikide Euroopa territooriumil, kus kohaldatakse asutamislepingut.
3 Direktiivi artiklis 1, milles on määratletud peamised direktiivis kasutatud mõisted, on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
g) ühenduse tähtsusega liigid – liigid, mis artiklis 2 nimetatud territooriumil on:
i) ohustatud, välja arvatud need liigid, mille looduslik levila on sellel territooriumil marginaalne ja mis ei ole ohustatud või ohualdis lääne palearktilises piirkonnas;
ii) ohualtid, st arvatakse, et tõenäoliselt liigub see lähemal ajal ohustatud liikide kategooriasse, kui põhjuslikud tegurid toimivad edasi;
iii) harvad, st väikeste populatsioonidega, mis praegu ei ole ohustatud või ohualtid, kuid võivad sellisteks muutuda. Need liigid asuvad piiratud geograafilisel alal või on hõredalt levinud laiemal looduslikul levilal; või
iv) endeemsed ja nõuavad erilist tähelepanu nende elupaiga erilaadi ja/või nende elupaiga kasutamise võimalike tagajärgede tõttu, mis nende kasutamisel võib olla nende kaitsestaatusele.
Need liigid on loetletud või neid võib loetleda II lisas ja/või IV või V lisas;
[…]
j) ala – geograafiliselt määratletud ala, mille piirid on selgelt märgitud;
k) ühenduse tähtsusega ala – ala, mis annab olulise panuse I lisa loodusliku elupaigatüübi või II lisa liigi soodsa kaitsestaatuse säilimisele või taastamisele selles biogeograafilises piirkonnas või nendes biogeograafilistes piirkondades, kuhu see ala kuulub, ning võib oluliselt kaasa aidata ka artiklis 3 nimetatud Natura 2000 sidususele ning/või aitab oluliselt kaasa asjaomase biogeograafilise piirkonna või asjaomaste biogeograafiliste piirkondade bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele.
Laia levilaga loomaliikide puhul peavad ühenduse tähtsusega alad vastama niisuguste liikide looduslikul levilal asuvatele paikadele, kus on olemas nende liikide eluks ja paljunemiseks olulised füüsikalised või bioloogilised tingimused;
l) erikaitseala – ühenduse tähtsusega ala, mille liikmesriik on määranud õigus- ja haldusaktide ja/või lepingu alusel ning kus kohaldatakse vajalikke kaitsemeetmeid, et säilitada või taastada nende looduslike elupaikade ja/või liikide populatsioonide soodsat kaitsestaatust, mille jaoks ala on määratud;
[…]“
4 Direktiivi artikli 3 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:
„1. Luuakse Euroopa erikaitsealade sidus ökoloogiline võrgustik Natura 2000. See võrgustik, mis koosneb aladest, kus esinevad I lisas loetletud looduslikud elupaigatüübid ja II lisas loetletud liikide elupaigad, võimaldab säilitada või vajaduse korral taastada asjaomaste looduslike elupaigatüüpide ja liikide elupaikade soodsat kaitsestaatust nende looduslikul levilal.
Natura 2000 võrgustikku kuuluvad ka liikmesriikide [nõukogu 2. aprilli 1979. aasta] direktiivi 79/409/EMÜ [loodusliku linnustiku kaitse kohta (EÜT 1979, L 103, lk 1; ELT eriväljaanne 15/01, lk 98)] kohaselt klassifitseeritud linnukaitsealad.
2. Iga liikmesriik annab oma panuse Natura 2000 loomisse võrdeliselt sellega, mil määral tema territooriumil leidub lõikes 1 nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja liikide elupaiku. Selleks määrab liikmesriik artikli 4 kohaselt erikaitsealad, võttes arvesse lõikes 1 ettenähtud eesmärke.“
5 Erikaitsealade määramise kord on sätestatud elupaikade direktiivi artiklis 4 ja see toimub neljas etapis.
6 Esiteks on selle direktiivi artikli 4 lõikes 1 alade kindlaksmääramise ja nendest komisjonile teatamise kohta sätestatud:
„Iga liikmesriik esitab III lisas (1. etapp) sätestatud kriteeriumide ja asjakohase teadusinfo alusel alade loetelu, kus märgitakse, millised kohalikke I lisas nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja II lisas nimetatud liike alal esineb. Suure levilaga loomaliikide puhul peavad need alad vastama niisuguste liikide loodusliku levila piires asuvatele paikadele, kus on olemas nende liikide eluks ja paljunemiseks olulised füüsikalised või bioloogilised tingimused. Laia levilaga veeskasvatatavate liikide puhul tehakse nende alade kohta ettepanekuid ainult siis, kui on olemas selgelt piiritletud ala, kus on olemas nende liikide eluks ja paljunemiseks olulised füüsikalised või bioloogilised tingimused. Vajaduse korral teevad liikmesriigid artiklis 11 nimetatud järelevalve tulemuste alusel ettepanekuid loetelu muutmiseks.
Loetelu koos ala käsitleva teabega saadetakse komisjonile kolme aasta jooksul käesoleva direktiivi teatavakstegemisest. Teave peab sisaldama ala kaarti, nime, asukohta, suurust ja III lisas (1. etapp) ettenähtud kriteeriumide kohaldamisest tulenevaid andmeid, mis esitatakse komisjoni kehtestatud vormis artiklis 21 sätestatud korras.“
7 Kui asjaomane liikmesriik on saatnud alade loetelu, kus on märgitud, milliseid I lisas nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja II lisas nimetatud pärismaiseid liike alal esineb, siis tuleneb nimetatud direktiivi artikli 4 lõike 2 esimesest ja teisest lõigust, et teiseks kehtestab komisjon selle loetelu alusel ja kokkuleppel asjaomase liikmesriigiga ühenduse jaoks oluliste alade esialgse loetelu (edaspidi „ühenduse tähtsusega ala“). Kolmandaks tuleneb sama direktiivi artikli 4 lõike 2 kolmandast lõigust ja lõikest 3, et ühenduse tähtsusega alaks valitud alade loetelu kinnitab komisjon selle direktiivi artiklis 21 sätestatud korras. Neljandaks ilmneb elupaikade direktiivi artikli 4 lõikest 4, et kui ala on selle korra kohaselt kinnitatud ühenduse tähtsusega alaks, määrab asjaomane liikmesriik ala erikaitsealaks.
8 Elupaikade direktiivi II lisa, kus on loetletud ühenduse tähtsusega looma- ja taimeliigid, mille säilitamine nõuab erikaitsealade määramist, toob punktis a „Loomad“ esile „Selgroogsed“, kelle hulka vaalaliste (Cetacea) loetelus kuulub harilik pringel.
9 Selle direktiivi III lisa kannab pealkirja „Ühenduse tähtsusega aladeks sobivate alade valiku kriteeriumid ning nende määramine erikaitsealadeks“. Pealkirja all „1. ETAPP: Alade suhtelise tähenduse siseriiklik hindamine iga I lisa loodusliku elupaigatüübi ja II lisa liigi osas (sealhulgas esmatähtsad looduslikud elupaigatüübid ja esmatähtsad liigid)“ esineb punkt B, kus „Ala hindamiskriteeriumid II lisas nimetatud liikide osas“ on loetletud järgmiselt:
„a) Alal esinevate liikide populatsiooni suurus ja tihedus võrreldes kogu riigi territooriumil esinevate populatsioonidega.
b) Kõnealuse liigi seisukohast tähtsate elupaigatunnuste kaitse aste ja taastamisvõimalused.
c) Alal esinevate liikide populatsiooni isolatsiooniaste võrreldes liigi loodusliku levilaga.
d) Ala väärtuslikkuse üldhinnang asjaomaste liikide kaitse seisukohast.“
10 Nimetatud direktiivi III lisa see osa hõlmab ka punkti C, kus on täpsustatud, et „[l]iikmesriigid klassifitseerivad [punktis B sätestatud] kriteeriumide alusel alad, mis nad esitavad kandmiseks siseriiklikku loetelusse, et määrata need ühenduse tähtsusega alaks kooskõlas nende suhtelise tähtsusega iga I lisas nimetatud loodusliku elupaiga ja II lisas nimetatud liigi kaitsele“.
Kohtueelne menetlus
11 Komisjon sai 2012. aastal vabaühenduselt World Wildlife Fund UK kaebuse eelkõige selle kohta, et Ühendkuningriik ei olnud määranud pringlitele erikaitseala.
12 Oma kaebuse põhjenduseks lisas World Wildlife Fund UK sellele aruande „Pringlite kaitse Briti vetes“, mille oli koostanud kaks asjaomase liigi eksperti: Peter Evans ja Sian Prior (edaspidi „Evansi ja Priori aruanne“). Selles aruandes toodi välja kuus ala, mille puhul osutus olemasolevate teaduslike andmete alusel vajalikuks nende määratlemine selle liigi erikaitsealana. Tegemist oli järgmiste aladega: „Western Scotland and Inner Hebrides“, „North & West Anglesey“, „South-west Llyn“, „South Cardigan Bay“, „Pembrokeshire Marine/Sir Benfro Forol“ ja „Outer Bristol Channel“. Nimetatud aruande kohaselt võiksid lisaks veel viis teist ala kuuluda erikaitsealade võrgustikku, nimelt „Northern Isles“, „Moray Firfth“, mis ulatub kuni East Grampianini, „Eastern England“, „Dogger Bank“ ja „Skerries and Causeway“, mis asub Põhja-Iirimaal. Evansi ja Priori aruanne sisaldas iga määratletud ala kohta esialgseid standardseid andmevorme.
13 Ühendkuningriik tõdes septembris 2012, et pringleid esines 34‑l Natura 2000 alal, mille kohta oli ta elupaikade direktiivi artikli 4 lõike 1 alusel teinud ettepaneku, kuid populatsioonikriteeriumiks oli ta eraldanud sellele liigile vaid märke D, mis tähendab, et 34‑st pakutud alast 33 ei saanud nimetatud liigi jaoks selle direktiivi artikli 4 lõike 2 alusel arvesse võtta, et luua ühenduse tähtsusega ala ja seejärel erikaitseala. Vaid ühe ala puhul Ühendkuningriigis tehti kindlaks, et see vastab populatsioonikriteeriumile C, nimelt ala UK0030383 „Skerries and Causeway“.
14 Komisjon esitas 25. oktoobril 2012 Ühendkuningriigi valitsusele ametlikult küsimused mehhanismi EU Pilot kaudu.
15 Ühendkuningriik vastas neile küsimustele sama mehhanismi kaudu ametlikult 17. detsembril 2012.
16 Leides, et kõnealuse liigi jaoks vaid ühe ala pakkumine oli eelkõige Evansi ja Priori aruannet silmas pidades ebapiisav, saatis komisjon 21. juunil 2013 Ühendkuningriigile märgukirja, heites viimasele ette, et see ei ole täitnud oma kohustust pakkuda pringlite jaoks välja alasid vastavalt elupaikade direktiivi artikli 3 lõikele 2 ja artikli 4 lõikele 1.
17 Ühendkuningriik vastas märgukirjale 19. augusti 2013. aasta kirjas, vaieldes sisuliselt vastu sellele, et Evansi ja Priori aruandes leidus piisavaid tõendeid selle kohta, et oli ka muid alasid, mida olemasolevate teaduslike andmete põhjal tasub pakkuda. Ühendkuningriik märkis siiski, et ta uuris seda küsimust eesmärgiga pakkuda pringlite jaoks teisi alasid elupaigadirektiivi artikli 4 lõike 1 alusel.
18 Kuna ühtki teist ala sellega seoses välja ei pakutud, saatis komisjon 17. oktoobril 2014 Ühendkuningriigile ELTL artikli 258 esimese lõigu kohaselt põhjendatud arvamuse, heites viimasele ette, et see ei ole täitnud oma kohustust pakkuda selle direktiivi artikli 3 lõike 2 ja artikli 4 lõike 1 kohaselt välja pringlite jaoks piisav arv alasid.
19 Oma põhjendatud arvamuses märkis komisjon esiteks, et selle saatmise kuupäeval oli „Skerries and Causeway“ ainus elupaikade direktiivi artikli 4 lõike 1 alusel väljapakutud ala, ja teiseks, et esialgsetes standardsetes andmevormides esitatud tõendid – nagu need, mis sisaldusid Evansi ja Priori aruandes – olid selle sätte alusel pakutavate alade määramisel „parimad olemasolevad tõendid“. Komisjon märkis lisaks, et ta kartis, et selle kohustuse rikkumine ja sellest tulenevalt nendele aladele selle direktiivi artiklist 6 tuleneva kaitse andmata jätmine tähendab konkreetselt eelkõige seda, et meres asuvate tuuleparkide taotluseid võib läbi vaadata ilma, et arvestataks nende taotluste mõju pringlite populatsioonile.
20 Põhjendatud arvamuse järgimiseks määrati tähtajaks 16. detsember 2014.
21 Ühendkuningriik esitas oma 16. detsembri 2014. aasta vastuses meetmed, mille ta oli pringlite jaoks mõeldud alade määratlemiseks ja loetellu esitamiseks võtnud, ja orienteeruva ajakava selleks vajalike meetmete – sealhulgas üldsusega konsulteerimise – lõpuleviimiseks.
22 Brüsselis (Belgia) toimus 29. jaanuaril 2015 komisjoni ja Ühendkuningriigi ametnike koosolek, et põhjendatud arvamusele järgnenud Ühendkuningriigi tegevust põhjalikumalt uurida. Sel puhul esitas nimetatud liikmesriik nende alade kaardi, mis olid võimalikuks üldsusega konsulteerimiseks välja valitud.
23 Ühendkuningriik saatis komisjonile 28. mai 2015. aasta e-kirjas koopia oma avalik-õigusliku nõuandva organi esialgsest arvamusest, ning selgitava dokumendi, kus oli kirjeldatud, kuidas elupaikade direktiivis sätestatud kriteeriume esialgses analüüsis kohaldati. Need dokumendid määrasid võimalikuks üldsusega konsulteerimiseks kindlaks kaheksa valitud piirkonda, mis jagati kolmeks „haldusüksuseks“, et saada „esinduslik alade võrgustik“.
24 Olles 3. detsembril 2015 edastanud komisjonile ajakohastatud ajakava, mis nägi ette vähemalt kaheksakuulise täiendava hilinemise, teatas Ühendkuningriik 19. jaanuaril 2016 komisjonile, et üldsusega konsulteerimine nende alade kindlaksmääramise küsimuses, mida ta oli kavatsenud pakkuda pringlite jaoks, viidi viie pakutud ala kohta läbi Inglismaal, Walesis ja Põhja-Iirimaal.
25 Ühe Šotimaal asuva ala osas oli üldsusega eraldi konsulteeritud 23. märtsil 2016.
26 Ühendkuningriik esitas 22. septembril 2016 ametlikult ettepaneku, et Šotimaa vetes asuvat piirkonda „Inner Hebrides and Minches“ käsitataks pringlite erikaitsealana Lääne-Šotimaal.
27 Leides, et Ühendkuningriik ei olnud järelikult võtnud nõutud meetmeid, et täita elupaikade direktiivi artikli 3 lõikest 2 ja artikli 4 lõikest 1 tulenevaid kohustusi, esitas komisjon 23. detsembril 2016 käesoleva hagi.
Hagi
Hagi vastuvõetavus
28 Ühendkuningriik esitas 14. märtsi 2017. aasta eraldi dokumendiga Euroopa Kohtu kodukorra artikli 151 alusel selle hagi vastuvõetamatuse vastuväite.
29 Euroopa Kohus liitis 26. septembri 2017. aasta otsusega vastuvõetamatuse vastuväite põhivaidlusega ja palus Ühendkuningriigil esitada kostja vastuse.
Poolte argumendid
30 Ühendkuningriik väidab sisuliselt, et hagi on vastuvõetamatu, kuna niisugused etteheited nagu hagiavalduses esitatud on suunatud eelkõige meetmete vastu, mida võeti alles pärast põhjendatud arvamuse täitmiseks kehtestatud tähtaega, see kehtib eelkõige selle liikmesriigi 22. septembril 2016 koostatud ettepaneku kohta Šotimaa vetes asuva täiendava erikaitseala „Inner Hebrides and Minches“ loomiseks.
31 Lisaks viitab hagi – hagiavalduse punktis 33 – sõnaselgelt pringlite jaoks pakutud „alade“ ebapiisavusele, samas kui põhjendatud arvamus tugineb asjaolul, et Ühendkuningriik esitas vaid ühe ala, millest pidi saama erikaitseala. Oma hagiavalduse punktides 57–58 heitis komisjon Ühendkuningriigile ette asjaolu, et ala „Inner Hebrides and Minches“ määramine ei võimaldanud tal täita elupaikade direktiivi artikli 4 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.
32 Ühendkuningriik leiab, et talle sellest direktiivist tulenevate kohustuste rikkumise etteheitmiseks seetõttu, et ta pakkus võimalikuks erikaitsealaks ala „Inner Hebrides and Minches“, oleks komisjon pidanud algatama kohtueelse menetluse.
33 Järelikult sisaldas hagi – selles osas välja kujunenud Euroopa Kohtu järjepidevast praktikast tulenevaid põhimõtteid rikkudes – võrreldes põhjendatud arvamuses sisaldunud etteheidetega uusi etteheiteid, mis olid esitatud sellest arvamusest hiljem võetud riigisiseste meetmete vastu.
34 Neil asjaoludel – vähemalt ELTL artikli 258 lõike 1 alusel liikmesriikidele antud oluliste tagatiste kahjustamise tõttu – tuleb käesolev hagi tunnistada vastuvõetamatuks, ilma et oleks vaja asja sisuliselt läbi vaadata.
35 Komisjoni sõnul on hagiavalduses esitatu kooskõlas nende etteheidetega, mis olid sõnastatud põhjendatud arvamuses, vastavalt ELTL artiklis 258 nõutule ja Euroopa Kohtu praktikas välja kujunenud põhimõtetele. Sellepärast tuleks see vastuvõtematuse vastuväide tagasi lükata.
36 Nimelt esiteks puudutasid põhjendatud arvamuses nimetatud rikkumine ja hagiavalduses nimetatud rikkumine sisuliselt sama Ühendkuningriigile etteheidetava kohustuse rikkumist – nimelt asjaolu, et pringlite jaoks ei esitatud piisaval arvul alasid elupaikade direktiivi artikli 4 lõike 1 alusel – ja sellest tulenevalt Natura 2000 võrgustiku loomisesse panustamise kohustuse rikkumist. Hagiavalduses nimetatud erinevad alad on seal pigem selleks, et näidata, et Ühendkuningriik rikkus jätkuvalt oma kohustust pakkuda piisaval arvul alasid. Just niisuguses kontekstis tuleks lugeda kogu hagiavaldust, sealhulgas selle punkti 33.
37 Komisjon väidab seejärel, et hagiavaldusest ilmneb selgelt, et viited pärast 16. detsembrit 2014 aset leidnud faktidele ja asjaoludele on mõeldud vaid selleks, et anda Euroopa Kohtule täielik faktiline kontekst ja „terviklikkuse huvides“ täpsustada, et komisjoni arvates esines rikkumine hagiavalduse kuupäeval.
38 Lõpetuseks, isegi kui Euroopa Kohus peaks leidma, et hagiavalduse ulatus on laiem kui põhjendatud arvamuses esitatud etteheidetel, kuna seal viidatakse pärast 16. detsembrit 2014 aset leidnud faktidele ja asjaoludele, ei tähenda see ühelgi juhul, et hagi on tervikuna vastuvõetamatu.
Euroopa Kohtu hinnang
39 Olgu märgitud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on ELTL artikli 258 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi ese piiritletud komisjoni põhjendatud arvamusega, mistõttu hagi peab rajanema samadel põhjendustel ja väidetel kui põhjendatud arvamus (8. juuli 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal, C‑171/08, EU:C:2010:412, punkt 25, ja 5. aprilli 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Bulgaaria, C‑488/15, EU:C:2017:267, punkt 37).
40 Lisaks ilmneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et liikmesriigi kohustuste rikkumise olemasolu tuleb hinnata põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel liikmesriigis esineva olukorra alusel ja hiljem toimunud muutusi ei saa Euroopa Kohus arvesse võtta (vt 4. septembri 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑351/13, ei avaldata, EU:C:2014:2150, punkt 20, ja 5. aprilli 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Bulgaaria, C‑488/15, EU:C:2017:267, punkt 40).
41 Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et nii põhjendatud arvamuses kui ka hagiavalduses heitis komisjon Ühendkuningriigile ette elupaikade direktiivi artikli 3 lõikest 2 ja artikli 4 lõikest 1 talle tulenevate kohustuste rikkumist, kuna ta ei olnud määranud alasid pringlite kaitseks ja järelikult ei olnud panustanud Natura 2000 võrgustiku loomisesse.
42 Selle kohta, kui hagiavalduses mainitakse pringlite jaoks pakutud „alasid“, tuleb esiteks märkida, et mitmuse vormi kasutamine kajastab vaid elupaikade direktiivi nimetatud sätete sõnastust.
43 Teiseks, kuigi vastab tõele – nagu ka Ühendkuningriik rõhutab –, et põhjendatud arvamuses oli küsimus vaid alas „Skerries and Causeway“, mida ainsa alana pakuti välja enne põhjendatud arvamuses kinnitatud tähtaja möödumist, samas kui hagiavalduse punktides 57–58 esitas komisjon oma arvamuse ala „Inner Hebrides and Minches“ pakkumise kohta, mis pealegi leidis aset pärast nimetatud tähtaja möödumist, siis ilmneb hagiavalduse nimetatud lõikude kontekstis lugemisel, et viite sellele viimasele alale tegi komisjon vaid terviklikkuse huvides ja täiendavalt, ilma et ta oleks seeläbi laiendanud vaidluse eset, nagu see kokkulangevalt on määratletud põhjendatud arvamuse ja hagiavalduse nõuetes.
44 Igal juhul – tulenevalt käesoleva kohtuotsuse punktis 40 viidatud kohtupraktikast – ei võta Euroopa Kohus selle teise ala pakkumist käesolevas asjas väidetud liikmesriigi kohustuste rikkumise hindamisel arvesse (vt analoogia alusel 10. novembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑504/14, EU:C:2016:847, punkt 69).
45 Eelnevast järeldub, et hagi on vastuvõetav.
Sisulised küsimused
Poolte argumendid
46 Komisjon väidab, et Ühendkuningriik rikkus elupaikade direktiivi artikli 3 lõikest 2 ja artikli 4 lõikest 1 ning II ja III lisast tulenevaid kohustusi pringlite kaitset puudutavas osas.
47 Vastavalt neile sätetele pidid liikmesriigid, kelle territooriumil leidub pringlite elupaiku, saatma komisjonile hiljemalt 10. juuniks 1995 loetelu aladest, mida kõnesoleva liigi kaitseks pakutakse. Võttes arvesse erinevatest erikaitsealadest koosneva Natura 2000 võrgustiku loomise keerukust merekeskkonnas, ei olnud komisjonil esialgu kavas hageda liikmesriike, kes seda tähtaega ei olnud järginud. Siiski oli komisjoni 22. mai 2006. aasta teatises [KOM(2006) 216] „Bioloogilise mitmekesisuse hävimise peatamine 2010. aastaks ja pärast seda. Säästvad ökosüsteemi teenused inimeste hüvanguks“ nähtud ette, et Natura 2000 võrgustik merekeskkonnas tuleb luua hiljemalt aastaks 2012 ja et kõik liikmesriigid, kus leidub pringlite elupaiku Atlandi piirkonnas, välja arvatud Ühendkuningriik, pidid selleks tähtajaks määratlema alad oma vetes.
48 Ühendkuningriik oli 16. detsembril 2014 pakkunud pringlite jaoks ainult ühe ala, nimelt ala „Skerries and Causeway“, mis oli ebapiisav selleks, et järgida kohustust koostada nendest aladest ammendav loetelu, nagu näeb ette elupaikade direktiivi artikli 4 lõige 1. Kuna selle kohustuse järgimata jätmine takistas tegelikult Natura 2000 võrgustiku loomist, mis on ette nähtud selle direktiivi artikli 3 lõikes 1, siis on Ühendkuningriik rikkunud ka seda viimast kohustust.
49 Komisjoni sõnul on ainult ühe ala kohta ettepanekut sisaldav loetelu ebapiisav esiteks seetõttu, et vastavalt teabele, mida ta elupaikade direktiivi artiklis 17 viidatud aruannete alusel valdab, asub 56% asjaomase liigi levialast Atlandi piirkonnas Ühendkuningriigi vetes, samas kui selle liikmesriigi pakutud ala katab vaevalt 0,1% sellest levialast.
50 Teiseks on Evansi ja Priori aruandes tehtud kindlaks kuus ala, mille kohta selle aruande avaldamise kuupäeval 2012. aastal olemasolev asjakohane teave oleks pidanud viima selleni, et Ühendkuningriik pakub need kuus ala erikaitsealadeks ja viis teist ala pakub ta erikaitsealade võrgustikku lõimimiseks sobivateks aladeks.
51 Kolmandaks on pringlite jaoks Ühendkuningriigis ainult ühte ala sisaldav loetelu ebapiisav ka muude allikate kohaselt, nagu Galways (Iirimaa) 24. ja 25. märtsil 2009 toimunud Natura 2000 Atlandi regiooni biogeograafia mereseminaril tehtud järeldused, ja Joint Nature Conservation Committee (loodushoiu ühiskomitee) esialgne arvamus, milles määratleti pringlite jaoks kaheksa võimalikku ala Ühendkuningriigi vetes.
52 Neljandaks oleksid teised liikmesriigid võinud määrata pringlite jaoks alasid, mille vahetus läheduses asub ala, mida Evansi ja Priori aruande kohaselt tasub pakkuda erikaitsealaks, kuid Ühendkuningriik ei ole seda välja pakkunud.
53 Komisjon lükkab tagasi argumendid, millega Ühendkuningriik seab kahtluse alla selle teabe ja nende tõendite asjakohasuse, millele komisjon tugineb, eelkõige Evansi ja Priori aruande. Ühendkuningriik ei saanud tugineda ka merealade määratlemisega seotud keerukusele ja raskustele. Lisaks ei ole see liikmesriik mitmel korral järginud oma enda esialgset ajakava.
54 Komisjon märgib veel, et täiendav ala, mille Ühendkuningriik määras alates 16. detsembrist 2014, nimelt ala „Inner Hebrides and Minches“, on samuti ebapiisav, et tagada elupaikade direktiivist tulenevate kohustuste järgimine, kuna selle ala ja ala „Skerries and Causeway“ pindala kokku katab vähem kui 3% pringlite hinnangulisest levialast Ühendkuningriigi vete Atlandi piirkonnas.
55 Oma kostja vastuses rõhutab Ühendkuningriik kõigepealt, et pringlitele sobivate võimalike erikaitsealade määratlemine on äärmiselt keeruline protsess eelkõige seetõttu, et elupaikade direktiivis nõutakse sõnaselgelt, et alad võib esitada erikaitsealadena alles siis, kui neid alasid saab „selgelt määratleda“; et ala sobivust võimaliku erikaitsealana määratlemiseks peab rangelt teaduslikult hindama ja et tingimata tuleb vältida ressursside asjatult kasutamise jätkamist nendel aladel, mis selgelt ei panusta elupaikade direktiivi ja Natura 2000 võrgustiku eesmärkide elluviimisesse. Alade piiritlemine võimalike erikaitsealadena on osutunud eriti keeruliseks pringlite puhul, kuna tegemist on looduslikult väga laial alal levinud vaalalistega, kelle reproduktiivne käitumine on suhteliselt vähe teada. Mis puudutab niisugust piiritlemist, siis tuleb sellegipoolest märkida, et Ühendkuningriik on põhjendatud arvamuse kuupäevast alates ja seejärel alates käesoleva hagi esitamisest teinud märkimisväärseid edusamme.
56 Siiski tunnistab Ühendkuningriik, et kuna põhjendatud arvamuse järgimise tähtaja saabumisel sisaldas Ühendkuningriigi määratletud ja välja pakutud loetelu vaid ühte ala, mis oleks võinud sobida erikaitsealaks, nimelt ala „Skerries and Causeway“, siis oli see ebapiisav tagamaks elupaikade direktiivi artikli 4 lõikest 1 tulenevate kohustuste täitmist pringleid puudutavas osas. Seetõttu tunnistab Ühendkuningriik, et – sellel kuupäeval – ta on ühtlasi rikkunud selle direktiivi artikli 3 lõikest 2 tulenevat kohustust anda oma panus Natura 2000 võrgustiku loomisesse võrdeliselt sellega, mil määral tema territooriumil leidub pringleid.
57 Seevastu ei ole Ühendkuningriik nõus komisjoni kriitikaga seoses nende alade määratlemisel ja loetellu esitamisel kasutatud metoodilise lähenemisega. Euroopa Kohus ei pea siiski nendele küsimustele vastama, võttes arvesse seda – nagu ka eelmisest punktist ilmneb –, et asjaomane liikmesriik on tunnistanud kohustuste rikkumist, mida põhjendatud arvamuses talle ette heideti.
Euroopa Kohtu hinnang
58 Olgu märgitud, et elupaikade direktiivi artikli 3 lõike 1 esimene lõik näeb ette erikaitsealade sidusa ökoloogilise võrgustiku Natura 2000 loomise, mis koosneb aladest, kus esinevad selle direktiivi I lisas loetletud looduslikud elupaigatüübid ja II lisas loetletud liikide elupaigad, näiteks pringli elupaigad, mis on käesoleva hagi esemeks.
59 Elupaikade direktiivi artikli 3 lõige 2 paneb liikmesriikidele kohustuse panustada Natura 2000 võrgustiku loomisesse võrdeliselt sellega, mil määral nende territooriumil leidub looduslikke elupaigatüüpe ja liikide elupaiku, ning määrama nimetatud direktiivi artikli 4 kohaselt ja seal kehtestatud menetluse lõppedes alad erikaitsealadeks.
60 Elupaikade direktiivi artiklis 4 ette nähtud erikaitsealade määramise menetlus kulgeb neljas etapis, millest esimene seisneb selle artikli lõike 1 kohaselt selles, et iga liikmesriik esitab selle direktiivi III lisas sätestatud valikukriteeriumide alusel alade loetelu, kus märgitakse, millised I lisas nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja II lisas nimetatud liike alal esineb, ja edastab selle loetelu komisjonile.
61 Olgu märgitud, et selliselt liikmesriikide pakutud alade loetelud võetakse seejärel – nagu ilmneb elupaikade direktiivi artikli 4 lõikest 2 – aluseks, kui komisjon koostab ühenduse tähtsusega alade esialgse loetelu.
62 Selles osas on Euroopa Kohus juba korduvalt rõhutanud, et niisuguse ühenduse tähtsusega alade esialgse loetelu koostamiseks, mille alusel võidakse luua Euroopa erikaitsealade sidus ökoloogiline võrgustik, peab komisjonil olema ammendav loetelu aladest, mis pakuvad siseriiklikul tasandil olulist ökoloogilist huvi elupaikade direktiivi eesmärgi seisukohast, milleks on looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse (vt eelkõige 7. novembri 2000. aasta kohtuotsus First Corporate Shipping, C‑371/98, EU:C:2000:600, punkt 22, ja 11. septembri 2001. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, C‑220/99, EU:C:2001:434, punkt 31).
63 Ainult nii on võimalik saavutada elupaikade direktiivi artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud eesmärk säilitada või vajaduse korral taastada asjaomaste looduslike elupaigatüüpide ja liikide elupaikade soodsat kaitsestaatust nende looduslikul levilal, mis võib ulatuda üle ühe või mitme Euroopa Liidu sisepiiri. Direktiivi artikli 1 punktidest e ja i koostoimes sama direktiivi artikli 2 lõikega 1 ilmneb nimelt, et loodusliku elupaiga või liigi soodsa kaitsestaatuse hindamisel tuleb lähtuda liikmesriikide kogu Euroopa territooriumist, kus kohaldatakse aluslepingut (11. septembri 2001. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑71/99, EU:C:2001:433, punkt 28).
64 Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et põhjendatud arvamuses kehtestatud tähtaja möödudes ehk 16. detsembril 2014 oli Ühendkuningriik elupaikade direktiivi artikli 4 lõikes 1 nimetatud paikade loetelu koostamiseks pakkunud loetellu vaid ühe pringlite leviala ehk ala „Skerries and Causeway“.
65 Kostja vastuses tõdeb aga Ühendkuningriik, et sel kuupäeval oli selle ala määratlemine ja tehtud ettepanek ebapiisav, et artikli 4 lõike 1 tähenduses tagada tema kohustuse koostada loetelu pringlite levialadest täitmine ja panustada seeläbi Natura 2000 võrgustiku loomisesse vastavalt selle direktiivi artikli 3 lõikes 2 sätestatule.
66 Kuna komisjon on lisaks esitanud piisavalt tõendeid selle kohta, et Ühendkuningriigi edastatud loetelus esinevatest aladest ei piisa, siis tuleb tõdeda, et kuna Ühendkuningriik ei ole ettenähtud tähtajaks teinud ettepanekut ega esitanud elupaikade direktiivi artikli 4 lõike 1 ning II ja III lisa kohaselt loetelu, milles on nimetatud piisaval arvul pringlite levialasid, ega ole selles osas vastavalt kõnealuse direktiivi artikli 3 lõikele 2 andnud oma panust Natura 2000 võrgustiku loomisse vastavalt sellele, mil määral tema territooriumil leidub selle liigi elupaiku, on see liikmesriik rikkunud nendest sätetest talle tulenevaid kohustusi.
Kohtukulud
67 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Ühendkuningriik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista Ühendkuningriigilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:
1. Kuna Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik ei ole ettenähtud tähtajaks teinud ettepanekut ega esitanud nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta artikli 4 lõike 1 ning II ja III lisa kohaselt loetelu, milles on nimetatud piisaval arvul pringlite (Phocoena phocoena) levialasid, ega ole selles osas vastavalt direktiivi artikli 3 lõikele 2 andnud oma panust Natura 2000 võrgustiku loomisse vastavalt sellele, mil määral tema territooriumil leidub selle liigi elupaiku, on Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik rikkunud nendest sätetest talle tulenevaid kohustusi.
2. Mõista kohtukulud välja Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigilt.
Allkirjad