EUROOPA KOHTU OTSUS
17. september 2002(*)
Isikute vaba liikumine – Võõrtöötaja – Võõrtöötaja pereliikmete elamisõigus – Laste õigus jätkata õpinguid vastuvõtvas liikmesriigis – Määruse (EMÜ) nr 1612/68 artiklid 10 ja 12 – Euroopa Liidu kodakondsus – Elamisõigus – Direktiiv 90/364/EMÜ – Piirangud ja tingimused
Kohtuasjas C‑413/99,
mille ese on Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel Immigration Appeal Tribunal’i (Ühendkuningriik) esitatud taotlus nimetatud kohtus pooleliolevates kohtuvaidlustes järgmiste poolte vahel:
Baumbast,
R
ja
Secretary of State for the Home Department,
eelotsuse tegemiseks EÜ artikli 18 ja nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT 1968 L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15) artikli 12 tõlgendamise küsimuses,
EUROOPA KOHUS,
koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed P. Jann, F. Macken (ettekandja), N. Colneric ja S. von Bahr, kohtunikud C. Gulmann, D. A. O. Edward, A. La Pergola, J.‑P. Puissochet, M. Wathelet, V. Skouris, J. N. Cunha Rodrigues ja C. W. A. Timmermans,
kohtujurist: L. A. Geelhoed,
kohtusekretär: ametnik L. Hewlett,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– abikaasad Baumbastid ning Maria Fernanda Sarmiento ja Idanella Baumbast, esindajad: N. Blake, QC, ja L. Fransman, QC, keda volitab solicitor M. Davidson; ning R, esindajad: N. Blake ja barrister S. Harrison, keda volitab solicitor B. Andonian,
– Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: J. E. Collins, keda abistas barrister P. Saini,
– Saksamaa valitsus, esindajad: W.‑D. Plessing ja B. Muttelsee‑Schön,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: N. Yerrell ja C. O’Reilly,
arvestades kohtuistungi ettekannet,
olles 6. märtsi 2001. aasta kohtuistungil ära kuulanud suulised märkused, mille esitasid abikaasad Baumbastid, Maria Fernanda Sarmiento ja Idanella Baumbast, R, Ühendkuningriigi valitsus ja komisjon,
olles 5. juuli 2001. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 28. mai 1999. aasta määrusega, mis jõudis Euroopa Kohtusse 28. oktoobril 1999, esitas Immigration Appeal Tribunal EÜ artikli 234 alusel neli eelotsuse küsimust, mis käsitlesid EÜ artikli 18 ja nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT 1968 L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15) artikli 12 tõlgendamist.
2 Need küsimused kerkisid üles ühelt poolt esiteks abikaasade Baumbastide, Maria Fernanda Sarmiento ja Idanella Baumbasti (edaspidi „perekond Baumbast”) ja teiseks R-i ning teiselt poolt Secretary of State for the Home Departmenti (edaspidi „Secretary of State”) vahelistes vaidlustes, mis puudutasid viimase keeldumist anda elamisload Ühendkuningriigi territooriumile.
Õiguslik raamistik
Ühenduse õigusnormid
3 Vastavalt EÜ artiklile 17:
„1. Käesolevaga kehtestatakse liidu kodakondsus. Iga isik, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus, on liidu kodanik. Liidu kodakondsus täiendab, kuid ei asenda liikmesriigi kodakondsust.
2. Liidu kodanikel on käesoleva lepinguga antud õigused ja sellest tulenevad kohustused.”
4 EÜ artikli 18 lõige 1 näeb ette, et igal liidu kodanikul on õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, kui EÜ asutamislepinguga ja selle rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutest ja tingimustest ei tulene teisiti.
5 Määruse nr 1612/68 artiklid 10–12 on sõnastatud järgmiselt :
„Artikkel 10
1. Sõltumata kodakondsusest on õigus asuda elama töötaja juurde, kes on ühe liikmesriigi kodanik ja kes töötab teise liikmesriigi territooriumil:
a) tema abikaasal ja nende järglastel, kes on alla 21aastased või ülalpeetavad;
b) töötaja ja tema abikaasa ülalpeetavatel sugulastel ülenevas liinis.
2. Liikmesriigid hõlbustavad ükskõik millise lõikes 1 nimetamata pereliikme riiki lubamist, kui ta on ülalnimetatud töötaja ülalpeetav või temaga koos elav ja samasse leibkonda kuuluv isik riigis, kust töötaja pärit on.
3. Lõigete 1 ja 2 kohaldamise eelduseks on, et töötajal on oma pere jaoks samasugune elamispind, mida peetakse piirkonnas, kus ta töötab, tavaliseks selle riigi kodanikest töötajate puhul; käesoleva sätte alusel ei tohi siiski teha vahet selle riigi kodanikest töötajate ja teistest liikmesriikidest pärit töötajate vahel.
Artikkel 11
Kui liikmesriigi kodanik on töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja teise liikmesriigi territooriumil, on tema abikaasal ja neil tema lastel, kes on alla 21aastased või tema ülalpeetavad, õigus asuda tööle töötajana mis tahes paigas selles riigis, isegi kui nad ei ole ühegi liikmesriigi kodanikud.
Artikkel 12
Teise liikmesriigi territooriumil töötava või töötanud liikmesriigi kodaniku lapsi, kes elavad selle riigi territooriumil, võetakse selle riigi üldhariduskooli, töö käigus toimuva väljaõppe kursustele ja kutseõppekursustele samadel tingimustel kui selle riigi kodanikke.
Liikmesriigid aitavad kaasa kõigile pingutustele, mille eesmärgiks on anda nendele lastele võimalikult head tingimused koolituses osaleda.”
6 Nõukogu 28. juuni 1990. aasta direktiivi 90/364/EMÜ elamisõiguse kohta (EÜT 1990 L 180, lk 26; ELT eriväljaanne 20/01, lk 3) artikli 1 lõike 1 esimene lõik näeb ette, et liikmesriigid annavad elamisõiguse liikmesriikide kodanikele, kellel puudub see õigus ühenduse õiguse teiste sätete alusel, ning nende selle direktiivi artikli 1 lõikes 2 määratletud pereliikmetele tingimusel, et neil endal ja nende pereliikmetel on vastuvõtvas liikmesriigis kõiki riske hõlmav ravikindlustus ja piisavad elatusvahendid selleks, et mitte koormata elamisperioodi vältel vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi.
7 Direktiivi 90/364 artikli 1 lõike 1 teise lõigu alusel peetakse esimeses lõigus osutatud elatusvahendeid piisavaks, kui need ületavad elatusvahendite määra, millest väiksemate elatusvahendite puhul võib vastuvõttev liikmesriik anda sotsiaalabi oma kodanikele, arvestades taotleja olukorda ja vajaduse korral ka selle direktiivi artikli 1 lõikes 2 osutatud isikute olukorda.
8 Direktiivi 90/364 artikli 1 lõike 1 kolmas lõik sätestab, et kui liikmesriik ei saa teist lõiku kohaldada, peetakse taotleja elatusvahendeid piisavaks siis, kui need ületavad vastuvõtvas liikmesriigis makstava miinimumpensioni taseme.
9 Direktiivi 90/364 artikli 1 lõige 2 sätestab:
„Olenemata kodakondsusest võivad koos elamisõiguse valdajaga asuda teise liikmesriiki elama järgmised isikud:
a) abikaasa ja nende ülalpeetavad alanejad sugulased;
b) elamisõiguse valdaja ja tema abikaasa ülalpeetavad ülenejad sugulased.”
10 Direktiivi 90/364 artikkel 3 näeb ette, et teises liikmesriigis elamise õigus kehtib seni, kui õiguse kasutajad täidavad selle direktiivi artiklis 1 sätestatud tingimusi.
Siseriiklikud õigusnormid
11 Immigration Act 1988 (1988. aasta sisserändeseadus) artikli 7 lõige 1 sätestab:
„Isik ei pea taotlema riiki sisenemise või elamisluba [Immigration Act 1971] kohaselt, kui ta võib riiki siseneda või seal elada sellise ühenduse õigusest tuleneva õiguse alusel, millele ta saab tugineda vahetult, või European Communities Act 1972 (1972. aasta seadus Euroopa ühenduste kohta) artikli 2 lõike 2 põhjal vastu võetud sätete alusel.”
12 Immigration (European Economic Area) Order 1994 (1994. aasta määrus sisserände kohta Euroopa majanduspiirkonnast; SI 1994, nr 1895; edaspidi „EEA Order”) sätestab üldpõhimõtte, mille kohaselt 2. mai 1992. aasta Euroopa majanduspiirkonna lepingu (EÜT 1994 L 1, lk 3; edaspidi „EMP leping”) osalisriigi kodanikele ja nende pereliikmetele tuleb anda õigus Ühendkuningriiki siseneda pelgalt kehtiva isikutunnistuse või passi esitamisel.
13 EEA Order’i artikli 4 lõike 1 alusel võib „õigustatud isik” elada Ühendkuningriigis nii kaua, kui tal säilib vastav staatus. See õigus laieneb EEA Order’i artikli 4 lõike 2 alusel ka pereliikmetele, sh abikaasale.
14 Vastavalt EEA Order’i artiklile 6 on selline „õigustatud isik” eeskätt EMP lepingu osalisriigi kodanik, kes tegutseb Ühendkuningriigis töötajana.
15 United Kingdom Immigration Rules’i (House of Commons Paper 395) (Ühendkuningriigi parlamendi poolt 1994. aastal vastu võetud sisserände kord, edaspidi „Immigration Rules”) punkt 255 sätestab:
„EMP kodanik (v.a üliõpilane) ja sellise isiku pereliige, kellele on antud viieaastase kehtivusajaga elamisluba (residence permit) või elamisõigust tõendav dokument (residence document) ja kes on elanud Ühendkuningriigis 1994. aasta EEA Order’i sätete kohaselt neli aastat ja elab seal jätkuvalt, võib vastava taotluse esitamisel saada elamisloale või vajaduse korral elamisõigust tõendavale dokumendile märke, mille kohaselt tal on õigus viibida Ühendkuningriigi territooriumil alaliselt.”
Menetlus põhikohtuasjades
Baumbasti kohtuasi
16 Kolumbia kodanik Maria Belen Baumbast abiellus Ühendkuningriigis 1990. aasta mais Saksa kodaniku Wolfgang Baumbastiga. Nende peres on kaks tütart, kellest vanemal – Maria Fernanda Sarmientol, kes on M. B. Baumbasti väljaspool abielu sündinud tütar – on Kolumbia kodakondsus ja nooremal – Idanella Baumbastil – on Saksa ja Kolumbia topeltkodakondsus.
17 Eelotsusetaotlusest ilmneb, et põhikohtuasja pooled on eelotsusetaotluse esitamise jaoks kokku leppinud, et ühenduse õiguse küsimuste osas loetakse Maria Fernanda Sarmientot W. Baumbasti pere liikmeks. Eelotsusetaotluses on talle seega viidatud kui ühele kahest selle pere lapsest.
18 1990. aasta juunis anti perekond Baumbasti liikmetele elamisluba viieks aastaks. Ajavahemikul 1990–1993 tegeles W. Baumbast Ühendkuningriigis majandustegevusega, esialgu töötajana ja seejärel eraettevõtjana. Kuivõrd tema äriühingu tegevus lõppes pankrotiga ja tal ei õnnestunud leida piisavalt hästi tasustatud tööd Ühendkuningriigis, töötas ta alates 1993. aastast Hiinas ja Lesothos tegutsevate Saksa äriühingute heaks. Olgugi et W. Baumbast on sestsaadik perioodiliselt Ühendkuningriigis tööd otsinud, ei ole tema tööalane olukord eelotsusetaotluse esitamise ajaks muutunud.
19 Vaatlusalusel ajavahemikul kuulus abielupaar Baumbastile maja Ühendkuningriigis ja nende tütred käisid Ühendkuningriigis koolis. Baumbastid ei saanud sotsiaalhüvitisi ja kuna neil oli üldine ravikindlustus Saksamaal, käisid nad vajaduse korral seal arstiabi saamas.
20 1995. aasta mais taotles M. B. Baumbast Ühendkuningriigi alalist elamisluba (indefinite leave to remain) endale ja teistele pereliikmetele. 1996. aasta jaanuaris keeldus Secretary of State uuendamast W. Baumbasti elamisluba ja M. B. Baumbasti ja tema laste elamisõigust tõendavaid dokumente.
21 Mainitud keeldumine vaidlustati 12. jaanuari 1998. aasta kaebusega Immigration Adjudicator’ile (Ühendkuningriik). Viimane otsustas, et W. Baumbast ei ole töötaja ega ka direktiivi 90/364 alusel üldist elamisõigust omav isik. Laste kohta otsustas Immigration Adjudicator, et neil on määruse nr 1612/68 artikli 12 alusel iseseisev elamisõigus. Muu hulgas leidis Immigration Adjudicator, et M. B. Baumbastile tuleb anda elamisõigus ajavahemikul, mil tema lastele kuuluvad kõnesoleva määruse nr 1612/68 artiklis 12 sätestatud õigused. Immigration Adjudicator leidis, et M. B. Baumbasti õigused tulenevad liikmesriikidele selle sättega asetatud kohustusest aidata kaasa kõigile pingutustele, mille eesmärk on anda lastele vastuvõtvas liikmesriigis võimalikult head tingimused koolituses osaleda.
22 W. Baumbast esitas Immigration Adjudicator’i otsuse peale osas, mis puudutas teda ennast, apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Secretary of State esitas samuti apellatsioonkaebuse eelnimetatud kohtu otsuse peale M. B. Baumbasti ja tema kahte last puudutavas osas.
R-i kohtuasi
23 Ameerika Ühendriikide kodanikul R-il on tema esimesest abielust Prantsuse kodanikuga kaks last, kellel on Prantsuse ja Ameerika Ühendriikide topeltkodakondsus. R asus 1990. aastal elama Ühendkuningriiki kui ühenduse kodaniku abikaasa, kellel on EÜ asutamislepingust tulenevad õigused, ja talle anti Ühendkuningriigi elamisluba 1995. aasta oktoobrini.
24 R ja tema esimene abikaasa lahutasid 1992. aasta septembris, ent sellal ei võtnud Secretary of State mingeid meetmeid R-i sisserändaja staatuse osas ja viimane jätkas elamist Ühendkuningriigis. Vastavalt lahutuse tingimustele pidid lapsed jääma emaga Inglismaale ja Walesi lahutuse kuupäevast arvates vähemalt viieks aastaks või muuks poolte kokkulepitud ajavahemikuks. Peale lahutust on lapsed suhelnud regulaarselt isaga, kes elab ja töötab endiselt Ühendkuningriigis ning on laste emaga kaasvastutav laste kasvatuse eest nii hingelises kui majanduslikus plaanis.
25 Põhikohtuasja toimikust ilmneb samuti, et Ühendkuningriigis elamise ajal ostis R maja ja asutas sisekujundusbüroo, millesse ta investeeris arvestatavaid summasid. R abiellus Briti kodanikuga 1997. aastal.
26 1995. aasta oktoobris esitati R-i ja tema kahe tütre nimel ja kasuks siseriikliku õiguse alusel taotlus Ühendkuningriigi alalise elamisloa saamiseks. 3. detsembril 1996 anti lastele kui võõrtöötaja pereliikmetele Ühendkuningriigi alaline elamisluba. R-i taotlus jäeti seevastu rahuldamata, kuna Secretary of State ei olnud veendunud, et perekonna olukord oleks niivõrd erakorraline, et õigustada tema kaalutlusõiguse kasutamist. Secretary of State oli arvamusel, et lapsed on piisavalt noored, et kohaneda eluga Ameerika Ühendriikides, kui nad peaksid sinna oma emaga kaasa minema.
27 Üks küsimustest, mis tekkis selle kohtuvaidluse raames, mis algatati Immigration Adjudicator’ile esitatud kaebusega Secretary of State keeldumise peale R-ile tähtajalist elamisluba anda, puudutas seda, kas keeldumine riivaks R-i laste ühenduse õigusest tulenevaid õigusi saada haridust ja elada Ühendkuningriigis ning nende õigust perekonnaelule. Immigration Adjudicator jättis oma otsusega kaebuse rahuldamata, mille peale R esitas apellatsioonkaebuse Immigration Appeal Tribunal’ile.
Eelotsuse küsimused
28 Kuna Immigration Appeal Tribunal leidis, et tema menetluses olevate kohtuasjade lahendamine nõuab EÜ artikli 18 ja määruse nr 1612/68 tõlgendamist, siis otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„Mõlemat kohtuasja puudutavad küsimused
1. a) Kas Euroopa Liidu kodaniku lastel, kes on samuti liidu kodanikud ja on alghariduse omandamise kestel asunud elama liikmesriiki ajal, mil nende isa (või vanem) kasutas elamisõigust töötajana selles liikmesriigis, mille kodanik ta ei ole („vastuvõttev liikmesriik”), on õigus elada vastuvõtvas riigis, et käia seal üldhariduskoolis vastavalt määruse (EMÜ) nr 1612/68 artiklile 12?
b) Kuna eelmisele küsimusele antav vastus võib erineda sõltuvalt sellest, kas:
i) nende vanemad on lahutatud;
ii) vaid üks vanem on Euroopa Liidu kodanik ning ta ei ole enam töötaja vastuvõtvas riigis;
iii) lapsed ise ei ole Euroopa Liidu kodanikud;
siis milliseid kriteeriume peavad siseriiklikud ametivõimud kohaldama?
2. Kui lastel on õigus elada vastuvõtvas riigis, et käia seal üldhariduskoolis vastavalt määruse (EMÜ) nr 1612/68 artiklile 12, siis kas liikmesriikide kohustust „[aidata] kaasa kõigile pingutustele, mille eesmärgiks on anda nendele lastele võimalikult head tingimused koolituses osaleda”, tuleb tõlgendada nii, et tegelikult lapsi kasvataval vanemal (primary carer) on sõltumata sellest, kas ta on liidu kodanik või mitte, mainitud õiguse kasutamise hõlbustamiseks õigus elada koos lastega vaatamata sellele, et:
i) nende vanemad on lahutatud või;
ii) nende isa, kes on Euroopa Liidu kodanik, ei ole enam töötaja vastuvõtvas riigis?
Üksnes Baumbasti kohtuasja puudutavad küsimused
3. a) Kui arvestada W. Baumbasti kohtuasjaga seonduvaid asjaolusid, siis kas tal on Euroopa Liidu kodanikuna teises Euroopa Liidu liikmesriigis vahetult kohaldatav elamisõigus EÜ artikli 18 (endine artikkel 8a) alusel, kui tal ei ole enam EÜ artiklist 39 (endine artikkel 48) tulenevat õigust töötajana seal elada ja kui tal ei ole elamisõigust vastuvõtvas riigis ühegi muu ühenduse õiguse sätte alusel?
b) Kui vastus on jaatav, siis kas tema abikaasal ja lastel on järelikult tuletatud elamis-, töötamis- ja muud õigused?
c) Kui vastus on jaatav, siis kas neil on sellised õigused määruse (EMÜ) nr 1612/68 artiklite 11 ja 12 või mõne muu ühenduse õiguse sätte alusel (kui jah, siis millise)?
4. a) Kui eelmise küsimuse vastus on liidu kodaniku suhtes ebasoodne, siis kas tema pereliikmetel säilivad need tuletatud õigused, mille nad on algselt selles staatuses omandanud koos töötajaga Ühendkuningriiki elama asudes?
b) Kui vastus on jaatav, siis milliseid tingimusi tuleb kohaldada?”
Esimese kahe eelotsuse küsimuse vastuvõetavus
29 Kõigepealt tuleb märkida, et Euroopa Kohtule esitatud märkustest ilmneb, et põhikohtuasja alguse ja eelotsusetaotluse esitamise vahepeal on nii M. B. Baumbast ja tema kaks last kui ka R saanud Ühendkuningriigi alalise elamisloa. R puhul tuleneb selle loa andmine tõenäoliselt tema abielust Briti kodanikuga, ehkki eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole selle kohta täpsustusi esitanud. Seega ei ole üksnes W. Baumbast saanud alalist elamisluba.
30 Neil asjaoludel tuleb kindlaks teha, kas eelotsusetaotluse esitanud kohtu kaks esimest eelotsuse küsimust on vastuvõetavad.
31 EÜ artiklis 234 sätestatud menetlus on Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute vahelise koostöö vahend, mille abil esimene varustab teisi ühenduse õiguse tõlgendustega, mida nad vajavad nende pädevuses olevate vaidluste lahendamisel (vt 8. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑231/89: Gmurzynska‑Bscher, EKL 1990, I‑4003, punkt 18).
32 Sellest tulenevalt on üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval siseriiklikul kohtul õigus iga konkreetse kohtuasja eripärasid arvestades hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Järelikult juhul, kui siseriiklike kohtute esitatud küsimused puudutavad ühenduse õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud eelotsuse tegema (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Gmurzynska‑Bscher, punktid 19 ja 20).
33 Vastavalt siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu vahelisele pädevuste jaotusele, mis on ette nähtud EÜ artiklis 234, teeb Euroopa Kohus eelotsuseid põhimõtteliselt ilma, et tal tuleks uurida asjaolusid, mille tõttu siseriiklikud kohtud esitasid eelotsuse küsimused ja kavatsevad kohaldada ühenduse sätteid, mille tõlgendust nad on Euroopa Kohtult taotlenud (vt eespool viidatud kohtuotsus Gmurzynska‑Bscher, punkt 22).
34 Olukord oleks erinev vaid juhul, kui ilmneb, et EÜ artikli 234 järgset menetlust kasutati vääral eesmärgil ning et reaalselt üritati selle abil saada Euroopa Kohtu otsust tegeliku kohtuvaidluse puudumisel, või kui on ilmselge, et ühenduse õiguse säte, mille tõlgendust Euroopa Kohtult taotleti, ei ole otseselt ega kaudselt kohtuasja asjaoludele kohaldatav (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Gmurzynska‑Bscher, punkt 23, ja 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑130/95: Giloy, EKL 1997, lk I‑4291, punkt 22).
35 M. B. Baumbastile ja tema lastele anti Ühendkuningriigi alalised elamisload 23. juunil 1998 ehk enne eelotsusetaotluse esitamist 28. mail 1999 ning R-ile hilisemal kuupäeval, mida ei ole täpsustatud.
36 Kohtuistungil esitatud märkustest tuleneb, et need elamisload anti Briti õiguse alusel ning et ühenduse õigusega huvitatud isikutele antud õiguste küsimust ei ole lahendatud.
37 Lisaks tuleb märkida, et küsimused esitati tegeliku kohtuvaidluse raames ning et eelotsusetaotluse esitanud kohus edastas Euroopa Kohtule ülevaate faktilistest ja õiguslikest asjaoludest ning põhjustest, mis viisid ta arvamuseni, et vajab neile küsimustele antavat vastust otsuse langetamiseks.
38 Eelnevast tuleneb, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kaks esimest küsimust on vastuvõetavad.
Esimene küsimus
39 Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Euroopa Liidu kodaniku lastel, kes asusid elama liikmesriiki ajal, mil nende vanem kasutas õigust elada võõrtöötajana selles liikmesriigis, on õigus seal elada, et käia üldhariduskoolis vastavalt määruse nr 1612/68 artiklile 12, ka juhul, kui nende vanemad on vahepeal lahutatud, kui vaid üks vanem on Euroopa Liidu kodanik ja see vanem ei ole enam vastuvõtvas riigis võõrtöötaja või kui lapsed ise ei ole Euroopa Liidu kodanikud.
Euroopa Kohtule esitatud märkused
40 Ehkki R ja perekond Baumbast möönavad, et määruse nr 1612/68 artiklites 10 ja 12 ette nähtud elamisõigus ja õigus asuda õppima vastuvõtvas liikmesriigis ei ole piiramatud, väidavad nad siiski, et mainitud määruse artiklist 12 tulenevate õiguste kasutamise eeldused on põhikohtuasjas täidetud. R-i kohtuasjas ei anna miski alust arvata, et lapsed ei ole enam oma endiselt vastuvõtvas liikmesriigis töötava isa pereliikmed. Baumbasti kohtuasjas on ainus asjaolu, mille alusel oleks võimalik väita, et lapsed ei täida enam kõnesoleva määruse artikli 12 tingimusi, see, et nende isa ei tööta enam kõnealuses riigis. Põhikohtuasja kaebajad leiavad, et vastavalt 15. märtsi 1989. aasta otsusele liidetud kohtuasjades 389/87 ja 390/87: Echternach ja Moritz (EKL 1989, lk 723) ei ole sel asjaolul mingit mõju nende õiguste säilimisele.
41 Ühendkuningriigi ja Saksamaa valitsus väidavad, et võõrtöötaja lapsele määruse nr 1612/68 artikli 12 alusel kuuluvad õigused jäävad reeglina kehtima ka siis, kui nende laste vanemad lahkuvad vastuvõtvast liikmesriigist.
42 Saksamaa valitsus märgib siiski, et vastavalt eespool viidatud kohtuotsusele Echternach ja Moritz annab määruse nr 1612/68 artikkel 12 lapsele iseseisva elamisõiguse vaid juhul, kui kooliskäimist ei saa päritoluliikmesriigis jätkata.
43 Ühendkuningriigi valitsus toob R-i kohtuasja kohta esile, et R-i lastel on määruse nr 1612/68 artikli 12 alusel õigus elada Ühendkuningriigis, sest vaatamata R-i ja nende isa lahutusele, kasutab viimane jätkuvalt talle Ühendkuningriigis võõrtöötajana kuuluvaid õigusi.
44 Komisjon väidab R-i kohtuasjaga seoses, et lastel säilib elamisõigus määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel ja õigus hariduse kättesaadavusele sama määruse artikli 12 alusel vaatamata vanemate lahutusele, kui ühel vanematest on vastuvõtvas liikmesriigis võõrtöötaja staatus.
45 Baumbasti kohtuasja kohta väidab komisjon, et vastavalt eespool viidatud kohtuotsusele Echternach ja Moritz jääb võõrtöötaja lapsele selle töötaja pereliikme staatus määruse nr 1612/68 tähenduses juhul, kui lapse perekond naaseb päritoluliikmesriiki ja laps jääb vastuvõtvasse liikmesriiki, et jätkata seal õpinguid, mida ta ei saaks jätkata päritoluliikmesriigis.
46 Komisjon leiab, et ehkki eespool viidatud kohtuotsuse Echternach ja Moritz aluseks olnud asjaolud olid erinevad, sest laps ei saanud jätkata õpinguid oma päritoluliikmesriigis, andis Euroopa Kohus siiski määruse nr 1612/68 artiklile 12 laia tõlgenduse. Perekond Baumbasti laste olukord ei erine kuigivõrd eespool viidatud kohtuotsuse aluseks olnud olukorrast ja esmapilgul ei ole seega ühtki põhjust teistsuguse tulemuseni jõuda. Komisjon järeldab sellest, et kui Euroopa Kohus jääb nimetatud kohtuasjas antud tõlgenduse juurde, võivad perekond Baumbasti lapsed jätkata elamist Ühendkuningriigis, et kasutada seal neile määruse nr 1612/68 artiklist 12 tulenevaid õigusi.
Euroopa Kohtu hinnang
47 Esimesele küsimusele tarviliku vastuse andmiseks tuleb eristada kaht olukorda, mille kohta eelotsusetaotluse esitanud kohus küsimused esitab.
48 Kõigepealt tuleb meenutada, et määruse nr 1612/68 võõrtöötaja staatust käsitleva artikli 1 lõige 1 sätestab, et liikmesriigi igal kodanikul on sõltumata elukohast õigus asuda tööle ja töötada teise liikmesriigi territooriumil.
49 Baumbasti kohtuasja kohta ilmneb toimikust, et see erineb R-i kohtuasjast seetõttu, et Saksamaa kodanik W. Baumbast, kes tegutses mitmeid aastaid Ühendkuningriigis nii töötaja kui ka füüsilisest isikust ettevõtjana ja elab seal endiselt, ei tööta enam Ühendkuningriigis. Neil asjaoludel küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas W. Baumbasti lapsed võivad jätkata kooliskäimist Ühendkuningriigis vastavalt määruse nr 1612/68 artiklile 12.
50 Selle kohta tuleb meenutada, et määruse nr 1612/68 eesmärgi ehk töötajate vaba liikumise tagamine kooskõlas vabaduse ja inimväärikusega eeldab optimaalseid tingimusi ühenduse töötaja perekonna integreerimiseks vastuvõtvas liikmesriigis (vt 13. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑308/89: Di Leo, EKL 1990, lk I‑4185, punkt 13).
51 Nagu leidis Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuse Echternach ja Moritz punktis 21, on sellise integratsiooni õnnestumiseks hädavajalik, et ühenduse töötaja lapsel on oleks võimalik vastavalt määruse nr 1612/68 artiklis 12 expressis verbis sõnastatule jätkata vastuvõtvas liikmesriigis kooliskäimist ja edasisi õpinguid, et need siis edukalt lõpetada.
52 Kui liidu kodaniku lapse koolitee jätkamisele vastuvõtvas liikmesriigis tehakse takistusi taolistel asjaoludel, mis on aluseks Baumbasti kohtuasjas, keeldudes talle elamisluba andmast, võib ühenduse kodanik seetõttu loobuda kasutamast EÜ artiklis 39 sätestatud vaba liikumise õigust, ja nii piirataks järelikult EÜ asutamislepingus selliselt tagatud vabaduse tegelikku kasutamist.
53 Ehkki Euroopa Kohus tõdes eespool viidatud kohtuasjas Echternach ja Moritz, et kõnealune laps ei saanud pärast oma isa tagasipöördumist päritoluliikmesriiki seal õpinguid jätkata, kuna puudus koolitunnistuste tunnustamise süsteem, on siiski selge, et Euroopa Kohtu otsuse mõtteks oli ennekõike kooskõlas määruses nr 1612/68 sätestatud võõrtöötajate perekonnaliikmete integreerimise eesmärgiga tagada, et sellise töötaja laps saaks diskrimineerimiseta jätkata kooliskäimist ja edasise hariduse omandamist vastuvõtvas liikmesriigis, et kool ja edasised õpingud edukalt lõpetada (vt ka 27. septembri 1988. aasta otsus kohtuasjas 42/87: komisjon vs. Belgia, EKL 1988, lk 5445, punkt 10).
54 Kui liidu kodaniku lastel, kes on sarnases olukorras W. Baumbasti lastega, lubataks jätkata kooliskäimist vastuvõtvas liikmesriigis vaid juhul, kui seda on võimatu jätkata päritoluliikmesriigis, oleks see lisaks vastuolule määruse nr 1612/68 artikli 12 sõnastusega – millest tuleneb teise liikmesriigi territooriumil „töötava või töötanud” liikmesriigi kodaniku lastele õppima asumise õigus – vastuolus ka selle määruse mõttega.
55 Järelikult ei saa nõustuda selle sätte kitsendava tõlgendusega, mille pakkus välja Saksamaa valitsus.
56 Mis puudutab seda, kas tõsiasi, et lapsed ei ole liidu kodanikud, võib mõjutada vastust esimesele küsimusele, siis piisab, kui meenutada, et määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel peetakse ühenduse töötaja järglasi, kes on alla 21aastased või ülalpeetavad, sõltumata nende kodakondsusest töötaja pereliikmeteks ja neil on õigus asuda töötaja juurde elama ning järelikult ka õigus asuda õppima vastavalt selle määruse artiklile 12.
57 Muu hulgas tuleb „tema abikaasal ja nende järglastel, kes on alla 21aastased või ülalpeetavad” olevat õigust asuda võõrtöötaja juurde elama tõlgendada nii, et see kuulub nii selle töötaja enda kui ka tema abikaasa järglastele. Kõnesoleva sätte kitsendav tõlgendus, mille kohaselt oleks vaid võõrtöötaja ja tema abikaasa ühistel lastel õigus nende juurde elama asuda, läheks vastuollu määruse nr 1612/68 ülalnimetatud eesmärgiga.
58 R-i kohtuasja kohta tuleb tõdeda, et kõnealustel lastel on sellise töötaja pereliikmetena, kes on liikmesriigi kodanik ja töötab teise liikmesriigi territooriumil, elamisõigus ja õigus käia koolis määruse nr 1612/68 artiklite 10 ja 12 alusel.
59 Nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktist 50, on nende sätete mõtteks kergendada võõrtöötaja ja tema perekonna integratsiooni vastuvõtvas liikmesriigis, et saavutada määruse nr 1612/68 eesmärk ehk töötajate vaba liikumine, austades vabadust ja inimväärikust.
60 Kuigi R ja tema esimene abikaasa on vahepeal lahutatud, ilmneb toimikust, et abikaasa tegutseb endiselt Ühendkuningriigis töötajana ja tal on seega määruse nr 1612/68 artiklis 10 silmas peetud sellise töötaja staatus, kes on ühe liikmesriigi kodanik ja töötab teise liikmesriigi territooriumil.
61 Neil asjaoludel tuleneb määruse nr 1612/68 sätetest ja eeskätt selle määruse artiklitest 10 ja 12 selgesti, et R-i esimese abikaasa lastel on jätkuvalt õigus elada vastuvõtvas liikmesriigis ja õigus käia koolis samadel tingimustel kui selle riigi kodanikel.
62 Asjaolu, et R-i esimese mehe lapsed ei ela püsivalt oma isa juures, ei avalda mõju õigustele, mis neil lastel on määruse nr 1612/68 artiklite 10 ja 12 alusel. Selle määruse artikkel 10, mis näeb ette, et võõrtöötaja pereliikmel on õigus asuda elama töötaja juurde, ei nõua, et kõnealune pereliige elaks seal püsivalt, vaid – nagu on märgitud ka selle artikli lõikes 3 – üksnes seda, et töötajal on oma pere jaoks elamispind, mida saaks pidada tavaliseks (vt 13. veebruari 1985. aasta otsus kohtuasjas 267/83: Diatta, EKL 1985, lk 567, punkt 18).
63 Eelnevat arvesse võttes tuleb esimesele eelotsuse küsimusele vastata, et Euroopa Liidu kodaniku lastel – kes on asunud elama liikmesriiki ajal, mil nende vanem kasutas elamisõigust võõrtöötajana selles liikmesriigis – on õigus elada kõnesolevas riigis, et käia seal üldhariduskoolis vastavalt määruse nr 1612/68 artiklile 12. Asjaolu, et nende vanemad on vahepeal lahutatud, et vaid üks vanem on Euroopa Liidu kodanik ning ta ei ole enam võõrtöötaja vastuvõtvas liikmesriigis või et lapsed ise ei ole Euroopa Liidu kodanikud, ei oma selles küsimuses mingit tähtsust.
Teine küsimus
64 Oma teise küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, et kui lastel on õigus elada vastuvõtvas liikmesriigis, et käia seal üldhariduskoolis vastavalt määruse nr 1612/68 artiklile 12, siis kas seda sätet tuleb tõlgendada nii, et tegelikult lapsi kasvataval vanemal on tema kodakondsusest sõltumata mainitud õiguse kasutamise hõlbustamiseks õigus elada koos lastega vaatamata sellele, et nende vanemad on vahepeal lahutatud või et vanem, kes on Euroopa Liidu kodanik, ei ole enam töötaja vastuvõtvas riigis.
Euroopa Kohtule esitatud märkused
65 R ja perekond Baumbast leiavad, et ühenduse õigusnorme tuleb tõlgendada laialt, et neis sätestatud õigused oleksid tõhusad – eriti siis, kui tegemist on niivõrd olulise põhiõigusega nagu õigus perekonnaelule. Nad leiavad seega, et kui kõne all on lapsed, kes on veetnud terve oma elu koos emaga ja elavad jätkuvalt ema juures, siis kujutab nende emale elamisloa andmisest keeldumine laste kooliskäimise ajaks endast sekkumist laste õigustesse, mis võtab nende õiguste kasutamiselt sisu. R ja perekond Baumbast leiavad lisaks, et selline keeldumine kujutab endast perekonnaelu ebaproportsionaalset riivet, mis on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikliga 8.
66 Ühendkuningriigi ja Saksamaa valitsus ning komisjon teevad Euroopa Kohtule ettepaneku vastata teisele küsimusele eitavalt. Nad väidavad, et määruse nr 1612/68 artiklist 12 ei saa tuletada elamisõigust kolmandate riikide kodanikest vanematele. Nende õigused on määratud kindlaks vahetult liikumisvabaduse kasutamist reguleerivate tingimustega. Pärast lahutust või seejärel, kui ühenduse kodanikust abikaasa lõpetab vastuvõtvas liikmesriigis tegutsemise võõrtöötajana, ei anna ühenduse õigus kolmanda riigi kodanikust abikaasale elamisõigust, mis tuleneb laste õigusest haridusele.
67 Ühendkuningriigi valitsus leiab, et juhul, kui vastuvõttev liikmesriik peab lubama lastel seal elada, et nad saaksid käia seal üldhariduskoolis vastavalt määruse nr 1612/68 artiklile 12, ei tule tema kohustust aidata kaasa kõigile pingutustele, mille eesmärk on anda nendele lastele võimalikult head tingimused koolituses osaleda, tõlgendada nii, et ta peab lubama kõnealuseid lapsi kasvataval isikul nendega koos elada. Ühendkuningriigi valitsus märgib, et kui ja selles osas, milles on tõendatud, et selline keeldumine riivaks põhjendamatult perekonnaelu, nii nagu see on kaitstud EIÕK artikliga 8, võib Home Office (siseministeerium) teha erandi Immigration Rules’ist, andes erandliku elamisõiguse last kasvatavale vanemale.
Euroopa Kohtu hinnang
68 Esiteks tuleb märkida, et määruse nr 1612/68 artiklit 12 ja sellest tulenevaid õigusi tuleb tõlgendada selle määruse süsteemi ja eesmärki arvestades. Määruse sätetest kogumina tuleneb, et töötajate pereliikmete liikumise hõlbustamiseks on nõukogu arvestanud ühest küljest töötajale inimlikust vaatepunktist olulist asjaolu, et ta perekond oleks temaga koos, ja teisest küljest igast vaatepunktist olulist töötaja ja tema perekonna vastuvõtvasse liikmesriiki integreerimist mis tahes erineva kohtlemiseta võrreldes selle riigi kodanikega (vt selle kohta 18. mai 1989. aasta otsus kohtuasjas 249/86: komisjon vs. Saksamaa, EKL 1989, lk 1263, punkt 11).
69 Nagu tuleneb vastusest esimesele küsimusele, on määruse nr 1612/68 artikli 12 eesmärk kindlustada, et ühenduse töötaja lapsed saaksid ka siis, kui viimane ei tegele enam vastuvõtvas riigis töötamisega, käia koolis ja vajaduse korral ka lõpetada kooli selles liikmesriigis.
70 Teiseks tuleb märkida, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale võivad ühenduse töötaja pereliikmetele määruse nr 1612/68 alusel kuuluvad õigused sarnaselt võõrtöötaja staatusega jääda teatavatel tingimustel kestma ka pärast töösuhte lõppu (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Echternach ja Moritz, punkt 21, ja 12. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑85/96: Martínez Sala, EKL 1998, lk I‑2691, punkt 32).
71 Taolistel asjaoludel, mis on kõne all põhikohtuasjas, kus lastel on määruse nr 1612/68 artikli 12 alusel õigus jätkata kooliskäimist vastuvõtvas liikmesriigis, samas kui neid kasvatavad vanemad võivad kaotada oma elamisõiguse – esimeses kohtuasjas lahutamise tõttu võõrtöötajast ja teises kohtuasjas seetõttu, et vastuvõtvas liikmesriigis töötanud ja võõrtöötaja staatuses olnud vanem ei tööta enam seal – on selge, et kui neil vanematel keelatakse elamine vastuvõtvas liikmesriigis nende laste kooliskäimise ajal, siis võib see võtta lastelt neile ühenduse seadusandja poolt antud õiguse.
72 Lisaks tuleb määrust nr 1612/68 vastavalt Euroopa Kohtu praktikale tõlgendada arvestades EÕIK artiklis 8 ette nähtud perekonnaelu austamise nõuet – perekonnaelu austamine kuulub põhiõiguste hulka, mis on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tunnustatud ühenduse õiguses (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 10).
73 Määruse nr 1612/68 artikliga 12 võõrtöötaja lapsele antud õigus võimalikult heades tingimustes vastuvõtvas liikmesriigis kooliteed jätkata hõlmab tingimata seda, et antud lapsel on õigus olla koos teda tegelikult kasvatava vanemaga ja järelikult sellele, et nimetatud isikul oleks õigus elada koos temaga kõnealuses liikmesriigis tema õpingute ajal. Vastuvõtvas liikmesriigis kooliskäimise õigust kasutavat last tegelikult kasvatavale vanemale elamisloa andmisest keeldumine riivaks eelnimetatud õigust.
74 Komisjoni selle argumendi kohta, mille kohaselt ei saa määruse nr 1612/68 artiklist 12 tuletada elamisõigust isikule, kes ei ole võõrtöötaja laps, kuna see staatus on kõigi sellest sättest lähtuvate õiguste vältimatuks eelduseks, tuleb meenutada, et arvestades määruse nr 1612/68 ja iseäranis määruse artikli 12 konteksti ja sellega taotletavat eesmärki, ei saa seda tõlgendada kitsendavalt (vt selle kohta eespool viidatud Diatta kohtuotsus, punkt 17) ega võtta sellelt mingil tingimusel kasulikku mõju.
75 Eeltoodut arvesse võttes tuleb teisele küsimusele vastata, et kui lastel on õigus elada vastuvõtvas riigis, et käia seal üldhariduskoolis vastavalt määruse nr 1612/68 artiklile 12, tuleb seda sätet tõlgendada nii, et see lubab tegelikult lapsi kasvataval vanemal tema kodakondsusest sõltumata elada mainitud õiguse kasutamise hõlbustamiseks koos lastega, vaatamata sellele, et nende vanemad on vahepeal lahutatud, või et vanem, kes on Euroopa Liidu kodanik, ei ole enam töötaja vastuvõtvas riigis.
Kolmas küsimus
76 Kolmanda küsimuse esimese osaga küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas Euroopa Liidu kodanikul, kellel ei ole enam vastuvõtvas liikmesriigis võõrtöötaja staatusest tulenevat elamisõigust, võib liidu kodanikuna olla seal vahetult kohaldatav elamisõigus EÜ artikli 18 lõike 1 alusel.
Euroopa Kohtule esitatud märkused
77 Asjaolu, et EÜ artiklis 18 sätestatud õigus vabalt elada liikmesriikide territooriumil on allutatud piirangutele ning on ette nähtud asutamislepingus, ei võta sellelt W. Baumbasti väitel vahetut õigusmõju. Seda sätet tuleb tõlgendada nii, et W. Baumbast kasutab jätkuvalt elamisõigust Ühendkuningriigis, ehkki ta töötab väljaspool Euroopa Liitu. W. Baumbasti sõnul võimaldaks EÜ artikli 18 selline kohaldamine EÜ asutamislepingus sätestatud vaba liikumise õiguse kasutamist pelgalt kodakondsuse tõendamisel, kusjuures selline kohaldamisviis oleks igati kooskõlas selles valdkonnas juba kehtivate õigusnormidega.
78 Ühendkuningriigi ja Saksamaa valitsus väidavad, et elamisõigust ei saa tuletada otse EÜ artikli 18 lõikest 1. Selles lõikes mainitud piirangud ja tingimused tõendavad, et seda sätet ei mõeldud iseseisvana.
79 Rõhutades ühelt poolt küll EÜ artikli 18 poliitilist ja õiguslikku tähtsust, väidab komisjon samas, et selle sätte enda ja eriti tema lõike 1 sõnastus toob ilmsiks sätte piirangud. Kehtiva ühenduse õiguse kohaselt on selle artikliga antud õigus liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil seatud sõltuvusse nii esmase kui teisese õiguse eelnevalt kehtinud normidest, mis määratlevad isikute kategooriad, kes võivad olla selle õiguse subjektideks. Need õigused on seotud kas majandustegevuse või siis piisavate vahendite olemasoluga. Kuivõrd kolmas eelotsuse küsimus tugineb eeldusele, et W. Baumbast ei saa oma Ühendkuningriigis elamise õigust tuletada ühestki teisest ühenduse õiguse sättest, järeldab komisjon, et kehtivat õigust arvestades ja kõnesolevatel asjaoludel ei saa W. Baumbastil olla EÜ artiklist 18 mingit kasu.
Euroopa Kohtu hinnang
80 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on liikmesriigi kodanike õigus siseneda teise liikmesriigi territooriumile ja seal elada õigus, mis on antud vahetult EÜ asutamislepinguga või sõltuvalt juhtumist selle lepingu rakendamiseks vastu võetud sätetega (vt eelkõige 8. aprilli 1976. aasta otsus kohtuasjas 48/75: Royer, EKL 1976, lk 497, punk 31).
81 Ehkki Euroopa Kohus leidis enne Euroopa Liidu lepingu jõustumist, et vahetult EÜ asutamislepingust tulenev elamisõigus on seatud sõltuvusse majandustegevusega tegelemise tingimusest EU artiklite 48, 52 ja 59 (muudetuna EÜ artiklid 39, 43 ja 49) tähenduses (vt 5. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑363/89, EKL 1991, lk I‑273, punkt 9), on EÜ asutamislepingusse vahepeal lisatud liidu kodakondsus ning EÜ artikli 18 lõikega 1 on antud igale kodanikule õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil.
82 EÜ artikli 17 lõike 1 kohaselt on liidu kodanik iga isik, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus. Liidu kodaniku staatuse mõtteks on olla liikmesriikide kodanike põhistaatuseks (vt selle kohta 20. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑184/99: Grzelczyk, EKL 2001, lk I‑6193, punkt 31).
83 Lisaks ei nõua Euroopa Liidu leping, et liidu kodanikud tegeleksid majandus- või kutsetegevusega töötajana või füüsilisest isikust ettevõtjana, selleks et nad võiksid kasutada EÜ asutamislepingu teises osas ette nähtud, kodakondsusega seonduvaid õigusi. Samuti ei anna miski asutamislepingu sõnastuses alust arvata, et liidu kodanikel, kes on asunud töötamise eesmärgil teise liikmesriiki, ei oleks töötamise lõppedes enam õigusi, mis neile selle kodakondsuse alusel EÜ asutamislepinguga on antud.
84 Mis puudutab konkreetsemalt EÜ artikli 18 lõikes 1 sätestatud õigust elada liikmesriikide territooriumil, siis tuleb nentida, et see õigus on antud EÜ asutamislepingu selge ja täpse sättega vahetult kõigile liidu kodanikele. W. Baumbastil on seega õigus tugineda EÜ artikli 18 lõikele 1 ainuüksi seetõttu, et ta on liikmesriigi ja seega ka liidu kodanik.
85 Liidu kodanikel on õigus elada teise liikmesriigi territooriumil, kui EÜ asutamislepinguga ja selle rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutest ja tingimustest ei tulene teisiti.
86 EÜ artikli 18 lõikes 1 mainitud piirangute kohaldamine kõnealuse elamisõiguse kasutamisele allub siiski kohtulikule kontrollile. Järelikult ei takista sellele õigusele seatud võimalikud piirangud ja tingimused EÜ artikli 18 lõike 1 sätetel andmast üksikisikutele õigusi, mille tagamist nad võivad nõuda ning mida siseriiklikud kohtud peavad kaitsma (vt selle kohta 4. detsembri 1974. aasta otsus kohtuasjas 41/74: Van Duyn, EKL 1974, lk 1337, punkt 7).
87 Teisese õiguse sätetest tulenevate piirangute ja tingimuste osas näeb direktiivi 90/364 artikli 1 lõige 1 ette, et liikmesriigid võivad nõuda teise liikmesriigi kodanikelt, kes soovivad kasutada elamisõigust nende territooriumil, et neil endal ja nende pereliikmetel oleks vastuvõtvas liikmesriigis kõiki riske hõlmav ravikindlustus ja piisavad elatusvahendid selleks, et mitte koormata elamisperioodi vältel vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi.
88 Nende tingimuste kohaldamise kohta Baumbasti kohtuasjas tuleb meenutada, et toimikust ilmneb, et W. Baumbast töötas kolmandates riikides Saksa äriühingute heaks ning et ei tema ise ega ta perekond ei tuginenud vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemile. Neil asjaoludel ei ole vaidlustatud seda, et W. Baumbast täidab direktiivis 90/364 sätestatud piisavate elatusvahendite olemasoluga seonduva tingimuse.
89 Ravikindlustuse kohta ilmneb toimikust, et nii W. Baumbastil kui tema pereliikmetel on Saksamaal üldine ravikindlustus. Immigration Adjudicator näib olevat märkinud, et see ravikindlustus ei kata Ühendkuningriigis antavat kiireloomulist abi. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb kontrollida selle väite paikapidavust, arvestades nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrust (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes (EÜT L 149, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 35). Eeskätt tuleb viidata selle määruse artikli 19 lõike 1 alapunktile a, mis tagab muus kui pädevas liikmesriigis elavale töötajale või füüsilisest isikust ettevõtjale, kelle olukord nõuab ravi elukohaliikmesriigi territooriumil, õiguse saada pädeva liikmesriigi kulul elukohajärgse riigi asutuselt mitterahalisi haigushüvitisi.
90 Igal juhul lähtuvad EÜ artiklis 18 ja direktiivis 90/364 ette nähtud piirangud ja tingimused ideest, et liidu kodanike elamisõiguse kasutamise võib allutada liikmesriikide õigustatud huvidele. Sellega seoses tuleb meenutada, et vastavalt direktiivi 90/364 preambuli põhjendusele 4 ei tohi teises liikmesriigis elamise õiguse kasutajad „põhjendamatult” koormata vastuvõtva liikmesriigi eelarvet.
91 Sellegipoolest tuleb kõnealuseid piiranguid ja tingimusi kohaldades järgida ühenduse õigusega kehtestatud piire ja ühenduse õiguse üldpõhimõtteid, eelkõige proportsionaalsuse põhimõtet. See tähendab, et liikmesriigi võetavad meetmed peavad olema taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud (vt selle kohta 2. augusti 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑259/91, C‑331/91 ja C‑332/91: Alluè jt, EKL 1993, lk I‑4309, punkt 15).
92 Proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamisel Baumbasti kohtuasja asjaoludele tuleb esiteks meenutada, et ei ole vaidlustatud seda, kas W. Baumbastil on piisavaid elatusvahendeid direktiivi 90/364 tähenduses, teiseks töötas ta ja järelikult viibis õiguspäraselt mitmeid aastaid vastuvõtvas liikmesriigis esialgu töötaja ja hiljem füüsilisest isikust ettevõtjana, kolmandaks elas ka tema perekond sellel ajavahemikul vastuvõtvas liikmesriigis ja jäi sinna elama ka seejärel, kui W. Baumbast oli lõpetanud selles riigis tegevuse töötaja ja füüsilisest isikust ettevõtjana, neljandaks ei koormanud ei W. Baumbast ega tema pereliikmed vastuvõtva liikmesriigi eelarvet ja viiendaks on nii W. Baumbastil kui tema perekonnal üldine ravikindlustus teises liidu liikmesriigis.
93 See, et W. Baumbasti keelatakse direktiivi 90/364 sätteid kohaldades kasutamast EÜ artikli 18 lõikega 1 talle antud elamisõigust, sest tema ravikindlustus ei kata vastuvõtvas liikmesriigis antavat kiireloomulist abi, kujutab neil tingimustel endast ebaproportsionaalset sekkumist selle õiguse kasutamisse.
94 Seega tuleb kolmanda küsimuse esimesele osale vastata, et Euroopa Liidu kodanikul, kellel ei ole enam vastuvõtvas liikmesriigis võõrtöötaja staatusest tulenevat elamisõigust, võib liidu kodanikuna olla seal vahetult kohaldatav elamisõigus EÜ artikli 18 lõike 1 alusel. Selle õiguse kasutamine on allutatud nimetatud sättes mainitud piirangutele ja tingimustele, ent pädevad ametiasutused ja vajaduse korral ka siseriiklikud kohtud peavad jälgima, et neid piiranguid ja tingimusi kohaldades järgitaks ühenduse õiguse üldpõhimõtteid, eelkõige proportsionaalsuse põhimõtet.
95 Kolmanda küsimuse teise ja kolmanda osaga küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas juhul, kui W. Baumbastil on elamisõigus EÜ artikli 18 lõike 1 alusel, on ka tema pereliikmetel elamisõigus samal alusel. Arvestades esimesele kahele küsimusele antud vastuseid, ei ole kolmanda küsimuse neile osadele vaja vastata.
96 Arvestades kolmanda küsimuse esimesele osale antud vastust, ei ole ka neljandale küsimusele vaja vastata.
Kohtukulud
97 Euroopa Kohtule märkusi esitanud Ühendkuningriigi ja Saksamaa valitsuse ning komisjoni kulusid ei hüvitata. Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kulude jaotuse siseriiklik kohus.
Esitatud põhjendustest lähtudes
EUROOPA KOHUS,
vastuseks küsimustele, mille talle 28. mai 1999. aasta määrusega esitas Immigration Appeal Tribunal, otsustab:
1. Euroopa Liidu kodaniku lastel, kes on asunud elama liikmesriiki ajal, mil nende vanem kasutas elamisõigust võõrtöötajana selles liikmesriigis, on õigus elada kõnesolevas riigis, et käia seal üldhariduskoolis vastavalt nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires artiklile 12. Asjaolu, et nende vanemad on vahepeal lahutatud, et vaid üks vanem on Euroopa Liidu kodanik ning ta ei ole enam võõrtöötaja vastuvõtvas liikmesriigis või et lapsed ise ei ole Euroopa Liidu kodanikud, ei oma selles küsimuses mingit tähtsust.
2. Kui lastel on õigus elada vastuvõtvas riigis, et käia seal üldhariduskoolis vastavalt määruse nr 1612/68 artiklile 12, tuleb seda sätet tõlgendada nii, et see lubab tegelikult lapsi kasvataval vanemal tema kodakondsusest sõltumata elada mainitud õiguse kasutamise hõlbustamiseks koos lastega, vaatamata sellele, et nende vanemad on vahepeal lahutatud või et vanem, kes on Euroopa Liidu kodanik, ei ole enam töötaja vastuvõtvas riigis.
3. Euroopa Liidu kodanikul, kellel ei ole enam vastuvõtvas liikmesriigis võõrtöötaja staatusest tulenevat elamisõigust, võib liidu kodanikuna olla seal vahetult kohaldatav elamisõigus EÜ artikli 18 lõike 1 alusel. Selle õiguse kasutamine on allutatud nimetatud sättes mainitud piirangutele ja tingimustele, ent pädevad ametiasutused ja vajaduse korral ka siseriiklikud kohtud peavad jälgima, et neid piiranguid ja tingimusi kohaldades järgitaks ühenduse õiguse üldpõhimõtteid, eelkõige proportsionaalsuse põhimõtet.
Rodríguez Iglesias | Jann | Macken |
Edward | La Pergola | Puissochet |
Wathelet | Skouris | Cunha Rodrigues |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 17. septembril 2002 Luxembourgis.
R. Grass | | G. C. Rodríguez Iglesias |