EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
13. september 2007 (*)
Apellatsioonkaebus – Direktiiv 2001/18/EÜ – Otsus 2003/653/EÜ – Geneetiliselt muundatud organismide tahtlik keskkonda viimine – EÜ artikli 95 lõige 5 – Uutel teaduslikel tõenditel põhinevad ja eriomaselt selles liikmesriigis ilmneva probleemi tõttu õigustatud siseriiklikud õigusnormid, mis erinevad ühtlustamismeetmest – Võistlevuse põhimõte
Liidetud kohtuasjades C‑439/05 P ja C‑454/05 P,
mille ese on Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 7. ja 16. detsembril 2005 esitatud apellatsioonkaebused,
Land Oberösterreich, esindaja: G. Hörmanseder, keda abistas Rechtsanwalt F. Mittendorfer,
Austria Vabariik, esindajad: H. Dossi ja A. Hable, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hagejad,
teine menetlusosaline:
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad U. Wölker ja M. Patakia, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja esimeses astmes,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees A. Rosas, kohtunikud J. Klučka (ettekandja), J. N. Cunha Rodrigues, U. Lõhmus ja A. Ó Caoimh,
kohtujurist: E. Sharpston,
kohtusekretär: ametnik B. Fülöp,
arvestades kirjalikus menetluses ja 24. jaanuari 2007. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 15. mai 2007. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Oma apellatsioonkaebustes paluvad Land Oberösterreich ja Austria Vabariik tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 5. oktoobri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑366/03 ja T‑235/04: Land Oberösterreich ja Austria vs. komisjon (EKL 2005, lk II‑4005; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Esimese Astme Kohus jättis rahuldamata hagi, milles paluti tühistada komisjoni 2. septembri 2003. aasta otsus 2003/653/EÜ, mis käsitleb geneetiliselt muundatud organismide kasutamist keelavaid siseriiklikke õigusnorme Ülem‑Austria liidumaal [Land Oberösterreich] EÜ asutamislepingu artikli 95 lõike 5 sätete alusel (ELT L 230, lk 34; edaspidi „vaidlusalune otsus”).
Õiguslik raamistik
2 1. mail 1999 jõustunud Amsterdami lepinguga muudeti oluliselt EÜ asutamislepingu artiklit 100a ja see nimetati ümber EÜ artikliks 95. EÜ artikli 95 lõiked 4–6 sätestavad:
„4. Kui pärast seda, kui nõukogu või komisjon on ühtlustamismeetme vastu võtnud, peab liikmesriik artiklis 30 märgitud oluliste vajaduste tõttu või seoses keskkonna või töökeskkonna kaitsega vajalikuks säilitada siseriiklikke norme, teatab ta nendest normidest ja nende säilitamise põhjustest komisjonile.
5. Lisaks sellele ja ilma et see piiraks lõike 4 kohaldamist, kui pärast ühtlustamismeetme võtmist nõukogus või komisjonis liikmesriik peab vajalikuks ühtlustamismeetme võtmise järel ainuomaselt selles liikmesriigis ilmneva probleemi tõttu kehtestada keskkonna ja töökeskkonna kaitsega seotud uutel teaduslikel tõenditel põhinevaid siseriiklikke norme, teatab ta kavandatavatest normidest ja nende kehtestamise põhjustest komisjonile. [Mõiste „ainuomane” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „eriomane”]
6. Komisjon kinnitab kõnealused siseriiklikud normid või lükkab need tagasi kuue kuu jooksul pärast lõigetes 4 ja 5 osutatud teatamist, olles eelnevalt kindlaks teinud, kas need on või ei ole suvalise diskrimineerimise vahendid või liikmesriikidevahelise kaubanduse varjatud piirangud, ja kas need kujutavad või ei kujuta endast takistust siseturu toimimisele.
Kui komisjon selles ajavahemikus otsust ei tee, loetakse lõigetes 4 ja 5 osutatud siseriiklikud normid kinnitatuks.
Kui seda õigustab küsimuse keerukus ja kui puudub oht inimeste tervisele, võib komisjon asjaomasele liikmesriigile teatada, et käesolevas lõikes osutatud ajavahemikku võidakse pikendada veel kuni kuus kuud.”
3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiiv 2001/18/EÜ geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise kohta ja nõukogu direktiivi 90/220/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (EÜT L 106, lk 1; ELT eriväljaanne 15/06, lk 17) võeti vastu EÜ artikli 95 alusel. Artikli 1 kohaselt on direktiivi eesmärk ühtlustada liikmesriikide õigus- ja haldusnormid ning tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitse esiteks siis, kui geneetiliselt muundatud organisme (edaspidi „GMO‑d”) viiakse keskkonda muul eesmärgil kui nende turuleviimine ühenduses, ja teiseks siis, kui geneetiliselt muundatud organisme viiakse ühenduses turule toodetena või toodete koostises.
4 Nimetatud direktiiv kehtestab teavitamise ja lubade andmise korra, millele artikli 4 lõike 3 kohaselt eelneb GMO-de geeniülekandest muudesse organismidesse otse või kaudselt inimeste tervisele ja keskkonnale tuleneda võiva potentsiaalse kahjulikku toime hindamine, mis tehakse iga juhu puhul eraldi.
5 Enne 17. oktoobrit 2002 direktiivi 90/220/EMÜ geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise kohta (EÜT L 117, lk 15) alusel antud nõusolekuid tootena või toote koostises esineva GMO turuleviimiseks võib uuendada enne 17. oktoobrit 2006 direktiivi 2001/18 artikli 17 lõigetes 2–9 sätestatud lihtsustatud menetlust järgides.
Vaidluse taust
6 Austria Vabariik teavitas 13. märtsil 2003 komisjoni Land Oberösterreichi seaduseelnõust geenitehnoloogia keelustamise kohta (Oberösterreichisches Gentechnik-Verbotsgesetz 2002; edaspidi „teavitatud meede”). Selle eelnõu eesmärk oli keelata GMO‑dest koosnevate või neid sisaldavate seemnete ja taimede viljelus ning geneetiliselt muundatud loomade kasvatus ja keskkonda viimine jahi või kalastuse eesmärgil. Teatamisega taotleti EÜ artikli 95 lõike 5 alusel erandit direktiivi 2001/18 sätetest. Taotlus tugines W. Mülleri koostatud aruandele pealkirjaga „GMO‑vabad põllumajanduspiirkonnad: stsenaariumide ja rakendusmeetmete kontseptsioon ning nende analüüs” („GVO‑freie Bewirtschaftungsgebiete: Konzeption und Analyse von Szenarien und Umsetzungsschritten”; edaspidi „Mülleri aruanne”).
7 Olles saanud komisjonilt palve uurida Austria Vabariigi viidatud teadusandmete tõendavat iseloomu, esitas Euroopa Toiduohutusamet (edaspidi „EFSA”) 4. juulil 2003 oma arvamuse, milles ta jõudis järeldusele, et nimetatud andmed ei sisalda mingisugust uut teaduslikku tõendit, mis võiks õigustada GMO‑de keelamist Land Oberösterreichis.
8 Nendel asjaoludel võttis komisjon vastu vaidlusaluse otsuse. Selle otsuse kohaselt ei esitanud Austria Vabariik uusi teaduslikke tõendeid ega tõendanud seda, et Land Oberösterreichis oleks pärast direktiivi 2001/18 vastuvõtmist ilmnenud eriomane probleem, mille tõttu tekkis vajadus võtta teavitatud meede. Leides, et EÜ artikli 95 lõikes 5 ettenähtud tingimused ei olnud täidetud, jättis komisjon Austria Vabariigi eranditaotluse rahuldamata.
Menetlus Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
9 Land Oberösterreich esitas Esimese Astme Kohtu kantseleisse 3. novembril 2003 saabunud hagiavalduse, milles palub tühistada vaidlusalune otsus. Hagi registreeriti numbri T‑366/03 all.
10 Austria Vabariik esitas Euroopa Kohtu kantseleisse 13. novembril 2003 saabunud hagiavalduse, milles palub samuti tühistada vaidlusalune otsus. Hagi registreeriti numbri C‑492/03 all.
11 Euroopa Kohtu 8. juuni 2004. aasta määrusega saadeti nimetatud kohtuasi lahendamiseks Esimese Astme Kohtule. See registreeriti numbri T‑235/04 all.
12 Esimese Astme Kohtu neljanda koja esimehe 22. veebruari 2005. aasta otsusega liideti kohtuasjad T‑366/03 ja T‑235/04 pärast poolte ärakuulamist suulise menetluse ja kohtuotsuse huvides vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklile 50.
13 Vaidlustatud kohtuotsuses leidis Esimese Astme Kohus esiteks, et Land Oberösterreichi hagi on vastuvõetav. Ta leidis, et Land Oberösterreich oli vaidlusalusest otsusest isiklikult puudutatud, kuna see mõjutas ühte tema antud õigusakti ja takistas tal teostada talle Austria põhiseadusliku korraga antud autonoomset pädevust tema enese äranägemise järgi. Esimese Astme Kohus leidis veel, et Land Oberösterreich oli sellest otsusest otseselt puudutatud, kuna vaatamata sellele, et otsus oli adresseeritud Austria Vabariigile, ei teostanud nimetatud liikmesriik Land Oberösterreichile otsust teatavaks tehes mingisugust kaalutlusõigust.
14 Teiseks lükkas Esimese Astme Kohus allpool kirjeldatud viisil tagasi hagejate esitatud neli väidet.
15 Esimese väite puhul, mis tulenes võistlevuse põhimõtte rikkumisest, leidis Esimese Astme Kohus eelkõige, et Euroopa Kohtu arutluskäik 20. märtsi 2003. aasta otsuses kohtuasjas C‑3/00: Taani vs. komisjon (EKL 2003, lk I‑2643), et põhjendada selle põhimõtte kohaldamatajätmist EÜ artikli 95 lõikes 4 viidatud menetluse suhtes, on ülevõetav ka sama artikli lõikes 5 ettenähtud menetluse puhul. Esimese Astme Kohus otsustas, et viimatinimetatud menetlust saavad kasutada ka liikmesriigid, kes taotlevad kinnitust siseriiklikele normidele, mis moodustavad erandi ühenduse tasandil võetud ühtlustamismeetmest. Ta lisas, et EÜ artikli 95 lõigetes 4 ja 5 ettenähtud menetlused algatatakse teavitava liikmesriigi poolt, kes võib otsust, mille tegemist ta taotleb, oma soovi kohaselt põhjendada, ning et menetlused tuleb taotleja liikmesriigi huvides ja siseturu nõuetekohaseks toimimiseks läbi viia kiiresti.
16 Esimese Astme Kohus täpsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 41–44:
„41 Vastupidiselt hagejate väitele ei võimalda asjaolu, et EÜ artikli 95 lõikes 5 sätestatud menetlus puudutab alles eelnõu staadiumis olevaid siseriiklikke meetmeid, seda menetlust sama artikli lõikes 4 ettenähtud menetlusest niisugusel määral eristada, et võiks leida, et selle suhtes saab kohaldada võistlevuse põhimõtet. Hagejad ei saa õigustatult väita, nagu oleks veel jõustumata siseriikliku meetme uurimise puhul kiire menetlemise kohustus väiksem, nii et komisjon võiks kergesti EÜ artikli 95 lõikes 6 ettenähtud kuuekuist ajavahemikku võistleva menetluse läbiviimiseks pikendada.
42 Esiteks on see argument vastuolus EÜ artikli 95 lõike 6 sõnastusega. Ühelt poolt kohaldatakse seda vahet tegemata EÜ artikli 95 lõikes 4 viidatud eranditaotlustele jõusolevate siseriiklike meetmete osas ja taotlustele, mis puudutavad eelnõu staadiumis olevaid meetmeid, millele kohaldatakse EÜ artikli 95 lõiget 5. Teiselt poolt võib selle sätte kolmandas lõigus ettenähtud võimalust – pikendada otsuse tegemise tähtaega kuni kuus kuud – kasutada vaid komisjon, kui seda nõuab küsimuse keerukus ja puudub oht inimeste tervisele. Seega selgub, et EÜ artikli 95 lõike 6 kolmas lõik ei luba komisjonil otsuse tegemise tähtaega kuue kuu võrra pikendada vaid selleks, et võimaldada EÜ artikli 95 lõike 5 alusel eranditaotluse esitanud liikmesriik ära kuulata.
43 Teiseks ei ole hagejate argument kooskõlas EÜ artikli 95 lõike 5 ülesehitusega. Asjaolu, et see säte viitab siseriiklikule meetmele, mis ei ole veel jõustunud, ei vähenda huvi, et komisjon teeks talle esitatud eranditaotluse suhtes otsuse kiiresti. Menetluse kiiret läbiviimist soovisid asutamislepingu koostajad selleks, et kaitsta taotleja liikmesriigi huvi saada selgust kohaldatavates õigusnormides ning samuti huvi siseturu nõuetekohaseks toimimiseks.
44 Tuleb rõhutada, et selleks, et mitte kahjustada ühenduse õiguse kohustuslikku iseloomu ja ühetaolist kohaldamist, on nii EÜ artikli 95 lõikes 4 kui ka lõikes 5 ettenähtud menetluse eesmärk tagada, et ükski liikmesriik ei kohaldaks ühtlustatud normidest erinevat siseriiklikku õigust ilma selleks eelnevalt komisjonilt kinnitust saamata. Sellest seisukohast lähtudes ei erine EÜ artikli 95 lõike 4 alusel teavitatud siseriiklikele meetmetele kohaldatav kord märkimisväärselt EÜ artikli 95 lõike 5 alusel teavitatud, alles eelnõu staadiumis olevatele meetmetele kohaldatavast korrast. Mõlema menetluse puhul ei saa kõnealuseid meetmeid kohaldada seni, kuni komisjon ei ole erandit lubavat otsust teinud. EÜ artikli 95 lõike 5 mõjualas tekib see olukord tulenevalt ainuüksi meetmete laadist, mis on alles eelnõu staadiumis. Mis puudutab EÜ artikli 95 lõiget 4, siis see olukord tekib tulenevalt selle artikli poolt kehtestatud menetluse esemest. Euroopa Kohus on meelde tuletanud, et liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamismeetmed, mille eesmärk on kehtestada siseturu toimimine, kaotaksid oma mõju, kui liikmesriigid säilitaksid õiguse nendest meetmetest erandeid tegevaid õigusnorme ühepoolselt kohaldada. Seega on liikmesriigil EÜ artikli 95 lõike 4 alusel teavitatud siseriiklikke õigusnorme lubatud kohaldada alles pärast komisjonilt kinnitava otsuse saamist (vt EÜ artikli 100a lõike 4 menetlusega seonduv analoogiline 17. mai 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑41/93: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1994, lk I‑1829, punktid 29 ja 30, ning 1. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑319/97: Kortas, EKL 1999, lk I‑3143, punkt 28).”
17 Seoses teise väitega, mis tulenes põhjendamiskohustuse rikkumisest, leidis Esimese Astme Kohus eelkõige, et komisjon esitas üksikasjaliku ja asjaoludele vastava argumentatsiooni, mis andis vaidlusaluse otsuse adressaadile võimaluse tutvuda faktiliste ja õiguslike põhjendustega ning Esimese Astme Kohtule võimaluse teostada seaduslikkuse kontrolli.
18 Sellega seoses lisas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56:
„Komisjon tugines Austria Vabariigi taotluse tagasilükkamisel kolmele põhilisele asjaolule. Kõigepealt ta leidis, et liikmesriik ei ole tõendanud, et teavitatud meede on õigustatud keskkonna kaitsega seotud uute teaduslike tõendite tõttu ([vaidlusaluse] otsuse põhjendused 63–68). Lisaks leidis komisjon, et teavitatud meede ei olnud õigustatud eriomaselt Austria Vabariigis ilmneva probleemi tõttu ([vaidlusaluse] otsuse põhjendused 70 ja 71). Lõpuks lükkas komisjon tagasi Austria ametiasutuste väited, millega püüti siseriiklikke meetmeid õigustada ettevaatuspõhimõttega, leides, et need argumendid on liiga üldised ega ole piisavalt põhjendatud ([vaidlusaluse] otsuse põhjendused 72 ja 73).”
19 Seoses kolmanda väitega, mis tulenes EÜ artikli 95 lõike 5 rikkumisest, otsustas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 65–67 järgmist:
„65 [Vaidlusaluses] otsuses lükkas komisjon tagasi Austria Vabariigi argumendid, millega püüti tõendada EÜ artikli 95 lõike 5 mõttes eriomase probleemi olemasolu põhjendusel, et taotlusest tuleneb selgelt, et põllumajandusettevõtete väiksus on kõikidele liikmesriikidele ühine joon, mis ei ole kaugeltki omane ainult Land Oberösterreichile. Komisjon nõustus samuti EFSA seisukohtadega, mille kohaselt ühelt poolt „esitatud teaduslikud tõendid ei sisalda mingisugust uut või eriomast kohalikku teavet olemasolevate või tulevaste geneetiliselt muundatud kultuuride või loomade mõju kohta inimeste tervisele ja keskkonnale” ja teiselt poolt ei esitatud „ühtegi teaduslikku tõendit, et selles Austria osas [oli] erilisi või erandlikke ökosüsteeme, mille tõttu [oli] vajadus teha eraldiseisvat riskianalüüsi kogu Austria territooriumi või Euroopa sarnaste piirkondade jaoks” ([vaidlusaluse] otsuse põhjendused 70 ja 71).
66 Tuleb sedastada, et hagejad ei ole esitanud veenvaid tõendeid, mis lubaksid kahelda eriomase probleemi olemasolu käsitlevate hinnangute põhjendatuses, vaid nad on piirdunud põllumajandusettevõtete väiksuse ja mahepõllumajanduse tähtsusega Land Oberösterreichis.
67 Eelkõige ei ole hagejad tuginenud tõenditele, mis lükkaksid ümber EFSA väited, mille kohaselt Austria Vabariik ei ole tõendanud, et Land Oberösterreich’i territooriumil oleks erilisi või erandlikke ökosüsteeme, mille tõttu oleks vajadus teha eraldiseisvat riskianalüüsi kogu Austria territooriumi või Euroopa sarnaste piirkondade jaoks. Kui kohtuistungil paluti hagejate seisukohta GMO‑de probleemi ulatuse kohta Land Oberösterreich’i territooriumil, siis hagejad ei olnud võimelised välja tooma seda, kas selliseid organisme seal on leitud. Land Oberösterreich täpsustas, et teavitatud meetme vastuvõtmine tulenes hirmust, et GMO‑de olemasolu tuleb taluda kokkuleppe lõppemise tõttu, mille kohaselt liikmesriikidel oli ajutiselt kohustus nendele organismidele lubasid enam mitte väljastada. Need üldist laadi kaalutlused ei lükka ümber [vaidlusaluse] otsuse konkreetseid hinnanguid.”
20 Esimese Astme Kohus täpsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 69:
„Kuna EÜ artikli 95 lõike 5 tingimused on kumulatiivsed, siis piisab eranditaotluse rahuldamata jätmiseks sellest, kui üks nendest tingimustest ei ole täidetud […]. Kuna hagejad ei suutnud tõendada, et üks EÜ artikli 95 lõikes 5 ettenähtud tingimus oli täidetud, tuleb kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, ilma et oleks vaja otsustada teiste etteheidete või argumentide üle.”
21 Seoses neljanda väitega, mis tulenes ettevaatuspõhimõtte rikkumisest, leidis Esimese Astme Kohus, et see väide ei olnud asjakohane, kuna komisjon oli otsustanud EÜ artikli 95 lõike 5 alusel esitatud taotlust lahendades, et selle artikli kohaldamise tingimused ei olnud täidetud. Kuna Esimese Astme Kohus oli kolmanda väite uurimise järel tõdenud, et vaidlusalune otsus ei olnud ekslik, leidis ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71, et komisjon pidi talle esitatud taotluse seega igal juhul rahuldamata jätma.
Apellatsioonkaebus
22 Euroopa Kohtu presidendi 29. juuni 2006. aasta määrusega liideti apellatsioonkaebused suulise menetluse ja kohtuotsuse huvides.
23 Land Oberösterreich ja Austria Vabariik esitasid oma apellatsioonkaebuste toetuseks kaks tühistamisväidet, mis tulenevad sisuliselt esimese puhul võistlevuse põhimõtte rikkumisest ja teise puhul EÜ artikli 95 lõike 5 rikkumisest.
Väide, mis tuleneb võistlevuse põhimõtte ulatusest
Poolte argumendid
24 Hagejad heidavad Esimese Astme Kohtule ette, et seoses EÜ artikli 95 lõikega 4 kasutas ta eespool viidatud Euroopa Kohtu lahendit kohtuotsuses Taani vs. komisjon ehk siis jättis võistlevuse põhimõtte kohaldamata, kuigi käesolevas ajas on tegemist sama artikli lõikega 5. Siiski erinevad üksteisest siseriiklik õigusnorm, mille jaoks taotletakse erandit nimetatud artikli 4 alusel – kuna see norm on juba jõus ja seega vähemalt tõenäoliselt siseturgu kahjustav –, ja norm, mis on alles eelnõu staadiumis ja mille jaoks taotletakse erandit sama artikli lõike 5 alusel.
25 Hagejad märgivad esiteks, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44 viitab Esimese Astme Kohus asutamislepingu artiklit 100a käsitlevale kohtupraktikale. Nad täpsustavad, et see säte ei tee vahet olemasolevate siseriiklike õigusnormide säilitamise ja uute siseriiklike õigusnormide vastuvõtmise vahel, kuid EÜ artikli 95 lõigetes 4 ja 5 on niisugune vahetegemine nüüd olemas.
26 Teiseks väidavad nad, et EÜ artikli 95 lõikes 5 osutatud olukord erineb sama artikli lõikes 4 osutatud olukorrast, kuna eelnõu staadiumis oleva siseriikliku meetme puhul ei nõua siseturu nõuetekohase toimimise huvi mingisugust erilist menetluskiirust ning komisjon võib EÜ artikli 95 lõikes 6 ettenähtud kuuekuist tähtaega vabalt pikendada ja võistleva menetluse läbi viia.
27 Komisjon leiab sellele vastates, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44 viidatud kohtupraktikale osundades tõi Esimese Astme Kohus esile vaid selle kohtupraktika ühe aspekti, mis puudutab EÜ artikli 95 lõikeid 4 ja 5, nimelt et kummalgi nendes lõigetes viidatud juhul ei või liikmesriik ühtlustamismeetmest erandit teha ilma komisjoni eelneva loata. Peale selle on komisjon seisukohal, et isegi kui seadus ei ole veel eelnõu staadiumist kaugemale jõudnud, võib esineda huvi, et selgus saabuks võimalikult kiiresti.
Euroopa Kohtu hinnang
28 EÜ artikli 95 kohaselt on liikmesriigid pärast seda, kui nad on võtnud meetmeid nende õigusnormide ühtlustamiseks, kohustatud kinnituse saamiseks teatama komisjonile siseriiklikest normidest, mis nimetatud meetmetest erinevad. Selle artikli lõige 4 käsitleb enne ühtlustamismeetmete võtmist olemas olnud siseriiklike normide säilitamist ja sama artikli lõige 5 käsitleb siseriiklikke erandnorme, mida liikmesriik soovib vastu võtta.
29 Nimetatud artiklis ettenähtud menetlused algavad sellega, et liikmesriik teatab siseriiklikest erandnormidest komisjonile; järgneva faasi jooksul hindab komisjon toimikus sisalduvad andmeid, et teha kindlaks, kas nõutud tingimused on täidetud; menetluste lõppedes teeb komisjon lõpliku otsuse, mis nimetatud siseriiklikke norme kas lubab või keelab. Komisjon võib otsuse teha alles pärast seda, kui ta on kontrollinud, et siseriiklikud õigusnormid ei kujuta endast suvalise diskrimineerimise vahendit või liikmesriikidevahelise kaubanduse varjatud piirangut (vt 21. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑512/99: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑845, punkt 44).
30 Peale selle tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et EÜ artikli 95 lõikes 4 ettenähtud menetluse asjaoludel ei kohaldata selle suhtes võistlevuse põhimõtet (eespool viidatud kohtuotsus Taani vs. komisjon, punkt 50).
31 Nimetatud artikli lõikes 5 ettenähtud menetluse puhul peab uute siseriiklike õigusnormide kehtestamine põhinema uutel teaduslikel tõenditel seoses keskkonna ja töökeskkonna kaitsega eriomaselt selles liikmesriigis ilmneva probleemi tõttu, mis tekib ühtlustamismeetme võtmise järel (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Taani vs. komisjon, punkt 57).
32 Nõue põhjendada taotlust uute teaduslike tõenditega võib sundida komisjon pöörduma taotluse põhistusele hinnangu andmisel komisjoniväliste ekspertide poole, et küsida nimetatud tõendite kohta eksperthinnangut, mis on aluseks lõplikule otsusele.
33 Nii möönis komisjon, et tal ei olnud võimalik käesolevas asjas hinnata Mülleri aruandes sisalduvaid teaduslike andmeid iseseisvalt, ja lisas, et ta oli sunnitud enne EÜ artikli 95 lõike 5 alusel otsuse tegemist paluma arvamust EFSA‑lt.
34 Tuleb kontrollida, kas niisugusel juhul oleks tulnud kohaldada võistlevuse põhimõtet, nagu kinnitavad hagejad, või nagu otsustati eespool viidatud kohtuotsuses Taani vs. komisjon, et EÜ artikli 95 lõike 4 suhtes võistlevuse põhimõtet ei kohaldata.
35 Selles osas paneb võistlevuse põhimõte, mille järgimise tagab Euroopa Kohus, ametiasutusele kohustuse kuulata enne huvitatud isikute suhtes otsuse tegemist need isikud ära (10. juuli 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑315/99 P: Ismeri Europa vs. kontrollikoda, EKL 2001, lk I‑5281, punkt 28, ja eespool viidatud kohtuotsus Taani vs. komisjon, punkt 45).
36 Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et isiku kaitseõiguse austamise põhimõtet, millega võistlevuse põhimõte on otseselt seotud, ei kohaldata mitte ainult isikute, vaid ka liikmesriikide suhtes. Mis puudutab liikmesriike, siis see põhimõte leidis tunnustust ühe ühenduse institutsiooni poolt asjaomase liikmesriigi suhtes algatatud menetluses (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Taani vs. komisjon, punkt 46). Euroopa Kohus otsustas, et isiku kaitseõiguse austamine isiku vastu algatatud menetluses, mis võib viia selle isiku kahjuks tehtud otsuseni, kujutab endast ühenduse õiguse aluspõhimõtet, mis peab olema tagatud isegi menetlust puudutavate eeskirjade puudumisel (vt eelkõige 12. veebruari 1992. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑48/90 ja C‑66/90: Madalmaad jt vs. komisjon, EKL 1992, lk I‑565, punkt 44; 5. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑288/96: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑8237, punkt 99, ja 9. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑287/02: Hispaania vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5093, punkt 37).
37 Esiteks ei tulene EÜ artikli 95 lõikest 5 siiski, et komisjonil oleks kohustus enne asjaomaste siseriiklike õigusnormide suhtes kinnitava või keelava otsuse tegemist teavitav liikmesriik ära kuulata. Ühenduse seadusandja nägi nimetatud menetluse eripära arvesse võttes EÜ artiklis 95 ette vaid tingimused, mida komisjonilt otsuse taotlemiseks tuleb täita, tähtajad, mille jooksul komisjon peab oma kinnitava või keelava otsuse tegema, ning võimalused tähtaja pikendamiseks.
38 Teiseks ei algata EÜ artikli 95 lõikes 5 ettenähtud menetlust – sarnaselt EÜ artikli 95 lõikes 4 ettenähtud menetlusega – mitte ühenduse ega siseriiklikud institutsioonid, vaid nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 29, algatab selle menetluse liikmesriik; komisjoni otsus on vaid reaktsioon sellele initsiatiivile. Nagu tuleneb EÜ artikli 95 lõikest 5, mis kohustab liikmesriiki esitama oma taotluse põhjused, võib liikmesriik tuua oma taotluses välja kõik vajalikud argumendid nende siseriiklike õigusnormide kohta, mida ta vastu võtta soovib.
39 Peale selle peab komisjon suutma koguda talle antud tähtaegade jooksul kogu vajaliku teabe, olemata sealjuures kohustatud enne otsuse tegemist teavitavat liikmesriiki ära kuulama (vt seoses EÜ artikli 95 lõikes 4 ettenähtud menetlusega, mille suhtes kehtivad samad tähtajad mis sama artikli lõikes 5 ettenähtud menetluse puhul, eespool viidatud kohtuotsus Taani vs. komisjon, punkt 48).
40 Tuleb rõhutada, et EÜ artikli 95 lõike 6 teise lõigu kohaselt loetakse siseriiklikud erandnormid kinnitatuks, kui komisjon teatud aja jooksul otsust ei tee. Sama lõike kolmanda lõigu kohaselt ei ole selle tähtaja pikendamine võimalik, kui küsimus ei ole keerukas ja ohustab inimeste tervist.
41 Asutamislepingu loojad soovisid, et nii teavitava liikmesriigi kui siseturu tõhusa toimimise huvides viidaks selles artiklis ettenähtud menetlus läbi kiiresti. Selle eesmärgiga oleks raskesti kokkusobitatav nõue, mis kohustaks kauakestvale teabe ja argumentide vahetamisele.
42 Lõpuks tuleb lisada, et viidates vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44 EÜ asutamislepingu artikli 100a lõikes 4 ettenähtud menetlust käsitlevale kohtupraktikale, tahtis Esimese Astme Kohus vaid rõhutada tingimust, mida liikmesriik peab täitma, kui ta soovib teha erandit ühenduse tasemel võetud ühtlustamismeetmest; selleks tingimuseks on kohustus taotleda komisjonilt eelnev kinnitus. See tingimus kehtib EÜ artikli 95 lõigete 4 ja 5 puhul, kuna seda peab täitma nii liikmesriik, kes EÜ artikli 95 lõike 4 alusel teatab jõusolevatest õigusnormidest, kui ka liikmesriik, kes sama artikli lõike 5 alusel teatab seaduseelnõust. Nagu kohtujurist märgib oma ettepaneku punktis 85, lähtuvad mõlemas lõikes nimetatud menetlused selles osas samadest põhimõtetest.
43 Võttes arvesse EÜ artikli 95 lõikes 5 ettenähtud menetluse eripära, selle menetluse sarnasust sama artikli lõikes 4 ettenähtud menetlusega ning nende lõigete ühist eesmärki – võimaldada liikmesriikidel teha ühtlustamismeetmetest erandeid –, ei saa nõustuda EÜ artikli 95 lõike 4 puhul ettenähtust erineva lahendusega. Järelikult ei ole komisjon enne EÜ artikli 95 lõike 5 alusel otsuse tegemist kohustatud võistlevuse põhimõtet järgima (vt seoses EÜ artikli 95 lõikega 4 eespool viidatud kohtuotsus Taani vs. komisjon, punkt 50).
44 Järelikult oli Esimese Astme Kohtul õigus, kui ta leidis, et EÜ artikli 95 lõikes 5 ettenähtud menetluses ei ole vaja võistlevuse põhimõtet kohaldada.
45 Seetõttu tuleb võistlevuse põhimõtte rikkumisest tulenev väide tagasi lükata.
Väide, mis tuleneb EÜ artikli 95 lõike 5 rikkumisest
Poolte argumendid
46 Hagejad märgivad kõigepealt, et vaidlustatud kohtuotsuses uuritakse asutamislepingu rikkumisest tulenevat väidet vaid selle tingimuse kontrollimise seisukohalt, mis puudutab eriomase probleemi olemasolu, ja et järelikult rikkus Esimese Astme Kohus nende õigust olla ära kuulatud.
47 Austria Vabariik lisab, et uued teaduslikud tõendid kujutavad endast EÜ artikli 95 lõike 5 peamise tähtsusega asjaolu ja et isegi selle tingimuse hindamisel, mis puudutab liikmesriigile eriomase probleemi olemasolu, ei oleks Esimese Astme Kohus tohtinud eirata küsimust geneetiliselt muundatud organismide ja looduslike organismide kooseksisteerimisest, riskianalüüsi ebapiisavust ja ettevaatuspõhimõtet. Austria Vabariigi arvates ei teinud komisjon täielikku riskianalüüsi, ei võtnud arvesse õigust olla ära kuulatud ega täitnud oma põhjendamiskohustust.
48 Seejärel kritiseerivad hagejad vaidlustatud kohtuotsuse punkti 67 osas, milles põhjendatakse eriomase probleemi puudumist EÜ artikli 95 lõike 5 tähenduses sellega, et ei ole tõendatud, et Land Oberösterreichi territooriumil leiduks GMO‑sid. Selles osas on vaidlustatud kohtuotsus vastuolus kohustusega lähtuda tervise, ohutuse, keskkonna‑ ja tarbijakaitse valdkonna õigusnormide EÜ artikli 95 alusel vastuvõtmisel kõrgetasemelise kaitse põhimõttest.
49 Austria Vabariik lisab, et komisjon ja Esimese Astme Kohus mõjutasid otsustavalt vaidluse lahendit ja nende huvisid, tõlgendades liiga kitsalt eriomase probleemi olemasoluga seonduvat tingimust, hinnates ebapiisavalt riske ja uusi teaduslikke tõendeid ning jättes arvesse võtmata ettevaatuspõhimõtte.
50 Sellele argumendile vastates kinnitab komisjon, et küsimus sellest, kas Esimese Astme Kohus andis tema menetluses oleva vaidluse asjaoludele asjakohase hinnangu, peab keskenduma sellele, kas ta rikkus ühenduse materiaalõigusnormi, mitte sellele, kas on tegemist menetlusnormi rikkumisega ebapiisava põhjenduse tõttu.
51 Komisjon täpsustab, et uute teaduslike tõendite olemasolu ja keskkonnakaitse ei kuulu eriomase probleemi tingimuste hulka, vaid on nimetatud probleemiga võrdsustatud, kuna EÜ artikli 95 lõikes 5 ettenähtud tingimused on kumulatiivsed. Seega oli Esimese Astme Kohtul õigus, kui ta jättis pärast tuvastamist, et eriomase probleemi olemasoluga seonduv tingimus ei olnud täidetud, hagi rahuldamata.
52 Mis puudutab ettevaatuspõhimõtet, siis kinnitab komisjon, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71 selgitas Esimese Astme Kohus niisuguse põhimõtte rikkumisest tuleneva väite tagasilükkamise põhjusi õiguspäraselt ja et Austria Vabariik ei suutnud seda kohtuotsuse osa selgelt ja täpselt vaidlustada.
53 Komisjoni sõnul ei ole selle küsimuse käsitlemisel, kas vaidlustatud kohtuotsuses on tegemist õigusnormi rikkumisega, asjakohased kaalutlused, mis puudutavad komisjoni väidetavat tegevusetust taotluse menetlemisel, ega kaitseõiguse austamise põhimõttega seotud argumendid. Mis puudutab kaitseõiguse austamist, siis on sellega seoses esitatud argumentatsioon vastuvõetamatu, kuna seda pole põhistatud, ja igal juhul põhjendamatu, kuna Esimese Astme Kohtu menetluses ei ole Austria Vabariigi kaitseõigust mingil moel piiratud.
54 Hagejad leiavad lõpetuseks, et nende poolt viidatud menetlusnormi rikkumine tuleneb hindamisveast ning kujutab seega endast samuti väidet, mis tuleneb ühenduse õiguse rikkumisest. Nende sõnul ei tule terminit „eriomane” pidada sõna „ainuomane” sünonüümiks. EÜ artikli 95 lõikes 5 viidatud probleeme tuleb mõista eriliste probleemidena, kuid mitte mingil juhul ainulaadsete probleemidena, mis on ainuomased vaid ühele liikmesriigile või ühele piirkonnale. Hagejad leiavad, et termini „eriomane” tähendust eirates jättis Esimese Astme Kohus õigustamatult uurimata teised EÜ artikli 95 lõikes 5 toodud tingimused ja rikkus sellega ühenduse õigust.
55 Komisjon kinnitab sellele vastates, et Esimese Astme Kohus ei pidanudki eriomase probleemi olemasoluga seonduvat tingimust üksikasjalikult uurima, ja leiab, et hagejad ei ole täitnud neil EÜ artikli 95 lõike 5 alusel lasuvat tõendamiskohustust, kuna nad piirdusid oma argumentatsiooni põhjendamisel vaid põllumajandusettevõtete väiksuse ja mahepõllumajanduse tähtsusega. Komisjoni sõnul on vaid erilise või erandliku ökosüsteemi olemasolu see, mis nõuab direktiivi 2001/18 alusel teiste Euroopa sarnaste piirkondade jaoks tehtavast riskianalüüsist eraldiseisva analüüsi tegemist ja mis õigustab eriomase probleemi olemasolul nimetatud direktiivist tehtavat erandit. Komisjon märgib, et hagejad ei ole selles osas vajalikku tõendit esitanud.
Euroopa Kohtu hinnang
56 Kõigepealt tuleb märkida, et EÜ artikli 95 lõike 5 alusel teatatud siseriiklike meetmete seaduslikkus on tihedalt seotud teavitava liikmesriigi esitatud teaduslike tõendite hindamisega.
57 Nimetatud õigusnorm nõuab, et ühtlustamismeetmest erandit tegevad siseriiklikud normid põhineksid ühtlustamismeetme võtmise järel eriomaselt selles liikmesriigis ilmnenud probleemi kajastavatel keskkonna ja töökeskkonna kaitsega seotud uutel teaduslikel tõenditel ning kavandatavatest normidest ja nende kehtestamise põhjustest teatatakse komisjonile (eespool viidatud 21. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑512/99: Saksamaa vs. komisjon, punkt 80).
58 Need tingimused on kumulatiivsed ja peavad seega olema kõik täidetud, muidu lükkab komisjon siseriiklikud erandnormid tagasi (vt eespool viidatud 21. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas Saksamaa vs. komisjon, punkt 81).
59 Sellega seoses on oluline märkida, et seda kumulatiivset laadi ei ole pooled käesolevas asjas vaidlustanud.
60 Seejärel on hagejad vaidlustanud oma apellatsioonkaebustes vaidlustatud kohtuotsuse veel osas, milles Esimese Astme Kohus lükkas tagasi nende argumendid seoses tingimusega, mis puudutab teavitavale liikmesriigile eriomase probleemi olemasolu.
61 Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 66 ja 67 leidis Esimese Astme Kohus tõesti, et hagejad ei esitanud veenvaid tõendeid – mis võimaldaksid kahelda eriomase probleemi olemasolu käsitlevate hinnangute põhjendatuses – ja piirdusid vaid põllumajandusettevõtete väiksuse ja mahepõllumajanduse tähtsuse rõhutamisega Land Oberösterreichis. Ta lisas eeskätt, et hagejad ei esitanud tõendeid, mis lükkaksid ümber EFSA väited, mille kohaselt ei ole Austria Vabariik tõendanud, et Land Oberösterreichi territooriumil leiduks erilisi või erandlikke ökosüsteeme, mis tingiksid vajaduse teha Austria territooriumi või Euroopa sarnaste piirkondade jaoks tehtavast eraldiseisev riskianalüüs. Tema arvates ei lükanud hagejate üldist laadi kaalutlused ümber vaidlusaluse otsuse konkreetseid hinnanguid.
62 Selles otsuses leidis komisjon, et Austria Vabariik ei olnud tõendanud, et Land Oberösterreichi territooriumil oleks pärast direktiivi 2001/18 vastuvõtmist tõusetunud eriomane probleem EÜ artikli 95 lõike 5 tähenduses.
63 Nimetatud otsus tehti pärast EFSA‑lt arvamuse saamist, milles tõdeti, et eriomase probleemi olemasolu kohta puudusid teaduslikud tõendid. Toiduohutusamet leidis, et ei olnud esitatud ühtegi teadusliku tõendit, mis tõendaks eriliste või erandlike ökosüsteemide olemasolu, mis tingiks vajaduse teha Austria territooriumi või Euroopa sarnaste piirkondade jaoks tehtavast eraldiseisev riskianalüüs. Nimetatud amet jõudis järeldusele, et Mülleri aruandes ei sisaldunud mingisugust uut teavet, mis võiks direktiivi 2001/18 sätteid ümber lükata.
64 Sellega seoses ei selgu, et Esimese Astme Kohus oleks rikkunud õigusnormi, kui ta tuletas meelde, et komisjon oli arvesse võtnud EFSA järeldusi, kes näitas, et eriomase probleemi olemasolu kohta puudusid teaduslikud tõendid.
65 Lisaks sellele ja vastupidiselt hagejate väitele ei eiranud Esimese Astme Kohus termini „eriomane” tähendust EÜ artikli 95 lõike 5 tähenduses, kui ta ei sedastanud, et nimetatud sättes toodud tingimustele vastamiseks peaks olema tõendatud vaid „ainuomase” probleemi olemasolu – mille mõiste on „eriomase” probleemi mõistest kitsam.
66 Selles osas kordas Esimese Astme Kohus komisjoni ja EFSA järeldusi tõdemaks, et Austria Vabariik ei olnud esitanud ühtegi teaduslikku tõendit, mis tõendaks muuhulgas „eriliste” ökosüsteemide olemasolu.
67 Vaidlusaluse otsuse saksakeelses versioonis, mis on autentne, on viide terminile „ungewöhnliches Ökosystem” ning EFSA inglise keeles koostatud arvamuses viidatakse terminile „unusual ecosystems”, mis kaotab terminite „einzigartiges” ja „unique” igasuguse märkimisväärse tähenduse vastavalt vaidlusaluse otsuse saksakeelses versioonis ja EFSA arvamuses.
68 Samuti ei nähtu, Esimese Astme Kohus oleks rikkunud õigusnormi, kui ta leidis, et hagejad ei esitanud veenvaid tõendeid, mis lubaksid kahelda nende hinnangute põhjendatuses, mis näitavad, et eriomase probleemi olemasolu kohta puuduvad teaduslikud tõendid ja seega ei ole üks artikli 95 lõikes 5 ettenähtud tingimustest täidetud.
69 Kohtupraktikast tuleneb, et kuna EÜ artikli 95 lõikes 5 ettenähtud tingimused on kumulatiivset laadi, ei ole vaja kõiki nimetatud tingimusi uurida, kui on selge, et üks neist ei ole täidetud (vt selle kohta eespool viidatud 21. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas Saksamaa vs. komisjon, punkt 88).
70 Seega oli Esimese Astme Kohtul õigus, kui ta jättis pärast tuvastamist, et liikmesriigile eriomase probleemi olemasoluga seonduv tingimus ei olnud täidetud, hagid rahuldamata ilma seejuures uurimata, kas teised tingimused olid täidetud.
71 Järelikult ei ole põhjendatud hagejate argumendid seoses sellega, et Esimese Astme Kohus piirdus vaid liikmesriigile eriomase probleemi olemasoluga seonduva tingimuse uurimisega, ega need, mis puudutavad õigust olla ära kuulatud, põhjendamise kohustust ja kaitseõigust.
72 Nendel tingimustel tuleb sedastada, et Esimese Astme Kohus ei rikkunud hagisid rahuldamata jättes EÜ artikli 95 lõiget 5.
73 Järelikult ei ole hagejate teine väide põhjendatud ja apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata.
Kohtukulud
74 Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ning Land Oberösterreich ja Austria Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista nendelt.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Land Oberösterreichilt ja Austria Vabariigilt.
Allkirjad