KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MACIEJ SZPUNAR

esitatud 27. aprillil 2017(1)

Kohtuasi C184/16

Ovidiu-Mihaita Petrea

versus

Ypourgou Esoterikon kai Dioikitikis Anasygrotisis

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Dioikitiko Protodikeio Thessalonikis (Thessaloniki esimese astme halduskohus, Kreeka))

Eelotsusetaotlus – Liidu kodakondsus – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – Liikmesriigi kodaniku viibimine teise liikmesriigi territooriumil, vaatamata varasemale riigist väljasaatmise otsusele – Registreerimistunnistuse tühistamise otsuse ja teise riigist väljasaatmise otsuse õiguspärasus






I.      Sissejuhatus

1.        Kas liikmesriigi kodaniku, kes siseneb teise liikmesriigi territooriumile, kus ta saab liidu kodaniku registreerimistunnistuse, vaatamata sellele, et see vastuvõttev liikmesriik oli talle kehtestanud riiki sisenemise keelu, võib nimetatud riigist välja saata ilma tema olukorda vastavalt direktiivile 2004/38/EÜ(2) uuesti läbi vaatamata?

2.        Käesoleva eelotsusetaotlusega palutakse Euroopa Kohtul täpsustada direktiiviga 2004/38 ette nähtud menetluslikke tagatisi ja kaitsemeetmeid liidu kodaniku väljasaatmise teise otsuse etapis, kui tema kohta oli juba tehtud lõplik riiki sisenemise keelu otsus.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

3.        Direktiivi 2004/38 artiklites 4, 5 ja 6–13 on sätestatud liidu kodakondsusest tulenevate teatud õiguste kasutamise tingimused, nimelt väljumis-, sisenemis- ja elamisõigused.

4.        Selle direktiivi artikli 8 „Haldusformaalsused liidu kodanikele“ lõikes 1 on sätestatud:

„Ilma et see piiraks artikli 5 lõike 5 kohaldamist, võib vastuvõttev liikmesriik üle kolmekuuliste elamisperioodide puhul nõuda, et liidu kodanik registreeriks ennast asjaomases ametiasutuses“.

5.        Seevastu selle direktiivi artiklites 27, 28, ja 30–32, mis on VI peatükis „Sisenemis- ja elamisõigusele avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu huvides kehtestatavad piirangud“ on ette nähtud:

„Artikkel 27

Üldpõhimõtted

1.      Kui käesoleva peatüki sätetest ei tulene teisiti, võivad liikmesriigid piirata avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu huvides liidu kodanike ja nende pereliikmete liikumis- ja elamisvabadust, sõltumata nende kodakondsusest. Kõnealuseid põhjendusi ei tohi rakendada majanduslikel eesmärkidel.

2.      Avaliku korra või julgeoleku huvides võetud meetmed on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja põhinevad eranditult asjaomase isiku isiklikul käitumisel. Varasemate süüdimõistvate kohtuotsustega ei saa selliste meetmete võtmist iseenesest põhjendada.

Asjaomase isiku käitumine peab kujutama endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Põhjendused, mis ei ole juhtumi üksikasjadega seotud või mis rajanevad üldise preventsiooni kaalutlustel, ei ole vastuvõetavad.

[…]

Artikkel 28

Kaitse väljasaatmise eest

1.      Enne avaliku korra või julgeoleku huvides väljasaatmise otsuse tegemist võtab vastuvõttev liikmesriik arvesse teatavaid asjaolusid, näiteks kui kaua on asjaomane isik tema territooriumil elanud, tema vanust, tervislikku seisundit, perekondlikku ja majanduslikku olukorda, sotsiaalset ja kultuurilist integratsiooni vastuvõtvasse liikmesriiki ning sidemeid päritoluriigiga.

[…]

Artikkel 30

Otsustest teatamine

1.      Asjaomastele isikutele teatatakse kõikidest artikli 27 lõike 1 kohaselt tehtud otsustest kirjalikult nii, et nad mõistaksid nende sisu ja mõju.

[…]

Artikkel 31

Menetluslikud tagatised

1.      Asjaomastel isikutel peab olema juurdepääs vastuvõtva liikmesriigi kohtumenetlusele ja vajaduse korral haldusmenetlusele, et kaevata edasi nende kohta avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu huvides tehtud otsused või taotleda nende otsuste kohtulikku läbivaatamist.

[…]

3.      Kaebemenetlus võimaldab kontrollida, kas otsus ning asjaolud, millel kavandatav meede põhineb, on õiguspärased. See tagab otsuse proportsionaalsuse, eelkõige pidades silmas artiklis 28 sätestatud nõudeid.

4.      Liikmesriigid võivad asjaomase isiku oma territooriumilt kaebemenetluse ajal välja saata, kuid nad ei või takistada tal isiklikult selgitusi esitada, välja arvatud juhul, kui tema kohalesaabumine võib tekitada avalikule korrale või julgeolekule tõsiseid probleeme või kui kaebuses või kohtulikul läbivaatamisel käsitletakse territooriumile sisenemise keeldu.

Artikkel 32

Väljasaatmisotsuse kehtivus

1.      Isikud, kes on välja saadetud avaliku korra või julgeoleku huvides, võivad esitada väljasaatmisotsuse kehtetuks tunnistamise taotluse sõltuvalt asjaoludest pärast mõistliku aja möödumist ja igal juhul pärast kolme aasta möödumist lõpliku väljasaatmisotsuse jõustumisest, mis on nõuetekohaselt vastu võetud kooskõlas ühenduse õigusega, kusjuures taotluses tuleb esitada tõendid selle kohta, et asjaoludes, mis olid väljasaatmisotsuse aluseks, on toimunud olulised muudatused.

Asjaomane liikmesriik teeb selle taotluse kohta otsuse kuue kuu jooksul pärast selle esitamist.

2.      Lõikes 1 nimetatud isikutel ei ole õigust siseneda asjaomase liikmesriigi territooriumile ajal, kui nende taotlust menetletakse“.

B.      Kreeka õigus

6.        Direktiiv 2004/38 võeti Kreeka õigusesse üle presidendi dekreediga nr 106/2007 ELi kodanike ja nende pereliikmete vaba liikumise ja elamise kohta Kreeka territooriumil (FEK A’ 135/2007). Dekreedi artikli 8 lõikes 1 on sätestatud:

„Liidu kodanikud, kes soovivad viibida Kreekas rohkem kui kolm kuud, on kohustatud isiklikult pöörduma pädeva välismaalastega tegeleva politseiasutuse poole oma elukoha registreerimiseks. Ametiasutus teeb vastava registrikande ja väljastab viivitamata selle kohta tõendi […]“.

7.        Presidendi dekreedi nr 106/2007 artiklitega 22, 23 ja 24 on üle võetud vastavalt direktiivi 2004/38 artiklid 28, 33, 30 ja 31, samas kui selle dekreedi artikli 21 lõikega 6 on üle võetud selle direktiivi artikli 32 lõige 2.

8.        Seadusega 3907/2011 (FEK A’ 7/26.1.2011) on üle võetud direktiiv 2008/115/EÜ(3), mis on kohaldatav ainult liikmesriigis ebaseaduslikult viibivate kolmanda riigi kodanike kohta. Selle seaduse artikli 40 lõigetes 1 ja 2 on siiski sätestatud:

„1.      Nende isikute väljasaatmise suhtes, kellel on vastavalt Schengeni piirieeskirjade artikli 2 lõikele 5 ja presidendi dekreedi 106/2007 sätetele vaba liikumise õigus, kohaldatakse käesoleva seaduse I peatüki sätteid ametiasutuste, menetluskorra ja menetluslike tagatiste kohta, kui presidendi dekreedi 106/2007 artiklid 22–24 ei sisalda soodsamaid sätteid.

2.      Lõikes 1 osutatud isikute vastu riigist väljasaatmise meetme määramise tingimuste ja korra suhtes kohaldatakse jätkuvalt presidendi dekreedi artikleid 22–24“.

III. Põhikohtuasja faktilised asjaolud

9.        Kreeka kohus mõistis 2011. aasta oktoobris Rumeenia kodanikule Ovidiu-Mihaita Petreale karistuseks tema poolt toime pandud süüteo, nimelt varguses osalemise eest kaheksa kuud vangistust, mis jäeti kolmeaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

10.      Seejärel anti 30. oktoobri 2011. aasta otsusega (edaspidi „2011. aasta otsus“) O‑M. Petreale korraldus avaliku korra ja julgeoleku põhjustel oma päritoluriiki tagasi pöörduda. Sama otsusega kanti O‑M. Petrea riiklikku soovimatute välismaalaste nimekirja ja Schengeni infosüsteemi kuni 30. oktoobrini 2018.

11.      Kreeka ametivõimud teavitasid O‑M. Petread tema õigustest ja õiguskaitsevahenditest ning võimalusest nõuda 2011. aasta otsuse peamiste lõikude tõlkimist.

12.      O‑M. Petrea koostas avalduse, millega ta loobus igasugusest õiguskaitsevahenditest, kinnitades, et ta soovib oma päritoluriiki tagasi pöörduda. Tema väljasaatmine toimus tegelikult 5. novembril 2011.

13.      1. septembril 2013 tuli O‑M. Petrea tagasi Kreekasse, kus ta esitas 25. septembril 2013 liidu kodaniku registreerimistunnistuse taotluse. Kreeka ametivõimud rahuldasid selle taotluse ja väljastasid kõnealuse tunnistuse O‑M. Petreale samal päeval.

14.      See registreerimistunnistus – nagu Kreeka valitsus menetluses Euroopa Kohtus tunnistas – väljastati eksituse tõttu.

15.      Lääne-Thessaloniki migratsioonipolitsei talituse (Tmima Allodapon Dytikis Thessalonikis) delegeeritud ülema 14. oktoobri 2014. aasta haldusaktiga nimetatud tunnistus tühistati. Sama akti alusel tehti O‑M. Petrea kohta tagasisaatmisotsus. See otsus tehti põhjusel, et ta oli viibinud Kreeka territooriumil ajal, kui ta oli 2011. aasta otsuse alusel veel kantud riiklikku soovimatute välismaalaste nimekirja.

16.      Kaebaja esitas 2014. aasta haldusakti peale kaebuse, väites, et 2011. aasta otsust sisenemiskeelu kohta ei olnud talle teatavaks tehtud talle arusaadavas keeles. O‑M. Petrea väitis, et kuna ta ei olnud pärast 2011. aastal süüdimõistmist mingeid süütegusid toime pannud, ei kujutanud ta sel ajal enam avalikule korrale ja julgeolekule ohtu.

17.      Thessaloniki migratsiooniameti (Diefthynsi Allodapon Thessalonikis) direktor jättis O‑M. Petrea kaebuse 10. novembri 2014. aasta otsusega rahuldamata. Seda otsust põhjendati asjaoluga, et kaebaja kujutas ohtu avalikule korrale ja avalikule julgeolekule, kuna ta oli rikkunud sisenemiskeeldu. Argumendi kohta, et 2011. aasta otsust ei olnud teatavaks tehtud, märkis see Kreeka ametiasutus, et tegematajätmised selle otsuse teatavaks tegemise ajal oleksid võinud hüpoteetiliselt olla tühistamispõhjuseks, kui nimetatud otsus oleks vaidlustatud. Seevastu 2014. aasta otsuse vaidlustamiseks nendele tugineda ei saa.

18.      O‑M. Petrea esitas 2014. aasta haldusakti peale tühistamishagi eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

IV.    Eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

19.      Sellega seoses otsustaski Dioikitiko Protodikeio Thessalonikis (Thessaloniki esimese astme halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas [direktiivi 2004/38] artikleid 27 ja 32 koostoimes ELTL artiklitega 45 ja 49 ning arvestades liikmesriikide menetlusautonoomiat, samuti õiguspärase ootuse ja hea halduse põhimõtet, tuleb tõlgendada nii, et need kohustavad tunnistama või nendega on lubatud tunnistada kehtetuks teise liikmesriigi kodanikule vastavalt presidendi dekreedi nr 106/2007 artikli 8 lõikele 1 juba väljastatud Euroopa Liidu kodaniku registreerimistunnistuse või võimaldavad seda teha ja teha kõnealuse kodaniku suhtes tagasisaatmise otsus vastuvõtva riigi territooriumil niipea, kui kõnealune kodanik, hoolimata sellest, et ta on kantud riiklikku soovimatute välismaalaste nimekirja sisenemiskeeluga avaliku korra ja julgeoleku huvides, on uuesti sisenenud kõnealusesse liikmesriiki ja alustanud seal äritegevust, kasutamata [direktiivi 2004/38] artiklis 32 ette nähtud korras õiguskaitsevahendeid – mis seisnevad sisenemiskeelu tühistamise taotlemises –, pidades seda (sisenemiskeeldu) avaliku korra iseseisvaks põhjuseks, mis annab aluse liikmesriigi kodaniku registreerimistunnistuse tühistamiseks?

2.      Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav: kas see stsenaarium on identne liikmesriigi kodaniku ebaseaduslikult vastuvõtva liikmesriigi territooriumil viibimise stsenaariumiga, mis võimaldaks registreerimistunnistust tühistama pädeval asutusel – vastavalt [direktiivi 2008/115] artikli 6 lõikele 1 – vastu võtta tagasisaatmisotsust, vaatamata sellele, et ühelt poolt – nagu on üldtunnustatud – registreerimistunnistus ei ole seaduslik riigis elamise luba, ja teiselt poolt kuuluvad [direktiivi 2008/115] ratione personae kohaldamisalasse ainult kolmandate riikide kodanikud?

3.      Kui vastus samale küsimusele on eitav: kas juhul, kui liikmesriigi ametivõimud vastuvõtva liikmesriigi menetlusautonoomia raames tühistavad avaliku korra ja julgeoleku kaalutlustel teise liikmesriigi kodaniku registreerimistunnistuse, mis ei ole seaduslik riigis elamise luba, kohaldavad samal ajal selle isiku suhtes tagasisaatmismeedet, tuleb seda sel juhul pidada õige õigusliku kvalifitseerimise kohaselt ainsaks halduskorras väljasaatmise haldusaktiks vastavalt [direktiivi 2004/38] artiklitele 27 ja 28, mis allub kohtulikule kontrollile nendes õigusnormides sätestatud korras, millega kehtestatakse võimalikult ainus liidu kodanike vastuvõtva liikmesriigi territooriumilt halduskorras väljasaatmise menetlus?

4.      Kas jaatava või eitava vastuse korral esimesele ja teisele küsimusele on tõhususe põhimõttega vastuolus liikmesriigi kohtupraktika, millega on haldusasutustel ja seejärel kohtuasja arutaval pädeval kohtul – liidu kodaniku registreerimistunnistuse tühistamise raames või vastuvõtva liikmesriigi poolt põhjusel, et teise liikmesriigi kodanikule on kehtestatud sisenemiskeeld, väljasaatmismeetme võtmise raames – kontrollida, mil määral järgiti sisenemiskeelu otsuse vastuvõtmisel [direktiivi 2004/38] artiklites 30 ja 31 sätestatud menetluslikke tagatisi?

5.      Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav: kas [direktiivi 2004/38] artiklist 32 tulenevalt on liikmesriigi pädevatel haldusasutustel kohustus teavitada asjaomast teise liikmesriigi kodanikku igal juhul ja isegi siis, kui kodanik ei ole seda taotlenud, väljasaatmisotsusest sellele kodanikule arusaadavas keeles, et ta saaks tõhusalt teostada oma menetluslikke õigusi, mis tulenevad selle direktiivi kõnealustest sätetest?“

20.      Oma kirjalikud seisukohad esitasid põhikohtuasja kaebaja, Kreeka, Belgia ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi valitsus ning komisjon. 2. veebruaril 2017 peetud kohtuistungil suuliste seisukohtade ärakuulamiseks osalesid O‑M. Petrea, Kreeka, Taani ja Ühendkuningriigi valitsus ning komisjon.

V.      Õiguslik analüüs

A.      Esimene eelotsuse küsimus

21.      Esimese eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas liidu kodaniku suhtes, kes on sisenenud muu kui selle liikmesriigi territooriumile, mille kodanik ta on, ja on seal saanud registreerimistunnistuse – vaatamata sellele, et tema kohta on varem tehtud sellesse liikmesriiki sisenemise keelu otsus, ja ta ei ole kasutanud direktiivi 2004/38 artiklis 32 ette nähtud õiguskaitsevahendit – tuleb (või võib) see registreerimistunnistus tühistada ja võtta teine väljasaatmismeede.

1.      Kas registreerimistunnistuse tühistamine ja tagasisaatmismeetme võtmine on direktiivi 2004/38 kohaselt kohustuslik?

22.      Mis puutub küsimusse, kas direktiiv 2004/38 paneb liikmesriigile kohustuse registreerimistunnistus tühistada ja võtta tagasisaatmismeede, siis analüüsin selle küsimuse neid kahte aspekti eraldi ja alustan analüüsi tagasisaatmismeetme võtmise aspektist. Kolmanda eelotsuse küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus võimaluse kohta käsitada registreerimistunnistuse tühistamist ja tagasisaatmismeetme võtmist ühe ainsa haldusaktina. Kuna aga direktiiv 2004/38 ei tunnista ühte ainsat akti, millega ühelt poolt tühistatakse tunnistus ja teiselt poolt võetakse tagasisaatmismeede, võimaldab selline eraldi analüüsimine mul selles direktiivis kindlaks neid kahte tüüpi meetmete võtmise kohustuse potentsiaalse allika.

23.      Märgin, et ainult komisjon käsitles oma kirjalikes seisukohtades otseselt seda probleemi, tehes ettepaneku vastata eitavalt põhjusel, et direktiivist 2004/38 seda kohustust ei tulene.

24.      Küsimuses, kas liidu õiguse alusel on liikmesriik niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas kohustatud võtma tagasisaatmismeetme, olen arvamusel, et direktiiv 2004/38 niisugust kohustust ei pane. Märgin, et direktiivi 2004/38 artikli 27 lõike 1 sõnastuses nimetatakse ainult liikumis- ja elamisvabaduse piiramise „võimalust“ ja see ei ole mingil juhul niisuguse sõnastusega, mis võiks viidata niisuguse kohustuse olemasolule.

25.      Kui liikmesriigid ei ole kohustatud sisenemiskeeldu rikkunud isikut välja saatma, kas siis sama kehtib ka liidu kodaniku registreerimistunnistuse tühistamise kohta?

26.      Juhin tähelepanu sellele, et direktiiv 2004/38 ei sisalda sätteid, mis paneksid kohustuse see tunnistus tühistada. Seega on iga liikmesriigi kohus võtta vastu eeskirjad eksituse tõttu väljastatud tunnistuse tühistamise kohustuse kohta.

27.      Eespool öeldut arvestades ei tulene direktiivist 2004/38 mingit kohustust registreerimistunnistust tühistada ja võtta tagasisaatmismeedet.

2.      Kas registreerimistunnistuse tühistamine ja tagasisaatmismeetme võtmine on direktiiviga 2004/38 lubatud?

28.      Tuleks kontrollida, kas olukorras, kus isik on liikmesriiki sisenenud – vaatamata sellele, et selle liikmesriigi ametivõimud on tema kohta vastu võtnud sisenemiskeeluotsuse – on registreerimistunnistuse tühistamine ja tagasisaatmismeetme võtmine ELTL artiklite 45 ja 49, direktiivi 2004/38 artiklite 27 ja 32 ning õiguspärase ootuse ja hea halduse põhimõtte alusel lubatud.

29.      Mulle näib, et selle küsimusega püüab eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks teha, kas niisuguse isiku suhtes võib võtta tagasisaatmismeetme ilma direktiivi 2004/38 artiklites 27 ja 28 ette nähtud tingimusi uuesti kontrollimata, kuigi viimati nimetatud õigusnormi ei ole esimeses eelotsuse küsimuses nimetatud(4).

30.      Selle kohta märkisid Kreeka, Belgia ja Ühendkuningriigi valitsus ning komisjon, et kuna sisenemiskeeluotsus võeti vastu vastavalt direktiivi 2004/38 artiklitele 27 ja 28, on vastuvõttev liikmesriik kohustatud tegema nimetatud direktiivi artiklite 27 ja 28 alusel uue kontrolli ainult siis, kui esitatakse selle direktiivi artikli 32 järgi nõuetekohaselt taotlus. O‑M. Petrea vaidlustab liidu õiguse niisuguse tõlgendamise.

a)      Liidu kodanikele ELTL artiklite 45 ja 49 alusel antud vabadused

31.      Märgin kõigepealt, et direktiivi 2004/38 vastuvõtmisega kehtestas liidu seadusandja – loobudes kategooriapõhisest lähenemisviisist(5) – ELTL artikli 21 lõikega 1 antud õiguse liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda ja elada üldise raamistiku. See direktiiv võeti vastu nimelt EÜ asutamislepingu artiklite 40 ja 44 alusel, mis käsitlesid vastavalt töötajate vaba liikumise meetmeid (EÜ artikkel 39 ja ELTL artikkel 45) ja asutamisvabadust (EÜ artikkel 43 ja ELTL artikkel 49).

32.      Direktiivi 2004/38 eesmärk on hõlbustada liikumis- ja elamisõiguse kasutamist ja seda õigust tugevdada (6). See õigus ei ole siiski tingimusteta ja sellele võib seada EL toimimise lepingus ja selle rakendamiseks(7), nimelt ELTL artiklite 45 ja 49(8) ja ELTL artikli 21 rakendamiseks võetud õigusnormides, nimelt direktiivis 2004/38(9) ette nähtud piiranguid ja tingimusi.

33.      Seega võib ELTL artiklites 45 ja 49 osutatud vabadustega liidu kodanike liikumis- ja elamisõigust piirata direktiivis 2004/38 ette nähtud määral.

b)      Sisenemiskeelu tagajärgede hindamine direktiivi 2004/38 raames

34.      Kõigepealt tuleb rõhutada, et sisenemiskeeld on direktiiviga 2004/38 tunnustatud piirav meede.

35.      Direktiivi 2004/38 artiklist 27 koostoimes selle direktiivi artikliga 32 tuleneb, et sisenemiskeelumeetmed ei ole põhimõtteliselt liidu õigusega vastuolus, tingimusel et need võetakse ainult avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu huvides, et need ei ole piiramatud ja et need võib vastavalt direktiivi 2004/38 artiklile 32 kehtetuks tunnistada.

36.      Tuleb meelde tuletada, et direktiivi 2004/38 artikli 31 lõike 4 alusel võivad liikmesriigid asjaomase isiku tema õigusi selle direktiivi alusel piirava menetluse vastu algatatud kaebemenetluse ajal oma territooriumilt välja saata. Isik, kelle suhtes niisugune meede võetakse, võib aga nõuda isiklikku ärakuulamist pädeva kohtu poolt. Võiks väita, et kaebemenetluse ajal peab isiku riigis viibimine seega olema sallitav selleks, et võimaldada talle õiglast kohtumenetlust ja tal esitada kõik oma vastuväited(10).

37.      Seevastu isikutel, kellele on kehtestatud sisenemiskeeld, ei ole direktiivi 2004/38 artikli 32 lõike 2 järgi mingit õigust nende poolt selle keelu kehtetuks tunnistamise taotluse läbivaatamise ajal asjaomase liikmesriigi territooriumile siseneda.

38.      Tuleb märkida, et Schengeni ruumis on – liidusiseste süstemaatiliste kontrollide puudumisel – sisenemiskeelumeetmete järgimist liidu kodanike poolt raske kontrollida. Isik, kelle suhtes on kehtestatud seda tüüpi meede, võib seega püüda asjaomasesse liikmesriiki siseneda. Juhul kui selle liikmesriigi ametivõimud on kohustatud uuesti hindama, kas isiku võib avaliku korra huvides välja saata, oleks isik, kellele on kehtestatud sisenemiskeeld, samas olukorras, nagu liidu kodanik, kelle suhtes ei ole seda tüüpi meedet võetud. Niisuguse võimaliku „kuritarvituse“(11) võimaluse vältimiseks on direktiivi 2004/38 raames sisenemiskeelumeetmega ette nähtud sisenemisõigust,(12) nagu ka elamisõigust teatud kindlaks ajavahemikuks lubatud täielikult piirata.

39.      Niisuguse keelu tagajärgede kaotamiseks, asjaomase liikmesriigi territooriumile sisenemise õiguste taastamiseks ning riigis elamise seaduslikuks muutmiseks võib asjaomane isik esitada vastavalt direktiivi 2004/38 artikli 32 lõikele 1 keelu kehtetuks tunnistamise taotluse.

c)      Direktiivi 2004/38 artikli 27 ulatus

1)      Registreerimistunnistuse tühistamine

i)      Registreerimistunnistuse õiguslikud tagajärjed

40.      Kas tuleb arvestada, et registreerimistunnistuse väljastamine 2013. aastal kaotas 2011. aastal vastu võetud sisenemiskeeluotsuse õiguslikud tagajärjed, ja et seejärel oli vaja kontrollida, kas direktiivi 2004/38 artikli 27 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud tingimused olid täidetud selleks, et O‑M. Petrea õigusi uuesti piirata?

41.      Kohtuotsusest Royer tuleneva väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tulenevad liikmesriigi kodanike õigused siseneda teise liikmesriigi territooriumile ja seal elada liidu esmasest õigusest ning on seega omandatud igasugustest haldusformaalsustest sõltumatult(13). Seda lähenemisviisi kinnitati hiljuti üle kohtuotsuses Dias(14).

42.      See seisukoht võeti mõistagi, lähtudes varasemast õiguslikust raamistikust, milles need õigused olid antud ainult liikmesriikide kodanikele, kes tegelesid majandustegevusega piiriüleselt. Leian aga, et seda sama lähenemisviisi tuleb järgida pärast Maastrichti lepingu jõustumist, millega lisati EÜ asutamislepingusse mõiste „liidu kodakondsus“.

43.      Euroopa seadusandja ei kavatsenud direktiivi 2004/38 vastuvõtmisega kehtestada uut süsteemi. Ta püüdis, vastupidi, õigusaktidest ja Euroopa Kohtu praktikast tulenevaid olemasolevaid põhimõtteid konsolideerida ja kodifitseerida(15).

44.      Algses direktiivi 2004/38 projektis oli märgitud, et „elamisõigust kinnitatakse siis viivitamata registreerimistunnistuse väljastamisega“(16) [siin ja edaspidi on viidatud direktiiviettepanekut osundatud mitteametlikus tõlkes]. Direktiivi 2004/38 ettepaneku seletuskirjast võib siiski järeldada, et selle direktiivi artikli 8 lõikes 2 osutatud registreerimistunnistus – nagu ka elamisluba kohtuotsuses Royer – on ainult eelnevalt olemasolevat õigust kinnitav akt. Soovi järgida selle tunnistuse õiguslikku olemust käsitlevat Euroopa Kohtu praktikat kinnitati üle direktiivi 2004/38 ettevalmistavates materjalides. Direktiivi 2004/38 ettepaneku artikli 8 lõige 2, milles oli märgitud, et registreerimistunnistus on õigust andev, sõnastati ümber, et täpsustada, et see tunnistus on ainult õigust kinnitav(17).

45.      Järeldan selles etapis, et Kreeka ametiasutuste väljastatud registreerimistunnistus on üksnes deklaratiivne akt ja selle tagajärjel ei omandatud ühtegi direktiivis 2004/38 osutatud õigustest. Sellest järeldub, et sisenemiskeelul on õigusmõju, olenemata Kreeka ametivõimude poolt selle tunnistuse väljastamisest O‑M. Petreale.

ii)    Eksituse tõttu väljastatud registreerimistunnistuse väljastamise võimalus

46.      Kas liidu kodaniku registreerimistunnistust on võimalik kehtetuks tunnistada ilma eelnevat kontrolli tegemata vastavalt direktiivi 2004/38 artiklis 27 ette nähtud tingimustele?

47.      Direktiivis 2004/38 ei ole niisuguse tunnistuse tühistamise meedet nimetatud. Minu analüüsist selle deklaratiivse olemuse kohta järeldub, et niisugune eksituse tõttu väljastatud tunnistus ei kaota sisuliselt sisenemiskeelu õiguslikke tagajärgi. Järelikult, kui avaliku korra või julgeoleku huvides vastu võetud sisenemiskeeluotsus, mis on nõuetekohaselt vastu võetud kooskõlas liidu õigusega, säilitab oma õigusmõju, ei ole liikmesriigil kohustust kontrollida, kas üks direktiivi 2004/38 artiklis 27 niisuguse tunnistuse tühistamiseks ette nähtud põhjustest on endiselt aktuaalne. Seda kontrolli võib teha ainult selle direktiivi artikli 32 lõikes 1 ette nähtud sisenemiskeelu kehtetuks tunnistamise taotluse raames.

48.      Eespool öeldut arvestades olen seisukohal, et direktiiviga 2004/38 ei ole keelatud tühistada registreerimistunnistust, mis on eksituse tõttu väljastatud liidu kodanikule, kes siseneb vastuvõtva liikmesriigi territooriumile vaatamata sellele, et talle on kehtestatud sisenemiskeeld.

2)      Tagasisaatmismeetme vastuvõtmine

i)      Sisenemiskeelu rikkumise tõttu direktiivi 2004/38 raames võetav tagasisaatmismeede

49.      Kas sisenemiskeelu rikkumise tõttu võetav tagasisaatmismeede kuulub direktiivi 2004/38 artikli 27 kohaldamisalasse?

50.      Ühelt poolt tuleb märkida, et kõnealuse meetme eesmärk on isik vastuvõtva liikmesriigi territooriumilt välja saata, mis peaks näitama, et niisugune meede kuulub direktiivi 2004/38 artikli 27 kohaldamisalasse. Võiks seega väita, et enne tagasisaatmisotsuse vastuvõtmist peab vastuvõttev liikmesriik arvesse võtma selle direktiivi artikli 27 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud tingimusi. Teisisõnu oleksid sel juhul liikmesriigi ametivõimud nimelt kohustatud hindama nende põhjuste aktuaalsust ja proportsionaalsust, mille tõttu tuleb isiku suhtes tagasisaatmismeede võtta.

51.      Teiselt poolt kehtestati põhikohtuasjas O‑M. Petreale sisenemiskeeld 2011. aastal. Järelikult on pärast tegelikult väljasaatmist tema sisenemis- ja elamisõigused piiratud kõnealuses meetmes ette nähtud tähtajaga. Seega ei piiranud 2014. aasta tagasisaatmisotsus O‑M. Petrea õigusi, vaid võimaldas tagada 2011. aasta sisenemiskeelu tõhusust. Juhin tähelepanu sellele, et direktiivi 2004/38 artikkel 27 on esitatud selle direktiivi VI peatükis „Sisenemis- ja elamisõigusele avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu huvides kehtestatavad piirangud“. Seega võiks mõelda, et see artikkel puudutab ainult liidu kodanikele antud õigusi piiravaid meetmeid. Kui nõustuda direktiivi 2004/38 artikli 27 ulatuse selle tõlgendusega – Ühendkuningriigi valitsuse eeskujul, kes märkis oma kirjalikes seisukohtades, et pärast sisenemiskeeldu tehtud otsus „ei ole iseenesest meede [direktiivi 2004/38] artikli 27 lõike 2 […] või artikli 28 tähenduses“ – tähendaks see, et 2014. aasta tagasisaatmisotsus, vaatamata selle iseloomule, mis samastab seda 2011. aasta otsusega, ei kuulu direktiivi 2004/38 artikli 27 kohaldamisalasse. Seepärast tuleks liikmesriikide õiguses vastu võtta õigusnormide kogum, mis käsitleb sisenemiskeeluotsuse alusel võetavaid meetmeid.

52.      See lähenemisviis mind ei veena.

53.      Esiteks on direktiivi 2004/38 artiklile 27 antud üsna lai ulatus. Algset ettepanekut selle direktiivi artikli 27 lõike 1 sõnastuse kohta, mis käsitles ainult „sisenemiskeelu- või väljasaatmisotsuseid“(18), muudeti õigusloometööde käigus, et see hõlmaks „kõiki vaba liikumist piiravaid otsuseid“, nimelt „igat tüüpi meetmed, olgu need territooriumilt väljasaatmine, sellele sisenemise või sellelt väljumise keeld“(19).

54.      Teiseks tuleb meelde tuletada, et direktiivi 2004/38 artikli 27 sõnastus ei piirdu ainult selles direktiivis käsitletud „õigusi“ piiravate meetmetega, vaid hõlmab üldisemalt kõiki „liikumis- ja elamisvabadust“ piiravaid meetmeid.

55.      Kolmandaks puudutavad direktiivi 2004/38 VI peatüki sätted ka isikuid, kelle sisenemis- või elamisõigusi on varem piiratud nõuetekohaselt võetud meetmega kooskõlas liidu õigusega(20).

56.      Seda kujunemist arvestades leian, et pärast sisenemiskeeldu võetud tagasisaatmismeede kuulub direktiivi 2004/38 artikli 27 kohaldamisalasse. Eespool öeldule vaatamata olen arvamusel, et niisuguse meetme võtmiseks ei ole vaja eelnevalt analüüsida, kas selle keeluotsuse vastuvõtmiste aluseks olnud põhjused on aktuaalsed.

ii)    Tagasisaatmismeetme võtmise aluseks olevate põhjuste aktuaalsus

57.      Euroopa Kohus on juba kinnitanud – viidates direktiivile 64/221/EMÜ(21), mis eelnes direktiivile 2004/38 –, et liidu õigusega „on vastuolus selline siseriiklik praktika, mille kohaselt siseriiklikud kohtud ei pea teise liikmesriigi kodaniku väljasaatmise õiguspärasust kontrollides arvesse võtma asjaolusid, mis ilmnesid pärast pädevate asutuste viimase otsuse tegemist ja millega võib kaasneda olukord, kus isiku käitumisest tulenev olemasolev oht avalikule korrale kaob või märkimisväärselt väheneb“(22).

58.      Märgin, et see lähenemisviis kajastub mitmes direktiivi 2004/38 sättes. Selle direktiivi artikli 27 lõige 2 nõuab, et „avaliku korra või julgeoleku huvides võetud meetmed“ põhinevad nimelt selle isiku aktuaalsetel asjaoludel, kelle suhtes niisugused meetmed võetakse. See lähenemisviis kajastub ka selle direktiivi artikli 33 lõike 2 sõnastuses, mis näeb juhul, kui väljasaatmisotsus täidetakse rohkem kui kaks aastat pärast selle tegemist, ette nimetatud otsuse täitmise ajal asjaomase isiku olukorra uue hindamise.

59.      Need kolm viidet kohtupraktikale ja õigusnormidele ei puuduta sisenemiskeeldu. Tuletan meelde, et niisugusel meetmel on selle olemusest tulenevalt kestvad õiguslikud tagajärjed. Need tagajärjed kaoksid, kui ametivõimud oleksid isegi pärast niisuguse keelu rikkumist kohustatud kontrollima nende põhjuste aktuaalsust, mille pärast nimetatud keeld kehtestati.

60.      Tõden siinkohal, et direktiivi 2004/38 sätetest nende koostoimes tuleneb, et liidu õigusega on vastuolus tagasisaatmismeetme võtmine ilma nendes artiklites sisenemiskeeldu rikkunud isiku vastu ette nähtud tingimusi eelnevalt kontrollimata.

d)      Õiguspärase ootuse põhimõte

61.      Kas isik võib õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas nõuda vastuvõtvasse liikmesriiki sisenemise keelu õigusmõju kaotamist?

62.      Tuleb meelde tuletada, et õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitsele laieneb igale isikule, kellele on antud kinnitatud ja usaldusväärsetest allikatest pärit kindlad, tingimusteta ja ühtelangevad tagatised(23). Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt seab see põhimõte klassikalises tõlgenduses õigusvastase haldusakti tühistamisele teatavaid piiranguid. Need kaalutlused puudutavad eelkõige õigustloovaid akte, millega on antud subjektiivseid õigusi(24).

63.      Nagu ma selgitasin, ei anna registreerimistunnistus liidu kodanikule elamisõigust. Kui tunnistuse väljastamine ei loo elamis- ega sisenemisõigust, ei saa see seega ka tekitada mingit ootust, sealhulgas õiguspärast.

64.      Sellegipoolest, isegi kui võtta omaks teistsugune tõlgendus, et aktid, mis ei ole õigustloovad, võivad tekitada ootusi, mis väärivad liidu õigusega kaitsmist(25), võiks järeldada, et O‑M. Petrea ootused niisugust kaitset ei vääri.

65.      Igal juhul põhineb õiguspärase ootuse kaitse põhimõte erahuvi ja avaliku korra huvides üldhuvi vahelisel tasakaalul(26). Käesoleval juhul võiks sellest põhimõttest tuleneva kaitse O‑M. Petreale anda ainult tingimusel, et niisugune kaitse võimaldab neid kahte huvi tasakaalustada.

66.      Õiguspärase ootuse põhimõtet on aga sageli nüansina täiendatud kinnitusega, et haldusakti tühistamine on vastuvõetav tingimusel, et asjaomase akti välja andnud ametiasutus järgib mõistlikku tähtaega. Selle tähtaja pikkus võiks olla asjassepuutuv kõnealuste huvide niisuguse tasakaalustatuse hindamiseks. Igal juhul tuleb seda, kas tühistamistähtaeg on mõistlik, hinnata konkreetse olukorra asjaoludest lähtuvalt. Mulle näib aga, et juhul, kus asjaomane otsus ei ole õigustloov, peaks „mõistlikuna“ tajutav tähtaeg olema oluliselt pikem kui tähtaeg, mis oleks piisav niisuguste ootuste kaitsmiseks, mis tekivad aktist, millega on antud subjektiivseid õigusi(27).

67.      Pealegi möödus O‑M. Petreale registreerimistunnistuse väljastamisest tagasisaatmismeetme võtmiseni vähem kui 13 kuud. Direktiivi 2004/38 artikli 33 lõige 2 näeb ette, et kui väljasaatmisotsus täidetakse rohkem kui kaks aastat pärast selle tegemist, kontrollib liikmesriik selle otsuse vastuvõtmise aluseks olnud põhjuste aktuaalsust ja tegelikkust. Direktiivi 2004/38 raames kohustab kaheaastase tähtaja möödumine liikmesriike uuesti üle kontrollima väljasaatmismeetme, kuid mitte sisenemiskeelumeetme aktuaalsust, sest viimasel on juba selle olemusest tulenevalt kestvad õiguslikud tagajärjed. Seega näib, et miski ei viita sellele, et põhikohtuasjas võiks õiguspärase ootuse kaitse põhimõte registreerimistunnistuse tühistamist või tagasisaatmismeetme võtmist takistada.

68.      Igal juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnata, kas O‑M. Petrea võimalikke ootusi võib kvalifitseerida „õiguspäraseks“ ja kas need väärivad kõnealustel tingimustel erilist kaitset.

69.      Kokkuvõttes näib mulle, et põhimõtteliselt ei tekita registreerimistunnistuse väljastamine õiguspärast ootust. Siiski on see liikmesriigi kohtu hinnata, kas niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas on niisuguse tunnistuse tühistamine õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega vastuolus.

e)      Hea halduse põhimõtte

70.      Dioikitiko Protodikeio Thessalonikis (Thessaloniki esimese astme halduskohus) ei täpsustanud oma eelotsusetaotluses, mis põhjusel võiks hea halduse põhimõte olla esimesele küsimusele vastamiseks asjassepuutuv.

71.      Tuleb tõdeda, et see küsimus puudutab võimalust registreerimistunnistus kehtetuks tunnistada ja võtta tagasisaatmismeede ilma direktiivi 2004/38 artiklites 27 ja 28 ette nähtud tingimusi eelnevalt uuesti kontrollimata.

72.      Seega võib oletada, et hea halduse põhimõtet nimetades soovis eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, ka niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas on asjassepuutuv hoolitsemiskohustus(28). See kohustus nõuab isiku kohta otsuse tegemisel iga kord tema olukorra põhjalikult arvesse võtmist(29).

73.      Ma ei ole siiski veendunud, et seda lähenemisviisi saaks järgida juhul, kus sisenemiskeelu õigusmõju ei ole veel lõppenud. Niisugune lahendus – nagu ma juba rõhutasin(30) – jätaks sisuliselt sisenemiskeelu ilma selle õiguslikest tagajärgedest. Seepärast ei saa hea halduse põhimõtet kasutada selleks, et põhikohtuasja asjaoludel liikmesriigi ametivõimude poolt nõuetekohaselt kehtestatud sisenemiskeelu õigusmõjust kõrvale hoida.

74.      Eespool öeldut arvestades olen arvamusel, et niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas ei ole registreerimistunnistuse tühistamine ja tagasisaatmismeetme võtmine liidu õigusega vastuolus.

B.      Teine eelotsuse küsimus

75.      Teise eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas ühelt poolt direktiivis 2008/115 osutatud kolmanda riigi kodanike ja teiselt poolt direktiivis 2004/38 käsitletud liidu kodanike suhtes ühiste menetluste kohaldamine on liidu õigusega kooskõlas.

76.      Kreeka ja Belgia valitsus, nagu ka komisjon vastasid sellele küsimusele jaatavalt. Ühendkuningriigi valitsus üksnes märkis, et direktiivi 2008/115 kohaldatakse ainult liikmesriigi territooriumil ebaseaduslikult viibivate kolmanda riigi kodanike suhtes, ja Taani valitsus jagas seda seisukohta. O‑M. Petrea otseselt selle punkti kohta seisukohta ei avaldanud.

1.      Üldised märkused

77.      Direktiivis 2004/38, nimelt selle artiklites 30 ja 31 on ette nähtud teatavad menetlusnormid, mida liikmesriigid peavad liidu kodanike elamisõiguse piiramisel järgima. Seevastu ei sisalda direktiiv sätteid, mis reguleeriksid liidu kodaniku vastuvõtvas riigis elamise loa kehtetuks tunnistamise haldus- või kohtumenetlust. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et kui mõnes valdkonnas liidu õigusnormid puuduvad, tuleb iga liikmesriigi õiguskorras need kehtestada, lähtudes menetlusautonoomia põhimõttest, kuid siiski nii, et need ei oleks vähem soodsad kui siseriikliku õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid sarnaseid olukordi reguleerivad sätted (võrdväärsuse põhimõte) ega muudaks liidu õigusega antud õiguste teostamist tegelikult võimatuks või ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte)(31).

78.      Selles suhtes ei takista minu arvates miski liikmesriigil tugineda õigusnormidele, millega on direktiiv 2008/115 liikmesriigi õigusesse üle võetud, tingimusel et tagatakse direktiiviga 2004/38 ette nähtud kaitse ja järgitakse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtet, mida hinnata on liikmesriigi kohtu kohus.

79.      Direktiivide 2004/38 ja 2008/115 ese ei ole küll üks ja sama, ent seisukoht, et direktiivi 2008/115 lahendusi ei ole võimalik kasutada mutatis mutandis selleks, et kindlaks teha liidu kodanikele kohaldatavad eeskirjad, mind ei veena.

80.      See seisukoht põhineks ideel, et kolmanda riigi kodanike puhul ette nähtud menetluslikud lahendused ei anna piisavat õiguste kaitset selleks, et tagada liidu kodaniku menetluslike õiguste piisav kaitse. Lubage mul siinkohal tähelepanu juhtida direktiivi 2008/115 artiklile 1, mis sätestab, et selles direktiivis „sätestatakse ühised nõuded ja kord, mida tuleb kohaldada liikmesriikides […] kooskõlas ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluvate põhiõigustega ja rahvusvahelise õigusega“(32).

81.      Eespool öeldut arvestades tõden, et liidu õigusega ei ole põhimõtteliselt vastuolus see, et kolmandate riikide kodanike kohta kehtestatud eeskirju kasutatakse liidu kodanike suhtes kohaldatava süsteemi kehtestamiseks.

82.      Nendele üldistele kaalutlustele vaatamata on teises eelotsuse küsimuses aga kaks küsimust ühelt poolt liidu kodaniku suhtes otsust väljastama pädeva asutuse kohta ja teiselt poolt võimaluse kohta võtta niisugune otsus vastu sisenemiskeeluotsuse rikkumisele järgneva meetmena.

2.      Pädev asutus

83.      Eelotsusetaotluses esitatud andmete järgi ei kuulu põhikohtuasjas vaidlustatud akti väljastanud ametivõim (migratsioonipolitsei talituse delegeeritud ülem) organite hulka, kes on pädevad võtma kolmanda riigi kodaniku suhtes vastu tagasisaatmisotsust.

84.      Märgin, et direktiiv 2004/38 ei sisalda mingeid täpsustusi ametivõimude organisatsioonilise struktuuri kohta. Selles suhtes jagan komisjoni seisukohta, kes – direktiivi 2004/38 sisule viidates – märkis, et selles on nimetatud ainult „pädevaid ametiasutusi“(33). Seega ei näe ma siin võimalikku liidu õiguse rikkumist niikaua, kui asjaomasel ametivõimul on pädevus kõnealuseid akte vastu võtta ning ta järgib igal juhul direktiiviga 2004/38 kehtestatud õigusi ja menetluslikke tagatisi.

3.      Pärast sisenemiskeelu rikkumist võetav meede

85.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis, et direktiivi 2008/115 artikli 6 lõikes 1 on sätestatud, et liikmesriigid teevad tagasisaatmisotsuse iga kolmanda riigi kodaniku kohta, kes viibib nende territooriumil ebaseaduslikult, mis tähendab, et tagasisaatmisotsus tehakse ebaseaduslikult riigis viibimise tõttu, mitte avaliku korra või riikliku julgeoleku põhjustel.

86.      Nagu ma aga oma analüüsis esimese eelotsuse küsimuse kohta(34) juba märkisin, piirdub tagasisaatmisotsus – niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas – ainult sisenemiskeelu õigusmõju rakendamisega. Selle eesmärgi suhtes lähtuvad ühelt poolt direktiivi 2004/38 artikkel 27 koostoimes selle direktiivi artikliga 32 ja teiselt poolt direktiivi 2008/115 artikli 6 eeskiri ühest ja samast reeglist. Seepärast – ja pidades silmas ainult juhtumit, kus sisenemiskeeldu on rikutud – olen ma seisukohal, et sellisel juhul võib liikmesriigi seadusandja direktiivi 2008/115 sätteid kohandada, et võtta vastu eeskirjad liidu kodanike kohta.

87.      Teen seega ettepaneku vastata teisele eelotsuse küsimusele, et direktiiviga 2004/38 ei ole vastuolus direktiivi 2008/115 sisu kasutamine selleks, et kehtestada kord, mis reguleerib liidu kodaniku tagasisaatmise meedet, kes on sisenenud asjaomase liikmesriigi territooriumile, kuigi talle kehtestatud sisenemiskeelu õigusmõju ei ole veel lõppenud, tingimusel et seejuures järgitakse direktiiviga 2004/38, eelkõige selle VI peatükis ette nähtud kaitsemeetmeid ja menetluslikke tagatisi – nagu ka võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid – mida hinnata on liikmesriigi kohtu kohus.

C.      Kolmas eelotsuse küsimus

88.      Kolmanda eelotsuse küsimuse esitas eelotsusetaotluse esitanud kohus vaid juhuks, kui vastus esimesele küsimusele on eitav. Jätkan siiski analüüsi juhuks, kui Euroopa Kohus minu seisukohta selle esimese küsimuse suhtes ei jaga.

89.      Kolmanda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas juhul kui oletada, et liikmesriigi ametivõimud menetlusautonoomia raames tühistavad avaliku korra ja julgeoleku põhjustel teise liikmesriigi kodaniku registreerimistunnistuse, võiksid need ametivõimud samal ajal võtta selle kodaniku suhtes tagasisaatmismeetme ilma kohtuliku kontrollita direktiivi 2004/38 artiklites 27 ja 28 sätestatud korras.

90.      Kui Euroopa Kohus otsustab – esimesele eelotsuse küsimusele eitavalt vastates –, et niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas ei ole tagasisaatmismeede sisenemiskeelu rikkumise tagajärg, tähendaks see sel juhul, et see tagasisaatmismeede ei või direktiivi 2004/38 artiklites 27 ja 28 osutatud kohtuliku kontrolli alt välja jääda.

91.      Siis oleks liikmesriigi seadusandja otsustada, kas niisuguse tunnistuse tühistamine ja tagasisaatmisotsuse vastuvõtmine on üks akt. Nende kahe meetme ühendamine ei või siiski ohtu seada põhimõtet, et tagasisaatmismeetme võtmisele peab eelnema kohtulik kontroll.

92.      Neid põhjendusi arvestades, kui vastus esimesele eelotsuse küsimusele on eitav, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata kolmandale küsimusele, et tagasisaatmisotsuse vastuvõtmine sisenemiskeeldu rikkunud liidu kodaniku suhtes peab alluma direktiivi 2004/38 artiklites 27 ja 28 osutatud kohtulikule kontrollile.

D.      Viies eelotsuse küsimus

93.      Viimane eelotsuse küsimus on esitatud ainult juhuks, kui Euroopa Kohus vastab neljandale küsimusele jaatavalt.

94.      Neljanda eelotsuse küsimusega tahetakse kindlaks teha, kas pärast otsust võetud meetme peale esitatud kaebuses saab tugineda tegemata jätmisele otsusest teatamise etapis – nimelt otsuse sisu asjaomasele isikule arusaadavasse keelde tõlkimata jätmisele. Euroopa Kohus ei peaks neljandale eelotsuse küsimusele vastama, kui ta vastab viiendale küsimusele, et sisenemiskeeluotsusest ei tule asjaomasele isikule teatada talle arusaadavas keeles, kui isik ei ole seda taotlenud. Analüüsin seega seda viiendat ja viimast küsimust enne, kui ma vastan neljandale eelotsuse küsimusele.

95.      Viienda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada saada, kas direktiiv 2004/38 kohustab vastuvõtva liikmesriigi ametivõime teatama teise liikmesriigi kodanikule igal juhul ja sõltumata sellest, kas asjaomane isik seda taotleb või mitte, „tema väljasaatmise otsusest“ talle arusaadavas keeles.

96.      Eelotsusetaotlusest nähtub, et see küsimus esitati direktiivi 2004/38 artikli 32 kohta. See artikkel käsitleb ainult avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu huvides võetavaid keelumeetmeid. Sellega ei panda mingeid eraldi kohustusi keeluotsustest teatamise suhtes. Seevastu direktiivi 2004/38 artiklis 30 on ette nähtud kõikidest selle direktiivi artikli 27 alusel võetavatest meetmetest, nimelt selle direktiivi artiklis 32 osutatud sisenemiskeelu meetmetest teatamise eeskirjad. Leian seega, et sisenemiskeelu otsused kuuluvad direktiivi 2004/38 artikli 30 kohaldamisalasse, milles on täpsustatud niisugustest otsustest teatamise kord üldiselt.

97.      Kreeka, Belgia, Taani ja Ühendkuningriigi valitsus nagu ka komisjon on seisukohal, et direktiivi 2004/38 artikkel 30 ei kohusta keeluotsusest teatama asjaomasele isikule arusaadavas keeles – kui ta ei ole esitanud sõnaselget sellekohast taotlust –, vaid kohustab teatama tingimustel, mis võimaldavad isikul otsuse sisu ja õigusmõju mõista. O‑M. Petrea seevastu kinnitab, et ametivõimud on kohustatud asjaomasele isikule teatama „tema väljasaatmise otsusest talle arusaadavas keeles“, olenemata sellest, kas ta on seda taotlenud või mitte.

98.      Direktiivi 2004/38 artikli 30 lõige 1 näeb ette, et kõikidest otsustest „teatatakse […] kirjalikult nii, et nad mõistaksid nende sisu ja mõju“, samas kui selle artikli lõike 2 järgi põhimõtteliselt „[a]sjaomasele isikule teatatakse täpselt ja täielikult, millistel avaliku korra, julgeoleku või tervishoiuga seotud kaalutlustel tema kohta otsus on tehtud“.

99.      Direktiivi 2004/38 ettepaneku seletuskirjas on selgelt märgitud Euroopa seadusandja inspiratsiooniallikas ja selles suhtes nimetatud ühelt poolt direktiivi 64/221 sätteid ja teiselt poolt Euroopa Kohtu praktikat(35).

100. Täpsemalt on direktiivi 2004/38 artikli 30 lõige 1, mis osaliselt kordab direktiivi 64/221 artikli 7 esimese lõigu sõnastust, inspireeritud kohtuotsusest Adoui ja Cornuaille(36). Selles kohtuotsuses otsustas Euroopa Kohus, et otsust ei pea kohustuslikult tõlkima asjaomase isiku keelde, eriti kui tegu on vähem tuntud keelega, vaid et liikmesriik peab võtma kõik tarvilikud meetmed, et oleks kindel, et asjaomane isik mõistab selle otsuse sisu ja õigusmõju.

101. Ettevalmistavate tööde ajal seadis majandus- ja sotsiaalkomitee selle lähenemisviisi kahtluse alla. Ta märkis, et direktiivi 2004/38 seletuskiri oli vastuolus selle direktiivi esialgse sõnastusega, sest seletuskirjas oli märgitud, et otsust ei tule kohustuslikult tõlkida asjaomase isiku keelde(37). Selle artikli sõnastust siiski ei muudetud. Seepärast näib mulle, et seadusandja ei pidanud iga otsuse tõlkimist tingimata vajalikuks.

102. Võib tekkida küsimus, kuidas saavad liikmesriigi ametivõimud – kui asjaomane isik sõnaselget sellekohast taotlust ei esita – kindlaks teha, milline keel on asjaomasele isikule mõistatav. Sellega seoses on oluline märkida, et direktiivi 2004/38 artikkel 30 koostoimes selle direktiivi artikli 27 lõikega 1 puudutab mitte ainult liidu kodanikke, vaid ka nende pereliikmeid nende kodakondsusest olenemata.

103. Teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku vastata viiendale eelotsuse küsimusele, et direktiivi 2004/38 artikkel 30 ei kohusta vastuvõtva liikmesriigi ametivõime teatama teise liikmesriigi kodanikule sisenemiskeeluotsusest sellele kodanikule arusaadavas keeles, kui ta seda ei taotle, kusjuures liikmesriik peab siiski võtma kõik tarvilikud meetmed, et oleks kindel, et asjaomane isik mõistab selle otsuse sisu ja õigusmõju.

E.      Neljas eelotsuse küsimus

104. Juhuks kui Euroopa Kohus minu analüüsiga viienda eelotsuse küsimuse kohta ei nõustu ja leiab, et liidu õigus kohustab vastuvõtva liikmesriigi ametivõime teatama teise liikmesriigi kodanikule tema väljasaatmise otsusest talle arusaadavas keeles, analüüsin neljandat eelotsuse küsimust.

105. Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada saada, kas tõhususe põhimõttega on vastuolus liikmesriigi kohtupraktika tava, mis keelab asjaomastel ametivõimudel liidu kodaniku registreerimistunnistuse tühistamise või vastuvõtva liikmesriigi poolt väljasaatmismeetme võtmise raames – mis on põhjendatud teise liikmesriigi kodanikule kehtestatud sisenemiskeelu tõttu – hinnata, mil määral on sisenemiskeeluotsuse vastuvõtmise ajal järgitud direktiivi 2004/38 artiklites 30 ja 31 sätestatud menetluslikke tagatisi.

106. Mulle näib, et selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks teha, kas liidu õigus kohustab liikmesriike algset sisenemiskeeluotsust selle otsuse alusel meetme võtmise korral iga kord uuesti läbi vaatama.

107. Juhin tähelepanu sellele, et eelotsusetaotluse esitanud kohus nimetas neljandas eelotsuse küsimuses „väljasaatmismeedet“. Minu arvates pidas ta siiski silmas, nagu esimeses eelotsuse küsimuses, „tagasisaatmismeedet“, mis võetakse pärast sisenemiskeeldu.

108. Kreeka ja Belgia valitsus on otseselt õiguskindlusele viidates, nagu ka Ühendkuningriigi valitsus, arvamusel, et sellele küsimusele tuleks vastata eitavalt. Seevastu O‑M. Petrea ja komisjon vaidlustavad selle lähenemisviisi, tuues põhjenduseks selle lahenduse võimaliku vastuolu tõhususe põhimõttega.

109. Direktiivi 2004/38 artikli 31 lõike 1 kohaselt peab olema isikul, kelle kohta tehakse avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu huvides sisenemiskeeluotsus, võimalus kasutada kohtulikke õiguskaitsevahendeid. Seepärast leian ma, et niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas võis O‑M. Petrea direktiivi 2004/38 artikli 31 alusel tugineda 2011. aasta otsuse tõlkimata jätmisele selle otsuse teatavaks tegemise etapis.

110. Siiski kohustab direktiiv 2004/38 liikmesriike selle artiklis 31 kehtestatud menetluslikke tagatisi järgima ainult piiravate otsuste „vastuvõtmise[…] [ajal]l“(38). Minu arvates kehtib see kohustus kuni etapini, kus niisugune otsus on muutunud lõplikuks. See seisukoht on kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga, kes on juba tunnistanud, et haldusakti jõustumine tekitab õiguskindluse, millest tulenevalt ei nõua liidu õigus, et haldusorgan oleks põhimõtteliselt kohustatud jõustunud haldusakti uuesti läbi vaatama(39).

111. Kui sisenemiskeeld on jõustunud, võib liidu kodanik esitada vastavalt direktiivi 2004/38 artikli 32 lõikele 1 taotluse selle kehtetuks tunnistamiseks(40). Selle õigusnormiga püütakse kindlustada, et asjaomast keeldu saab pärast mõistliku tähtaja möödumist kehtetuks tunnistada, kuid üksnes – nagu direktiiv 2004/38 ette näeb – arvestades niisuguse meetme võtmisest hilisemaid asjaolusid(41).

112. Seega ei ole minu arvates liikmesriigi õiguses ette nähtud lahendus, et jõustunud akti suhtes ei saa kontrolli teostada hilisema akti vastu esitatud kaebuse raames, direktiiviga 2004/38 vastuolus.

113. Igal juhul peavad liikumis- ja elamisvabadust piiravate meetmete vastaste õiguskaitsevahendite eeskirjad järgima võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid. Ükski eelotsusetaotluses esitatud asjaoludest ei viita sellele, et neid põhimõtteid ei oleks järgitud. Äärmisel juhul oleks liikmesriigi kohtu ülesanne hinnata, kas asjaomased eeskirjad ei riiva võrdväärsuse põhimõtet ega tõhususe põhimõtet. Seepärast teen ettepaneku vastata neljandale eelotsuse küsimusele, et direktiiviga 2004/38 ei ole vastuolus liikmesriigi eeskirjad või praktika, millega ei ole – liidu kodaniku registreerimistunnistuse tühistamise või vastuvõtva liikmesriigi poolt põhjusel, et teise liikmesriigi kodanikule on kehtestatud sisenemiskeeld, väljasaatmismeetme võtmise raames – lubatud hinnata, mil määral on selle keeluotsuse vastuvõtmisel järgitud direktiivi 2004/38 artiklitest 30 ja 31 tulenevaid menetluslikke tagatisi, tingimusel et need eeskirjad ei riiva võrdväärsuse põhimõtet ega tõhususe põhimõtet.

VI.    Ettepanek

114. Eespool öeldud põhjendusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimustele järgmiselt:

„1.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiviga 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta määrusega (EL) nr 492/2011, ning õiguspärase ootuse ja hea halduse põhimõttega ei ole vastuolus liikmesriigi kodanikule teise liikmesriigi poolt väljastatud registreerimistunnistuse tühistamine ega selle liikmesriigi poolt selle kodaniku suhtes tagasisaatmismeetme võtmine, kui nimetatud kodanik – vaatamata asjaolule, et vastuvõttev liikmesriik on avaliku korra ja julgeoleku põhjustel teinud tema kohta sisenemiskeeluotsuse, mille õigusmõju ei ole lõppenud – siseneb vastuvõtva liikmesriigi territooriumile uuesti.

2.      Direktiiviga 2004/38 ei ole vastuolus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel sisu kasutamine selleks, et kehtestada kord, mis reguleerib liidu kodaniku tagasisaatmise meedet, kes on sisenenud asjaomase liikmesriigi territooriumile, kuigi talle kehtestatud sisenemiskeelu õigusmõju ei ole veel lõppenud, tingimusel et seejuures järgitakse direktiiviga 2004/38, eelkõige selle VI peatükis ette nähtud kaitsemeetmeid ja menetluslikke tagatisi, nagu ka võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid – mida hinnata on liikmesriigi kohtu kohus.

3.      Direktiivi 2004/38 artikkel 30 ei kohusta vastuvõtva liikmesriigi ametivõime teatama teise liikmesriigi kodanikule sisenemiskeeluotsusest sellele kodanikule arusaadavas keeles, kui ta seda ei taotle, kusjuures liikmesriik peab siiski võtma kõik tarvilikud meetmed, et oleks kindel, et asjaomane isik mõistab selle otsuse sisu ja õigusmõju.

4.      Direktiiviga 2004/38 ei ole vastuolus liikmesriigi eeskirjad või praktika, millega ei ole – liidu kodaniku registreerimistunnistuse tühistamise või vastuvõtva liikmesriigi poolt põhjusel, et teise liikmesriigi kodanikule on kehtestatud sisenemiskeeld, väljasaatmismeetme võtmise raames – lubatud hinnata, mil määral on selle keeluotsuse vastuvõtmisel järgitud direktiivi 2004/38 artiklitest 30 ja 31 tulenevaid menetluslikke tagatisi, tingimusel et need eeskirjad ei riiva võrdväärsuse põhimõtet ega tõhususe põhimõtet“.


1      Algkeel: prantsuse.


2      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT 2004, L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta määrusega (EL) nr 492/2011 (ELT 2011, L 141, lk 1; edaspidi „direktiiv 2004/38“).


3      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiiv 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (ELT 2008, L 348, lk 98).


4      Direktiivi 2004/38 artiklit 28 on nimetatud kolmandas eelotsuse küsimuses, mis on esitatud juhuks, kui vastus esimesele eelotsuse küsimusele on eitav.


5      Tulen selle punkti juurde hiljem tagasi, kui ma analüüsin liidu kodaniku registreerimistunnistuse õiguslikku olemust. Vt käesolev ettepanek, punktid 41–44.


6      Kohtuotsused, 19.9.2013, Brey (C‑140/12, EU:C:2013:565, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 18.12.2014, McCarthy jt (C‑202/13, EU:C:2014:2450, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika). Vt ka Candela Soriano, M., „Libre circulation et séjour dans l’U.E.: la directive 2004/38 au regard des droits de l’homme“, Journal des tribunaux, Droit européen, nr 121, 2005, lk 194.


7      Kohtuotsus, 10.7.2008, Jipa(C‑33/07, EU:C:2008:396, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).


8      Kohtuotsus, 29.4.2004, Orfanopoulos ja Oliveri(C‑482/01 ja C‑493/01, EU:C:2004:262, punkt 47).


9      Vt selle kohta kohtuotsus, 19.9.2013, Brey (C‑140/12, EU:C:2013:565, punkt 70).


10      Vt selle kohta ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, KOM(2001) 257 lõplik. Vt ka – võttes arvesse asjaolu, et direktiivi 2004/38 artikli 31 lõikega 4 kodifitseeriti Euroopa Kohtu poolt tema kohtupraktikas väljatöötatud põhimõte – kohtuotsus, 5.3.1980, Pecastaing (98/79, EU:C:1980:69, punkt 12). Kohtujurist Capotorti oli oma ettepanekus, kohtuasi Pecastaing (98/79, ei avaldata, EU:C:1980:32, lk 725) asunud rangemale seisukohale, nimelt, et vastuväiteid huvitatud isiku kaitseks võib esitada tema advokaadi vahendusel.


11      Vt ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil (KOM(2001) 257 lõplik.


12      Kohtuotsuses, 18.5.1982, Adoui ja Cornuaille (115/81 ja 116/81, EU:C:1982:183, punkt 12), millest on direktiivi 2004/38 artikli 32 lõike 2 sõnastus inspireeritud, märkis Euroopa Kohus, et „kui on tehtud […] väljasaatmisotsus […], mille õiguslikud tagajärjed kestavad, nii et asjaomane isik peab asjaomasest riigist välja jääma, ei ole ühenduse [liidu] õiguses tema jaoks ette nähtud mingit õigust tema uue taotluse läbivaatamise ajal sellesse riiki siseneda“. Kohtujuristi kursiiv.


13      Kohtuotsus, 8.4.1976 (48/75, EU:C:1976:57, punktid 31–33).


14      Kohtuotsus, 21.7.2011 (C‑325/09, EU:C:2011:498, punkt 48). Selles kohtuotsuses lükkas Euroopa Kohus tagasi võimaluse pidada niisuguseid elamisperioode, mis on vastuvõtvas liikmesriigis elatud ainult nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta direktiivi 68/360/EMÜ liikmesriikide töötajate ja nende perekondade liikumis- ja elamispiirangute kaotamise kohta ühenduse piires (EÜT 1968, L 257, lk 13; ELT eriväljaanne 05/01, lk 27) alusel väljastatud elamisloaga, seaduslikult täitunud perioodideks selleks, et omandada elamisõigust direktiivi 2004/38 artikli 16 lõike 1 raames.


15      Hanf, D., „Le développement de la citoyenneté de l’Union européenne“, „La Libre Circulation Des Personnes: États Des Lieux Et Perspectives. Acte d’un colloque organise en 2003 à Liège“, Bruxelles, P.I.E. Peter Lang S.A. 2007, lk 20 ja 21; Guild, E., Peers, S., Tomkin, J., „The EU Citizenship Directive.A Commentary“, Oxford, Oxford University Press 2014, lk 87–91 ja lk 111–118.


16      Kohtujuristi kursiiv.


17      Vt muudatusettepanek nr 33 ja selle põhjendused muudetud ettepanekus võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, KOM(2003) 199 lõplik, lk 6 ja 22. Vt ka direktiivi 2004/38 põhjendus 11.


18      Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, KOM(2001) 257 lõplik.


19      Vt muudatusettepanek nr 71 ja selle põhjendused muudetud ettepanekus võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv liidu kodanike ja nende pereliikmete õiguse kohta liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, KOM(2003) 199 lõplik, lk 8 ja 329. Nagu õigusteoorias on selgitatud, on direktiivi 2004/38 artikli 27 lõikes 1 kasutatud väljendid väga neutraalsed ning neid võib tõlgendada nii, et nendega peetakse silmas igat liiki piiranguid – vt territooriumilt lahkumise keelu kontekstis Łazowski A., „„Darling you are not going anywhere”: the right to exit and restrictions in EU law“, European Law Review 2015, kd 40, nr 6, lk 891.


20      Vt direktiivi 2004/38 artikli 32 lõige 1 ja artikli 33 lõige 2.


21      Nõukogu 25. veebruari 1964. aasta direktiiv 64/221/EMÜ välisriigi kodanike liikumise ja elukohaga seonduvate avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu seisukohalt õigustatud erimeetmete kooskõlastamise kohta (EÜT 1964, L 56, lk 850; ELT eriväljaanne 05/01, lk 11).


22      Kohtuotsus, 29.4.2004, Orfanopoulos ja Oliveri (C‑482/01 ja C‑493/01, EU:C:2004:262, punktid 81 ja 82).


23      Vt kohtuotsus, 7.6.2005, VEMW jt (C‑17/03, EU:C:2005:362S, punktid 73 ja 74 ning seal viidatud kohtupraktika). Vt selle kohta ka minu ettepanek, kohtuasi Evonik Degussa vs. komisjon (C‑162/15 P, EU:C:2016:587, punktid 183 ja 184). Vt selle põhimõtte kujunemise kohta Euroopa Kohtu kohtupraktikas Rideau, J., „L’Union européenne et les droits de l’homme, Recueil des Cours de l’Académie de La Haye, kd 265, 1997, lk 173–177, ja Lemańska, J., „Uzasadnione oczekiwania w perspektywie prawa krajowego i regulacji europejskich“, Wolters Kluwer, Warszawa, 2016, lk 41–46.


24      Kohtuotsus, 12.7.1957, Algera jt vs. Ühisassamblee (7/56 ja 3/57–7/57, EU:C:1957:7, lk 116).


25      Vt kohtuotsus, 12.7.1962, Koninklijke Nederlandsche Hoogovens en Staalfabrieken vs. Ülemamet (14/61, EU:C:1962:28, lk 520). Vt ka Schønberg, S., Legitimate Expectations in Administrative Law, Oxford University Press, Oxford, 2000, lk 117; Ritleng, D., „Le retrait des actes administratifs contraires au droit communautaire“, „Bestand und Perspektiven des Europäischen Verwaltungsrechts“, Nomos, Baden-Baden, 2008, lk 243.


26      Vt selle kohta kohtuotsus, 12.7.1962, Koninklijke Nederlandsche Hoogovens en Staalfabrieken vs. Ülemamet (14/61, EU:C:1962:28, lk 520).


27      Euroopa Kohus märkis kohtuotsuses, 12.7.1962, Koninklijke Nederlandsche Hoogovens en Staalfabrieken vs. Ülemamet (14/61, EU:C:1962:28 lk 521), et „mõistliku tähtaja“ kriteerium võib olla olulise tähtsusega subjektiivseid õigusi loovate otsuste puhul, samas kui deklaratiivsete otsuste puhul selle tähtsus väheneb.


28      Kohtupraktikas ja õigusteoorias peetakse õigeks hea halduse põhimõtte ja hoolitsemiskohustuse vahelise seose erinevaid käsitlusviise. Hea halduse põhimõtet ja hoolitsemiskohustust tajutakse vahel kahe eri mõistena ja vahel need samastatakse. Nendele lahknevustele vaatamata on valdav seisukoht, et need on vähemalt üksteisega seostuvad.


29      Vt selle põhimõtte kohta Euroopa Kohtu kohtuotsused, 11.7.1974, Guillot vs. koomisjon(53/72, EU:C:1974:80, punkt 3) ja 28.5.1980, Kuhner vs. komisjon(33/79 ja 75/79, EU:C:1980:139, punkt 23).


30      Vt käesolev ettepanek, punkt 38.


31      Kohtuotsus, 17.3.2016, Bensada Benallal (C‑161/15, EU:C:2016:175, punktid 23 ja 24). Vt ka kohtujuristi ettepanek, Bot, kohtuasi ZZ (C‑300/11, ECLI:EU:C:2013:363, punktid 83 ja 84).


32      Kohtujuristi kursiiv.


33      Vt direktiivi 2004/38 artikli 8 lõige 1 ning põhjendused 12 ja 14.


34      Vt käesolev ettepanek, punkt 38.


35      Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, KOM(2001) 257 lõplik.


36      Kohtuotsus, 18.5.1982 (115/81 ja 116/81, EU:C:1982:183, punkt 13).


37      Majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil“, KOM(2001) 257 lõplik, punkt 4.8.2.


38      Kohtuotsus, 4.10.2012, Byankov (C‑249/11, EU:C:2012:608, punktid 54–56).


39      Vt kohtuotsus, 4.10.2012, Byankov (C‑249/11, EU:C:2012:608, punkt 76).


40      Vt kohtuotsus, 17.6.1997, Shingara ja Radiom (C‑65/95 ja C‑111/95, EU:C:1997:300, punktid 39 ja 41), milles Euroopa Kohus, viidates kohtuotsusele, 18.5.1982, Adoui ja Cornuaille (115/81 ja 116/81, EU:C:1982:183) – millest, nagu ma 12 joonealuses märkuses märkisin, on inspireeritud direktiivi 2004/38 artikli 32 lõige 2 – tuvastas: „asjaolu, et ühenduse kodanik on jätnud varasema otsuse raames kaebuse esitamata või et sõltumatu pädev ametiasutus ei ole esitanud arvamust, […] ei või takistada selle kodaniku esitatud uue taotluse läbivaatamist.“


41      Pérez van Kappel, A., „La libre circulación de personas sin motivos económicos tras la adopción de la Directiva 2004/38/CE y a la luz de la jurisprudencia del Tribunal de Justicia“, Estudios de Derecho Judicial, kd 132, 2007, lk 139.