KOHTUJURISTI ETTEPANEK

CHRISTINE STIX-HACKL

esitatud 12. mail 2005(1)

Kohtuasi C‑416/02

Euroopa Ühenduste Komisjon

Menetlusse astuja: Ühendkuningriik

versus

Hispaania Kuningriik

Kohustuste rikkumise menetlus – Mitme keskkonnakaitse kohustuse rikkumine Vera piirkonnas Almería provintsis – Direktiiv 75/442/EMÜ jäätmete kohta – mõiste „jäätmed” – Läga – Direktiiv 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta – Direktiiv 80/68/EMÜ põhjavee kaitse kohta teatavatest ohtlikest ainetest lähtuva reostuse eest – Direktiiv 91/271/EMÜ asulareovee puhastamise kohta – Direktiiv 91/676/EMÜ veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest

Sisukord

Sisukord

I.     Sissejuhatus

II.   Õiguslik raamistik

III. Asjaolud

IV.   Kohtueelne menetlus ja kohtumenetlus

V.     Jäätmedirektiivi rikkumine

A.     Menetlusosaliste peamised argumendid

B.     Hinnang

1.     Jäätmedirektiivi kohaldatavus

a)     Klassifitseerimine mõiste „jäätmed” alla jäätmedirektiivi kohaselt

b)     Jäätmedirektiivi artikli 2 lõike 1 punkti b alapunkti iii erandsäte

c)     Direktiivi artiklite 4, 9 ja 13 rikkumine

VI.   Keskkonnamõju hindamise direktiivi rikkumine

A.     Menetlusosaliste peamised argumendid

B.     Vastuvõetavus

C.     Põhjendatus

VII. Põhjaveedirektiivi rikkumine

A.     Menetlusosaliste peamised argumendid

B.     Hinnang

VIII. Reoveedirektiivi rikkumine

A.     Menetlusosaliste peamised argumendid

B.     Hinnang

IX.   Nitraadidirektiivi rikkumine

A.     Menetlusosaliste peamised argumendid

1.     Hinnang

a)     Vastuvõetavus

B.     Põhjendatus

X.     Kohtukulud

XI.   Ettepanek





I.      Sissejuhatus

1.        Käesolevas kohustuste rikkumise menetluses peab komisjon tulenevalt mitmesugustest keskkonna­kahjustustest ja õigusrikkumistest, milles põhiliselt süüdistatakse teatavat Hispaanias asuvat intensiivseakasvatusega tegelevat majandit, vajalikuks esitada Hispaania Kuningriigi vastu hagi seoses viie keskkonnakaitsedirektiivi mitmekordse rikkumisega.

2.        Komisjon leiab, et rikutud on järgmisi keskkonnakaitsedirektiive:

Nõukogu 15. juuli 1975. aasta direktiiv 75/442/EMÜ jäätmete kohta(2), mida on muudetud nõukogu 18. märtsi 1991. aasta direktiiviga 91/156/EMÜ(3) (edaspidi „jäätmedirektiiv”)

Nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiiv 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta(4) (edaspidi „keskkonnamõju hindamise direktiiv”), mida on muudetud nõukogu 3. märtsi 1997. aasta direktiiviga 97/11/EÜ(5) (edaspidi „keskkonnamõju hindamise direktiivi muutmise direktiiv”)

Nõukogu 17. detsembri 1979. aasta direktiiv 80/68/EMÜ põhjavee kaitse kohta teatavatest ohtlikest ainetest lähtuva reostuse eest(6) (edaspidi „põhjaveedirektiiv”)

Nõukogu 21. mai 1991. aasta direktiiv 91/271/EMÜ asulareovee puhastamise kohta(7) (edaspidi „reoveedirektiiv”)

Nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiiv 91/676/EMÜ veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest(8) (edaspidi „nitraadidirektiiv”)

II.    Õiguslik raamistik

3.        Jäätmedirektiiv sätestab:

Artikkel 1

Käesoleva direktiivi tähenduses on:

a) jäätmed – I lisas loetletud kategooriatesse kuuluvad mis tahes ained või esemed, mille valdaja kasutuselt kõrvaldab, kavatseb kasutuselt kõrvaldada või on kohustatud kasutuselt kõrvaldama.

[…]

Artikkel 2

1. Käesoleva direktiivi reguleerimisalasse ei kuulu

[…]

b)      muude õigusaktide reguleerimisalasse kuuluvad:

[…]

iii)      loomakorjused ja järgmised põllumajandusjäätmed: läga ja muud põllumajanduses kasutatavad loodusomased ja mitteohtlikud ained;

?…?.

Artikkel 4

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada jäätmete taaskasutamine ja kõrvaldamine viisil, mis ei sea ohtu inimeste tervist, mille käigus ei kasutata keskkonda ohustavaid protsesse ja menetlusi ning millega eelkõige:

–        ei ohustata vett, õhku, pinnast, taimi ega loomi,

–        ei tekitata mürast või haisust põhjustatud häiringuid,

–        ei kahjustata maapiirkondi ega erihuvi pakkuvaid kohti.

Liikmesriigid võtavad ka vajalikud meetmed, et keelata jäätmete hülgamine, kaadamine või kontrollimata kõrvaldamine.”

Artikkel 9 näeb ette, et rajatised või ettevõtted, kes ladestavad jäätmeid maapinnal, peavad saama jäätmeõigusliku loa.

Artikkel 13 näeb ette, et selliseid rajatisi ja ettevõtteid kontrollitakse korrapäraselt.

4.        Keskkonnamõju hindamise direktiivi esialgses versioonis on sätestatud:

Artikkel 2      

1.      Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed tagamaks, et enne loa andmist hinnatakse muu hulgas oma laadi, mahu või asukoha tõttu keskkonda oluliselt mõjutada võivaid projekte.

[…]

Artikkel 4

1. I lisas loetletud klassidesse kuuluvaid projekte hinnatakse artiklite 5–10 kohaselt.

2. II lisas loetletud klassidesse kuuluvaid projekte hinnatakse artiklite 5–10 kohaselt, kui liikmesriigid leiavad, et nende omadused seda eeldavad.

[…]”.

Keskkonnamõju hindamise direktiivi muutmise direktiiv sätestab, kuivõrd see on käesoleval juhul oluline:

Artikkel 2

1. Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, tagamaks, et enne loa andmist nõutakse keskkonda muu hulgas oma laadi, mahu või asukoha tõttu oluliselt mõjutada võivatelt töödelt teostusluba ja hinnatakse nende mõju. Sellised tööd on piiritletud artiklis 4.

[…].

Artikkel 4

1. Kui artikli 2 lõikest 3 ei tulene teisiti, hinnatakse I lisas loetletud töid artikli 5–10 kohaselt.

[…]”.

5.        Põhjaveedirektiiv sätestab:

Artikkel 3

Liikmesriigid astuvad vajalikke samme, et:

[…]

b)      piirata II loendi ainete sattumist põhjavette, et takistada kõnealuse vee reostamist nende ainetega.

[…]

Artikkel 5

1. Et artikli 3 punktis b nimetatud kohustust täita, allutavad liikmesriigid eelnevale uurimisele:

-       mistahes II lisa ainete otseheite, et kõnealuseid heiteid piirata,

-      kõnealuste ainete kõrvaldamise või kõrvaldamise eesmärgil kogumiskohta viimise, mis võib kaasa tuua kaudse heite.

[…]

Artikkel 7

Artiklites 4 ja 5 nimetatud eelnev uurimine hõlmab asjassepuutuva piirkonna hüdrogeoloogiliste tingimuste ülevaatust, pinnase ja aluspinnase võimalikku puhastusvõimet ning heitest tulenevat põhjaveereostuse ja selle kvaliteedi muutumise ohtu ning sellega tehakse kindlaks, kas ainete heide põhjavette on keskkonna seisukohast rahuldav lahendus.”

6.        Reoveedirektiiv sätestab:

Artikkel 5

1. Lõike 2 kohaldamisel määravad liikmesriigid 31. detsembriks 1993 vastavalt II lisas sätestatud kriteeriumidele kindlaks tundlikud alad.

2. Liikmesriigid tagavad 31. detsembriks 1998 kõikide linnastute puhul inimekvivalendiga üle 10 000 [täpsustatud tõlge], et kogumissüsteemidesse sisenev asula­reovesi läbib enne selle tundlikele aladele juhtimist põhjalikuma puhastuse, kui on kirjeldatud artiklis 4.

[…]”.

7.        Nitraadidirektiiv sätestab:

Artikkel 3      

1. Liikmesriigid määravad I lisas sätestatud kriteeriumide põhjal kindlaks veekogud, mis on reostunud, ja veekogud, mida reostus võib mõjutada, kui artikli 5 kohaseid meetmeid ei võeta.

2. Liikmesriigid määravad kahe aasta jooksul pärast käesoleva direktiivi teatavakstegemist tundlikeks aladeks kõik sellised maa-alad oma territooriumil, kust lõikes 1 määratletud veekogud saavad oma vee ja mis soodustavad nende veekogude reostumist. Nad teatavad sellest esmasest määramisest komisjonile kuue kuu jooksul.

[…]

4. Liikmesriigid vaatavad läbi, muudavad või täiendavad tundlike alade nimistut, kui see on vajalik ja vähemalt üks kord nelja aasta jooksul, et võtta arvesse muutusi ja tegureid, mida nimistu eelmise läbivaatamise, muutmise või täiendamise ajal ei olnud võimalik ette näha. Nad teatavad komisjonile kõikidest nimistu muudatustest või täiendustest kuue kuu jooksul.

[…]”.

III. Asjaolud

8.        Käesolevas kohustuste rikkumise menetluses hagi aluseks olevad ühenduse õiguse rikkumised on ühelt poolt – nimelt mis puudutab jäätmedirektiivi, keskkonnamõju hindamise direktiivi muutmise direktiivi ja põhjaveedirektiivi – otseselt seotud intensiivseakasvatusmajandiga (edaspidi „seakasvatusmajand”), mis asub El Pago de la Media Leguas Vahemerre suubuvate jõgede Antase ja Aguase läheduses Vera linnastu territooriumil Almería provintsis (Andaluusias); teiselt poolt – mis puudutab reoveedirektiivi ja nitraadidirektiivi – on need seotud seakasvatusmajandi laiema ümbrusega, konkreetselt Vera linnastu ja Rambla de Mojácari valgalaga.

9.        Kõnealune seakasvatusmajand rajati 1976. aastal, seda laiendati hiljem praeguse suuruseni ja menetluse seisukohast määravas ajavahemikus oli seal ligikaudu 3400 looma, neist ligikaudu 600 põrsast. Majandil on tsementeeritud maa-alune lägauhoidla mahtuvusega 240 000 liitrit. Iga neljateistkümne päeva tagant võetakse läga välja, veetakse paakides ära ja laotatakse põldudele pindalaga kaheksakümmend hektarit Las Alparatas de Mojácar’is ja viis hektarit Jara de la Vera’s.

10.      Seakasvatusmajandile heidetakse ette eelkõige läga laotamisest ja loomakorjuste lagunemisprotsessidest tingitud ebameeldiva haisu levikut ja ümbruskonna, eriti läheduses asuvate jõgede ja jõesuudmete, reostamist.

11.      Menetlusosalised ei vaidlusta, et seakasvatusmajandile ei ole enne selle avamist ega enne selle laiendamist tehtud keskkonnaalast hindamist (konkreetselt keskkonnamõju hindamist ega hüdrogeoloogilist uurimist seoses põhjavee võimaliku reostumisega) ja et läbi ei ole viidud jäätmeõiguslikku loaandmis- ja järelevalvemenetlust.

IV.    Kohtueelne menetlus ja kohtumenetlus

12.      Seakasvatusmajandi tekitatud häiringute kohta esitatud kaebuste alusel algatas komisjon 2000. aastal uurimise. Kuna komisjon jõudis järeldusele, et Hispaania Kuningriik on seoses seakasvatusmajandi ja asjaomase piirkonnaga rikkunud mitut keskkonnakaitsealast direktiivi, edastas ta Hispaania valitsusele 18. jaanuari 2001. aasta märgukirjaga nõudmise esitada selle kohta kahe kuu jooksul oma seisukoht.

13.      Kuna Hispaania valitsuse 20. juuni 2001. aasta vastus ei kõrvaldanud komisjoni arvates kahtlust kohustuste rikkumises, edastas komisjon Hispaania valitsusele 26. juulil 2001. aastal põhjendatud arvamuse, milles heitis ette sissejuhatuses(9) nimetatud direktiivide rikkumist ja nõudis Hispaania Kuningriigilt kahe kuu jooksul vajalike meetmete võtmist. Hispaania valitsus vastas 4. oktoobri 2001. aasta kirjaga.

14.      Kuna komisjon jõudis järeldusele, et Hispaania Kuningriik ei ole oma kohustusi täitnud, esitas ta 15. novembri 2002. aasta avaldusega, mis on kantud Euroopa Kohtu registrisse 19. novembril 2002, Hispaania Kuningriigi vastu hagi EÜ artikli 226 alusel.

15.      Komisjon palub

1.      tuvastada, et Hispaania Kuningriik on sellega, et ta:

a)      ei ole võtnud vajalikke meetmeid direktiivi 75/442/EMÜ, mida on muudetud direktiiviga 91/156/EMÜ, artiklitest 4, 9 ja 13 tulenevate kohustuste täitmiseks; ei ole võtnud vajalikke meetmeid, et tagada El Pago de la Media Legua’s asuvast seakasvatusmajandist pärinevate jäätmete kõrvaldamine või töötlemine viisil, mis ei sea ohtu inimeste tervist ega kahjusta keskkonda, ning on võimaldanud majandil tegutseda ilma direktiivis ettenähtud loata ja jätnud läbi viimata majandite puhul vajalikud korrapärased kontrollid,

b)      ei ole enne projekti elluviimist või muutmist viinud läbi selle võimaliku keskkonnamõju hindamist, rikkudes direktiivi 85/337/EMÜ esialgse või direktiiviga 97/11/EÜ muudetud versiooni artiklit 2 ja artikli 4 lõiget 2,

c)      ei ole viinud reostuse poolt ohustatud piirkondades läbi vajalikke hüdrogeoloogilisi uurimisi vastavalt direktiivi 80/68/EMÜ artikli 3 punktile b, artikli 5 lõikele 1 ja artiklile 7,

d)      ei ole jälginud, et Vera linnastu asulareovett puhastataks direktiivi 91/271/EMÜ artikli 5 lõikes 2 ette nähtud viisil, s.t põhjalikumalt, kui sama direktiivi artiklis 4 kirjeldatud viisil, ja

e)      ei ole määranud Rambla de Mojácar’i tundliku alana, rikkudes direktiivi 91/676/EMÜ artikli 3 lõikeid 1, 2 ja 4,

         rikkunud nimetatud direktiividest tulenevaid kohustusi;

2.      mõista kohtukulud välja Hispaania Kuningriigilt.

V.      Jäätmedirektiivi rikkumine

A.      Menetlusosaliste peamised argumendid

16.      Komisjon selgitab, et kõnealune seakasvatusmajand toodab suures koguses jäätmeid, eriti läga ja loomakorjuseid. Kõnealuste jäätmete käitlemine kuulub ühenduse õiguse muude asjaomaste normide puudumisel jäätmedirektiivi kohaldamisalasse. Kõnealuse direktiivi artiklit 9 rikkudes puudub seakasvatusmajandil nõutav jäätmeõiguslik jäätmeluba, mida Hispaania valitsus kohtueelses menetluses tunnistas. Lisaks sellele ei ole Hispaania Kuningriik taganud, et seakasvatusmajandi kõnealuseid jäätmeid taaskasutatakse või kõrvaldatakse kooskõlas jäätmedirektiivi artikliga 4. Hispaania valitsus ei ole vaidlustanud jäätmetest tingitud haisu ega selle kontrollimatut levikut seakasvatusmajandi ümbruses. Lõpuks ei viita miski sellele, et toimunud oleks ükski direktiivi artiklis 13 ette nähtud kontrollidest.

17.      Läga laotamise puhul ei ole käesoleval juhul siiski tegemist taaskasutamisega põllumajanduses, kuna – nagu Hispaania valitsus on tunnistanud – seda tehakse iga 14 päeva tagant. Seega ei vasta see heale põllumajandustavale. Hispaania valitsus ei ole nimelt kunagi selgitanud, mida asjaomastel põldudel kasvatatakse. Isegi kui neid põlde haritaks, viidaks sinna lägaga liiga palju lämmastikku. Lisaks laotatakse läga põldudele kogu aasta vältel, sõltumata kasvufaasidest.

18.      Komisjon tunnistab, et läga, mida kasutatakse hea põllumajandustava kohaselt samas põllumajandusettevõttes väetisena, peaks olema põllumajanduse kõrvalsaadus, mida ettevõte ei peaks direktiivi tähenduses „kasutuselt kõrvaldama” ja mida seetõttu ei tule käsitada jäätmetena. Käesoleval juhul laotatakse läga kasutuselt kõrvaldamiseks siiski kaheteistkümne või kolme kilomeetri kaugusel asuvatele põldudele. Kindlasti ei saa põllumajanduses taaskasutamisest juttu olla loomakorjuste puhul.

19.      Hispaania valitsuse argumendile, nagu saaks siin kohaldada jäätmedirektiivi artikli 2 lõike 1 punkti c erandsätet, vastab komisjon, et muud asjaomast ühenduse õigusnormi olemas ei ole ja seetõttu ei saa erandit kohaldada. Kõikvõimalikud siseriiklikud normid ei ole üldiselt „muud õigusaktid” nimetatud sätte tähenduses ja Hispaania valitsuse nimetatud õigusnormidest ei piisa direktiivis sisalduvate nõuete täitmiseks.

20.      Ühendkuningriigi valitsus jagab komisjoni arvamust jäätmedirektiivi väidetavate rikkumiste esinemise kohta, tuginedes siiski jäätmete mõiste veidi teistsugusele õiguslikule analüüsile. Ta on arvamusel, et läga laotamine põllumajanduslikele pindadele kui traditsiooniline väetamismeetod ei ole põhimõtteliselt jäätmete kasutuselt kõrvaldamine jäätmedirektiivi artikli 1 punkti a tähenduses. Läga puhul on tegemist põllumajanduse kõrvalsaadusega, mida ettevõte ei taha jäätmete mõiste tähenduses kasutuselt kõrvaldada, kui on kindel, et läga taaskasutatakse põllumajanduses väetisena, ilma et oleks oluline, kas see toimub samas põllumajandusettevõttes või külgnevatel põldudel. Kui läga laotatakse maale siiski – nagu käesoleval juhul – sellistes kogustes ning ka talvel ja söötisoleku aegadel, ei saa seda pidada väetamiseks hea põllumajandustava tähenduses ja seetõttu tuleb seda käsitada jäätmete kasutuselt kõrvaldamisena.

21.      Hispaania valitsus ei vaidlusta haisust põhjustatud häiringuid. Ta on siiski arvamusel, et jäätmedirektiivi ei saa kohaldada sellistele ettevõtetele nagu kõnealune seakasvatusmajand. Ta on arvamusel, et läga laotamine põllumajanduslikele pindadele on traditsiooniline loodusliku väetamise meetod ja seetõttu ei tuleks selles näha jäätmete kasutuselt kõrvaldamist direktiivi artikli 1 punkti a tähenduses. Lisaks sellele eitab ta, et päevas toodetav loomaläga kogus lubab järeldada, et läga viiakse välja liiga suures koguses. Läga väetamine on põllumajanduses otstarbekas eelkõige kevadel, kuna siis võtab pinnas toitaineid vastu eriti hästi; läga laotamine söötisoleku aegadel valmistab pinnast ette järgnevaks põlluharimiseks.

22.      Hispaania valitsus viitab teise võimalusena sellele, et – juhul kui Euroopa Kohus jõuaks järeldusele, et jäätmedirektiiv on põhimõtteliselt kohaldatav – tuleb kindlasti kohaldada artikli 2 lõike 1 punkti b. Nitraadidirektiiv kujutab endast nimelt kõnealuse erandsätte tähenduses „muud õigusnormi”, kuna asjaomane direktiiv käsitleb põllumajanduslikest allikatest pärinevatest nitraatidest põhjustatud reostust ja läga põldudele laotamise keskkonnakahjulik mõju tuleneb äärmisel juhul põhjavee võimalikust nitraadireostusest. Pealegi on selline erandlik õigusnorm kohaldatav ka juhul, kui asjaomased siseriiklikud õigusnormid on olemas. Sellega on tegemist Hispaanias, kuna majand kuulub mitmete Hispaania jäätmealaste õigusaktide reguleerimisalasse.

B.      Hinnang

1.      Jäätmedirektiivi kohaldatavus

23.      Enne kui komisjoni väidetud jäätmedirektiivi artiklite 4, 9 ja 13 rikkumiste olemasolu saab üksikasjalikult hinnata, tuleb esmalt vastata küsimusele, kas ja mil määral ained, millega on tegemist käesolevas menetluses, nimelt läga ja loomakorjused, kuuluvad „jäätmetena” jäätmedirektiivi reguleerimisalasse.

a)      Klassifitseerimine mõiste „jäätmed” alla jäätmedirektiivi kohaselt

24.      Jäätmedirektiivi artikli 1 punkti a alapunktis 1 määratletakse „jäätmed” kui „I lisas loetletud kategooriatesse kuuluvad mis tahes ained või esemed, mille valdaja kasutuselt kõrvaldab, kavatseb kasutuselt kõrvaldada või on kohustatud kasutuselt kõrvaldama.”

25.      Nagu Euroopa Kohus on juba sedastanud, selgitab ja näitlikustab nimetatud lisa, samuti Euroopa jäätmeloend, mille rubriigis 020106 on ära toodud ka „loomade fekaalid, virts ja läga”, kõnealust määratlust loenditega ainetest ja esemetest, mida saab klassifitseerida jäätmetena, olles seega ette nähtud üksnes viitamiseks.(10)

26.      Ainete ja esemete tegelik kvalifitseerimine jäätmetena direktiivi tähenduses tuleneb seega väljakujunenud kohtupraktika kohaselt sellest, kas asjaomaste ainete ja esemete valdaja neid kasutuselt kõrvaldab, kavatseb kasutuselt kõrvaldada või on kohustatud kasutuselt kõrvaldama. Mõiste „jäätmed” sõltub seega väljendi „kasutuselt kõrvaldama” tähendusest.(11)

27.      Kõnealuses seoses tuleb sedastada, et – nagu Ühendkuningriigi valitsus on tabavalt selgitanud – asjaolust, et sellise aine nagu läga suhtes tuleb kohaldada jäätmedirektiivi II lisa B osas loetletud menetlusi, näiteks kõnealuse lisa punktis R10 nimetatud menetlust „laotamine pinnasekihti põllumajandusliku kasutamise eesmärgil või keskkonnaseisundi parandamiseks, sh kompostimine ja muud bioloogilised muundamisprotsessid”(12), ei saa automaatselt järeldada, et tegemist on „kasutuselt kõrvaldamisega” ning seetõttu võib kõnealust ainet käsitada jäätmetena direktiivi tähenduses(13). Pigem tuleb vastupidi näha aine kasutamises kirjeldatud viisil „taaskasutamist” direktiivi tähenduses, juhul kui ja kuivõrd on tegemist ainega, mida võib pidada „jäätmeteks”.(14)

28.      Küsimust, kas aine valdaja selle kasutuselt kõrvaldab, kavatseb kasutuselt kõrvaldada või on kohustatud kasutuselt kõrvaldama ja kas ainet võib seega pidada jäätmeteks, tuleb pigem hinnata kõikide asjaolude najal, kusjuures tuleb arvestada jäätmedirektiivi eesmärki ja seda, et ei vähendataks selle tõhusust.(15) Selliseks hindamiseks võib kohtupraktikast leida mõningaid pidepunkte ja kriteeriume.

29.      Vastates küsimusele, kas aine valdaja selle aine kasutuselt kõrvaldab, kavatseb kasutuselt kõrvaldada või on kohustatud kasutuselt kõrvaldama, on Euroopa Kohus pidepunktina muu hulgas tunnustanud asjaolu, et kasutatud aine on tootmisjääk, s.t saadus, mida ei ole sellisena edasise kasutamise eesmärgil tahetud.(16)

30.      Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika järgi võib niisugune hinnang aine puhul, mis tekib tootmisprotsessi tulemusena, mille eesmärk ei ole otseselt selle valmistamine, viia ka tulemuseni, et asjaomane aine ei ole tegelikult jääk, vaid kõrvalsaadus, mida ettevõte ei püüa „kasutuselt kõrvaldada”, vaid mida ta kavandab hiljem ilma seda töötlemata talle soodsatel tingimustel kasutada või turustada.(17)

31.      Mis puudutab loomakorjuseid – pidagem silmas, et mitte sealiha, mis on mõeldud edasiseks tarbimiseks – on ilmselt tegemist seakasvatuse jääkidega, mille edasist kasutamist Hispaania valitsus ei väida ja mida ei ole ka näha. Pigem näib loomakorjuste ainsa kasutusviisina kõne alla tulevat nende kõrvaldamine(18), nii et lähtuda tuleb sellest, et seakasvataja kõrvaldab need kasutuselt, kavatseb need kasutuselt kõrvaldada või on kohustatud need kasutuselt kõrvaldama ja et siin on põhimõtteliselt tegemist „jäätmetega” jäätmedirektiivi tähenduses.

32.      Üksikasjalikumalt tuleb hinnata jäätmekvaliteeti läga puhul, mis on küll ka kahtlemata eelkõige seakasvatuse tootmisjääk ja kindlasti mitte selle (esmane) eesmärk, mida saab aga põllumajanduses kasutada väetisena ja mida võib seega vaadelda kõrvalsaadusena, mida ettevõte ei kavatse jäätmete mõiste tähenduses „kasutuselt kõrvaldada”.

33.      Et vältida nende olemusega kaasnevat soovimatut või kahjustavat mõju ja pidades silmas „jäätmete” mõiste laiendava tõlgendamise kohustust, on Euroopa Kohus tegeliku tootmise kõrvalsaadustele tugineva argumentatsiooni vastuvõetavuse piiranud siiski olukordadega, mille puhul ei ole vara, materjali või tooraine muutmata kujul taaskasutamine üksnes võimalik, vaid kindel, ning toimub pideva tootmisprotsessi raames.(19)

34.      Olgu siinkohal näitlikustamiseks nimetatud otsus kohtuasjas AvestaPolarit, milles Euroopa Kohus eristas kaevandusjäätmeid, mida kasutatakse ilma eelneva töötlemiseta kaevandamisprotsessis kaevanduskäikude täitmiseks, ja muid jäätmeid. Esimesena nimetatud jäätmed klassifitseeris Euroopa Kohus kõrvalsaadustena, mida jäätmedirektiiv ei hõlma, kuna neid kasutatakse materjalina tegelikus mäetööstuses, ja kuna nende valdaja vastupidi vajab neid põhitegevuse jaoks, ei saa neid käsitada ainetena, mida ta kasutuselt kõrvaldab või kasutuselt kõrvaldada kavatseb.(20)

35.      Eespool nimetatud kohtupraktika pidepunktide valguses tunduvad tõepoolest mõeldavad juhud, kus põllumajandusettevõttes tekkivat läga ei tule käsitada jäätmetena direktiivi tähenduses, ja seda eeldusel, et on teada, et läga taaskasutatakse „ilma eelneva töötlemiseta pideva tootmisprotsessi raames” või põllumajandustootmise soodustamiseks – seega laotatakse väetamiseks maale (muu mõistlik kasutus ei tule üldiselt kõne alla).

36.      Mõeldav oleks näiteks klassikaline põllumajandus, kus loomi toidetakse peamiselt põllusaagiga ja põlde omakorda väetatakse loomade lägaga – kus seega tekib looduslik ökoloogiline ringlus, nagu seda seoses läga laotamisega kinnitasid käesolevas menetluses osalevad valitsused: kindlasti on ka siinkohal tegemist fekaalide kõrvaldamisega, samal ajal aga aitab väetamine kaasa põllumajanduse tegeliku tootmiseesmärgi saavutamisele või on koguni selle tingimuseks: väetamist on vaja põldudelt saagi saamiseks ja sellega – vähemalt teatava hulga – põllumajandusloomade pidamise võimaldamiseks. Looduslikku ringlust iseloomustab just see, et tootmisahela eri tooted, isegi kui need on üksnes põhitegevuse „jäägid”, üksteist tingivad või võimaldavad ja on seega vajalikud.

37.      Niisugusel juhul võib minu arvates lähtuda sellest, et läga on loomakasvatuse kõrvalsaadus, mida – sarnaselt kaevanduskäikude täitmiseks kasutatavatele kaevandamisjääkidele – kasutatakse ja vajatakse tegelikus põllumajanduses ja mida ei saa käsitada ainena, mida selle valdaja kavatseb kasutuselt kõrvaldada.

38.      Kui aga teiselt poolt laotatakse läga põllule suuremas koguses, kui hea põllumajandustava ette näeb, või põllule, mille väetamisel ei ole mõtet, kuna seda näiteks üldse ei harita või kuna see on söötis, võiks sellest järeldada, et valdaja kavatseb läga kasutuselt kõrvaldada.

39.      Sellest lähtuvalt on Euroopa Kohus seoses kaevandamisjääkidega sedastanud, et kaevandamisjääkide „valel” kasutamisel kaevanduskäikude täitmiseks – niisiis kui selline kasutamine on eelkõige ohutuse või keskkonnakaitse seisukohast keelatud ning kaevanduskäikude sulgemiseks ja toestamiseks tuleks toimida teisiti – peaks lähtuma sellest, et valdaja on kohustatud need kasutuselt kõrvaldama ja neid võib käsitada jäätmetena.(21)

40.      Mis puudutab käesolevat kohtuasja, siis on tegemist intensiivseakasvatusmajandiga, mille lägajäägid viiakse kaugemal asuvatele põldudele ja laotatakse seal laiali. Toimikute kohaselt laotatakse läga põldudele iga kahe nädala tagant ja seega ilmselt üksnes vastavalt selle tekkimisele seakasvatusmajandis, arvestamata kasvufaase või aastaaegu. Ei saa kindlalt sedastada, kas asjaomaseid põlde üldse haritakse ning kas väetamine on seetõttu üldse või vähemalt kindlas ajavahemikus vajalik. Pigem ei vaidlusta Hispaania valitsus, et asjaomased põllud on vähemalt osaliselt söötis. Igal juhul ei ole Hispaania valitsus esitanud argumente, mis lubaksid järeldada, et seakasvatusmajand saaks või kavatseks saada põldudelt saaki. Läga taaskasutamine väetisena ei ole seega ilmne ja hoopiski mitte kindel.

41.      Niisugustel asjaoludel tuleb minu arvates lähtuda sellest, et kõnealune seakasvatusmajand kavatseb läga kasutuselt kõrvaldada ja läga tuleb seega klassifitseerida jäätmetena jäätmedirektiivi tähenduses.

42.      Tuleb veel rõhutada, et asjaolust, et ainet kasutatakse viisil, mis ei kahjusta keskkonda ega sea ohtu inimeste tervist, ei saa veel järeldada, et kõnealune aine ei kujuta endast jäätmeid. Ohutu või mittekahjulik kasutamine on kindlasti oluline mitmesuguste direktiivist tulenevate kohustuste täitmisel nagu näiteks küsimuse puhul, kas tegevuseks on vajalik luba või kui intensiivne peab olema kontroll, see aga ei välista veel, et tegemist on „kasutuselt kõrvaldamisega”.(22)

43.      Seetõttu ei ole siinkohal vaja selgitada, kas läga laotamine asjaomastele põldudele põhjustab üleväetamise lämmastikuga või mitte ja kas üldiselt Hispaania pinnaseolusid arvestades võib väetamine muul ajal kui vegetatsiooniperioodil olla otstarbekas.

44.      Pärast kõike eespool esitatut tuleb sedastada, et nii loomakorjuste kui ka läga puhul, mis on käesoleval juhul kõne all, on jäätmedirektiivi tähenduses tegemist jäätmetega.

b)      Jäätmedirektiivi artikli 2 lõike 1 punkti b alapunkti iii erandsäte

45.      Nüüd on vaja kontrollida, kas kõnealused jäätmed tuleb jäätmedirektiivi artikli 2 lõike 1 punkti b erandsätte alusel direktiivi kohaldamisalast välja arvata.

46.      Kõnealune säte puudutab üldiselt „loomakorjuseid” ja „põllumajandusjäätmeid”, kuivõrd need on „läga ja muud põllumajanduses kasutatavad loodusomased ja mitteohtlikud ained”.

47.      Ma ei kahtle, et ühelt poolt seakorjused ja teiselt poolt sealäga, millega on käesolevas asjas tegemist, kuuluksid seega põhimõtteliselt selle erandsätte alla. Kõnealuse erandsätte kohaselt ei ole jäätmedirektiiv nimetatud jäätmete suhtes siiski kohaldatav, kuivõrd need kuuluvad „muude õigusaktide reguleerimisalasse ?…?”. Küsimus on niisiis selles, kas seoses kõnealuste jäätmetega on olemas asjaomased „muud õigusaktid”.

48.      Hispaania valitsus on selles osas ühelt poolt tuginenud ühenduse õigusnormile, nimelt nitraadidirektiivile, ja teiselt poolt mitmele siseriiklikule õigusnormile.

49.      Kohtuasja AvestaPolarit otsuse kohaselt võib „muude õigusaktide” puhul nimetatud erandsätte tähenduses olla tegemist nii teatavate ühenduse õigusnormidega kui ka konkreetsete siseriiklike õigusnormidega.(23)

50.      Olenemata sellest, kas tegemist on konkreetsete ühenduse või siseriiklike õigusnormidega, ei ole siiski piisav, et need puudutavad kõnealuseid jäätmeid üksnes teatavas suhtes. Asjaomane õigusnorm peab pigem puudutama nende „käitlust” jäätmetena jäätmedirektiivi artikli 1 punkti d tähenduses, järgima samu eesmärke ja tagama keskkonnakaitse taseme, mis on vähemalt võrdväärne direktiivi eesmärgiks oleva tasemega.(24)

51.      Mis puudutab kõigepealt Hispaania valitsuse nimetatud nitraadidirektiivi, siis tuleb – nagu komisjon on tabavalt selgitanud – sedastada, et see järgib muid eesmärke kui jäätmedirektiiv ega reguleeri läga või loomakorjuste käitlust jäätmedirektiivi artikli 1 punkti d (laiaulatuslikus) tähenduses. Nii ei näe nitraadidirektiiv ette vastutavate ettevõtete kontrollimist, vaid pigem selliste ettevõtete poolt mõjutatud looduse kontrollimist. Jäätmeid tekitavate ettevõtete jaoks puudub jäätmedirektiivile vastav loakohustus. Lisaks hõlmab kontrollimine nitraadidirektiivi kohaselt üksnes asjaomaseid veekogusid, kuid mitte jäätmedirektiivi artiklis 4 samuti nimetatud õhu, pinnase, taimede ja loomade kaitset. Lõpuks ei hõlma nitraadidirektiiv võimalikke mürast või haisust põhjustatud häiringuid ega erihuvi pakkuvaid kohti.

52.      Hispaania valitsus nimetas siinkohal siseriiklike õigusnormidena, mida kohaldatakse läga suhtes, kuninglikke dekreete nr 261/1996 ja nr 324/2000, samuti – suulisel menetlusel – 20. oktoobri 1980. aasta ja 22. veebruari 2001. aasta ministrite määrusi, mis käsitlevad loomakorjuseid.

53.      Siinkohal tuleb sedastada, et Hispaania valitsus on piirdunud viitamisega nimetatud õigusaktidele, mida ta muuseas ei ole Euroopa Kohtule esitanud, jättes näitamata, mil määral puudutavad need õigusaktid mitte ainult läga või loomakorjuste üksikuid aspekte, vaid seostuvad nende käitlusega jäätmedirektiivi artikli 1 punkti d tähenduses ja tagavad nendega võrreldava keskkonnakaitse taseme. Ta ei ole ka vaidlustanud komisjoni asjaomast üksikasjalikku uurimist, milles komisjon jõudis järeldusele, et nimetatud kriteeriumidele vastavad siseriiklikud õigusaktid puuduvad.

54.      Mis puudutab konkreetselt kuninglikku dekreeti nr 261/1996, siis on Hispaania andmete kohaselt tegemist nitraadidirektiivi ülevõtmisega, mis aga, nagu eespool punktis 51 juba sedastatud, ei ole ise õigusnorm, mis vastab jäätmedirektiivi nõuetele.

55.      Kuninglik dekreet nr 324/2000 ei olnud Hispaania valitsuse andmete kohaselt kohustuse rikkumise hindamise jaoks määraval ajal üldse veel jõustunud.

56.      Muus osas on Hispaania valitsus selgitanud, et siseriiklikus õiguses – vastupidi jäätmedirektiivile, nagu eespool selgitatud – ei käsitata läga üldse jäätmetena, nii et juba seepärast tuleb kahelda, kas siseriiklikus õiguses on läga käitlemine jäätmetena üldse reguleeritud.

57.      Mis puudutab eespool nimetatud ministrite määrusi, mis on seoses loomakorjustega väidetavalt siseriiklikud õigusnormid jäätmedirektiivi tähenduses, on Hispaania valitsus üksnes selgitanud, et need on vastu võetud ainult sigade katku vastu võitlemiseks ning et 22. veebruari 2001. aasta ministrite määruse kohaselt on teatavatel tingimustel lubatud matta loomakorjuseid kustutamata lubjaga täidetud kraavidesse. Sellise napi sisulise teabe alusel hinnates ei ole kõnealuste määruste puhul tegemist õigusnormidega, mis reguleerivad loomakorjuste käitlust jäätmetena jäätmedirektiivi tähenduses.

58.      Seetõttu tuleb sedastada, et käesoleval juhul ei ole olemas eraldi ühenduse õigusnorme ega eraldi siseriiklikke õigusnorme, mis sisuliselt vastavad jäätmedirektiivi artikli 2 lõike 1 punkti b alapunkti iii nõuetele.

59.      Nimetatud erandsäte ei ole seetõttu käesoleval juhul kohaldatav. Selles mõttes ei ole ka vaja selgitada komisjoni argumente, mille kohaselt tuleks otsust AvestaPolarit vastavalt muuta, et „muude õigusaktidena” kõnealuse erandsätte tähenduses saaks käsitada ainult ühenduse õigusakte.

c)      Direktiivi artiklite 4, 9 ja 13 rikkumine

60.      Kõigepealt seoses komisjoni etteheidetega, mille kohaselt kõnealusel seakasvatusmajandil ei ole artiklis 9 nõutud luba ega ole seal läbi viidud selliste ettevõtete puhul artikli 13 alusel nõutavaid korrapäraseid kontrolle, tuleb sedastada, et Hispaania valitsus pole eitanud, et kõnealuse seakasvatusmajandi suhtes ei ole kohaldatud jäätmeõiguslikku loamenetlust ega ole teostatud asjaomaseid kontrolle.

61.      Seetõttu ja kuna muuseas – nagu eespool selgitatud – väide, mille kohaselt jäätmedirektiiv ei ole kõnealuse seakasvatusmajandi olukorra suhtes kohaldatav, tuleb tagasi lükata, peab süüdistust reoveedirektiivi artiklite 9 ja 13 rikkumises pidama põhjendatuks.

62.      Komisjon süüdistab Hispaania Kuningriiki lisaks selles, et ta ei ole võtnud jäätmedirektiivi artiklist 4 tulenevaid vajalikke meetmeid, et tagada seakasvatusmajandist pärinevate jäätmete, konkreetselt läga ja loomakorjuste kõrvaldamine või taaskasutamine viisil, mis ei sea ohtu inimeste tervist ega kahjusta keskkonda.

63.      Hispaania valitsus on oma selgitustes piirdunud eranditult sellega, et läga ei kujuta endast jäätmeid, kuid konkreetsete süüdistuste kohta ei ole arvamust peaaegu avaldanud. Ta on lisaks seadnud korduvalt kahtluse alla komisjoni mitmesuguste viidete veenvuse ja tõendusjõu, mis puudutab läga ja loomakorjuste ladustamist ja kasutamist, millega viimane rikkumise esinemist põhjendab, kokkuvõttes ei ole aga nende asjaolude esinemist vaidlustanud.

64.      Konkreetselt ei ole Hispaania valitsus loomakorjuste ladustamiseks – komisjoni arvates – liiga väikese kraavi olemasolu kohta arvamust avaldanud ega vaidlustanud komisjoni väidet, mille kohaselt on loomakorjuseid seakasvatusmajandi ümbruses kontrollimatult kõrvaldatud, mis omakorda on põhjustanud tugevaid haisust tingitud häiringuid.

65.      Hispaania valitsus on pigem tunnistanud, et läga nagu ka „muu orgaanilise materjali” kasutamisega kaasneb vältimatult hais.

66.      Lisaks sellele ei ole Hispaania valitsus vaidlustanud, et kõnealune seakasvatusmajand toodab päevas ligikaudu 12 m3 läga ning see võetakse iga kahe nädala tagant lägahoidlast välja ja laotatakse kahele maatükile kogupindalaga 85 hektarit. Hispaania valitsuse väidetest ja argumentidest ning toimikutest ei nähtu, et osa läga oleks käideldud teisti, nii et kogu kõnealuses seakasvatusmajandis, kus on kokku ligikaudu 3400 looma, tekkiv läga laotatakse põllule pindalaga 85 hektarit, ning seda aasta ringi, arvestamata kasvufaase ja asjaolu, et asjaomased põllud on vähemalt osaliselt söötis.

67.      Hispaania valitsuse argumendid seoses tema andmete kohaselt teraviljakasvatuses üldiselt praktiseeritava meetodiga „ño y vez, mis seisneb selles, et põldu haritakse ainult igal teisel aastal, võivad küll selgitada, miks asjaomased põllud on osaliselt söötis või et neid sellest hoolimata põhimõtteliselt haritakse, ei vähenda minu arvates komisjoni selgituste veenvust, mille kohaselt vaidlusalune läga maalelaotamine ei vasta heale põllumajandustavale ja tegemist on üleväetamisega. Asjaolu, et Junta de Andalucía vastuvõetud hea põllumajandustava seadustik, millele komisjon on muu hulgas viidanud, keelab aastaringse väetamise, on vähemalt üks tõend, et käesoleval juhul ei ole tegemist keskkonnasõbraliku väetamisega, isegi kui kõnealune seadustik ei ole seakasvatusmajandile õiguslikult siduv.

68.      Lisaks on Hispaania valitsus selgitanud, et nüüdseks on seakasvatusmajandi suhtes võetud meetmed, ja võib oodata selle peatset sulgemist. Siinkohal piisab siiski viitest, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb kohustuste rikkumine tuvastada olukorra alusel, milles kõnealune liikmesriik oli põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel ning hilisemaid muudatusi ei saa Euroopa Kohus arvesse võtta.(25)

69.      Lõpuks tuleb arvestada, et kõnealune seakasvatusmajand tegutseb alates 1976. aastast, ja vähemalt kuni põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemiseni ei olnud Hispaania ametiasutused võtnud kõnealuse seakasvatusmajandi suhtes teadaolevalt mingeid konkreetseid jäätmeõiguslikke meetmeid.

70.      Nimetatud põhjustel ja kuna Hispaania valitsus ei ole esitanud kohaseid vastuargumente, tuleb isegi liikmesriikidele jäätmedirektiivi artikliga 4 antud kaalutlusõigust(26) arvestades pidada komisjoni etteheiteid nimetatud artikli rikkumise kohta põhjendatuteks.

71.      Seega tuleb sedastada, et Hispaania Kuningriik on rikkunud jäätmedirektiivi artikleid 4, 9 ja 13.

VI.    Keskkonnamõju hindamise direktiivi rikkumine

A.      Menetlusosaliste peamised argumendid

72.      Hagi teise alusega heidab komisjon Hispaania Kuningriigile ette, et see ei teostanud kõnealuse seakasvatusmajandi ehitamisel ega hilisemal laiendamisel keskkonnamõju hindamist, rikkudes sellega keskkonnamõju hindamise direktiivi esialgse või muudetud versiooni artiklit 2 ja artikli 4 lõiget 2.

73.      Ta selgitab, et seakasvatusmajandi suurusest ja asukohast tingitud negatiivse mõju tõttu keskkonnale (eriti veekogude reostamine ja ebameeldiv lõhn) oleks tulnud eelnevalt teostada keskkonnamõju hindamine. Hispaania valitsuse vastusest aga ilmneb, et ettevõtet pole sellisel viisil kontrollitud ei enne selle ehitamist, mis toimus enne keskkonnamõju hindamise direktiivi muutmise direktiivi ülevõtmist ja mis seega kuulub keskkonnamõju hindamise direktiivi esialgse versiooni rakendusalasse, ega pärast selle laiendamist, seega ajal, mil keskkonnamõju hindamise direktiivi muutmise direktiiv oleks juba pidanud olema üle võetud.

74.      Hispaania valitsus vaidlustab kõnealuse etteheite vastuvõetavuse põhjendusega, et komisjon ei ole selgitanud, millist keskkonnamõju hindamise direktiivi versiooni on rikutud. Alternatiivina väidab ta, et asjakohane on muudetud versioon, kuna keskkonnamõju hindamise direktiivi muutmise direktiivi ülevõtmise tähtaeg oli 14. märts 1999 ja kõnealuse kohustuse rikkumise hindamisel on määrav kuupäev, nagu nähtub põhjendatud arvamusest, 26. september 2001.

75.      Ta selgitab, et kõnealune seakasvatusmajand ei vasta keskkonnamõju hindamise direktiivi muudetud versiooni I lisa punkti 17 alapunktis b esitatud projekti tingimustele. Ta viitab lisaks sellele, et seakasvatusmajandi rajamine langeb aastasse 1976, seega aega enne Hispaania ühinemist Euroopa Ühendusega, ning keskkonnamõju hindamise probleem Andaluusia seaduse nr 7/1994 kohaselt tõusetub alles 1996. aastal seoses vallalt loa taotlemisega ettevõtte legaliseerimiseks ja laiendamiseks. Nimetatud loamenetluse tulemus oli negatiivne aruanne keskkonnamõju kohta, mis omakorda tingis sanktsioneerimismenetluse, mis võib lõppeda ettevõtte sulgemisega.

76.      Komisjon selgitab, et ta on seetõttu tuginenud direktiivi mõlemale versioonile, kuna Hispaania valitsus ei ole kohtueelses menetlus teatanud, millal kõnealune seakasvatusmajand rajati või millal seda laiendati. Oma vastuses esitab ta etteheite üksnes seakasvatusmajandi laiendamise suhtes ja selgitab, et kaitsekirjas sisalduva teabe alusel tuleb kohustuse rikkumise olemasolu uurida keskkonnamõju hindamise direktiivi esialgse versiooni kohaselt, kuna seakasvatusmajand esitas loataotluse küll alles 26. märtsil 1999 (mitte juba 1996. aastal), kuid tuleb eeldada, et laiendamine toimus juba mõni aeg enne nimetatud kuupäeva.

77.      Juhul kui kohalduv peaks olema keskkonnamõju hindamise direktiivi muutmise direktiiv, heidab komisjon alternatiivina ette kõnealuse direktiivi rikkumist.

78.      Hispaania valitsuse argumendi, et seakasvatusmajandi laiendamise suhtes teostati Andaluusia seaduse nr 7/1994 kohane keskkonnamõju hindamine, lükkab komisjon tagasi põhjendusega, et kõnealune kontroll toimus erinevalt ettenähtust alles pärast projekti elluviimist.

B.      Vastuvõetavus

79.      Seoses Hispaania valitsuse vastuväitega vastuvõetamatuse osas tuleb esmalt sedastada, et ta ei ole komisjoni süüdistanud selles, et see ei ole talle esitanud vajalikke andmeid kaitse ettevalmistamiseks, nagu nõuab korrektne kohustuste rikkumise menetlus.(27) Konkreetselt ei esine lubamatut lahknevust põhjendatud arvamuse ja hagiavalduse vahel ning seega ka mitte hagi eseme muutmist ega laiendamist(28), kuna komisjon viitab nii põhjendatud arvamuses kui ka hagiavalduses teise võimalusena keskkonnamõju hindamise direktiivi esialgsele ja muudetud versioonile.

80.      Käesolevas asjas on palju olulisem küsimus, kas hagiavaldus iseenesest vastab vastuvõetavuse kriteeriumidele.

81.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on komisjon EÜ artikli 226 kohaselt esitatud hagiavalduses kohustatud täpselt ära tooma etteheited, mille suhtes peab Euroopa Kohus otsuse langetama, ning esitama vähemalt kokkuvõtlikult õiguslikud ja faktilised asjaolud, millel need etteheited põhinevad. Komisjon peab üksikasjalikult näitama, millistest faktidest ja asjaoludest väidetav rikkumine tuleneb, selleks et Euroopa Kohtul oleks võimalik teha otsus komisjoni algatatud vaidluses.(29)

82.      Käesoleval juhul nähtub hagiavaldusest, et komisjon heidab ette asjaolu, et kõnealune seakasvatusmajand on ehitatud ja seda on laiendatud keskkonnamõju hindamist teostamata. Lisaks selgitab komisjon, et ta näeb selles keskkonnamõju hindamise direktiivi artiklite 2 ja 4 rikkumist, kuigi ta viitab kõnealuse direktiivi esialgsele „või” muudetud versioonile, sest talle, nagu ta on selgitanud, ei ole teada rikkumiste täpne aeg.

83.      Minu arvamuse kohaselt on sellega hagi eset hagiavalduses sisulise etteheite osas vastuvõetavuse tingimuste täitmiseks piisavalt kirjeldatud. Komisjon taotleb ilmselgelt, et Euroopa Kohus nii direktiivi esialgse kui ka muudetud versiooni seisukohast kontrolliks, kas komisjoni nimetatud asjaolude puhul on tegemist ühenduse õiguse rikkumisega. Sõna „või” tuleb niisiis mõista kujul „ja/või” ning komisjon oleks sama hästi võinud esitada eraldi hagid keskkonnamõju hindamise puudumise kohta seakasvatusmajandi ehitamisel või laiendamisel keskkonnamõju hindamise direktiivi esialgse versiooni või muudetud versiooni rikkumistena, ilma et kumbki neist hagidest oleks olnud vastuvõetamatu. Sellisel juhul oleks siis pigem üks neist kahest hagist direktiivi asjaomase versiooni ajalise kohaldamisala puudumise tõttu põhjendamatu.

84.      Samuti tuleb käesoleval juhul kohustuse rikkumise aja ja direktiivi asjaomase versiooni kohaldatavuse küsimusi käsitleda põhjendatuse raames. Komisjoni võimalikud ebapiisavad andmed neis küsimustes kujutavad endast niisiis etteheite piisava põhjendamise, mitte aga vastuvõetavuse probleemi.

85.      Muus osas tuleb sedastada, et komisjonile jääb õigus Euroopa Kohtus toimuva menetluse käigus ja kostjaks oleva liikmesriigi argumente arvestades teatud etteheited tagasi võtta või neid piiritleda, samuti nagu teiselt poolt jääb kostjaks olevale liikmesriigile õigus menetluse käigus komisjoni etteheite põhjendatust mitte vaidlustada või seda tunnustada. Seega on aktsepteeritav, et komisjon heitis oma vastuses ette keskkonnamõju hindamise puudumist üksnes seakasvatusmajandi laiendamise suhtes, kuna see ei kahjusta ka kostjaks olevat liikmesriiki.

C.      Põhjendatus

86.      Komisjon süüdistab Hispaania Kuningriiki, et ta ei ole seoses vaidlusaluse seakasvatusmajandi laiendamisega täitnud keskkonnamõju hindamise direktiivi esialgsest või muudetud versioonist tulenevat kohustust teostada eelnevalt kõnealuse projekti keskkonnamõju hindamine.

87.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on EÜ artikli 226 alusel algatatud kohustuste rikkumise menetluses komisjoni ülesanne tõendada kohustuse väidetava rikkumise esinemist. Ta peab andma Euroopa Kohtule kõik vajalikud pidepunktid, mille alusel Euroopa Kohus saab kohustuste rikkumist kontrollida, kusjuures ta ei tohi tugineda oletustele.(30)

88.      Direktiiviga kehtestatud kohustuse rikkumise tõendamiseks tuleb esmalt näidata, et asjaomased faktilised asjaolud kuuluvad kõnealuse direktiivi kohaldamisalasse.

89.      Komisjoni arvamuse kohaselt langeb seakasvatusmajandi laiendamine ajaliselt keskkonnamõju hindamise direktiivi esialgse versiooni kohaldamisalasse, kuna seakasvatusmajandi loataotlus on esitatud 26. märtsil 1999 ja ettevõtte laiendamine oli toimunud ilmselt juba enne seda. Juhul kui määrav on nimetatud taotluse esitamise kuupäev, on kohaldatav direktiivi muudetud versioon.

90.      Siinkohal tuleb sedastada, et komisjon ei süüdista Hispaania Kuningriiki üldiselt selles, et see on jätnud võtmata vajalikud meetmed, et teostada projektide puhul nagu kõnealune seakasvatusmajand eelnevalt keskkonnamõju hindamine vastavalt keskkonnamõju hindamise direktiivi esialgsele või muudetud versioonile. Pigem tuletab ta kohustuse rikkumise konkreetselt asjaolust, et – nagu ta oma vastuses rõhutab – vaidlusaluses seakasvatusmajandis ei olnud enne selle laiendamist keskkonnamõju hindamist tegelikult teostatud.

91.      Niisiis saab etteheite põhjendatuse kindlakstegemisel määrav olla ainult tegeliku laiendamise aeg, mitte hilisem taotluse esitamise aeg.

92.      Komisjon on hagiavalduses siiski tunnistanud, et seakasvatusmajandi laiendamise aeg ei ole talle teada. Hispaania valitsuse kaitsekirjas esitatud selgitustele tuginedes on komisjon aga oma vastuses sedastanud, et laienemine pidi igal juhul aset leidma enne 1999. aasta märtsikuud. Kuna Hispaania valitsus seda hiljem vaidlustanud ja selle kohta ise sisulisi avaldusi esitanud ei ole, võib eeldada, et see on õige.

93.      Keskkonnamõju hindamise direktiivi muudetud versiooni ülevõtmise tähtaeg lõppes 16. märtsil 1999, seega alles pärast kõnealust laiendamist. Sellest tulenevalt komisjoni etteheite põhjendatust kontrollima keskkonnamõju hindamise direktiivi esialgse versiooni kohaselt ja etteheide keskkonnamõju hindamise direktiivi muutmise direktiivi alusel on põhjendamatu.

94.      Siinkohal tuleb sedastada, et võib eeldada – nagu komisjon seda ka teeb –, et seakasvatusmajandit laiendati millalgi enne 1999. aasta märtsikuud. Lisaks sellele on vaieldamatu, et laiendamine toimus vähemalt ilma keskkonnamõju eelneva hindamiseta.

95.      Ma ei usu aga, et sellest piisab keskkonnamõju hindamise direktiivi rikkumise tõendamiseks.

96.      Käesoleval juhul tõusetub küsimus, kas Hispaania Kuningriik on täitnud direktiivi artiklist 2 tulenevat kohustust ja võtnud vajalikud meetmed, tagamaks, et enne loa andmist hinnatakse muu hulgas oma laadi, mahu või asukoha tõttu keskkonda oluliselt mõjutada võivaid projekte.

97.      Loomulikult võib kõnealuse kohustuse rikkumine tuleneda konkreetsest juhtumist, kuivõrd siin on tegemist kohustusega, mis puudutab saavutatavat eesmärki.(31) Konkreetne juhtum peab siiski viitama asjaomase liikmesriigi poolt vajalike meetmete võtmata jätmisele.

98.      Direktiivi artikliga 2 kehtestatakse küll konkreetsete liikmesriikide pädevatele asutustele ühemõtteline kohustus hinnata teatud projektide keskkonnamõju. Selles osas on Euroopa Kohus ka sedastanud, et komisjon võiks kõnealuse artikli rikkumise tõendamiseks näidata, et projekti puhul, mis võiks keskkonda oluliselt mõjutada, ei teostatud keskkonnamõju hindamist, kuigi seda oleks tulnud teha.(32)

99.      See puudutab siiski olukorda, kus liikmesriigi asutus on andnud projektile loa, ilma et oleks teostanud asjakohast keskkonnamõju hindamist.(33) Kui seevastu keskkonnamõju hindamist ei ole teostatud näiteks põhjusel, et siseriiklikke eeskirju rikkudes ei ole loataotlust üldse esitatud ja projekt on ellu viidud ebaseaduslikult, peab minu arvates olema muid asjaolusid, millest nähtub, et asjaomane liikmesriik ei ole direktiiviga kehtestatud kohustusi täitnud.

100. Teisisõnu ei saa tegeliku olukorra kokkusobimatusest keskkonnamõju hindamise direktiivi artiklis 2 nimetatud eesmärkidega – käesoleval juhul asjaolust, et kõnealust seakasvatusmajandit laiendati keskkonnamõju hindamata, kuna ei olnud esitatud loataotlust – otseselt järeldada, et asjaomane liikmesriik on tingimata rikkunud talle kõnealuse sättega pandud kohustusi.(34) Sellise rikkumise tõendamiseks peaks olema näiteks ka näidatud, et see (ebaseaduslik) seisund on kestnud pikemat aega, ilma et pädevad asutused oleksid asjasse sekkunud ja asjakohaseid meetmeid kohaldanud.(35)

101. Käesoleval juhul ei suutnud komisjon näidata, millal täpselt seakasvatusmajandi kõnealune laiendamine toimus, nii et ei saa täpsemalt kindlaks teha, kui kaua on selline „ebaseaduslik” seisund juba kestnud ja kuivõrd tuleb pädevaid asutusi süüdistada tegevusetuses. Hispaania Kuningriigi keskkonnamõju hindamise direktiivi artiklist 2 tulenevate kohustuste rikkumist oleks näiteks saanud näidata, viidates sellele, et ebaseaduslik laiendamine oli pädevatele asutustele teada või – eeldades asutuste vähemalt minimaalse kontrolli kohustust (olenemata direktiivi artiklist 13) – oleks pidanud laiendatud majandi juba pikemaajalise olemasolu või muude asjaolude tõttu teada olema, ja asutused ei olnud sellegipoolest astunud tõhusaid samme ebaseadusliku laiendamise sanktsioneerimiseks või keskkonnamõju hindamise teostamiseks tagantjärele. Veel kord tuleb rõhutada, et komisjoni etteheide ei puuduta sõnaselgelt asutuste käitumist pärast laiendatud seakasvatusmajandi esitatud loataotlust 1999. aasta märtsis, vaid tugineb üksnes asjaolule, et enne majandi laiendamist ei olnud keskkonnamõju hindamist kindlasti teostatud. Ainuüksi sellest asjaolust ei järeldu siiski otseselt, nagu ma olen selgitanud, et Hispaania Kuningriik ei ole täitnud keskkonnamõju hindamise direktiivi artiklist 2 tulenevaid kohustusi, kuna ei ole selge, kui suur oli liikmesriigi asutuste osa niisuguse olukorra tekkimises.

102. Seetõttu ei ole komisjon keskkonnamõju hindamise direktiivi esialgse või muudetud versiooni rikkumist õiguslikult piisaval määral tõendanud. Kõnealune etteheide ei ole seega põhjendatud.

VII. Põhjaveedirektiivi rikkumine

A.      Menetlusosaliste peamised argumendid

103. Komisjon on arvamusel, et Hispaania Kuningriik on rikkunud põhjaveedirektiivi artikli 3 punkti b, artikli 5 lõiget 1 ja artiklit 7 sellega, et vaidlusaluse seakasvatusmajandi piirkonnas ei teostatud eelnevat hüdrogeoloogilist uurimist.

104. Hüdrogeoloogiline uurimine oleks olnud vajalik, kuna asjaomase piirkonna põhjavesi võib seetõttu, et seakasvatusmajand laotab oma läga põldudele, reostuda ohtlike ainetega. Seda tõendab eksperthinnang, mis kinnitab pinnase läbilaskvust.

105. Komisjon piirdub oma selgitustes põhjavee võimaliku nitraadireostusega. Ta on arvamusel, et nitraat on põhjaveedirektiivi tähenduses ohtlik aine, sest see kuulub II loendi punkti 3 alla.

106. Hispaania valitsus on arvamusel, et läga laotamine väetamise eesmärgil ei ole põhjaveedirektiivi kohaldamisalasse kuuluvate ainete kõrvaldamise abinõu (põhjaveedirektiivi artikli 5 teine taane), vaid loomakasvatusjääkide taaskasutamine väetamiseks.

107. Isegi kui põhjaveedirektiiv oleks kohaldatav, ei esineks mingil juhul ohtlike ainetega reostamist kõnealuse direktiivi tähenduses, kuna komisjoni nimetatud nitraat ei kuulu II loendi ainete hulka. Muus osas tugineb komisjon samuti eksperthinnangule, milles jõuti järeldusele, et asjaomase piirkonna pinnas on suuremas osas läbilaskmatu.

B.      Hinnang

108. Kontrollida tuleb, kas põhjaveedirektiivis kehtestatud hüdrogeoloogilise uurimise kohustus on kohaldatav selliste faktiliste asjaolude suhtes, millega on tegemist käesoleval juhul.

109. Põhjaveedirektiivi artikli 3 punkti b kohaselt astuvad liikmesriigid vajalikke samme, et piirata direktiivi II loendi ainete sattumist põhjavette, et takistada kõnealuse vee reostamist nende ainetega. Niisuguse kohustuse täitmiseks allutavad liikmesriigid muu hulgas eelnevale uurimisele „kõnealuste ainete kõrvaldamise või kõrvaldamise eesmärgil kogumiskohta viimise, mis võib kaasa tuua kaudse heite”. Nimetatud eelnev uurimine peab direktiivi artikli 7 alusel hõlmama hüdrogeoloogilist uurimist.

110. Kõnealuse kohustuse kohaldatavuse eeltingimus on kõigepealt see, et tegemist on põhjaveedirektiivis hõlmatud aine heitega. Komisjoni arvamuse kohaselt on see tingimus täidetud, kuna – nagu ta ekspertarvamusele viidates selgitab – asjaomase piirkonna põhjavesi on reostatud nitraadiga ja nitraat on aine direktiivi II loendi punkti 3 tähenduses.

111. Nimetatud punkt puudutab siiski ainult aineid, „mis halvendavad põhjavee maitset ja/või lõhna […]”.

112. Siinkohal tuleb sedastada, et ka komisjon ei ole väitnud, et nitraat halvendab põhjavee maitset ja/või lõhna.

113. Mis puudutab teist liiki aineid, mis on hõlmatud II loendi punktis 3, konkreetselt ühendeid „mis võivad põhjustada selliste ainete teket nimetatud vees ning muuta selle inimtarbimiseks kõlbmatuks”, siis ei ole väidetud, et nitraat võib põhjustada selliste ainete teket. Muu hulgas ei tohi lisandit „ning muuta selle inimtarbimiseks kõlbmatuks” muust lausest eraldada ja lugeda seda kui alternatiivset ainete kategooria kirjeldust, mille alla tuleks nitraat kindlasti klassifitseerida. Esiteks oleks alternatiivne loetelu olnud väljendatud keeleliselt teisiti, näiteks tähistatud sõnapaariga „ja/või” nagu samas lauses eespool. Teiseks oleks siis tegemist süsteemiga vastuolus oleva üldise ainekategooriaga II loendi siseselt, kus ühendeid nende nimedega nimetatakse või täpselt kirjeldatakse. Seetõttu tuleb sedastada, et nitraat ei kuulu komisjoni nimetatud II loendi punkti 3 alla.

114. Lisaks tuleb täiesti üldiselt eeldada, et selline põllumajanduslikult kasutatavatel aladel teatavasti väga sageli esinev ja tervist ohustav raskemetall nagu nitraat oleks juhul, kui põhjaveedirektiiv oleks pidanud kõnealust ainet hõlmama, lisatud direktiivi I või II loendisse.

115. Arvestades just faktilisi asjaolusid, millel põhineb komisjoni sisuline etteheide, nimelt põllumajandustootmisest pärinevat nitraadireostust, on pigem nitraadidirektiiv selliste asjaolude puhul sobiv õigusakt.

116. Niisiis ei ole näidatud, et käesolevas asjas on tegemist põhjaveedirektiivi reguleerimisalasse kuuluva aine heitega.

117. Lisaks sellele tuleb sedastada, et direktiiv peab takistama või piirama „heiteid” põhjavette (vt näiteks direktiivi seitsmes põhjendus ja direktiivi artikkel 3), kusjuures mõistet „heide” kirjeldatakse järgmiselt: „ainete juhtimine põhjavette [...]” (direktiivi artikli 1 lõike 2 punktid b ja c). Mina peaksin seda põllumajanduses levinud läga laotamise väga ebaadekvaatseks kirjelduseks ja ma kahtlen ka, arvestades igasuguste suuniste puudumist direktiivis, kas kõnealune protseduur peaks üldse kuuluma direktiivi reguleerimisalasse.

118. Sellest, et läga, nagu ma eespool olen sedastanud, saab teatud tingimustel kvalifitseerida jäätmedirektiivi tähenduses „jäätmetena”, ei saa pealegi tingimata järeldada, et läga laotamist tuleb klassifitseerida „kõnealuste ainete kõrvaldamise [...], mis võib kaasa tuua kaudse heite” alla põhjaveedirektiivi artikli 5 lõike 1 esimese lause teise taande tähenduses. Jäätmedirektiiv järgib nimelt teistsuguseid eesmärke kui põhjaveedirektiiv ning „kasutuselt kõrvaldamise” tunnus, millele jäätmete mõiste esimesena nimetatud direktiivis tugineb, ei ole tingimata identne põhjaveedirektiivi artikli 5 lõike 1 esimese lause teises taandes osutatud „kõrvaldamise” mõistega.

119. Lõpuks tuleb arvestada ka seda, et jäätmedirektiivi kontrollimise ja loamenetluse mehhanism on põhimõtteliselt seotud konkreetse ettevõttega, samas kui põhjaveedirektiivi artikli 5 lõike 1 esimese lause teisest taandest tulenev eelneva uurimise läbiviimise kohustus seondub üldiselt „abinõudega” kaudset heidet kaasa tuua võivate ainete kõrvaldamiseks.

120. Läga laotamise üldine kvalifitseerimine sellise abinõuna tähendaks järelikult, et läga mis tahes (või vähemalt esmakordne?) laotamine põllumajanduses nõuaks asjaomase ala eelnevat uurimist, kaasa arvatud hüdrogeoloogilist uurimist, olenemata läga laotamise eesmärgist ja mahust ning põllumajandusettevõtte liigist. Sellist kohustust pean ma lihtsalt liigbürokraatlikuks ja absurdseks.

121. Põhjendatult tugineb põllumajandusest pärineva nitraadireostuse jaoks spetsiaalselt ette nähtud nitraadidirektiiv eelkõige üldistele või piirkondlikele instrumentidele nagu tegevuskavad ja üldiste siduvate või mittesiduvate meetmete vastuvõtmine.

122. Seetõttu ei pea ma põhjaveedirektiivi kõnealuses seoses asjakohaseks ning leian, et komisjoni etteheide, mille kohaselt on hüdrogeoloogilist uurimist tegemata jättes nimetatud direktiivi rikutud, on seega põhjendamatu. Niisiis ei ole vaja käsitleda edasisi küsimusi nagu asjaomase pinnase läbilaskvus.

VIII. Reoveedirektiivi rikkumine

A.      Menetlusosaliste peamised argumendid

123. Komisjon heidab Hispaania Kuningriigile ette reoveedirektiivi artikli 5 lõikest 2 tulenevate kohustuste rikkumist seoses sellega, et Vera linnastu asulareovesi ei ole läbinud põhjalikumat puhastust kui direktiivi artiklis 4 kirjeldatud puhastus.

124. Komisjon selgitab, et asulareovesi juhitakse Antas’e jõkke, mis oleks pidanud olema määratletud tundliku alana vastavalt reoveedirektiivi artikli 5 lõikele 1 koosmõjus II lisa A osaga. Ta põhjendab seda instituudi ERM eksperthinnanguga.

125. Instituudi TECNOMA eksperthinnang viitab sellele, et jõe alamjooksul on looduslik laguun, mida toidab ainult Antas’e jõgi, kuhu juhitakse Vera linnastu veepuhastusseadmetest tulev vesi. Eksperthinnangust nähtub ka, et asulareovett ei ole piisavalt puhastatud.

126. Komisjon arvestab lisaks piirkondlike asutuste veebilehekülgedel elanike ja turistide arvu kohta esitatud andmetele tuginedes linnastu inimekvivalendiks hoopis rohkem kui artikli 5 lõike 2 kohaldamiseks nõutav „üle 10 000”.

127. Hispaania valitsus vaidlustab, et kogu Antas’e jõe piirkond oleks tulnud määratleda tundliku alana. Antas’e rannikulaguuni määratlemisest ei järeldu automaatselt, et määratleda oleks tulnud kogu jõgi. Antas’e puhul on tegemist maa-aluse veevooluga, kus päevavalguse puudumise tõttu ei saa toimuda isegi eutrofeerumist.

128. Lisaks vaidlustab Hispaania valitsus mitmesuguste argumentidega komisjon arvutatud inimekvivalendi suuruse. Määrav ei ole aasta 2003, kust pärinevad komisjoni andmed, vaid põhjendatud arvamuse kohaselt 2001. aasta andmed. Asjaomase piirkonna inimekvivalent oli sel ajal oluliselt väiksem kui komisjoni arvutatud väärtus.

B.      Hinnang

129. Komisjoni heidab ette, et Vera linnastu asulareovesi ei läbi enne Antas’e jõkke juhtimist reoveedirektiivi artiklis 4 nimetatud puhastusest põhjalikumat puhastust.

130. Reoveedirektiivi artikli 5 lõike 2 kohaselt tuleb alates 31. detsembrist 1998 tagada selline puhastamine ainult siis, kui tegemist on reoveega, mis juhitakse tundlikele aladele ja mis pärineb üle 10 000 inimekvivalendiga linnastute kogumissüsteemidest.

131. Mis puudutab esitaks eeltingimust, et vesi juhitakse tundlikule alale, siis on vaieldamatu, et Hispaania Kuningriik ei ole Antas’e jõge, kuhu komisjoni andmetel juhitakse Vera linnastu asulareovesi, määratlenud tundliku alana reoveedirektiivi artikli 5 lõike 1 tähenduses.

132. Siiski ei ole käesoleval juhul oluline, kas Antas’e jõgi ise on määratletud tundliku alana või, nagu komisjon arvab, oleks pidanud olema sellisena määratletud.

133. Euroopa Kohtu praktika kohaselt kehtib reoveedirektiivi artikli 5 lõikest 2 tulenev kohustus puhastada kogumissüsteemidest pärinevat asulareovett põhjalikumalt ka juhul, kui heitvesi juhitakse tundlikule alale üksnes kaudselt.(36)

134. Antas’e jõgi, kuhu juhitakse Vera linnastu reoveepuhasti vesi, voolab Antas’e rannikulaguuni, mille Hispaania Kuningriik on vaieldamatult määratlenud tundliku alana reovee direktiivi artikli 5 lõike 2 tähenduses. Seega juhitakse Vera valla reovesi kaudselt tundlikule alale.

135. Mis puudutab inimekvivalenti üle 10 000 kui põhjalikuma puhastuse täiendavat eeldust, siis on inimekvivalendi puhul – nagu tuleneb reovee direktiivi artikli 2 punktist 6 – tegemist suurusega, mis väljendab eeldatavat keskmist veereostust elaniku kohta.

136. Kuna reoveedirektiivis esitatud inimekvivalendid väljendavad teatavat reostust(37), tuleb selliste väärtuste arvutamisel arvestada ainult elanikke, kelle reovesi jookseb reoveepuhastisse. Seetõttu tuleb uurida, kui palju inimesi elab kõnealuse reoveepuhasti piirkonnas tegelikult, mitte seda, kas need inimesed on registreeritud linnastu elanikena.

137. Komisjon on niisiis arvestusse õigustatult kaasanud ka inimesed, kes viibivad Vera linnastu territooriumil näiteks turistidena.

138. Inimekvivalendi leidmisel tohib komisjon seejuures lähtuda turismi kõrghooaja väärtusest, kuna vastavalt reoveedirektiivi artikli 4 lõikele 4 tuleb inimekvivalendiga väljendatud reostus arvutada „ühe aasta jooksul reoveepuhastisse siseneva reoveekoguse kõrgeima nädala keskmise põhjal”.

139. Mis puudutab Vera linnastu konkreetset inimekvivalenti, on Hispaania valitsus kinnitanud, et 2001. aastal oli Vera’s 7664 ja Antas’es 2844 (alalist) elanikku. Et komisjon on selles suhtes tuginenud esmalt 2003. aasta statistikale, ei ole siinkohal oluline. Hispaania valitsus on lisaks küll selgitanud, et ei ole näidatud, et Antas kuulub Vera linnastu juurde, kuid ei ole seda ka sisuliselt vaidlustanud. Seega võib lähtuda sellest, et alaliste elanike arv on üle 10 000.

140. Lisaks sellele on komisjon arvesse võtnud (tuginedes küll 2003. aasta statistikale) rohkem kui 9000 muud kõnealusel territooriumil viibivat isikut, võttes aluseks Vera linnastu hotellide ja kämpingute, kortermajutuse, suvekorterite ja asulate mahutavuse.

141. Kõnealuste andmete puhul tuleb sedastada, et Hispaania valitsus kinnitab nendest 43 koha olemasolu pansionaatides ja 659 koha olemasolu hotellides. Lisaks võib kohalik kämping vastavalt komisjoni esitatud dokumentidele vastu võtta 2700 inimest.

142. Nagu väidab Hispaania valitsus, isegi kui osa arvestusse kaasatud asulatest ei peaks kuuluma siinkohal olulise linnastu territooriumi hulka, ja teatavat hulka elanikke – kellel on näiteks suvekodud – on loendatud kaks korda, siis minu arvates on komisjon isegi suurema ebatäpsusega arvestades tõendanud, et Vera linnastu inimekvivalent on igal juhul üle 10 000, ilma et seda oleks vaja reoveedirektiivi artikli 4 lõike 2 kohaldamisel veel täpsemalt määratleda.

143. Kuna üle 10 000 inimekvivalendiga Vera linnastu reovesi juhitakse kaudselt tundlikule alale, ning kuna vastavalt reoveedirektiivi artikli 4 lõikele 2 kehtib niisugune kohustus 31. detsembrist 1998, peaks kõnealune reovesi seega läbima direktiivi artiklis 4 kirjeldatud puhastusest põhjalikuma puhastuse.

144. Hispaania valitsus ei ole siiski vaidlustanud, et kõnealune reovesi ei läbi sellist puhastust, vaid on pigem selgitanud, et ta on tellinud asjaomast veepuhastit käitavalt äriühingult uurimuse linnastu reovee kohta, kuid seda ei ole veel esitatud.

145. Eespool esitatut arvestades on komisjoni neljas etteheide põhjendatud.

IX.    Nitraadidirektiivi rikkumine

A.      Menetlusosaliste peamised argumendid

146. Hagi viienda alusega heidab komisjon Hispaania Kuningriigile ette, et ta on rikkunud nitraadidirektiivi artikli 3 lõikeid 1, 2 ja 4 sellega, et ei ole määratlenud Rambla de Mojácar’i tundliku alana, kuigi see ala saab oma vee tundliku alana määratletud Antas’e jõe rannikulaguunist.

147. Hispaania valitsuse esitatud vastuväite kõnealuse etteheite vastuvõetamatuse kohta lükkab komisjon tagasi põhjendusega, et esiteks on põhjendatud arvamuses sellele etteheitele pühendatud terve lehekülg, ja teiseks ei ole ne bis in idem põhimõte liikmesriigi kohustuste rikkumise suhtes kas üldse kohaldatav või pole vähemalt käesoleval juhul asjakohane.

148. Sisuliselt põhjendab komisjon oma etteheidet jällegi instituudi ERM uuringuga, millest nähtub, et kõnealused veekogud on eutrofeerunud ja kõrge nitraadikontsentratsiooniga. Komisjon selgitab, et nitraadidirektiivi I lisast tuleneb, et asjaomase ala määratlemiseks tundliku alana ei pea nitraadisisaldus olema suurem kui 50 mg/l, kuna piisab sellest, et põhjavee nitraadisisaldus võib selline olla. Sama kehtib eutrofeerumise kriteeriumi kohta. Komisjon viitab ka Instituto Geológico y Minero de España andmetele, millest nähtub, et Bajo Almanzora hüdrogeoloogilise üksuse 06.06 nitraadisisaldus on üle 50 mg/l. Komisjoni arvamuse kohaselt on nitraadireostus, arvestades kõnealuse instituudi teist, 1999. aasta publikatsiooni Hispaania põhjavee keemilise koostise ja reostuse kohta ajavahemikus 1982–1993, põllumajanduslikku päritolu.

149. Hispaania valitsus peab etteheidet nitraadidirektiivi rikkumise kohta vastuvõetamatuks kahel põhjusel. Esiteks, kuna põhjendatud arvamuses on nitraadidirektiivi mainitud ainult kõrvallauses seoses keskkonnamõju hindamise direktiiviga võimalikes hagiavaldustes. Teiseks, kuna talle enne käesoleva hagi esitamist juba edastati komisjoni märgukiri ühes teises kohustuste rikkumise menetluses, mis sisaldab sama etteheidet nagu käesolevas menetluses, ja kuna komisjon rikub sellega ne bis in idem põhimõtet.

150. Hispaania valitsus vaidlustab teise võimalusena komisjoni nimetatud nitraadireostuse ulatuse ja põllumajandusliku päritolu, mida instituudi ERM mitmes mõttes puudulik uuring ei tõestanud. Bajo Almanzora, mida käsitleb komisjoni viidatud 1999. aasta publikatsioon, ei ole võrreldav käesolevas asjas olulise piirkonnaga. Antas’e ja Aguas’e jõesängid on hüdrogeoloogilises mõttes Bajo Almanzora alast eraldatud ja asuvad enamasti turismipiirkonnana kasutataval alal.

1.      Hinnang

a)      Vastuvõetavus

151. Esmalt tuleb käsitleda argumenti, mille kohaselt on etteheide vastuvõetamatu, kuna seda ei ole mainitud põhjendatud arvamuse resolutiivosas.

152. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad etteheited, mis esitatakse hiljem hagiavalduses, olema juba põhjendatud arvamuses täpselt määratletud. Selline nõue on hädavajalik, et enne kohtumenetluse algust selgelt määratleda vaidlusese ja tagada, et asjaomane liikmesriik teaks täpselt komisjoni etteheiteid ja saaks lõpetada väidetava rikkumise või esitada oma kaitseargumendid juba enne seda, kui komisjon pöördub Euroopa Kohtusse.(38)

153. Kuigi põhjendatud arvamuse resolutiivosa peaks seetõttu olema hagiavaldusega põhimõtteliselt identne(39), ei muuda etteheite põhjendatud arvamuses mainimata jätmine kõnealust etteheidet hagi jaoks veel vastuvõetamatuks, kui asjaomane liikmesriik saab dokumendi ülejäänud sisust selgelt tuvastada, et see etteheide esitatakse tema vastu. Niisugusel juhul saab liikmesriik kasutada nimelt oma kaitseõigust.

154. Nii on see käesoleval juhul, kuna – nagu ka Hispaania valitsus on tunnistanud – komisjon on nitraadidirektiivi rikkumise etteheitele pühendanud põhjendatud arvamuses peaaegu terve lehekülje ja on seda etteheidet nimetanud ka tiitellehel ja sissejuhatuses. Põhjendatud arvamuse üldisest sisust nähtub samuti ühemõtteliselt, et komisjon tahtis ette heita ka seda rikkumist.

155. Hispaania valitsus väitis seepeale, et rikutud on ne bis in idem põhimõtet, mis keelab ühte isikut ühe ja sama õigusvastase teo eest sama õigushüve kaitsmiseks karistada rohkem kui üks kord.(40) Siinkohal tuleb esiteks komisjoniga nõustudes märkida, et liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus EÜ artikli 226 alusel viib üksnes objektiivse tuvastuseni, et liikmesriik – vastavalt olukorrale, mis on hindamise jaoks määravaks ajaks kujunenud – on rikkunud lepingust tulenevaid kohustusi.(41) Menetlusel iseenesest ei ole sanktsioneerivat iseloomu, nii et juba sel põhjusel ei lähtu ma sellest, et ne bis in idem põhimõte on kõnealuses seoses asjakohane.(42) Lisaks sellele ei saa mingil juhul teine, alles pärast asjaomast menetlust algatatud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus tuua kaasa selle asjaomase menetluse vastuvõetamatust.

156. Komisjoni viies kaebus on seega vastuvõetav.

B.      Põhjendatus

157. Nitraadidirektiivi artikli 3 lõike 2 kohaselt määratlevad liikmesriigid tundlike aladena kõik maa-alad oma territooriumil, kust reostusest ohustatud veekogud saavad oma vee artikli 3 lõike 1 tähenduses.

158. Liikmesriigid kohaldavad selliste veekogude määratlemisel direktiivi I lisa kriteeriume. Nende kriteeriumide kohaselt määratletakse veekogud reostusest ohustatutena, kui põhjavee nitraadisisaldus on suurem kui 50 mg/l või kui siseveekogudes, suudmealadel, rannikuvetes või meredes on tuvastatud eutrofeerumist. Nii nitraadidirektiivi artikli 3 lõike 1 kui ka I lisa A osa punkti 2 kohaselt võib aga mitte ainult veekogude olemasoleva reostuse, vaid ka võimaliku reostuse alusel tekkida kohustus määratleda kõnealune ala tundliku alana.

159. Hispaania valitsuse argumendid seoses tegeliku nitraadisisaldusega ei ole seega piisavad komisjoni etteheite tagasilükkamiseks. Lisaks tuleb sedastada, et Antas’e rannikulaguun, kust Rambla de Mojácar saab komisjoni selgituste kohaselt oma vee, on reoveedirektiivi tähenduses määratletud tundliku alana, ja nimelt – nagu Hispaania valitsus on selgitanud – nitraadireostuse ja eutrofeerumise ohu tõttu.

160. Aga isegi kui tohib lähtuda sellest, et Antas’e rannikulaguuni vesi vastab nitraadidirektiivi I lisas esitatud veekogude määratlemise kriteeriumidele, tuleb lisaks tõendada, nagu nähtub kohtuotsusest Standley, et selle veekogu reostuse on olulises osas põhjustanud põllumajanduslikud allikad.(43)

161. Mis kõigepealt puudutab instituudi ERM uuringut, siis ei anna see teavet Antas’e rannikulaguuni reostuse põllumajandusliku päritolu kohta. Pigem näitab see uurimus, millele komisjon käesolevas menetluses on ka viidanud, et kõnealusel alal on üks veereostuse põhjuseid intensiivne turismitegevus. Ka komisjoni nimetatud 1999. aasta publikatsioon käsitleb ühelt poolt Bajo Almanzora’t, mille hüdrogeoloogilise tähtsuse Antas’e rannikulaguuni jaoks on Hispaania valitsus vaidlustanud; teiselt poolt ei tõsta nimetatud publikatsioon, mis käsitleb aastaid 1982–1993, põllumajandust kui põhjavee võimalikku reostajat eraldi esile, ilma et sellele tuginedes oleks võimalik teatava kindlusega sedastada, et põllumajanduslikest allikatest pärinevad lämmastikuühendid annavad olulise panuse Antas’e rannikulaguuni piirkonna kogu olemasolevasse reostusse.

162. Kui lisaks arvestada, et liikmesriikidele tuleb anda veekogude määratlemisel artikli 3 lõike 1 tähenduses ulatuslik kaalutlusõigus(44), tuleb eeltoodud selgituste põhjal sedastada, et komisjon ei ole õiguslikult piisaval määral tõendanud, et Rambla de Mojácar saab oma vee veekogust, mis on reostunud vastavalt nitraadidirektiivi artikli 3 lõikele 1 koosmõjus selle I lisaga ja tuleks seetõttu määratleda tundliku alana.

163. Komisjoni etteheide, mille kohaselt Hispaania Kuningriik on rikkunud nitraadidirektiivi artiklit 3, jättes Rambla de Mojácar’i tundliku alana määratlemata, ei ole seega põhjendatud.

X.      Kohtukulud

164. Kodukorra artikli 69 lõike 3 kohaselt võib Euroopa Kohus otsustada kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks või kui on tegemist eriliste põhjustega. Kuna osa nõudeid rahuldati ühe poole, osa teise poole kasuks ning arvestades mõlema poole argumentide sisu või selle puudumist, teen ettepaneku jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

165. Artikli 69 lõike 4 kohaselt kannab Ühendkuningriik menetlusse astujana oma kohtukulud ise.

XI.    Ettepanek

166. Tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku

1.      tuvastada, et Hispaania Kuningriik on rikkunud lepingust tulenevaid kohustusi sellega, et ta

–        ei ole võtnud vajalikke meetmeid direktiivi 75/442/EMÜ, mida on muudetud direktiiviga 91/156/EMÜ, artiklitest 4, 9 ja 13 tulenevate kohustuste täitmiseks; ei ole võtnud vajalikke meetmeid, et tagada El Pago de la Media Legua’s asuvast seakasvatusmajandist pärinevate jäätmete kõrvaldamine või töötlemine viisil, mis ei sea ohtu inimeste tervist ega kahjusta keskkonda, ning on võimaldanud majandil tegutseda ilma direktiivis ettenähtud loata ja jätnud läbi viimata majandite puhul vajalikud korrapärased kontrollid,

–        ei ole jälginud, et Vera linnastu asulareovett puhastataks direktiivi 91/271/EMÜ artikli 5 lõikes 2 ettenähtud viisil, s.t põhjalikumalt, kui sama direktiivi artiklis 4 kirjeldatud viisil;

2.      jätta hagi muus osas rahuldamata;

3.      mõista kohtukulud välja komisjonilt, Hispaania Kuningriigilt ja Ühendkuningriigilt.


1 – Algkeel: saksa.


2 –      EÜT L 194, lk 39; ELT eriväljaanne 15/01, lk 23.


3 –      EÜT L 78, lk 32; ELT eriväljaanne 15/02, lk 3.


4 –      EÜT L 175, lk 40; ELT eriväljaanne 15/01, lk 248.


5 –      ELT L 73, lk 5; ELT eriväljaanne 15/03, lk 151.


6 –      EÜT 1980, L 20, lk 43; ELT eriväljaanne 15/01, lk 134.


7 –      EÜT L 135, lk 40; ELT eriväljaanne 15/02, lk 26.


8 –      EÜT L 375, lk 1; ELT eriväljaanne 15/02, lk 68.


9 – Vt eespool, punkt 1.


10 – Vt 18. aprilli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑9/00: Palin Granit Oy jt (EKL 2002, lk I‑3533, punkt 22).


11 – Vt 18. detsembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑129/96: Inter-Environnement Wallonie (EKL 1997, lk I‑7411, punkt 26).


12 – Siiski „v.a artikli 2 lõike 1 punkti b alapunktis iii nimetatud jäätmete puhul”. Seda erandsätet käsitlen edaspidi.


13 – Vt 15. juuni 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑418/97 ja C‑419/97: ARCO Chemie (EKL 2000, lk I‑4475, punktid 51 ja 82).


14 – Vt 11. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑457/02: Niselli (EKL, 2004, lk I‑10853, punkt 36); siiski ei saa teisalt välistada, et aine kasutamine viisil, nagu seda on kirjeldatud jäätmedirektiivi II B lisa „taaskasutamisele suunatud toimingute” all, pakub pidepunkti kõiki asjaolusid arvestavaks hindamiseks, kas asjaomase aine valdaja selle aine kasutuselt kõrvaldab, kavatseb kasutuselt kõrvaldada või on kohustatud kasutuselt kõrvaldama, ja seega on tegemist „jäätmetega”: vt eespool 13. joonealuses märkuses viidatud otsus liidetud kohtuasjades C‑418/97 ja C‑419/97 (punkt 69).


15 – Vt 28. märtsi 1990. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑206/88 ja C‑207/88: Vessoso ja Zanetti (EKL 1990, lk I‑1461, punkt 12) ja eespool 10. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas C‑9/00 (punktid 23 ja 24).


16 – Vt eespool 13. joonealuses märkuses viidatud otsus liidetud kohtuasjades C‑418/97 ja C‑419/97 (punkt 84), ja eespool 14. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas C‑457/02 (punkt 43).


17 – Vt eespool 10. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas C‑9/00, (punktid 34 ja 35), samuti eespool 14. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas C‑457/02 (punkt 44).


18 – Vt eespool 13. joonealuses märkuses viidatud otsus liidetud kohtuasjades C‑418/97 ja C‑419/97 (punkt 86).


19 – Vt eespool 10. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas C‑9/00 (punktid 34–36), ja 14. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas C‑457/02 (punktid 44 ja 45).


20 – Vt 11. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑114/01: AvestaPolarit (EKL 2003, lk I‑8725, punktid 35–37).


21 – Vt eespool 20. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas C‑114/01 (punkt 38).


22 – Vt eespool 13. joonealuses märkuses viidatud otsus liidetud kohtuasjades C‑418/97 ja C‑419/97 (punktid 66–68).


23 – Vt eespool 20. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas C‑114/01, (punktid 50 ja 51).


24 – Vt samas (punktid 51, 52 ja 59).


25 – Vt mh 29. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑209/02: komisjon vs. Austria (EKL 2004, lk I‑1211), ja 10. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑11/95: komisjon vs. Belgia (EKL 1996, lk I‑4115).


26 – Vt 18. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑420/02: komisjon vs. Kreeka (EKL 2004, lk I‑11173, punktid 21–24).


27 – Vt 12. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑408/97: komisjon vs. Madalmaad (EKL 2000, lk I‑6417, punkt 18), ja 5. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑145/01: komisjon vs. Itaalia (EKL 2003, lk I‑5581, punkt 17).


28 – Vt mh 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑139/00: komisjon vs. Hispaania (EKL 2002, lk I‑6407, punkt 18), ja 23. oktoobri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑375/95: komisjon vs. Kreeka (EKL 1997, lk I‑5981, punkt 37).


29 – Vt mh 29. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑202/99: komisjon vs. Itaalia (EKL 2001, lk I‑9319, punkt 20), 23. oktoobri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑375/95: komisjon vs. Kreeka (EKL 1997, lk I‑5981, punkt 35), 31. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑52/90: komisjon vs. Taani (EKL 1992, lk I‑2187, punkt 17), ja 13. detsembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑347/88: komisjon vs. Kreeka (EKL 1990, lk I‑4747, punkt 28).


30 – Vt muu hulgas 25. mai 1982. aasta otsus kohtuasjas 96/81: komisjon vs. Madalmaad (EKL 1982, lk 1791, punkt 6), 26. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑404/00: komisjon vs. Hispaania (EKL 2003, lk I‑6695, punkt 26), ja 6. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑434/01: komisjon vs. Ühendkuningriik, EKL 2003, lk I‑13239, punkt 21).


31 – Vt mh eespool 28. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas C‑139/00 (punkt 27).


32 – Vt 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑117/02: komisjon vs. Portugal (EKL 2004, lk I‑5517, punkt 82).


33 – Vt samas (punkt 1).


34 – Vt eespool 26. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas C‑420/02 (punkt 22).


35 – Vt samas (punkt 22).


36 – Vt 25. aprilli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑396/00: komisjon vs. Itaalia (EKL 2002, lk I‑3949, punkt 29 jj).


37 – Vt reoveedirektiivi artikli 4 lõige 4.


38 – Vt mh 24. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑350/02: komisjon vs. Madalmaad (EKL 2004, lk I‑6213, punktid 18–21 ja viited kohtupraktikale).


39 – Vt eespool 28. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas C‑139/00 (punkt 18).


40 – Vt mh 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland (EKL 2004, lk I‑123, punkt 338).


41 – Vt mh 1. oktoobri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑71/97: komisjon vs. Hispaania (EKL 1998, lk I‑5991, punkt 14).


42 – Vt selle kohta ka kohtujurist L. A. Geelhoedi 21. oktoobri 2004. aasta ettepanek 26. mai 2005. aasta otsusele kohtuasjas C‑212/03: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 2005, lk I‑4213, punkt 23).


43 – Vt 29. aprilli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑293/97: Standley jt (EKL 1999, lk I‑2603, punkt 40).


44 – Vt eespool 43. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas C‑293/97 (punktid 37 ja 39).