AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(esimene koda)

23. november 2010

Kohtuasi F‑65/09

Luigi Marcuccio

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Ravikindlustus – Raske haigus – Arstliku komisjoni kindlaks määratud kriteeriumite õigusvastasuse väide – Ravikulude hüvitamise taotluste rahuldamata jätmine

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles L. Marcuccio palub muu hulgas esiteks tühistada komisjoni 5. augusti 2008. aasta otsus, mis tehti Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 10. juuni 2008. aasta otsuse kohtuasjas T‑18/04: Marcuccio vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata) täitmiseks ja millega jäeti rahuldamata tema 25. novembri 2002. aasta taotlus hüvitada 100%‑liselt ravikulud, mis tal tuli kanda ravimaks tervisehäireid, mille tõttu viibib ta alates 4. jaanuarist 2002 haiguspuhkusel; teiseks tühistada otsus, millega tema kaebus eelnevalt nimetatud otsuse peale rahuldamata jäeti, ning kolmandaks kohustada komisjoni maksma talle kõnealuste otsustega väidetavalt tekitatud kahju hüvitamiseks 25 000 eurot.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Mõista kõik kohtukulud välja hagejalt.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hagi – Isikut kahjustav meede – Mõiste – Ettevalmistav akt – Välistamine

(Personalieeskirjad, artikli 90 lõige 2)

2.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Ravikindlustus – Raske haigus – Kindlaksmääramine

(Personalieeskirjad, artikkel 72; ravikindlustuse eeskirjad, I lisa punkt IV lõige 1)

3.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Ravikindlustus – Raske haigus – Kindlaksmääramine

(Personalieeskirjad, artikkel 72; ravikindlustuse eeskirjad)

4.      Ametnikud – Huve kahjustav otsus – Põhjendamiskohustus – Taotlus tunnistada teatav haigus raskeks haiguseks – Meditsiinilisele arvamusele tuginev keeldumine

(Personalieeskirjad, artikkel 72)

5.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Ravikindlustus – Raske haigus – Kindlaksmääramine

(Personalieeskirjad, artikli 72 lõige 1)

1.      Isiku huve kahjustavad üksnes sellised aktid või meetmed, mis toovad kaasa kohustuslikku laadi õiguslikke tagajärgi, mis mõjutavad hageja huve, muutes oluliselt tema õiguslikku olukorda.

Otsust ettevalmistavad aktid ei saa huve kahjustada ning ametnik võib üksnes menetluse lõpetanud otsuse vaidlustamise käigus tõstatada selle otsusega vahetult seotud varasemate aktide õigusvastasuse küsimuse. Kuigi teatud ettevalmistavad meetmed võivad kahjustada ametniku huve seetõttu, et need võivad mõjutada hiljem vaidlustatava akti sisu, ei või need meetmed siiski olla iseseisva hagi esemeks ning need tuleb vaidlustada nimetatud akti peale esitatud hagi raames.

Mis puudutab personalieeskirjade artikli 72 lõike 1 alusel läbiviidavat menetlust, mis käsitleb haiguse nimetatud sättes osutatud raskeks haiguseks tunnistamist, siis on selge, et lõpliku otsuse kindlustuseeskirjade alusel teeb ametisse nimetav asutus või pädev nõuete büroo, kui ametisse nimetav asutus on teda selleks määranud, pärast asjaomase büroo arsti arvamuse saamist. Ametniku õiguslikku olukorda mõjutatakse alles nimetatud otsuse tegemisel, mitte aga arsti arvamuse andmisel.

(vt punktid 41–43)

Viited:

Euroopa Kohus: 11. juuli 1968, kohtuasi 35/67: Van Eick vs. komisjon (EKL 1968, lk 481, 500); 10. detsember 1969, kohtuasi 32/68: Grasselli vs. komisjon (EKL 1969, lk 505, punktid 4–7); 24. mai 1988, liidetud kohtuasjad 78/87 ja 220/87: Santarelli vs. komisjon (EKL 1988, lk 2699, punkt 13).

Esimese Astme Kohus: 22. märts 1995, kohtuasi T‑586/93: Kotzonis vs. EMSK (EKL 1995, lk II‑665, punkt 28); 25. oktoober 1996, kohtuasi T‑26/96: Lopes vs. Euroopa Kohus (EKL AT 1996, lk I‑A‑487 ja II‑1357, punkt 19).

2.      Nende kriteeriumite õiguspärasuse hindamine, mis arstlik komisjon on määratlenud tegemaks kindlaks, kas mingi haigus võib olla oma olemuselt raske haigus, nagu personalieeskirjade artikli 72 alusel kehtestatud Euroopa Liidu ametnike ravikindlustuse eeskirjade I lisa punkti VI lõikes 1 on ette nähtud, ei ole puhtalt meditsiiniline hinnang, mis Avaliku Teenistuse Kohtu kontrollile ei allu. Siinjuures ei analüüsita seda, kas konkreetses asjas antud meditsiiniline hinnang – näiteks arsti pandud diagnoos või määratud ravi – on sobiv või mitte, vaid kontrollitakse, kas personalieeskirjade artikli 72 rakendamiseks võetud üldkohaldatavad meetmed on seadusandja tahte täitmiseks sobivad, nimelt et osutatud artiklis loetletud haigustega „sama rasked” haigused tunnistatakse olemuselt raskeks haiguseks. Samas eeldab niisugune õiguspärasuse kontroll, et võetakse arvesse meditsiinilised kaalutlused, mille hindamiseks kohus ise ei ole kõige pädevam, mistõttu on põhjendatud kohtuliku kontrolli piiramine selle kontrollimisega, kas personalieeskirjade artikli 72 üldkohaldatavad rakendusmeetmed võivad sisaldada ilmselgeid vigu.

(vt punkt 50)

Viited:

Euroopa Kohus: 8. märts 1988, kohtuasi 339/85: Brunotti vs. komisjon (EKL 1988, lk 1379).

Esimese Astme Kohus: 26. oktoober 1993, liidetud kohtuasjad T‑6/92 ja T‑52/92: Reinarz vs. komisjon (EKL 1993, lk II‑1047, punktid 54–57).

Avaliku Teenistuse Kohus: 11. juuli 2007, kohtuasi F‑105/05: Wils vs. parlament (EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑207 ja II‑A‑1‑1187, punktid 68–71 ja seal viidatud kohtupraktika); 18. september 2007, kohtuasi F‑10/07: Botos vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑243 ja II‑A‑1‑1345, punktid 39–41 ja 62–76).

3.      Personalieeskirjade artiklis 72 loetletud haigustel võivad paljudel juhtudel olla eriti rasked füüsilised või psüühilised tagajärjed, mis on püsivad ja kroonilised ning nõuavad keerulisi ravimeetmeid, mille puhul peab olema eelnevalt antud selge diagnoos, mis eeldab konkreetseid analüüse ja uuringuid. Nende haigustega võib kaasneda oht, et asjaomasel isikul tekib raske puue.

Nii personalieeskirjade artiklist 72 kui ka raskeks haiguseks tunnistamise korrast, mis on ette nähtud Euroopa Liidu ametnike ravikindlustuse eeskirjades, ilmneb, et raskeks haiguseks tunnistamine eeldab asjaomase isiku tervisliku seisundi ja kõnealuse haiguse ravinõuete hindamist.

Personalieeskirjade artiklis 72 ei ole esitatud pelgalt loetelu haigustest, mida tunnistatakse a priori ja abstraktsel viisil raskeks haiguseks, olenemata asjaomase isiku olukorrast. Selles on sätestatud, et ametisse nimetav asutus võib sama raskeks pidada ka muid haigusi. Muude haiguste raskeks tunnistamine sõltub asjaomase isiku tervisliku seisundi üksikasjalikust hindamisest, mis viiakse läbi selle isiku raviarsti aruande alusel, võttes arvesse arstliku komisjoni kindlaks määratud kriteeriume, mis kõik nõuavad asjaomase isiku olukorra põhjalikku analüüsimist.

(vt punktid 52, 55 ja 56)

4.      Otsusest, millega institutsioon lükkab tagasi taotluse tunnistada teatav tervisehäire raskeks haiguseks, viidates arsti arvamusele, mille järgi ei ole haiguse raskeks haiguseks tunnistamise kaks kumulatiivset kriteeriumi täidetud, ilmnevad faktilised ja õiguslikud asjaolud, miks asjaomase isiku haigusele ei antud sellist kvalifikatsiooni. Niisugust viitamisega põhjendamist, mis on küll lühike, võib lubada, seda enam juhul, kui asjaomase isiku vaidlustatud otsuse õiguslik kontekst on talle juba teada, eelkõige seetõttu, et ta on varem analoogseid taotlusi esitanud. Sellise põhjenduse napisõnalisus ei takista Avaliku Teenistuse Kohtu kontrolli, mida ta niisuguste otsuste üle peab teostama.

(vt punktid 61 ja 62)

Viited:

Euroopa Kohus: 19. november 1998, kohtuasi C‑316/97 P: parlament vs. Gaspari (EKL 1998, lk I‑7597, punktid 26–29).

Esimese Astme Kohus: 9. september 2008, kohtuasi T‑143/08: Marcuccio vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑A‑2‑47 ja II‑A‑2‑321); 11. mai 2000, kohtuasi T‑34/99: Pipeaux vs. parlament (EKL AT 2000, lk I‑A‑79 ja II‑337, punkt 8).

5.      Personalieeskirjade artikli 72 lõike 1 sõnastusest endast tuleneb, et ainult eriti raskete haiguste puhul tekib õigus sellega seotud ravikulude 100%‑liseks hüvitamiseks. Osutatud artiklis üldiselt ja täpsustamata esitatud vaimuhaiguse mõiste hõlmab vaid haigusi, mis on objektiivses mõttes rasked, mitte aga psühholoogilisi või vaimseid häireid, olenemata nende raskusest. Ei ole mingit alust arvata, et niisugust liiki tervisehäirete puhul oleks seadusandja soovinud anda vähem piirava määratluse kui füsioloogiliste häirete puhul.

Kuivõrd personalieeskirjade artiklis 72 ei ole täpsustatud, milliseid haiguseid võib pidada vaimuhaiguseks selle sätte tähenduses, peab administratsioon, võttes arvesse kriteeriume, mis arstlik komisjon on raske haiguse kindlaks määramiseks kehtestanud, igal konkreetsel juhtumil kontrollima, kas ametniku vaimne tervisehäire või psühholoogiline häire võib olla eriti raske, mille alusel ainukesena tekib õigus ravikulude 100%‑liseks hüvitamiseks.

Ainuüksi asjaolu, et ametnikul selline häire on, ei anna talle automaatselt õigust asjaomase häirega seotud ravikulude 100%‑lise hüvitamisele.

(vt punktid 70, 71 ja 73)