EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(esimene koda)

12. detsember 2013

Kohtuasi F‑142/11

Erik Simpson

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Avalik teenistus – Edutamine – Otsus jätta hageja pärast palgaastme AD 9 konkursi edukat läbimist palgaastmele AD 9 edutamata – Võrdne kohtlemine

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega E. Simpson palub esiteks tühistada 9. detsembri 2010. aasta otsuse, millega Euroopa Liidu Nõukogu jättis rahuldamata tema taotluse edutada ta palgaastmele AD 9 pärast sellise konkursi EPSO/AD/113/07 edukalt läbimist, mis korraldati palgaastme AD 9 üksuse juhatajate töölevõtmiseks tõlke valdkonnas, ja 7. oktoobri 2011. aasta otsuse, millega jäeti tema kaebus rahuldamata, ning kohustada nõukogu hüvitama kahju.

Otsus:      Tühistada Euroopa Liidu Nõukogu 9. detsembri 2010. aasta otsus. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata. Jätta Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja E. Simpsoni kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Huve kahjustav otsus – Põhjendamiskohustus – Ulatus – Konkreetsete mõjude hindamine

(Personalieeskirjad, artikkel 25)

2.      Ametnikud – Huve kahjustav otsus – Põhjendamise kohustus hiljemalt kaebuse rahuldamata jätmise staadiumis – Ulatus – Ebapiisav põhjendamine – Kohtumenetluse käigus reeglitega kooskõlla viimine – Piirid

(Personalieeskirjad, artikkel 25 ja artikli 90 lõige 2)

1.      Personalieeskirjade artiklis 25 kehtestatud põhjendamiskohustuse eesmärk on esiteks anda asjaomasele isikule piisavalt teavet, et ta saaks hinnata administratsiooni tehtud otsuse põhjendatust ja otsustada, kas tuleks esitada hagi Avaliku Teenistuse Kohtule, ning teiseks võimaldada sel kohtul teostada kontrolli otsuse õiguspärasuse üle. Põhjendamiskohustuse ulatuse hindamisel tuleb arvestada konkreetseid asjaolusid, eelkõige akti sisu, nende põhjenduste olemust, millele tuginetakse, ning huvi, mis asjaomasel isikul võib põhjenduste suhtes olla. Nimelt kui edutamistaotluse rahuldamata jätmist on sisuliselt põhjendatud pelga viitega teenistuse huvidele ilma mingi muu põhjenduseta, ei võimalda selline põhjendus Avaliku Teenistuse Kohtul oma kontrolli teostada.

(vt punktid 21 ja 26)

Viide:

Esimese Astme Kohus: 6. oktoober 2004, kohtuasi T‑294/02: Vicente-Nuñez vs. komisjon (punkt 94).

2.      Huve kahjustava otsuse põhjenduste puudumist ei saa kompenseerida kohtusse hagi esitamise järel administratsiooni poolt antud selgitustega. Lisaks ei saa samuti nõustuda, et institutsioon võib hiljem muuta tema poolt vastu võetud otsuse põhjendusi, põhjendades seda otsust näiteks teiste sätetega kui need, millele ta esialgu tugines. Nimelt viiks selline samm institutsiooni poolt oma otsuste põhjendamise kohustuse rikkumiseni, nagu see tuleneb personalieeskirjade artikli 25 lõikest 2 koostoimes artikli 90 lõikega 2 ning mille eesmärk on esiteks anda asjaomasele isikule piisavalt teavet, et ta saaks hinnata tema taotluse rahuldamata jätmise põhjendatust ja otsustada, kas tuleks esitada hagi Avaliku Teenistuse Kohtule, ning teiseks võimaldada sel kohtul teostada oma kontrolli.

Seevastu pelgalt kohtueelses menetluses esitatud põhjenduste puudulikkus ei õigusta tehtud otsuse tühistamist, kui ametisse nimetav asutus esitab kohtumenetluse käigus täiendavat teavet, kuid on siiski mõistetav, et institutsioonil ei ole lubatud asendada esialgseid ekslikke põhjendusi täiesti uutega.

(vt punktid 27–29)

Viited:

Euroopa Kohus: 26. november 1981, kohtuasi 195/80: Michel vs. parlament (punkt 22); 30. mai 1984, kohtuasi 111/83: Picciolo vs. parlament (punkt 22); 7. veebruar 1990, kohtuasi C‑343/87: Culin vs. komisjon (punkt 15).

Esimese Astme Kohus: 12. veebruar 1992, kohtuasi T‑52/90: Volger vs. parlament (punkt 40); 3. märts 1993, kohtuasi T‑25/92: Vela Palacios vs. EMSK (punktid 26 ja 27); 9. jaanuar 1996, kohtuasi T‑23/95: Bitha vs. komisjon (punkt 30); 17. veebruar 1998, kohtuasi T‑56/96: Maccaferri vs. komisjon (punkt 38); 12. detsember 2002, liidetud kohtuasjad T‑338/00 ja T‑376/00: Morello vs. komisjon (punkt 55); 29. september 2005, kohtuasi T‑218/02: Napoli Buzzanca vs. komisjon (punkt 63).