AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(esimene koda)

13. september 2011

Kohtuasjas F‑101/09

AA

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Ametisse nimetamine – Ametnikeks nimetatud ajutised teenistujad – Palgaastme määramine – Jõustunud kohtuotsuse täitmine – Võimaluse kaotamine

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega AA palub tühistada otsus määrata ta palgaastme AD 6 järku 2, ning teise võimalusena mõista komisjonilt välja kahjuhüvitis selle eest, et ta kaotas võimaluse olla tööle võetud Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade korra alusel enne 1. maid 2004 kehtinud redaktsioonis, ning seetõttu võimaluse saada paremat palka.

Otsus:      Komisjon on kohustatud maksma hagejale enne käesoleva kohtuotsuse kuulutamist tekitatud varalise kahju eest hüvitist summas, mis võrdub ühelt poolt töötasu, millest on maha arvatud sotsiaalmaks ja maksud, mis ta oleks saanud juhul, kui ta oleks tööle võetud 1. augustil 2004 ametnikuna vahepalgaastmel A*6 ja kui tema karjäär oleks seejärel edenenud vastavalt Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjades ette nähtud palgajärkudel tõusmisele ja ametniku keskmisele töötamise ajale igal palgaastmel, nagu nähtub personalieeskirja I lisa punktist b, ning teiselt poolt töötasu, millest on maha arvatud sotsiaalmaks ja maksud, mida hageja sai 1. augustist 2004 kuni käesoleva kohtuotsuse kuulutamiseni kõigepealt liikmesriigi ametnikuna ja seejärel alates 15. märtsist 2009 Euroopa Liidu ametnikuna, vahega, mille suhtes tuleb kohaldada koefitsienti 0,8. Komisjon on kohustatud maksma hagejale pärast käesoleva kohtuotsuse kuulutamist tekitatud varalise kahju eest hüvitist summas 120 000 eurot. Komisjon on kohustatud maksma hagejale summad, mis juba kuuluvad tasumisele vastavalt käesolevale kohtuotsusele, ja millele lisandub viivitusintress alates kuupäevadest, millal need summad vastavalt maksmisele kuulusid, ja juhul kui need kuupäevad on enne 15. märtsi 2009, siis alates viimati mainitud kuupäevast. Viivitusintressi arvutatakse kuni kogu summa tasumiseni Euroopa Keskpanga poolt põhiliste refinantseerimistehingute jaoks kehtestatud ja asjaomase perioodi suhtes kohaldatava määra alusel, millele on lisatud kaks protsendipunkti. Komisjon on kohustatud maksma hagejale mittevaralise kahju eest hüvitist summas 2000 eurot. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata. Jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja kaks kolmandikku hageja kohtukuludest. Jätta üks kolmandik hageja kohtukuludest tema enda kanda.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hagi – Tühistamisotsus – Mõju – Reservnimekirja kandmisest keeldumise otsuse tühistamine

(EÜ artikkel 233; ELTL artikkel 266)

2.      Ametnikud – Hagi – Kahju hüvitamise nõude esitamine ilma personalieeskirjade kohase kohtueelse menetluseta – Tühistamisnõudega seotud kahju hüvitamise nõue, millega taotletakse tühistava kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete osalisest puudumisest tuleneva kahju hüvitamist – Vastuvõetavus

(EÜ artikkel 233; ELTL artikkel 266; personalieeskirjade artiklid 90 ja 91)

3.      Ametnikud – Hagi – Tühistamisotsus – Mõju – Kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete rakendamise kohustus – Erilised raskused – Tühistatud aktist hagejale tuleneva ebasoodsa tagajärje õiglane hüvitamine

(EÜ artikkel 233; ELTL artikkel 266; personalieeskirjade artikli 90 lõige 1)

4.      Ametnikud – Institutsioonide lepinguväline vastutus – Tühistamisotsuse täitmise kohustuse rikkumine – Ametialane eksimus, mis iseenesest tekitas mittevaralist kahju

1.      EÜ artikli 233 (muudetuna ELTL artikkel 266) kohaselt nõutakse institutsioonilt, kelle õigusakt on tunnistatud tühiseks, liidu kohtu otsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist selleks, et hüvitada tema poolt toime pandud rikkumise tagajärgi. Nii peab administratsioon põhimõtteliselt asetama asjaomase ametniku täpselt sellesse olukorda, milles ta praegu oleks, kui tuvastatud rikkumist ei oleks toime pandud. Selleks, et ajaliselt parandada tagajärgi, mis võisid sellest rikkumisest tuleneda, võib administratsioon võtta tagasiulatuva jõuga akti.

Mis puudutab sellega seoses sellise kohtuotsuse täitmist, millega tühistati konkursi reservnimekirja kandmisest keeldumine, siis sellesse nimekirja kandmine annab asjaomasele isikule võimaluse, mitte õiguse – ja seda veel vähem teatud aja jooksul – ametnikuna ametisse nimetamiseks, ning seda isegi siis, kui asjaomase isiku oskused vastavad teenistuse vajadustele. Seega tuleb tõdeda, et isegi kui asjaomane isik oleks algusest peale olnud kantud reservnimekirja, ei oleks teda tingimata tööle võetud enne määruse nr 723/2004, millega muudetakse personalieeskirju ja muude teenistujate teenistustingimusi, jõustumist.

(vt punktid 41 ja 44)

Viited:

Euroopa Kohus: 22. detsember 2008, kohtuasi C‑443/07 P: Centeno Mediavilla jt vs. komisjon (punkt 112).

Esimese Astme Kohus: 31. märts 2004, kohtuasi T‑10/02: Girardot vs. komisjon (punkt 49); 11. juuli 2007, kohtuasi T‑58/05: Centeno Mediavilla jt vs. komisjon (punkt 52).

Avaliku Teenistuse Kohus: 11. september 2008, kohtuasi F‑135/07: Smadja vs. komisjon (punkt 48).

2.       Mis puudutab kahju hüvitamise nõudeid, mis on seotud jõustunud kohtuotsuse täitmisega ja mis käsitlevad mitte seda, et administratsiooni tehtud otsused selle tühistamisotsuse täitmiseks on selle kohtuotsusega vastuolus, vaid seda, et tehtud otsused võimaldavad hüvitada rikkumise tagajärgi ainult osaliselt, mille puhul on siiski tegemist jõustunud kohtuotsuse täitmata jätmisega, siis neid nõudeid tuleb pidada sellisteks, millega heidetakse ametisse nimetavale asutusele ette, et ta ei ole EÜ artikli 233 (muudetuna ELTL artikkel 266) alusel võtnud analoogilist meedet personalieeskirjades ettenähtud meetmega personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses. Kuna personalieeskirjades ettenähtud meetme võtmata jätmine on isikut kahjustav meede, mille peale on ametnikul kohe õigus esitada kaebus kolme kuu jooksul, ilma et tema hagi vastuvõetavuse tingimuseks oleks personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel taotluse esitamine, siis sama lahendust tuleb kohaldada kahju hüvitamise nõuetele, mille puhul hageja heidab administratsioonile ette, et viimane ei ole võtnud EÜ artikliga 233, muudetuna ELTL artikliga 266 nõutud kõiki vajalikke meetmeid.

Kui nõuda, et ametnik, kes taotleb tema kasuks tehtud tühistava kohtuotsuse täitmist, esitaks kõigepealt kohtuotsust vääralt täitnud administratsiooni otsuse peale kaebuse ja teiseks personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel eraldi kahju hüvitamise nõude, mille peale saaks administratsioonipoolse rahuldamata jätmise korral samuti kaebuse esitada, ei vastaks see seda enam ja igal juhul mõistliku tähtaja järgimise põhimõttega kehtestatud menetlusökonoomia nõuetele.

(vt punktid 75 ja 76)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: 17. aprill 2007, liidetud kohtuasjad F‑44/06 ja F‑94/06: C ja F vs. komisjon (punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika ning punkt 58).

3.      Kui tühistava kohtuotsuse täitmisel esineb erilisi raskusi, näiteks kui on võimatu teha kindlaks, kas hagejat oleks enne teatud kuupäeva tööle võetud, võib asjaomane institutsioon oma EÜ artiklist 233 (muudetuna ELTL artikkel 266) tulenevate kohustuste täitmiseks teha sellise otsuse, mis õiglaselt hüvitab tühistatud otsusega asjaomastele isikutele põhjustatud ebasoodsa tagajärje. Sellest tuleneb, et administratsioon, kel on võimalik hagejale kahju hüvitada, oleks pidanud seda tegema selleks, et hüvitada rahalised tagajärjed, mis tekkisid hagejale sellest, et ta kaotas võimaluse, et ta võetakse tööle varem, kui seda tegelikult tehti, ja seetõttu kaotas võimaluse, et ta saaks paremat palka, et tema karjäär oleks praegu rohkem edenenud, et tal oleksid paremad karjääriväljavaated ja et ta saaks paremat pensioni. Nimelt on sellise võimaluse nagu varem töölevõtmise ja seetõttu edutamise võimaluse kaotamise puhul tegemist tegeliku ja kindla varalise kahjuga, mis on seega hüvitatav.

Sellise hüvitissumma kindlakstegemiseks, mille oleks pidanud hagejale maksma seetõttu, et kuna administratsioon piirdus reservnimekirja kandmisega, siis täitis ta tühistavat kohtuotsust ainult osaliselt ning hüvitas seega ainult osaliselt konkursikomisjoni rikkumise tagajärjed, tuleb selgeks teha, milline oli selle võimaluse olemus, mille hageja kaotas, millisest kuupäevast alates oleks hageja seda võimalust saanud kasutada, seejärel tuleb see võimalus kvantifitseerida ning lõpuks täpsustada, millised olid selle võimaluse kaotamise finantstagajärjed.

Võimalus, mille hageja kaotas, oli võimalus, et ta võetakse tööle varem, kui seda tegelikult tehti, ning võttes arvesse kõrgemale palgajärgule tõusmisele ja keskmisele töötamise ajale igal palgaastmel kohaldatavaid norme, võimalus seega saada paremat töötasu kui see, mida ta tegelikult sai, et tema karjäär oleks praegu rohkem edenenud, et tal oleks paremad karjääriväljavaated ja et ta saaks paremat pensioni. Sellest tuleneb, et selle võimaluse kaotamise finantstagajärgi tuleb hinnata vastavalt selle palga ja pensioni vahele, mida hageja oleks võinud saada, mida ta sai ning mida ta tulevikus saab.

Töölevõtmise väljavaade, mis on kõigil reservnimekirja kantud konkursi edukalt läbinud isikutel, muutub töölevõtmise võimaluseks alates kuupäevast, mil ametikoht, mille puhul on mõistlik arvata, et nimetatud konkursi edukalt läbinud isik võidakse sellele ametikohale tööle võtta, kuulub täitmisele. Kui hageja oli algusest peale reservnimekirja kantud, on enam kui tõenäoline, et ta võetakse tööle ametikohale, kus ta enne ajutise teenistujana töötas, kuna temaga oldi täiesti rahul, ja seeläbi omandas ta sel ametikohal töökogemuse. Nimelt on selge, et saadud töökogemus on töölevõetava kandidaadi valikul arvessevõetav tähtis asjaolu.

Võimalus, mille isik kaotas, tuleb kindlaks teha objektiivselt, matemaatilise koefitsiendina. Mis puudutab parema palga saamise võimaluse kaotamist, mis sõltub võimalusest, et isik saab ametikoha, kus tal on võimalik paremat töötasu saada, siis sellist koefitsienti võib arvutada lähtudes erinevatest teguritest nagu eelkõige kandidaadi varasem kogemus institutsioonis ning tema kvalifikatsiooni ja asjaomase töökoha kirjelduse omavaheline vastavus. Juhul kui võimalust, mille hageja kaotas, ei ole võimalik matemaatilise koefitsiendina kvantifitseerida, siis saab tekitatud kahju siiski hinnata ex æquo et bono. Sellest tuleb seega järeldada, et hagejale tekitatud kahju hindamiseks võib Avaliku Teenistuse Kohus määrata õiglaselt kindlaks kasutatava matemaatilise koefitsiendi, mis vastab kaotatud võimalusele.

Võimaluse kaotamise rahaliste tagajärgede hindamiseks tuleb kõigepealt hinnangute põhjal teha kindlaks finantskasu, mida võimaluse kaotanud isik oleks saanud siis, kui tal see võimalus oleks olnud, seejärel võrrelda seda arengukäiku selle isiku praeguse finantsolukorraga ning lõpuks kohaldada nende kahe olukorra finantskasu vahele matemaatilist koefitsienti, mis vastab võimalusele, mille see isik kaotas.

Mis puudutab siiski selle varalise kahju hindamist, mis hagejale tekitati pärast selle kohtuotsuse kuulutamist, millega tuvastati, et ta kaotas võimaluse, et teda võetakse tööle ja seetõttu edutatakse varem, kui seda tegelikult tehti, siis kõige asjakohasem meetod on kahjule kindlasummalise, ex æquo et bono hinnangu andmine, mis võtab arvesse mitte ainult hageja praegust palgaastet, personalieeskirjades ette nähtud palgajärkudel tõusmist ja ametniku keskmist töötamise aega igal palgaastmel, nagu see nähtub personalieeskirjade I lisa punktist B, Euroopa Liidu kodaniku eeldatavat eluiga ja kohaldatud matemaatilist koefitsienti, vaid ka asjaolu, et käesoleva kohtuotsuse täitmisel saab hageja endale summa, mis on kohe tema kasutuses.

(vt punktid 81, 83–85, 91, 93, 94, 96 ja 105)

Viited:

Esimese Astme Kohus: eespool viidatud kohtuasi Girardot vs. komisjon (punktid 53, 58 jj, punktid 96 ja 119).

Euroopa Liidu Üldkohus: 10. november 2010, kohtuasi T‑260/09 P: Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Simões Dos Santos (punkt 104).

Avaliku Teenistuse Kohus: 8. mai 2008, kohtuasi F‑6/07: Suvikas vs. nõukogu (punktid 141–144); 24. juuni 2008, kohtuasi F‑15/05: Andres jt vs. EIP (punkt 132 ja seal viidatud kohtupraktika).

4.      Kui Euroopa institutsioon keeldub liidu kohtu tehtud otsuse täitmisest, siis see kahjustab usaldust, mis peab kõigil õigussubjektidel liidu õigussüsteemis olema ja mis just nimelt tugineb liidu kohtute tehtud otsuste järgimisele. Seega sõltumata varalisest kahjust, mis kohtuotsuse täitmata jätmine võib tekitada, toob kohtuotsuse osaline täitmine iseenesest kaasa hagejale mittevaralise kahju tekitamise.

(vt punkt 107)

Viide:

Esimese Astme Kohus: 12. detsember 2000, kohtuasi T‑11/00: Hautem vs. EIP (punkt 51).