Petr Fryči 14. aprillil 2021 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (teine koda) 11. veebruari 2021. aasta otsuse peale kohtuasjas T-92/20: Fryč versus komisjon

(kohtuasi C-239/21 P)

Kohtumenetluse keel: tšehhi

Pooled

Apellant: Petr Fryč (esindaja: advokátka Š. Oharková)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

Apellant palub, et Euroopa Kohus otsustaks saata kohtuasja uuesti läbivaatamiseks tagasi Üldkohtule ja kohustaks Üldkohut vaatama läbi ka argumendid, mis sisalduvad 2. oktoobril 2020 esitatud repliigis, kuivõrd edasikaevatud Üldkohtu otsuses jäeti need täielikult tähelepanuta.

Kui kohtuasja ei saadeta tagasi Üldkohtule uuesti läbivaatamiseks, palub apellant Euroopa Kohtul otsustada, et Euroopa Liidu institutsioonid on jämedalt rikkunud oma kohustusi ja põhjustanud talle järgmist kahju:

Euroopa Komisjon võttis üldise grupierandi määruse vastu vormis, mis muu hulgas ületab aluslepingutest tulenevaid seadusandlikke volitusi; mis ei taga, et järgitakse põhiseaduslikke põhimõtteid seoses ühisturgu mõjutavate konkurentsimoonutuste erakordsust ja põhjendamist käsitlevate konstitutsiooniliste põhimõtetega, ja mis võimaldas ettevõtluse ja innovatsiooni rakenduskava raames õigusvastaselt anda riigiabi, misläbi kahjustati apellandi ettevõtlustegevust;

Euroopa Komisjon võttis 3. detsembri 2007. aasta otsusega vastu rakenduskava, mis ei vasta aluslepingule ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartale ja ta jättis vastava otsuse avaldamata;

Euroopa Komisjon ei menetlenud nõuetekohaselt apellandi kaebusi, millega vaidlustati ettevõtluse ja innovatsiooni rakenduskava seaduslikkus, arvestades, et esiteks ei kontrollinud komisjon ettevõtluse ja innovatsiooni rakenduskava loomise ja rakendamise ajaolusid ja et teiseks jättis ta nõuetekohaselt põhjendamata apellandi kaebuse tagasilükkamise;

Üldkohus keeldus üldise grupierandi määruse vaidlustamiseks esitatud tühistamishagi sisuliselt läbi vaatamast ja jättis hagi ilmselge põhjendamatuse tõttu rahuldamata, rikkudes seega oma põhiseaduslikku kohustust kohaldada proportsionaalsuse põhimõtet; kuna Üldkohus tegutses erapoolikult ja väga formalistlikult, rikkus ta hageja põhiõigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele.

Apellant palub Euroopa Kohtul otsustada, et komisjon on kohustatud maksma apellandile 4 800 000 eurot eespool nimetatud kahju hüvitamiseks kolme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõplikuks muutumisest.

Apellant palub Euroopa Kohtul mõista enda kohtukulud välja komisjonilt, enda juriidilise esindaja kasuks.

Väited ja peamised argumendid

Apellant põhjendab oma apellatsioonkaebust järgmiste väidetega:

Esimene väide, mis käsitleb hetkel kohaldatava riigiabi süsteemi tagajärgi, mis toovad kaasa kogu majandusliku struktuuri kunstliku ja kahjuliku muutmise. Sellega põhjustatakse kogu turu toimimise moonutamine ja majanduspõhimõtete rikkumine seeläbi, et luuakse olukord, kus edu turul määrab kindlaks põhiliselt võimalus saada riigiabi, mille üle otsustatakse poliitiliselt, mitte aga õigusnormide alusel.

Teine väide, mille kohaselt puudub kontroll komisjoni tegevuse üle. Avaliku võimu jagatavate toetuste süsteem muutub seeläbi täitevvõimu esindavate institutsioonide blankoveksliks, võimaldades neil otsustada, et milline tahes –kas eelnimetatud või mis tahes muudest täiendavalt määratud valdkondadest on ühisturuga kokkusobiv.

Kolmas väide, mille kohaselt hinnati vääralt kuupäeva, millest alates hakkab kulgema hagi esitamise tähtaeg. Apellant oli veendunud, et liidus eksisteerib mehhanism, mis tagab, et komisjon uurib pidevalt, kas Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikli 107 alusel antud avalikud toetused ei kahjusta ühisturgu, nagu on nähtud ette ELTL artikli 108 lõikes 1. Just seetõttu pöördus apellant komisjoni poole, paludes kontrollida olukorda seoses riigiabiga, mida Tšehhi Vabariik on andnud ettevõtluse ja innovatsiooni rakenduskava raames. Komisjon lükkas selle taotluse tagasi, millest apellant järeldab, et ELTL artikkel 108 ei toimi. Apellant pidas Euroopa Liidu Kohtule hagi esitamist viimaseks võimaluseks, mille osas ta lootis, et seda ei tule kasutada. Apellant tegi erakordseid pingutusi, et teavitada komisjoni ettevõtluse ja innovatsiooni rakenduskava puudustest ja seetõttu ei ole kuidagi võimalik väita, et apellant ei tegutsenud aegumistähtaja kulgemise jooksul.

Neljas väide, mille kohaselt esineb kõrgem õiguslik huvi. Sõltumatult Euroopa Kohtu otsusest selle kohta, kas apellandi õigus on aegunud või mitte, on apellant veendunud, et arvestades käesoleva juhtumi mõju nii riigisisesel kui ka liidu tasandil, on tarvis, et Euroopa Kohus teeks otsuse küsimuse kohta, kes võtab vastutuse mittenõuetekohase toetuspoliitika eest – kas Euroopa Liit või liikmesriigid.

____________