ÜLDKOHTU OTSUS (seitsmes koda)

6. oktoober 2021(*)

Avalik teenistus – Lepingulised töötajad – OLAFi uurimine – Ravikulude hüvitamine – Distsiplinaarkaristus – Lepingu ette teatamata ülesütlemine – Personalieeskirjade IX lisa artikli 10 punkt h – Korduvus – Personalieeskirjade IX lisa artikkel 27 – Otsus, millega rahuldatakse taotlus, et isikutoimikust kustutataks kõik viited varasemale karistusele – Personalieeskirjade artikkel 26 – Võimatus tugineda või viidata ametniku vastu karistusele, mille kohta ei ole isikutoimikus ühtegi viidet

Kohtuasjas T‑121/20,

IP, esindaja: advokaadid L. Levi, S. Rodrigues ja J. Martins,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Brauhoff ja A.‑C. Simon,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 270 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 21. augusti 2019. aasta otsus määrata hagejale distsiplinaarkaristuseks teenistussuhte ette teatamata lõpetamine,

ÜLDKOHUS (seitsmes koda),

koosseisus: koja president R. da Silva Passos, kohtunikud I. Reine ja L. Truchot (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik L. Ramette,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 10. mai 2021. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

I.      Vaidluse taust

1        Hageja IP asus Euroopa Komisjoni teenistusse 21. juulil 2008 kõigepealt ajutise teenistujana, seejärel alates 16. septembrist 2008 lepingulise töötajana. 2013. aastal kuulus ta tegevusüksuse I palgaastme 1 järku 3. Alates 1. augustist 2018 on ta töövõimetu.

2        Euroopa Parlament teatas 13. detsembri 2013. aasta kirjas Euroopa Pettustevastasele Ametile (OLAF), et ta avastas siseauditi käigus asjaolud, mis tema arvates lubavad eeldada, et teatud hulk taotlusi Portugalis asuvates asutustes saadud raviga seotud ravikulude hüvitamiseks on õigusvastased. Taotlused esitasid 2013. aasta jaanuari ja augusti vahelisel ajal A ja tema õde B, kes on mõlemad parlamendi ametnikud. Parlament tegi selles kirjas ettepaneku kontrollida, kas samasugused rikkumised võis toime panna ka hageja, kelle A oli parlamendi personalihalduse andmebaasis nimetanud oma kontaktisikuks.

3        OLAF otsustas 8. septembril 2014 alustada seoses väidetavate õigusvastaste ravikulude hüvitamise taotlustega hageja suhtes uurimist. Ühtlasi otsustas OLAF alustada veel kaks uurimist A ja B suhtes, mis olid samuti seotud ravikulude hüvitamise taotlustega.

4        OLAF lõpetas 21. detsembril 2015 uurimise lõpparuandega. Ta märkis aruandes, et uurimisalusel ajavahemikul esitas hageja komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ametile hüvitistaotlused, mille aluseks oli neli tõendavat dokumenti, mis ei vastanud tegelikult kantud kuludele. Ta leidis, et alusetult makstud kogusumma oli 5418 eurot.

5        OLAF edastas aruande komisjonile, soovitades tal algatada hageja suhtes distsiplinaarmenetlus ja nõuda tagasi 5418 euro suurune summa. Samuti teatas ta komisjonile, et aruanne edastati Portugali õigusasutustele võimaliku kohtumenetluse algatamiseks.

6        Komisjoni teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ volitas 24. juuni 2016. aasta kirjas komisjoni juurdlus‑ ja distsiplinaarametit (IDOC) hageja ära kuulama.

7        Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ otsustas 25. juulil 2017 alustada distsiplinaarnõukogus hageja suhtes distsiplinaarmenetlust.

8        Distsiplinaarnõukogu soovitas 16. aprilli 2018. aasta arvamuses määrata karistuseks hageja teenistussuhte ette teatamata ülesütlemise.

9        Pärast OLAFi aruande edastamist Portugali õigusasutustele algatati Portugalis hageja suhtes kriminaalmenetlus.

10      Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ otsustas hageja suhtes algatatud distsiplinaarmenetluse 22. novembril 2018 peatada.

11      21. mail 2019 kutsuti hageja pärast Portugalis algatatud kriminaalmenetluse lõpetamist ärakuulamisele teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organis, mille koosseisu kuulusid komisjoni personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor, majandus‑ ja rahandusküsimuste peadirektoraadi peadirektor ning põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi peadirektori asetäitja (edaspidi „kolmepoolne teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ“).

12      Kolmepoolne teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ määras 21. augustil 2019 hagejale Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste (edaspidi „teenistustingimused“) artiklite 49 ja 119 alusel distsiplinaarkaristuseks teenistussuhte ette teatamata lõpetamise (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

13      Kolmepoolne teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ märkis vaidlustatud otsuses, et hagejale heidetakse ette, et ta esitas individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ametile kaks ravikulude hüvitamise taotlust, mis ei vastanud tegelikult tasutud summadele või saadud ravile (vaidlustatud otsuse punkt 12). Ta kvalifitseeris need teod „Euroopa Liidu eelarve suhtes toime pandud pettuse katseks“, mis tema arvates on eriti tõsine üleastumine (vaidlustatud otsuse punkt 37). Lõpuks kehtestas ta Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) IX lisa artiklis 10 määratletud kriteeriumide alusel määratava karistuse (vaidlustatud otsuse punktid 37–50). Kolmepoolne teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ tugines personalieeskirjade IX lisa artikli 10 punkti h kohaldamisel korduvuse tunnustel varasemale noomitusele, mille hageja oli saanud 19. novembril 2010.

14      Hageja esitas 7. oktoobril 2019 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel vaidlustatud otsuse peale kaebuse.

15      Komisjon jättis kaebuse 28. jaanuari 2020. aasta otsusega rahuldamata (edaspidi „kaebuse rahuldamata jätmise otsus“).

II.    Menetlus ja poolte nõuded

16      Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 21. veebruaril 2020.

17      Üldkohtu kodukorra artikli 66 alusel taotles hageja Üldkohtu kantseleisse 4. märtsil 2020 saabunud eraldi dokumendiga anonüümsust. Üldkohus (seitsmes koda) rahuldas selle taotluse 15. aprilli 2020. aasta otsusega.

18      Ettekandja‑kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (seitsmes koda) avada menetluse suulise osa ja esitas kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikud küsimused, millest osale palus ta vastata kirjalikult ja osale vastata kohtuistungil.

19      Pooled vastasid neile selleks määratud tähtaja jooksul.

20      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu kirjalikele ja suulistele küsimustele kuulati ära 10. mai 2021. aasta kohtuistungil. Lisaks esitas hageja ühe dokumendi ja komisjon tegi ettepaneku esitada kaks dokumenti.

21      Neil asjaoludel teatas seitsmenda koja esimees, et menetluse suuline osa lõpetatakse hiljem, et komisjon saaks esitada eespool punktis 20 nimetatud dokumendid ja pooled saaksid esitada oma seisukohad.

22      Komisjon esitas mainitud dokumendid ja kumbki pool esitas oma seisukohad.

23      Suuline menetlus lõpetati 2. juunil 2021.

24      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus ja vajalikus ulatuses kaebuse rahuldamata jätmise otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

25      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

III. Õiguslik käsitlus

26      Enne hageja esitatud väidete analüüsimist tuleb kindlaks määrata hagi ese.

A.      Hagi ese

27      Kõigepealt tuleb meenutada, et halduskaebus ja selle sõnaselge või vaikimisi rahuldamata jätmine moodustavad lahutamatu osa keerulisest menetlusest ning on vaid hagi esitamise eeltingimuseks. Järelikult toovad tühistamisnõuded, mis on vormiliselt esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuse peale, kaasa Üldkohtu poole pöördumise algse akti suhtes, mille peale kaebus esitati, kui tühistamisnõuetel kui sellistel ei ole iseseisvat sisu (17. jaanuari 1989. aasta kohtuotsus Vainkler vs. parlament, 293/87, EU:C:1989:8, punkt 8, ja 25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus KF vs. SatCen, T‑286/15, EU:T:2018:718, punkt 115).

28      Tühistamisnõuetel, mis on vormiliselt esitatud kaebuse rahuldamata jätmise peale, on iseseisev sisu, kui kaebuse rahuldamata jätmisel on teistsugune ulatus kui algsel aktil, mille peale kaebus esitati. Nii on see juhul, kui kaebuse rahuldamata jätmise otsus sisaldab hageja olukorra uuesti läbivaatamist uute õiguslike ja faktiliste asjaolude alusel või kui see muudab või täiendab algse otsuse resolutsiooni. Sellisel juhul kujutab kaebuse rahuldamata jätmine kui selline endast akti, mida kontrollib kohus, kes peab seda huve kahjustavaks aktiks, mis vähemalt osaliselt asendab algset akti (21. mai 2014. aasta kohtuotsus Mocová vs. komisjon, T‑347/12 P, EU:T:2014:268, punkt 34).

29      Välja arvatud juhul, kui kaebuse rahuldamata jätmine kujutab endast iseseisvat akti, mille peale on võimalik sellisena esitada tühistamishagi, tuleb kaebuse rahuldamata jätmise otsuses sisalduvat põhistust, kui sellega täiendatakse või asendatakse algses aktis toodud põhistust, võtta arvesse algse akti õiguspärasuse hindamisel. See põhistus peab langema kokku algse akti põhistusega (vt selle kohta 9. detsembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Birkhoff, T‑377/08 P, EU:T:2009:485, punktid 58 ja 59 ning seal viidatud kohtupraktika). Algse akti õiguspärasust hinnatakse seega vajaduse korral eelkõige kaebuse rahuldamata jätmise otsuses sisalduvate põhjenduste alusel.

30      Kuna käesoleval juhul ei ole kaebuse rahuldamata jätmise otsusel teistsugust ulatust kui vaidlustatud otsusel, tuleb hagi käsitada nii, et see on esitatud üksnes vaidlustatud otsuse peale.

B.      Väidete analüüs

31      Hageja esitab kuus väidet, millest esimene puudutab hoolsuskohustuse ja hoolitsemiskohustuse rikkumist, teine põhjendamiskohustuse rikkumist, kolmas OLAF‑i aruande nõuetele mittevastavust, neljas distsiplinaarnõukogu arvamuse nõuetele mittevastavust, viies juhtumi kõigi asjaolude analüüsimata jätmist ja selle põhimõtte rikkumist, mille kohaselt „kriminaalmenetlus peatab distsiplinaarmenetluse“, ning kuues personalieeskirjade IX lisa artikli 10 rikkumist.

32      Tuleb analüüsida kuuendat väidet ja eelkõige hageja mittenõustumist sellega, et kolmepoolne teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ kohaldas personalieeskirjade IX lisa artikli 10 punkti h sätteid korduvuse kohta (vt eespool punkt 13).

33      Personalieeskirjade IX lisa artiklis 10 on ette nähtud:

„Kehtestatud distsiplinaarkaristuse raskusaste peab vastama süüteo raskusastmele. Süüteo raskusastme kindlaksmääramisel ja kehtestatava distsiplinaarkaristuse üle otsustamisel võetakse eelkõige arvesse:

[…]

h)      seda, kas süütegu hõlmab korduvat tegevust või käitumist,

[…]“.

34      Sellega seoses märkis kolmepoolne teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ vaidlustatud otsuse punktis 45 „Korduv tegevus või käitumine“, et hagejale tehti 19. novembril 2010 noomitus (edaspidi „esimene karistus“) tegude eest, mis on tema arvates võrreldavad nendega, mis hagejale praegu süüks arvatakse. Ta tõi esile, et need teod seisnesid selles, et „ühel arstil paluti nõuda [hagejalt] 4,98 euro suuruse summa tasumist vereanalüüsi eest, mis tehti ühele tema nõole […] kellel oli südamerike, [ja] üritati hiljem saada selle eest kahel korral komisjoni ravikulude eelarvevahendeid käsutavatelt talitustelt hüvitist“. Kolmepoolne teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ lisas vaidlustatud otsuse punktis 46, et „[k]uigi summa suurus oli toona tagasihoidlik, karistati [hagejat] tema käitumise ilmselgelt pettusliku olemuse tõttu“.

35      Kolmepoolne teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ märkis vaidlustatud otsuse punktides 47 ja 48, et kuna personalieeskirjade IX lisa artikli 10 punktis h ei ole tähtaega sätestatud, oli tal „vabadus“ võtta arvesse esimest karistust, ning täpsustas seejärel vaidlustatud otsuse punktis 49 järgmist:

„[kolmepoolne] teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ tõdeb, et ligi neli aastat hiljem on [hageja] pannud toime sarnased teod nendega, mis olid aluseks tema karistamisele noomitusega. [Kolmepoolne] teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ leiab, et [hageja] on seega näidanud, et ta ei ole 2010. aastal määratud distsiplinaarkaristusest oma järeldusi teinud ja on jätkuvalt oma isiklikud huvid institutsiooni huvidest kõrgemale seadnud.“

36      Hageja väidab, et kolmepoolne teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ ei oleks tohtinud esimest karistust korduvuse tunnustel arvesse võtta ja rikkus sellega personalieeskirjade IX lisa artikli 10 punkti h.

37      Ta väidab sellega seoses esiteks, et kolmepoolne teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ eiras proportsionaalsuse, hea halduse ja mõistliku aja põhimõtet. Ta tõstab esile kõigepealt selle summa tagasihoidlikku suurust, mille hüvitamist ta taotles ja mis puudutab esimest tema suhtes toimunud distsiplinaarmenetlust, ning seejärel kahe karistuse vahele jäävat aega. Lisaks vaidleb hageja vastu sellele, et nendes kahes distsiplinaarmenetluses kõne all olevad asjaolud on sarnased.

38      Teiseks väidab hageja, et tema isikutoimikus ei oleks enam tohtinud olla viidet esimesele karistusele, sest ta oli esitanud personalieeskirjade IX lisa artikli 27 alusel taotluse, et tema toimikust kustutataks kõik viited sellele karistusele.

39      Kuigi hageja taotlus rahuldati, ei saa selline asjaolu komisjoni hinnangul takistada korduvuse tunnustel selle karistuse arvesse võtmist. Ta on nimelt seisukohal, et esiteks ei ole personalieeskirjade IX lisa artikli 10 punkti h kohaldamine kuidagi ajaliselt piiratud ning teiseks ei eemaldatud hageja taotluse rahuldamise tulemusel tema distsiplinaartoimikust esimest karistust, kuna karistuse määramise otsuseid säilitatakse ametnike distsiplinaartoimikus 20 aastat.

40      Vastuses Üldkohtu võetud menetlust korraldavatele meetmetele (vt eespool punkt 18) märgib hageja järgmist:

„[…] korduvuse kriteerium eeldab varasema karistuse olemasolu. Kuna hageja oli aga personalieeskirjade IX lisa artikli 27 alusel taotlenud, et tema isikutoimikust kustutataks kõik viited [esimesele] karistusele, ja tema taotlus rahuldati, on tal õigus arvata, et sellist karistust enam ei eksisteeri […] ning et igal juhul ei saa administratsioon sellele karistusele tema vastu tugineda uues distsiplinaarmenetluses nagu praeguses asjas, eelkõige selleks, et personalieeskirjade IX lisa artikli 10 kohaselt süüteo raskusastmele vastava karistuse määramisel kohaldada korduvuse kriteeriumit.“

41      Vastuses Üldkohtu võetud menetlust korraldavatele meetmetele (vt eespool punkt 18) täpsustab komisjon järgmist:

„4.      Mis puudutab mõju, mida hageja isikutoimikust [esimesele] karistusele viite eemaldamine võis käesolevas asjas vaidlustatud otsusele avaldada, siis hageja argument, millega ta soovib väita, et seda asjaolu oleks tulnud vaidlustatud karistuse leevendamisel arvesse võtta, on vastuvõetav, kuid põhjendamatu. […] Nimelt on komisjon tõendanud, et niisugune eemaldamine ei too kaasa [esimese karistuse] täielikku kustutamist. Kuna seda karistust käsitlevat distsiplinaartoimikut säilitatakse 20 aastat, oli õigus seda personalieeskirjade IX lisa artikli 10 punkti h kohaldamisel arvesse võtta.

[…]

25.      Personalieeskirjade artikli 26 kuuenda lõigu kohaselt on iga ametniku kohta üksnes üks isikutoimik.

26.      Distsiplinaartoimik erineb isikutoimikust. Esimene sisaldab kõiki konkreetse distsiplinaarmenetlusega seotud dokumente. Neid dokumente säilitatakse kooskõlas [ülalpool] nimetatud säilitamise tähtaegadega. Need on kättesaadavad üksnes [IDOCi] töötajatele ja neid ei kanta isikutoimikusse.

27.      Isikutoimikusse lisatakse ainult distsiplinaarkaristuse otsus, järgides personalieeskirjade artikli 26 kuuendat lõiku. Seega pääsevad sellele ligi turvatud elektroonilises süsteemis, mida komisjon oma inimressursside haldamiseks kasutab […], üksnes need töötajad, kellel on juurdepääsuõigus. Seda säilitatakse seal [kolm] aastat (kui tegemist on kirjaliku hoiatuse või noomitusega) või [kuus] aastat kõigi muude karistuste puhul, mis on loetletud personalieeskirjade IX isa artikli 9 punktides c–h.“

42      Tuleb analüüsida hageja väidet, et kolmepoolne teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ rikkus õigusnormi, kui ta tugines korduvuse tunnustel esimesele karistusele, kuigi tema personalieeskirjade IX lisa artikli 27 alusel esitatud taotlus kustutada tema isikutoimikust kõik viited sellele karistusele rahuldati.

43      Personalieeskirjade IX lisa artiklis 27 on ette nähtud:

„Ametnik, kellele on määratud muu distsiplinaarkaristus kui ametist kõrvaldamine, võib kirjaliku hoiatuse või noomituse korral kolme aasta möödudes või ülejäänud karistuste korral kuue aasta möödudes taotleda, et tema isikutoimikust kustutataks kõik viited sellisele karistusele. Ametisse nimetav asutus või ametiisik teeb otsuse, kas rahuldada kõnealune taotlus.“

44      Käesolevas asjas esitas hageja 20. jaanuaril 2014 personalieeskirjade IX lisa artikli 27 alusel taotluse, et tema isikutoimikust kustutataks kõik viited esimesele karistusele. Komisjon rahuldas hageja taotluse 28. veebruari 2014. aasta otsusega. Ta kustutas hageja isikutoimikust kõik viited esimesele karistusele. Kolmepoolne teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ tugines sellele vaidlustatud otsuses korduvuse tunnustel, et määrata karistus, mis tema hinnangul vastab hagejale süüks arvatud tegudele (vt eespool punkt 13).

45      Seega tuleb kindlaks teha, mil määral võib administratsioon korduvuse kohta järelduse tegemiseks tugineda või viidata ametniku vastu karistuse määramise otsusele, mille kohta ei ole isikutoimikus ühtegi viidet.

46      Kõigepealt tuleb märkida, et personalieeskirjade artikkel 26, mis käsitleb ametniku isikutoimikut, on teenistustingimuste artiklite 11 ja 81 alusel kohaldatav lepingulistele töötajatele.

47      Personalieeskirjade artikli 26 esimese lõigu punkti a kohaselt sisaldab ametniku isikutoimik „kõiki dokumente ametniku haldusliku seisundi kohta ja kõiki aruandeid tema pädevuse, tulemuslikkuse ja käitumise kohta“.

48      Varem on otsustatud, et ametniku suhtes tehtud karistuse määramise otsus peab olema lisatud tema isikutoimikusse, kuna see puudutab ametniku halduslikku seisundit (2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus Apostolidis vs. Euroopa Kohus, T‑86/97, EU:T:1998:71, punkt 36).

49      Olgu rõhutatud, et olukorras, kus distsiplinaarvõimu teostaja otsustab sellele otsusele korduvuse tunnustel tugineda, et määrata ametnikule personalieeskirjade IX lisa artikli 10 punkti h alusel uus raskem distsiplinaarkaristus, on sellisel otsusel ametniku halduslikule seisundile otsustav mõju. Järelikult peab see otsus olema kantud ametniku isikutoimikusse.

50      Lisaks tuleb meenutada, et personalieeskirjade artikli 26 teises lõigus on sätestatud, et „dokumendid registreeritakse, nummerdatakse ja kantakse [isiku]toimikusse järjekorras“ ning et „dokumente [ametniku haldusliku seisundi kohta] tohib institutsioon ametniku vastu kasutada või tsiteerida üksnes juhul, kui ta on nendest dokumentidest enne nende toimikusse kandmist ametnikule teatanud“.

51      Sellel sättel, mis kaitseb ametnikku meetmete suhtes, mida administratsioon võib tema vastu võtta, on lai kohaldamisala, kuna see on kohaldatav „kõikidele dokumentidele ametniku haldusliku seisundi kohta“.

52      Sama kehtib ka personalieeskirjade artikli 26 seitsmenda lõigu kohta, mis näeb ette, et „ametnikul on ka pärast teenistusest lahkumist õigus tutvuda kõikide oma toimikus olevate dokumentidega ja teha neist koopiaid“.

53      Lõpuks on personalieeskirjade artikli 26 kuuendas lõigus täpsustatud, et „iga ametniku kohta on üksnes üks isikutoimik“, ning samamoodi nagu nõue, et dokumendid tuleb registreerida, nummerdada ja kanda toimikusse järjekorras (vt eespool punkt 50), hõlbustab see ametnike juurdepääsu dokumentidele, millele võidakse tema tugineda või viidata, ja hoiab ära dokumentide mitme toimiku vahel laiali jagamise.

54      Nagu eespool punktides 47–53 esitatud kaalutlustest ilmneb, näeb personalieeskirjade artikkel 26 ette rida tagatisi ametnike kaitseks, vältimaks seda, et administratsiooni otsused, mis mõjutavad ametniku halduslikku seisundit, ei põhineks asjaoludel, mis pärinevad dokumentidest, mida ei ole tema isikutoimikusse kantud (vt selle kohta 28. juuni 1972. aasta kohtuotsus Brasseur vs. parlament, 88/71, EU:C:1972:58, punktid 10 ja 11, ning 2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus Apostolidis vs. Euroopa Kohus, T‑86/97, EU:T:1998:71, punkt 33).

55      Arvestades isikutoimiku olulist rolli ametniku kaitsel ja teavitamisel, tuleb järeldada, et isegi kui karistuse määramise otsus oli varem ametniku isikutoimikusse lisatud, ei saa sellele ametniku vastu tugineda või viidata, kui toimikus ei ole sellele otsusele enam ühtegi viidet.

56      Olgu lisatud, et otsus, mis põhineb isikutoimikus nimetamata asjaoludel, on personalieeskirjade tagatistega vastuolus (vt selle kohta 9. veebruari 1994. aasta kohtuotsus Lacruz Bassols vs. Euroopa Kohus, T‑109/92, EU:T:1994:16, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

57      Lisaks võtaks administratsiooni õigus tugineda ametniku isikutoimikust eemaldatud karistuse määramise otsusele, järeldamaks, et tegemist on korduva rikkumisega personalieeskirjade IX lisa artikli 10 tähenduses, nimetatud lisa artiklilt 27 selles osas soovitava toime. Nimelt annab personalieeskirjade IX lisa artikkel 27 ametnikule õiguse taotleda karistuse määramise otsuse eemaldamist tema isikutoimikust ja jätab administratsiooni otsustada, kas selline taotlus rahuldada. Toetudes karistuse määramise otsusele, mille administratsioon oli küll otsustanud oma ulatuslikku kaalutlusõigust kasutades ametniku isikutoimikust eemaldada, soovib ta tegelikult selle otsuse uuesti toimikusse lisada.

58      Järelikult rikub distsiplinaarvõimu teostaja, kes toetub korduvuse tunnustel distsiplinaarkaristusele, mille kohta ei ole ametniku isikutoimikus pärast personalieeskirjade IX lisa artikli 27 alusel esitatud taotluse rahuldamist ühtegi viidet, personalieeskirjadega ja eelkõige artikliga 26 ametnikele tagatud õigusi.

59      Siit järeldub, et võttes kõnealuse rikkumise raskuse kindlaksmääramisel ja teise distsiplinaarkaristuse määramisel arvesse esimest distsiplinaarkaristust, rikkus komisjon personalieeskirjade IX lisa artikli 10 punkti h, kuna esimesele karistusele, mille kohta ei olnud hageja isikutoimikus ühtegi viidet, ei saanud tema vastu enam korduvuse tunnustel tugineda.

60      Eespool punktis 59 toodud järeldust ei väära komisjoni argumendid.

61      Esmalt väidab komisjon, et personalieeskirjade teatud sätteid võib tõlgendada nii, et ametniku suhtes määratud distsiplinaarkaristusele saab juhul, kui see on distsiplinaartoimikus säilitatud, tema vastu tugineda isegi siis, kui ametniku isikutoimikust on eemaldatud kõik viited selle karistuse olemasolule.

62      Komisjon viitab siinjuures personalieeskirjade artiklile 86, mida täiendavad IX lisa sätted. Ta ei täpsusta siiski, kuidas need sätted oma koosmõjus toetaksid tema argumente.

63      Samuti väidab komisjon, et personalieeskirjade IX lisa artikli 10 punktis h ei ole mainitud tähtaega ning et osutatud artiklis viidatakse „ametniku käitumisele kogu tema teenistuskäigu jooksul“.

64      On tõsi, et komisjoni poolt eespool punktis 63 viidatud sätete kohaselt on distsiplinaarvõimu teostajal ulatuslik kaalutlusõigus võtta arvesse ametniku varasemat halduslikku seisundit.

65      Need sätted ei viita siiski ametniku isikutoimikule. Seega ei kaldu need kõrvale personalieeskirjade artiklist 26 tulenevast reeglist, mille kohaselt ei saa ametniku isikutoimikusse lisatud karistuse määramise otsusele ametniku vastu tugineda või viidata, kui isikutoimikus ei ole sellele otsusele enam ühtegi viidet (vt eespool punkt 55).

66      Järelikult ei saa komisjoni viidatud sätteid tõlgendada nii, et need lubavad distsiplinaarvõimu teostajal võtta arvesse ametnikule varem määratud karistust juhul, kui personalieeskirjade IX lisa artikli 27 sätete kohaselt ei ole ametniku isikutoimikus ühtegi viidet sellele karistusele.

67      Lisaks näeb personalieeskirjade artikli 26 esimene lõik ette kohustuse kanda ametniku isikutoimikusse kõik dokumendid tema haldusliku seisundi kohta ja kõik aruanded tema pädevuse, tulemuslikkuse ja käitumise kohta. Personalieeskirjade artikli 26 kuues lõik näeb omakorda ette, et iga ametniku kohta tohib olla üksnes üks toimik. Tuleb lisada, et personalieeskirjades ja teenistustingimustes ei ole viidatud ühelegi muule toimikule peale ametniku isikutoimiku, välja arvatud personalieeskirjade artiklis 26a nimetatud tervisekaart.

68      Järelikult on isikutoimik oma laadilt ühtne ja keelatud on koostada mis tahes muus vormis andmekogumit, mis sisaldab ametniku halduslikku seisundit käsitlevaid dokumente (11. oktoobri 1995. aasta kohtuotsus Baltsavias vs. komisjon, T‑39/93 ja T‑553/93, EU:T:1995:177, punkt 38).

69      Tõsi, administratsioon võib koostada uurimise ja vajaduse korral selle uurimisega seotud distsiplinaarmenetluse kohta toimiku, nagu nähtub muu hulgas personalieeskirjade IX lisa artikli 13 lõikest 1. Selline toimik koostatakse siiski üksnes konkreetse uurimise tarvis (vt selle kohta 2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus Apostolidis vs. Euroopa Kohus, T‑86/97, EU:T:1998:71, punkt 36, ja 5. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus de Brito Sequeira Carvalho ja komisjon vs. komisjon ja de Brito Sequeira Carvalho, T‑40/07 P ja T‑62/07 P, EU:T:2009:382, punkt 96). Järelikult ei saa toimikus sisalduvatele andmetele ja dokumentidele, eelkõige võimalikule karistuse määramise otsusele, millega menetlus lõpetatakse, väljaspool seda menetlust ametniku vastu tugineda või viidata, kui neid ei ole ametniku isikutoimikusse lisatud.

70      Eespool punktides 62–69 esitatud kaalutlustest tuleneb, et komisjonil ei ole alust väita, et personalieeskirjade teatud sätteid võib tõlgendada nii, et ametnikule määratud distsiplinaarkaristusele, mida säilitatakse ametniku distsiplinaartoimikus, saab tema vastu tugineda isegi siis, kui ametniku isikutoimikust on kõik viited selle karistuse olemasolule eemaldatud.

71      Teisena, selleks et põhjendada esimese karistuse arvesse võtmist korduvuse tunnustel, kui selle karistuse kohta ei ole hageja isikutoimikus ühtegi viidet, tugineb komisjon „Ühtse komisjoniülese säilitustähtaegade loetelu“ sätetele, mis lubavad „distsiplinaartoimikuid säilitada 20 aastat“.

72      „Ühtne komisjoniülene säilitustähtaegade loetelu“ võeti vastu komisjoni töökorra lisa „Dokumendihaldust käsitlevad sätted“ artikli 6 alusel; nimetatud lisa võeti vastu komisjoni 23. jaanuari 2002. aasta otsusega, millega muudetakse komisjoni töökorda (EÜT 2002, L 21, lk 23).

73      Komisjoni töökorra lisa artiklis 6 „Hoiustamine“ on sätestatud:

„[…]

Dokumendi säilitamise [minimaalne] aeg määratakse kindlaks halduseeskirjade ja juriidiliste kohustustega.

Iga peadirektoraat või samaväärne talitus peab määrama kindlaks oma kataloogide pidamise [sisemise] organisatsioonilise struktuuri. Minimaalne aeg, mille jooksul komisjoni talitused dokumente alles hoiavad, määratakse kogu komisjoni osas kindlaks kooskõlas artiklis 12 osutatud rakenduseeskirjadega.“

74      „Ühtne komisjoniülene säilitustähtaegade loetelu“ on koostatud tabelina, milles on kindlaks määratud erinevat liiki toimikute säilitamise perioodid. Selle tabeli real 12.4.3 „Distsiplinaarmenetlus“ on ette nähtud, et distsiplinaarmeetmeid määravate otsuste säilitamise aeg on 20 aastat.

75      Eespool punktides 72–74 esitatud kaalutlustest tuleneb, et on olemas õiguslik alus, mis lubab säilitada distsiplinaarkaristuse määramise otsuseid 20 aastat.

76      Võttes aga arvesse normihierarhia põhimõtet (vt selle kohta 30. jaanuari 2008. aasta kohtuotsus Strack vs. komisjon, T‑85/04, EU:T:2008:18, punktid 39–41), ei saa „Ühtne komisjoniülene säilitustähtaegade loetelu“ tulenevalt asjaolust, et sellega kehtestatakse pelgalt komisjoni otsuse asutusesisesed rakenduseeskirjad (vt eespool punkt 72), varem tõlgendatud personalieeskirjade sätteid kahtluse alla seada (vt eespool punkt 67), arvestades et personalieeskirjad on määrus, mis on ELTL artikli 288 alusel siduv ja üldiselt kohaldatav (vt selle kohta 14. aprilli 2005. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon, C‑110/03, EU:C:2005:223, punkt 33).

77      Lisaks ei ole vastupidi personalieeskirjade artikli 26 sätetele (vt eespool punktid 47–54) kõnealuste õigusnormide eesmärk kehtestada tingimused ametniku vastu dokumentidele tuginemiseks või viitamiseks. Nagu komisjoni töökorra lisa põhjendusest 3 nähtub, peavad need õigusnormid „tagama, et komisjon on suuteline igal ajal esitama teavet nende küsimuste osas, mille eest ta vastutab“, mis tähendab, et hoitavad dokumendid „toimi[vad] institutsiooni mäluna, hõlbusta[vad] teabevahetust, tõenda[vad] läbiviidud toiminguid ning täi[davad] talituse juriidilisi kohustusi“. Need õigusnormid ei saa seega anda komisjonile õigust tugineda korduvuse tunnustel ametnikule varem määratud karistusele, ent mille kohta ei ole asjaomase ametniku isikutoimikus enam ühtegi viidet.

78      Kõigest eeltoodust järeldub, et tuleb nõustuda hageja väitega, et kolmepoolne teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ rikkus õigusnormi, kui ta tugines korduvuse tunnustel esimesele karistusele, kuigi ta oli rahuldanud hageja taotluse kustutada tema isikutoimikust kõik viited sellele karistusele.

79      Tuleb märkida, et selline õigusnormi rikkumine personalieeskirjade IX lisa artikli 10 kohaldamisel toob kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise.

80      Nimelt esiteks, kui kolmepoolne teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ kehtestas personalieeskirjade IX lisa artiklis 10 nimetatud üheksa kriteeriumi alusel määratava karistuse, pühendas ta neliteist punkti vaidlustatud otsuses (punktid 37–50) nende kriteeriumide analüüsile. Nendest neljateistkümnest punktist viis punkti puudutasid üksnes korduvuse kriteeriumit, mida analüüsiti teiste kriteeriumidega võrreldes kõige põhjalikumalt.

81      Teiseks tuleneb eespool punktis 34 osutatud väljavõttest, et kolmepoolne teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ leidis, et kahes menetluses kõne all olevad asjaolud on võrreldavad, arvestades eelkõige nende tegude tema hinnangul „ilmselget pettuslikku“ olemust, mis hagejale esimese karistuse määramisel süüks arvati. Lisaks tuleneb eespool punktis 35 osutatud väljavõttest, et kolmepoolne teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ pidas seda sarnasust ja järelikult hageja käitumise kordumist, vaatamata talle varem määratud karistusele, raskendavaks asjaoluks, mis mängis karistuse valikul otsustavat rolli.

82      Esimese karistuse arvesse võtmisel kolmepoolse teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organi poolt oli seega karistuse valikule otsustav mõju. Järelikult peab eespool punktis 78 tuvastatud õigusnormi rikkumine, mille tõttu võttis kolmepoolne teenistuslepingute sõlmimise pädevusega organ ekslikult korduvuse tunnustel arvesse esimest karistust, tooma kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise.

83      Seega tuleb vaidlustatud otsus tühistada, ilma et oleks vaja ühelt poolt analüüsida hageja esitatud teisi etteheiteid ja väiteid ning teiselt poolt otsustada dokumentide vastuvõetavuse üle, mis pooled kohtuistungil ja selle järel esitasid (vt eespool punktid 20–22).

 Kohtukulud

84      Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt hageja nõudele kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (seitsmes koda)

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Komisjoni 21. augusti 2019. aasta otsus määrata IPle distsiplinaarkaristuseks teenistussuhte ette teatamata lõpetamine.

2.      Mõista kohtukulud välja komisjonilt.

da Silva Passos

Reine

Truchot

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 6. oktoobril 2021 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.