Kohtuasi C‑72/15

PJSC Rosneft Oil Company

versus

Her Majesty’s Treasury jt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud High Court of Justice (England & Wales), Queen’s Bench Division (Divisional Court))

Eelotsusetaotlus – Ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) – Piiravad meetmed, mis on võetud seoses Venemaa tegevusega, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas – Otsuse 2014/512/ÜVJP ja määruse (EL) nr 833/2014 sätted – Kehtivus – Euroopa Kohtu pädevus – EL-Venemaa partnerlusleping – Põhjendamiskohustus – Õiguskindluse ja kohaldatava õiguse täpsuse põhimõte – Juurdepääs kapitaliturgudele – Rahaline abi – Aktsiate globaalsed hoidmistunnistused (Global Depositary Receipts) – Naftasektor – Mõistete „kilt“ ja „rohkem kui 150 meetri sügavune vesi“ tõlgendamise taotlus – Vastuvõetamatus

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (suurkoda) 28. märtsi 2017. aasta otsus

1.        Eelotsuse küsimused – Kehtivuse hindamine – Vastuvõetavus – Piirid – Ilmselgelt asjakohatud küsimused ja oletuslikud küsimused, mis on esitatud kontekstis, mis välistab tarviliku vastuse – Küsimused, mis ei ole põhikohtuasja esemega seotud

(ELTL artikkel 267; nõukogu otsus 2015/512/ÜVJP; nõukogu määrus nr 833/2014)

2.        Eelotsuse küsimused – Kehtivuse hindamine – Euroopa Kohtu pädevus – ÜVJPga seotud sätete alusel vastu võetud akt – Piiravad meetmed seoses olukorraga Ukrainas – Üksnes ELL artikli 40 järgimist ja füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes võetud piiravate meetmete seaduslikkust puudutav kohtulik kontroll

(ELL artikli 19 lõige 1, artikli 24 lõige 1 ja artikkel 40; ELTL artikkel 267 ja artikli 275 teine lõik; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47; nõukogu otsused 2014/512/ÜVJP ja 2014/872/ÜVJP)

3.        Põhiõigused – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Liidu õigusaktide seaduslikkuse kontroll – Üksikasjalikud eeskirjad – Selle õiguse kaitse liidu kohtu või liikmesriigi kohtu poolt vastavalt vaidlustatud akti õiguslikule vormile – Võimalus esitada kehtivuse hindamiseks tühistamishagi või eelotsusetaotlus – Selliste otsuste seaduslikkuse kontrollimine, mis näevad ÜVJP raames ette piiravate meetmete võtmise füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes

(ELL artikli 19 lõige 1, artikli 24 lõike 1 teine lõik ja artikkel 29; ELTL artikli 263 neljas lõik ning artiklid 267 ja 277; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47)

4.        Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Piiravad meetmed seoses olukorraga Ukrainas – Teatavate isikute ja üksuste rahaliste vahendite külmutamine seoses olukorraga Ukrainas – Otsusega 2014/512/ÜVJP ja määrusega nr 833/2014 füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes ette nähtud piiravate meetmete kehtivus – Määruse nr 833/2014 sätete rikkumise eest kriminaalkaristuste kehtestamine liikmesriigi poolt – Õiguskindluse ja kohaldatava õiguse täpsuse põhimõtte rikkumine – Puudumine – Tingimused

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 49; nõukogu otsus 2014/512/ÜVJP, artikli 1 lõike 2 punktid b–d, artiklid 3 ja 7 ning III lisa, ning nõukogu otsus 2014/872/ÜVJP; nõukogu määrus nr 833/2014, artiklid 3 ja 3a, artikli 4 lõiked 3 ja 4, artikli 5 lõike 2 punktid b–d, artikli 5 lõige 3, artikli 8 lõige 1, artikkel 11 ning II ja VI lisa, ning nõukogu määrus nr 1290/2014)

5.        Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Piiravad meetmed seoses olukorraga Ukrainas – Teatavate isikute ja üksuste rahaliste vahendite külmutamine seoses olukorraga Ukrainas – Mõiste „rahaline abi“ – Maksekorralduse töötlemine panga või muu finantsasutuse poolt – Väljaarvamine

(Nõukogu määrus nr 833/2014, artikli 4 lõike 3 punkt b, ja määrus nr 1290/2014)

6.        Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Piiravad meetmed seoses olukorraga Ukrainas – Teatavate isikute ja üksuste rahaliste vahendite külmutamine seoses olukorraga Ukrainas – Aktsiate globaalsete hoidmistunnistuste (Global Depositary Receipts) väljaandmine alates 12. septembrist 2014 – Lubamatus

(Nõukogu määrus nr 833/2014, artikli 5 lõige 2, ja määrus nr 1290/2014)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 49–56)

2.      ELL artikleid 19, 24 ja 40, ELTL artiklit 275 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et Euroopa Liidu Kohus on pädev tegema ELTL artikli 267 alusel eelotsuseid ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga (ÜVJP) seotud sätete alusel vastu võetud sellise akti nagu nõukogu 31. juuli 2014. aasta otsuse 2014/512/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Venemaa tegevusega, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas (muudetud nõukogu 4. detsembri 2014. aasta otsusega 2014/872/ÜVJP), kehtivuse kohta, tingimusel et eelotsusetaotlus puudutab selle otsuse kooskõla ELL artikliga 40 kontrollimist või füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes võetud piiravate meetmete seaduslikkuse kontrollimist.

Esiteks, seoses Euroopa Kohtu pädevusega kontrollida ELL artikli 40 järgimist, olgu märgitud, et aluslepingud ei näe ette mingeid erireegleid sellise kohtuliku kontrolli läbiviimiseks. Neil asjaoludel kuulub see kontroll üldpädevuse alla, mille ELL artikkel 19 annab Euroopa Kohtule selleks, et ta saaks tagada, et aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel austatakse õigust. Seda üldpädevust sätestades näeb ELL artikli 19 lõike 3 punkt b muu hulgas ette, et Euroopa Kohus teeb liikmesriikide kohtute taotlusel eelotsuseid liidu institutsioonide vastu võetud õigusaktide kehtivuse kohta.

Teiseks on küsimus selles, kas Euroopa Kohus on pädev tegema eelotsust ÜVJP valdkonnas vastu võetud selliste otsuste nagu otsuse 2014/512 kehtivuse kohta, kui need otsused näevad ette piiravad meetmed füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes. Kuigi harta artikliga 47 ei saa anda Euroopa Kohtule sellist pädevust, mida ei ole aluslepingutega ette nähtud, eeldab tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte siiski seda, et Euroopa Kohtu pädevuse välistamist ÜVJP valdkonnas tuleb tõlgendada kitsalt. Kuna Euroopa Kohtul eelotsuse tegemist võimaldava menetluse eesmärk on sellele institutsioonile ELL artikli 19 lõikega 1 antud ülesande kohaselt tagada, et aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel austatakse õigust, oleks viimati nimetatud sättega ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega vastuolus, kui tõlgendada kitsendavalt pädevust, mis on Euroopa Kohtule antud ELTL artikli 275 teise lõiguga, millele viitab ELL artikli 24 lõige 1 (vt analoogia alusel kohtuotsused, 27.2.2007, Gestoras Pro Amnistía jt vs. nõukogu, C‑354/04 P, EU:C:2007:115, punkt 53; 27.2.2007, Segi jt vs. nõukogu, C‑355/04 P, EU:C:2007:116, punkt 53; 24.6.2014, Euroopa Parlament vs. nõukogu, C‑658/11, EU:C:2014:2025, punkt 70; 12.11.2015, Elitaliana vs. Eulex Kosovo, C‑439/13 P, EU:C:2015:753, punkt 42, ning 19.7.2016, H vs. nõukogu ja komisjon, C‑455/14 P, EU:C:2016:569, punkt 40).

Seega, kuna Euroopa Kohtul on ELL artikli 24 lõike 1 ja ELTL artikli 275 teise lõigu alusel sisuline pädevus otsustada liidu õigusaktide kehtivuse üle, see tähendab eelkõige juhul, kui tegemist on piiravate meetmetega füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes, siis läheks aluslepingutega loodud tõhusa kohtuliku kaitse süsteemi ülesehitusega vastuollu, kui tõlgendada viimati nimetatud sätet nii, et sellega on välistatud liikmesriikide kohtute võimalus esitada Euroopa Kohtule küsimus niisuguseid meetmeid sätestavate nõukogu otsuste kehtivuse kohta. Nimelt eeldab kohtuliku kaitse süsteemi vajalik terviklikkus väljakujunenud kohtupraktika kohaselt seda, et siseriiklikus kohtus vaidlustatud liidu institutsioonide aktide kehtetuse tuvastamise pädevus on vaid Euroopa Kohtul ELTL artikli 267 alusel (vt selle kohta kohtuotsused, 22.10.1987, Foto-Frost, 314/85, EU:C:1987:452, punkt 17, ja 6.10.2015, Schrems, C‑362/14, EU:C:2015:650, punkt 62). See järeldus laieneb ka ÜVJP otsustele, mille suhtes annavad aluslepingud Euroopa Kohtule seaduslikkuse kontrollimise pädevuse.

(vt punktid 62, 64, 74–76, 78 ja resolutsiooni punkt 1)

3.      Järelikult on kehtivuse kontrollimist puudutav eelotsusetaotlus sarnaselt tühistamishagiga liidu institutsioonide õigusaktide seaduslikkuse kontrollimise vahend (vt kohtuotsused, 22.10.1987, Foto-Frost, 314/85, EU:C:1987:452, punkt 16; 21.2.1991, Zuckerfabrik Süderdithmarschen ja Zuckerfabrik Soest, C‑143/88 ja C‑92/89, EU:C:1991:65, punkt 18; 6.12.2005, ABNA jt, C‑453/03, C‑11/04, C‑12/04 ja C‑194/04, EU:C:2005:741, punkt 103, ning 3.10.2013, Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. Euroopa Parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 95).

See liidu kohtuliku kaitse süsteemi põhiomadus laieneb selliste otsuste seaduslikkuse kontrollimisele, mis näevad ÜVJP raames ette piiravate meetmete võtmise füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes. Nimelt ei nähtu EL lepingust ega EL toimimise lepingust, et ELTL artiklite 256 ja 263 kohaselt Üldkohtusse esitatav tühistamishagi oleks ainus vahend füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes piiravaid meetmeid sätestavate otsuste seaduslikkuse kontrollimiseks, välistades eelkõige nende kehtivuse kontrollimiseks eelotsusetaotluse esitamise. ELL artikli 24 lõike 1 teise lõigu viimane lause viitab ELTL artikli 275 teisele lõigule mitte selleks, et määrata kindlaks, millises menetluses võib Euroopa Kohus teatud otsuste seaduslikkust kontrollida, vaid selleks, et määrata kindlaks, mis liiki otsuste seaduslikkust võib Euroopa Kohus kontrollida mis tahes menetluses, mille eesmärk on seaduslikkuse kontroll. Arvestades aga seda, et füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes piiravaid meetmeid sätestava otsuse rakendamise eest vastutavad osalt ka liikmesriigid, täidab kehtivuse hindamiseks esitatud eelotsusetaotlus olulist ülesannet tagada tõhus kohtulik kaitse, eelkõige juhul, kui siseriiklikus kohtumenetluses on sarnaselt põhikohtuasjaga kahtluse alla seatud nii siseriiklike rakendusmeetmete kui ka nende aluseks oleva ÜVJP otsuse enda seaduslikkus. Pidades silmas asjaolu, et liikmesriigid peavad tagama oma riikliku poliitika vastavuse ELL artikli 29 alusel vastu võetud nõukogu otsustes kindlaks määratud liidu seisukohadele, osutub nende otsuste kohtulik kontrollitavus möödapääsmatuks, kui need otsused näevad ette piiravate meetmete võtmise füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes.

(vt punktid 68–71)

4.      Teise küsimuse analüüsimisel ei ole ilmnenud ühtegi asjaolu, mis mõjutaks otsuse 2014/512 (muudetud otsusega 2014/872) artikli 1 lõike 2 punktide b–d ja lõike 3, artikli 7 ja III lisa või nõukogu 31. juuli 2014. aasta määruse (EL) nr 833/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Venemaa tegevusega, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas (muudetud nõukogu 4. detsembri 2014. aasta määrusega (EL) nr 1290/2014), artiklite 3 ja 3a, artikli 4 lõigete 3 ja 4, artikli 5 lõike 2 punktide b–d ja lõike 3, artikli 11 ning II ja VI lisa kehtivust. Õiguskindluse ja kohaldatava õiguse täpsuse (nulla poena sine lege certa) põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et need ei takista liikmesriigil kehtestada määruse nr 833/2014 (muudetud määrusega nr 1290/2014) sätete rikkumise eest kriminaalkaristusi selle määruse artikli 8 lõike 1 alusel, enne kui Euroopa Liidu Kohus on täpsustanud nende sätete ulatust ja sellest tulenevalt ka nendega seotud kriminaalkaristuste ulatust.

Esiteks, seoses õiguskindluse üldpõhimõttega olgu meenutatud, et see liidu õiguse aluspõhimõte nõuab, et õigusnorm peab olema selge ja täpne, selleks et õigussubjektidel oleks võimalik ühemõtteliselt kindlaks teha, millised on nende õigused ja kohustused, ning vastavalt tegutseda (kohtuotsus, 10.1.2006, IATA ja ELFAA, C‑344/04, EU:C:2006:10, punkt 68 ning seal viidatud kohtupraktika). Teiseks, mis puudutab kohaldatava õiguse täpsuse (nulla poena sine lege certa) põhimõtet, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, siis tuleb tõdeda, et see harta artikli 49 „Kuritegude ja karistuste seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõte“ kohaldamisalasse kuuluv põhimõte, mis Euroopa Kohtu praktika kohaselt on õiguskindluse üldpõhimõtte konkreetne väljendus (vt kohtuotsus, 3.6.2008, Intertanko jt, C‑308/06, EU:C:2008:312, punkt 70), eeldab eeskätt seda, et süüteod ja nende eest kohaldatavad karistused oleksid seaduses selgelt määratletud. See tingimus on täidetud, kui õigussubjekt saab asjaomase sätte sõnastusest ja vajaduse korral kohtute poolt sellele antud tõlgenduse abil aru, milline tegevus või tegevusetus toob kaasa kriminaalvastutuse (kohtuotsus, 3.5.2007, Advocaten voor de Wereld, C‑303/05, EU:C:2007:261, punkt 50). Lisaks nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et kohaldatava õiguse täpsuse põhimõtet ei saa tõlgendada nii, et see keelab kriminaalvastutust käsitlevate sätete järkjärgulise selgemaks muutmise kohtu antavate tõlgenduste abil, tingimusel et need tõlgendused on mõistlikult ettenähtavad (vt selle kohta kohtuotsus, 28.6.2005, Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punktid 217 ja 218).

(vt punktid 161, 162, 167 ja resolutsiooni punkt 2)

5.      Määruse nr 833/2014 (muudetud määrusega nr 1290/2014) artikli 4 lõike 3 punktis b kasutatud väljendit „rahaline abi“ tuleb tõlgendada nii, et see ei hõlma panga või muu finantsasutuse poolt maksekorralduse töötlemist kui sellist.

Määruse nr 833/2014 artikli 4 lõike 3 punkti b kontekstipõhine tõlgendamine räägib selle poolt, nagu ka Saksamaa valitsus oma kirjalikes seisukohtades väitis, et väljendi „rahaline abi“ kasutamisega pidas liidu seadusandja silmas toetuste, laenude ja ekspordikrediidikindlustusega võrreldavaid meetmeid. Need meetmed eeldavad asjaomase finantsasutuse enda vahendite kasutamist, samas kui makseteenuseid osutab see asutus vahendajana, kes siirdab maksekorralduse andnud kolmanda isiku rahalised vahendid kindlaksmääratud saajale finantsasutuse enda rahalisi vahendeid kasutamata. Neil asjaoludel ei saa määruse nr 833/2014 artikli 4 lõiget 3 tõlgendada nii, et see paneb finantsasutustele kohustuse saada kõikide maksekorralduste töötlemiseks, mis on seotud määruse II lisas loetletud toodete müümise, tarnimise, üleandmise või eksportimisega Venemaale, veel üks luba lisaks loale, mis on selliseks tehinguks määruse nr 833/2014 artikli 3 kohaselt nõutav, kui finantsasutused tõdevad, et makse, mille töötlemist taotletakse, on osaliselt või tervikuna vastutasu sellisele tehingule. Võttes nimelt arvesse eelkõige asjaolu, et kõnealuse määruse artikli 4 lõike 3 punkti b eesmärk ei ole sätestada varade külmutamist ega piiranguid seoses rahaülekannetega, tuleb asuda seisukohale, et kui liidu seadusandja oleks tahtnud kehtestada kõikidele määruse nr 833/2014 II lisas loetletud toodetega seotud pangaülekannetele nõude saada täiendav luba lisaks loale, mis on määruse nr 833/2014 artikli 3 kohaselt nõutav selliseks tehinguks nagu käesoleva otsuse eelmises punktis nimetatud, siis oleks ta sellise kohustuse ja selle piiride määratlemiseks kasutanud teistsugust väljendit kui „rahaline abi“. Üks määruse nr 833/2014 eesmärke on suurendada Venemaa Föderatsiooni Ukrainale suunatud tegevuse kulusid ning tuleb tõdeda, et määruse artikli 4 lõike 3 punkt b on selle eesmärgiga vastavuses, sätestades piirangud rahalisele abile naftatööstuse jaoks mõeldud toodete eksportimiseks Venemaale, kuid allutamata maksekorralduste töötlemist kui sellist eelneva loa nõudele. Eespool esitatud tõlgendus ei mõjuta keeldu, mis kehtib kõikide selliste makskorralduste töötlemise suhtes, mis on seotud äritehinguga, mis ise on määruse nr 833/2014 artikli 3 lõike 5 alusel keelatud.

(vt punktid 179–183 ja resolutsiooni punkt 3)

6.      Määruse nr 833/2014 (muudetud määrusega nr 1290/2014) artikli 5 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaselt on keelatud alates 12. septembrist 2014 aktsiate globaalseid hoidmistunnistusi (Global Depositary Receipts) välja anda mõne määruse nr 833/2014 (muudetud määrusega nr 1290/2014) VI lisas loetletud üksusega sõlmitud hoiulepingu alusel, kaasa arvatud siis, kui need tunnistused on välja antud mõne nimetatud üksuse aktsiate suhtes, mis emiteeriti enne seda kuupäeva.

(vt resolutsiooni punkt 3)