Euroopa Kohtu (kuues koda) 19. novembri 2020. aasta otsus (Verwaltungsgericht Hannoveri eelotsusetaotlus − Saksamaa) – EZ versus Bundesrepublik Deutschland

(kohtuasi C-238/19)¹

(Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Varjupaigapoliitika – Direktiiv 2011/95/EL – Pagulasseisundi andmise tingimused – Sõjaväeteenistusest keeldumine – Artikli 9 lõike 2 punkt e – Päritoluriigi õigus, mis ei näe ette õigust keelduda sõjaväeteenistusest oma veendumuste tõttu – Nende isikute kaitse, kes on põgenenud oma päritoluriigist pärast sõjaväeteenistusest saadud ajapikenduse lõppemist – Artikli 9 lõige 3 – Selle direktiivi artiklis 10 nimetatud põhjuste ning direktiivi artikli 9 lõike 2 punktis e osutatud süüdimõistmise või karistamise vaheline seos – Tõend)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Verwaltungsgericht Hannover

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: EZ

Vastustaja: Bundesrepublik Deutschland

Resolutsioon

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule, artikli 9 lõike 2 punkti e tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui päritoluriigi õigus ei näe ette võimalust keelduda sõjaväeteenistusest, ei ole selle sättega vastuolus, kui keeldumine tuvastatakse olukorras, kus asjaomane isik ei ole oma keeldumist konkreetse menetluse kohaselt ametlikult vormistanud, vaid on oma päritoluriigist põgenenud ega ole sõjaväeasutusse ilmunud.

Direktiivi 2011/95 artikli 9 lõike 2 punkti e tuleb tõlgendada nii, et sõjaväekohustuslase puhul, kes keeldub sõjaväeteenistusest konfliktis, kuid kes ei tea, millisesse väeliiki teda tulevikus teenima suunatakse, tähendaks sõjaväeteenistuse läbimine täieulatusliku kodusõja korral, mille käigus paneb sõjavägi korduvalt ja süstemaatiliselt toime direktiivi artikli 12 lõikes 2 osutatud kuritegusid või tegusid, kasutades selleks sõjaväekohustuslasi, osalemist otseselt või kaudselt kõnesolevate kuritegude või tegude toimepanemises väeliigist olenemata.

Direktiivi 2011/95 artikli 9 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et selle sätte kohaselt peab direktiivi artiklis 10 loetletud põhjuste ning artikli 9 lõike 2 punktis e osutatud süüdimõistmise või karistamise vahel olema seos.

Direktiivi 2011/95 artikli 9 lõike 2 punkti e ja artikli 9 lõiget 3 nende sätete koostoimes tuleb tõlgendada nii, et seose olemasolu direktiivi artikli 2 punktis d ja artiklis 10 nimetatud põhjuste ning sõjaväeteenistusest keeldumise eest direktiivi artikli 9 lõike 2 punktis e osutatud süüdimõistmise või karistamise vahel ei tohi lugeda tõendatuks ainuüksi asjaolu tõttu, et süüdimõistmine või karistamine on selle keeldumisega seotud. Esineb siiski tugev eeldus, et sõjaväeteenistusest keeldumine direktiivi artikli 9 lõike 2 punktis e täpsustatud tingimustel on seotud ühega direktiivi artiklis 10 nimetatud viiest põhjusest. Liikmesriigi pädevate ametiasutuste ülesanne on kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid arvesse võttes kontrollida, kas see seos on usutav.

____________

¹ ELT C 206, 17.6.2019.