EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(teine koda)

7. november 2013

Kohtuasi F‑52/12

Maria Luisa Cortivo

versus

Euroopa Parlament

Avalik teenistus – Ametnikud – Pensionid – Paranduskoefitsient – Elukohajärgne liikmesriik – Mõiste – Peamine elukoht – Elukoht kahes liikmesriigis – Tõendavad dokumendid – Õiguspärane ootus

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega M. L. Cortivo palub eelkõige tühistada otsused, millega Euroopa Parlamendi ametisse nimetav asutus määras tagasiulatuvalt 1. jaanuarist 2010 tema peamiseks elukohaks Luxembourgi (Luksemburg) ja tühistas Prantsusmaa paranduskoefitsiendi kohaldamise.

Otsus:      Jätta hagi rahuldamata. Jätta M. L. Cortivo kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Parlamendi kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Pension – Paranduskoefitsient – Pensionäri peamise elukoha riigile kohaldatav paranduskoefitsient – Mõiste „peamine elukoht” – Kohaldamise tingimused – Administratsiooni kaalutlusõiguseta pädevus – Kohtulik kontroll – Ulatus

(Personalieeskirjad, XIII lisa artikkel 20)

2.      Ametnikud – Pension – Paranduskoefitsient – Pensionäri peamise elukoha riigile kohaldatav paranduskoefitsient – Pensionil oleva ametniku tõendamiskoormis – Tõendid

(Personalieeskirjad, XIII lisa artikkel 20)

3.      Ametnikud – Põhimõtted – Õiguspärase ootuse kaitse – Nende pensionil olevate ametnike peamise elukoha iga-aastane kontroll, kellele kohaldatakse suuremat paranduskoefitsienti kui 100 – Rikkumine – Puudumine

1.      Selleks, et kohta, kus pensionärist ametnik elab, saaks kvalifitseerida mitte ainult tema elukohana, vaid ka peamise elukohana personalieeskirjade XIII lisa artikli 20 tähenduses, peab mõistet „elukoht” hõlmavatele erinevatele elementidele, milleks on asjaomases kohas füüsiliselt elamine, mis annab sellele tegeliku elukoha olemuse, tavapäraste sotsiaalsete suhete arendamine ning jooksvad kulutused kavatsusega anda selles kohas elamisele stabiilne ja pidev olemus, omistama märkimisväärse tähtsuse.

Personalieeskirjade XIII lisa artikli 20 sätted ei anna administratsioonile vähimatki kaalutlusõigust paranduskoefitsiendi kohaldamise osas, vaid annavad talle kaalutlusõiguseta pädevuse, kuivõrd eespool nimetatud sätete imperatiivsest sõnastusest ilmneb, et administratsioon on kohustatud asjaomast soodustust andma, kui ta tõdeb, et nendes sätetes nimetatud tingimused on täidetud. Sellest tuleneb, et kui liidu kohus uurib administratsiooni esitatud asjaolusid ja neile asjaoludele antud kvalifikatsiooni eesmärgiga saada vastus küsimusele, kas paranduskoefitsiendi kohaldamise õiguse aluseks seatud tingimused on täidetud, teostab liidu kohus täielikku kohtulikku kontrolli.

(vt punktid 40 ja 41)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 27. september 2006, kohtuasi T‑416/04: Kontouli vs. nõukogu (punktid 74 ja 75).

Avaliku Teenistuse Kohus: 8. aprill 2008, kohtuasi F‑134/06: Bordini vs. komisjon (punkt 89).

2.      Tõendamiskoormis peamise elukoha kohta lasub pensionärist ametnikul ning pädev institutsioon, kes hindab sellekohaseid tõendeid ja teostab vajaduse korral kontrolli, peab vältima selle sätte kuritarvitamist.

Peamise elukoha tõendamiseks võib asjaomane isik viidata kõikidele sellesse puutuvatele faktilistele asjaoludele ning esitada kõik tõendid, mida ta peab tarvilikuks.

(vt punktid 42 ja 43)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 4. juuni 2003, liidetud kohtuasjad T‑124/01 ja T‑320/01: Del Vaglio vs. komisjon (punkt 75).

Avaliku Teenistuse Kohus: 4. mai 2010, kohtuasi F‑100/08: Petrilli vs. komisjon (punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

3.      Õigus nõuda õiguspärase ootuse kaitset laieneb kõigile isikutele, kes leiavad end olukorrast, millest ilmneb, et administratsioon on neile konkreetseid tagatisi andes tekitanud põhjendatud ootusi, edastades täpset teavet, mis on tingimusteta ja kooskõlaline ning pärineb pädevatest ja usaldusväärsetest allikatest. Lisaks peavad need tagatised peavad olema kooskõlas personalieeskirjade sätetega ja üldiselt kohaldatavate normidega.

Kontrollisüsteem, millega nõutakse pensionäridelt, kellele kohaldatakse suuremat paranduskoefitsienti kui 100, täitma igal aastal deklaratsiooni, et kontrollida, kas eelmisel kalendriaastal on nende peamiseks elukohaks jäänud riik, mille jaoks paranduskoefitsient määrati, ja kas selle paranduskoefitsiendi kohaldamine on sel kalendriaastal põhjendatud, ei saa määratluse kohaselt tekitada õiguspärast ootust paranduskoefitsiendi säilitamise kohta.

(vt punktid 85–87)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: 13. aprill 2011, kohtuasi F‑73/09: Sukup vs. komisjon (punkt 89).