AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(esimene koda)

9. märts 2010

Kohtuasi F‑26/09

N

versus

Euroopa Parlament

Avalik teenistus – Ametnikud – Kahju hüvitamise nõue – Vastuvõetavus – Psühholoogiline ahistamine – Hoolitsemiskohustus – Mittevaraline kahju

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles N palub parlamendilt tema kasuks välja mõista 12 000 eurot, et hüvitada kahju, mis tekitati hagejale esiteks väidetavalt tema psühholoogilise ja tööalase ahistamisega 16. augustist 2006 kuni 1. maini 2007 ning teiseks sellega, et sõltumatu haldusorgan ei alustanud asutusesisest haldusjuurdlust.

Otsus: Mõista parlamendilt hageja kasuks välja hüvitis 2000 eurot. Jätta ülejäänud osas hagi rahuldamata. Jätta parlamendi kohtukulud tema enda kanda ja mõista kolm neljandikku hageja kohtukuludest välja parlamendilt. Jätta neljandik hageja kohtukuludest tema enda kanda.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hagi – Isikut kahjustav meede – Mõiste – Personalieeskirjades ette nähtud meetme võtmisest hoidumine – Institutsiooni hoidumine oma teenistujatele abi osutamisest – Väljaarvamine – Erand

(Personalieeskirjad, artiklid 24, 90 ja 91)

2.      Ametnikud – Psühholoogiline ahistamine – Mõiste – Käitumine, mille eesmärgiks on huvitatud isiku alandamine või tema töötingimuste halvendamine – Sellise käitumise korduvuse nõue

(Personalieeskirjad, artikli 12 a lõige 3)

3.      Ametnikud – Psühholoogiline ahistamine – Mõiste – Hindamisaruanne, mis sisaldab negatiivseid kommentaare, kuid ei ole ametnikku halvustavad – Väljaarvamine

(Personalieeskirjad, artikli 12 a lõige 3)

4.      Ametnikud – Hagi – Tähtaeg – Institutsioonile esitatud hüvitisetaotlus – Mõistliku tähtaja järgimine

(Personalieeskirjad, artikkel 90)

5.      Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne – Eesmärkide kindlaks määramata jätmine

6.      Ametnikud – Hagi – Kahju hüvitamise nõue – Sellise vaidlustatud akti tühistamine, mis ei taga mittevaralise kahju piisavat hüvitamist

(Personalieeskirjad, artikkel 91)

1.      Üldjuhul peab ametnik, kes leiab, et tal on õigus tugineda personalieeskirjade artiklile 24, esitama abitaotluse institutsioonile, kus ta töötab. Ainult teatavatel erandlikel asjaoludel võib institutsioon olla kohustatud osutama kindlat abi ilma asjast huvitatud isiku eelneva taotluseta vaid omal algatusel. Kui niisugused asjaolud puuduvad, ei ole institutsiooni omal algatusel tema teenistuses olevatele ametnikele ja teenistujatele abi andmata jätmine isikut kahjustav meede. Sellega seoses juhul, kui ametnik palub hüvitada kahju, mis institutsioon temal lasuva hoolitsemiskohustuse rikkumisega on tekitanud, sõltub kahju hüvitamise nõuete vastuvõetavus sellest, kas nende nõuete esitamise ajal oli olemas otsus abitaotluse kohta.

Abitaotlusena ei saa personalieeskirjade artikli 24 alusel tõlgendada kirja, millega ametnik on esitanud ametisse nimetavale asutusele kahju hüvitamise nõude, mille aluseks on psühholoogiline ahistamine ja hoolitsemiskohustuse rikkumine. Abitaotlusena ei saa käsitada ka kaebust hoolitsemiskohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamiseks.

(vt punktid 47–49)

Viited:

Euroopa Kohus: 12. juuni 1986, kohtuasi 229/84: Sommerlatte vs. komisjon (EKL 1986, lk 1805, punkt 20).

Esimese Astme Kohus: 18. detsember 2008, liidetud kohtuasjad T‑90/07 P ja T‑99/07 P: Belgia ja komisjon vs. Genette (EKL 2008, lk II‑3859, punktid 101−103).

Avaliku Teenistuse Kohus: 31. mai 2006, kohtuasi F‑91/05: Frankin jt vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑1‑25 ja II‑A‑1‑83, punkt 24).

2.      Personalieeskirjade artikli 12a lõikes 3 on psühholoogilist ahistamist määratletud kui „sobimatut käitumist”, mille olemasoluks peavad korraga olema täidetud kaks tingimust. Esimese tingimuse kohaselt peab olema tegemist füüsilise käitumise, kõne‑ või kirjakeele, žestide vm tegevustega, mis „[leiavad] aset aja jooksul, on korduv[ad] või süstemaatili[sed]”, ning mis tähendab seda, et psühholoogilist ahistamist tuleb mõista kui protsessi, mis toimub tingimata aja jooksul ja eeldab korduvaid või pidevaid tegusid, mis on „tahtlikud”. Vastavalt teisele tingimusele, mis on eraldatud esimesest tingimusest sidesõnaga „ja”, peab eespool osutatud füüsiline käitumine, kõne‑ või kirjakeel, žestid vm tegevused kahjustama isiku isiksust, väärikust või füüsilist või psühholoogilist terviklikkust. Asjaolust, et omadussõna „tahtlik” on kasutatud esimese, mitte teise tingimuse puhul, võib teha kaks järeldust. Esiteks peab personalieeskirjade artikli 12a lõikes 3 silmas peetud füüsiline käitumine, kõne‑ või kirjakeel, žestid vm tegevused olema tahtlikud, mis jätab selle sätte kohaldamisalast välja kogemata asetleidvad teod. Teisalt ei ole seevastu nõutud, et see füüsiline käitumine, kõne‑ või kirjakeel, need žestid vm tegevused oleksid toime pandud kavatsusega kahjustada isiku isiksust, väärikust või füüsilist või psühholoogilist terviklikkust. Teiste sõnadega võib psühholoogilise ahistamisega personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 tähenduses olla tegemist ka siis, kui ahistaja ei kavatsenud oma tegudega tahtlikult ohvri mainet või tema töötingimusi kahjustada. Piisab sellest, kui need teod, mis pandi toime tahtlikult, tõid niisugused tagajärjed objektiivselt kaasa.

(vt punkt 72)

Viited:

Avaliku Teenistuse Kohus: 9. detsember 2008, kohtuasi F‑52/05: Q vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑409 ja II‑A‑1‑2235, punkt 135, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse, kohtuasi T‑80/09 P).

3.      Juhul, kui Avaliku Teenistuse kohus on tühistanud ametniku hindamisaruande eelkõige põhjusel, et administratsioon oli viinud hindamise läbi ilma talle eesmärke seadmata, ei saa sellist õigusvastasust – kui kahetsusväärne see ka ei oleks – iseenesest käsitleda psühholoogiliseks ahistamiseks peetava käitumisena. Peale selle asjaolu, et hindamisaruanne sisaldab ametniku suhtes negatiivseid kommentaare, ei ole kvalifitseeritav psühholoogilise ahistamisena, kui need kommentaarid jäävad hindajale antud ulatusliku kaalutlusõiguse piiridesse ega ületa iseäranis asjaomase isiku enda suhtes halvustava või solvava kriitika läve.

(vt punkt 86)

4.      Kui ametnik on vaidlustanud oma hindamisaruande kaebetähtaja jooksul ja tema kahju hüvitamise nõue on seega esitatud mõistliku aja jooksul alates hetkest, mil ta vastavast aruandest teada sai, on lubatud esitada eraldi dokumendiga nõuded hüvitada kahju, mis väidetavalt asjaomase aktiga on tekitatud.

(vt punkt 96)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 28. mai 1998, liidetud kohtuasjad T‑78/96 ja T‑170/96: W vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑239 ja II‑745, punkt 159); 17. detsember 2003, kohtuasi T‑324/02: McAuley vs. nõukogu (EKL AT 2003, lk I‑A‑337 ja II‑1657, punktid 92 ja 96); 19. oktoober 2006, kohtuasi T‑503/04: Pessoa e Costa vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑237 ja II‑A‑2‑139, punktid 58 ja 59).

Avaliku Teenistuse Kohus: 1. veebruar 2007, kohtuasi F‑125/05: Tsarnavas vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑43 ja II‑A‑1‑231, punktid 69−71).

5.      Hindaja, kes ei võta ametniku hindamisel arvesse asjaolu, et viimasele ei ole hindamisperioodiks seatud ühtegi eesmärki, teeb ilmselge hindamisvea ja rikub hoolitsemiskohustust.

(vt punkt 95)

Viited:

Avaliku Teenistuse Kohus: 10. november 2009, kohtuasi F‑71/08: N vs. parlament (EKL AT 2009, lk I‑A‑1‑429 ja II‑A‑1‑2319).

6.      Põhimõttele, mille kohaselt on ametniku poolt vaidlustatud administratsiooni akti tühistamine iseenesest asjakohane ja üldjuhul piisav hüvitus tekkinud mittevaralise kahju eest, kohaldatakse siiski teatud erandeid. Nii ei saa administratsiooni õigusvastase akti tühistamine hüvitada täielikult mittevaralise kahju, kui asjaomane akt sisaldab hageja võimetele antud sõnaselget negatiivset hinnangut, mis võib teda solvata, kui toime pandud õigusvastane tegu oli eriti raske või kui akti tühistamisel ei ole mingit kasulikku mõju.

(vt punktid 101–103, 105 ja 107)

Viited:

Euroopa Kohus: 7. veebruar 1990, kohtuasi C‑343/87: Culin vs. komisjon (EKL 1990, lk I‑225, punktid 25−29).

Esimese Astme Kohus: 26. jaanuar 1995, kohtuasi T‑60/94: Pierrat vs. Euroopa Kohus (EKL AT 1995, lk I‑A‑23 ja II‑77, punkt 62); 23. märts 2000, kohtuasi T‑197/98: Rudolf vs. komisjon (EKL AT 2000, lk I‑A‑55 ja II‑241, punkt 98); 21. jaanuar 2004, kohtuasi T‑328/01: Robinson vs. parlament (EKL AT 2004, lk I‑A‑5 ja II‑23, punkt 79); 30. september 2004, kohtuasi T‑16/03: Ferrer de Moncada vs. komisjon (EKL AT 2004, lk I‑A‑261 ja II‑1163, punkt 68); 13. detsember 2005, liidetud kohtuasjad T‑155/03, T‑157/03 ja T‑331/03: Cwik vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑411 ja II‑1865, punktid 205 ja 206).

Avaliku Teenistuse Kohus: 13. detsember 2007, kohtuasi F‑42/06: Sundholm vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑437 ja II‑A‑1‑2499, punkt 44); 22. oktoober 2008, kohtuasi F‑46/07: Tzirani vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑323 ja II‑A‑1‑1773, punkt 223); 5. mai 2009, kohtuasi F‑27/08: Simões Dos Santos vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EKL AT 2009, lk I‑A‑1‑113 ja II‑A‑1‑613, punktid 142 ja 143, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse, kohtuasi T‑260/09 P: 7. juuli 2009, liidetud kohtuasjad F‑99/07 ja F‑45/08: Bernard vs. Europol (EKL AT 2009, lk I‑A‑1‑0000 ja II‑A‑1‑0000, punkt 106).