Liidetud kohtuasjad C‑411/10 ja C‑493/10
N. S.
versus
Secretary of State for the Home Department
ja
M. E. jt
versus
Refugee Applications Commissioner
ja
Minister for Justice, Equality and Law Reform
(eelotsusetaotlused, mille on esitanud Court of Appeal (England & Wales) (Civil Division) ja High Court (Iirimaa))
Liidu õigus – Põhimõtted – Põhiõigused – Liidu õiguse rakendamine – Ebainimliku või alandava kohtlemise keeld – Euroopa ühine varjupaigasüsteem – Määrus (EÜ) nr 343/2003 – Mõiste „turvaline riik” – Varjupaigataotleja üleandmine vastutavale liikmesriigile – Kohustus – Ümberlükatav eeldus, et see liikmesriik austab põhiõigusi
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Piirikontrolli‑, varjupaiga‑ ja sisserändepoliitika – Varjupaigapoliitika – Kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab varjupaigataotluse läbivaatamise eest – Liikmesriikide kaalutlusõigus
(ELT artikkel 6; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 51; nõukogu määrus nr 343/2003, artikli 3 lõige 2)
2. Piirikontrolli‑, varjupaiga‑ ja sisserändepoliitika – Varjupaigapoliitika – Kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab varjupaigataotluse läbivaatamise eest – Varjupaigataotleja saatmine liikmesriiki, kes vastutab varjupaigataotluse läbivaatamise eest
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artiklid 1, 18 ja 47; nõukogu määrus nr 343/2003, artikli 3 lõige 1)
3. Põhiõigused – Piinamise ning ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keeld – Ulatus
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artiklid 1, 4, 18 ja 47; nõukogu määrus nr 343/2003, artikli 3 lõiked 1 ja 2)
4. Piirikontrolli‑, varjupaiga‑ ja sisserändepoliitika – Varjupaigapoliitika – Kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab varjupaigataotluse läbivaatamise eest – Varjupaigataotlejatele antav kaitse – Ulatus
(Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokoll nr 30; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 1; nõukogu määrus nr 343/2003)
1. Määruse nr 343/2003, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest, artikli 3 lõige 2 antakse liikmesriikidele kaalutlusõigus, mis on lahutamatu osa Euroopa Liidu lepinguga kehtestatud ja liidu seadusandja poolt edasi arendatud ühisest varjupaigasüsteemist. Liikmesriigid peavad seda kaalutlusõigust kasutama muid selle määruse sätteid järgides. Seega tuleb liikmesriiki, kes seda kaalutlusõigust kasutab, pidada liidu õigust kohaldanuks Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 51 lõike 1 tähenduses.
Järelikult otsusega, mille liikmesriik on võtnud vastu määruse nr 343/2003 artikli 3 lõike 2 alusel küsimuses, kas ta peaks vaatama läbi varjupaigataotluse, mille läbivaatamise eest ta määruse III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt ei vastuta, kohaldatakse liidu õigust Euroopa Liidu lepingu artikli 6 ja/või Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 51 tähenduses.
(vt punktid 65 ja 66, 68 ja 69, resolutsiooni punkt 1)
2. Liidu õigusega on vastuolus sellise ümberlükkamatu eelduse kohaldamine, mille järgi liikmesriik, kes määruse nr 343/2003, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest, artikli 3 lõike 1 alusel on vastutav riik, järgib Euroopa Liidu põhiõigusi.
Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitest 1, 18 ja 47 ei tulene teistsugust vastust.
(vt punktid 105, 115, resolutsiooni punktid 2 ja 3)
3. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigid, sealhulgas liikmesriikide kohtud, ei või anda varjupaigataotlejat üle „vastutavale liikmesriigile” määruse nr 343/2003 tähenduses, kui neile ei saa olla teadmata, et selles liikmesriigis varjupaigamenetluses ja varjupaigataotlejate vastuvõtutingimustes esinevad süsteemsed puudused annavad tõsise aluse arvata, et varjupaigataotlejal tekib reaalne oht saada koheldud ebainimlikult või alandavalt selle sätte tähenduses.
Välja arvatud määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikes 2 sätestatud võimalus vaadata taotlus ise läbi, kohustab see, et varjupaigataotlejat ei saa Euroopa Liidu liikmesriigile üle anda, kui see liikmesriik on määruse III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt määratud vastutavaks riigiks, taotlejat üle andma kohustatud liikmesriiki vaatama läbi selles peatükis esitatud kriteeriumid, et teha kindlaks, kas mõne järgmise kriteeriumi kohaselt on teine liikmesriik vastutav varjupaigataotluse läbivaatamise eest.
Siiski on oluline, et liikmesriik, kus varjupaigataotleja asub, tagaks selle, et varjupaigataotleja põhiõiguste rikkumist ei raskendataks ebamõistlikult pika vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise protseduuriga. Vajadusel tuleb sellel liikmesriigil endal varjupaigataotlus läbi vaadata vastavalt määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikes 2 ette nähtud korrale.
Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitest 1, 18 ja 47 ei tulene teistsugust vastust.
(vt punktid 106–108, 115, resolutsiooni punktid 2 ja 3)
4. Protokolli (nr 30) Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaldamise kohta Poola ja Ühendkuningriigi suhtes artiklist 1 tuleneb, et see protokoll ei sea põhiõiguste harta kohaldatavust Ühendkuningriigi ja Poola suhtes põhimõtteliselt kahtluse alla, mida kinnitavad selle protokolli põhjendused. Seega, vastavalt protokolli põhjendusele 3, näeb Euroopa Liidu lepingu artikkel 1 ette, et Poola ja Ühendkuningriigi kohtud peavad hartat kohaldama ja tõlgendama ranges vastavuses selles artiklis viidatud selgitustega. Lisaks kinnitatakse hartas protokolli põhjenduse 6 kohaselt liidus tunnustatud õigusi, vabadusi ja põhimõtteid ning muudetakse asjaomased õigused märgatavamaks, kuid ei looda uusi õigusi ega põhimõtteid.
Niisiis selgitab nimetatud protokolli artikli 1 lõige 1 harta artiklit 51, mis käsitleb harta kohaldamisala, ja selle eesmärk ei ole vabastada Poolat ega Ühendkuningriiki kohustusest järgida harta sätteid ega takistada kummagi liikmesriigi kohtutel teostada harta sätete järgimise üle järelevalvet.
Seega ei mõjuta selle protokolli arvessevõtmine Ühendkuningriigi kohustuste ulatust sellise isiku kaitsmisel, kes kuulub määruse nr 343/2003, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest, kohaldamisalasse.
(vt punktid 119 ja 120, 122, resolutsiooni punkt 4)