EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS
(esimene koda)
25. september 2012
Kohtuasi F‑41/10
Moises Bermejo Garde
versus
Euroopa Majandus‑ ja Sotsiaalkomitee (EMSK)
Avalik teenistus – Ametnikud – Psühholoogiline ahistamine – Abitaotlus – Avalikustamise õigus – Teisele ametikohale määramine – Teenistuse huvid
Ese: ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega M. Bermejo Garde palub tühistada otsused, millega Euroopa Majandus‑ ja Sotsiaalkomitee (EMSK) president jättis esiteks rahuldamata psühholoogilise ahistamise tõttu esitatud abitaotluse ja keeldus pöördumast Euroopa Pettusevastase Ameti (OLAF) poole, teiseks lõpetas tema varasemad ametivolitused ja andis korralduse ta üle viia teisele ametikohale, ning mõista EMSK‑lt tema kasuks välja hüvitis.
Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.
Kokkuvõte
1. Ametnike hagid – Isikut kahjustav meede – Mõiste – Administratsiooni teatis, milles teavitatakse huvitatud isikut kavatsusest viia ta tulevikus üle teisele ametikohale – Väljaarvamine
(Personalieeskirjad, artikli 90 lõige 2)
2. Ametnike hagid – Põhjendatud huvi – Hagi, mis on esitatud administratsiooni keeldumise peale pöörduda Euroopa Pettusevastase Ameti (OLAF) poole – Isiklikult puudutavate etteheidete puudumine – Vastuvõetamatus
(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)
3. Ametnikud – Põhimõtted – Kaitseõigused – Kohustus asjaomane isik enne tema huve kahjustava meetme võtmist ära kuulata – Ulatus – Abitaotluse rahuldamata jätmise otsus – Väljaarvamine
(Personalieeskirjad, artikkel 24)
4. Ametnikud – Psühholoogiline ahistamine – Mõiste – Käitumine, mille eesmärgiks on huvitatud isiku alandamine või tema töötingimuste halvendamine – Sellise käitumise korduvuse nõue – Sellise käitumise tahtlikkuse nõue – Ulatus – Ahistaja halva kavatsuse nõude puudumine
(Personalieeskirjad, artikli 12a lõige 3)
5. Ametnikud – Õigused ja kohustused – Sõnavabadus – Selliste asjaolude avalikustamine, mille alusel võib eeldada ebaseaduslikku tegevust või rasket rikkumist – Kaitse distsiplinaarvastutuse eest – Tingimus – Ametniku heausksus – Arvesse võetavad tegurid
(Personalieeskirjad, artikkel 12a ja artikkel 22a)
6. Ametnikud – Teenistusüksuste töö korraldus – Töötajate ametisse nimetamine – Teisele ametikohale määramine – Administratsiooni kaalutlusõigus – Piirid – Teenistuse huvid – Ametikohtade võrdväärsuse põhimõte – Kohtulik kontroll – Piirid
(Personalieeskirjad, artikkel 7)
1. Huve kahjustavad üksnes niisugused otsused või meetmed, mis toovad kaasa kohustuslikke õiguslikke tagajärgi, mis kahjustavad otseselt ja vahetult hageja huve, muutes märkimisväärselt tema õiguslikku olukorda, kusjuures need otsused peab olema teinud või meetmed võtnud pädev ametiasutus ning need peavad sisaldama administratsiooni lõplikku seisukohta. Ainuüksi see, kui pädev ametiasutus kõneleb oma kavatsusest teha tulevikus teatav otsus, nagu ametniku teisele ametikohale määramine, ei tekita asjaomasele ametnikule vastavaid õigusi ega kohustusi.
(vt punktid 49 ja 50)
Viited:
Esimese Astme Kohus. 16. märts 1993, liidetud kohtuasjad T‑33/89 ja T‑74/89: Blackman vs. parlament (punkt 27); 17. mai 2006, kohtuasi T‑95/04: Lavagnoli vs. komisjon (punkt 35).
Avaliku Teenistuse Kohus: 14. september 2010, kohtuasi F‑52/09: Da Silva Pinto Branco vs. Euroopa Kohus (punkt 32).
2. Ametnikul ei ole pädevust alustada menetlust õiguspärasuse või institutsioonide huvides ning ta saab hagi põhjendamiseks tugineda üksnes etteheidetele, mis teda isiklikult puudutavad. Nõustumine sellega, et ametnik, kes teatas oma ülemusele rikkumistest, mis teda otseselt ei puuduta, võib esitada hagi ülemuse keeldumise peale edastada see teave Euroopa Pettusevastasele Ametile, tähendab nõustumist sellega, et sellel ametnikul on lubatud alustada menetlust õiguspärasuse huvides. Niisugune järeldus ei kahjusta siiski selle ametniku võimalust esitada selle otsuse peale hagi juhul, kui ta leiab, et on tehtud otsus, mis kahjustab tema huve teabe tõttu, mille ta oma ülemustele esitas.
(vt punkt 62)
Viide:
Esimese Astme Kohus:7. juuli 1998, kohtuasi T‑178/97: Moncada vs. komisjon (punkt 39).
3. Kaitseõiguste austamine kõigis isiku vastu suunatud menetlustes, milles võidakse teha isiku õigusi kahjustav akt, on liidu õiguse üldpõhimõte ja see tuleb tagada ka siis, kui asjaomast menetlust ei ole kuidagi reguleeritud. Siiski ei saa personalieeskirjade artikli 24 alusel abitaotluse esitamise tulemusena algatatud menetlust pidada menetluseks, mis algatati asjaomase isiku vastu. Seega ei ole administratsiooni otsus, milles jäeti rahuldamata abitaotlus, niisugune otsus, mille puhul tuleb järgida kaitseõigusi.
(vt punkt 78)
Viited:
Esimese Astme Kohus: 10. juuli 1997, kohtuasi T‑36/96: Gaspari vs. parlament (punkt 32); 27. juuni 2000, kohtuasi T‑67/99: K vs. komisjon (punkt 72).
4. Personalieeskirjade artikli 12a lõikes 3 on psühholoogilist ahistamist määratletud kui „sobimatut käitumist”, mille olemasoluks peavad korraga olema täidetud kaks tingimust. Esimese tingimuse kohaselt peab olema tegemist füüsilise käitumise, kõne‑ või kirjakeele, žestide vm tegevustega, mis „[leiavad] aset aja jooksul, on korduv[ad] või süstemaatili[sed]”, mis tähendab seda, et psühholoogilist ahistamist tuleb mõista kui protsessi, mis toimub tingimata aja jooksul ja eeldab korduvaid või pidevaid tegusid, mis on „tahtlikud”. Teise tingimuse kohaselt − mis on esimesest eraldatud sidesõnaga „ja” − peab see füüsiline käitumine, kõne‑ või kirjakeel, need žestid vm tegevused kahjustama inimeste isiksust, väärikust või füüsilist ja psühholoogilist terviklikkust. Asjaolust, et omadussõna „tahtlik” on kasutatud esimese, mitte teise tingimuse puhul, võib teha kaks järeldust. Esiteks peavad personalieeskirjade artikli 12a lõikes 3 silmas peetud füüsiline käitumine, kõne‑ või kirjakeel, žestid vm tegevused olema tahtlikud, mis jätab selle sätte kohaldamisalast välja kogemata asetleidvad teod. Teisalt ei ole seevastu nõutud, et see füüsiline käitumine, kõne‑ või kirjakeel, need žestid vm tegevused oleksid toime pandud kavatsusega kahjustada isiku isiksust, väärikust, füüsilist või psühholoogilist terviklikkust. Teiste sõnadega võib psühholoogilise ahistamisega personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 tähenduses olla tegemist ka siis, kui ahistaja ei kavatsenud oma tegudega tahtlikult ohvri mainet või tema töötingimusi kahjustada. Piisab sellest, kui tema tahtlikult toime pandud teod tõid objektiivselt niisugused tagajärjed kaasa.
(vt punktid 82 ja 83)
Viited:
Avaliku Teenistuse Kohus: 9. detsember 2008, kohtuasi F‑52/05: Q vs. komisjon (punkt 135), mida selle punkti osas ei tühistatud Euroopa Liidu Üldkohtu 12. juuli 2011. otsusega kohtuasjas T‑80/09 P: komisjon vs. Q; 16. mai 2012, kohtuasi F‑42/10: Skareby vs. komisjon (punkt 65).
5. Selle väljaselgitamisel, kas ametnik on kasutanud personalieeskirjade artiklites 12a ja 22a ette nähtud avalikustamisõigust ausalt, peab arvesse võtma teatavat hulka tegureid.
Kõigepealt peab kontrollima, kas teave rikkumiste kohta, mille ametnik otsustab oma ülemustele või võimaluse korral otse Euroopa Pettusevastasele Ametile (OLAF) edastada, on juhul, kui need rikkumised on tõesti toime pandud, ilmselgelt tõsine. Teine tegur, mida tuleb võtta arvesse, on avalikustatud teabe tõelevastavus või vähemalt tõenäosus. Nimelt sõnavabaduse kasutamine, mille hulka kuulub ametniku võimalus esitada kaebus seoses psühholoogilise ahistamise või õigusvastaste asjaolude või ametniku kohustuste täitmata jätmisega, hõlmab õigusi ja kohustusi ning isik, kes otsustab niisuguse teabe avalikustada, peab hoolikalt kontrollima – nii palju kui asjaolud seda võimaldavad –, et see on õige ja usaldusväärne. Nii et ametnik, kes teatab rikkumistest, mis kuuluvad tema arvates personalieeskirjade artiklite 12a ja 22a kohaldamisalasse, on kohustatud veenduma, et tema süüdistused rajanevad tõelevastavatel faktilistel asjaoludel või vähemalt piisaval faktilisel materjalil. Sellega seoses on personalieeskirjade artiklis 22a silmas peetud üksnes teatamist niisugustest konkreetsetest faktilistest asjaoludest, mille esmane hindamine võis tekitada nendest teatanud ametnikus mõistliku oletuse, et tegemist on õigusvastase tegevuse või kohustuste täitmata jätmisega, ning et see õigusnorm tuleb lisaks kokku sobitada objektiivsus‑ ja erapooletuskohustustega, mis ametnikel on, kusjuures neil on ka kohustus hoida oma ametikoha mainet ja lojaalsuskohustus, samuti kohustus kaitsta asjaomaste isikute au ja järgida nende süütuse presumptsiooni. Lisaks peab arvesse võtma vahendeid, mida ametnik avalikustamiseks kasutas, ja konkreetselt personalieeskirjade artikli 22a lõike 1 kohaldamisalasse kuuluvate rikkumiste puhul peab ta kontrollima, kas ametnik on pöördunud pädeva ametiasutuse või institutsiooni, s.o „oma ülemuse [...] või peadirektori [...] või juhul, kui ta peab seda vajalikuks, peasekretäri [...] või samaväärsetel ametikohtadel olevate [...] isikute [...] või otse [OLAF‑i]” poole. Lõpuks on ka rikkumistest teada andnud ametniku motiiv üks tegur, mis võimaldab hinnata, kas ta on käitunud ausalt. Kaebust, mis oli ajendatud isiklikust etteheitest või vaenust või ka isikliku eelise, eelkõige rahalise kasu saamise võimalusest, ei saa pidada teadaandmiseks ausate kavatsustega. Pealegi on ametnikul kohustus ilmutada OLAF‑i pädevusse kuuluvate väidete avalikustamisel nii suurt ettevaatust ja vaoshoitust kui võimalik.
(vt punktid 134–138 ja 150)
Viide:
Avaliku Teenistuse Kohus: 13. jaanuar 2011, kohtuasi F‑77/09: Nijs vs. kontrollikoda (punktid 66–70 ja 80).
6. Kuigi personalieeskirjad, eriti nende artikkel 7 ei näe sõnaselgelt ette võimalust „määrata ametnik teisele ametikohale”, on institutsioonidel ulatuslik kaalutlusõigus oma teenistuste korraldamisel vastavalt neile antud ülesannetele ning nende käsutuses oleva personali ametisse nimetamisel neid ülesandeid arvestades, ent seda tingimusel, et ametisse nimetamine toimub esiteks teenistuse huvides ja teiseks ametikohtade võrdväärsusest kinni pidades.
Mis puudutab esimest tingimust, siis liidu kohtu kontroll küsimuses, kas järgiti teenistuse huvidega seotud tingimust, peab piirduma küsimusega, kas ametisse nimetav asutus jäi mõistlikesse piiridesse ega ole oma kaalutlusõigust ilmselgelt vääralt kasutanud. Sellega seoses tuleb märkida, et kui raskused sisesuhtluses tekitavad teenistuse nõuetekohast toimimist kahjustavaid pingeid, võivad need õigustada ametniku teisele ametikohale määramist teenistuse huvides, et teha lõpp talumatuks muutunud halduslikule olukorrale. Niisuguseks üleviimiseks, mis otsustati teha teenistuse huvides, ei ole vaja asjaomase ametniku nõusolekut. Lisaks ei ole selle analüüsimisel, kas need pinged suhtlemises võivad õigustada ametniku üleviimist teenistuse huvides, oluline välja selgitada, kes on asjaomastes juhtumites süüdi, ega isegi teada, kas esitatud etteheited on põhjendatud.
Mis puudutab teist tingimust, siis kui ametnikule antud ametikohustusi muudetakse, eeldab personalieeskirjade artiklis 7 sätestatud palgaastme ja ametikoha vastavuse reegel, et võrreldavad peavad olema palgaaste ja ametniku praegused ametikohustused, mitte praegused ja endised ametikohustused. Seega ei takista see reegel teha otsust, mis toob kaasa selle, et antakse uued ametikohustused, mis erinevad küll varem täidetud ametikohustustest ja mida asjaomane isik tajub oma volituste vähendamisena, kuid on siiski vastavuses tema palgaastmele vastava ametikohaga. Seega rikutakse reeglit, mille kohaselt peab ametikoht vastama palgaastmele, ametniku volituste vähendamisega üksnes siis, kui need uued volitused on tervikuna laadilt, tähtsuselt ja ulatuselt selgelt väiksemad volitustest, mis vastavad tema palgaastmele ja ametikohale. Lõpuks ei ole personalieeskirjadega antud ametnikele mingit õigust konkreetsele ametikohale, vaid ametisse nimetavale asutusele on vastupidi jäetud pädevus määrata ametnikke teenistuse huvides teistele ametikohtadele, mis vastavad nende palgaastmele. Kuigi on tõsi, et administratsioon on igati huvitatud sellest, et ametnikke määratakse ametikohtadele vastavalt nende konkreetsetele võimetele ja isiklikele eelistustele, ei saa siiski nõustuda, et ametnikel on õigus täita konkreetseid ametikohustusi või säilitada need või keelduda oma tüüpametikoha ükskõik missugusest muust ametikohustusest.
(vt punktid 156, 158, 159 ja 162–164)
Viited:
Euroopa Kohus: 12. juuli 1979, kohtuasi 124/78: List vs. komisjon (punkt 13); 22. oktoober 1981, kohtuasi 218/80: Kruse vs. komisjon (punkt 7); 1. juuni 1983, liidetud kohtuasjad 36/81, 37/81 ja 218/81: Seton vs. komisjon (punktid 41–44); 23. märts 1988, kohtuasi 19/87: Hecq vs. komisjon (punktid 6 ja 7); 7. märts 1990, liidetud kohtuasjad C‑116/88 ja C‑149/88: Hecq vs. komisjon (punkt 22); 12. november 1996, kohtuasi C‑294/95 P: Ojha vs. komisjon (punkt 41).
Esimese Astme Kohus: 23. oktoober 1990, kohtuasi T‑46/89: Pitrone vs. komisjon (punkt 35); 28. mai 1998, liidetud kohtuasjad T‑78/96 ja T‑170/96: W vs. komisjon (punktid 88 ja 105); 15. september 1998, kohtuasi T‑23/96: De Persio vs. komisjon (punkt 138); 12. detsember 2000, kohtuasi T‑223/99: Dejaiffe vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (punkt 53).
Avaliku Teenistuse Kohus: 25. jaanuar 2007, kohtuasi F‑55/06: de Albuquerque vs. komisjon (punkt 55); 8. mai 2008, kohtuasi F‑119/06: Kerstens vs. komisjon (punkt 96).