KOHTUJURISTI ETTEPANEK
GIOVANNI PITRUZZELLA
esitatud 21. jaanuaril 2020(1)
Kohtuasi C‑746/18
H. K.
versus
Prokuratuur
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Riigikohus (Eesti))
Eelotsusetaotlus – Isikuandmete töötlemine elektroonilise side sektoris – Side konfidentsiaalsus – Elektroonilise side teenuste osutajad – Liiklus- ja asukohaandmete üldine ja vahet tegemata säilitamine – Kriminaaluurimised – Uurimisasutuse juurdepääs säilitatud andmetele, mis puudutab ajavahemikke ühest päevast kuni ühe aastani – Prokuratuuri antud luba – Andmete kasutamine tõendina kriminaalmenetluses – Direktiiv 2002/58/EÜ – Artikli 1 lõige 3, artikkel 3 ja artikli 15 lõige 1 – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artiklid 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lõige 1
I. Sissejuhatus
1. Käesolev eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv)(2) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/136/EÜ(3)), artikli 15 lõiget 1 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta(4) artiklitega 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lõikega 1.
2. Taotlus on esitatud H. K. suhtes alustatud kriminaalmenetluses, milles teda süüdistatakse mitmes varguses, teisele isikule kuuluva pangakaardi kasutamises ja õigusemõistmises osaleja vastu vägivallaaktide toimepanemises.
3. Protokollid, millele tugineti süütegude tuvastamisel, on koostatud muu hulgas elektroonilise side teenuste osutamise raames kogutud isikuandmete alusel. Riigikohus (Eesti) kahtleb, kas need tingimused, millistel uurimisasutustel oli kõnealustele andmetele juurdepääs, on liidu õigusega kooskõlas.
4. Need kahtlused puudutavad esiteks küsimust, kas selle ajavahemiku kestus, mille kohta oli uurimisasutustel andmetele juurdepääs, kujutab endast kriteeriumi, mis võimaldab hinnata puudutatud isikute põhiõigustele selle juurdepääsuga kaasneva riive raskust.
5. Teiseks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas arvestades Eesti õigusnormidega prokuratuurile (Eesti) pandud erinevaid ülesandeid, on prokuratuur käsitatav „sõltumatu“ haldusasutusena 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsuse Tele2 Sverige ja Watson jt tähenduses(5).
II. Õiguslik raamistik
A. Direktiiv 2002/58
6. Direktiivi 2002/58 artikli 1 lõike 3 kohaselt „ei kohaldata [seda direktiivi] tegevuse suhtes, mis jääb väljapoole Euroopa Ühenduse asutamislepingu reguleerimisala, nagu näiteks Euroopa Liidu lepingu V ja VI jaotise kohane tegevus, ja igal juhul sellise tegevuse suhtes, mis on seotud avaliku korra, riigikaitse, riigi julgeoleku (kaasa arvatud riigi majanduslik heaolu, kui tegevus on seotud riigi julgeolekuga) ja riigi sunnijõuga kriminaalõiguse valdkonnas“.
7. Lisaks sätestab direktiivi artikli 15 lõige 1, et „[l]iikmesriigid võivad võtta seadusandlikke meetmeid, millega piiratakse käesoleva direktiivi artiklites 5 ja 6, artikli 8 lõigetes 1, 2, 3 ja 4 ning artiklis 9 sätestatud õiguste ja kohustuste ulatust, kui selline piiramine on vajalik, otstarbekas ja proportsionaalne abinõu selleks, et kaitsta direktiivi 95/46/EÜ[(6)] artikli 13 lõikes 1 nimetatud riiklikku julgeolekut (st riigi julgeolekut), riigikaitset, avalikku korda, kriminaalkuritegude või elektroonilise sidesüsteemi volitamata kasutamise ennetamist, uurimist, avastamist ja kohtus menetlemist. Selleks võivad liikmesriigid muu hulgas võtta seadusandlikke meetmeid, millega nähakse ette andmete säilitamine piiratud aja jooksul käesolevas lõikes sätestatud põhjustel. Kõik käesolevas lõikes osutatud meetmed on kooskõlas [liidu] õiguse üldpõhimõtetega, kaasa arvatud Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõigetes 1 ja 2 osutatud põhimõtetega“.
B. Eesti õigus
1. Elektroonilise side seadus
8. 8. detsembri 2004. aasta elektroonilise side seaduse(7) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni § 1111 „Andmete säilitamise kohustus“ sätestab:
„[…]
(2) Telefoni- ja mobiiltelefoniteenuse ning telefonivõrgu ja mobiiltelefonivõrgu teenuse osutaja on kohustatud säilitama järgmised andmed:
1) helistaja number ning kliendi nimi ja aadress;
2) vastuvõtja number ning kliendi nimi ja aadress;
3) lisateenuse, sealhulgas kõne suunamise või edastamise kasutamise korral valitud number ning kliendi nimi ja aadress;
4) kõne alguse ja lõpu kuupäev ning kellaaeg;
5) kasutatud telefoni- või mobiiltelefoniteenus;
6) helistaja ja vastuvõtja rahvusvaheline mobiilside tunnus (International Mobile Subscriber Identity – IMSI);
7) helistaja ja vastuvõtja rahvusvaheline mobiilside terminalseadme tunnus (International Mobile Equipment Identity – IMEI);
8) kärjetunnus kõne alustamise ajal;
9) andmed, mis määratlevad tugijaama geograafilise asukoha viitega kärjetunnusele ajavahemikul, mille jooksul andmeid säilitatakse;
10) anonüümse ettemakstud mobiiltelefoniteenuse korral teenuse esmase aktiveerimise kuupäev ja kellaaeg ning kärjetunnus, millest teenus aktiveeriti.
[…]
(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud andmeid säilitatakse üks aasta, alates side toimumise ajast, kui need sideteenuse osutamise käigus on loodud või neid on töödeldud […]
[…]
(11) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud andmeid edastatakse:
1) kriminaalmenetluse seadustiku[(8)] kohaselt uurimisasutusele, jälitusasutusele, prokuratuurile ja kohtule;
[…]“.
2. Kriminaalmenetluse seadustik
9. Kriminaalmenetluse seadustiku põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni § 17 „Kohtumenetluse pooled“ lõige 1 sätestab:
„Kohtumenetluse pooled on prokuratuur […]“.
10. Kriminaalmenetluse seadustiku § 30 „Prokuratuur kriminaalmenetluses“ näeb ette:
„(1) Prokuratuur juhib kohtueelset menetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse ning esindab riiklikku süüdistust kohtus.
(2) Prokuratuuri volitusi kriminaalmenetluses teostab prokuratuuri nimel prokurör sõltumatult, alludes ainult seadusele.“
11. Kriminaalmenetluse seadustiku § 901 „Andmete nõudmine sideettevõtjalt“ lõiked 2 ja 3 näevad ette:
„(2) Uurimisasutus võib prokuratuuri loal kohtueelses menetluses või kohtu loal kohtumenetluses teha päringu elektroonilise side ettevõtjale elektroonilise side seaduse § 1111 lõigetes 2 ja 3 loetletud andmete kohta, mida ei ole nimetatud käesoleva paragrahvi esimeses lõikes. Päringu tegemise loas märgitakse täpselt ajavahemik, mille kohta andmete nõudmine on lubatud.
(3) Käesolevas paragrahvis ettenähtud päringu võib teha üksnes siis, kui see on vältimatult vajalik kriminaalmenetluse eesmärgi saavutamiseks.“
12. Kriminaalmenetluse seadustiku § 211 „Kohtueelse menetluse eesmärk“ on sõnastatud järgmiselt:
„(1) Kohtueelse menetluse eesmärk on koguda tõendusteavet ja luua kohtumenetluseks muud tingimused.
(2) Kohtueelses menetluses selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud.“
3. Prokuratuuriseadus
13. 22. aprilli 1998. aasta prokuratuuriseaduse(9) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni § 1 „Prokuratuur“ sätestab:
„(1) Prokuratuur on Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus, mis osaleb kuritegude tõkestamiseks ja avastamiseks vajaliku jälitustegevuse planeerimises, juhib kohtueelset kriminaalmenetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse, esindab kohtus riiklikku süüdistust ning täidab muid seadusega prokuratuurile pandud ülesandeid.
(11) Prokuratuur on oma seadusest tulenevate ülesannete täitmisel sõltumatu ja tegutseb, lähtudes käesolevast seadusest, muudest seadustest ning nende alusel antud õigusaktidest.
[…]“.
14. Prokuratuuriseaduse § 2 „Prokurör“ lõige 2 näeb ette:
„Prokurör on oma ülesannete täitmisel sõltumatu ning tegutseb ainult seaduse alusel ja oma veendumuse järgi.“
III. Faktilised asjaolud, menetlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimused
15. Viru Maakohtu (Eesti) 6. aprilli 2017. aasta otsusega mõisteti H. K. süüdi ja teda karistati kaheaastase vangistusega selle eest, et ta oli pannud ajavahemikul 4. augustist 2015 kuni 1. veebruarini 2016 toime kaheksa vargust – toiduained ja muud vallasasjad, mille väärtus oli 3–40 eurot, ning rahasummad vahemikus 5,20–2100 eurot –, kasutanud teise isiku pangakaarti sularahaautomaadist raha väljavõtmiseks, põhjustades sellele isikule kahju summas 3941,82 eurot, ning kasutanud õigusemõistmises osaleja vastu vägivalda(10).
16. Viru Maakohus tugines H. K‑d nendes tegudes süüdi tunnistades muu hulgas mitmele protokollile, mis olid koostatud elektroonilise side seaduse § 1111 lõikes 2 nimetatud andmete põhjal, mille uurimisasutus oli kohtueelses menetluses sideettevõtjalt saanud kriminaalmenetluse seadustiku § 901 lõike 2 kohaselt Viru Ringkonnaprokuratuuri (Eesti) prokuröri antud lubade alusel.
17. Nii andis Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör 2. novembril 2015 uurimisasutusele loa nõuda sideettevõtjalt elektroonilise side seaduse § 1111 lõikes 2 sätestatud andmeid H. K. kahe mobiiltelefoni numbri vahendusel kõnede ja sõnumite edastamise fakti, kestuse, viisi, edastaja ja vastuvõtja isikuandmete ja asukoha kindlakstegemiseks 21. septembril 2015.
18. Selle loa alusel sideettevõtjalt saadud andmete kohta koostas uurimisasutus 4. novembril 2015 protokolli, milles kajastati mastide piirkonnad, milles H. K. kasutuses olnud abonendinumbrit 21. septembril 2015 pärast kella 19.00 kasutati. Kogumis teiste tõenditega soovis süüdistaja selle protokolliga kohtus tõendada, et 21. septembril 2015 toimunud varguse pani toime H. K.
19. Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör andis 25. veebruaril 2016 uurimisasutusele loa nõuda karistusseadustiku(11) § 303 lõike 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo uurimiseks sideettevõtjalt elektroonilise side seaduse § 1111 lõikes 2 sätestatud andmeid H. K. kasutuses olnud seitsme abonendinumbri kohta ajavahemikul 1. märtsist 2015 kuni 19. veebruarini 2016.
20. Selle loa alusel sideettevõtjalt saadud andmete kohta koostas uurimisasutus 15. märtsil 2016 protokolli, milles on kajastatud kuupäevad, millal H. K. helistas kaaskohtualustele ja võttis vastu nende kõnesid, samuti saatis neile sõnumeid ja võttis neilt sõnumeid vastu. Koos teiste tõenditega soovis süüdistaja selle protokolliga kohtus tõendada, et H. K. on kaaskohtualuseid alates 2015. aasta kevadest korduvalt telefonitsi ähvardanud.
21. Sama loa alusel sideettevõtjalt saadud andmete kohta koostas uurimisasutus protokolli ka 20. aprillil ja 6. mail 2016. Nendes protokollides tuuakse esile, milliste tugijaamade piirkonnas on H. K. kasutuses olnud kuuelt abonendinumbrilt helistatud ja kõnesid vastu võetud 4., 27. ja 31. augustil ning 1.–3. septembril 2015. Protokollidega soovis süüdistaja kogumis muude tõenditega kohtus tõendada, et osutatud kuupäevadel aset leidnud kuus vargust on toime pannud H. K.
22. 20. aprillil 2016 koostas uurimisasutus protokolli, milles kajastati andmeid H. K. kasutuses olnud kahe abonendinumbri kohta. Täpsemalt nähtub protokollist, milliste tugijaamade piirkonnas on abonendinumbritelt helistatud ja kõnesid vastu võetud 16.–19. jaanuaril 2015. Selle protokolliga soovis süüdistaja kogumis muude tõenditega tõendada, et H. K. oli isikuks, kes 17.–19. jaanuaril 2015 kannatanu pangakaardiga sularahaautomaadist raha välja võttis.
23. Protokolli aluseks olevad andmed on sideettevõtjalt saadud Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokuröri 28. jaanuari ja 2. veebruari 2015. aasta loa alusel, mis on antud teises kriminaalasjas. Selle kriminaalasja esemeks olid karistusseadustiku § 200 lõike 2 punktide 7, 8, 9 järgi kvalifitseeritavad kuriteod, s.o kaks röövimist, mis pandi toime 23. ja 27. jaanuaril 2015 grupi poolt, relva kasutades ja sissetungimisega. Nende lubadega võimaldati uurimisasutusel nõuda sideettevõtjalt H. K. kahe abonendinumbri ja erinevate IMEI‑de kohta elektroonilise side seaduse § 1111 lõikes 2 sätestatud andmeid alates 1. jaanuarist kuni 2. veebruarini 2015.
24. Põhikohtuasja asjaolude kirjeldusest nähtub, et uurimisasutusele andis load kohtueelses menetluses sideettevõtjale päringu tegemiseks kriminaalmenetluse seadustiku § 901 lõike 2 alusel prokuratuur. Load, mis käsitlesid süüdistatava abonendinumbrite andmeid, anti erinevate kuritegude uurimiseks vastavalt kas ühe päeva, ligikaudu ühe kuu või ligikaudu ühe aasta pikkuse ajavahemiku kohta.
25. H. K. esitas Viru Maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule (Eesti), kes jättis selle kaebuse oma 17. novembri 2017. aasta otsusega rahuldamata. H. K. esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtule, taotledes kahe esimese kohtuastme otsuste tühistamist, kriminaalmenetluse lõpetamist ja enda õigeksmõistmist.
26. H. K. väidab, et sideettevõtjalt saadud andmeid kajastavad protokollid ei ole lubatavad tõendid ja nende alusel on tema süüditunnistamine põhjendamatu. H. K. sõnul on kohtuotsusest Tele2 Sverige ja Watson jt tulenevalt elektroonilise side seaduse §‑s 1111 sätestatud normid, mis kohustavad sideettevõtjaid säilitama sideandmeid, samuti nende andmete kasutamine tema süüditunnistamisel, vastuolus direktiivi 2002/58 artikli 15 lõikega 1 koostoimes harta artiklitega 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lõikega 1.
27. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tõusetub seega küsimus, kas kõnealuseid protokolle, mille uurimisasutus koostas elektroonilise side seaduse § 1111 lõikes 2 loetletud ja sideettevõtjalt prokuratuuri loa alusel nõutud andmete põhjal, saab pidada lubatavateks tõenditeks.
28. Andmeteks, mida elektroonilise side teenuste osutajad peavad säilitama ühe aasta jooksul, on muu hulgas helistaja ja vastuvõtja number, kliendi nimi ja aadress, kõne alguse ja lõpu kuupäev ning kellaaeg, kasutatud telefoni- ja mobiiltelefoniteenus, helistaja ja vastuvõtja rahvusvaheline mobiilside ja terminalseadme tunnus, samuti kärjetunnus kõne alustamise ajal ja tugijaama geograafilist asukohta määratlevad andmed. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et need andmed seostuvad telefoni- ja mobiiltelefoni kaudu kõnede ja sõnumite edastamise faktiga ning mobiilsideseadme kasutamise asukohaga, kuid ei anna teavet sõnumi sisu kohta.
29. Nagu nähtub kohtuotsusest Tele2 Sverige ja Watson jt ning 2. oktoobri 2018. aasta kohtuotsusest Ministerio Fiscal(12), kuuluvad sellised riigisisesed õigusnormid nagu elektroonilise side seaduse § 1111 lõiked 2 ja 4 ning kriminaalmenetluse seadustiku § 901 lõige 2, mis reguleerivad liiklus- ja asukohaandmete säilitamist ning nendele andmetele juurdepääsu kriminaalmenetluses, direktiivi 2002/58 kohaldamisalasse.
30. Tõendite lubatavus sõltub nende kogumist reguleerivate menetlusnormide järgimisest. Seega tuleb põhikohtuasjas käsitletavate protokollide tõendina lubatavust hinnates analüüsida ka küsimust, kuivõrd on nende aluseks olevate andmete kogumine sideettevõtjalt toimunud kooskõlas direktiivi 2002/58 artikli 15 lõikega 1, tõlgendatuna koostoimes harta artiklitega 7, 8, 11 ja artikli 52 lõikega 1.
31. Arvestades kohtuotsuseid Tele2 Sverige ja Watson jt(13) ning Ministerio Fiscal(14), tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas direktiivi 2002/58 artikli 15 lõiget 1 tuleb koostoimes harta artiklitega 7, 8, 11 ja artikli 52 lõikega 1 tõlgendada nii, et riigiasutuste juurdepääs andmetele, mis võimaldavad kindlaks teha kahtlustatava telefoni ja mobiiltelefoni side lähte- ja sihtkoha, kuupäeva, kellaaja ja kestuse, sideteenuse liigi, kasutatud seadme ja mobiilsideseadme kasutamise asukoha, kujutab endast harta viidatud artiklitega tagatud põhiõiguste sedavõrd rasket riivet, et sellist juurdepääsu tuleb piirata võitlusega raske kuritegevuse vastu, sõltumata sellest, millise ajavahemiku kohta on need riigiasutused säilitatud andmetele juurdepääsu taotlenud.
32. Sellega seoses leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ajavahemik, mille kohta andmeid nõutakse, on oluline asjaolu, mida tuleb kõnealusest juurdepääsust tuleneva põhiõiguste riive raskuse hindamisel arvesse võtta. Seega on tema hinnangul võimalik, et seda riivet ei tule pidada raskeks, kui nõutud andmed puudutavad üksnes väga lühikest ajavahemikku, näiteks ühte päeva. Sellisel juhul ei ole üldjuhul nende andmete alusel võimalik teha täpseid järeldusi puudutatud isiku eraelu kohta, mistõttu võiks riigiasutuste juurdepääs neile andmetele olla põhjendatav ka üldiselt kuritegude menetlemise ja uurimise eesmärgiga.
33. Lisaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas juurdepääsu sellistele andmetele, nagu on kõne all põhikohtuasjas, võib kohtuotsusest Ministerio Fiscal(15) tulenevaid juhiseid arvestades põhjendada sama eesmärgiga, kui nende andmete kogus, millele riigiasutustel on juurdepääs, on väike ja põhiõiguste riive ei ole seetõttu intensiivne. Seejuures on andmete hulga puhul oluline arvestada nii andmeliike (st side sihtkoht või seadme asukoht) kui ka ajalist ulatust (nt üks päev, kuu või aasta). Nimetatud kohus on seisukohal, et mida raskem on kuritegu, seda intensiivsem põhiõiguste riive on menetluses lubatud, mis tähendab, et seda enamatele andmetele võib riigiasutustel olla juurdepääs.
34. Lõpuks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas prokuratuuri võib pidada „sõltumatuks“ haldusasutuseks kohtuotsuse Tele2 Sverige ja Watson jt tähenduses(16). Ta märgib, et Eestis juhib prokuratuur kohtueelset menetlust, mille eesmärk on eelkõige tõendite kogumine. Ta rõhutab samuti, et uurimisasutus ja prokurör selgitavad välja kahtlustatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Lõpuks märgib ta, et prokuratuuri volitusi teostab tema nimel prokurör, kes täidab oma ülesandeid sõltumatult, mis tuleneb kriminaalmenetluse seadustiku § 30 lõigetest 1 ja 2 ning prokuratuuriseaduse § 1 lõigetest 1 ja 11 ja § 2 lõikest 2.
35. Selles kontekstis rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tema kahtlused seoses liidu õigusega nõutud sõltumatusega on peamiselt tingitud sellest, et kui pärast kohtueelset menetlust on prokuratuur veendunud, et kriminaalasjas on kogutud kõik vajalikud tõendid ja esineb selleks alus, esitab prokuratuur isikule süüdistuse. Nimetatud kohus märgib, et sel juhul esindab prokuratuur kohtus riiklikku süüdistust, olles seejuures ka kohtumenetluse pool. Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab ka, et Euroopa Inimõiguste Kohus on juba möönnud, et teatud tingimustel võib jälitustoimingute puhul eelneva kohtuliku kontrolli puudumist lubada, kui kohtulik kontroll toimub hiljem(17).
36. Neil asjaoludel otsustas Riigikohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [direktiivi 2002/58] artikli 15 lõiget 1 tuleb koostoimes [harta] artiklitega 7, 8, 11 ja artikli 52 lõikega 1 tõlgendada nii, et kriminaalmenetluses riigiasutuste juurdepääs andmetele, mis võimaldavad kindlaks teha kahtlustatava telefoni ja mobiiltelefoni side lähte- ja sihtkoha, kuupäeva, kellaaja ja kestuse, sideteenuse liigi, kasutatud seadme ja mobiilsideseadme kasutamise asukoha, kujutab endast harta viidatud artiklitega tagatud põhiõiguste sedavõrd rasket riivet, et sellist juurdepääsu tuleb kuritegude ennetamisel, uurimisel, avastamisel ja menetlemisel piirata võitlusega raske kuritegevuse vastu, sõltumata sellest, millise ajavahemiku kohta säilitatud andmetele on riigiasutustel juurdepääs?
2. Kas [direktiivi 2002/58] artikli 15 lõiget 1 tuleb tõlgendada [kohtuotsuse Ministerio Fiscal] punktides 55–57 väljendatud proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes nii, et kui esimeses küsimuses viidatud andmete hulk, millele riigiasutustel on juurdepääs, ei ole suur (nii andme liikide kui ka ajalise ulatuse mõttes), on sellega kaasnev põhiõiguste riive õigustatav üldiselt kuritegude ennetamise, uurimise, avastamise ja menetlemise eesmärgiga ning mida rohkematele andmetele on riigiasutustel juurdepääs, seda raskemad peavad olema kuriteod, mille vastu võitlemine on riive eesmärgiks?
3. Kas kohtuotsuse [Tele2 Sverige ja Watson jt] resolutsiooni punktis 2 toodud nõue, et riigi pädevate asutuste juurdepääs andmetele peab olema allutatud kohtu või sõltumatu haldusasutuse eelnevale kontrollile, tähendab, et [direktiivi 2002/58] artikli 15 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sõltumatu haldusasutusena võib olla käsitatav prokuratuur, kes juhib kohtueelset menetlust, olles seejuures seadusega kohustatud tegema seda sõltumatult, alludes ainult seadusele ja selgitades kohtueelses menetluses süüdistatavat nii süüstavad kui ka õigustavad asjaolud, kuid kes esindab hiljem kohtumenetluses riiklikku süüdistust?“
IV. Analüüs
37. Oma esimese ja teise eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2002/58 artikli 15 lõiget 1 tuleb koostoimes harta artiklitega 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lõikega 1 tõlgendada nii, et nende kriteeriumide hulka, mis võimaldavad hinnata selle põhiõiguste riive raskust, mida kujutab endast riigi pädevate asutuste juurdepääs isikuandmetele, mida elektroonilise side teenuste osutajad peavad riigisiseste õigusnormide kohaselt säilitama, kuuluvad asjaomaste andmete liigid ja selle ajavahemiku kestus, mille kohta juurdepääsu taotletakse.
38. Enne sellele küsimusele vastamist esitan kõigepealt kaks sissejuhatavat märkust kahel teemal, mis võimaldavad mul vastata ühelt poolt argumentidele, mille mõned liikmesriigid on esitanud direktiivi 2002/58 kohaldamisala kohta, ja teiselt poolt Euroopa Komisjoni soovitusele analüüsida käesoleva eelotsusetaotluse raames Eesti õigusnormide kooskõla liidu õigusega osas, milles nendega pannakse elektroonilise side teenuste osutajatele kohustus säilitada mitut nende teenuste osutamise käigus loodud isikuandmete liiki.
A. Sissejuhatavad märkused
1. Direktiivi 2002/58 kohaldamisala
39. Iirimaa, Ungari ja Poola valitsus tõstatavad küsimusi direktiivi 2002/58 kohaldamisala osas.
40. Iirimaa valitsus näib arvavat, et riigisisesed õigusnormid, mis käsitlevad kriminaalasjades pädevate asutuste juurdepääsu säilitatud andmetele, jäävad direktiivi 2002/58 artikli 1 lõike 3 kohaselt selle direktiivi kohaldamisalast välja.
41. See argument tuleb Euroopa Kohtu otsustest Tele2 Sverige ja Watson jt ning Ministerio Fiscal tuleneva kohtupraktika põhjal tagasi lükata.
42. Selles osas tuleb märkida, et Euroopa Kohus on otsustanud, et direktiivi 2002/58 artikli 15 lõikes 1 nimetatud seadusandlikud meetmed „kuuluvad selle direktiivi kohaldamisalasse, isegi kui tegemist on riigile või riigivõimuorganitele omaste toimingutega, mis ei ole omased eraõiguslike isikute tegevusvaldkondadele, ja isegi kui eesmärgid, millele niisugused meetmed peavad vastama, kattuvad suures ulatuses eesmärkidega, mida on mainitud direktiivi 2002/58 artikli 1 lõikes 3“(18). Euroopa Kohtu hinnangul eeldab selle „direktiivi artikli 15 lõige 1 nimelt tingimata, et selles nimetatud riigisisesed meetmed kuuluvad selle direktiivi kohaldamisalasse, sest direktiiv lubab liikmesriikidel sõnaselgelt võtta neid meetmeid ainult selles ette nähtud tingimustel. Lisaks reguleerivad direktiivi 2002/58 artikli 15 lõikes 1 nimetatud seadusandlikud meetmed selles sättes nimetatud otstarbel elektroonilise side teenuste osutajate tegevust“(19).
43. Euroopa Kohus järeldas, et „direktiivi 2002/58 artikli 15 lõiget 1 tuleb koostoimes sama direktiivi artikliga 3 tõlgendada nii, et selle direktiivi kohaldamisalasse kuulub nii seadusandlik meede, mis paneb elektroonilise side teenuste osutajatele kohustuse säilitada liiklusandmeid ja asukohaandmeid, kui ka seadusandlik meede, mis puudutab liikmesriigi asutuste juurdepääsu nende teenuste osutajate säilitatavatele andmetele“(20).
44. Euroopa Kohtu hinnangul „[laieneb] [e]lektroonilise side ja sellega seotud liiklusandmete konfidentsiaalsuse kaitse, mis on tagatud direktiivi 2002/58 artikli 5 lõikega 1, […] meetmetele, mille on võtnud mis tahes isikud peale kasutajate, olenemata sellest, kas tegemist on eraõiguslike isikute või üksustega või riiklike üksustega. Nähtuvalt selle direktiivi põhjendusest 21 on direktiivi eesmärk välistada mis tahes „volitamata juurdepääs“ sideandmetele, sealhulgas „sidega seotud andmetele“, et kaitsta elektroonilise side konfidentsiaalsust“(21).
45. Nendele argumentidele lisas Euroopa Kohus, et „seadusandlikud meetmed, mis panevad elektroonilise side teenuste osutajatele kohustuse säilitada isikuandmeid või anda riigi pädevatele ametiasutustele nendele andmetele juurdepääs, nõuavad paratamatult nende andmete töötlemist teenuseosutajate poolt […]. Selliseid meetmeid ei saa seega juhul, kui nendega reguleeritakse teenuseosutajate tegevust, võrdsustada riigi tegevustega, millele on viidatud direktiivi 2002/58 artikli 1 lõikes 3“(22).
46. Sarnaselt sellega, mida Euroopa Kohus leidis oma otsuses Ministerio Fiscal(23), tuleneb kõigist neist argumentidest, et elektroonilise side teenuste osutajate säilitatud isikuandmete kohta kohtueelse kriminaalmenetluse raames esitatud päring kuulub direktiivi 2002/58 kohaldamisalasse.
47. Lisaks tuginevad Ungari ja Poola valitsus argumendile, et liidu õigus ei reguleeri tõendite lubatavuse küsimust kriminaalmenetluses.
48. Kuigi on tõsi, et kehtiv liidu õigus ei reguleeri kriminaalmenetluses tõendite lubatavust käsitlevaid norme, on eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski selgelt rõhutanud, miks liidu õiguse tõlgendus, mida ta palub, on vajalik selleks, et ta saaks tõendite lubatavuse üle otsustada. Tõendite lubatavus sõltub nimelt tõendite kogumist reguleerivate tingimuste ja menetlusnormide järgimisest. Seega peab eelotsusetaotluse esitanud kohus põhikohtuasjas käsitletavate protokollide tõenditena lubatavuse hindamisel analüüsima eelnevalt küsimust, kuivõrd on nende aluseks olevate andmete kogumine sideettevõtjalt toimunud kooskõlas direktiivi 2002/58 artikli 15 lõikega 1, tõlgendatuna koostoimes harta artiklitega 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lõikega 1. See eelnev küsimus puudutab aspekti, mis – nagu ma eespool rõhutasin – on reguleeritud liidu õigusega. Selles aspektis peavad tõendite kogumist reguleerivad riigisisesed õigusnormid olema kooskõlas liidu õigusega tagatud põhiõigustest tulenevate nõuetega(24). Neil tingimustel ei oma Ungari ja Poola valitsuse esitatud argument minu hinnangul tähtsust.
2. Liiklusandmete ja asukohaandmete säilitamine
49. Vaatamata sellele, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused puudutavad andmetele juurdepääsu tingimusi, palub komisjon Euroopa Kohtul käesoleva eelotsusetaotluse raames otsustada ka andmete säilitamisega seotud problemaatika üle. Sellega seoses märgib ta sisuliselt, et õiguspärane juurdepääs säilitatud andmetele eeldab, et riigisisesed õigusnormid, mis panevad elektroonilise side teenuste osutajatele kohustuse nende teenuste osutamise käigus loodud andmed säilitada, vastavad direktiivi 2002/58 artikli 15 lõikes 1 kehtestatud nõuetele, tõlgendatuna koostoimes hartaga, või et need teenuseosutajad säilitasid kõnealuseid andmeid omal algatusel, eelkõige ärilistel eesmärkidel, kooskõlas selle direktiiviga.
50. Seoses põhikohtuasjaga märgib komisjon, et elektroonilise side teenuste osutajad säilitasid andmeid, millele uurimisasutus sai juurdepääsu, mitte omal algatusel ärilisel eesmärgil, vaid täites säilitamise kohustust, mille neile paneb elektroonilise side seaduse § 1111. Samuti märgib ta, et H. K. vaidlustab riigisiseste normide õiguspärasuse nii andmetele juurdepääsu kui ka nende säilitamise osas(25).
51. Samas märgin, et sarnaselt kohtuotsuse Ministerio Fiscal(26) aluseks olnud eelotsusetaotluses käsitletud kohtuasjale ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt käesolevas kohtuasjas esitatud küsimuste eesmärk kindlaks teha, kas elektroonilise side teenuste osutajad on põhikohtuasjas vaidluse all olevaid isikuandmeid säilitanud kooskõlas direktiivi 2002/58 artikli 15 lõikes 1, koostoimes harta artiklitega 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lõikega 1, toodud tingimustega. Need küsimused puudutavad üksnes seda, kas nende sätetega on kooskõlas tingimused, millistel Eesti õigusnormid lubavad riigi uurimisasutustele juurdepääsu sellistele andmetele. Seetõttu puudutas Euroopa Kohtus toimunud arutelu peaaegu eranditult neid juurdepääsutingimusi.
52. Igal juhul võib eelotsusetaotluse esitanud kohus tugineda kohtuotsusest Tele2 Sverige ja Watson jt tulenevale kohtupraktikale, kui ta peab põhikohtuasja lahendamiseks vajalikuks otsustada elektroonilise side seaduse § 1111 kooskõla üle liidu õigusega.
53. Sellega seoses piirdun märkimisega, et Euroopa Kohus leidis, et „direktiivi 2002/58 artikli 15 lõiget 1 tuleb harta artikleid 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lõiget 1 arvesse võttes tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis näevad kuritegevuse vastu võitlemise eesmärgil ette kõiki elektroonilise side vahendeid puudutava kohustuse säilitada üldiselt ja vahet tegemata kõikide abonentide ja registreeritud kasutajate kõik liiklusandmed ja asukohaandmed“(27).
54. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on vajaduse korral kontrollida, kas Eesti õigusnormid panevad elektroonilise side teenuste osutajatele üldise ja vahet tegemata andmete säilitamise kohustuse, ning teha sellest põhikohtuasja lahendamiseks järeldused. Kui Eesti Vabariigis kehtestatud andmete säilitamise regulatsiooni tuleb pidada liidu õigusega vastuolus olevaks, sest see on taotletava eesmärgi suhtes ebaproportsionaalne, ei saa juurdepääsu selliselt säilitatud andmetele ka sama eesmärgiga õigustada.
55. Ainult siis, kui säilitamiskohustusel on sobivad piirangud, eelkõige asjaomaste andmete liikide ja säilitamise kestuse osas, olenevalt taotletavast eesmärgist ja selle eesmärgi saavutamiseks tingimata vajalikust, võib see kohustus läbida proportsionaalsuse testi.
56. Ma ei käsitle käesolevas ettepanekus põhjalikumalt mõistet „andmete piiratud säilitamine“, mida kohtujurist Campos Sánchez-Bordona analüüsis üksikasjalikult ettepanekus, mille ta esitas 15. jaanuaril 2020 kohtuasjas Ordre des barreaux francophones et germanophone jt(28).
B. Riigi pädevate asutuste juurdepääs säilitatud andmetele
1. Kohtuotsusest Tele2 Sverige ja Watson jt tulenevad juhised
57. Euroopa Kohus käsitleb säilitatud andmetele riigi pädevate asutuste juurdepääsu problemaatikat, „sõltumata elektroonilise side teenuste osutajatele pandud andmesäilitamise kohustuse ulatusest“ ja eelkõige sõltumata sellest, kas andmete säilitamine toimub üldiselt või eesmärgipäraselt(29). See järeldus seondub asjaoluga, et Euroopa Kohtu hinnangul kujutavad andmete säilitamine ja nendele juurdepääs hartaga kaitstud põhiõiguste kahte eraldiseisvat riivet.
58. Säilitatud andmetele juurdepääs „tohib toimuda ainult tõepoolest neil ja rangelt neil eesmärkidel“, mis on sätestatud direktiivi 2002/58 artikli 15 lõike 1 esimeses lauses. Samuti peab riive raskus olema vastavuses taotletava eesmärgiga. Kui riive on kvalifitseeritud „raskeks“, võib seda põhjendada ainult võitlusega raske kuritegevuse vastu(30).
59. Sarnaselt sellega, mis kehtib andmete säilitamise suhtes, võib ka riigi pädevate asutuste juurdepääsu nendele lubada vaid ulatuses, mis on tingimata vajalik(31). Lisaks peavad seadusandlikud meetmed „nägema ette selged ja täpsed eeskirjad selgitamaks, millistel asjaoludel ja milliste tingimuste kohaselt peavad elektroonilise side teenuste osutajad andma riigi pädevatele ametiasutustele juurdepääsu säilitatavatele andmetele. Samuti peab seda laadi meede olema riigisiseses õiguses õiguslikult siduv“(32). Riigisisestes õigusnormides tuleb nimelt „ette näha ka materiaal- ja menetlusõiguslikud tingimused, mille esinemise korral peavad riigi pädevad asutused saama juurdepääsu säilitatavatele andmetele“(33).
60. Eeltoodust võib järeldada, et „üldist juurdepääsu kõigile säilitatavatele andmetele olenemata sellest, kas esineb mis tahes – kas või kaudne – seos taotletava eesmärgiga, ei saa lugeda piirduvaks rangelt vajalikuga“(34).
61. Euroopa Kohtu sõnul „peavad asjassepuutuvad liikmesriigi õigusnormid lähtuma objektiivsetest kriteeriumidest, et määratleda asjaolud ja tingimused, mille esinemise korral tuleb riigi pädevatele ametiasutustele anda juurdepääs abonentide või registreeritud kasutajate andmetele. Selle kohta tuleb märkida, et põhimõtteliselt tohib kuritegevuse vastu võitlemise eesmärgil anda juurdepääsu ainult nende isikute andmetele, keda kahtlustatakse raske kuriteo kavandamises, toimepanemises või eelnevas toimepanemises või niisuguse kuriteoga ühel või teisel viisil seotud olemises“(35).
62. Teisisõnu peavad riigisisesed õigusnormid, mis annavad riigi pädevatele asutustele juurdepääsu säilitatud andmetele, olema piisavalt kitsa ulatusega, et takistada sellise juurdepääsu võimaldamist suure hulga isikute suhtes või lausa kõigi isikute ja kõigi elektroonilise side vahendite ning kõigi säilitatud andmete suhtes. Euroopa Kohus on seetõttu esile toonud puudutatud isikute ja taotletava eesmärgi vahelise seose kriteeriumi.
63. Lisaks on Euroopa Kohus kehtestanud tingimused, millele peab vastama riigi pädevate asutuste iga juurdepääs säilitatud andmetele.
64. Kõigepealt peab – „välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud kiireloomulistel juhtudel – riigi pädevate asutuste juurdepääs andmetele [olema] allutatud kohtu või sõltumatu haldusasutuse teostatavale eelnevale kontrollile“(36). See kohus või haldusasutus peab tegema oma otsuse „juurdepääsu taotleva asutuse põhjendatud taotluse alusel, mis on ennekõike esitatud kuriteo ennetamise, avastamise või menetlemise raames“(37).
65. Seejärel on Euroopa Kohtu hinnangul oluline, et „riigi pädevad ametiasutused, kellele on antud juurdepääs säilitatavatele andmetele, teavitaksid sellest asjassepuutuvaid isikuid kohaldatavate riigisiseste menetluste raames alates hetkest, kui see teavitamine ei saa enam kahjustada nende ametiasutuste läbiviidavat menetlust“(38).
66. Lõpuks peavad liikmesriigid kehtestama õigusnormid, mis käsitlevad elektroonilise side teenuste osutajate säilitatavate andmete turvalisust ja kaitset, et vältida kuritarvitusi ja neile mis tahes ebaseaduslikku juurdepääsu(39).
2. Kohtuotsusest Ministerio Fiscal tulenevad juhised
67. Selles kohtuasjas esitati Euroopa Kohtule küsimus selle kohta, kas direktiivi 2002/58 artikli 15 lõikega 1 koostoimes harta artiklitega 7 ja 8 on kooskõlas riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette riigi pädevate asutuste, nagu kriminaalpolitsei, juurdepääsu teatavate SIM‑kaartide omanike identiteeti puudutavatele andmetele.
68. Euroopa Kohus märkis oma otsuses, et mis puudutab kuritegude ennetamise, uurimise, avastamise ja menetlemise eesmärki, siis direktiivi 2002/58 artikli 15 lõike 1 esimese lause sõnastus ei piira seda eesmärki võitlusega üksnes raskete kuritegude vastu, vaid peab silmas „kuritegusid“ üldiselt(40).
69. Euroopa Kohtu arutluskäik selgitab asjaolu, et riigi pädevate asutuste juurdepääsul andmetele peab riive raskus olema vastavuses kõnealuse süüteo raskusega.
70. Nii märgib Euroopa Kohus kohtuotsuse Tele2 Sverige ja Watson jt punktile 99 viidates, et ta tõepoolest leidis, et „kuritegude ennetamise, uurimise, avastamise ja menetlemise puhul saab avalikule võimule juurdepääsu andmist elektroonilise side teenuste osutajate säilitatavatele isikuandmetele, mis koosvõetuna võimaldavad teha täpseid järeldusi selliste isikute eraelu kohta, kelle andmeid säilitatakse, põhjendada ainult võitlusega raske kuritegevuse vastu“(41).
71. Euroopa Kohus täpsustab siiski, et ta „põhjendas seda tõlgendust […] asjaoluga, et sellist juurdepääsu reguleerivate õigusnormidega taotletav eesmärk peab olema proportsioonis selle tegevusega kaasneva põhiõiguste riive raskusega“(42).
72. Nimelt „saab proportsionaalsuse põhimõtte järgi põhjendada rasket riivet kuritegude ennetamisel, uurimisel, avastamisel ja menetlemisel üksnes võitlusega sellise kuritegevuse vastu, mida tuleb samuti pidada „raskeks““(43).
73. „Kui aga sellise juurdepääsuga kaasnev riive ei ole raske, võib juurdepääsu põhjendada ka üldiselt „kuritegude“ ennetamise, uurimise, avastamise ja menetlemise eesmärgiga“(44).
74. Neil kaalutlustel tuli seega hinnata, kas kõnesolevas asjas tuli kohtuasja asjaolusid arvestades pidada „raskeks“ harta artiklites 7 ja 8 toodud põhiõiguste riivet, mis kaasnes kriminaalpolitsei juurdepääsuga põhikohtuasjas vaidluse all olevatele andmetele.
75. Kuid erinevalt kohtuotsusest Tele2 Sverige ja Watson jt ei kvalifitseerinud Euroopa Kohus riivet, mille põhjustas juurdepääs vaidlusalustele andmetele, harta artiklitega 7 ja 8 kaitstud põhiõiguste „raskeks“ riiveks(45). Selle juurdepääsu „ainus eesmärk [oli] tuvastada nende SIM-kaartide omanikke, mis on avatud 12 päeva pikkuse ajavahemiku jooksul varastatud mobiiltelefoni [rahvusvahelise mobiilside terminalseadme tunnusega] seadmes“(46). Tegemist oli juurdepääsuga „üksnes nendele SIM‑kaartidele vastavatele telefoninumbritele ning nende kaartide omanike identiteeti puudutavatele andmetele, milleks on nende perekonnanimi, eesnimi ja vajaduse korral ka aadress. Need andmed ei puuduta[nud] aga […] varastatud mobiiltelefoniga toimunud sidet ja selle positsioneerimist“(47).
76. Euroopa Kohus järeldas sellest, et „andmed, millele sooviti juurdepääsu põhikohtuasjas vaidlusaluse taotlusega, võimaldavad üksnes tuvastada ühe või mitme SIM‑kaardi omaniku identiteeti, kelle SIM‑kaart avati teatava kindlaksmääratud ajavahemiku vältel varastatud mobiiltelefonis. Kui neid andmeid ei võrrelda SIM‑kaartidelt lähtuva side andmetega ja asukohaandmetega, ei saa nende abil teada SIM‑kaardilt või SIM‑kaartidelt lähtuva side kuupäeva, kellaaega, kestust ega adressaati, samuti side toimumise kohta ega side sagedust teatavate isikutega asjaomase ajavahemiku vältel. Need andmed ei võimalda seega teha täpseid järeldusi selliste isikute eraelu kohta, kelle andmetele juurdepääsu sooviti“(48).
77. Olles „raskeks riiveks“ kvalifitseerimise välistanud, leidis Euroopa Kohus, et vaidlusalust riivet võis põhjendada üldiselt kuritegude (isegi mitte raskete) ennetamise, uurimise, avastamise ja menetlemise eesmärgiga(49).
78. Seda kohtupraktikat silmas pidades esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus oma esimese ja teise eelotsuse küsimuse, et hinnata, kui rasket riivet kujutab endast põhikohtuasjas kõne all oleva kriminaalmenetluse raames andmetele antud juurdepääs. Täpsemalt soovib see kohus teada, kas asjaomaste andmete liigid ja ajavahemik, mille kohta juurdepääsu taotletakse, kujutavad endast sellest seisukohast asjakohaseid kriteeriume.
3. Kriteeriumid, mis võimaldavad hinnata riive raskust
79. Nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast, võib riive kvalifitseerida seda „raskemaks“, mida suuremale andmeliikide arvule juurdepääsu taotletakse.
80. Sellegipoolest viivad esimene ja teine küsimus, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab, selleni, et Euroopa Kohus peaks täpsustama, kas peale asjaomaste andmeliikide omab riive raskuse hindamisel tähtsust ka ajavahemiku kestus, mille kohta on andmetele juurdepääs.
81. Minu arvates tuleb vastata jaatavalt. Märgin muuseas, et Euroopa Kohus võttis oma otsuses Ministerio Fiscal antud hinnangus arvesse ka selle ajavahemiku kestust, nimelt antud juhul 12 päeva(50).
82. Asjaomaste andmete laadi ja ajavahemiku kestuse, mille kohta juurdepääs anti, koosmõju võimaldab hinnata riive raskus. Need kaks aspekti võimaldavad nimelt kontrollida, kas riive raskuse määrav kriteerium on täidetud, see tähendab kas juurdepääs kõnealustele andmetele võimaldab riigi pädevatel asutustel teha täpseid järeldusi nende isikute eraelu kohta, kelle andmetele on juurdepääs. Kuid isiku kohta täpse ülevaate saamiseks on vaja mitte üksnes seda, et oleks juurdepääs mitut liiki andmetele, nagu identifitseerimisandmed, liiklusandmed ja asukohaandmed, vaid ka seda, et juurdepääs hõlmaks piisavalt pikka ajavahemikku, et teha piisavalt täpselt kindlaks isiku eluviisi peamised tunnusjooned.
83. Sarnaselt asjaomaste liikide arvuga on selle ajavahemiku kestus, mille kohta loa alusel andmeid nõutakse, seega oluline tegur, et hinnata puudutatud isikute põhiõiguste riivet. Nagu märgib komisjon, tuleb arvesse tuleb võtta ka ühe ja sama isikuga seotud mitme juurdepääsutaotluse kumuleerumist, isegi kui need hõlmavad lühikesi ajavahemikke.
84. Nagu eelotsusetaotlusest nähtub, on andmed, millele uurimisasutusel oli juurdepääs, need, mis on loetletud elektroonilise side seaduse § 1111 lõikes 2. Need andmed võimaldavad teha kindlaks isiku telefoni või mobiiltelefoni sideseansi lähte- ja sihtkoha, kuupäeva, kellaaja ja kestuse, kasutatud seadme ning mobiilsideseadme kasutamise asukoha. Nimetatud andmed edastati uurimisasutusele ühepäevase, ühekuise ja peaaegu üheaastase ajavahemiku kohta.
85. Riigi pädevate asutuste juurdepääsuga säilitatavatele isikuandmetele kaasneva põhiõiguste riive raskusastme hindamine sõltub iga juhtumi asjaolude konkreetsest hindamisest. Igal juhtumil peab eelotsusetaotluse esitanud kohus hindama, kas andmed, millele juurdepääsuks anti luba, võimaldasid vastavalt nende laadile ja selle ajavahemiku kestusele, mille kohta juurdepääs anti, teha puudutatud isikute eraelu kohta täpseid järeldusi.
86. Kui see on nii, tuleks riive kvalifitseerida „raskeks“ Euroopa Kohtu praktika tähenduses ning seega saaks seda põhjendada kuritegude ennetamisel, uurimisel, avastamisel ja menetlemisel üksnes võitlusega sellise kuritegevuse vastu, mida tuleb samuti pidada „raskeks“(51).
4. Riive raskuse ja taotletava eesmärgi vastavus
87. Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et põhiõiguste riive, mida kvalifitseeritakse „raskeks“, eeldab kaalukamat põhjendust.
88. Mis puudutab nende kuritegude raskust, millega seoses andmetele juurdepääs anti, siis märgib komisjon, et liikmesriigi õigusnormid võimaldavad muu hulgas juurdepääsu kuritegude vastu üldiselt võitlemiseks(52).
89. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kohtuasja asjaolusid arvestades kontrollida, kas sellistele andmetele juurdepääs nagu põhikohtuasjas käsitletavad vastab tegelikult ja rangelt mõnele eesmärgile, mis on sätestatud direktiivi 2002/58 artikli 15 lõikes 1. Sellega seoses tuleb meenutada, et nimetatud säte ei piira kuritegude ennetamise, uurimise, avastamise ja menetlemise eesmärki võitlusega üksnes raskete kuritegude vastu, vaid peab silmas „kuritegusid“ üldiselt(53).
90. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab järeldusele, et riive tuleb kvalifitseerida „raskeks“, peab ta hindama, kas asjaomase kuriteo võib samuti kvalifitseerida riigisisese karistusõiguse kohaselt „raskeks“.
91. Selles osas leian, et mõiste „raske kuritegu“ määratlus tuleb jätta liikmesriikide otsustada.
92. Liikmesriikide õigussüsteemide kohaselt võib nimelt sama kuriteo eest karistada rohkem või vähem rangemalt. Raskendavate asjaolude määratlemine võib samuti liikmesriigiti varieeruda.
93. Nagu Eesti valitsus õigesti märgib, ei ole kohaldatav karistus kuritegude raskuse kindlaksmääramisel ainus kriteerium. Arvesse tuleb võtta ka kuritegude iseloomu, ühiskonnale kaasnevat kahju, õigushüvede riivet ning üldist mõju riigi õiguskorrale ja demokraatliku ühiskonna väärtustele. Iga liikmesriigi ajalooline, majanduslik ja sotsiaalne kontekst omab samuti selles osas tähtsust. Lisaks tuleb raskendavate asjaoludena arvestada näiteks seda, kas kuritegusid on toime pandud korduvalt või on kuriteod toime pandud haavatavate isikute grupi suhtes.
94. Juurdepääsu proportsionaalsuse hindamisel tuleb arvesse võtta ka seda, et vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku § 901 lõikele 3 võib „[andme]päringu teha üksnes siis, kui see on vältimatult vajalik kriminaalmenetluse eesmärgi saavutamiseks“. Nagu märgib Eesti valitsus, paneb vältimatu vajalikkuse kriteerium(54) nii menetlejatele kui ka loa andjatele kohustuse kaaluda ning hinnata, mis andmed on kriminaalmenetluse eesmärgi saavutamiseks vajalikud ning ilma milleta ei ole kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamine või kurjategija tabamine võimalik.
95. Lisan, et nagu Prantsuse valitsus õigesti rõhutas, ei saa süüteo raskusastet või selle täpset õiguslikku kvalifikatsiooni alati täpselt kindlaks teha juhul, kui juurdepääs säilitatud andmetele antakse uurimise varases staadiumis, mistõttu võib selles staadiumis näida ennatlik liigitada see süütegu raskete kuritegude kategooriasse või üldisesse kuritegude kategooriasse. Seda ebakindlust, mis on omane kriminaaluurimistele, mille eesmärk on tõe väljaselgitamine, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus arvesse võtma, kui ta hindab, kas juurdepääs andmetele on proportsionaalne.
96. Samas ei saa kriminaaluurimise alguses nende aspektidega seonduv ebakindlus kõrvaldada nõuet, et iga juurdepääsutaotlus peab olema põhjendatud vajadusega koguda tõendeid konkreetse kuritegeliku käitumise kohta, lähtudes kahtlusest, mis on objektiivsete asjaoludega tõendatud. Seega ei saa juurdepääsutaotluse eesmärgiks olla uurida võimalike süütegude avastamiseks kõiki toiminguid, mida isik on konkreetsel ajavahemikul teinud. Lisaks tuleb märkida, et kui uurimise käigus on ilmsiks tulnud uued asjaolud, siis peab nende tõendamiseks vajalikele andmetele juurdepääsuks olema uus luba.
97. Eeltoodud kaalutlusi arvestades soovitan Euroopa Kohtul vastata, et direktiivi 2002/58 artikli 15 lõiget 1 tuleb koostoimes harta artiklitega 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lõikega 1 tõlgendada nii, et nende kriteeriumide hulka, mis võimaldavad hinnata selle põhiõiguste riive raskust, mida kujutab endast riigi pädevate asutuste juurdepääs isikuandmetele, mida elektroonilise side teenuste osutajad peavad riigisiseste õigusnormide kohaselt säilitama, kuuluvad asjaomaste andmete liigid ja selle ajavahemiku kestus, mille kohta juurdepääsu taotletakse. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb riive raskusest lähtuvalt hinnata, kas nimetatud juurdepääs oli tingimata vajalik, et saavutada eesmärk tagada kuritegude ennetamine, uurimine, avastamine ja kohtus menetlemine.
C. Kohtu või sõltumatu haldusasutuse eelnev kontroll
98. Euroopa Kohtu hinnangul on selleks, et tagada, et riigi pädevate asutuste juurdepääs säilitatavatele andmetele oleks piiratud sellega, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks tingimata vajalik, esmatähtis, et „– välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud kiireloomulistel juhtudel – riigi pädevate asutuste juurdepääs andmetele oleks allutatud kohtu või sõltumatu haldusasutuse teostatavale eelnevale kontrollile ja et see kohus või haldusasutus teeks oma otsuse juurdepääsu taotleva asutuse põhjendatud taotluse alusel, mis on ennekõike esitatud kuriteo ennetamise, avastamise või menetlemise raames“(55).
99. Oma kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul täpsustada kriteeriume, millele peab haldusasutus vastama, et teda saaks pidada „sõltumatuks“ kohtuotsuse Tele2 Sverige ja Watson jt tähenduses. Täpsemalt palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas prokuratuuri saab lugeda sõltumatuks haldusasutuseks, võttes arvesse, et ta juhib kohtueelset menetlust ning esindab kohtumenetluses riiklikku süüdistust.
100. Sellele küsimusele vastamiseks on minu arvates vaja võtta arvesse kahte Euroopa Kohtu praktika valdkonda: esiteks kohtupraktika, mis käsitleb isikuandmete kaitse riiklike järelevalveasutuste sõltumatust, ja teiseks kohtupraktika, mis käsitleb vahistamismääruse teinud õigusasutuse sõltumatust Euroopa vahistamismääruse raames.
101. Euroopa Kohtu hinnangul on järelevalveasutuste – kelle ülesanne on kontrollida isikuandmete töötlemisel füüsiliste isikute kaitset reguleerivate liidu õigusnormide järgimist – sõltumatus oluline tunnus, mida kinnitab muu hulgas harta artikli 8 lõige 3 eesmärgiga tagada selle kontrolli tõhusus ja usaldusväärsus ning tugevdada nendele isikutele pakutavat kaitset, keda järelevalveasutuste otsused puudutavad(56).
102. Euroopa Kohus on juba leidnud seoses direktiivi 95/46 artikli 28 lõike 1 teise lõiguga, et „järelevalveasutused, kes on pädevad teostama järelevalvet isikuandmete töötlemise üle, peavad olema sõltumatud, mis võimaldab neil täita oma ülesandeid välisele mõjule allumata. See sõltumatus välistab eelkõige igasugused ettekirjutused ja muu mis tahes vormis välise mõju, mis võib olla otsene või kaudne ning mis võib suunata nende otsuseid ja seada kahtluse alla nimetatud asutuste poolt oma ülesande täitmise, milleks on õiglase tasakaalu saavutamine eraelu puutumatuse kaitse ja isikuandmete vaba liikumise vahel“(57).
103. Samuti on Euroopa Kohus rõhutanud nõuet, mille kohaselt peavad need järelevalveasutused, võttes arvesse neile pandud eraelu puutumatuse kaitsja rolli, olema „väljaspool igasugust erapoolikuse kahtlust“(58).
104. Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmas küsimus puudutab prokuratuuri, siis on oluline võtta arvesse ka kriteeriume, mis tulenevad Euroopa Kohtu praktikast seoses vahistamismääruse teinud õigusasutuse sõltumatusega Euroopa vahistamismääruse raames. Euroopa Kohtu sõnul „tuleb“ kontroll vahistamismääruse tegemise ajal „läbi viia objektiivselt, võttes arvesse kõiki süüstavaid ja õigustavaid asjaolusid, ning sõltumatult, mis eeldab, et on olemas õigusnormid ja korralduslikud eeskirjad, mis välistavad ohu, et vahistamismääruse tegemise otsus oleks allutatud väljastpoolt, eelkõige täitevvõimult tulevatele juhistele“(59). Samas on oluline silmas pidada, et Euroopa Kohus annab igal juhtumil küsimuses, kas prokuratuur vastab neile tingimustele või mitte, konkreetse hinnangu(60) Euroopa vahistamismääruse tegemise spetsiifilises kontekstis ning seda ei saa automaatselt üle kanda teistele valdkondadele nagu näiteks isikuandmete kaitsele.
105. Olles seda täpsustanud, olgu märgitud, et Euroopa Kohtu praktika kaks valdkonda kattuvad, rõhutades kummaski nendest valdkondadest, et riigi asutus, kes on pädev kontrollima liidu õigusnormide järgimist, peab olema sõltumatu, mis hõlmab kahte nõuet(61). Esiteks ei tohi see asutus olla allutatud väljastpoolt tulevatele juhistele ega survele, mis võiks tema otsuseid mõjutada. Teiseks peab nimetatud asutus tema staatusest ja talle pandud ülesannetest lähtudes vastama nõudele, et tema teostatav kontroll oleks objektiivne, see tähendab, et tema erapooletus peab olema tagatud. Täpsemalt nõuab haldusasutuse hinnang sellele, kas juurdepääs säilitatavatele andmetele on proportsionaalne, et tal oleks võimalik tagada õiglane tasakaal kuritegevuse vastu võitlemisel uurimise tõhususega seotud huvide ja nende isikute isikuandmete kaitsega seotud huvide vahel, kelle andmetele on juurdepääs. Viimati nimetatud aspektis on erapooletuse nõue seega seotud mõistega „sõltumatu haldusasutus“, mida Euroopa Kohus rõhutas kohtuotsuses Tele2 Sverige ja Watson jt.
106. Tuleb kontrollida, kas prokuratuur – arvestades talle Eesti õigusnormidega antud erinevaid ülesandeid – vastab sellele sõltumatuse kriteeriumile selle kahes mõõtmes, kui ta peab kontrollima, kas juurdepääs andmetele oli tingimata vajalik. Niisiis on mõistel „sõltumatus“, mis peab iseloomustama sellist kontrolli teostavat haldusasutust, funktsionaalne dimensioon selles tähenduses, et selle kontrolli konkreetset eset silmas pidades tuleb hinnata, kas nimetatud asutus saab tegutseda ilma väljastpoolt tuleva sekkumise või surveta, mis võiks mõjutada tema otsuseid, ning järgides objektiivsuse ja õigusnormi range kohaldamise põhimõtet. Kokkuvõttes peab mõiste „sõltumatu haldusasutus“ kohtuotsuse Tele2 Sverige ja Watson jt tähenduses tagama, et see kontroll oleks objektiivne, usaldusväärne ja tõhus.
107. See tähendab, et tuleb uurida, kas Eesti õigusnormid, milles on täpsustatud prokuratuuri staatus ja ülesanded, võivad tekitada puudutatud isikutel põhjendatud kahtlusi selles osas, kas prokurörid on väljaspool väliste tegurite haardeulatust ja kas nad on nende menetluses vastanduda võivaid huvisid arvestades neutraalsed, kui neil tuleb tagada eelnev kontroll selle üle, kas andmetele juurdepääs on proportsionaalne.
108. Prokuratuuril on kriminaalmenetluse läbiviimisel oluline roll, sest ta juhib kohtueelset menetlust ja tal on pädevus esitada kuriteo toimepanemises kahtlustatavale tema kohtu alla andmiseks süüdistus. Selles osas tuleb teda pidada asutuseks, kes osaleb kriminaalasjas õigusemõistmises(62).
109. Nagu Euroopa Kohus märkis Procura della Repubblica (vabariigi prokurör, Itaalia) kohta ja vastavalt sõnastusele, mida on minu arvates võimalik käesoleva kohtuasja raames üle võtta, on prokuröri „ülesanne mitte lahendada vaidlust täiesti sõltumatult, vaid esitada see vajaduse korral riikliku süüdistajana pädevale kohtule“(63).
110. Kuigi prokuratuuri staatuses, korralduses ja ülesannetes on erijooni, mis eristavad teda kohtust ja annavad alust kvalifitseerida ta „liikmesriikides kriminaalasjades õigusemõistmises osalevaks asutuseks“, peab siiski juhul, kui riigisisene õigus näeb ette, et asutuseks, kes teostab andmetele juurdepääsu proportsionaalsuse üle eelnevat kontrolli, mida nõutakse kohtuotsuses Tele2 Sverige ja Watson jt, on prokuratuur, viimasel olema funktsionaalsest aspektist vaadelduna kohtuga analoogne sõltumatus. Nimelt ei tohi selle funktsiooni täitmine pigem haldusasutuse kui kohtu poolt mõjutada selle kontrolli objektiivsust, usaldusväärsust ja tõhusust.
111. Sellega seoses tuleb märkida, et vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku § 901 lõikele 2 võib uurimisasutus prokuratuuri loal kohtueelses menetluses või kohtu loal kohtumenetluses teha päringu elektroonilise side ettevõtjale elektroonilise side seaduse § 1111 lõigetes 2 ja 3 loetletud andmete kohta.
112. Lisaks nähtub Eesti õigusnormidest, et kriminaalmenetluses juhib prokuratuur kohtueelset menetlust, mille eesmärk on koguda tõendusteavet ja luua kohtumenetluseks muud tingimused. Lisaks selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kohtueelses menetluses kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Kui prokuratuur on veendunud, et on kogutud kõik vajalikud tõendid, ja kui see on vajalik, esitab ta isikule süüdistuse ja sel juhul esindab ta kohtus riiklikku süüdistust.
113. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib veel, et kuigi kriminaalmenetluses põhiõigusi kõige enam riivavateks toiminguteks peab prokuratuur küsima luba eeluurimiskohtunikult (näiteks enamik jälitustoiminguid ja vahistamine), on ka prokuratuuri pädevuses mitmete põhiõigusi intensiivselt riivavate menetlustoimingute tegemise otsustamine(64).
114. Kahtlused, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus on väljendanud seoses prokuratuuri kvalifitseerimisega „sõltumatuks haldusasutuseks“ kohtuotsuse Tele2 Sverige ja Watson jt tähenduses, on peamiselt tingitud sellest, et kui pärast kohtueelset menetlust on prokuratuur veendunud, et kriminaalasjas on kogutud kõik vajalikud tõendid, ja kui see on vajalik, esitab ta asjasse puutuvale isikule süüdistuse. Sellisel juhul esindab prokuratuur kohtus riiklikku süüdistust, olles seejuures ka kohtumenetluse pool. Seega seab eelotsusetaotluse esitanud kohus peamiselt prokuratuuri süüdistaja staatuse tõttu kahtluse alla selle, et ta võiks olla „sõltumatu haldusasutus“ kohtuotsuse Tele2 Sverige ja Watson jt tähenduses.
115. Seega puudutavad eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused eelkõige prokuratuuri erapooletust selle kontrollimisel, kas uurimisasutuste juurdepääs andmetele on proportsionaalne, mida ta peaks tegema enne juurdepääsuks loa andmist.
116. Enne selle erapooletust puudutava aspekti käsitlemist märgin, et prokuratuuriseaduse § 1 lõige 11 sätestab, et prokuratuur „on oma seadusest tulenevate ülesannete täitmisel sõltumatu“. Nimetatud seaduse § 2 lõige 2 näeb ette, et „[p]rokurör on oma ülesannete täitmisel sõltumatu ning tegutseb ainult seaduse alusel ja oma veendumuse järgi“(65).
117. Eesti valitsus märgib selle kohta, et kuigi prokuratuur on Justiitsministeeriumi valitsemisalas paiknev asutus, puudub Justiitsministeeriumil seadusest lähtuvalt võimalus anda hinnanguid konkreetse menetluse kohta või sekkuda käimasolevasse kriminaalmenetlusse. See valitsus täpsustab, et prokuratuuri sõltumatuse eiramine oleks karistatav seaduserikkumine.
118. Kuigi seega ei ole põhjust kahelda prokuratuuri sõltumatuses talle Eesti õigusnormidest tulenevate ülesannete täitmisel, tundub mulle siiski, et need õigusnormid võivad tekitada põhjendatud kahtlusi seoses prokuratuuri pädevusega eelnevalt teostada neutraalset ja objektiivset kontrolli andmetele juurdepääsu proportsionaalsuse üle, kui ta võib konkreetses asjas samal ajal juhtida kriminaaluurimist, otsustada kohtu alla andmise üle ja esindada riiklikku süüdistust.
119. On tõsi, et mitu Eesti õigusnormides esinevat tegurit kujutavad endast selle tagatist, et prokuratuur tegutseb oma ülesannete täitmisel erapooletuse nõuet järgides.
120. Nii peab prokuratuur kriminaalmenetluse seadustiku § 211 lõike 2 kohaselt selgitama kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud.
121. Lisaks, nagu nähtub prokuratuuriseaduse § 1 lõikest 1, peab prokuratuur tagama tema juhitava kohtueelse kriminaalmenetluse seaduslikkuse. Lisaks peab prokuratuur sama seaduse § 1 lõike 11 ja § 2 lõike 2 kohaselt oma ülesannete täitmisel lähtuma seadustest. See eeldab, et kohtueelse kriminaalmenetluse juhtimisel peab prokuratuuri eesmärk olema mitte üksnes tagada selle tõhusus, vaid tagada ka see, et seda menetlust ei viidaks läbi puudutatud isikute õigust eraelu puutumatusele ebaproportsionaalselt kahjustades. Nimelt võib asuda seisukohale, et säilitatavatele andmetele juurdepääsuks loa andmine on lahutamatu osa prokuratuuri üldisemast ülesandest kontrollida uurimisasutuste kasutatud vahendite seaduslikkust, eelkõige uurimistoimingute proportsionaalsust tehiolude laadi ja raskuse seisukohast.
122. Seega võib väita, et just seetõttu, et prokuratuur juhib kohtueelset menetlust, on ta võimeline hindama, kas iga juhtumi eripärasid arvestades on sideettevõtjate säilitatavatele andmetele juurdepääs tingimata vajalik, kui oletatava süüteo uurimisele kaasaaitamiseks alternatiivsed tõendid puuduvad.
123. Nende isikute seisukohast, keda andmetele juurdepääsu taotlus puudutab, võib siiski asjaolu, et haldusasutus, kes peab kontrollima, kas see juurdepääs on uurimise käigus tingimata vajalik, on samal ajal ka asutus, kes võib nende suhtes kriminaalmenetlust läbi viia ning seejärel esindada võimalikus kohtumenetluses riiklikku süüdistust, minu arvates nõrgendada Eesti õigusnormides ette nähtud erapooletuse tagatisi. Sellest vaatenurgast võib olla tegemist võimaliku konfliktiga ühelt poolt prokuratuuri nende ülesannete ning teiselt poolt selle nõude vahel, et andmetele juurdepääsu proportsionaalsust käsitlev eelnev kontroll peab olema neutraalne ja objektiivne.
124. Nimelt peab prokuratuur oma ülesandeid täites koguma tõendeid, hindama nende asjasse puutuvust ja tegema järeldused kõnealuse isiku süü kohta. See riigiasutus peab esitama süüdistuskokkuvõtte ja seda kohtumenetluses riiklikku süüdistust esindades põhjendama, olles seega menetluse pool. Nende ülesannete tõttu on prokuratuuril tõendamiskohustus, mis võib süüteos kahtlustatavate isikute silmis olla vastuolus selle asutuse pädevusega teostada neutraalselt ja objektiivselt eelnevat kontrolli selle üle, kas andmetele juurdepääs on proportsionaalne.
125. Nagu märgib komisjon, võib olla oht, et prokuratuurile pandud ülesannete kumuleerumise tõttu jääb puudutatud isikutel mulje, et prokuratuuril on huvi anda nende andmetele laiaulatuslik juurdepääs, olenemata sellest, kas need andmed on süüstavad või õigustavad. Peale selle võib isikutel, keda kahtlustatakse süüteo toimepanemises, tekkida põhjendatud kahtlusi prokuratuuri erapooletuses, kui ta lubab nende andmetele juurdepääsu, kuna ta võib hilisemas menetluses olla süüdistajana nende vastaspooleks. Ma leian aga, et kohtuotsusest Tele2 Sverige ja Watson jt tulenev nõue, et eelnevat kontrolli teostav haldusasutus oleks sõltumatu, eeldab teatud distantsi ja neutraalsust nende huvide suhtes, mis võivad kohtueelses menetluses vastamisi olla, nimelt menetluse tõhusus ühelt poolt ja puudutatud isikute isikuandmete kaitse teiselt poolt. Komisjoni arvates võiks olukord olla teine, kui prokuratuuri sisemine halduskorraldus oleks selline, et prokurör, kes peab otsustama taotluse üle saada andmetele juurdepääsuks luba, ei täidaks mingisugust rolli kohtueelses menetluses ega järgnevates menetlusetappides, sealhulgas riiklikus süüdistuses.
126. Kuna – nagu kinnitati kohtuistungil – prokuratuur on Eesti Vabariigis korraldatud hierarhiliselt, ei ole ma kindel, et see komisjoni ettepanek võiks kõrvaldada puudused, mis tulenevad nende ülesannete kumuleerumisest, mis Eesti õigusnormidega on prokuratuurile antud. Igal juhul ei muuda see ebaoluliseks selle ettepaneku aluseks olevat ideed, nimelt et andmetele juurdepääsu proportsionaalsust peaks eelnevalt kontrollima haldusasutus, kes ühelt poolt ei ole otseselt seotud asjaomase kriminaaluurimise läbiviimisega, ja teiselt poolt on ta kriminaalmenetluse poolte suhtes neutraalsel positsioonil. Niisugusele asutusele, kellel ei ole asjaomases menetluses uurimise ja riikliku süüdistusega seotud huve, ei saa ette heita, et ta eelistab uurimise huve puudutatud isikute isikuandmete kaitsega seotud huvidele. Nimetatud asutus võiks täiesti erapooletult teha otsuse piirata juurdepääsu säilitatavatele andmetele taotletava eesmärgi saavutamiseks tingimata vajalikuga, vastavalt selle, mida nõuab direktiivi 2002/58 artikli 15 lõige 1, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus 8. aprilli 2014. aasta kohtuotsuses Digital Rights Ireland jt(66) ja kohtuotsuses Tele2 Sverige ja Watson jt. Samas olen teadlik sellest, et asjaomase menetlusega seotud huvide kohta väljastpoolt arvamuse kaasamine ei tohi toimuda kuritegude uurimise, menetlemise ja nende eest karistamise tõhususe vähenemise hinnaga.
127. Et austada liikmesriikide menetlusautonoomiat, ei tohiks Euroopa Kohus sekkuda liikmesriikide õigusemõistmise üldisesse korraldusse ega ka prokuratuuride sisemisse korraldusse. Liikmesriikidel tuleb ette näha sobivad vahendid, mis tagavad, et säilitatavatele andmetele juurdepääsu eelnev kontroll tagab õiglase tasakaalu huvide vahel, mis ühelt poolt on seotud kriminaaluurimise tõhususega ja teiselt poolt nende isikute õigusega andmete kaitsele, keda see juurdepääs puudutab.
128. Lõpetan täpsustusega, et minu hinnangul ei saa kohtuotsuse Tele2 Sverige ja Watson jt tähenduses „sõltumatu“ haldusasutuse eelneva kontrolli puudumist korvata kohtuliku kontrolliga, mis võidakse teha pärast seda, kui juurdepääsuks on luba antud(67). Vastupidisel juhul kaotaks eelneva kontrolli nõue oma mõtte, mis seisneb selles, et takistada säilitatud andmetele loa andmist selliseks juurdepääsuks, mis oleks kuritegude uurimise, menetlemise ja nende eest karistamise eesmärgi suhtes ebaproportsionaalne.
129. Eeltoodud kaalutlusi arvestades soovitan Euroopa Kohtul vastata kolmandale eelotsuse küsimusele, et direktiivi 2002/58 artikli 15 lõiget 1 tuleb koostoimes harta artiklitega 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lõikega 1 tõlgendada nii, et nõue, mille kohaselt peab riigi pädevate asutuste juurdepääs säilitatud andmetele olema allutatud kohtu või sõltumatu haldusasutuse eelnevale kontrollile, ei ole täidetud, kui riigisisesed õigusnormid näevad ette, et sellist kontrolli teostab prokuratuur, kelle ülesanne on juhtida kohtueelset menetlust, kuid kes võib kohtumenetluses esindada riiklikku süüdistust.
V. Ettepanek
130. Eespool esitatut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Riigikohtu (Eesti) esitatud küsimustele järgmiselt:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/136/EÜ), artikli 15 lõiget 1 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et nende kriteeriumide hulka, mis võimaldavad hinnata selle põhiõiguste riive raskust, mida kujutab endast riigi pädevate asutuste juurdepääs isikuandmetele, mida elektroonilise side teenuste osutajad peavad riigisiseste õigusnormide kohaselt säilitama, kuuluvad asjaomaste andmete liigid ja selle ajavahemiku kestus, mille kohta juurdepääsu taotletakse. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb riive raskusest lähtuvalt hinnata, kas nimetatud juurdepääs oli tingimata vajalik, et saavutada eesmärk tagada kuritegude ennetamine, uurimine, avastamine ja kohtus menetlemine.
2. Direktiivi 2002/58, mida on muudetud direktiiviga 2009/136, artikli 15 lõiget 1 koostoimes põhiõiguste harta artiklitega 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et nõue, mille kohaselt peab riigi pädevate asutuste juurdepääs säilitatud andmetele olema allutatud kohtu või sõltumatu haldusasutuse eelnevale kontrollile, ei ole täidetud, kui riigisisesed õigusnormid näevad ette, et sellist kontrolli teostab prokuratuur, kelle ülesanne on juhtida kohtueelset menetlust, kuid kes võib kohtumenetluses esindada riiklikku süüdistust.