KOHTUJURISTI ETTEPANEK
YVES BOT
esitatud 13. juunil 2018(1)(i)
Kohtuasi C‑213/17
X
versus
Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud rechtbank Den Haag, zittingsplaats Amsterdam (Haagi esimese astme kohus, Amsterdami kohtumaja, Madalmaad))
Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Piirid, varjupaik ja sisseränne – Määrus (EL) nr 604/2013 – Ühes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramine – Artikli 3 lõikes 2 sätestatud kriteeriumi kohaselt vastutav liikmesriik – Esimese rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamist puudutav seadusjõus kohtuotsus – Teise rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsusega seonduv pooleliolev kohtumenetlus – Kriminaalmenetluse läbiviimise eesmärgil taotleja suhtes Euroopa vahistamismääruse tegemine – Uue rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine teises liikmesriigis – Asjaomase isiku üleandmine Euroopa vahistamismääruse alusel – Tagasivõtmismenetlus – Artikli 23 lõige 3 – Palve esitamise tähtaja möödalaskmise tagajärjed – Vastutuse üleminek liikmesriigile, kellele esitati uus rahvusvahelise kaitse taotlus – Artikli 24 lõige 1 – Kohaldamiseeskirjad – Artikli 24 lõige 5 – Teavitamiskohustuse ulatus – Artikli 17 lõige 1 – Kaalutlusõiguse ulatus – Direktiiv 2013/32/EL – Artiklid 31 ja 46 – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikkel 41 – Õigus heale haldusele – Artikkel 47 – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele
I. Sissejuhatus
1. Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest(2), artikli 17 lõike 1, artikli 18 lõike 2, artikli 23 lõike 3 ja artikli 24 tõlgendamist, eelotsusetaotluse esitanud rechtbank Den Haag, zittingsplaats Amsterdam (Haagi esimese astme kohus, Amsterdami kohtumaja, Madalmaad) soovib sisuliselt kindlaks teha, milline liikmesriik on vastutav Pakistani kodaniku X-i poolt Itaalias esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest.
2. Tegu on õiguslikult ja faktiliselt keeruka kohtuasjaga(3) mitte ainult seetõttu, et asjaomane isik on esitanud mitu rahvusvahelise kaitse taotlust kahes liikmesriigis, vaid ka seetõttu, et rahvusvahelise kaitse menetlusega samal ajal toimus kriminaalmenetlus, mille raames tehti varjupaigataotleja suhtes Euroopa vahistamismäärus.
3. Madalmaad on see liikmesriik, kus asjaomane isik esitas esimese, teise ja neljanda rahvusvahelise kaitse taotluse. Dublini III määruses sätestatud aluspõhimõtte kohaselt on see liikmesriik vastutav kahe esimese taotluse läbivaatamise eest. Esimene rahvusvahelise kaitse taotlus(4) on jõustunud kohtuotsusega tagasi lükatud. Teine rahvusvahelise kaitse taotlus(5) lükati tagasi liikmesriigi pädeva asutuse otsusega, mille peale on esitatud kaebus Afdeling bestuursrechtspraak van de Raad van Statele (Madalmaade riiginõukogu halduskohtuasjade osakond). Vahepeal põgenes asjaomane isik Madalmaadest Itaaliasse, liikmesriiki, kus ta esitas kolmanda rahvusvahelise kaitse taotluse(6), Madalmaade Kuningriik tegi tema suhtes kriminaalmenetluse läbiviimise eesmärgil Euroopa vahistamismääruse, nõudes Itaalia Vabariigilt tema üleandmist. Seejärel taotles Madalmaade Kuningriik Itaalia asutustelt asjaomase isiku tagasivõtmist selle kolmanda taotluse läbivaatamiseks.
4. Niisiis on Itaalia see liikmesriik, kuhu asjaomane isik suundus ning kus ta pärast Madalmaade Kuningriigi poolt Euroopa vahistamismääruse tegemist kolmanda taotluse esitas. Itaalia Vabariik on seetõttu „kahes rollis“. Esiteks on Itaalial Euroopa vahistamismäärust täitva liikmesriigina kohustus anda taotleja kriminaalmenetluse läbiviimise eesmärgil üle Madalmaade asutustele. Teiseks paluvad Madalmaade asutused, et Itaalia võtaks taotleja tagasi, et vaadata läbi tema varjupaigataotlus. Kuigi Itaalia Vabariigil oli Dublini III määruse artikli 23 lõike 1 kohaselt õigus paluda, et Madalmaade Kuningriik X-i tagasi võtaks, kaotas ta selle õiguse, jättes tagasivõtmispalve nimetatud artikli lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul esitamata. Võttes aluseks Dublini III määruse artikli 23 lõike 3 – mida ma siinkohal tõlgendama pean – peavad Madalmaade asutused niisiis kolmanda taotluse läbivaatamise eest vastutavaks liikmesriigiks Itaalia Vabariiki. Seetõttu otsustasid Madalmaade asutused anda asjaomase isiku üle Itaalia asutustele ning asusid ka seisukohale, et nemad ei ole vastutavad neile esitatud neljanda rahusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest.
5. Neist erilistest õiguslikest ja faktilistest asjaoludest tulenevalt tekkis rechtbank Den Haag, zittingsplaats Amsterdamil (Haagi esimese astme kohus, Amsterdami kohtumaja, Madalmaad) küsimus, kas vastutuse üleandmine selliselt, nagu Madalmaade asutused seda kavandavad, on võimalik. Seetõttu küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult lisaks Madalmaade Kuningriigi poolt selle üleandmise puhul aluseks võetud kahe Dublini III määruse menetlusõigusliku sätte, see tähendab selle määruse artiklite 23 ja 24 kohaldamisalale ja kohaldamise tingimustele ka nimetatud määruse artikli 17 lõikes 1 sisalduvate kaalutlusõigust käsitlevate sätete kohaldamisala ja kohaldamise tingimuste kohta.
6. Käesolev kohtuasi näitab ilmekalt just nimelt neid Dublini süsteemi struktuurilisi nõrkusi ja puudusi, mida komisjon olemasoleva õigusliku raamistiku muutmisega parandada soovib.(7)
7. See kohtuasi näitab, et Dublini süsteem on tegelikult liikmesriikide varjupaigasüsteemide süsteem, mitte Euroopa ühine varjupaigasüsteem, ning Dublini III määruses sätestatud vastutuse jagamise mehhanism põhineb tehnilistel ja haldusnormidel, mis on kehtestatud sõltumata sellest, millised on nendega kaasnevad tagajärjed inimestele ning nendega seotud kulud, mis kahjustab Dublini süsteemi tõhusust ning on vastuolus Euroopa ühise varjupaigasüsteemi eesmärgiga.
8. Selline hinnang on karm, ent minu arvates kohane, arvestades Dublini III määruse artikli 23 lõikes 3 sätestatud vastutuse üleandmise mehhanismi pimesi järgimisega kaasneda võivaid peaaegu absurdseid tagajärgi.
9. Seetõttu sunnib käesolev kohtuasi mind alltoodud arutluskäigus iseäranis välja tooma põhjused, miks ma leian, et hoolimata selle sätte selgest sõnastusest peab olema võimalik teha erandeid Dublini III määruse artikli 23 lõikest 3, mille rakendamine toob kaasa vastutuse ülemineku tagasivõtmispalve esitamiseks kehtestatud tähtaja möödalaskmisel.
10. Kui vastutuse üleminek toimub automaatselt, sõltumata sellega kaasnevatest tagajärgedest inimestele ja kuludest, siis leian, et sellises olukorras, nagu käesolev, ei ole pädeva liikmesriigi määramise menetlus ratsionaalne, objektiivne, õiglane ega kiire, nagu liidu seadusandja Dublini III määruse raames soovinud on, ning takistab Euroopa ühise varjupaigasüsteemi aluseks olevate solidaarsuse ja koostöö põhimõtete rakendamist.
II. Õiguslik raamistik
A. Dublini III määrus
11. Dublini III määruse põhjendustes 4, 5 ja 22 on sätestatud:
„(4) Tampere kohtumise järeldustes tõdetakse […], et Euroopa ühine varjupaigasüsteem peaks lühiajaliselt hõlmama selget ja toimivat menetlust varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramiseks.
(5) Selline menetlus peaks põhinema liikmesriikide ja asjaomaste isikute seisukohast erapooletutel ja õiglastel alustel. Eelkõige peaks see võimaldama kiiresti määrata vastutav liikmesriik, et tagada tegelik juurdepääs rahvusvahelise kaitse andmise menetlusele ja mitte seada ohtu rahvusvahelise kaitse taotluste kiire menetlemise eesmärki.
[…]
(22) […] Solidaarsus on Euroopa ühise varjupaigasüsteemi võtmeelement ning see käib käsikäes vastastikuse usaldusega. […]“.
12. Dublini III määruse artikli 1 kohaselt on selle määruse eesmärk sätestada kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest.(8) Need kriteeriumid on sätestatud määruse III peatükis, artiklites 8–15.
13. Dublini III määruse artikli 3 lõikest 2 tuleneb, et kui selles määruses loetletud kriteeriumide põhjal ei saa vastutavat liikmesriiki määrata, vastutab taotluse läbivaatamise eest esimene liikmesriik, kellele rahvusvahelise kaitse taotlus esitati.
14. Dublini III määruse IV peatükis määratakse esiteks kindlaks olukorrad, mille puhul võib, erandina nendest kriteeriumidest, käsitada liikmesriiki varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutavana. Määruse artikli 17 „Kaalutlusõigust käsitlevad sätted“ lõikes 1 on sätestatud:
„Erandina artikli 3 lõikest 1 võib iga liikmesriik otsustada läbi vaadata rahvusvahelise kaitse taotluse, mille on talle esitanud kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, isegi kui käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt ei vastuta ta selle läbivaatamise eest.
[…]“.
15. Dublini III määruse V peatükis on seejärel sätestatud vastutava liikmesriigi kohustused.
16. Selles peatükis sisalduva artikli 18 lõike 1 punktis b on sätestatud, et see liikmesriik on kohustatud „võtma [määruse] artiklites 23, 24, 25 ja 29 sätestatud tingimustel tagasi taotleja, kelle taotlus on läbivaatamisel ja kes on esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis või kes viibib elamisloata mõne muu liikmesriigi territooriumil“.
17. Dublini III määruse artikli 18 lõike 1 punktis d on aga sätestatud, et vastutav liikmesriik on kohustatud „võtma [määruse] artiklites 23, 24, 25 ja 29 sätestatud tingimustel tagasi kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku, kelle taotlus on tagasi lükatud ja kes on esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis või kes viibib elamisloata mõne muu liikmesriigi territooriumil“.
18. Määruse artikli 18 lõike 2 esimese lõigu kohaselt on vastutav liikmesriik kohustatud ka taotleja esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaatama või selle läbivaatamise lõpule viima.
19. Dublini III määruse VI peatükis on viimaks sätestatud vastuvõtmise ja tagasivõtmise menetluse suhtes kohaldatavad normid. Tagasivõtmise menetluse kohaldamisala on määratletud määruse artiklites 23 ja 24.
20. Määruse artikli 23 „Tagasivõtmispalve esitamine, kui palve esitajaks olevas liikmesriigis on esitatud uus taotlus“ lõigetes 1–3 on sätestatud:
„1. Kui liikmesriik, kus artikli 18 lõike 1 punktis b, c või d osutatud isik esitas uue rahvusvahelise kaitse taotluse, leiab, et artikli 20 lõike 5 ja artikli 18 lõike 1 punkti b, c või d kohaselt on vastutav mõni muu liikmesriik, võib ta paluda sellisel liikmesriigil taotleja tagasi võtta.
2. Tagasivõtmispalve esitatakse võimalikult kiiresti ja igal juhul kahe kuu jooksul […] Eurodaci kokkulangevuse teate saamisest.
Kui tagasivõtmispalve tugineb muudele tõenditele kui Eurodac-süsteemist saadud andmed, tuleb need saata palve saajaks olevale liikmesriigile kolme kuu jooksul pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist artikli 20 lõikes 2 määratletud tähenduses.
3. Kui tagasivõtmispalvet ei esitata lõikes 2 sätestatud ajavahemiku jooksul, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest liikmesriik, kus taotlus esitati.“
21. Dublini III määruse artiklis 24 „Tagasivõtmispalve esitamine, kui uut taotlust palve esitajaks olevas liikmesriigis ei ole esitatud“ on sätestatud:
„1. Kui liikmesriik, mille territooriumil artikli 18 lõike 1 punktis b, c või d osutatud isik viibib ilma elamisloata ning kui uut rahvusvahelise kaitse taotlust ei ole esitatud, leiab, et artikli 20 lõike 5 ja artikli 18 lõike 1 punkti b, c või d kohaselt on vastutav mõni teine liikmesriik, võib ta paluda sellel teisel liikmesriigil taotleja tagasi võtta.
[…]
4. Kui käesoleva määruse artikli 18 lõike 1 punktis d osutatud isik, kelle rahvusvahelise kaitse taotlus lükati lõpliku otsusega ühes liikmesriigis tagasi, viibib teises liikmesriigis elamisloata, võib viimati nimetatud liikmesriik paluda esimesel liikmesriigil asjaomane isik tagasi võtta või kohaldada tagasisaatmismenetlust […]
[…]
5. Palve artikli 18 lõike 1 punktis b, c või d osutatud isiku tagasivõtmiseks esitatakse tüüpvormil ja sellele lisatakse artikli 22 lõikes 3 nimetatud kahes loendis kirjeldatud otsesed või kaudsed tõendid ja/või asjakohased osad isiku avaldusest, mis võimaldavad palve saajaks oleva liikmesriigi asutustel kindlaks teha, kas ta on käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav.
[…]“.
B. Määrus (EÜ) nr 1560/2003
22. Määrus nr 1560/2003(9) sisaldab Dublini III määruse rakenduseeskirju. Selle artiklis 2 täpsustatakse tagasivõtmispalve koostamisele esitatavaid nõuded.
III. Põhikohtuasja asjaolud
23. X on rahvusvahelist kaitset taotlev kristlasest Pakistani kodanik.
24. X esitas aastatel 2011–2015 viis rahvusvahelise kaitse taotlust. Neli neist esitas ta Madalmaades ja ühe Itaalias.
25. Esimene taotlus esitati Madalmaades 23. märtsil 2011. aastal. Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie (julgeoleku- ja justiitsasjade riigisekretär) lükkas 5. septembri 2011. aasta sisulise otsusega selle taotluse tagasi. Nagu X-i esindaja kohtuistungil märkis, leiti, et asjaomast isikut päritoluriiki naasmisel ähvardav oht ei ole piisavalt tõsine, et õigustada rahvusvahelise kaitse andmist. Selle otsuse peale esitatud kaebust pidas rechtbank Den Haag, zittingsplaats Amsterdam (Haagi esimese astme kohus, Amsterdami kohtumaja, Madalmaad) 31. mai 2012. aasta kohtuotsuses põhjendamatuks. Afdeling bestuursrechtspraak van de Raad van State (Madalmaade riiginõukogu halduskohtuasjade osakond) jättis oma 27. juuni 2013. aasta kohtuotsusega selle kohtuotsuse muutmata.
26. 18. detsembril 2013. aastal esitas X Madalmaades uue rahvusvahelise kaitse taotluse, mille ta mõni päev hiljem, 10. jaanuaril 2014. aastal tagasi võttis.(10)
27. X esitas 4. juunil 2014. aastal Madalmaades uue rahvusvahelise kaitse taotluse, teise taotluse. Seitse päeva hiljem, 11. juunil 2014. aastal lükkas julgeoleku- ja justiitsasjade riigisekretär selle taotluse tagasi. Selle otsuse peale esitatud kaebust pidas rechtbank Den Haag, zittingsplaats Amsterdam (Haagi esimese astme kohus, Amsterdami kohtumaja, Madalmaad) 7. juuli 2014. aasta kohtuotsuses põhjendamatuks. Aasta hiljem jättis Afdeling bestuursrechtspraak van de Raad van State (Madalmaade riiginõukogu halduskohtuasjade osakond) selle kohtuotsuse oma 7. augusti 2015. aasta kohtuotsusega muutmata.
28. Selle aasta jooksul, mil nimetatud kohtule esitatud edasikaebuse menetlus kestis, leidsid asjaomase isiku isiklikus ja õiguslikus olukorras aset erinevad sündmused.
29. 28. septembril 2014. aastal, mil X oli kahtlustatav Madalmaade territooriumil seksuaalkuriteo toimepanemises, ta põgenes ja läks Itaaliasse.
30. 2. oktoobril 2014. aastal tegid Madalmaade asutused X-i suhtes kriminaalmenetluse läbiviimise eesmärgil Euroopa vahistamismääruse, taotledes Itaalia asutustelt tema üleandmist. Sellega seoses viibis X Itaalias kahe kuu jooksul enne tema üleandmist vahi all.(11)
31. 23. oktoobril 2014. aastal esitas X uue rahvusvahelise kaitse taotluse, kolmanda taotluse, seekord Itaalia territooriumil. Itaalia Vabariik ei esitanud Madalmaade Kuningriigile Dublini III määruse artikli 23 lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul selle määruse artikli 18 lõike 1 punkti d ja artikli 23 lõike 1 alusel tagasivõtmispalvet.
32. 30. jaanuaril 2015. aastal täitis Itaalia Vabariik Euroopa vahistamismääruse ja andis asjaomase isiku üle Madalmaade asutustele.
33. Asjaomane isik peeti kohe kinni ja võeti vahi alla. Eelotsusetaotluse kohaselt peeti teda kinni 2.–24. veebruarini 2015. aastal. Seevastu Madalmaade valitsuse kirjalikust seisukohast nähtuvalt kestis see 30. jaanuarist 18. märtsini 2015. aastal.
34. Madalmaade Kuningriik esitas 5. märtsil 2015. aastal Dublini III määruse artikli 18 lõike 1 punkti b ja artikli 24 lõigete 1 ja 2 alusel Itaalia Vabariigile palve võtta tagasi Madalmaade territooriumil ilma seadusliku aluseta viibiv ning uut rahvusvahelise kaitse taotlust veel mitte esitanud X. Madalmaade asutused leidsid, et X-i poolt Itaalias esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavaks liikmesriigiks on muutunud Itaalia Vabariik, kuna nimetatud riik ei esitanud neile määruse artikli 23 lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul tagasivõtmispalvet. Nagu eelotsusetaotlusest nähtub, märkis Madalmaade Kuningriik selles palves, et X-i avaldatu kohaselt lahkus ta Itaaliast 2015. aasta jaanuaris eesmärgiga tulla otse Madalmaadesse. Seevastu ei sisaldanud see palve mis tahes andmeid Madalmaades X-i suhtes läbi viidava kriminaalmenetluse kohta.
35. Itaalia Vabariik sellele tagasivõtmispalvele Dublini III määruse artikli 25 lõikes 2 sätestatud kahenädalase tähtaja jooksul ei vastanud. Madalmaade Kuningriik järeldas seetõttu 20. märtsil 2015. aastal, et Itaalia Vabariik rahuldas vaikimisi X-i tagasivõtmispalve.
36. Itaalia asutuste kaudse nõustumise järel otsustas julgeoleku ja justiitsasjade riigisekretär X-i niisiis 25. märtsil 2015. aastal Itaalia asutustele üle anda (edaspidi „üleandmisotsus“).
37. Itaalia Vabariik rahuldas tagasivõtmispalve 30. märtsil 2015.
38. X esitas 1. aprillil 2015. aastal rechtbank Den Haag, zittingsplaats Amsterdamile (Haagi esimese astme kohus, Amsterdami kohtumaja, Madalmaad) selle otsuse peale kaebuse, taotledes ka esialgse õiguskaitse kohaldamist.
39. Euroopa Kohtule esitatud liikmesriigi toimikule lisatud dokumentidest nähtub, et 13. aprilli 2015. aasta kirjaga teatas Madalmaade julgeoleku- ja justiitsministeerium (Ministerie van Veiligheid en Justitie) Itaalia siseministeeriumile (Ministero dell’Interno) esiteks, et kuna Itaalia Vabariik enne 2015. aasta 20. märtsi tagasivõtmispalvele ei vastanud, loetakse, et ta on asjaomase isiku tagasivõtmispalve rahuldanud. Teiseks teatas julgeoleku- ja justiitsministeerium, et seoses X-i kadumisega ei ole teda võimalik ettenähtud tähtaja jooksul Itaalia asutustele üle anda.
40. Afdeling bestuursrechtspraak van de Raad van State (Madalmaade riiginõukogu halduskohtuasjade osakond) esialgse õiguskaitse taotlusi läbi vaatav kohtunik (voorzieningenrechter) rahuldas 21. aprilli 2015. aasta otsusega esialgse õiguskaitse taotluse ning otsustas üleandmisotsuse täitmise peatada.
41. X esitas Madalmaades 19. mail 2015. aastal uue rahvusvahelise kaitse taotluse, neljanda taotluse, millele oli lisatud tähtajalise elamisloa taotlus.
42. Kaks päeva hiljem ehk 21. mail 2015. aastal märkis julgeoleku- ja justiitsküsimuste riigisekretär, et ei vaata seda taotlust läbi, kuna on tuvastatud, et Dublini III määruse kohaselt oli sel ajal X-i rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavaks liikmesriigiks Itaalia Vabariik. Samal päeval esitas X selle otsuse peale kaebuse rechtbank Den Haag, zittingsplaats Amsterdamile (Haagi esimese astme kohus, Amsterdami kohtumaja, Madalmaad).
43. Nagu juba märkisin, jättis Afdeling bestuursrechtspraak van de Raad van State (Madalmaade riiginõukogu halduskohtuasjade osakond) 7. augusti 2015. aasta kohtuotsusega muutmata 7. juuli 2014. aasta kohtuotsuse, mis puudutas teist rahvusvahelise kaitse taotlust.
44. X-ile teatati tema suhtes alustatud kriminaalmenetluse lõpetamisest 30. novembril 2015. aastal.
45. Kaebused, milles X vaidlustas üleandmisotsuse ning julgeoleku- ja justiitsküsimuste riigisekretäri otsuse, milles viimane leidis, et neljanda rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamine ei ole tema pädevuses, vaadati läbi 10. detsembril 2015. aastal toimunud kohtuistungil. Sellel kohtuistungil lõpetas rechtbank Den Haag, zittingsplaats Amsterdam (Haagi esimese astme kohus, Amsterdami kohtumaja, Madalmaad) kohtuasja sisulise läbivaatamise.
46. Oodates 7. juunil 2016. aastal kohtuasjas Ghezelbash(12) tehtavat kohtuotsust, uuendas eelotsusetaotluse esitanud kohus 24. märtsil 2016. aastal selle kohtuasja läbivaatamise ning esitas 20. aprillil 2017. aastal Euroopa Kohtule käesoleva eelotsusetaotluse.
IV. Eelotsuse küsimused
47. Neil asjaoludel otsustas rechtbank Den Haag, zittingsplaats Amsterdam (Haagi esimese astme kohus, Amsterdami kohtumaja, Madalmaad) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [Dublini III] määruse artikli 23 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et vastutus kaebaja poolt 23. oktoobril 2014. aastal Itaalias esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest on läinud üle Itaalia Vabariigile, kuigi esmajärjekorras oli vastutavaks liikmesriigiks Madalmaade Kuningriik, tulenevalt selle määruse artikli 2 punkti d mõistes rahvusvahelise kaitse taotlustest, mis olid eelnevalt esitatud selles liikmesriigis ning millest viimane oli Madalmaades kõnealusel ajal veel läbivaatamisel, kuna Afdeling bestuursrechtspraak van de Raad van State [(Madalmaade riiginõukogu halduskohtuasjade osakond)] ei olnud veel teinud otsust kaebaja poolt eelotsusetaotluse esitanud kohtu 7. juuli 2014. aasta otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse kohta?
2. [Kui esimesele küsimusele tuleb vastata jaatavalt, siis] [k]as [Dublini III] määruse artikli 18 lõikest 2 tuleneb, et Madalmaade asutused oleksid pidanud viivitamatult pärast 5. märtsi 2015. aasta tagasivõtmispalve esitamist peatama eelnimetatud palve esitamise ajal Madalmaades menetluses olnud rahvusvahelise kaitse taotluse [läbivaatamise] ning [selle määruse] artiklis 24 sätestatud tähtaja möödumisel selle lõpule viima, tühistades või muutes ära eelnevalt 11. juunil 2014. aastal tehtud otsuse, millega 4. juuni 2014. aasta varjupaigataotlus tagasi lükati?
3. Kas juhul, kui teisele küsimusele tuleb vastata jaatavalt, ei ole vastutus kaebaja esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest läinud üle Itaalia Vabariigile, vaid on jäänud Madalmaade asutustele, kuna julgeoleku ja justiitsküsimuste riigisekretär 11. juuni 2014. aasta otsust ei tühistanud ega muutnud?
4. Kas Madalmaade asutused on sellega, et nad ei teatanud, et Madalmaades oli teises varjupaigamenetluses esitatud apellatsioonkaebuse menetlemine veel Afdeling bestuursrechtspraak van de Raad van States (Madalmaade riiginõukogu halduskohtuasjade osakond) pooleli, rikkunud Dublini III määruse artikli 24 lõikest 5 tulenevat kohustust anda Itaalia asutustele teavet, mis võimaldab Itaalia asutustel kindlaks teha, kas Itaalia on selles määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav?
5. Kas juhul, kui neljandale küsimusele tuleb vastata jaatavalt, on kohustuse rikkumise tulemuseks, et vastutus kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest ei läinud üle Itaalia Vabariigile, vaid on jäänud Madalmaade asutustele?
6. Kas juhul, kui vastutus ei jäänud Madalmaade Kuningriigile, oleksid Madalmaade asutused, võttes arvesse, et Itaalia Vabariik oli kriminaalmenetluse raames andnud taotleja üle Madalmaade Kuningriigile, pidanud [Dublini III] määruse artikli 17 lõike 1 alusel ja erandina selle määruse artikli 3 lõikest 1 läbi vaatama taotleja poolt Itaalias esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse ega oleks seetõttu loogiliselt tohtinud kasutada [Dublini III] määruse artikli 24 lõikes 1 ette nähtud õigust paluda Itaalia asutustel kaebaja tagasi võtta?“
48. Oma seisukohad esitasid Saksamaa, Ungari ja Madalmaade valitsus ning komisjon.(13) Mul on kahju, et Itaalia Valitsus menetlusest osa ei võtnud, ta ei esitanud ühtki kirjalikku seisukohta ega osalenud ka kohtuistungil.
V. Sissejuhatavad märkused
49. Enne nende küsimuste analüüsimist on vaja teha mõned sissejuhatavad märkused seoses käesoleva eelotsusetaotluse eseme ja ulatusega.(14)
50. Rechtbank Den Haag, zittingsplaats Amsterdami (Haagi esimese astme kohus, Amsterdami kohtumaja, Madalmaad) esitatud eelotsusetaotluse eesmärk on sisuliselt kindlaks määrata, milline liikmesriik on vastutav X-i poolt Itaalias esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest.
51. Võttes arvesse põhikohtuasja õiguslike ja faktiliste asjaolude eripärasid, tekkis eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas on võimalik asuda seisukohale, et selle taotluse läbivaatamise eest on siiski vastutavaks liikmesriigiks Itaalia Vabariik.
52. Esmalt küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Madalmaade Kuningriigi poolt vastutuse üleandmise aluseks võetud kahe Dublini III määruse menetlusõigusliku sätte ulatuse ja kohaldamise tingimuste kohta:
– määruse artikli 23 lõige 3, mille rakendamisel läheb vastutus täielikult üle seoses tagasivõtmispalve esitamiseks sätestatud tähtaegade möödalaskmisega (esimene eelotsuse küsimus), ning
– määruse artikli 24 lõige 1, mille rakendamisel läheb vastutus samuti üle pärast tagasivõtmispalve saanud liikmesriigi sõnaselget või vaikimisi antud nõustumist (esimene kuni kuues eelotsuse küsimus).
53. Kui Euroopa Kohus peaks asuma seisukohale, et vastutus läks üle Dublini III määruse artikli 23 lõike 3 alusel, on selle määruse artikli 24 tõlgendamisega seotud küsimused esitatud üksnes teise võimalusena.
54. Teiseks palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul täpsustada nimetatud määruse artikli 17 lõikes 1 sisalduva kaalutlusõigust käsitleva sätte ulatust olukorras, kus kõnealuse rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavaks liikmesriigiks on Itaalia Vabariik (kuues eelotsuse küsimus).
55. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas Madalmaade asutused ei pidanud kohaldama seda sätet ning selle taotluse läbi vaatama, kuivõrd Itaalia Vabariik oli täitnud Euroopa vahistamismääruse ning andnud asjaomase isiku tema suhtes kriminaalmenetluse läbiviimise eesmärgil üle Madalmaade asutustele.
VI. Analüüs
A. Vastutuse üleminek Dublini III määruse artikli 23 alusel (esimene eelotsuse küsimus)
56. Esimese eelotsuse küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul tõlgendada Dublini III määruse artikli 23 lõiget 3.
57. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib konkreetselt, kas liidu seadusandja poolt Dublini III määrusega(15) taotletavate eesmärkide valguses ei ole selle sättega vastuolus vastutuse üleminek määruse artikli 23 lõikes 2 sätestatud tähtaja lõppemisel, kui määruse artikli 18 lõike 1 punkti d mõistes vastutav liikmesriik on läbi vaadanud asjaomase isiku varem esitatud taotlused ning kui otsuse peale, millega ta teise taotluse tagasi lükkas, esitatud kaebuse osas on selle liikmesriigi kohtus menetlus alles pooleli.
58. Dublini III määruse artikli 3 lõike 1 kohaselt vaatab kolmanda riigi kodaniku poolt ükskõik millise liikmesriigi territooriumil esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse põhimõtteliselt läbi üks liikmesriik, kelleks on III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav liikmesriik.(16) Lisaks Dublini III määruse III peatükis sätestatud kriteeriumidele sisalduvad määruse VI peatükis aga teise liikmesriigi poolt vastuvõtmist ja tagasivõtmist käsitlevad menetlusnormid, mis „aitavad […] sarnaselt määruse III peatüki kriteeriumidele ühtlasi kindlaks määrata vastutava liikmesriigi“.(17)
59. Dublini III määruse artiklis 23 on sätestatud ka eeskirjad, mida kohaldatakse tagasivõtmispalvete esitamise suhtes olukorras, kus uus rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud teises liikmesriigis, see tähendab palve esitajaks olevas liikmesriigis.
60. Määruse artikli 23 lõike 1 kohaselt, kui artikli 18 lõike 1 punktis d osutatud isik, kelle rahvusvahelise kaitse taotlus on ühes liikmesriigis tagasi lükatud, esitab uue rahvusvahelise kaitse taotluse teises liikmesriigis, võib see viimane paluda esimesel liikmesriigil asjaomane isik tagasi võtta.
61. Isik nagu X, kes, olles esitanud ühes liikmesriigis kaks rahvusvahelise kaitse taotlust, mida ei rahuldatud – antud juhul 23. märtsil 2011. aastal ja 4. juunil 2014. aastal Madalmaades esitatud taotlused –, siirdus seejärel teise liikmesriiki, kus ta esitas uue taotluse – antud juhul 23. oktoobril 2014. aastal Itaalias esitatud taotlus –, kuulub Dublini III määruse artikli 23 kohaldamisalasse.
62. Pärast Euroopa Kohtu poolseid küsimusi ja selgituste nõudmist nõustusid kõik pooled sellega, et X vastab igati määruse artikli 18 lõike 1 punktis d toodud tunnustele.
63. Nimetatud määruse artikli 23 lõikes 2 kehtestab liidu seadusandja tagasivõtmispalve esitamiseks kindlad tähtajad. Palve tuleb esitada võimalikult kiiresti ja igal juhul kahe kuu jooksul Eurodaci kokkulangevuse teate saamisest või kolme kuu jooksul, kui tagasivõtmispalve tugineb muudele tõenditele kui Eurodac-süsteemist saadud andmed. Need tähtajad peavad rahvusvahelise kaitse taotluste kiire menetlemise huvides tagama selle, et tagasivõtmise menetluse alustamisega põhjendamatult ei viivitataks ning et seda alustataks igal juhul „mõistliku aja jooksul“ alates sellest hetkest, kui liikmesriigil on olemas vajalik teave(18).
64. Dublini III määruse artikli 23 lõikes 3, mida ma siinkohal tõlgendama pean, on liidu seadusandja sätestanud nende tähtaegade möödalaskmise tagajärjed. Selle sätte kohaselt, kui tagasivõtmispalvet ei esitata nende tähtaegade jooksul, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest liikmesriik, kus taotlus esitati. Seadusandja ei ole sätestanud ühtki erandit ega näinud ette mingisugust kaalumisruumi.
65. Selle sätte sõnastus on kõigis keeleversioonides väga selge ning kajastab ühemõtteliselt liidu seadusandja tahet, mille kohaselt tagasivõtmispalve esitamiseks kehtestatud tähtaegade möödalaskmise korral läheb vastutus üle.
66. Põhikohtuasjas on tuvastatud, et Itaalia Vabariik, kus esitati kolmas taotlus, ei esitanud Dublini III määruse artikli 23 lõikes 2 sätestatud tähtaegade jooksul Madalmaade Kuningriigile X-i tagasivõtmispalvet. Määruse artikli 23 lõike 3 kohaselt peaks seega vastutus selle uue taotluse läbivaatamise eest olema „täies ulatuses“ üle läinud Itaalia Vabariigile.(19)
67. Kõik seisukohti esitanud pooled, välja arvatud X, nõustuvad, et nimetatud määruse artikli 23 lõike 3 sõnastusest lähtudes muutus Itaalia Vabariik tõepoolest vastutavaks selle taotluse läbivaatamise eest ning seda sõltumata asjaolust, et Madalmaades oli pooleli teise taotluse tagasilükkamist puudutava otsusega seotud kohtumenetlus.
68. Võiksin selle järeldusega nõustuda, kui kõnealusel juhul olekski asi üksnes Madalmaades pooleliolevas kohtumenetluses. Nagu näha, ei ole see nii. Siin on ka teisi asjaolusid, mille omavahelise koosmõju tõttu on minu arvates selle kolmanda taotluse läbivaatamise eest ainsana vastutavateks Madalmaade asutused.
69. Sedavõrd erilises olukorras nagu käesolev tekitaks normi sõnasõnalisest tõlgendusest lähtuv kohaldamine rohkem probleeme kui see lahendaks, mis nähtub võrdlemisi selgelt eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt Euroopa Kohtule esitatud kuuest eelotsuse küsimusest. Käesoleva asja eripära arvestades kaasneks sõnasõnalise tõlgendamise korral Dublini III määruse artikli 23 lõikega 3 mõju, mis oleks täiesti vastuolus põhimõtetega, millel rajaneb Euroopa ühine varjupaigasüsteem, ning eesmärkidega, mida taotles selle määrusega liidu seadusandja.
70. Dublini III määruse kasuliku mõju säilitamiseks ning põhjustel, mille ma nüüd esitan, teen niisiis Euroopa Kohtule ettepaneku teha erand määruse artikli 23 lõikes 3 sätestatud automaatsest mehhanismist.
71. Vastavalt ELTL artikli 67 lõikele 2 ja artiklile 80 rajaneb Euroopa ühine varjupaigasüsteem, mille osaks Dublini III määrus on, liikmesriikidevahelisel solidaarsusel ja nende vahel vastutuse õiglasel jagamisel(20). Nagu tuleneb ka selle määruse põhjendusest 22, on solidaarsus selle süsteemi „võtmeelement“. Solidaarsus peab liiati olema „tõeline ja praktiline“ ning seda tuleb üles näidata nende liikmesriikide suhtes, keda nende süsteeme ülemäära koormavad sisserändevood kõige rohkem mõjutavad(21).
72. See süsteem rajaneb ka liikmesriikidevahelisel vastastikusel usaldusel, mis on üks selle alustalasid.
73. Just sellest vastastikuse usalduse põhimõttest lähtudes võttis liidu seadusandja vastu Dublini III määruse, et kiirendada rahvusvahelise kaitse taotluste menetlemist, tagades taotlejatele selle, et nende taotluse sisulise läbivaatamise eest vastutab üksainus selgelt määratud liikmesriik. Selleks soovis seadusandja ratsionaliseerida varjupaigataotluste menetlemist, vältides seda, et see süsteem ummistuks liikmesriikide kohustuse tõttu menetleda ühe ja sama taotleja poolt esitatud erinevaid taotlusi, suurendada õiguskindlust seoses varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramisega ja seega vältida forum shopping’ut(22).
74. Nagu tuleneb ka Dublini III määruse põhjendustest 4 ja 5, soovis liidu seadusandja luua rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramiseks „selge ja toimiva“ menetluse, mis põhineks „liikmesriikide ja asjaomaste isikute seisukohast erapooletutel ja õiglastel alustel“. Eelkõige peaks see võimaldama „kiiresti määrata vastutav liikmesriik, et […] mitte seada ohtu rahvusvahelise kaitse taotluste kiire menetlemise eesmärki“.
75. Kuigi liidu seadusandja peab silmas ennekõike vastutava liikmesriigi määramise kriteeriume, mis on sätestatud Dublini III määruse III peatükis, peavad samasugustele kvalitatiivsetele tunnustele vastavatel kriteeriumidel rajanema ka liikmesriigi poolt taotleja vastuvõtmise ja tagasivõtmise menetlused, mida käsitletakse selle määruse VI peatükis, ning seda mitte üksnes sel põhjusel, et need menetlused aitavad sarnaselt eelviidatud kriteeriumidele kindlaks määrata vastutava liikmesriigi(23), vaid samuti seetõttu, et nimetatud määruse eesmärkide täitmine toimub ka nende menetluste kaudu.
76. Seoses vastutuse üleminekuga vastuvõtmispalve esitamiseks ette nähtud tähtaja lõppemisel (Dublini III määruse artikli 21 lõike 1 kolmas lõik) asus Euroopa Kohus 26. juuli 2017. aasta kohtuotsuses Mengesteab(24) seisukohale, et see mehhanism aitab otsustaval määral kaasa rahvusvahelise kaitse taotluste kiire menetlemise eesmärgi saavutamisele, tagades vastuvõtumenetluse läbiviimisega viivitamise korral, et rahvusvahelise kaitse taotluse vaatab läbi liikmesriik, kus see taotlus esitati, eesmärgiga ära hoida selle läbivaatamise täiendav edasilükkamine seoses üleandmisotsuse tegemise ja täideviimisega(25).
77. Kuna Dublini III määruse artikli 23 lõikega 3 loodud mehhanism on samasugune, oleksid need järeldused põhimõtteliselt ülekantavad. Siiski, nagu ma järgnevalt näitan, on esiteks käesoleva asja asjaolud sellised, et kõnealune vastutuse üleminek ei toetaks kuidagi kiiret menetlemist ning muudaks menetluse selliseks, et see ei ole ei ratsionaalne, objektiivne ega õiglane, nagu liidu seadusandja selle määrusega soovinud on.
78. Esiteks tähendab nimetatud määruse artikli 23 lõike 3 kohaselt nõutav vastutuse üleminek seda, et taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramine on sanktsioneeriva iseloomuga. Alates hetkest, mil liikmesriik laseb selles sättes kehtestatud tähtaja mööda, on vastutuse üleminek automaatne ning toimub sõltumata konkreetse juhtumi asjaoludest ning sellega kaasnevatest kuludest ja tagajärgedest inimestele. Nagu juba märkisin, ei ole liidu seadusandja näinud ette ühtki erandit ega jätnud pädevatele asutustele mingisugust kaalutlusruumi.
79. Liiati tuleneb käesoleval juhul toimikus olevatest dokumentidest selgelt, et Dublini III määruse artikli 23 lõike 3 kohaselt nõutav vastutuse üleminek on rohkem tingitud Itaalia Vabariigi poolsest formaalsest rikkumisest, see tähendab selle määruse artikli 23 lõikes 2 sätestatud menetlusnormi rikkumisest(26), mitte niivõrd tegelikust „õiguslikust vajadusest“, kuna Itaalias esitatud rahusvahelise kaitse taotlus, nii taunitav, kui see ka pole, oli vaid valelik riugas(27).
80. Teiseks ei võimalda selle mehhanismi automaatsus võtta arvesse seda, et kõnealune vastutuse üleminek puudutab sellise rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamist, mis on kui mitte identne, siis vähemalt seotud kahe varasema taotlusega, mille X esitas Madalmaades. Nende taotluste eesmärk on sama, see tähendab rahvusvahelise kaitse saamine, nende põhjus on sama, see tähendab võimalik usulistel põhjustel tagakiusamise oht, ning need on esitanud sama isik, see tähendab X(28).
81. Kolmandaks ei võimalda selle mehhanismi automaatsus võtta arvesse seda, et vastavalt Dublini III määruse artikli 3 lõikes 2 sätestatud põhikriteeriumile oli Madalmaade Kuningriik liikmesriigina, kus esitati esimene rahvusvahelise kaitse taotlus, täielikult vastutav asjaomase isiku poolt esitatud kahe esimese taotluse läbivaatamise eest.
82. Nagu kinnitavad esimese taotluse läbivaatamise menetluse kestus ning Euroopa Kohtule esitatud liikmesriigi toimikule lisatud arvukad tõendid, vaatasid selle liikmesriigi haldusorganid ja kohtud liiati need kaks esimest rahvusvahelise kaitse taotlust tähelepanelikult läbi ning tegid nende kohta kaks lõplikku tagasilükkavat otsust.
83. Ajal, kui X esitas Itaalias kolmanda taotluse, oli esimese taotluse tagasilükkamise otsus, mis tehti 5. septembril 2011. aastal, lõplik ning Afdeling bestuursrechtspraak van de Raad van State (Madalmaade riiginõukogu halduskohtuasjade osakond) kohtuotsus seadusjõus. Ka teise taotluse tagasilükkamise otsus, mis tehti 11. juunil 2014. aastal, oli lõplik, sest sellele kohtule kaebuse esitamisel ei olnud peatavat toimet.(29)
84. Kui liidu seadusandja eesmärk oli vastutava liikmesriigi objektiivse määramise kaudu ratsionaliseerida ja kiirendada varjupaigataotluste menetlemist, siis neil asjaoludel näib mulle üsna ilmne, et arvestades Madalmaade asutuste panust asjaomase isiku varjupaigataotluste läbivaatamisel, on neil asutustel kolmanda taotluse läbivaatamiseks kõige paremad eeldused. Vastupidi olukorrale, mida käsitleti kohtuasjas, kus tehti 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus Mengesteab(30), ei aitaks kõnealune vastutuse üleminek sellega kaasneva inimressursi- ja rahakulule lisaks kaasa ei menetluse kiirusele ega heale haldusele üldiselt. Kuna varjupaigasüsteemid on meil veel liikmesriigipõhised, siis peaksid Itaalia asutused tegelikult viima läbi Madalmaade asutuste poolt varem läbi viidud menetlusega võrreldes sama põhjaliku menetluse, et esiteks tuvastada asjaolud ja hinnata asjaomase isiku esitatud tõendite tõendusväärtust koos kõigi nende raskustega, mis sellega varjupaigamenetluse kontekstis kaasnevad, ning teiseks hindama rahvusvahelise kaitse taotlust, mille on esitanud isik, keda nad ei ole kunagi näinud ja kellega nad pole kunagi vestelnud. Juhul kui taotlejaks oleks haavatav ja puudustkannatav isik, siis kas selline vastutuse üleminek, millega kaasneb uus hindamismenetlus, tõepoolest selle isiku õigusi austab?
85. Lisaks, kui vastutus kolmanda taotluse läbivaatamise eest läheks üle Itaalia asutustele, tekiks oht, et viimased teevad teistsuguse otsuse kui nende Madalmaade kolleegid kahe esimese taotluse osas, kuigi kõik need taotlused on omavahel seotud, kui mitte identsed. Ehkki see mitmekordistab varjupaigataotleja jaoks positiivse otsuse saamise võimalusi, kahjustab selline olukord ühisena mõeldud Euroopa varjupaigasüsteemi eesmärgiks seatud sidusust ja ühtsust ning suurendab „asylum shopping’u“ ohtu, mida Dublini süsteemiga tõkestada soovitakse. Samamoodi avab see tee sellele, et iga uus liikmesriik, kelle pädevuses on uue rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamine, asub varem vastutav olnud liikmesriigi suhtes „apellatsioonikohtu“ rolli.
86. Neljandaks ei võimalda selle mehhanismi automaatsus arvesse võtta Madalmaades pooleliolevaid kohtumenetlusi, see tähendab Afdeling bestuursrechtspraak van de Raad van States (Madalmaade riiginõukogu halduskohtuasjade osakond) pooleliolevat haldusasja menetlust ning eeldatava süüteo toimepanemisega seoses alustatud kriminaalmenetlust.
87. Kui vastutuse üleminek toimub kindlate ja rangete tähtaegade jooksul, siis pooleliolevate kohtumenetluste puhul see nii ei ole.
88. Tõsi, teise taotluse läbivaatamist puudutav haldusmenetlus on lõppenud. Kaebuse alusel toimuv kohtumenetlus võib aga viia antud haldusakti muutmiseni, kuna esimese astme kohus peab nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude osas viima läbi täieliku ja ex nunc kontrolli(31) ning viimase astme kohus võib rahuldada kassatsioonkaebuse. Seega on võimalus, et palve esitajaks oleva liikmesriigi kohus muudab otsust, millega rahvusvahelise kaitse taotlus algul tagasi lükati, mis muudaks vastutuse ülemineku mõttetuks ja tarbetuks.
89. Igal juhul sarnaneb see olukord Euroopa tasandil pooleliolevate sarnaste kohtuasjade (lis pendens) olukorraga ning pidades silmas, et X-i poolt Madalmaades ja Itaalias esitatud rahvusvahelise kaitse taotlused on omavahel seotud või lausa identsed, näib mulle, et niisugusel juhul ei saa ükski teise liikmesriigi kohus olla samal ajal õiguspäraselt pädev.
90. Mis puudutab seda, et varjupaigataotleja suhtes on alustatud kriminaalmenetlust, siis, kui kõige lihtsamad ja ilmsemad juhtumid välja arvata, on väga raske ette näha, kuidas see menetlus kulgeb ja mis asjaomasest isikust saab, nii et ka siin näib mulle, et automaatne vastutuse üleminek, millega kaasneb lõpuks asjaomase isiku üleandmine, ei ole kohane. Kuigi käesoleva kohtuasja puhul kriminaalmenetlus lõpetati, võib see muudel asjaoludel päädida eeluurimiskohtuniku või kohtukoosseisu ette jõudmise ning viimaks taotleja süüdimõistmisega.
91. Kriminaalmenetluse prioriteetsuse ainus tagajärg saab niisiis seisneda selles, et see halvab uuesti esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise.
92. Kuidas saab siis hindamisel, mis peaks olema ratsionaalne ja objektiivne, mitte arvestada selle kriminaalmenetlusega ning põhikohtuasja puhul ka Euroopa vahistamismäärusega, millega nõutakse Itaalialt asjaomase isiku üleandmist?
93. Kuigi, nagu mulle paistab, ei takista ühe liikmesriigi poolt varjupaigataotleja suhtes Euroopa vahistamismääruse tegemine iseenesest tagasivõtmismenetlust, siis kuna see asjaolu esineb siin koosmõjus mitme muu asjaoluga, häirib see ilmselgelt Dublini III määruses sätestatud menetluste normaalset kulgemist.
94. Itaalias esitas X rahvusvahelise kaitse taotluse 23. oktoobril 2014. aastal ehk ainult mõni päev pärast tema suhtes Euroopa vahistamismääruse tegemist. Selle taotluse esitamine ei takistanud Euroopa vahistamismääruse täitmist(32). Nagu X-i esindaja kohtuistungil täpsustas, pidasid Itaalia asutused asjaomase isiku kinni 2014. aasta detsembri alguses ehk mõni nädal pärast tema varjupaigataotluse esitamist, ning pidasid teda Madalmaade asutustele üleandmise eesmärgil umbes kaks kuud vahi all, üleandmine toimus 30. jaanuaril 2015. aastal. Kuigi Itaalia asutustele saab ette heita seda, et nad ei esitanud Madalmaade Kuningriigile X-i tagasivõtmispalvet, tuleb siiski välja tuua, et samal ajal täitsid nad Euroopa vahistamismäärust, andes asjaomase isiku üle.
95. Kas sellistel asjaoludel nagu käesoleval juhul tundub rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutuse üleminek Itaaliale mõistlik, kui see liikmesriik peaaegu samal ajal andis asjaomase isiku üle Madalmaade asutustele kriminaalmenetluse läbiviimise eesmärgil(33)?
96. Ükski Dublini III määruse säte sellele küsimusele vastust ei anna. Sellele saab vastata ainult lähtudes inimväärikuse austamise põhimõttest ning liidu seadusandja seatud eesmärkidest Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomisel.
97. Nimetan inimväärikust, kuna see menetlus, kui see ei puudutaks varjupaigataotlejat, sarnaneks pingpongimänguga.
98. Pidades silmas neid esimesi asjaolusid ja võttes arvesse asjaomast isikut puudutavate haldus- ja kriminaalmenetluste paljusust ja läbipõimumist Madalmaades, leian, et objektiivsus, mis peab iseloomustama rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise menetlust, ja kiirus, mida sellise taotluse läbivaatamisel arvestada tuleb, nõuavad, et X-i esitatud uue taotluse vaataksid läbi selle liikmesriigi asutused, kellel on selleks kõige paremad eeldused, see tähendab Madalmaade asutused – kelle kõige kõrgemad haldusinstantsid on täielikult pädevad Dublini III määruses sätestatud põhikriteeriumi alusel – ja mitte need asutused, kes rikkusid oma kohustust esitada tagasivõtmispalve ettenähtud tähtaja jooksul(34).
99. Teiseks on selline automaatne vastutuse üleandmine raskesti kokkusobiv Euroopa ühise varjupaigasüsteemi ja ka Dublini III määruse aluseks olevate liikmesriikidevahelise lojaalse koostöö ja solidaarsuse põhimõtetega.
100. Liikmesriikide pädevad asutused ei saanud 2014. aastal tähelepanuta jätta seda, et rändajate massiline sissevool Itaalia rannikule pani selles liikmesriigis varjupaigaküsimustega tegelevad asutused suurema surve alla, mis tähendas struktuurseid viivitusi ning tõi iseäranis kaasa selle riigi reageerimiskiiruse aeglustumise ning vastu- ja tagasivõtmispalvetele vastamise aja pikenemise. Vastutuse automaatse ülemineku korral seoses ettenähtud tähtaegade möödalaskmisega oleme, tuleb tunnistada, taotletavast „tõelisest ja praktilisest“ solidaarsusest kaugel(35).
101. Kõiki neid kaalutlusi silmas pidades leian, et selle määruse kasuliku mõju säilitamiseks on vaja erandina vältida Dublini III määruse artikli 23 lõike 3 ranget kohaldamist ja seal sätestatud viisil vastutuse üleminekut kõnealuse kolmanda taotluse läbivaatamiseks.
102. Nimetatud määruse kasuliku mõju säilitamiseks – ja eriti rahvusvahelise kaitse taotluste menetlemise ratsionaliseerimiseks sellisel juhul nagu käesolev – teen ettepaneku kohaldada kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtet.
103. Tean, et see põhimõte on vabadusel ja turvalisusel põhineva ala nurgakivi(36) ja sellesse alasse kuulub ka varjupaigapoliitika(37).
104. Kõnealust põhimõtet kohaldatakse Dublini III määruse artiklites 23 ja 24 sätestatud menetlustes, kui liikmesriik otsustab paluda sellise rahvusvahelise kaitse taotleja tagasivõtmist, kelle suhtes teine liikmesriik on juba teinud lõpliku otsuse varjupaigataotluse tagasilükkamise kohta.
105. Nimetatud määruse artikli 23 lõikest 1 tuleneb, et kui artikli 18 lõike 1 punktis d osutatud isik, kelle rahvusvahelise kaitse taotlus on ühe liikmesriigi lõpliku otsusega tagasi lükatud, esitab teises liikmesriigis uue rahvusvahelise kaitse taotluse, võib viimane paluda esimesel liikmesriigil taotleja tagasi võtta.
106. Vastavalt Dublini III määruse artikli 24 lõikele 4, kui selle määruse artikli 18 lõike 1 punktis d osutatud isik, kelle rahvusvahelise kaitse taotlus lükati lõpliku otsusega ühes liikmesriigis tagasi, viibib teises liikmesriigis elamisloata, võib viimati nimetatud liikmesriik paluda esimesel liikmesriigil asjaomane isik tagasi võtta või kohaldada tagasisaatmismenetlust kooskõlas direktiiviga 2008/115.
107. Liikmesriigid on käesoleval ajal niisiis kokku leppinud, et tunnustavad teise liikmesriigi poolt varjupaigaküsimustes tehtud otsuseid, kui need on negatiivsed.
108. Käesoleval juhul oli nii, et 23. oktoobril 2014. aastal, kui X esitas Itaalia asutustele kolmanda taotluse, olid Madalmaade asutused teinud otsuse, millega lükati tagasi tema esimene taotlus ja mille kohta tehtud kohtuotsus oli seadusjõus juba 27. juunist 2013. aastal. Rechtbank Den Haag, zittingsplaats Amsterdam (Haagi esimese astme kohus, Amsterdami kohtumaja) oli 7. juuli 2014. aasta kohtuotsusega rahuldamata jätnud ka kaebuse, mille asjaomane isik oli esitanud teise taotluse tagasilükkamise kohta tehtud otsuse peale.
109. Pärast seda, kui asjaomase isiku poolt esitatud rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise eest põhikriteeriumi alusel vastutavaks muutunud Madalmaade asutused olid esimese taotluse kohta teinud lõpliku otsuse, mis oli kõrgeima halduskohtu otsusega saanud kohtuotsuse seadusjõu, peab asjaomase isiku poolt teises liikmesriigis esitatud kõigi rahvusvahelise kaitse taotluste, mille aluseks ei ole uued tõendid või asjaolud, läbivaatamine kiirelt lõppema. Vastastikuse tunnustamise põhimõtte tõttu peab see teine liikmesriik tehtud seadusjõustunud kohtuotsusega arvestama ning see muudab ipso facto mis tahes uue taotluse vastuvõetamatuks direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d tähenduses.
110. Meenutan, et selle sätte kohaselt võib liikmesriik pidada rahvusvahelise kaitse taotlust vastuvõetamatuks, kui see on korduv taotlus, mille puhul ei ole tuvastatud ega taotleja poolt esitatud ühtki uut dokumenti ega tõendit. Nagu ma juba rõhutasin, siis põhikohtuasjas see just nii on. Pädevad asutused peavad seda siiski kontrollima.
111. Dublini III määrusega loodud teabevahetuse kord muudab selle mehhanismi suurepäraselt teostatavaks, kuna määruse artikli 24 lõikest 5 tulenevate kohustuste tõttu on taotleja vastuvõtmispalve saajaks oleval liikmesriigil kogu vajalik teave – või ta võib selle teabe määruse artikli 34 alusel esitatava taotluse alusel saada –, mis puudutab varasema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlust (varasema rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise aeg ja koht, menetluse seis, tehtud otsuse kuupäev ja sisu)(38).
112. Vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamine võimaldaks siinkohal Euroopa ühise varjupaigasüsteemi ratsionaalsemat, tõhusamat ja loogilisemat toimimist, sest kord ühe rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavaks muutunud liikmesriik jääbki püsivalt vastutavaks, mis võimaldab tagada menetluse kiiruse, vältida vastuoluliste otsuste tegemist ja vastutuse üleandmisega seoses taotleja korduvat liikumist.
113. Seesugune lahendus pelgalt ennetaks komisjoni ettepanekuid Dublini süsteemi reformimiseks(39). Dublini III määruse muutmise määruse ettepanekus teeb komisjon nimelt ettepaneku lisada norm, mille kohaselt jääb liikmesriik, kes on kord vastutava liikmesriigina rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaadanud, vastutavaks ka asjaomase isiku esitatud edasiste taotluste läbivaatamise eest, sõltumata sellest, kas see isik on selle liikmesriigi territooriumilt lahkunud või välja saadetud.(40) Niisiis oleks ja jääks taotluse läbivaatamise eest vastutavaks üksainus liikmesriik ning vastutuse kriteeriume kohaldataks ainult ühel korral. Lisaks teeb komisjon ettepaneku lisada norm, mille kohaselt ei kaasneks tähtaegade möödalaskmisega enam vastutuse üleminekut.
114. Kui need ettepanekud peaks vastu võetama, kaotaks rechtbank Den Haag, zittingsplaats Amsterdami (Haagi esimese astme kohus, Amsterdami kohtumaja) eelotsusetaotlus oma mõtte.
115. Pidades silmas kõiki neid kaalutlusi ja võttes arvesse põhikohtuasja erilisi asjaolusid, leian, et Dublini III määruse artikli 23 lõige 3 ei kuulu kohaldamisele ja asjaomase isiku poolt Itaalias esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest ei ole vastutus selle alusel üle läinud, kuna vastasel juhul ei oleks vastutava liikmesriigi määramise menetlus selle määruse eesmärgile vastavalt ratsionaalne, objektiivne, õiglane ja kiire ega kooskõlas liikmesriikidevahelise lojaalse koostöö ja solidaarsuse põhimõtetega, millel rajaneb Euroopa ühine varjupaigasüsteem.
B. Madalmaade asutuste poolt Dublini III määruse artikli 24 alusel Itaaliale esitatud tagasivõtmispalve õiguspärasus (esimene ja kuues eelotsuse küsimus)
116. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib järgnevalt, kas Madalmaade asutuste poolt Itaalia asutustele Dublini III määruse artikli 24 alusel (palve esitamine, kui uut taotlust palve esitajaks olevas liikmesriigis ei ole esitatud) tagasivõtmispalve esitamine oli õiguspärane.
117. X-i olukord kuulub seekord Dublini III määruse artikli 18 lõike 1 punkti b kohaldamisalasse. Selles sättes viidatakse isikule, kes esiteks on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, mille läbivaatamine on pooleli, ja kes teiseks on esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis või kes viibib elamisloata mõne muu liikmesriigi territooriumil.
118. Selline isik nagu X, kes pärast seda, kui ta on ühes liikmesriigis, see tähendab Itaalias, esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, naaseb ebaseaduslikult teise liikmesriigi, see tähendab Madalmaade territooriumile, ilma seal uut rahvusvahelise kaitse taotlust esitamata, kuulub Dublini III määruse artikli 24 kohaldamisalasse.
119. Määruse artikli 24 lõike 1 kohase tagasivõtmismenetluse rakendamine toimub liikmesriikide kaalutlusõiguse alusel, mida näitab liidu seadusandja poolt selles sättes kasutatud sõnastus „võib ta paluda“, ning selle eesmärk on korraldada rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise vastutuse üleminek.
120. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt esitatud küsimus tõusetub seega eeldusel, et Euroopa Kohus leiab, et Dublini III määruse artikli 23 lõike 3 alusel vastutus üle ei läinud.
121. Konkreetselt palub see kohus siinkohal, et Euroopa Kohus täpsustaks määruse artikli 24 lõike 1 kohaldamise tingimusi.
122. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib ka, kas tagasivõtmispalve esitamine on selle sättega vastuolus, kui palve esitajaks olev liikmesriik oli vastutav asjaomase isiku poolt varem esitatud rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise eest, kui selles liikmesriigis on ühe neist taotlusest tagasilükkamise kohta tehtud otsusega seonduv kohtumenetlus pooleli ning kui see liikmesriik on teinud asjaomase isiku suhtes kriminaalmenetluse läbiviimise eesmärgil Euroopa vahistamismääruse, nõudes tagasivõtmispalve saajaks olevalt liikmesriigilt nimetatud isiku üleandmist.
123. Eraldivõetuna ei välista tagasivõtmispalve esitamist iseenesest ükski neist asjaoludest. Käsitlen neid üksteise järel.
1. Palve esitajaks olev liikmesriik oli vastutav asjaomase isiku poolt varem esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest
124. Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et tagasivõtmispalve esitamine ei ole Dublini III määruse artikli 24 lõikega 1 vastuolus, kui palve esitajaks olev liikmesriik oli vastutav asjaomase isiku poolt varem esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest.
125. Hiljutises lahendis, mis tehti pärast käesoleva ettepanekuga seotud kohtuasjas kirjaliku menetluse lõppemist, leidis Euroopa Kohus, et Dublini III määruse artiklis 24 sätestatud menetlust võib kohaldada isiku suhtes, kes „on [palve esitajaks oleva liikmesriigi] territooriumil esimest korda viibimise ajal juba esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, mis kõnealuse määruse artikli 26 lõikes 1 sätestatud raames rahuldamata jäeti“(41). Euroopa Kohus asus seisukohale, et kuna see taotlus ei ole enam asjaomases liikmesriigis läbivaatamisel, ei saa seda isikut samastada isikuga, kes esitas uue rahvusvahelise kaitse taotluse.(42) Tuleb tõdeda, et määruse artikli 24 lõike 1 selline tõlgendus hõlmab ka käesolevat olukorda, kus palve esitajaks olev liikmesriik on saanud ja läbi vaadanud asjaomase isiku poolt esitatud varasema rahvusvahelise kaitse taotluse ning selle tagasi lükanud.
2. Palve esitajaks olevas liikmesriigis on kohtumenetlus pooleli
126. Euroopa Kohus leidis samuti, et asjaolu, et asjaomase liikmesriigi territooriumil esimest korda viibimise ajal esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse peale esitatud kaebusega seonduv kohtumenetlus on pooleli, ei saa välistada Dublini III määruse artikli 24 kohaldamist, sest „kuivõrd kaebuse esitamisel ei ole peatavat toimet, tuleb asuda seisukohale, et sellel otsusel on nimetatud määrusest tulenevad tagajärjed ja et see lõpetab seega rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise järel alustatud haldusmenetluse“.(43)
127. Määruse artikli 24 selline tõlgendus kohaldub seega just käesolevas olukorras, kus 11. juuni 2014. aasta otsuse peale kaebuse esitamisel ei olnud peatavat mõju.
3. Palve esitajaks olev liikmesriik on teinud Euroopa vahistamismääruse
128. Siin tuleb leida vastus küsimusele, kas tagasivõtmispalve esitamine on Dublini III määruse artikli 24 lõikega 1 vastuolus, kui palve esitajaks olev liikmesriik on teinud asjaomase isiku suhtes Euroopa vahistamismääruse, nõudes palve saajaks olevalt liikmesriigilt viimase üleandmist.
129. Selle küsimuse osas ei ole Euroopa Kohus otsust teinud ning üheski Dublini III määruse sättes sellist olukorda ei käsitleta.
130. Esmapilgul ei näi liikmesriigi poolt varjupaigataotleja suhtes Euroopa vahistamismääruse tegemine takistavat selsamal liikmesriigil taotleja tagasivõtmispalve esitamist.
131. Haldusmenetlus, milles vaadatakse läbi rahvusvahelise kaitse taotlus, ja varjupaigataotleja suhtes läbi viidav kriminaalmenetlus on kaks eraldiseisvat menetlust ning esmapilgul ei takista miski seda, et olles teostanud oma ainuõiguse viia läbi kriminaalmenetlus tema territooriumil süüteo toime pannud isiku suhtes, pöördub Euroopa vahistamismääruse teinud liikmesriik selle liikmesriigi poole, kes on vastutav asjaomase isiku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest.
132. Asjatu on siiski arvata, et Euroopa vahistamismääruse tegemine teises liikmesriigis varjupaigataotleja tagasivõtmismenetlust ei puuduta.
133. Dublini III määruse artiklis 24 sätestatud tagasivõtmismenetlus tuleb läbi viia kindlate tähtaegade jooksul, mis ei lähe minu meelest hästi kokku kriminaalmenetluse olemusega (juhul kui Euroopa vahistamismäärus on tehtud kriminaalmenetluse läbiviimise eesmärgil) või vabaduskaotusliku karistuse tähtajaga (juhul kui Euroopa vahistamismäärus on tehtud karistuse täideviimise eesmärgil).
134. Esiteks, määruse artikli 24 lõike 2 kohaselt tuleb määruse artikli 18 lõike 1 punktis b osutatud isiku tagasivõtmispalve esitada võimalikult kiiresti ja igal juhul kahe kuu jooksul Eurodaci kokkulangevuse teate saamisest või kolme kuu jooksul, kui see tugineb muudele tõenditele kui Eurodac-süsteemist saadud andmed. Need on imperatiivsed tähtajad.
135. Teiseks tuleneb Dublini III määruse artikli 29 lõigetest 1 ja 2, et kui see palve rahuldatakse, peab asjaomase isiku üleandmine toimuma esimesel võimalusel ja igal juhul kuue kuu jooksul tagasivõtmispalve rahuldamisest arvates(44), seda tähtaega võib asjaomase isiku kinnipidamise tõttu pikendada kuni ühe aastani. Kui üleandmine ei toimu aasta jooksul, vabaneb vastutav liikmesriik kohustusest asjaomane isik tagasi võtta.
136. Seega, kui liikmesriik teeb rahvusvahelise kaitse taotleja suhtes Euroopa vahistamismääruse, võib ta pärast asjaomase isiku vahistamismääruse alusel üleandmist esitada tagasivõtmispalve liikmesriigile, keda ta peab vastutavaks isiku taotluse läbivaatamise eest, tingimusel, et palve esitatakse Dublini III määruse artikli 24 lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul ning et juhul, kui palve saanud liikmesriik selle rahuldab, toimub üleandmine määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tähtaegade jooksul.
137. Juhul kui Euroopa vahistamismäärus on tehtud kriminaalmenetluse läbiviimise eesmärgil, on üsna raske hinnata, mil määral oleks võimalik neid tingimusi täita, välja arvatud sellisel juhul nagu käesolevas asjas, kus kriminaalmenetlus kiirelt lõpetatakse.
138. Juhul kui Euroopa vahistamismäärus on tehtud isiku suhtes vabaduskaotusliku karistuse täideviimise eesmärgil, on seevastu üsna ilmne, et tagasivõtmispalve esitamisel oleks mõtet vaid siis, kui ettenähtud karistus on lühike.
139. Neid asjaolusid silmas pidades olen niisiis arvamusel, et Euroopa vahistamismääruse tegemine ei takista iseenesest tagasivõtmispalve esitamist, kui see toimub Dublini III määruse artikli 24 lõikes 2 ning artikli 29 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tähtaegade jooksul.
140. Minu arvates pädeb see seisukoht ka käesoleval juhul, kus Euroopa vahistamismäärust täitev liikmesriik, kes taotleb vahistamismääruse teinud liikmesriigilt ka asjaomase isiku vastuvõtmist, on ühtlasi see liikmesriik, kellele viimane esitab asjaomase isiku tagasivõtmispalve.
141. Selle analüüsi tulemusena näib mulle seega, et ükski eelotsusetaotluse esitanud kohtu nimetatud asjaoludest eraldivõetuna ei välista iseenesest tagasivõtmispalve esitamist.
142. Seevastu koos vaadatuna takistavad need sellist tagasivõtmismenetlust vägagi.
143. Sarnastel põhjustel nagu need, mille ma esitasin käesoleva ettepaneku punktides 71–98, leian, et kui palve esitajaks oleva liikmesriigi pädevad asutused on esiteks olnud vastutavad taotleja poolt selle riigi territooriumil esimest korda viibimise ajal esitatud rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise eest, kui teiseks on selles liikmesriigis pooleli kohtumenetlus seoses kaebusega, mis esitati otsuse peale, millega üks neist taotlustest tagasi lükati, ning kui see liikmesriik on kolmandaks teinud asjaomase isiku suhtes Euroopa vahistamismääruse, nõudes tagasivõtmispalve saajaks olevalt liikmesriigilt, mille territooriumil see isik viibib, selle isiku üleandmist, siis tooks Dublini III määruse artikli 24 lõike 1 alusel tagasivõtmismenetluse läbiviimine kaasa selle, et vastutava liikmesriigi määramise menetlus ei oleks selle määruse eesmärgile vastavalt ratsionaalne, objektiivne, õiglane ja kiire ega kooskõlas liikmesriikidevahelise lojaalse koostöö ja solidaarsuse põhimõtetega, millel rajaneb Euroopa ühine varjupaigasüsteem.
C. Dublini III määruse artikli 18 lõikest 2 tulenevate liikmesriigi kohustuste ulatus (teine ja kolmas eelotsuse küsimus)
144. Teise ja kolmanda eelotsuse küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul täpsustada, millised kohustused on palve esitajaks oleval liikmesriigil seoses rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamisega, mille eest ta vastutav on, kui see liikmesriik esitab Dublini III määruse artikli 24 tähenduses taotleja tagasivõtmispalve.
145. Konkreetselt küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas siis, kui tagasivõtmispalve on esitatud, peab palve esitajaks olev liikmesriik vastavalt Dublini III määruse artikli 18 lõikele 2 taotluse osas juba käimasoleva menetluse pärast määruse artiklis 24 sätestatud tähtaja möödumist peatama ja selle lõpule viima, tunnistades kehtetuks või muutes otsuse, millega liikmesriigi pädev asutus selle taotluse tagasi lükkas.
146. Kui see nii on, siis küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas sellise kohustuse täitmata jätmine võib olla takistuseks sellele, et tagasivõtmispalve saajaks olev liikmesriik võtaks taotleja tagasi.
147. Ma tean, et Dublini III määruse artikli 24 lõike 1 tõlgendamist käsitleva Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib liikmesriik esitada varjupaigataotleja tagasivõtmispalve ka juhul, kui selle riigi kohtus on pooleli menetlus, mis puudutab sellise rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamist, mille läbivaatamise eest oli vastutav veel see liikmesriik(45).
148. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib niisiis, millised kohustused on palve esitajaks oleval liikmesriigil seoses selle taotluse poolelioleva menetlusega.
149. Selle küsimuse puhul tekib esimene raskus seoses sellega, millist tähtaega eelotsusetaotluse esitanud kohus silmas peab. Kuivõrd eelotsusetaotluses ei ole seda täpsustatud, eeldan, et tegemist on Dublini III määruse artikli 24 lõike 2 esimeses lõigus(46) sätestatud kahekuulise tähtajaga, kuna Madalmaade Kuningriik esitas käesoleval juhul tagasivõtmispalve Eurodaci kokkulangevuse teate alusel.
150. Leian aga, et see tähtaeg ei ole siinkohal asjasse puutuv. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib tegelikult seda, millised kohustused tekivad palve esitajaks oleval liikmesriigil „viivitamatult pärast […]tagasivõtmispalve esitamist“(47). Dublini III määruse artikli 24 lõike 2 esimeses lõigus sätestatud tähtaeg määrab ajaraami, mille jooksul tuleb see palve esitada.
151. Selle küsimuse käsitlemisel tekib ka teine raskus. Nimelt ei saa küsimusele, millised kohustused tekivad palve esitajaks oleval liikmesriigil seoses rahvusvahelise kaitse taotlusega, mille läbivaatamise eest tema vastutav on, vastata Dublini III määruse artikli 18 lõikes 2 sisalduvatest erinormidest lähtuvalt, vaid tulenevalt direktiivi 2013/32 raames kehtestatud üldnormidest.
152. Dublini III määruses ei ole erisätteid juhuks, kui rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik esitab samal ajal artikli 24 lõike 1 alusel taotleja tagasivõtmispalve.
153. Mis puudutab Dublini III määruse artiklit 18, siis selle piiratud kohaldamisala tõttu ei ole see kohaldatav. Kuigi selle sätte eesmärk on, nagu pealkirjast nähtub, kindlaks määrata „[v]astutava liikmesriigi kohustused“, seonduvad seal sätestatud kohustused, nagu selle artikli lõike 1 sõnastusest sõnaselgelt tuleneb, konkreetselt vastuvõtmis- ja tagasivõtmismenetlusega. Madalmaade asutuste kohustused seoses teise taotluse läbivaatamisega ei seondu aga vastuvõtmis- ega tagasivõtmismenetlusega.
154. Eelotsusetaotluse esitanud kohtule vajaliku vastuse andmiseks teen niisiis Euroopa Kohtule ettepaneku käsitleda eelotsuse küsimust direktiivis 2013/32 sätestatud põhimõtete ja põhiliste tagatiste vaatevinklist.
155. Palve esitajaks oleval liikmesriigil on minu arvates igal juhul kohustused seoses selle rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamisega, mille läbivaatamise eest tema vastutav on.(48)
156. Esiteks peab ta taotluse nõuetekohaselt ja täielikult läbi vaatama ja menetluse võimalikult kiiresti lõpule viima vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta(49) artiklis 41 sätestatud hea halduse põhimõttele ning direktiivi 2013/32 artiklile 31(50).
157. Kohtumenetluses peab tagasivõtmispalve esitajaks olev liikmesriik teiseks tagama isikule direktiivi 2013/32 artikli 46 kohaselt harta artiklis 47 sätestatud õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile, mis nõuab seda, et vähemalt esimeses kohtuastmes teostab kohus nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude, sealhulgas vajaduse korral rahvusvahelise kaitse vajaduste osas täieliku ja ex nunc kontrolli(51).
158. Seega peab varjupaigataotluse läbivaatamise menetlus jätkuma.
159. Tagasivõtmispalve esitamist ei ole loetletud nende põhjuste hulgas, millega saab õigustada läbivaatamismenetluse edasi lükkamist(52). See on ka mõistlik, kuivõrd tegemist on kahe eraldiseisva menetlusega, millest ühe aluseks on palve esitajaks olevas liikmesriigis varem esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus ning teise aluseks palve saajaks olevas liikmesriigis hiljem esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus.
160. Tagasivõtmispalve esitamine ei saa seega olla kõnealuse kohtumenetluse esemeks oleva konkreetse otsuse kehtetuks tunnistamise või muutmise põhjuseks. Kuigi sellest rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamist puudutavast otsusest ei tulene asjaomasele isikule õigusi, sest tegemist on varjupaigataotluse tagasilükkamise otsusega, on sellel siiski – nagu Euroopa Kohus 25. jaanuari 2018. aasta kohtuotsuses Hasan(53) leidis – tagajärjed ning ainult kohus saab oma pädevuse piires ning selle akti õiguspärasusega seotud põhjustel selle otsuse tühistada või seda muuta.
161. Tagasivõtmispalve esitamine samal ajal, kui palve esitajaks olevas liikmesriigis on pooleli kohtumenetlus, tekitab raskusi, mille ma juba välja tõin.
162. Tagasivõtmismenetlus ja kohtumenetlus ei kulge aga ühtmoodi. Kui esimese osas on rangelt sätestatud väga lühikesed tähtajad, siis teise puhul tuleb silmas pidada üksnes mõistlikku aega.
163. Kohtumenetlus võib seega pikalt kesta – vaidlus Euroopa Kohtus kinnitab seda – ning selle lõppedes võib sellega kaasneda vaidlustatud otsuse tühistamine või muutmine.
164. Sellega kaasneb oht, et palve esitajaks olevas liikmesriigis asja läbi vaatav kohus, kuhu pöörduti esimesena, muudab otsust, millega rahvusvahelise kaitse taotlus algul tagasi lükati, mistõttu kaob mõte ja vajadus selle järele, et teine liikmesriik taotleja tagasi võtaks.
165. Sellega kaasneb ka oht sattuda olukorda, kus eri liikmesriikide kohtutes on samal ajal menetluses sama vaidlusküsimus, kui palve esitajaks olevale liikmesriigile ja palve saajaks olevale liikmesriigile esitatud rahvusvahelise kaitse taotlused on ühesugused. Leian, et sellisel juhul ei saa ühelgi palve saanud liikmesriigi kohtul olla konkureerivat pädevust sellise asja lahendamiseks.
166. Siiski on tegu selliste raskustega, mida üheski Euroopa varjupaigasüsteemi õigusaktis ei käsitleta. Võttes arvesse esitatud küsimuse ulatust ja kohtuvaidluse piire, mida tuleb järgida, ei paku ma siinkohal välja võimalikke lahendusi.
167. Pean siiski täpsustama, et kuivõrd pärast seda, kui palve esitajaks olev liikmesriik on teada saanud, et teine liikmesriik võib olla taotluse läbivaatamise eest vastutav, ei ole võimalik tagasivõtmispalve esitamist edasi lükata – Dublini III määruse artikli 24 lõikes 2 sätestatud tähtajad on imperatiivsed –, on palve esitajaks oleva liikmesriigi kohustus tagada, et asja menetlev kohus teeks otsuse võimalikult kiiresti pärast varjupaigataotleja tagasivõtmispalve esitamist, ning seda vastavalt direktiivi 2013/32 artikli 46 lõikele 10.
168. Mis puudutab seda, kuidas peab käituma palve saajaks olev liikmesriik, siis teda on vaja teavitada ka sellest, et palve esitajaks olevas liikmesriigis toimub pooleliolev kohtumenetlus. Nagu näeme, ei pea viimane Dublini III määruse artikli 24 lõike 5 kohaselt tagasivõtmispalves märkima, millises staadiumis rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus on.
169. Siinkohal teen niisiis Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et direktiivi 2013/32 artiklite 31 ja 46 ning harta artiklite 41 ja 47 sätteid tuleb tõlgendada nii, et kui palve saajaks olevale liikmesriigile on Dublini III määruse artikli 24 lõike 1 alusel tagasivõtmispalve esitatud, peab palve esitajaks olev liikmesriik võimalikult kiiresti lõpule viima selle rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise, mille läbivaatamise eest tema vastutav on.
D. Dublini III määruse artikli 24 lõikes 5 sätestatud palve esitajaks oleva liikmesriigi teavitamiskohustuse ulatus (neljas ja viies eelotsuse küsimus)
170. Neljanda ja viienda eelotsuse küsimusega tunneb eelotsusetaotluse esitanud kohus huvi selle vastu, kui ulatuslik on palve esitajaks oleval liikmesriigil lasuv teavitamiskohustus Dublini III määruse artikli 24 alusel tagasivõtmispalve esitamisel.
171. Konkreetselt küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas määruse artikli 24 lõike 5 kohaselt peab palve esitajaks olev liikmesriik teavitama palve saajaks olevat liikmesriiki sellest, et seoses rahvusvahelise kaitse taotlusega, mille läbivaatamise eest tema ise vastutav on, on kohtumenetlus pooleli. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas Madalmaade asutused rikkusid oma kohustusi, jättes Itaalia asutustele teatamata, et teise taotluse tagasilükkamise kohta tehtud otsuse osas on Afdeling bestuursrechtspraak van de Raad van States (Madalmaade riiginõukogu halduskohtuasjade osakond) menetlus alles pooleli.
172. Juhul kui see on nii, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas selle kohustuse täitmata jätmine võib olla takistuseks sellele, et palve saajaks olev liikmesriik võtaks taotleja tagasi.
173. Dublini III määrusest leian ma kaks sätet, mis puudutavad teavet, mida liikmesriigid peavad vastu- ja tagasivõtmismenetluses vahetama, nendeks on määruse artikli 24 lõige 5 ja artikkel 34.
174. Kohe tuleb välistada määruse artikli 34 kohaldamine, kuna Itaalia Vabariik teabe saamiseks palvet ei esitanud.
175. Selle Dublini III määruse VII peatükis „Halduskoostöö“ sisalduva artikli pealkiri on „Teabe jagamine“, ja nagu selle artikli lõigetest 1 ja 6 tuleneb, seondub see üksnes olukorraga, kus üks liikmesriik palub teavet. Kuigi artikli 34 lõike 2 punkt g hõlmab ka sellist teavet, nagu käsitletakse käesoleval juhul, mis puudutab seda, kas varasema rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamisega seoses on käimasolevaid kohtumenetlusi(54), on siiski tõsi, et põhikohtuasjas ei ole Itaalia Vabariik Madalmaade asutustelt sellist teavet palunud.
176. Seega tuleb analüüsida, millised kohustused tulenevad palve esitajaks olevale liikmesriigile Dublini III määruse artikli 24 lõikest 5, mille rakendamise üksikasjad on sätestatud rakendusmääruse artiklis 2.
177. Nende sätete kohaselt tuleb palve artikli 18 lõike 1 punktis b osutatud isiku tagasivõtmiseks esitada rakendusmääruse III lisas toodud tüüpvormil. Sellel vormil tuleb välja tuua palve iseloom, selle esitamise põhjendus ja õiguslik alus.
178. Teiseks peab see sisaldama olenevalt asjaoludest ärakirju kõigist otsestest ja kaudsetest tõenditest, mis lubavad eeldada, et palve saajaks olev liikmesriik on vastutav rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, millele võivad olla lisatud asjaomase isiku avaldused ja/või Eurodaci kokkulangevuse teade. Otsesed ja kaudsed tõendid on kirjeldatud Dublini III määruse artikli 22 lõikes 3 ja rakendusmääruse lisas II toodud loetelus.
179. Dublini III määruse artikli 24 lõike 5 sõnastuse kohaselt peavad need andmed võimaldama „palve saajaks oleva liikmesriigi asutustel kindlaks teha, kas ta on [selles määruses] sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav“.
180. See, et palve esitajaks olevas liikmesriigis on pooleli rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsusega seonduv kohtumenetlus, ei ole iseenesest kriteerium, mille alusel saaks palve saajaks olev liikmesriik hinnata, kas tema on vastutav. Nagu Euroopa Kohus leidis, ei takista see asjaolu tagasivõtmismenetlust.(55)
181. Vaadelgem nüüd selle tüüpvormi sisu, millel palve esitajaks olev liikmesriik oma tagasivõtmispalve esitama peab ja mis on ära toodud rakendusmääruse III lisas.
182. Märgin, et lisaks andmetele palve õigusliku aluse ja varjupaigataotleja isiku kohta peab palve esitajaks olev liikmesriik selle vormi punkti 12 kohaselt palve saajaks olevale liikmesriigile teatama „[v]arasemad menetlused“. Nimetatud punkt 12 on sõnastatud järgmiselt:
„Kas taotleja on elukohariigis või mõnes muus riigis kunagi varem taotlenud rahvusvahelist kaitset […]?“
– jah/ei
Millal ja kus?
Kas selle taotluse kohta tehti otsus?
– ei/taotleja ei tea/jah, taotlus lükati tagasi
Otsuse kuupäev“.
183. Vormi punkti 12 rangelt tõlgendades peab palve esitajaks olev liikmesriik üksnes täpsustama, kas taotleja on juba esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse selle või mõne muu liikmesriigi asutustele ning kas selle taotluse kohta on tehtud otsus, märkides vastavalt ära kas „ei“, „taotleja ei tea“(56) või „jah, taotlus lükati tagasi“ ning näidates viimasel juhul ära otsuse kuupäeva.
184. Palve esitajaks olev liikmesriik ei pea seega iseenesest täpsustama, millises seisus menetlus on, eriti kui see on kohtumenetluse etapis. Näib niisiis, et Madalmaade asutustel ei olnud kohustust täpsustada, et 11. juuni 2014. aasta otsusega seoses oli kohtumenetlus pooleli.
185. Sellekohane märkus ei kuulu liiati nende otseste ja kaudsete tõendite hulka, mille palve esitajaks olev liikmesriik esitama peab. Ka siin peavad otsesed ja kaudsed tõendid võimaldama tõendada, et palve saajaks olev liikmesriik on Dublini III kriteeriumide alusel tegelikult vastutav. Nagu juba nägime, siis kõnealune asjaolu nende kriteeriumide hulka ei kuulu.
186. Täpsustan täielikkuse huvides, et rakendusmääruse II lisa loendis A loetletud tõendid(57) on formaalsed tõendid, mis peavad võimaldama tõendada näiteks seda, et taotleja on saatjata alaealine, kelle perekonnaliige viibib seaduslikul alusel palve saajaks oleva liikmesriigi territooriumil (koopia elamisloast Dublini III määruse artikli 8 kontekstis) või ka seda, et taotleja on sisenenud välispiiri kaudu ebaseaduslikult palve saajaks oleva liikmesriigi territooriumile (võltsitud passis olev sissesõidutempel määruse 13 lõike 1 kontekstis).
187. Mis puudutab rakendusmääruse II lisa loendi B esemeks olevaid kaudseid tõendeid, siis peab tegu olema selliste iseloomustavate andmetega, mis võimaldavad järeldada, et konkreetne liikmesriik on Dublini III määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav, nagu taotleja üksikasjalikud avaldused, rahvusvahelise organisatsiooni koostatud aruanded või ka sõidupiletid või hotelliarved.
188. Seetõttu ei leia ma, et Madalmaade asutused oleksid Dublini III määruse artikli 24 lõiget 5 silmas pidades oma kohustusi rikkunud, jättes oma palves märkimata, et teise taotluse tagasilükkamise kohta tehtud 11. juuni 2014. aasta otsuse peale esitatud kaebuse osas oli kohtumenetlus Afdeling bestuursrechtspraak van de Raad van States (Madalmaade riiginõukogu halduskohtuasjade osakond) veel pooleli.
189. Küll väärib sellise teabe andmata jätmine minu meelest kriitikat Dublini III määruse aluseks oleva lojaalse koostöö põhimõtte seisukohast, kuna miski ei takistanud Madalmaade asutustel seda täpsustamast rakendusmääruse III lisas toodud tüüpvormi lehekülje lõpus olevas rubriigis „Muud vajalikud täpsustused“.
190. Neid kaalutlusi arvesse võttes tuleb Dublini III määruse artikli 24 lõiget 5 tõlgendada nii, et rahvusvahelise kaitse taotleja tagasivõtmispalve esitajaks olev liikmesriik ei riku oma kohustusi, kui ta palve saajaks olevale liikmesriigile ei täpsusta, et tema kohtus on pooleli kohtumenetlus seoses kaebusega taotleja poolt tema territooriumil esmakordsel viibimisel esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse peale.
E. Dublini III määruse artikli 17 lõikes 1 sisalduva kaalutlusõigust käsitleva sätte kohaldamisala (kuues eelotsuse küsimus)
191. Kuuenda eelotsuse küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas Dublini III määruse artikli 17 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see paneb liikmesriigile, kes ei ole selle määruse III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav, kohustuse vaadata rahvusvahelise kaitse taotlus läbi, kui taotleja on talle üle antud Euroopa vahistamismääruse täitmiseks.
192. Teisisõnu küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kui Itaalia Vabariik oleks muutunud vastutavaks liikmesriigiks, siis kas Madalmaade asutused ei oleks pidanud selle kaalutlusõigust käsitleva sätte alusel ise kõnealust rahvusvahelise kaitse taotlust läbi vaatama, kuivõrd nende poolt X-i suhtes tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmiseks olid Itaalia asutused X-i neile üle andnud.
193. Kõik Euroopa Kohtule kirjalikud seisukohad esitanud menetlusosalised leiavad, et Dublini III määruse artikli 17 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selline kohustus on välistatud.
194. Selle sätte kohaldamisala ja väga selge sõnastuse tõttu arvan niisamuti.
195. Tuleb meenutada, et Dublini III määruse artikli 3 lõike 1 kohaselt vaatab taotluse läbi üks liikmesriik, kelleks on III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav liikmesriik.
196. Dublini III määruse IV peatükis on sätestatud olukorrad, kus varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutavana saab käsitada liikmesriiki, kes nende kriteeriumide kohaselt seda ei ole. Nii on selle määruse artikli 17 „Kaalutlusõigust käsitlevad sätted“ lõike 1 esimeses lõigus sätestatud, et „iga liikmesriik [võib] otsustada läbi vaadata rahvusvahelise kaitse taotluse, mille on talle esitanud kolmanda riigi kodanik […], isegi kui käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt ei vastuta ta selle läbivaatamise eest“(58).
197. Tuleb kohe ära märkida, et sellest sättest tuleneb õigus sellele liikmesriigile, „kellele on rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud kolmanda riigi kodanik“.
198. Selline olukord nagu käesolevas asjas, kus rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud muus liikmesriigis kui see, kes on selle sätte adressaat, antud juhul Itaalias, ei kuulu selle sätte kohaldamisalasse.
199. Juhul, kui kõnealune olukord peaks Dublini III määruse artikli 17 lõike 1 esimese lõigu kohaldamisalasse kuuluma, siis tuleb igal juhul meenutada, et selles sättes sisalduva normi kohaldamine toimub, nagu selle pealkirjast ühemõtteliselt tuleneb, kaalutlusõiguse alusel.
200. Sätestades, et „[…] võib iga liikmesriik otsustada läbi vaadata rahvusvahelise kaitse taotluse“(59), väljendab see säte üheselt mõistetavalt liidu seadusandja tahet jätta liikmesriikidele kaalutlusõiguse alusel võimalus vaadata läbi selline taotlus, mille läbivaatamise eest ta Dublini III määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav ei ole, mitte aga kehtestada sellist kohustust. Selle sätte sõnastusest tuleneb selgelt, et selle võimaluse kasutamisele ei ole seatud mingisuguseid erilisi tingimusi(60).
201. Dublini III määruse ettevalmistavale materjalile tuginedes on Euroopa Kohus ka märkinud, et selle normi kehtestamise eesmärk oli võimaldada igal liikmesriigil iseseisvalt poliitilistest, inimlikest või praktilistest kaalutlustest lähtudes otsustada varjupaigataotlus läbi vaadata, kuigi ta selles määruses sätestatud kriteeriumide alusel selle läbivaatamise eest vastutav ei ole.(61)
202. Lisaks leidis Euroopa Kohus 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsuses C. K. jt(62), mis puudutas raskelt haige varjupaigataotleja üleandmist tema taotluse läbivaatamise eest vastutavale liikmesriigile, et kui palve esitajaks olevale liikmesriigile on näha, et taotleja tervis lähiajal ei parane või et menetluse pikaajaline peatamine võib halvendada selle isiku seisundit, „võib palve esitanud liikmesriik otsustada ise tema taotluse läbi vaadata vastavalt „kaalutlusõigust käsitlevale sättele“, mis on ette nähtud Dublini III määruse artikli 17 lõikes 1“, ent liikmesriigil ei ole ühelgi juhul kohustust seda sätet kohaldada(63).
203. Selline tõlgendus tugineb vajadusele kaitsta selle kaalutlusõigust käsitleva sätte ülesannet ning tagada sellega liikmesriikidele jäetud kaalutlusõigus. See tõlgendus peaks niisiis olema üle kantav olukorrale, kus liikmesriik, kus on esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus, teeb taotleja suhtes Euroopa vahistamismääruse.(64)
204. Neid asjaolusid silmas pidades tuleb asuda seisukohale, et Dublini III määruse artikli 17 lõike 1 esimene lõik ei ole kohaldatav sellises olukorras nagu põhikohtuasjas käsitletav, kus rahvusvahelise kaitse taotlus esitati muus liikmesriigis kui see, kellele see säte suunatud on.
VII. Ettepanek
205. Eelnevatest põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata rechtbank Den Haag, zittingsplaats Amsterdami (Haagi esimese astme kohus, Amsterdami kohtumaja, Madalmaad) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Võttes arvesse põhikohtuasja erilisi asjaolusid, ei kuulu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, artikli 23 lõige 3 kohaldamisele, ja sellest tulenevalt ei ole vastutus asjaomase isiku poolt Itaalias esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest üle läinud, kuna vastasel juhul ei oleks vastutava liikmesriigi määramise menetlus määrusega nr 604/2013 taotletavale eesmärgile vastavalt ratsionaalne, objektiivne, õiglane ja kiire ega kooskõlas liikmesriikidevahelise lojaalse koostöö ja solidaarsuse põhimõtetega, millel rajaneb Euroopa ühine varjupaigasüsteem.
2. Võttes arvesse põhikohtuasja erilisi asjaolusid, toob määruse nr 604/2013 artikli 24 lõike 1 alusel tagasivõtmispalve esitamine kaasa selle, et vastutava liikmesriigi määramise menetlus ei ole määruse nr 604/2013 eesmärgile vastavalt ratsionaalne, objektiivne, õiglane ja kiire ega kooskõlas liikmesriikidevahelise lojaalse koostöö ja solidaarsuse põhimõtetega, millel rajaneb Euroopa ühine varjupaigasüsteem, kui palve esitajaks oleva liikmesriigi pädevad asutused on esiteks olnud vastutavad taotleja poolt selle riigi territooriumil esimest korda viibimise ajal esitatud rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise eest, kui teiseks on selles liikmesriigis pooleli kohtumenetlus seonduvalt kaebusega, mis esitati otsuse peale, millega üks neist taotlustest tagasi lükati, ning kui see liikmesriik on kolmandaks teinud asjaomase isiku suhtes Euroopa vahistamismääruse, nõudes tagasivõtmispalve saajaks olevalt liikmesriigilt, mille territooriumil see isik viibib, selle isiku üleandmist.
3. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta artiklite 31 ja 46 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklite 41 ja 47 sätteid tuleb koosmõjus tõlgendada nii, et kui taotluse saajaks olevale liikmesriigile on määruse nr 604/2013 artikli 24 lõike 1 alusel tagasivõtmispalve esitatud, siis peab palve esitajaks olev liikmesriik võimalikult kiiresti lõpule viima selle rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise, mille läbivaatamise eest tema vastutav on.
4. Määruse nr 604/2013 artikli 24 lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et rahvusvahelise kaitse taotleja tagasivõtmispalve esitajaks olev liikmesriik ei riku oma kohustusi, kui ta palve saajaks olevale liikmesriigile ei täpsusta, et tema kohtus on pooleli kohtumenetlus seoses kaebusega taotleja poolt tema territooriumil esmakordsel viibimisel esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse peale.
5. Määruse nr 604/2013 artikli 17 lõike 1 esimene lõik ei ole kohaldatav sellises olukorras nagu põhikohtuasjas käsitletav, kus rahvusvahelise kaitse taotlus esitati muus liikmesriigis kui see, kes on selle sätte adressaadiks.
VIII. Lisa
i Pärast käesoleva ettepaneku esmakordset veebis avaldamist on punkte 168 ja 205 muudetud järgmiselt:a) [Punktis 168 tehtud muudatus ei puuduta eestikeelset versiooni];b) Punkti 205 alapunktis 5 on sõnad „Määruse nr 604/2013 artikli 17 lõige 1“ asendatud sõnadega „Määruse nr 604/2013 artikli 17 lõike 1 esimene lõik“.