ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda)
27. aprill 2022(*)
Ühenduse disainilahendus – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Registreeritud disainilahendus, mis on duši äravoolurenn – Varasem disainilahendus, mis on esitatud pärast kehtetuks tunnistamise taotluse esitamist – Määruse (EÜ) nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunkt v – Apellatsioonikoja kaalutlusõigus – Kohaldamisala – Määruse (EÜ) nr 6/2002 artikli 63 lõige 2 – Suuline menetlus ja menetlustoimingud – Määruse nr 6/2002 artiklid 64 ja 65 – Kehtetuse alus – Eristatavus – Määruse nr 6/2002 artikkel 6 ja artikli 25 lõike 1 punkt b – Varasema disainilahenduse identifitseerimine – Varem omandatud täielikud õigused – Vaidlusaluse disainilahenduse omaduste kindlakstegemine – Igakülgne võrdlemine
Kohtuasjas T‑327/20,
Group Nivelles NV, asukoht Gingelom (Belgia), esindaja: advokaat J. Jonkhout,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindajad: A. Folliard-Monguiral ja G. Predonzani,
kostja,
teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses, menetlusse astuja Üldkohtus
Easy Sanitary Solutions BV, asukoht Oldenzaal (Madalmaad), esindaja: advokaat F. Eijsvogels,
mille ese on hagi EUIPO kolmanda apellatsioonikoja 17. märtsi 2020. aasta otsuse peale (asi R 2664/2017‑3), mis käsitleb Group Nivelles’i ja Easy Sanitary Solutionsi vahelist disainilahenduse kehtetuks tunnistamise menetlust,
ÜLDKOHUS (üheksas koda),
koosseisus: kohtunikud M. J. Costeira, president, M. Kancheva (ettekandja) ja T. Perišin,
kohtusekretär: ametnik A. Juhász-Tóth,
arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 28. mail 2020,
arvestades EUIPO esitatud kostja vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 29. septembril 2020,
arvestades menetlusse astuja seisukohti, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 2. oktoobril 2020,
arvestades seda, et koja liikme takistuse tõttu on koja koosseisu täiendamiseks määratud teine kohtunik,
arvestades 13. oktoobril 2021 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Menetlusse astuja Easy Sanitary Solutions BV esitas 28. novembril 2003 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT 2002, L 3, lk 1; ELT eriväljaanne 13/27, lk 142) alusel ühenduse disainilahenduse registreerimise taotluse.
2 Ühenduse disainilahendus, mille registreerimist taotleti ja mis on käesoleval juhul vaidlustatud, on kujutatud järgmiste vaadetena:
25.1
25.2
25.3
3 Tooted, milles vaidlusalune disainilahendus on ette nähtud kasutamiseks, kuuluvad 8. oktoobri 1968. aasta tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise klassifikatsiooni Locarno kokkuleppe (muudetud) klassi 23‑02 ja vastavad järgmisele kirjeldusele: „duši äravoolurennid“ (shower drains).
4 Vaidlustatud disainilahendus registreeriti ühenduse disainilahendusena numbri 107834‑0025 all ja avaldati 9. märtsi 2004. aasta väljaandes Bulletin des dessins ou modèles communautaires nr 19/2004. Seda on korduvalt pikendatud, sealhulgas 16. juunil 2018.
5 Hageja Group Nivelles NV õiguseellane I‑Drain BVBA esitas 3. septembril 2009 määruse nr 6/2002 artikli 52 alusel vaidlusaluse disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse.
6 Kehtetuks tunnistamise taotluses tugineti määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktile b koostoimes sama määruse artiklitega 4–9.
7 I‑Drain lisas kehtetuks tunnistamise taotlusele koopia rahvusvahelisest registreeringust DM/059828 (edaspidi „registreering DM/059828“), mille registreerimistaotluse esitas menetlusse astuja 2. aprillil 2002 ja mis avaldati 30. juunil 2002 ning mis on järgmine:
8 Pärast kehtetuks tunnistamise taotluse esitamist esitas I‑Drain oma 2. aprilli 2010. aasta vastuses menetlusse astuja seisukohtadele uued dokumendid muude disainilahenduste kohta, sealhulgas väljavõtted kahest Blücheri 1998. ja 2000. aasta tootekataloogist, milles mõlemas oli leheküljel 33 järgmine kujutis, mille keskel asub katteplaat (edaspidi „Blücheri kataloogide katteplaat“):
9 Hageja omandas ühendamise teel ühinemise tulemusel 30. augustil 2010 I‑Draini õigused ja kohustused ning viimati nimetatu lõpetas juriidilise isikuna tegevuse.
10 Kehtetuks tunnistamise osakond rahuldas 23. septembri 2010. aasta otsusega kehtetuks tunnistamise taotluse ja tunnistas vaidlustatud disainilahenduse määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b alusel kehtetuks, kuna see ei ole Blücheri kataloogide katteplaadi osas uudne määruse artikli 5 tähenduses.
11 Menetlusse astuja esitas 15. oktoobril 2010 EUIPO‑le määruse nr 6/2002 artiklite 55–60 alusel kehtetuks tunnistamise osakonna otsuse peale kaebuse.
12 EUIPO kolmas apellatsioonikoda rahuldas 4. oktoobri 2012. aasta otsusega (edaspidi „esimene otsus“) kaebuse ja tühistas kehtetuks tunnistamise osakonna otsuse osas, milles see tugines määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktile b koostoimes sama määruse artikli 4 lõikega 1 ja artikliga 5, see tähendab osas, milles leiti, et vaidlusalune disainilahendus ei ole uudne. Ta saatis asja tagasi kehtetuks tunnistamise osakonnale kehtetuks tunnistamise taotluse uuesti läbivaatamiseks osas, milles see põhineb määruse artikli 25 lõike 1 punktil b koostoimes sama määruse artikli 4 lõikega 1 ja artikliga 6, st vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse puudumisel.
13 Hageja esitas 7. jaanuaril 2013 Üldkohtule esimese otsuse peale määruse nr 6/2002 artikli 61 alusel hagi.
14 Üldkohus tühistas 13. mai 2015. aasta otsusega Group Nivelles vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Duši äravoolurenn) (T‑15/13, EU:T:2015:281; edaspidi „Üldkohtu esimene otsus“) esimese otsuse ja jättis hagi ülejäänud osas rahuldamata. Nii nagu EUIPO kuni selle hetkeni, lähtus Üldkohus varasema disainilahenduse (osana) Blücheri kataloogide katteplaadist, mitte disainilahendusest DM/059828.
15 Menetlusse astuja ja EUIPO esitasid Üldkohtu esimese otsuse peale Euroopa Kohtule apellatsioonkaebused vastavalt 11. juulil ja 24. juulil 2015.
16 Euroopa Kohus jättis 21. septembri 2017. aasta otsusega Easy Sanitary Solutions ja EUIPO vs. Group Nivelles (C‑361/15 P ja C‑405/15 P, EU:C:2017:720; edaspidi „apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsus“) apellatsioonkaebused rahuldamata, tuvastades siiski selle kohtuotsuse punktides 72 ja 134 kaks Üldkohtu-poolset õigusnormi rikkumist. Esiteks leidis Euroopa Kohus, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui nõudis Üldkohtu esimese otsuse punktides 77–79 ja 84 EUIPO‑lt, et ta vaidlustatud disainilahenduse uudsuse hindamisel kombineeriks ühe või mitme varasema disainilahenduse erinevaid osi, mis on esitatud kehtetuks tunnistamise taotlusele lisatud Blücheri kataloogi erinevates väljavõtetes, kuigi kehtetuks tunnistamise taotleja ei esitanud terviklikku disainilahendust, mis tema väitel on varasem. Teiseks otsustas Euroopa Kohus, et Üldkohus rikkus õigusnormi Üldkohtu esimese otsuse punktis 132, kui ta nõudis vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hindamisel, et selle disainilahenduse asjatundlik kasutaja teaks toodet, milles või millel varasemat disainilahendust kohaldati. Kuna apellatsioonkaebused jäeti aga rahuldamata, oli esimese otsuse tühistamine Üldkohtu esimese otsuse resolutsiooniga jõustunud ja asi saadeti tagasi EUIPO‑le.
17 EUIPO menetluses osalevaid pooli teavitati 19. detsembril 2017 sellest, et kaebus kehtetuks tunnistamise osakonna otsuse peale määrati numbri R 2664/2017‑3 all läbivaatamiseks kolmandale apellatsioonikojale uues koosseisus.
18 Apellatsioonikoja ettekandja saatis 24. juulil 2018 EUIPO menetluse pooltele teatise, milles teavitas neid, et apellatsioonikojale esitatud varasem disainilahendus on disainilahendus DM/059828, mis on ainus kehtetuks tunnistamise taotluses mainitud disainilahendus erinevalt Blücheri kataloogide katteplaadist. Nimelt tuvastas ettekandja pärast Euroopa Kohtu poolt kohtuasja uueks arutamiseks saatmist toimikut uuesti läbi vaadates, et kehtetuks tunnistamise taotluses ei esine varem asja läbi vaadanud instantside hinnatud varasemat disainilahendust ja et nimetatud taotluses ei ole mainitud ühtegi muud disainilahendust. Pooltele anti seisukohtade esitamiseks kahekuuline tähtaeg.
19 Hageja esitas 21. septembril 2018 oma seisukohad.
20 EUIPO kolmas apellatsioonikoda rahuldas 17. märtsi 2020. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) menetlusse astuja kaebuse, tühistas kehtetuks tunnistamise osakonna otsuse ja lükkas kehtetuks tunnistamise taotluse tagasi. Kõigepealt tuvastas apellatsioonikoda, et kehtetuks tunnistamise taotluses oli hageja nimetanud varasema disainilahendusena üksnes disainilahendust DM/059828 ja et teistele disainilahendustele, nagu Blücheri kataloogides esitatud disainilahendus, tugineti hiljem täiendavates seisukohtades. Ta tuletas aga meelde, et määruse nr 6/2002 artikli 63 lõige 2 ei luba taotlejal laiendada menetluse eset, põhjendades oma taotlust järjekordsete varasemate disainilahendustega.
21 Mis puutub vaidlustatud disainilahendusse ja selle nähtavatesse tunnustesse, siis leidis apellatsioonikoda, et see on registreeritud duši äravoolurennide jaoks, mis koosnevad äravoolusifoonist, -reservuaarist ja katteplaadist, ning eelkõige on vaidlustatud disainilahenduses seisneval tootel pikisuunalised pilud ja kitsad äärikud, samas kui katteplaadi kogu pind on kaunistatud punktikestega. Apellatsioonikoda kordas, et Üldkohtu esimese otsuse punktis 49 on märgitud, et pärast vaidlusaluse disainilahendusega hõlmatud „dušisifooni (shower drain)“ paigaldamist, see tähendab selle integreerimist duši põrandasse, on nähtav mitte üksnes plaadi pealmine külg, vaid ka kaks pikisuunalist pilu ning reservuaari ääriku ülemine osa.
22 Mis puutub varasemasse disainilahendusse, siis leidis apellatsioonikoda, et ta peab kontrollima kõiki esitatud tõendeid, et täpselt kindlaks teha, milles see disainilahendus seisneb, kuna pärast apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsust ja Üldkohtu esimest otsust ei saa selleks olla Blücheri kataloogide leheküljel 33 esitatud pildi keskel kujutatud katteplaat, mis ei kujuta endast terviklikku vedelike äravooluseadet. Olles meelde tuletanud, et kehtetuks tunnistamise taotlus määratles menetluse eseme, mis tulenes ühelt poolt vaidlusalusest disainilahendusest ja teiselt poolt viidatud varasematest disainilahendustest, leidis apellatsioonikoda, et kõnealusel juhul oli hageja kehtetuks tunnistamise taotluses tuginenud disainilahendusele DM/059828 (mis on esitatud eespool punktis 7).
23 Mis puutub vaidlusaluse disainilahenduse tehnilist funktsiooni, siis leidis apellatsioonikoda, et ükski selle tunnus ei ole tingitud üksnes selle tehnilisest otstarbest ning seetõttu ei saa neid jätta kaitse alt välja, samuti ei saa pidada nende rolli sisuliselt tühiseks igakülgse võrdlemise seisukohast. Ta märkis ka, et selles valdkonnas on kontseptsioonil tugev esteetiline komponent.
24 Mis puutub vaidlusaluse disainilahenduse eristatavusse, siis leidis apellatsioonikoda esiteks, et asjatundlikud kasutajad on isikud, kes teavad tavapärases kaubanduses saadaolevate äravoolurennide põhitunnuseid ja standardkonfiguratsiooni, ning nad kuuluvad nii kutseala asjatundjate hulka (nt jaemüüjad, kes müüvad neid äravoolurenne kolmandatele isikutele, torulukksepad, kes neid paigaldavad, või sisearhitektid, kes otsivad ja valivad oma klientidele äravoolurenne, lähtudes nende välimusest) kui ka tavatarbijate hulka, kes on seega lõppkasutajad, kes valivad ja ostavad neid ise paigaldamiseks ja kasutamiseks kõiksugu valdkondades või ümbrustes. Teiseks leidis apellatsioonikoda, et autori vabadusaste on suhteliselt lai, sest isegi kui asjatundlik kasutaja iseenesest teab, et äravoolurennile võib nende äravoolufunktsiooni täitmiseks olla lisatud külg- ja otsaseintega varustatud reservuaar, millel on kanalisatsiooni ühendatud äravoolusifoon ja üks või mitu võre või avadega või piludega katteplaat, mille kaudu vesi ära voolab, võib nende omaduste konkreetne välimus olla kuju, materjali, suuruse ja proportsioonide poolest erinev, sest peale vee eemaldamise tagamise ei ole need omadused muud viisil piiratud. Kolmandaks, pärast seda, kui on kindlaks tehtud vaidlusaluse disainilahenduse ja avalikkusele kättesaadavaks tehtud varasemate disainilahenduste tunnused eraldi võetuna ning seejärel võrreldud nende üldmuljet (vt punktid 117–127), järeldas apellatsioonikoda, et vaidlustatud disainilahendus on eristatav ega saa eeldada, et see ei ole uudne, mistõttu on see kehtiv.
Poolte nõuded
25 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– teha uus otsus ja tunnistada vaidlustatud disainilahendus kehtetuks, muutes otsuse põhjendust;
– mõista kohtukulud välja EUIPO‑lt.
26 EUIPO palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
27 Menetlusse astuja palub Üldkohtul:
– lükata tagasi etteheited, mis on esitatud esimese, teise, neljanda, viienda ja kuuenda väite põhjendamiseks;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
28 Hagi põhjenduseks esitab hageja kuus väidet, mille sisu kohaselt on apellatsioonikoda teinud hindamisvigu, millest esimene on vaidlustatud otsuse punktis 24 (ja ettekandja 24. juuli 2018. aasta teatise teise lehekülje kahes esimeses lõigus, millele see punkt viitab), teine on sama otsuse punktis 26 ning kolmas selle otsuse punktides 38 ja 39 koostoimes selle otsuse punktidega 58 ja 62–65, neljas vaidlustatud otsuse punktides 98–110 ja 112, viies selle otsuse punktis 111 koostoimes selle otsuse punktidega 29 ja 30 ning kuues selle otsuse punktides 114–117.
29 Üldkohus peab otstarbekaks analüüsida kõigepealt kolmandat ja esimest väidet, mis puudutavad varasema disainilahenduse identifitseerimist, seejärel teist väidet, mis puudutab vaidlusaluse disainilahenduse omaduste kindlakstegemist, ning lõpuks neljandat, viiendat ja kuuendat väidet, mis käsitlevad vastandatud disainilahenduste võrdlemist ning vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hindamist.
Esimene ja kolmas väide, mis puudutavad varasema disainilahenduse identifitseerimist
Kolmas väide
30 Kolmandas väites väidab hageja, et apellatsioonikoda eksis vaidlustatud otsuse punktides 38 ja 39 koostoimes sama otsuse punktidega 58 ja 62–65 ning rikkus määruse nr 6/2002 artikli 63 lõiget 2, kui ta leidis, et üksnes kehtetuks tunnistamise osakonnale kehtetuks tunnistamise taotluse raames – käesoleval juhul hageja õiguseellase 3. septembri 2009. aasta taotlus – esitatud tõendid on vastuvõetavad ja neid võis kehtetuks tunnistamise hindamisel arvesse võtta. Ta leiab, et EUIPO‑l on kehtetuks tunnistamise menetluses esitatud faktiliste asjaolude ja tõendite hindamisel selleks kaalutlusõigus, kui EUIPO peab selles menetluses tegema otsuse ja sellele vastavas ulatuses. Seevastu ei saa tema sõnul sellele õigusele tugineda faktiliste asjaolude ja tõendite osas, mis on esitatud menetluses, milles EUIPO on juba teinud otsuse, mis on lõplik ja varasem.
31 Käesoleval juhul on hageja sõnul menetlustes juba tehtud lõplik ja varasem otsus, see tähendab EUIPO kehtetuks tunnistamise osakonna menetluses, mille tulemusel tehti tühistamisosakonna 23. septembri 2010. aasta otsus, ja EUIPO apellatsioonikojas 4. oktoobril 2012 toimunud menetluses, mille tulemusel tehti esimene otsus. Nende kahe menetluse tulemusena jõuti järeldusele, et arvesse võis võtta kõiki faktilisi asjaolusid ja kõiki tõendeid. Hilisemates Üldkohtus ja Euroopa Kohtus toimunud menetlustes ei ole poolte poolt kehtetuks tunnistamise osakonnas ja apellatsioonikojas toimunud varasemates menetlustes esitatud faktiliste asjaolude ning tõendite vastuvõetavuse küsimust kohtu omal algatusel ega muul viisil kahtluse alla seatud. Täpsemalt on väär ka järeldus, mille ettekandja oma 24. juuli 2018. aasta teatises arvas võimalikuks tuletada apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsusest, et Blücheri kataloogide leheküljel 33 esitatud fotot on võimatu esitada tõendina. Menetlusse astuja ja EUIPO ei ole tühistamisosakonna ning apellatsioonikoja sellekohaseid järeldusi kordagi vaidlustanud ei Üldkohtus ega Euroopa Kohtus.
32 Hageja väidab seega, et apellatsioonikoda on seda järeldust vaidlustatud otsuse asjasse puutuvates punktides sõnastades taganenud varasematest lõplikest otsustest. See oleks vastuolus hea halduse ja vaidluste lahendamise üldpõhimõtetega, nagu need on ette nähtud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41, ning õiguskindluse, õiguspärase ootuse kaitse ja menetlusliku otstarbekuse põhimõtetega. Ta järeldab, et apellatsioonikoda ei võinud kasutada määruse nr 6/2002 artikli 63 lõikest 2 tulenevat pädevust tagasiulatuvalt.
33 EUIPO vaidleb hageja argumentidele vastu.
34 Menetlusse astuja jätab Üldkohtu otsustada hageja poolt selles väites esitatud õigusväite.
35 Apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuse punktides 38 ja 39, et kuna Euroopa Kohus leidis apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuses, et varasem disainilahendus ei sobi, siis tuleb analüüsida hageja viidatud teisi varasemaid disainilahendusi. Kehtetuks tunnistamise taotluses oli viimati nimetatu määratlenud varasema disainilahendusena DM/059828 ja mitte ühtegi teist disainilahendust. Hageja õiguseellane viitas hiljem täiendavates seisukohtades teistele disainilahendustele. Sellega seoses lisas apellatsioonikoda, et arvesse tuleb võtta asjaolu, et määruse nr 6/2002 artikli 63 lõige 2 ei anna taotlejale õigust laiendada menetluse eset, tuginedes oma taotluses järjekordsetele varasematele disainilahendustele, kuna sellise lähenemise tagajärjel pikeneb menetlus ja muudetakse selle eset. Hageja hilisemates seisukohtades hageja õiguseellase esitatud järjekordsete varasemate disainilahenduste suhtes, nimelt Blücheri kataloogides esitatute suhtes, ei ole aga kehtetuks tunnistamise taotluses viidatud kui varasematele disainilahendustele.
36 Vaidlustatud otsuse punktis 58 tuletas apellatsioonikoda meelde, et nagu ta on juba mitmes varasemas otsuses otsustanud, määratletakse kehtetuks tunnistamise taotluses menetluse ese, mis tuleneb ühelt poolt vaidlusalusest disainilahendusest ja teiselt poolt viidatud varasematest disainilahendustest, ning seetõttu ei ole menetluse käigus enam võimalik viidata muudele varasematele disainilahendustele, mis võiksid pärast taotluse esitamist osutuda takistuseks vaidlusaluse disainilahenduse uudsusele või eristatavusele.
37 Apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuse punktis 62, et üksnes vastuseks menetlusse astuja seisukohtadele esitati Blücheri kataloogide leheküljel 33 esitatud pildi keskel kujutatud katteplaat, mida hageja õiguseellane määratleb asjaomasena või ühena varasematest disainilahendusest, mis väidetavalt tõendavad, et vaidlustatud disainilahendusel puudub uudsus ja eristatavus. Ta täpsustas, et asjaolu, et varem asja läbi vaadanud instansid pidasid seda plaati varasema disainilahendusena vastuvõetavaks, on vastuolus eespool nimetatud põhimõtetega, mille kohaselt on kehtetuks tunnistamise menetluse ese määratletud taotluses ning et pärast kehtetuks tunnistamise taotluse esitamist ei ole lubatud selles menetluses viidata muudele varasematele disainilahendustele.
38 Täielikkuse huvides märkis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 63, et kehtetuks tunnistamise taotluses juba nimetatud disainilahenduse või varasemate õigustega seotud täiendavate faktide, tõendite ja dokumentide vastuvõetavus kuulub kehtetuks tunnistamise osakonnale määruse nr 6/2002 artikli 63 lõike 2 alusel antud kaalutlusõiguse alla. See säte ei võimalda siiski kehtetuks tunnistamise taotlejal laiendada menetluse eset, tuginedes taotluses järjekordsetele varasematele disainilahendustele, kuna sellise lähenemise tulemusel pikeneb menetlus ja muudetakse selle eset. Kuna nimetatud disainilahendusi, mis täpsemalt on lisades 3a ja 3b esitatud Blücheri kataloogides, ei olnud kehtetuks tunnistamise taotluses mainitud, siis ei olnud kehtetuks tunnistamise osakonnal ega apellatsioonikojal selles osas kaalutlusõigust. Seetõttu ei saa neis dokumentides esitatud disainilahendusi pidada käesolevas kehtetuks tunnistamise menetluses vastuvõetavaks varasemaks kunstiliseks lahenduseks. Sama otsuse punktis 64 nentis apellatsioonikoda, et samadel põhjustel ei saa vastuseks ettekandja teatisele hageja esitatud seisukohtades nimetatud dokumendid ja fotod, mis puudutasid muid disainilahendusi kui need, mis sisalduvad disainilahenduses DM/059828, kujutada endast vastuvõetavat varasemat kunstilist lahendust.
39 Seetõttu järeldas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 65, et vastavalt ettekandja teatisele on käesoleval juhul ainus varasem disainilahendus DM/059828.
40 Kolmandas väites leiab hageja sisuliselt, et apellatsioonikoda tegi vea ja rikkus määruse nr 6/2002 artikli 63 lõiget 2, kui ta tugines oma otsuses ainult kehtetuks tunnistamise taotluses nimetatud varasematele disainilahendustele, arvestamata selliseid tõendeid nagu Blücheri kataloogid, mis esitati pärast kehtetuks tunnistamise taotluse esitamist ja millest apellatsioonikoda lähtus üksnes oma esimeses, lõplikuks muutunud otsuses.
41 Sellega seoses tuleb kõigepealt tõdeda, et nende varasemate disainilahenduste identifitseerimise küsimust, mida tuleb võrrelda vaidlustatud disainilahendusega, ei ole EUIPO, Üldkohtu ja Euroopa Kohtu varasemates menetlustes kunagi lõplikult lahendatud.
42 Nimelt ühelt poolt tühistati esimene apellatsioonikoja otsus, milles pealegi ei otsustatud sõnaselgelt hageja poolt pärast kehtetuks tunnistamise taotluse esitamist esitatud dokumentide vastuvõetavuse kohta, Üldkohtu esimese otsusega, mille resolutsioon on jõustunud (vt eespool punktid 14 ja 16). Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tühistaval kohtuotsusel ex tunc õigusmõju ja seetõttu kõrvaldab see tühistatud õigusakti õiguskorrast tagasiulatuvalt (vt 27. juuni 2013. aasta kohtuotsus Beifa Group vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Schwan-Stabilo Schwanhäußer (Kirjutusvahendid), T‑608/11, ei avaldata, EU:T:2013:334, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 23. septembri 2020. aasta kohtuotsus CEDC International vs. EUIPO – Underberg (Pudelis oleva rohulible kuju), T‑796/16, EU:T:2020:439, ei avaldata, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on esimene otsus Euroopa Liidu õiguskorrast kadunud ning see ei ole kuidagi jõustunud.
43 Teiselt poolt ei tehtud Üldkohtu esimeses otsuses (vt eespool punkt 14) otsust ka nende dokumentide vastuvõetavuse ega ka nende varasemate disainilahenduste eseme kohta, mida tuleb võrrelda vaidlusaluse disainilahendusega. Tegelikult ei esitanud seda küsimust ei pooled ega ka omal algatusel Üldkohus. Peale selle on apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuses (vt eespool punkt 16) piirdutud üksnes apellatsioonkaebustes esitatud õigusküsimustega. Seetõttu ei tõstatatud Üldkohtu esimeses otsuses ega apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuses nende varasemate disainilahenduste identifitseerimise küsimust, millel kehtetuks tunnistamise taotlus põhines, ega ka küsimust, kas hiljem esitatud dokumendid on asjakohased varasemate disainilahenduste määratlemiseks.
44 Seejärel tuleb tõdeda, et käsitletav väide põhineb eeldusel, et määruse nr 6/2002 artikli 63 lõige 2 on kohaldatav käesolevas asjas käsitlevatel asjaoludel. Seega tuleb uurida, kas see säte on käesoleval juhul kohaldatav vähemalt varasema disainilahenduse identifitseerimise küsimusele, arvestades eelkõige komisjoni 21. oktoobri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 2245/2002, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT 2002, L 341, lk 28; ELT eriväljaanne 13/31, lk 14), artikli 28 lõike 1 punkti b alapunkte v ja vi.
45 Tuleb meelde tuletada, et määruse nr 6/2002 artikli 63 lõike 2 kohaselt võib EUIPO jätta arvesse võtmata faktid ja tõendid, mis asjaomased pooled on esitanud hilinenult. See säte annab seega nii kehtetuks tunnistamise osakonnale kui ka EUIPO apellatsioonikojale kaalutlusõiguse.
46 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb määruse nr 6/2002 artikli 63 lõike 2 sõnastusest, et pooltele jääb üldjuhul ja kui ei ole sätestatud teisiti, võimalus esitada faktilisi asjaolusid ning tõendeid ka pärast määruse nr 6/2002 sätete alusel selleks kehtestatud tähtaegade möödumist ning et EUIPO‑l ei ole mingil moel keelatud võtta arvesse faktilisi asjaolusid ja tõendeid, millele on niiviisi hilinenult tuginetud või mis on hilinenult esitatud. Täpsustades, et viimati nimetatu „võib“ sellisel juhul otsustada neid tõendeid mitte arvesse võtta, jätab see säte EUIPO‑le ulatusliku kaalutlusõiguse otsustada, kas ta võtab neid arvesse või mitte, millega seoses ta peab oma otsust ka põhjendama (vt 5. juuli 2017. aasta kohtuotsus Gamet vs. EUIPO – „Metal-Bud II“ Robert Gubała (Uksekäepide), T‑306/16, ei avaldata, EU:T:2017:466, punktid 15 ja 16 ning seal viidatud kohtupraktika).
47 Mis puutub sellesse, kuidas EUIPO kasutab kaalutlusõigust hilinenult esitatud tõendite arvessevõtmiseks, siis olgu märgitud, et juhul, kui EUIPO lahendab asja kehtetuks tunnistamise menetluses, võib selline arvessevõtmine olla põhjendatud eelkõige juhul, kui hilinenult esitatud tõendid võivad ühelt poolt olla asjakohased otsuse jaoks, mille ta talle esitatud kehtetuks tunnistamise taotluse kohta teeb, ja teiselt poolt, kui seda ei välista menetlusstaadium, mil hilinenud esitamine toimus, ega sellega seotud asjaolud. Sellest tuleneb, et Üldkohus peab hindama, kas apellatsioonikoda kasutas tegelikult oma laia kaalutlusõigust otsustamaks põhjendatult ja kõiki asjakohaseid asjaolusid nõuetekohaselt arvesse võttes, kas võtta tema menetluses olevas asjas arvesse esimest korda apellatsioonikojas esitatud tõendid või mitte. Lisaks peab ta kontrollima, kas apellatsioonikoda kasutas talle määruse nr 6/2002 artikli 63 lõikega 2 antud kaalutlusõigust nõuetekohaselt (vt 5. juuli 2017. aasta kohtuotsus Uksekäepide, T‑306/16, ei avaldata, EU:T:2017:466, punktid 17 ja 18 ning seal viidatud kohtupraktika).
48 Samuti tuleneb kohtupraktikast, et säilib võimalus esitada lisaks EUIPO poolt selleks määratud tähtaja jooksul esitatud tõenditele tõendeid ka pärast nimetatud tähtaja möödumist ning EUIPO‑l ei ole mingil juhul keelatud hilinenult esitatud täiendavaid tõendeid arvesse võtta (vt 14. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Crocs vs. EUIPO – Gifi Diffusion (Jalatsid), T‑651/16, ei avaldata, EU:T:2018:137, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta analoogia alusel ka 26. septembri 2013. aasta kohtuotsus Centrotherm Systemtechnik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet ja centrotherm Clean Solutions, C‑610/11 P, EU:C:2013:593, punkt 88).
49 Samas tuleb ka meenutada, et määruse nr 6/2002 artikli 52 lõikes 2 on sätestatud, et kehtetuks tunnistamise taotlusele tuleb lisada kirjalik põhjendus. Määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunktides i ja vi on täpsustatud, et kehtetuks tunnistamise taotlus peab sisaldama teatist aluste kohta, millele see tugineb, ning märget kõnealuste aluste toetuseks esitatud faktide, tõendite ja argumentide kohta. Viimati nimetatud määruse artikli 28 lõike 1 punkti b alapunkt v näeb lisaks ette, et kui kehtetuks tunnistamise aluseks on asjaolu, et registreeritud ühenduse disainilahendus ei vasta uudsuse või eristatavuse nõuetele, siis tuleb esitada viide varasematele disainilahendustele ja nende reproduktsioonid, mis võivad osutuda takistuseks registreeritud ühenduse disainilahenduse uudsusele või eristatavusele, ning dokumendid, mis tõendavad selliste varasemate disainilahenduste olemasolu.
50 Kohtupraktika kohaselt peab kehtetuks tunnistamise taotluse esitaja esitama EUIPO‑le vajalikud andmed ning eelkõige identifitseerima täpselt ja konkreetselt selle disainilahenduse, mis väidetavalt on varasem, ning esitama vastava reproduktsiooni, et tõendada, et vaidlustatud disainilahenduse registreering ei ole õiguspärane. Seega ei pea mitte EUIPO, vaid kehtetuks tunnistamise taotleja esitama tõendid kehtetuse aluse esinemise kohta (apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsus, punktid 59 ja 65; vt ka 17. septembri 2019. aasta kohtuotsus Aroma Essence vs. EUIPO – Refan Bulgaria (Pesukäsn), T‑532/18, ei avaldata, EU:T:2019:609, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).
51 Tuleb täpsustada, et varasema disainilahenduse olemasolu ja identifitseerimist tuleb tõendada iga kehtetuks tunnistamise aluse suhtes, millele taotleja on viidanud. Sellega seoses on Üldkohus otsustanud, et EUIPO ega kehtetuks tunnistamise taotleja ei saa tugineda teatud varasematele disainilahendustele, millele eristatavuse puudumise põhjenduseks tugineti (määruse nr 6/2002 artikkel 6), kui kehtetuks tunnistamise taotlusest ilmneb, et nendele varasematele disainilahendustele tugineti üksnes mõne muu kehtetuks tunnistamise aluse, näiteks uudsuse puudumise (sama määruse artikkel 5) põhjendamiseks (vt selle kohta 14. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Gifi Diffusion vs. EUIPO – Crocs (Jalatsid), T‑424/16, ei avaldata, EU:T:2018:136, punktid 46–48).
52 Peale selle peab EUIPO vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 63 lõikele 1 piirduma kehtetuks tunnistamise menetluses kontrollimisel osaliste esitatud faktide, tõendite ja väidetega ning esitatud nõudmistega. Hageja peab veenduma, et kõik viidatud varasemad disainilahendused on selgelt identifitseeritud ja ära toodud, kuna kehtetuks tunnistamise menetlus on osa pooltevahelistest menetlustest. Seetõttu peab EUIPO kehtetuks tunnistamise taotluse läbivaatamisel võtma arvesse üksnes disainilahendusi, millele hageja on sõnaselgelt viidanud kehtetuks tunnistamise taotluses, mitte mõnes hilisemas dokumendis (vt selle kohta 17. septembri 2019. aasta kohtuotsus Pesukäsn, T‑532/18, ei avaldata, EU:T:2019:609, punktid 30 ja 36).
53 Seega on määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunktis v (vt eespool punkt 49) eeldatud, et varasemad disainilahendused on identifitseeritud alates kehtetuks tunnistamise taotluse esitamisest, kuna sellega määratletakse vaidluse ese ja see annab vaidlusaluse disainilahenduse omanikule võimaluse võtta seisukoht taotluse põhjendatuse suhtes. Nimelt välistavad menetluse nõuetekohane kulgemise nõue ja vaidlusaluse disainilahenduse omaniku õigustatud huvi mitte olla seotud kohtuvaidlusega, mille ese pidevalt muutub, taotleja võimaluse tugineda kehtetuks tunnistamise menetluse kestel suvaliselt teistele varasematele disainilahendustele. Sel põhjusel on selle sätte järgimine sama määruse artikli 30 lõike 1 alusel kehtetuks tunnistamise taotluse vastuvõetavuse tingimus.
54 Seetõttu tuleb asuda samale seisukohale kui EUIPO, et määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunktis v järgitud loogika on kehtestada „kindlaksmääratud“ või õigust lõpetav tähtaeg, st tähtaeg, mille ületamine kujutab endast asja läbivaatamist takistavat asjaolu nende tõendite esitamiseks, mis puudutavad kehtetuks tunnistamise taotluse olulisi osi, mis määravad kindlaks ja piiritlevad taotluse õiguslikku raamistiku. Kui EUIPO ei nõua taotluse puuduste kõrvaldamist sama määruse artikli 30 lõike 1 alusel, ei ole varasematele disainilahendustele viitamist ja reproduktsioone puudutavaid uusi tõendeid enam võimalik esitada, kuna see laiendaks kehtetuks tunnistamise taotluse õiguslikku raamistikku.
55 Seega tuleneb määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunktist v, et kehtetuks tunnistamise taotlus määratleb vaidluse eseme, mis tuleneb ühelt poolt vaidlusalusest disainilahendusest ja teiselt poolt viidatud varasematest disainilahendustest. Seega ei ole pärast kehtetuks tunnistamise taotluse esitamist enam võimalik menetlusse lisada muid varasemaid disainilahendusi, mis võivad takistada vaidlusaluse disainilahenduse uudsust või eristatavust.
56 Seega tuleb määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunkti v alusel järeldada, et ühenduse disainilahenduse kehtetuks tunnistamise menetluses peab EUIPO kontrollima üksnes kehtetuks tunnistamise taotluses identifitseeritud varasemaid disainilahendusi, mitte aga muid disainilahendusi, millele hiljem viidatakse kui varasematele disainilahendustele.
57 Lisaks tuleb täpsustada, milline kohaldamisala on määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunktil vi, milles on sätestatud, et kehtetuks tunnistamise taotlus peab sisaldama taotluse „toetuseks esitatud fakte, tõendeid ja argumente“ ning seega tuleb selgitada EUIPO‑le määruse nr 6/2002 artikli 63 lõikega 2 antud kaalutlusõiguse kohaldamisala.
58 Sellega seoses tuleb rõhutada nagu EUIPO, et määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunktides v ja vi tehakse olulist vahet tõenditel, mis puudutavad selle määruse artikli 28 lõike 1 punkti b alapunktis v nõutud „viidet eelmistele disainilahendustele ja nende reproduktsioonidele“, ja sama määruse artikli 28 lõike 1 punkti b alapunkti vi kohastel „faktidel ja tõenditel“, näiteks faktidel ja tõenditel varasema disainilahenduse avalikustamise kohta (määruse nr 6/2002 artikkel 7) või tõenditel vaidlustatud disainilahenduse otstarbe kohta (määruse nr 6/2002 artikkel 8).
59 Sellest järeldub, et määruse nr 6/2002 artikli 63 lõikega 2 EUIPO‑le antud kaalutlusõigust „võtta arvesse fakte ja tõendeid, mille asjaomased pooled on esitanud hilinenult“, saab kohaldada üksnes määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunktis vi osutatud „faktide ja tõendite“ suhtes, mitte aga sama määruse artikli 28 lõike 1 punktis b nõutud „vii[te suhtes] eelmistele disainilahendustele ja nende reproduktsioonide[le]“. Täpsemalt olgu märgitud, et määruse nr 6/2002 artikli 63 lõige 2 ei ole varasema disainilahenduse identifitseerimise küsimuse suhtes kohaldatav.
60 Seega kui määruse nr 6/2002 artikli 63 lõige 2 võimaldab arvesse võtta täiendavaid tõendeid (vt eespool punkt 48), näiteks kehtetuks tunnistamise taotluses juba viidatud disainilahenduse täpsemat kujutist või tõendit selle avaldamise kohta, ei võimalda see seevastu laiendada selle taotluse õiguslikku raamistikku täiesti uute tõendite esitamise teel, lubades taotlejal tugineda nimetatud taotluses muudele varasematele disainilahendustele, kuna selline teguviis muudaks vaidluse eset lisaks menetluse kestuse pikendamisele.
61 Seega leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 39 õigesti, et määruse nr 6/2002 artikli 63 lõige 2 ei anna kehtetuks tunnistamise taotlejale õigust laiendada menetluse eset, tuginedes oma taotluses järjekordsetele varasematele disainilahendustele.
62 Käesoleval juhul on selge, nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 61 sisuliselt järeldas, et pärast seda, kui ta oli palunud pooltel esitada oma seisukohad, ei viidatud Blücheri kataloogides esitatud disainilahendusele ja seda ei esitatud 3. septembri 2009. aasta kehtetuks tunnistamise taotluses, vaid üksnes vastuses menetlusse astuja 2. aprilli 2010. aasta seisukohtadele (vt eespool punktid 7 ja 8).
63 Ent see disainilahendus ei ole identne disainilahendusega, millele kehtetuks tunnistamise taotluses esialgu tugineti, kuna selles sisalduv katteplaat erineb sellest, mis on varasemates disainilahendustes, mis on registreeringu DM/059828 ese. Seega ei ole mingil juhul tegemist „sama varasema disainilahenduse kujutistega“ Üldkohtu praktika tähenduses (vt selle kohta 22. juuni 2010. aasta kohtuotsus Shenzhen Taiden vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Bosch Security Systems (Sideseadmed), T‑153/08, EU:T:2010:248, punkt 25). Pealegi ei olnud määruse nr 2245/2002 artikli 30 lõike 1 alusel puuduste kõrvaldamine vajalik, kuna hageja õiguseellane oli nõuetekohaselt identifitseerinud kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks viidatud varasemad disainilahendused, nimelt need, mis sisaldusid registreeringus DM/059828.
64 Neil asjaoludel tuleb sarnaselt EUIPOga asuda seisukohale, et pärast kehtetuks tunnistamise taotluse esitamist määruse nr 6/2002 artikli 63 lõike 2 alusel esitatud tõendite arvessevõtmine võib olla lubatud üksnes näitlikustamaks, kuidas kasutatakse konkreetseid tooteid, milles võrreldavaid disainilahendusi on kasutatud, või kinnitamaks kõiki muid fakte või väiteid, mis on kehtetuks tunnistamise taotluses juba esitatud. Selles osas ei ole apellatsioonikoda tõepoolest rangelt välistanud nende tõendite vastuvõetavust osas, milles need on mõeldud kehtetuks tunnistamise taotluses juba esitatud ja kehtetuks tunnistamise taotluses identifitseeritud varasema disainilahenduse kohta esitatud argumentide täiendamiseks.
65 Selliste tõendite vormiline vastuvõetavus ei saa siiski määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunkti v alusel võimaldada järjekordse varasema disainilahenduse lisamist neile, millele kehtetuks tunnistamise taotluses esialgu viidati. Sellest vaatenurgast võrdub Blücheri kataloogide esitamine pärast kehtetuks tunnistamise taotluse esitamist nimelt täiesti „uue“ tõendi esitamisega erinevalt „täiendavast“ tõendist määruse nr 6/2002 artikli 63 lõiget 2 käsitleva Euroopa Kohtu ja Üldkohtu kohtupraktika tähenduses (vt eespool punkt 48).
66 Seega oli apellatsioonikojal õigus, kui ta sisuliselt leidis vaidlustatud otsuse punktis 63, et kuigi täiendavate tõendite arvessevõtmine võib tõepoolest laiendada kehtetuks tunnistamise taotluse faktilist raamistikku, kui lisatakse muid tõendeid varasema disainilahenduse kohta, millele on juba tuginetud, ei saanud ta siiski laiendada selle taotluse õiguslikku raamistikku järjekordsete varasemate disainilahendustega, kuna hageja õiguseellane määras kehtetuks tunnistamise taotluse esitamise ajal selle lõplikult kindlaks, kui ta identifitseeris varasemad disainilahendused, millele ta viitas kõnealuses taotluses.
67 Samuti järeldas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 65 ja 66 õigesti, et käesoleval juhul on ainus nõuetekohaselt viidatud varasem disainilahendus disainilahendus DM/059828, mis oli enne vaidlusaluse disainilahenduse taotluse esitamise kuupäeva avalikustatud määruse nr 6/2002 artikli 7 tähenduses. Pealegi ei ole selle avalikustamise toimumist ega selle varasemust vaidlustatud.
68 Seetõttu tuleb kõigepealt märkida, et vastupidi hageja väidetele ei ole apellatsioonikoda sugugi taganenud varasematest lõplikest otsustest ega rikkunud ühtegi eespool punktis 32 nimetatud üldpõhimõtet, ning seejärel tuleb sedastada, et apellatsioonikoda ei rikkunud määruse nr 6/2002 artikli 63 lõiget 2, vaid kohaldas määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunkti v nõuetekohaselt.
69 Kolmas väide tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Esimene väide
70 Esimeses väites, mis jaguneb kolmeks osaks, väidab hageja, et apellatsioonikoda tegi mitu hindamisviga vaidlustatud otsuse punktis 24 koostoimes ettekandja 24. juuli 2018. aasta teatisega.
71 Esimeses osas heidab hageja apellatsioonikojale ette, et viimane arvas ekslikult, et ettekandja leidis oma teatises, et ainus varasem disainilahendus, mida tuleb arvesse võtta, on disainilahendus DM/059828, kuna see oli ainus kehtetuks tunnistamise taotluses mainitud disainilahendus. Nimetatud punktis esitatud põhjendus, mille kohaselt on kehtetuks tunnistamise taotlusele lisatud üksnes see disainilahendus, ei tulene ettekandja teatisest ning seda ei ole ka vaidlustatud otsuses põhjendatud.
72 Teises väiteosas heidab hageja apellatsioonikojale ette, et viimane eksis, asudes seisukohale, et Blücheri kataloogide leheküljel 33 olevat fotot ei saa arvesse võtta, kuna apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsus takistab selle kehtetuks tunnistamise menetluses varasema disainilahendusena esitamist. Tema sõnul tegi apellatsioonikoda sellest kohtuotsusest põhjendamatu järelduse. Pealegi ei teinud EUIPO menetlustoiminguid vastupidi apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punktis 71 märgitule.
73 Kolmandas osas väidab hageja, et apellatsioonikoda eksis, asudes seisukohale, et varasema disainilahendusena saab kontrollida üksnes disainilahendust DM/059828, mille hageja esitas kehtetuks tunnistamise taotluses, kuna ettekandja oli tuvastanud, et „varasema otsuse teinud instanside kontrollitud varasemat disainilahendust“ ei ole hageja õiguseellase 3. septembri 2009. aasta kehtetuks tunnistamise taotluses nimetatud. See järeldus oleks laiema ulatusega kui ettekandja teatis, milles ei ole mingit märget selle kohta, et varasema otsuse teinud instanside kontrollitud varasemat disainilahendust ei olnud kehtetuks tunnistamise taotluses mainitud.
74 EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.
75 Vaidlustatud otsuse punktis 24 märkis apellatsioonikoda, et ettekandja saatis 24. juulil 2018 pooltele teatise, milles teavitas neid sellest, et talle esitatud varasem disainilahendus on disainilahendus DM/059828, mis on ainus kehtetuks tunnistamise taotluses nimetatud disainilahendus. Ta märkis, et pärast Euroopa Kohtu pöördumist toimikut uuesti läbi vaadates tuvastas ettekandja, et varem otsuse teinud instantside kontrollitud varasemat disainilahendust ei ole kehtetuks tunnistamise taotluses nimetatud ja et selles taotluses ei ole mainitud ühtegi muud disainilahendust.
76 Esimeses väiteosas heidab hageja ettekandjale sisuliselt ette seda, et oma 24. juuli 2018. aasta teatises ja apellatsioonikoja vaidlustatud otsuse punktis 24 ei põhjendanud ta, miks tuli arvesse võtta üksnes numbriga DM/059828 registreeritud disainilahendusi (vt eespool punkt 7) ning arvesse ei võeta eespool punktis 8 esitatud kujutist.
77 Seoses sellega tuleb korrata, et määruse nr 6/2002 artikli 62 esimese lause kohaselt peavad EUIPO otsused olema põhjendatud. Kõnealusel põhjendamiskohustusel on sama ulatus kui ELTL artiklis 296 sätestatud kohustusel, mille kohaselt peab põhjendusest selgelt ja üheselt nähtuma akti vastuvõtja arutluskäik. Nimetatud kohustusel on kaks eesmärki: võimaldada ühelt poolt huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista, et oma õigusi kaitsta, ning teiselt poolt liidu kohtul otsuse õiguspärasust kontrollida. Otsuse põhjenduse vastavust nimetatud nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (vt 13. juuni 2019. aasta otsus Visi/one vs. EUIPO – EasyFix (Sõidukitele mõeldud sildihoidja), T‑74/18, EU:T:2019:417, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).
78 Käesolevas asjas tuleb kõigepealt märkida, et põhjendamiskohustus ei puuduta üksnes vaidlustatud otsust ega asja ettekandja teatist, mis ei ole vaidlustatav akt. Nimelt tuleneb kohtupraktikast, et apellatsioonikoja otsuse saab edasi kaevata liidu kohtule, kui see tekitab EUIPO menetluse poolele „siduvaid õiguslikke tagajärgi“ (vt selle kohta analoogia alusel 17. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas Laytoncrest vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Erico (TRENTON), T‑171/06, EU:T:2009:70, punkt 21). See ei ole nii ettekandja poolt apellatsioonikojale esitatud teatise puhul.
79 Järgmiseks nähtub kolmanda väite analüüsist (vt eespool punktid 30–69), et apellatsioonikoda esitas vaidlustatud otsuse punktides 38 ja 39 ning 53–67 selged põhjendused, miks määruse nr 6/2002 artiklites 5 ja 6 ette nähtud nõuete täidetuse hindamisel saab arvesse võtta üksnes sellist varasemat disainilahendust, mille kujutis on kehtetuks tunnistamise taotlusele lisatud. Täpsemalt tugines apellatsioonikoda määruse nr 6/2002 artikli 63 lõike 2 tõlgendusele seoses määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunktidega i, v ja vi, mis oli siiski ekslik, nagu tuvastati kolmanda väite kontrollimisel. See põhjalik arutluskäik täidab täielikult määruse nr 6/2002 artikli 62 esimeses lauses sätestatud põhjendamiskohustuse.
80 Seega tuleb käesoleva väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
81 Teises väiteosas heidab hageja apellatsioonikojale sisuliselt ette seda, et viimane ei võtnud arvesse Blücheri kataloogides sisalduvaid kujutisi, eelkõige eespool punktis 8 esitatud kujutist, kuigi apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse alusel on viimati nimetatud kujutise vastuvõetavus ja asjasse puutuvus hõlmatud seadusjõuga.
82 Sellega seoses tuleb meenutada, et määruse nr 6/2002 artikli 61 lõike 6 kohaselt on EUIPO kohustatud võtma vajalikud meetmed Euroopa Liidu Kohtu otsuse täitmiseks.
83 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et akti vastu võtnud institutsioon peab tühistava kohtuotsuse täitmiseks ja selle täielikuks elluviimiseks järgima nii kohtuotsuse resolutsiooni kui ka põhjendusi, mille alusel ja millest lähtudes otsus tehti, kuna need on hädavajalikud resolutsiooni täpse tähenduse mõistmiseks. Just põhjendused näitavad nimelt ühelt poolt ära selle, milline konkreetne säte tunnistati õigusvastaseks, ja teiselt poolt resolutsioonis tuvastatud õigusvastasuse täpsed põhjused ning asjaomane institutsioon peab neid arvestama tühistatud akti asendamisel (vt 27. juuni 2013. aasta kohtuotsus Kirjutusvahendid, T‑608/11, ei avaldata, EU:T:2013:334, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
84 Käesoleval juhul tuleb märkida, et apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punktides 69–71 otsustas Euroopa Kohus järgmist:
„69 Ei saa aga nõuda EUIPO‑lt, et ta kombineeriks vaidlustatud disainilahenduse uudsuse hindamise raames varasema disainilahenduse eri osad[, see tähendab punktis 8 esitatud äravoolureservuaari ja katteplaadi], kuna kehtetuks tunnistamise taotluse esitaja ülesanne on esitada varasema disainilahenduse täielik reproduktsioon. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 152 märkis, tekitab igasugune kombineerimine puudusi, sest see tähendab paratamatult umbkaudseid hinnanguid.
70 Nagu EUIPO õigesti väidab ja erinevalt sellest, mida leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 78, ei ole asjaolu, et vaidlustatud disainilahendus on üksnes selliste juba avalikustatud disainilahenduste kombinatsioon, mille kohta on märgitud, et need on nähtud ette kasutamiseks koos, seetõttu ilma, et oleks esitatud viidet väidetavalt varasemale disainilahendusele ja selle täielikku reproduktsiooni, määruse nr 6/2002 artikli 5 tähenduses uudsuse kontrollimisel asjakohane.
71 Siinkohal tuleb lisada, et kui Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 68, et ESS, kes oli Üldkohtus menetlusse astuja, on esitanud väljavõtted äriühingu Blücher kataloogist, mis erinevad Group Nivelles’i poolt kehtetuks tunnistamise taotluses esitatud väljavõtetest, millel on kujutatud selline katteplaat, nagu on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 23 esitatud illustratsiooni keskel, mis on paigutatud äravoolureservuaarile, mille all on äravoolusifoon, ei heasta see asjaolu, et ei ole esitatud selle varasema disainilahenduse konkreetseid andmeid ega reproduktsiooni, millele Group Nivelles tugineb. Kuigi EUIPO saab menetlustoimingute käigus võtta määruse nr 6/2002 artikli 65 lõike 1 alusel sellist asjaolu arvesse, ei saa ta kombineerida kehtetuks tunnistamise taotlusele lisatud eri kataloogide väljavõtetel avalikustatud ühe või mitme disainilahenduse osasid, et saada osutatud varasema disainilahenduse täielik väliskuju. Ilma et oleks vaja analüüsida EUIPO argumenti, mille kohaselt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 68 ja 76 on moonutatud fakte, piisab kui nentida, et Üldkohus ei märgi selles kohtuotsuses sugugi, et ESSi esitatud illustratsioon on konkreetselt selle disainilahenduse täielik kujutis, mis Group Nivelles’i sõnul on varasem.“
85 Sellega seoses tuleb kõigepealt meelde tuletada, et kolmanda väite analüüsimisel juba tuvastati, et nende varasemate disainilahenduste identifitseerimise küsimust, mida tuleb võrrelda vaidlusaluse disainilahendusega, ei ole varasemate EUIPO, Üldkohtu ja Euroopa Kohtu menetluste käigus kunagi lõplikult lahendatud (vt eespool punktid 41 ja 43). Kohustus tunnustada kohtuotsuse seadusjõudu ei ole seega selle konkreetse küsimuse suhtes kohaldatav.
86 Seejärel tuleb märkida, et apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse väljavõte, mida hageja tsiteerib, puudutab üksnes kohustust esitada varasema disainilahenduse „täielikud reproduktsioonid“. Seevastu ei võtnud Euroopa Kohus aga seisukohta võimaluse kohta esitada selline „täielik reproduktsioon“ pärast kehtetuks tunnistamise taotluse esitamist. Kohustus tunnustada kohtuotsuse seadusjõudu ei ole seega selle konkreetse küsimuse suhtes kohaldatav.
87 Lisaks olgu märgitud, et hageja kriitika ei ole põhjendatud osas, milles ta heidab apellatsioonikojale ette, et viimati nimetatu ei määranud määruse nr 6/2002 artikli 65 alusel menetlustoiminguid. Hageja tõepoolest palus oma 21. septembri 2018. aasta seisukohtades tunnistajate ärakuulamist, kuid ta ei täpsustanud, mil viisil kujutab niisuguste menetlustoimingute tegemata jätmine endast hindamisviga. On tõsi, et tunnistajad oleksid võinud tõendada väidet, et vaidlusalusele disainilahendusele lähedased disainilahendused olid selle registreerimistaotluse esitamise ajal juba tuntud. Selline tunnistus oleks siiski olnud tulemusetu, kuna apellatsioonikoja käsitletava põhiküsimuse, nimelt nende varasemate disainilahenduste identifitseerimine, mida tuli vaidlusaluse disainilahenduse uudsuse ja eristatavuse hindamisel arvesse võtta, oleks võinud õiguslikult lahendada, tõlgendades määruse nr 6/2002 artikli 63 lõiget 2, lähtudes määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunktide i, v ja vi õiguslikest alustest. Seega oleks ekspertide arvamused faktiliste asjaolude kohta sellises kontekstis olnud igal juhul täiesti asjakohatud.
88 Lõpuks tuleb rõhutada, et ei Üldkohus ega Euroopa Kohus võtnud seisukohta taotletud menetlustoimingute vajalikkuse kohta ning pealegi ei ole Üldkohtul ega Euroopa Kohtul pädevust teha EUIPO‑le ettekirjutusi, eelkõige selliste menetlustoimingute tegemiseks (vt selle kohta 9. veebruari 2017. aasta otsus kohtuasjas Mast-Jägermeister vs. EIPO (Joogitopsid), T‑16/16, EU:T:2017:68, punkt 27).
89 Seega tuleb käesoleva väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
90 Väite kolmandas osas esitab hageja erinevad etteheited ettekandja 24. juuli 2018. aasta teatisele.
91 Selles osas piisab, kui tõdeda, et see kolmas osa on vastuvõetamatu, kuna hagiavalduses esitatud tühistamisväited saavad puudutada üksnes vaidlustatud otsust, mitte varasemat menetlusdokumenti, millel endal ei ole mingeid õiguslikke tagajärgi ja mis kujutab endast akti, mida ei saa vaidlustada (vt eespool punkt 77), nagu seda on ettekandja teatis.
92 Lisaks on väite kolmas osa põhjendamatu osas, milles see puudutab Euroopa Kohtu ja Üldkohtu otsuste seadusjõudu, eespool punktides 41–43 ja 84–89 juba esitatud põhjustel.
93 Seega tuleb käesoleva väite kolmas osa vastuvõetamatuse ja ülejäänud osas põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
94 Seega tuleb esimene väide tagasi lükata.
Teine väide, mis puudutab vaidlusaluse disainilahenduse tunnuste kindlaksmääramist
95 Teises väites märgib hageja, et apellatsioonikoda eksis vaidlustatud otsuse punktis 26 vaidlusaluse disainilahenduse tunnuste kindlaksmääramisel. Tuginedes taas apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punktile 69, väidab ta, et EUIPO‑lt ei saa nõuda, et ta kasutaks vaidlusaluse disainilahenduse uudsuse hindamisel selle erinevate osade (käesoleval juhul äravoolureservuaar ja katteplaat) kombinatsiooni, et saada varasema disainilahenduse täielik väliskuju. Tema sõnul on asjakohane küsimus vaidlusaluse disainilahenduse „eristavatest tunnustest“. Menetlusse astuja 8. detsembri 2009. aasta märkustest nähtub aga, et tegelikult ei soovinud ta registreerida duši äravoolurenni väliskuju, vaid üksnes sellise katteplaadi välimust, mis on mõeldud kasutamiseks riskülikukujulistel ja piklikel äravoolurennitel. Kahest Madalmaade kohtute otsusest nähtub samuti, et vaidlusaluse disainilahenduse ainus „eristav omadus“ on „suletud katteplaat“ või „nn nullrest“ ehk „aukudeta rest, mille kaudu võib vesi ära voolata resti mõlemal küljel olevate pilude kaudu“. Samuti leidis EUIPO kehtetuks tunnistamise osakond, et vaidlusaluse disainilahenduse ainus tavakasutuses nähtav omadus on plaadi pealisosa.
96 Hageja sõnul on täiesti loogiline, et kehtetuks tunnistamise osakond, olles jõudnud sellele järeldusele, rajas oma arutluskäigu vaidlusaluse disainilahenduse katteplaadi nullvälimuse ja kõigi teiste varasemate katteplaatide, eelkõige Blücheri kataloogide leheküljel 33 kujutatud katteplaatide välimuse võrdlemisele. Asjaolu, et need katteplaadid on vajaduse korral mõeldud kasutamiseks koos ristkülikukujulise ja pikliku reservuaariga, mis moodustavad sel moel duši äravoolurenni, on selles osas väheoluline, kuna menetlusse astuja sõnul ei saa nende omadusi pidada eriliseks, uudseks või eristatavaks ning ristkülikukujuline piklik reservuaar ja sellega seotud omadused ei ole tavakasutuses nähtavad.
97 EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.
98 Vaidlustatud otsuse punktis 26 tuletas apellatsioonikoda meelde, et hageja oli 21. septembril 2018 esitanud ärakuulamise taotluse ja esitanud oma seisukohad, mis põhinesid sisuliselt erinevatel argumentidel, mida apellatsioonikoda oli loetlenud. Eelkõige viitas hageja eelnenud menetluse käigus esitatud kinnitustele, mis tema sõnul tõendavad, et erialaringkonnad olid teadlikud sellistest duši äravoolurennide disainilahendustest, mille välimus seisneb ristkülikukujulises piklikus reservuaaris või mahutis, mis on suletud samasuguse kinnise katteplaadiga. Hageja viitas muu hulgas hagiavaldusele lisatud dokumentidele 5–7 ning palus apellatsioonikojal need tunnistajad ära kuulata.
99 Teises väites leiab hageja sisuliselt, et apellatsioonikoda tegi vea vaidlusaluse disainilahenduse omaduste kindlaksmääramisel. Apellatsioonikoda eksis, kui ta võttis arvesse vaidlusaluse disainilahenduse teatud omadusi, nagu pikisuunalised pilud, samas kui menetlusse astuja tugineb ainuõigusele üksnes seoses „ristkülikukujuliste piklike (duši) äravoolurennide jaoks mõeldud katteplaadi välimusega“. Teisisõnu ei ole vaidlusaluse disainilahenduse kaitsega hõlmatud ristkülikukujulise pikliku äravoolurenni kuju ega selle pikisuunalised pilud. Üksnes duši äravoolurenni katteplaadi kuju sobib selle disainilahenduse eristamiseks varasematest disainilahendustest.
100 Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse punkt 26 ei kuulu „selle otsuse põhjenduste“ hulka (punktid 27–116), vaid „asjaolude kokkuvõttesse“ (punktid 1–26), kuna tegemist on hageja argumentide kokkuvõttega, mitte apellatsioonikoja hinnanguga.
101 Kohtupraktika kohaselt tuleb aga väited, mille eesmärk ei ole vaidlustada põhjendusi, miks apellatsioonikoda jättis talle esitatud kaebuse rahuldamata, lugeda ainetuks (vt 16. oktoobri 2020. aasta kohtumäärus L. Oliva Torras vs. EUIPO – Mecánica del Frío (Sõidukite sidurid), T‑629/19, ei avaldata, EU:T:2020:506, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika). Nii on see ka käesolevas kohtuasjas.
102 Lisaks tuleb sarnaselt EUIPOga meelde tuletada, et vaidlusaluse disainilahenduse ese ja omadused tuleb kindlaks määrata üksnes registreerimistaotluse toetuseks esitatud kujutiste põhjal.
103 Vaidlusaluse disainilahenduse uudsuse või eristatavuse hindamisel tuleb seda nimelt võrrelda varasemate disainilahendustega vormis, nagu see on registreeritud (vt selle kohta analoogia alusel 8. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas Castellblanch vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Champagne Roederer (CRISTAL CASTELLBLANCH), T‑29/04, EU:T:2005:438, punkt 57, ja 21. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Chanel vs. EUIPO – Huawei Technologies (Ringi sees oleva kahe kokku seotud kaare kujutis), T‑44/20, ei avaldata, EU:T:2021:207, punkt 25).
104 Pealegi ei saa järeldusi vaidlusaluse disainilahenduse eseme ja omaduste kohta jätta poolte hinnata ja lõpuks nende otsustada (vt selles osas avalikustamistoimingu õigusliku kvalifitseerimise kohta 23. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Mamas and Papas vs. EUIPO – Wall-Budden (Lastevoodi äärepehmendus), T‑672/17, ei avaldata, EU:T:2018:707, punkt 60).
105 Teine väide tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Neljas, viies ja kuues väide, mis puudutavad vastandatud disainilahenduste võrdlust ja vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hindamist
Õigusaktid ja kohtupraktika
106 Määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b kohaselt võib ühenduse disainilahenduse kehtetuks tunnistada, kui see ei vasta kõnealuse määruse artiklite 4–9 tingimustele, milleks on eelkõige uudsus ja eristatavus.
107 Vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 6 lõike 1 punktile b loetakse disainilahendus eristatavaks, kui vastava ala asjatundjale jääv üldmulje sellest erineb kõikide nende disainilahenduste jäetud üldmuljest, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud enne kuupäeva, mil esitati registreerimistaotlus, või kui nõutakse prioriteeti, siis enne prioriteedikuupäeva. Veel täpsustab sama määruse artikli 6 lõige 2, et eristatavuse hindamisel võetakse arvesse autori vabadusastet disainilahenduse väljatöötamise käigus.
108 Ühenduse disainilahenduse eristatavuse hindamine toimub sisuliselt neljaetapilise analüüsi käigus. Selle analüüsi käigus tehakse esiteks kindlaks nende toodete sektor, milles kasutamiseks on disainilahendus ette nähtud; teiseks tehakse toodete otstarbe alusel kindlaks nende asjatundlik kasutaja ja asjatundlikku kasutajat silmas pidades tehakse kindlaks see, mil määral on ta kursis asjaomaste toodete varasemate kunstiliste lahendustega ja kui tähelepanelik ta on sarnaste ja erinevate aspektide suhtes disainilahenduste võrdlemisel; kolmandaks tehakse kindlaks autori vabadusaste disainilahenduse väljatöötamise käigus, mille mõju eristatavusele on pöördvõrdeline, ning neljandaks tehakse seda arvesse võttes kindlaks tulemus, mis saadakse nende üldmuljete võimaluse korral otsesel võrdlemisel, mis jäävad asjatundlikule kasutajale vaidlustatud disainilahendusest ja mis tahes varasematest disainilahendustest, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud, eraldi võetuna (vt 13. juuni 2019. aasta kohtuotsus Sõidukitele mõeldud sildihoidja, T‑74/18, EU:T:2019:417, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).
109 Mis puutub varasemasse disainilahendusse, siis tuleb disainilahenduse eristatavuse hindamisel lähtuda ühest või mitmest varasemast disainilahendusest eraldi võetuna kõikide varem avalikkusele kättesaadavaks tehtud disainilahenduste, mitte aga mitme varasema disainilahenduse üksikute elementide kombinatsioonist (19. juuni 2014. aasta kohtuotsus Karen Millen Fashions, C‑345/13, EU:C:2014:2013, punktid 25 ja 35, ning 13. juuni 2019. aasta kohtuotsus Sõidukitele mõeldud sildihoidja, T‑74/18, EU:T:2019:417, punkt 84; vt selle kohta ka apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsus, punkt 61). Seega peab varasem disainilahendus olema varasem „tervik“ või „kogu asi“ ning see ei tohi olla kombinatsiooni tulemus.
110 On oluline, et EUIPO talitustel oleks varasema disainilahenduse kujutis, mis võimaldab vaadelda selle toote välimust, milles disainilahendust on kasutatud, ning identifitseerida täpselt ja kindlalt varasem disainilahendus, et hinnata vastavalt määruse nr 6/2002 artiklitele 5–7 vaidlusaluse disainilahenduse uudsust ja eristatavust ning sellest lähtuvalt asjaomaseid disainilahendusi omavahel võrrelda. Selleks et kontrollida, kas vaidlustatud disainilahendusel tõepoolest puudub uudsus ja eristatavus, on vaja aluseks võtta varasem disainilahendus täpsel ja konkreetsel kujul. Lisaks lasub kehtetuks tunnistamise taotluse esitajal kohustus esitada EUIPO‑le vajalikud andmed ning eelkõige identifitseerida täpselt ja konkreetselt see disainilahendus, mis väidetavalt on varasem, ning esitada vastav reproduktsioon, et tõendada, et vaidlustatud disainilahenduse registreering ei ole õiguspärane. Samas ei saa nõuda EUIPO‑lt, et ta kombineeriks vaidlustatud disainilahenduse uudsuse hindamise raames varasema disainilahenduse eri osad, kuna kehtetuks tunnistamise taotluse esitaja ülesanne on esitada varasema disainilahenduse täielik reproduktsioon (vt selle kohta apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsus, punktid 64, 65 ja 69).
111 Lisaks tuleb rõhutada, et kehtetuks tunnistamise menetluses varasemale disainilahendusele tuginemisel ei ole oluline teada, milline on registreerimistaotluses osutatud kaupade sektor, nagu ka disainilahenduse kaitse ulatus ei ole õiguste rikkumise menetluses määruse nr 6/2002 artikli 36 lõike 6 kohaselt oluline. Nii ei ole Euroopa Kohtu praktika kohaselt nõutav, et vaidlusaluse disainilahenduse asjatundlik kasutaja teaks toodet, milles või millel varasemat disainilahendust kasutatakse (vt selle kohta apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsus, punkt 134). Teisisõnu kujutab varasem disainilahendus, mis sisaldub muus tootes kui see, mis on vaidlustatud disainilahendus, endast põhimõtteliselt asjakohast varasemat disainilahendust, et hinnata vaidlustatud disainilahenduse eristatavust määruse nr 6/2002 artikli 6 tähenduses.
112 Mis puutub vaidlusalusesse disainilahendusse, siis ei saa toote nähtamatuid omadusi, mis ei puuduta toote välimust, vaidlusaluse disainilahenduse kaitstavuse hindamisel arvesse võtta (vt selle kohta 9. septembri 2014. aasta otsus kohtuasjas Biscuits Poult vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Banketbakkerij Merba (Biscuit), T‑494/12, EU:T:2014:757, punkt 29).
113 Mis puutub vastandatud disainilahenduste võrdlusse, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb disainilahenduse eristatavus asjatundlikule kasutajale jäävast erinevast üldmuljest või déjà-vu-efekti puudumisest seoses mis tahes varasema disainilahendusega, võtmata arvesse erinevusi, mis on niivõrd vähe silmatorkavad, et ei mõjuta nimetatud üldmuljet, olgugi et tegemist on enama kui tühiste detailidega, kuid võttes arvesse erinevusi, mis on sedavõrd silmatorkavad, et tingivad erineva üldmulje (vt 13. juuni 2019. aasta kohtuotsus Sõidukitele mõeldud sildihoidja, T‑74/18, EU:T:2019:417, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).
114 Vastandatud disainilahenduste üldmuljete võrdlus peab põhinema sünteesil ja see ei või piirduda sarnasuste ning erinevuste loetelu analüütilise võrdlemisega. Selle võrdlemise aluseks tuleb võtta vaidlustatud disainilahenduse avalikustatud omadused ja see peab puudutama üksnes kaitstud omadusi, võtmata arvesse eelkõige tehnilisi omadusi, mis jäävad kaitse alt välja. Võrdlus peab puudutama disainilahendusi nende registreeritud kujul, ilma et kehtetuks tunnistamise taotlejalt saaks nõuda asjaomase disainilahenduse graafilist kujutist, mis oleks võrreldav vaidlustatud disainilahenduse registreerimise taotluses esitatud kujutisega (vt 13. juuni 2019. aasta kohtuotsus Sõidukitele mõeldud sildihoidja, T‑74/18, EU:T:2019:417, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika).
115 Seda kohtupraktikat arvestades tuleb hageja neljandat, viiendat ja kuuendat väidet analüüsida pärast kõigi vastandatud disainilahenduste eraldi kujutamist ja vaidlustatud otsuse punktides 98–112 apellatsioonikoja antud hinnangute kordamist.
Vastandatud disainilahenduste eraldi kujutamine ja vaidlustatud otsuse kordamine
116 Järgnevalt on kujutatud vastandatud disainilahendused; neist kuut, mis on registreeringu DM/059828 esemeks, tuleb vaadelda eraldi, välja arvatud neljanda väite analüüsi raames (vt eespool punktid 128–147), milles käsitletakse varasemat terviklahendust (vt eespool punkt 109):
25.1 25.2 25.3 | |