Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesverwaltungsgericht (Austria) 28. aprillil 2021 – EPIC Financial Consulting Ges.m.b.H. versus Austria Vabariik ja Bundesbeschaffung GmbH

(kohtuasi C-274/21)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Bundesverwaltungsgericht

Põhikohtuasja pooled

Taotluse esitaja: EPIC Financial Consulting Ges.m.b.H.

Vastustajad: Austria Vabariik, Bundesbeschaffung GmbH

Eelotsuse küsimused

1.    Kas direktiivi 89/665/EMÜ1 (muudetud direktiiviga 2014/23/EL2 ) artikli 2 lõike 1 punktis a ette nähtud ajutiste meetmete võtmise menetlus, mis toimub Austrias Bundesverwaltungsgerichtis (föderaalne halduskohus) ja mille raames saab nõuda ka raamlepingute sõlmimise või tarnelepingute sõlmimise ajutise keelu kehtestamist, on tsiviil- ja kaubandusasi määruse (EL) nr 1215/20123 artikli 1 lõike 1 tähenduses? Kas eespool viidatud ajutiste meetmete võtmise menetlus on vähemasti tsiviilasi ELTL artikli 81 lõike 1 tähenduses? Kas direktiivi 89/665 (muudetud direktiiviga 2014/23) artikli 2 lõike 1 punktis a ette nähtud ajutiste meetmete võtmise menetlus on ajutiste meetmete kehtestamise menetlus määruse nr 1215/2012 artikli 35 tähenduses?

2.    Kas võrdväärsuse põhimõtet tuleb muid liidu õigusnorme arvestades tõlgendada nii, et see annab isikule liikmesriigi vastu subjektiivsed õigused ja ei luba kohaldada Austria riigisiseseid õigusnorme, mille kohaselt peab kohus enne direktiivi 89/665 (muudetud direktiiviga 2014/23) artikli 2 lõike 1 punktis a ette nähtud ajutiste meetmete võtmise taotluse läbivaatamist kindlaks tegema hankemenetluse liigi ja hankelepingu (eeldatava) maksumuse ning nende eraldi vaidlustatavate otsuste arvu, mille peale on esitatud vaidlustus, ning välja selgitama, millistes hankemenetlustes on kõnealused otsused tehtud, samuti kindlaks tegema teatud hankemenetluse osad, et seejärel saaks pädeva kohtukolleegiumi eesistuja-kohtunik esitada tasu tagantjärele sissenõudmiseks täiendava tasu maksmise nõude ja juhul, kui tasu jäetakse maksmata, teha enne ajutiste meetmete võtmise taotluse läbi vaatamata jätmist või sellega samal ajal vaidlustuse läbivaatamise pädevusega kohtukolleegiumile ülesandeks menetlusega seotud tasu sisse nõuda, kusjuures vastasel juhul taotluse esitamise õigus kaob, samal ajal kui Austria (muudes) tsiviilkohtuasjades – nagu kahju hüvitamise hagid või konkurentsi rikkumisele tuginedes esitatud rikkumisest hoidumise hagid – ei takista tasu maksmata jätmine hagiga seotud ajutiste meetmete võtmise taotluse läbivaatamist, ilma et see piiraks õiguskaitse eest teatud summas tasuda tuleva tasu küsimust, kindlasummalise tasu maksmata jätmine ei takista tsiviilkohtutes hagist eraldi esitatud ajutiste meetmete võtmise taotluse läbivaatamist; samuti ei too Austrias haldusotsuste peale esitatud kaebuste eest tasu maksmata jätmine või halduskohtute otsuste peale Verfassungsgerichtshofile (konstitutsioonikohus) või Verwaltungsgerichtshofile (Austria kõrgeim halduskohus) esitatud kaebuste või kassatsioonkaebuste eest tasu maksmata jätmine kaasa kaebuse läbi vaatamata jätmist ega peatava mõju omistamise taotluste läbi vaatamata jätmist?

2.1.    Kas võrdväärsuse põhimõtet tuleb muid liidu õigusnorme arvestades tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selliste Austria õigusnormide kohaldamine, mis näevad ette, et enne direktiivi 89/665 (muudetud direktiiviga 2014/23) artikli 2 lõike 1 punktis a ette nähtud ajutiste meetmete võtmise taotluse läbivaatamist peab kohtukolleegiumi esimees ainukohtunikuna tulenevalt sellest, et kindlasummaline tasu on jäetud tasumata, esitama tasu maksmise nõude ja jätma ajutiste meetmete võtmise taotluse tasu maksmata jätmise tõttu läbi vaatamata, samal ajal kui tsiviilasjades ei tule Austrias koos hagiga esitatud ajutiste meetmete võtmise taotluse eest vastavalt kohtukulude seadusele esimese astme kohtus põhimõtteliselt täiendavat kindlasummalist tasu maksta ning eraldi tasu ei tule maksta ka aktsessoorsete peatava mõju omistamise taotluste eest, mis esitatakse koos kaebusega halduskohtule, kassatsioonkaebusega Verwaltungsgerichtshofile (Austria kõrgeim halduskohus) või kaebusega Verfassungsgerichtshofile (konstitutsioonikohus) ja millel on samasugune õiguskaitsega seotud eesmärk nagu ajutiste meetmete võtmise taotlusel?

3.    Kas direktiivi 89/665 (muudetud direktiiviga 2014/244 ) artikli 2 lõike 1 punktis a sätestatud nõuet, mille kohaselt tuleb võtta esimesel võimalusel vahemenetluse korras ajutisi meetmeid väidetava rikkumise heastamiseks või asjaomaste huvide edasise kahjustamise vältimiseks, tuleb liidu õiguse muid õigusnorme arvestades tõlgendada nii, et viivitamatu tegutsemise nõue annab subjektiivse õiguse nõuda ajutiste meetmete võtmise taotluse kiiret lahendamist ja ei luba kohaldada Austria riigisiseseid õigusnorme, mille kohaselt peab kohus ka läbipaistmatute hankemenetluste puhul enne seda, kui ta vaatab läbi ajutiste meetmete võtmise taotluse, mille eesmärk on takistada hankijal sõlmida edasisi hankelepinguid, tegema kindlaks hankemenetluse liigi ja lepingu (eeldatava) maksumuse ning nende eraldi vaidlustatavate otsuste arvu, mille peale on esitatud vaidlustus, ning välja selgitama, millistes hankemenetlustes on kõnealused otsused tehtud, samuti kindlaks tegema teatud hankemenetluse osad, et seejärel saaks pädeva kohtukolleegiumi eesistuja-kohtunik esitada tasu tagantjärele sissenõudmiseks täiendava tasu maksmise nõude ja juhul, kui tasu jäetakse maksmata, teha enne ajutiste meetmete võtmise taotluse läbi vaatamata jätmist või sellega samal ajal vaidlustuse läbivaatamise pädevusega kohtukolleegiumile ülesandeks menetlusega seotud tasu taotlejalt sisse nõuda, kusjuures vastasel juhul taotluse esitamise õigus kaob?

4.    Kas Euroopa Liidu põhiõiguste5 harta artiklis 47 sätestatud õigust õiglasele kohtulikule arutamisele tuleb liidu muid õigusnorme arvestades tõlgendada nii, et see annab isikule subjektiivsed õigused ja ei luba kohaldada Austria riigisiseseid õigusnorme, mille kohaselt peab kohus ka läbipaistmatute hankemenetluste puhul enne seda, kui ta vaatab läbi ajutiste meetmete võtmise taotluse, mille eesmärk on takistada hankijal sõlmida edasisi hankelepinguid, tegema kindlaks hankemenetluse liigi ja lepingu (eeldatava) maksumuse ning nende eraldi vaidlustatavate otsuste arvu, mille peale on esitatud vaidlustus, ning välja selgitama, millistes hankemenetlustes on kõnealused otsused tehtud, samuti kindlaks tegema teatud hankemenetluse osad, et seejärel saaks pädeva kohtukolleegiumi eesistuja-kohtunik esitada tasu tagantjärele sissenõudmiseks täiendava tasu maksmise nõude ja juhul, kui tasu jäetakse maksmata, teha enne ajutiste meetmete võtmise taotluse läbi vaatamata jätmist või sellega samal ajal vaidlustuse läbivaatamise pädevusega kohtukolleegiumile ülesandeks menetlusega seotud tasu taotlejalt sisse nõuda, kusjuures vastasel juhul taotluse esitamise õigus kaob?

5.    Kas võrdväärsuse põhimõtet tuleb muid liidu õigusnorme arvestades tõlgendada nii, et see annab isikule liikmesriigi vastu subjektiivsed õigused ja ei luba kohaldada Austria riigisiseseid õigusnorme, mis näevad ette, et direktiivi 89/665 kehtivas redaktsioonis ette nähtud ajutiste meetmete võtmise taotluse eest kindlasummalise tasu tasumata jätmise korral peab (nüüd vaid) halduskohtu kolleegium kui õiguskaitseorgan esitama kindlasummalise tasu nõude (millega kaasnevad tasu maksmiseks kohustatud isiku piiratud õiguskaitsevõimalused), samal ajal kui tsiviilasjades esitatavate hagide, ajutiste meetmete võtmise taotluste ja õiguskaitsevahendite kasutamise tasu nõutakse sisse otsusega vastavalt kohtukulude seadusele ja tasud, mis tuleb maksta halduskohtule või Verfassungsgerichtshofile (konstitutsioonikohus) esitatud kaebuste eest või Verwaltungsgerichtshofile (Austria kõrgeim halduskohus) esitatud kassatsioonkaebuste eest, nõuab üldjuhul sisse maksuasutus, kelle otsuse peale (tasu sisse nõudmise otsus) saab alati esitada kaebuse halduskohtule ja seejärel omakorda kassatsioonkaebuse Verwaltungsgerichtshofile (Austria kõrgeim halduskohus) või kaebuse Verfassungsgerichtshofile (konstitutsioonikohus)?

6.    Kas direktiivi 89/665 (muudetud direktiiviga 2014/23) artikli 1 lõiget 1 tuleb liidu muid õigusnorme arvestades tõlgendada nii, et raamlepingu sõlmimine üheainsa ettevõtjaga vastavalt direktiivi 2014/24 artikli 33 lõikele 3 on lepingu sõlmimine direktiivi 89/665 (muudetud direktiiviga 2014/23) artikli 2a lõike 2 tähenduses?

6.1.    Kas direktiivi 2014/24 artikli 33 lõike 3 sõnastust „sellel raamlepingul põhinevad hankelepingud“ tuleb tõlgendada nii, et raamlepingul põhineva hankelepinguga on tegemist siis, kui hankija sõlmib sõnaselgelt raamlepingule tuginedes hankelepingu? Või tuleb viidatud sõnastust „sellel raamlepingul põhinevad hankelepingud“ tõlgendada nii, et juhul, kui raamlepingu kogumaht on Euroopa Kohtu otsuse C-216/176 (punkt 64) tähenduses juba ammendatud, ei ole enam tegemist algselt sõlmitud raamlepingul põhineva hankelepinguga?

7.    Kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 sätestatud õigust õiglasele kohtulikule arutamisele tuleb liidu muid õigusnorme arvestades tõlgendada nii, et see ei luba kohaldada õigusnorme, mis näevad ette, et riigihanget puudutavas kohtuasjas nimetatud hankija peab ajutiste meetmete võtmise menetluses esitama kogu vajaliku teabe ja kõik vajalikud dokumendid – kusjuures vastasel korral võidakse tema kahjuks teha tagaseljaotsus –, kui hankija esindaja või töötaja, kes peab hankija nimel kõnealuse teabe esitama, satub teabe andmise või dokumentide esitamisega ohtu, et tema enda suhtes võidakse algatada kriminaaluurimine?

8.    Kas direktiivi 89/665 (muudetud direktiiviga 2014/24) artikli 1 lõikes 1 sätestatud nõuet, et läbivaatamismenetlus peab olema eelkõige tõhus, tuleb, arvestades põhiõiguste harta artiklis 47 sätestatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja muid liidu õigusnorme, tõlgendada nii, et kõnealused sätted annavad isikule subjektiivsed õigused ja ei luba kohaldada riigisiseseid õigusnorme, mille kohaselt peab õiguskaitset taotlev isik, kes on esitanud ajutiste meetmete võtmise taotluse, oma taotluses nimetama konkreetse hankemenetluse ja hankija otsuse, olgugi et väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse puhul ei tea taotleja, kui palju läbipaistmatuid hankemenetlusi on hankija korraldanud ja kui palju otsuseid on läbipaistmatutes hankemenetlustes juba tehtud?

9.    Kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 sätestatud õigust õiglasele kohtulikule arutamisele tuleb liidu muid õigusnorme arvestades tõlgendada nii, et kõnealune säte annab isikule subjektiivsed õigused ja ei luba kohaldada riigisiseseid õigusnorme, mille kohaselt on õiguskaitset taotleval vaidlustuse esitajal kohustus nimetada ajutiste meetmete võtmise taotluses konkreetne hankemenetlus ja konkreetne eraldi vaidlustatav ja ka vaidlustatud otsus, olgugi et väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse puhul ei tea taotleja, kui palju läbipaistmatuid hankemenetlusi on hankija korraldanud ja kui palju lepingu sõlmimise otsuseid on läbipaistmatutes hankemenetlustes juba tehtud?

10.    Kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 sätestatud õigust õiglasele kohtulikule arutamisele tuleb liidu muid õigusnorme arvestades tõlgendada nii, et kõnealune säte annab isikule subjektiivsed õigused ja ei luba kohaldada riigisiseseid õigusnorme, mille kohaselt peab õiguskaitset taotlev ajutiste meetmete võtmise taotluse esitanud isik tasuma kindlasummalist tasu, mille suurus ei ole talle ette teada, kuna väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse puhul ei tea taotleja üldjuhul, kui palju läbipaistmatuid hankemenetlusi on hankija korraldanud ja milline on nende eeldatav maksumus ja kui palju eraldi vaidlustatavaid lepingu sõlmimise otsuseid on läbipaistmatutes hankemenetlustes juba tehtud?

____________

1     Nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiiv riiklike tarne- ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT 1989, L 395, lk 33; ELT eriväljaanne 06/01, lk 246).

2     Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta (ELT 2014, L 94, lk 1).

3     Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrus (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1).

4     Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/24/EL, riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2014, L 94, lk 65).

5     Euroopa Liidu põhiõiguste harta (ELT 2012, C 326, lk 391).

6     19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato - Antitrust ja Coopservice (ECLI:EU:C:2018:1034).