Air France-KLM ja Société Air France’i 8. märtsil 2024 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kaheksas koda laiendatud koosesisus) 20. detsembri 2023. aasta otsuse peale kohtuasjas T-216/21: Ryanair ja Malta Air vs. komisjon
(kohtuasi C-192/24 P)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Apellandid: Air France-KLM, Société Air France (esindajad: advokaadid J. Derenne, D. Vallindas, abogada A. Álvarez Vidal)
Teised menetlusosalised: Ryanair DAC, Malta Air ltd., Euroopa Komisjon, Saksamaa Liitvabariik, Prantsuse Vabariik, Madalmaade Kuningriik
Apellantide nõuded
Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:
tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
kasutada Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohast õigust teha asja suhtes lõplik otsus ning jätta kohtuasjas T-216/21 esitatud tühistamishagi rahuldamata;
teise võimalusena saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse nende väidete uuesti läbivaatamiseks, mida ei ole seni hinnatud; ja
otsustada kohtukulude kandmine edaspidi, kui asi saadetakse tagasi Üldkohtusse, või mõista nii apellatsioonimenetluses kui ka esimeses kohtuastmes kantud kohtukulud välja Ryanair DAC-lt ja Malta Air ltd-lt, kui asjas tehakse lõplik kohtuotsus.
Väited ja peamised argumendid
Esimene väide: Üldkohus kohaldas abisaaja kindlakstegemisel äriühingute kontsernis väära kriteeriumi ning järeldas seetõttu vääralt, et Air France-KLM Holdingut ja tema tütarettevõtjaid, sh KLM ja tema tütarettevõtjaid ei saa kõnealusest abimeetmest kasusaaja hulgast välja arvata.
Teine väide: Üldkohus asendas Euroopa Komisjoni hinnangu abisaaja kindlakstegemise kohta enda omaga, põhjendamata piisavalt, et komisjoni vaidlustatud otsuses1 on tehtud ilmne hindamisviga.
Kolmas väide: Üldkohus rikkus kaudse eelise ja riigiabi teisese mõju mõistete tõlgendamisel õigusnormi.
____________
1 Komisjoni 4. mai 2020. aasta otsus C(2020) 2983 (final) riigiabi SA.57082 (2020/N) kohta – Prantsusmaa – COVID-19 – Ajutise raamistiku artikli 107 lõike 3 punkt b – Garantii ja aktsionärilaen Air France’ile, nagu seda otsust on parandatud 17. detsembri 2020. aasta otsusega C(2020) 9384 (final) ja 26. juuli 2021. aasta otsusega C(2021) 5701 (final)
.