KOHTUJURISTI ETTEPANEK
GIOVANNI PITRUZZELLA
esitatud 14. mail 2019(1)
Kohtuasi C‑260/18
Kamil Dziubak,
Justyna Dziubak
versus
Raiffeisen Bank International AG z siedziba w Wiedniu,
prowadzacy działalność w Polsce w formie oddziału pod nazwą
Raiffeisen Bank International AG Oddział w Polsce, nüüd Raiffeisen Bank Polska SA z siedzibą w Warszawie
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus, Poola))
Eelotsusetaotlus – Direktiiv 93/13/EMÜ – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Välisvaluutas nomineeritud lepingud – Vääringutevahelise vahetuskursi määramist puudutav tingimus – Selle tingimuse ebaõiglaseks tunnistamise mõju – Kohtu võimalus täiendada lepingut liikmesriigi üldnormide alusel – Tarbija huvi hindamine – Lepingu kehtivaks jätmine ilma ebaõiglaste tingimusteta
I. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
1. Direktiivi 93/13/EMÜ(2) artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:
„Lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, loetakse ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.“
2. Direktiivi 93/13 artiklis 4 on sätestatud:
„1. Ilma et see piiraks artikli 7 kohaldamist, võetakse lepingutingimuse hindamisel arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laadi ning viidatakse lepingu sõlmimisel kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele ning kõigile teistele kõnealuse või muu lepingu tingimustele, millest see sõltub.
2. Tingimuste õiglase või ebaõiglase iseloomu hindamine ei ole seotud lepingu põhiobjekti mõiste [ega] hinna ja tasu [sobivusega vastusooritusena pakutavate teenuste või kauba eest], kui kõnealused tingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles“. [Tsitaati on parandatud Euroopa Kohtus, kuna direktiivi eestikeelne tõlge on ebatäpne.]
3. Direktiivi 93/13 artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole [liikmesriigi õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta]“. [Tsitaati on parandatud Euroopa Kohtus, kuna direktiivi eestikeelne tõlge on ebatäpne.]
4. Direktiivi 93/13 artiklis 7 on sätestatud:
„1. Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad“.
B. Poola õigus
5. 23. aprilli 1964. aasta tsiviilseadustiku (Ustawa z 23 kwietnia 1964 r. Kodeks cywilny (Poola Vabariigi ametlik väljaanne, 2007, jrk nr 459), hilisemate muudatustega redaktsioon, edaspidi „tsiviilseadustik“) artiklis 56 on sätestatud:
„Õigustoiming toob lisaks selles väljendatud tagajärgedele kaasa ka tagajärjed, mis tulenevad õigusnormidest, headest kommetest ja tavadest“.
6. Tsiviilseadustiku artiklis 3531 on sätestatud:
„Lepingu pooled võivad luua õigussuhte oma äranägemise järgi eeldusel, et lepingu sisu ega eesmärk ei ole vastuolus suhte olemuse (laadi), õigusnormide ega heade kommetega“.
7. Tsiviilseadustiku artiklis 354 on sätestatud:
„1. Võlgnik peab täitma oma kohustuse vastavalt selle sisule ja viisil, mis vastab selle ühiskondlik-majanduslikule eesmärgile ja headele kommetele, ning kui neid on, siis ka selle valdkonna tavadele.
2. Sama moodi peab oma kohustuste täitmisel toimima võlausaldaja“.
II. Faktilised asjaolud, menetlus põhikohtuasjas ning eelotsuse küsimused
8. Põhikohtuasja pooled sõlmisid 14. novembril 2008 tarbijatena 480 kuuks hüpoteeklaenu lepingu. Lepingu kohaselt andis pank laenuvõtjatele laenu summas, mis on lepingus väljendatud Poola zlottides (PLN), kuid indekseeritud välisvaluutaga, kõnealusel juhul Šveitsi frankidega (CHF).
9. Laenu välisvaluutaga indekseerimise reeglid olid sätestatud panga kasutatavas hüpoteeklaenu määruses, mis lisati lepingule.
10. Hüpoteeklaenu määruse § 7 lõikes 4 oli sisuliselt ette nähtud, et laen makstakse välja Poola zlottides kursi alusel, mis ei ole madalam kui välisvaluuta (CHF) ostukurss vastavalt laenuvahendite väljamaksmise hetkel kehtivale tabelile. Laenujäägi saldot välisvaluutas (CHF) pidi arvestatama laenu võtmise ajal kehtinud kursi järgi.
11. Lisaks pidi makstavad laenusummad hüpoteeklaenu määruse § 9 lõike 2 kohaselt esitatama välisvaluutas ja laenu osamakse päeval võetama osamakse summa maha zlottides peetavalt kontolt müügikursi alusel vastavalt tabelile, mis kehtis pangas laenumakse päevale eelnenud tööpäeva lõpus.
12. Intressimääraks oli ette nähtud muutuv intressimäär, mis oli määratletud viitemäära LIBOR 3M (CHF) ja panga marginaali summana.
13. Laenuvõtjad esitasid eelotsusetaotluse esitanud kohtule hagi, milles palusid esimese võimalusena tunnistada laenuleping kehtetuks, kuna indekseerimismehhanismi puudutavad tingimused, mida on kirjeldatud punktides 11 ja 12, on nende väitel ebaõiglased. Täpsemalt väitsid nad, et lepingu tingimused on õigusvastased, kuna võimaldavad pangal määrata valuutavahetuskursid ühepoolselt ja meelevaldselt. Sellest tulenevalt määrab pank ühepoolselt kindlaks laenujäägi suuruse välisvaluutas ja summa, mis saadakse välisvaluutas esitatud laenumakse konverteerimisel Poola zlottideks.
14. Nende lepingutingimuste ebaõiglaseks tunnistamine muudaks võimatuks õige vahetuskursi määramise ning seega tuleks selle tagajärjel kogu leping tühistada.
15. Teise võimalusena palusid laenuvõtjad, et lepingut täidetaks ilma ebaõiglaste tingimusteta, lähtudes Poola vääringus määratletud laenusummast ja kohaldades lepingus määratud intressimäära, mis põhineb viitemääral LIBOR ja panga marginaalil.
16. Pank eitas tingimuste ebaõiglast laadi ning väitis teise võimalusena, et ka pärast seda, kui kõnealused tingimused on lepingust välja jäetud, jääksid teised lepingutingimused pooltele siduvaks.
17. Kuna puudub dispositiivne norm, mis sätestaks vahetuskursi määratlemise viisi, tuleb panga arvates lepingu tõlgendamiseks siis, kui ebaõiglased tingimused on välja jäetud, võtta arvesse üldpõhimõtteid, mis tulenevad Poola tsiviilseadustiku artiklitest 56, 65 ja 354, eriti poolte tahteavalduste tõlgendamise põhimõtteid ning väljakujunenud tavasid.
18. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et kõnealuse lepingu tingimused ei ole laenuvõtjatele siduvad, kuna need on ebaõiglased. Lisaks märgib ta, et nende lepingutingimuste väljajätmisel osutuks vahetuskursi määramine ja seega ka lepingu täitmine võimatuks.
19. Sellistel asjaoludel peatas Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus, Poola) menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ, mis käsitleb ebaõiglasi tingimusi tarbijalepingutes, artikli 1 lõiget 2 ja artikli 6 lõiget 1 saab tõlgendada nii, et kui lepingu teatavad tingimused, milles käsitletakse poolte soorituste täitmise viisi (nende suurust), tunnistatakse ebaõiglasteks ja tarbija jaoks oleks kogu lepingu tühistamine ebasoodne, on võimalik täita lepingus olevad lüngad, tuginedes mitte dispositiivsele õigusnormile, millega nähakse ette ebaõiglase tingimuse ühetähenduslik asendamine, vaid riigisisestele õigusnormidele, millega nähakse ette lepingu sisus määratletud õigustoimingu tagajärgede täiendamine võrdsuse põhimõttest (sotsiaalsetest normidest) või väljakujunenud tavadest tulenevate tagajärgedega?
2. Kas hinnates kogu lepingu tühistamise mõju tarbijale, tuleb arvesse võtta asjaolusid, mis eksisteerisid lepingu sõlmimise hetkel, või asjaolusid, mis eksisteerisid hetkel, kui poolte vahel tekkis vaidlus kõnealuse tingimuse kehtivuse üle (tarbija viide tingimuse ebaõiglusele), ja kui oluliseks tuleb pidada arvamust, mida tarbija sellise vaidluse käigus avaldab?
3. Kas on võimalik jätta kehtima tingimused, mis direktiivi 93/13/EMÜ kohaselt on ebaõiglased lepingutingimused, kui vaidluse lahendamise ajal ilmneb, et selline lahendus oleks tarbija jaoks objektiivselt kasulik?
4. Kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 alusel võib poolte soorituste täitmise viisi ja suurust käsitlevate lepingutingimuste ebaõiglaseks tunnistamine viia olukorrani, kus lepingu sisu alusel tekkinud õiguslik suhe lepingupoolte vahel muutub pärast ebaõiglaste lepingutingimuste tagajärgede väljajätmist poolte peamiste kohustuste osas poolte algsest kavatsusest erinevaks. Eelkõige, kas ühe lepingutingimuse ebaõiglaseks tunnistamine tähendab, et edasi võib kohaldada teisi lepingutingimusi, mis piiritlevad tarbija põhikohustuse ja mille kohta ei ole väidetud, et need oleksid ebaõiglased, ning mille kokkulepitud vorm (nende lisamine lepingusse) oli lahutamatult seotud tingimusega, mille tarbija on vaidlustanud?“
III. Õiguslik analüüs
A. Direktiiv 93/13 ja vahetuskurssi puudutavate tingimuste ebaõiglaseks tunnistamine
20. Käesolev kohtuasi kuulub teema alla,(3) mida Euroopa Kohtul on palutud ebaõiglaste tingimuste valdkonnas käsitleda, täpsemalt seoses välisvaluutaga indekseeritud, kuid riigi kohalikus valuutas tagasi makstavates laenulepingutes sisalduva „kursivahe“(4) tingimuse ebaõigluse tuvastamise tagajärgedega.
21. Sedalaadi välisvaluutaga indekseeritud laenude andmine on olnud eri riikides laialt levinud, kuna välisvaluuta suhtes kohaldatav intressimäär on madalam kui tehingu toimumisriigi vääringu suhtes kohaldatav.
22. Nagu Euroopa Kohtu praktikas palju märgitud,(5) põhineb direktiiviga 93/13 kehtestatud kaitsesüsteem eeldusel, et tarbija on suhetes kauplejaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja tal on vähem teavet(6).
23. Direktiivi otsene eesmärk on seega taastada tasakaal tarbija ja kaupleja seisundi vahel.
24. Direktiivi artikli 6 lõikes 1 on sätestatud, et ebaõiglased lepingutingimused „ei ole tarbijale siduvad“. Selle õigusnormi näol on tegu „imperatiivse sättega, mille eesmärk on asendada lepinguga loodud formaalne tasakaal lepingupoolte õiguste ja kohustuste vahel tegeliku tasakaaluga, mis taastab nendevahelise võrdsuse“.(7)
25. Seega on liikmesriigi kohus niipea, kui tema käsutuses on selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud,(8) kohustatud omal algatusel kontrollima lepingutingimuse võimalikku ebaõiglust ja sellesse sekkuma, lõpetades sellise tasakaalustamatuse, et tagada direktiiviga 93/13 taotletava kaitse kasulik mõju.
26. Pooltevaheline tasakaalustamatus nõuab nimelt välist, lepingupooltest sõltumatut aktiivset sekkumist,(9) mida õigustab avalik huvi, millel tarbijatele direktiiviga tagatav kaitse põhineb(10).
27. Direktiivi pikaajalisem eesmärk, mis ilmneb direktiivi 93/13 artiklitest 6 ja 7 nende koostoimes, on lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine tarbijalepingutes, avaldades ettevõtjatele hoiatavat mõju „pelgalt sellega, et tarbija suhtes ei kohaldata selliseid ebaõiglasi tingimusi“.(11)
28. Niipea, kui tingimuse ebaõiglus on tuvastatud, tuleb liikmesriigi kohtul jätta see kohaldamata, sest nagu Euroopa Kohus on täpsustanud, kohustab artikli 6 lõike 1 sõnastus, mis küll tunnustab liikmesriikide autonoomiat nende ebaõiglaste tingimuste suhtes kohaldatavate õigusnormide kehtestamisel, siiski neis õigusnormides sõnaselgelt sätestama, et need tingimused „ei ole […] tarbijale siduvad“.(12)
29. Järelikult tuleb liikmesriigi kohtul, kes tuvastab, et lepingutingimus on ebaõiglane, selgitada välja kõik tagajärjed, mis sellest liikmesriigi õiguse kohaselt tulenevad, et sellel tingimusel ei oleks tarbijatele tagajärgi, välja arvatud juhul, kui tarbija on kõnealuse tingimuse kõrvaldamise vastu.(13)
30. Lisaks jääb leping artikli 6 lõike 1 teise lause ning põhjenduse 21 kohaselt(14) „pooltele kõnealustel tingimustel muus osas siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta“(15).
31. Seega ei ole kohtul õigust muuta sellise tingimuse sisu, mille ta on ebaõiglaseks tunnistanud. Nimelt tuleb direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugune liikmesriigi õigusnorm, mis võimaldab liikmesriigi kohtul täiendada seda lepingut nimetatud tingimuse sisu muutes.(16)
32. Selline sekkumine võiks nimelt seada ohtu direktiivi pikaajalise eesmärgi saavutamise, milleks on mõjutada kauplejaid hoiduma ebaõiglaste tingimuste kehtestamisest(17), millest oli juttu juba punktis 27. Kui ettevõtjad teaksid, et ka tingimuste ebaõiglaseks tunnistamise korral võib liikmesriigi kohus lepingut vajaduse piires siiski täiendada, kallutaks see neid selliseid tingimusi kasutama.
33. Ainus erand sellest reeglist on kohtupraktikas välja töötatud kohtuasjas Kásler,(18) kus Euroopa Kohus määras kindlaks tingimused, mis peavad olema täidetud, et lepingu täiendamine liikmesriigi kohtu poolt oleks õigustatud.
34. Täpsemalt lubas Euroopa Kohus asendada ebaõiglase lepingutingimuse liikmesriigi dispositiivse õigusnormiga, kui täidetud on kaks tingimust: esiteks, et ebaõiglaseks tunnistatud tingimuse kohaldamata jätmine tooks liikmesriigi õiguse kohaselt kaasa kogu lepingu tühistamise, ja teiseks, et selle lepingu tühistamine tooks tarbijale kaasa eriti kahjulikke tagajärgi.(19)
35. Seega ei ole direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 vastuolus, kui liikmesriigi kohus jätab lepinguõiguse põhimõtteid kohaldades ebaõiglase tingimuse välja, asendades selle liikmesriigi õiguse dispositiivse normiga olukordades, kus ebaõiglase tingimuse kehtetuks tunnistamine kohustaks kohut tühistama tervet lepingut, tuues tarbija suhtes kaasa eriti kahjulikke tagajärgi, teda seeläbi karistades.(20)
36. Laenulepingu tühistamise tagajärg oleks üldjuhul see, et laenujääk muutuks kohe sissenõutavaks, mis võib ületada tarbija rahalisi võimalusi ja karistada selle asjaolu tõttu pigem tarbijat kui laenuandjat, kes ei pruugi sellest tulenevalt hoiduda selliste tingimuste lisamisest oma lepingutesse.(21)
37. See erand liikmesriigi kohtule seatud keelust täiendada ebaõiglase tingimuse tühistamise korral lepingut on täiesti põhjendatud, kui pidada silmas direktiivi 93/13 eesmärki: asendada lepinguga loodud formaalne tasakaal lepingupoolte õiguste ja kohustuste vahel tegeliku tasakaaluga, mis taastaks nendevahelise võrdsuse, mitte tühistada kõik ebaõiglasi tingimusi sisaldavad lepingud.(22)
38. Loogilistel ja süstemaatilistel põhjustel pean vajalikuks analüüsida eelotsuse küsimusi, käsitledes esmalt neljandat, seejärel teist, siis esimest ning viimaks kolmandat eelotsuse küsimust. Kui nimelt neljanda eelotsuse küsimuse vastuseks peaks leitama, et leping võib jääda kehtima ka ilma ebaõiglase tingimuseta, kaotavad ülejäänud eelotsuse küsimused suure osa oma tähtsusest, kuna nad eeldavad kogu lepingu tühistamist. Pealegi saab ebaõiglase lepingutingimuse asendamist nii, nagu seda on välja pakutud esimeses küsimuses, hinnata ainult juhul, kui peaks leitama, et kogu lepingu tühistamisel oleks tarbijale kahjulikud tagajärjed – mis on eelduseks teises küsimuses, millega soovitakse Euroopa Kohtult vastust teatavate kogu lepingu tühistamise tingimuste kohta. Viimaks saab kolmandas eelotsuse küsimuses, mis puudutab ebaõiglase tingimuse kehtima jätmise võimalust, tõstatatud probleem loogiliselt tekkida ainult juhul, kui lepingut ei ole võimalik ei kehtima jätta ega ebaõiglast tingimust asendada.
B. Neljas eelotsuse küsimus
39. Neljanda eelotsuse küsimusega palub liikmesriigi kohus Euroopa Kohtul sisuliselt tõlgendada artikli 6 lõike 1 osa, kus on ette nähtud, et „leping jääb muus osas pooltele siduvaks“. Täpsemalt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas leping võib jääda kehtima pärast seda, kui on tühistatud ebaõiglane tingimus, mis on lahutamatult seotud teiste tingimustega, kus on kindlaks määratud lepingu põhikohustus.
40. Sellisel juhul oleks ebaõiglaste tingimuste tühistamisest tulenev leping teistsugune leping kui see, mille pooled omavahel sõlmisid, ega vastaks nende algsele tahtele.
41. Kui „kursivahe“ tingimus peaks olema ebaõiglane ning seega kohaldamata jääma, muutuks selle tagajärjel lepingu laad: Šveitsi frangi põhjal indekseeritud leping, mille suhtes kohaldatav intressimäär on selles samas vääringus, asenduks Poola zloti põhjal indekseeritud lepinguga, mille suhtes kohaldataks aga ikka Šveitsi frangi intressimäära, mis on madalam.
42. Seda, kas leping saab jääda muus osas pooltele siduvaks, kui see on liikmesriigi õigusnormide kohaselt õiguslikult võimalik,(23) tuleb hinnata liikmesriigi kohtul.
43. Nagu Euroopa Kohus on juba märkinud,(24) tuleb direktiivi kasuliku mõju tagamiseks nii lepingutingimuse ebaõigluse tuvastamist kui ka sellise ebaõiglaseks tunnistamise tagajärgede kindlaksmääramist hinnata liikmesriigi õigusest lähtuvalt.
44. Nagu ilmneb toimikust ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlusest, on vaidlustatud tingimused, mille kohta väidetakse, et need on ebaõiglased, seotud kursivahega.
45. Sellise lepingutingimuse laadi hindamine, mille kohta on väidetud ning seejärel tuvastatud, et see on ebaõiglane, on arusaadavalt esialgne, kuna direktiivi 93/13 artikli 4 lõige 2 jätab ebaõigluse kohtuliku hindamise alt välja lepingu põhiobjekti puudutavad tingimused, kui need on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles.
46. Seega tuleb liikmesriigi kohtul kõigepealt otsustada, kas vaidlustatud tingimus on seotud lepingu põhiobjekti kindlaksmääramisega, ning kui jah, siis hindab ta, kas see on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles. Alles siis, kui sellel hindamisel saadakse eitav vastus ning seega tuvastab kohus, et lepingutingimus, mis on seotud lepingu põhiobjekti kindlaksmääramisega, on koostatud keerulises või arusaadamatus keeles, võib ta asuda hindama tingimuse ebaõiglast iseloomu.(25)
47. Teiseks tuleb liikmesriigi kohtul hinnata ebaõiglaseks tunnistamise tagajärgi, et teha kindlaks, kas leping võib ilma sellise tingimuseta kehtima jääda. Kui tingimus on seotud lepingu objekti mõistega, on vähem tõenäoline, et lepingu kehtima jäämine oleks liikmesriigi õiguse kohaselt õiguslikult võimalik; ent seda saab siiski hinnata ainult eelotsusetaotluse esitanud kohus.
48. Liikmesriigi kohtul tuleb riigisiseste õigusnormide alusel ning liidu õigust järgides hinnata, kas lepingu kehtima jäämine on ilma ebaõiglase tingimuseta õiguslikult võimalik.(26)
49. Euroopa Kohtu otsustatu kohaselt „toob ebaõiglane tingimus lepingus tavaliselt kaasa ainult selle konkreetse tingimuse tühisuse, kusjuures leping jääb muus osas kehtima, olles pooltele siduv pärast tarbijat kahjustava tasakaalustamatuse kaotamist. Sellisest üldreeglist tehakse erand vaid siis, kui leping ei saa objektiivselt kehtida ilma ebaõiglase tingimuseta“.(27)
50. Nagu Euroopa Kohtu praktikas on täpsustatud, siis „[m]is puutub nendesse kriteeriumidesse, mis võimaldavad hinnata, kas leping saab tegelikult kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta, siis tuleb märkida, et nii direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1 kui ka majandustegevuse õiguskindlust reguleerivad nõuded räägivad selle sätte tõlgendamisel objektiivse lähenemise kasuks“. Seega ei saa lepingu poolte huve „käsitada määrava kriteeriumina, mis otsustab lepingu edasise saatuse“.(28)
51. Selline objektiivne lähenemine on kooskõlas direktiivi eesmärgiga: taastada pooltevaheline tasakaal, kõrvaldades ebaõiglased tingimused, mitte kõrvaldada kõik ebaõiglasi tingimusi sisaldavad lepingud.
52. Direktiivi eesmärk ei ole kõrvaldada kogu lepingut, milles mõni tingimus on ebaõiglaseks tunnistatud, ega hoida seda iga hinna eest kehtivana, samuti mitte hoida seda kehtivana põhjusel, et see on ühele lepingupoolele soodus.
53. Pigem on direktiivi eesmärk taastada pooltevaheline tasakaal(29) ja avaldada tuleviku tarbeks kauplejale hoiatavat mõju.
54. Seega on direktiivi artikli 6 lõige 1 ebaõiglastest tingimustest vabastatud lepingu kõrvaldamise või kehtivana jätmise võimaluse suhtes neutraalne, ja nii seda, kas ebaõiglast tingimust tuleks käsitada lepingu objekti kindlaksmääramisega seotuna, kui ka seda, kas ebaõiglastest tingimustest vabastatud leping kehtima jätta või mitte, tuleb hinnata liikmesriigi kohtul liikmesriigi õiguse alusel ning järgides eeltoodud üldkriteeriume.
C. Teine eelotsuse küsimus
55. Teine eelotsuse küsimus koosneb kahest osast. Esiteks palutakse Euroopa Kohtul otsustada, mis hetke seisuga tuleb hinnata kogu lepingu tühistamise tagajärgi, ja teiseks teha kindlaks, mis kaal tuleks omistada tarbija tahtele.
56. Kuigi ühest küljest on direktiivi artikli 4 lõikes 1 täpsustatud, et lepingutingimuse ebaõigluse hindamisel tuleb võtta „arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laadi ning kõiki lepingu sõlmimise hetkel esinenud lepingu sõlmimist mõjutanud asjaolusid“,(30) ei anna direktiiv seevastu selget juhist, mis hetke seisuga tuleb hinnata tingimuse ebaõiglaseks tunnistamise tagajärgi lepingule.
57. Nagu märgitud, tuleb liikmesriigi kohtul seega selgitada liikmesriigi õiguse kohaselt välja kõik tagajärjed, mis tingimuse ebaõiglaseks tunnistamisest tulenevad.
58. Järelikult on liikmesriigi kohus kohustatud hindama liikmesriigi õiguse alusel, kas on õiguslikult võimalik, et leping jääb pärast ebaõiglaste tingimuste kõrvaldamist kehtima, ja ka seda, mis hetke seisuga tuleb liikmesriigi õiguse alusel hinnata tingimuse ebaõiglaseks tunnistamise tagajärgi.
59. Juhul, mil liikmesriigi õigusest ei saa selle kohta leida sõnaselgeid suuniseid, on minu arvates kaks põhjust, mille tõttu tuleb hetkena, mille seisuga tingimuste ebaõiglaseks tunnistamise tagajärgi ning ka kogu lepingu võimaliku tühistamise – ja lepingu kohtupoolse täiendamise võimaluse – tagajärgi peab hindama, käsitada vaidluse lahendamise hetke.
60. Esiteks on süstemaatilisel tasandil selleks, et direktiivi vahetuid eesmärke, mis on seotud pooltevahelise sisulise tasakaalu taastamisega, täiel määral rakendada, vaja seda, et ebaõiglaste tingimuste kõrvaldamise tagajärgi hinnataks konkreetse ja aktuaalse olukorra kontekstis, see tähendab nende asjaolude kontekstis, mis eksisteerivad ajal, mil liikmesriigi kohus vaidluse lahendab. Poolte huvide olukord võib sel hetkel olla teistsugune kui lepingu sõlmimise ajal.
61. Teiseks on nende tagajärgede hindamine vaidluse lahendamise aja seisuga kooskõlas sellega, mida Euroopa Kohus otsustas kohtuasjas Kásler.(31)
62. Euroopa Kohus täpsustas nimelt, et tingimus, mille korral võib kohus lepingut – mis tuleks liikmesriigi õiguse kohaselt pärast ebaõiglaste tingimuste kõrvaldamist tervenisti tühistada – täiendada sel teel, et ta asendab ebaõiglase tingimuse dispositiivse õigusnormiga, on täidetud ainult siis, kui lepingu tühistamine oleks tarbijale „eriti kahjulik“.(32)
63. See näitab kaudselt, et liikmesriigi kohtul tuleb arvesse võtta neid tarbija huve, mis eksisteerivad kohtumenetluse ajal, mitte neid, mille alusel tarbija otsustas lepingu sõlmida.
64. Siirdudes teise eelotsuse küsimuse teise aspekti juurde, et hinnata, milline tähtsus tuleks omistada tarbija tahtele, kui ta valib terve lepingu tühistamise ja selle täiendamise vahel, tasub analüüsida seda, mida Euroopa Kohus märkis kohtuasjas Kásler, eriti seoses direktiiviga saavutada püütavate eesmärkidega.
65. Nagu märgitud, on direktiivi artikli 6 lõikega 1 vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid, mis võimaldavad kohtul siis, kui viimane tunnistab müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu tingimuse ebaõiglaseks, täiendada seda lepingut nimetatud tingimuse sisu muutes.(33)
66. Ainus olukord, mil kohtul on lubatud sekkuda, on see erandolukord, mil asjaolu, et „ebaõiglast tingimust [ei ole lubatud] dispositiivse õigusnormiga asendada, nõudes kohtult lepingu tühistamist tervikuna, võib […] tarbijale kaasa tuua eriti kahjulikke tagajärgi, mistõttu võidakse kahjustada lepingu tühistamisest tulenevat hoiatavat mõju.“(34)
67. Minu arvates on mõistlik asuda seisukohale, et kui tarbija, kellele kohus on andnud valida, kas ebaõiglaste tingimuste kõrvaldamise tagajärjel kaotab terve leping kehtivuse või seda täiendatakse teistsuguse sättega, et leping ise jääks alles, väljendab oma eelistust kõrvaldada terve leping, siis langeb teine kohtuotsuses Kásler nõutud tingimustest ära. See tähendab, et kohus ei saa pidada kogu lepingu tühistamist tarbijale eriti kahjulikuks, kui seesama tarbija on teadlikult ja mitu korda oma tahet väljendanud.
68. Teise eelotsuse küsimuse kokkuvõtteks: liikmesriigi kohus on kohustatud kontrollima liikmesriigi õiguse alusel seda, mis hetke seisuga tuleb hinnata tingimuse ebaõiglaseks tunnistamise tagajärgi, võttes sõnaselgelt sätestatud suuniste puudumise korral arvesse, et arvestada tuleb tarbija nende huvidega, mis eksisteerivad kohtumenetluse ajal. Lisaks tuleb asuda seisukohale, et tarbija tahe on tähtsam kui niisuguse kaitsesüsteemi rakendamine, mis näeb ette ebaõiglase tingimuse asendamise, et leping saaks ebaõiglaseks tunnistatud tingimuseta kehtima jääda.
D. Esimene eelotsuse küsimus
69. Esimese eelotsuse küsimusega soovib liikmesriigi kohus Euroopa Kohtult teada, kas lepingutingimuse ebaõiglaseks tunnistamise järel on võimalik lepingut täiendada, tuginedes liikmesriigi õigusnormidele, mis näevad ette, et õigustoimingu sisu saab täiendada, lähtudes õigluse põhimõttest või tavadest.
70. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult võimaluse kohta täiendada lepingut sätetega, mis ei ole dispositiivsed, vaid sisaldavad üldnorme, mis on seotud heade kommetega.
71. Sellele küsimusele vastamiseks on esiteks vaja, et liikmesriigi kohus kontrolliks, kas üldsätted, milles ta on tuvastanud potentsiaalse vahendi, millega saaks lepingut ebaõiglaseks tunnistatud tingimuste asemel täiendada, kuuluvad „kohustuslike õigusnormide“(35) hulka, mis on „lepinguosaliste suhtes seadusega ette nähtud korras kohaldatavad“(36).
72. Nende tingimuste kohta eeldatakse direktiivi kohaselt, et need ei ole ebaõiglased, mis järeldub asjaolust, et need tulenevad imperatiivsetest õigusnormidest. Seega tuleb asuda seisukohale, et liikmesriigi seadusandja on tasakaalustanud teatud lepingute poolte kõik õigused ja kohustused.(37)
73. Käesoleval juhul tundub kohtutoimikust ilmneva põhjal, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud üldsätteid, mis on seotud tavaõiguslike põhimõtetega, ei iseloomusta seadusandja poolne hindamine eesmärgiga poolte õigusi ja kohustusi tasakaalustada, ning seega tundub, et direktiivis nõutud ebaõiglaste tingimuste puudumise eeldus neid ei hõlma.
74. Sellisel juhul kaasneks selliseid üldsätteid kordava lepingutingimuse lisamisega „loominguline“ sekkumine, mis võib muuta poolte soovitud huvide tasakaalu, mis pärsiks liiga palju lepinguvabadust.
75. Teiseks leian ma, viidates eespool punktides 31–37 märgitule, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud olukord ei saa kuuluda kohtuotsuses Kásler käsitletud olukorra alla, mis on erandlik ning mida ei saa seega laialt tõlgendada.
76. Eesmärk, mis on selle erandi aluseks, mis piirab kohtu sekkumise võimaluse ainult dispositiivseid õigusnorme kordavate tingimustega, on kooskõlas direktiivi artikli 1 lõikes 2 ja põhjenduses 13 sätestatuga, millest oli juttu eespool punktis 71.
77. Lähtudes vajadusest vältida terve lepingu tühistamisest tulenevaid liiga kahjulikke tagajärgi, võimaldab kohtuotsuses Kásler nimetatud erand kohtul lepingu täiendamiseks sekkuda, kuid see peab piirduma ebaõiglase tingimuse asendamisega dispositiivset õigusnormi kordava tingimusega, ilma vähimagi tõlgendus- või „loomingulise“ ruumita.
78. Kui kohus peaks seevastu kasutama üldnormi, tuleks tal hinnata selle normi sisu ja selle kohaldamist lepingu raames.
79. Selline olukord on vastuolus üldreegliga, millele Euroopa Kohus on mitu korda viidanud ja mis nõuab liikmesriigi kohtult ebaõiglase tingimuse kohaldamata jätmist, ilma et tal oleks siiski õigust selle sisu muuta.
80. Eeltoodud kaalutlustest lähtuvalt tuleb asuda seisukohale, et direktiivi 93/13 artikli 1 lõikega 2 ja artikli 6 lõikega 1 on vastuolus see, kui liikmesriigi kohus täiendab lepingut – ebaõiglase tingimuse osas –, kasutades liikmesriigi üldnorme, mis ei ole dispositiivsed sätted.
E. Kolmas eelotsuse küsimus
81. Kolmanda eelotsuse küsimusega soovib liikmesriigi kohus Euroopa Kohtult teada, kas ebaõiglase lepingutingimuse saab kehtima jätta, kui selline lahendus oleks tarbijale soodsam.
82. Selline võimalus tuleb kõne alla ainult siis, kui liikmesriigi kohus on oma riigi õigusest lähtudes ja liidu õigust arvesse võttes seisukohal, et lepingut ei ole õiguslikult võimalik ilma ebaõiglaseks loetava tingimuseta kehtima jätta ja ebaõiglast tingimust ei saa asendada sellistel tingimustel, nagu on ette nähtud kohtuotsuses, mille Euroopa Kohus tegi kohtuasjas Kásler.
83. Direktiivi 93/13 artikli 6 lõikes 1 on sõnaselgelt sätestatud, et ebaõiglased lepingutingimused ei ole tarbijale siduvad ning Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika ei luba sellest erandeid teha.(38)
84. Ainsat erandit sellest reeglist tunnustati kohtuasjas Pannon,(39) kus mööndi, et ebaõiglaseks tunnistatud tingimus jääb tarbija sõnaselge nõudmise korral talle siduvaks.
85. Seega tuleb asuda seisukohale, et nagu Euroopa Kohtu praktikas märgitud, peab kohtu roll piirduma tingimuse ebaõigluse tuvastamisega ja kohustusega teavitada tarbijat sellise tuvastamise tagajärgedest, sealhulgas tingimuse siduvuse äralangemisest.
86. Sellest järeldub, et välja arvatud juhul, kui tarbija annab pärast seda, kui liikmesriigi kohus on teda tingimuse siduvuse puudumisest nõuetekohaselt teavitanud, oma vaba ja informeeritud nõusoleku ja väljendab kavatsust mitte tugineda selle tingimuse ebaõiglusele ja mittesiduvusele,(40) ei ole see tingimus artikli 6 lõike 1 kohaselt tarbijale siduv.
87. Kui tarbija ei ole oma tahet sõnaselgelt väljendanud, ei või kohus seega ebaõiglast tingimust kehtima jätta isegi mitte siis, kui tema arvates oleks selline lahendus tarbijale soodsam.
88. Käesoleval juhul on tarbija sõnaselgelt ebaõiglase tingimuse kehtimajäämise vastu, mistõttu kohtuotsuses Pannon ette nähtud erandit ei saa kohaldada.
IV. Ettepanek
89. Eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus, Poola) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt.
1. Direktiivi 93/13/EMÜ artikli 1 lõike 2 ja artikli 6 lõike 1 kohaselt ei ole lubatud, et liikmesriigi kohus täiendaks lepingut – ebaõiglaste tingimuste osas, mis määravad kindlaks soorituste viisi ja suuruse ning mille tõttu kuulub tarbijale ebasoodne leping tühistamisele –, tuginedes liikmesriigi üldnormidele, mille kohaselt täiendatakse õigustoimingu sisu tagajärgedega, mis tulenevad õigluse põhimõttest või tavadest ning mis ei ole seega olemuselt dispositiivsed õigusnormid.
2. Liikmesriigi kohus on kohustatud liikmesriigi õiguse alusel otsustama, mis hetke seisuga tuleb hinnata tingimuse ebaõiglaseks tunnistamise tagajärgi, võttes sõnaselgelt sätestatud suuniste puudumise korral arvesse, et arvestada tuleb tarbija nende huvidega, mis eksisteerivad kohtumenetluse ajal. Lisaks on juhul, kui tarbija leiab, et terve lepingu tühistamine ei ole talle kahjulik, tarbija tahe tähtsam kui niisuguse kaitsesüsteemi rakendamine, mille kohaselt ebaõiglane tingimus asendataks ja leping jääks kehtima.
3. Direktiiviga 93/13/EMÜ on vastuolus jätta kehtima ebaõiglased tingimused, mis osutuvad vaidluse lahendamise ajal tarbijale objektiivselt soodsaks, kui sama tarbija ei ole selleks sõnaselgelt soovi väljendanud.
4. Liikmesriigi kohtul tuleb liikmesriigi õiguse alusel ja kooskõlas liidu õigusega teha kindlaks, kas tingimus on ebaõiglane, ning määrata kindlaks lepingu ese, et selgitada välja, kas leping võib jääda kehtima, kui sellest on ebaõiglased tingimused kõrvaldatud.